Kohtulahend

19, 20, 59 ja 66 kohta. Sealjuures on ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-161-11 p-s 8 selgitanud, et menetluskulud on TsMSi mõttes üksnes need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Spetsifikatsiooni p-s 29 märgitud tõlkekulude kandmine käesolevas menetluses pole tõendatud. P-s 37 kajastatud kulu pole põhjendatud, kuna ei nähtu, kuidas kaasneb e-toimiku kasutamisega kulu. Spetsifikatsiooni p-st nr 61 nähtuv 6 h ja 15 min apellatsioonkaebuse koostamisele on selgelt ebamõistlik, mõistlikuks saab lugeda 3h, sest hageja esindaja on suurte teadmistega vandeadvokaat. Kokku on põhjendatud õigusabikulud 1 447,59 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtumääruse põhjendused TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Menetluskulude jaotust sisaldav kohtuotsus jõustus 13.01.2014. Hageja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 29.01.2014. Seega on avaldus esitatud tähtaegselt. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramise menetluses kuulub kohaldamisele hagi esitamise ajal (20.06.2011) kehtinud seadus (TsMS 2011). TsMS (2011) § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud (TsMS § 138 lg 2). Kohtuvälised kulud on TsMS (2011) § 144 p 1 kohaselt mh menetlusosaliste esindajate kulud. TsMS (2011) § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulud mh tõlgikulud. TsMS (2011) § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja vastavalt sama seadustiku §-s 218 sätestatule. TsMS (2011) § 175 lg 4 kohaselt sätestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 kohaselt on tsiviilasjas hinnaga kuni 44 700 eurot maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu 12 800 eurot. Tsiviilasja hind oli käesolevas asjas 41 414,78 eurot. Hageja taotlev õigusabikulu 9 702,75 eurot jääb alla piirmäära. Järgnevalt analüüsib kohus hageja esitatud spetsifikatsioonide ja selgituste põhjal õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohtu hinnangul on spetsifikatsioonid kulutuste hindamiseks piisavalt täpsed, kajastades tehtud töö iseloomu, tundide arvu ja tunnihinda. Asjaolu, et osad omavahel seotud toimingud on paigutatud ühe kirjelduse alla ning nende osutamiseks kulunud aeg on summeeritud, ei ole takistuseks menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Kostja II on esitanud vastuväite spetsifikatsiooni p-de 4, 5, 6, 15, 16, 19, 20, 29 59 ja 66 kohta, väites, et need pole menetluskuluks käesolevas asjas. Kostja II on õigesti viidanud Riigikohtu seisukohale, et väljamõistetavad on üksnes konkreetse kohtuasja menetlemisega

seotud kulud. Spetsifikatsiooni p 4 alla on märgitud „tagatise tasumisega seonduva osas kliendile juhiste esitamine“. Kohtu hinnangul on see asjas põhjendatud menetluskulu, kuivõrd kliendi esindamine ei seisne üksnes kohtule dokumentide koostamises, vaid ka kliendiga suhtlemises. Punkti nr 5 („hagi tagamise määruse täimisele esitamine ja sellega seonduv suhtlus kohtutäituriga“) osas leiab kohus, et hagi tagamise määruse täitmisele esitamist võib küll lugeda vajalikuks toiminguks hageja kohtumenetluses esindamisel, kuid selleks kulunud aeg (1 h 12 min) pole põhjendatud. Määruse täitmiseks esitamisel peaks tegemist olema formaalse protseduuriga, mis ei tohiks võtta aega enam kui 12 minutit. Seega on põhjendatud ajakulu selles osas 0,2 h ning tasu 23,01 eurot. P-st 6 nähtuvat „tagamise määruse täitmisega seonduvat infovahetust“ 24 min vältel võib pidada põhjendatuks, arvestades, et tagamise määrusega arestitud veoki kohtutäiturile hoiule andmine võis tekitada vajadust täiendavaks suhtluseks hageja ja kohtutäituri vahel. Küll aga pole kohtu hinnangul enam põhjendatud p-st 7 nähtuv täiendav kohtutäituriga suhtlemise ja aresti kontrollimise aeg 30 min ning selles osas tuleb jätta õigusabikulud välja mõistmata. Sama leiab kohus p-st 9 nähtuvate „toimingutega veoki arestimiseks ja seonduv nõustamine perioodil“, 1 h, mistõttu jätab kohus ka selles osas õigusabikulud välja mõistmata. Punktist 11 nähtuvad arestimistoimingud (veoki valduse ülevõtmine 2 h 30 min) kuuluvad eelduslikult kohtutäituri, mitte hageja kohustuste hulka käesolevas kohtumenetluses. Ka selles osas tuleb jätta õigusabikulud välja mõistmata. Kokku on vähendatud tunde 5. Kohus nõustub kostjaga II selles, et arusaamatuks jääb spetsifikatsiooni p-s 15 märgitud „transpordikulu“ (3,5 eurot) seos käesoleva asjaga, mistõttu jääb see kostjatelt välja mõistmata. Samal põhjusel (pole arusaadav nende seos käesoleva kohtuasjaga) jääb välja mõistmata p-dest 16 ja 20 nähtuv kulu teenusele, mis on kantud seoses „selgitustega XXX kirjade kohta“ (18 min) ning „selgitustega seoses XXX (XXX) kirjavahetusega“ (30 min). Kokku on vähendatud kulu 3,5 eurot ja tunde 0,8. Rahvastikuregistri päringut võib pidada vajalikuks kuluks (p 19), nagu ka e-toimiku kontrolli ja aruandlust 10 min vältel (p 56). Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud p-st 61 nähtuv apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele kulunud aeg 6 h ja 15 min. Kuigi apellatsioonkaebuse vastus pole eriti pikk (ca 3 lk), ei saa sellest veel järeldada, et vastuse koostamisele pidanuks kuluma vähema aega. Dokumendi pikkus ei kajasta alati selle koostamiseks kuluvat aega. Apellatsioonkaebusele vastuse koostamine eeldab ka apellatsioonkaebuse eelnevat läbitöötamist ning oma seisukoha kokkuvõtlikult ja sisukalt koondamine ei pruugi võtta vähem aega kui spetsifikatsioonis kirjeldatud. Kohtu hinnangul ei saa välja mõista õigusabikulu nende toimingutega seoses, mis puudutavad üksnes täitemenetlust (ja sealjuures mitte enam otseselt hagi tagamise määrusega seonduvat). Tegemist pole mitte käesolevas kohtuasjas, vaid hageja täitemenetluses esindamisel tekkinud kuludega. Samuti ei nähtu need tegevused toimikust. Sellised teenused on spetsifikatsioonist nähtuvad järgmised: p 8 „kohtutäituribürooga kontaktivõtt, veoki väidetava ostjaga kontaktivõtuga seonduv“ (1 h 18 min); p 10 „veokit potentsiaalselt ostma hakkava isikuga infovahetus pakkumise tegemiseks“ (42 min); p 14 „võlgniku avaldusega isiklike asjade saamiseks tutvumine, analüüs. Infovahetus täituriabi E. Vaikäega“ (30 min); p 25 osas „taotlus kohtutäiturile, seotud asjaajamine“ (kuivõrd spetsifikatsioonis pole selle kohta täpset ajakulu, arvestab kohus nimetatud toimingu katteks 30 min); p 59 „kontakt täituriga“ (5 min); p 65 „kohtutäituri otsuse suhtes seisukoha kujundamine, kinnituskiri selle saamise kohta ja vastav aruandlus koos võimaliku tegevuskavaga“ (10 min); p 66 „vastus kohtutäiturile seoses 06.09.2013 kohtumäärusega“ (15 min); p 72 osas „selgitused kohtutäiturile otsuse jõustumise

ja täitemenetluse jätkamise kohta (kuivõrd spetsifikatsioonis pole selle kohta täpset ajakulu, arvestab kohus nimetatud toimingu katteks 10 min). Kokku on vähendatud tunde 3,67. Kostjatelt väljamõistetavad on üksnes sellised menetluskulud, mis on tekkinud kuni kohtuotsuse jõustumiseni, so kuni 29.01.2014. Seetõttu pole hüvitatavad p-s 74 märgitud „menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamise ja sellega seotud toimingute“ kulud (1 h). Ülejäänud osas on õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud. Kokku on kohus õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aega vähendanud 10,47 h võrra. Kuna kokku osutati teenust spetsifikatsioonist nähtuvalt 85,95 tunni vältel, tuleb õigusabiteenuse eest välja mõista tasu 745,48 tunni eest. Spetsifikatsioonist nähtuvalt oli hageja esindaja tunnihind 115,04 eurot (ilma käibemaksuta), mida võib pidada mõistlikuks. Seega kuulub kostjatelt väljamõistmisele õigusabiteenuse tasu kokku 8 683,22 eurot. Sellele lisandub esindaja kantud kulu (p 19 „päring rahvastikuregistrist“ 1,33 eurot. Kokku kuulub õigusabikuluna väljamõistmisele 8 684,55 eurot. TsMS (2011) § 143 p 1 kohaselt on asja läbivaatamise kulud mh tõlgikulud. Tõlkekulu (p 29) summas 31,50 eurot kandmine 02.12.2011 on põhjendatud, tõlgitud tõend nähtub II toimiku lk-lt 31. Seega kuulub ka see kostjatelt väljamõistmisele. Käesoleva hagi hind oli 41 414,78 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 järgi tuli sellise hinnaga hagilt tasuda riigilõivu 3 834,69 eurot. Kostja II palub kohtul kontrollida, kas hageja on lõivu tasunud ebaproportsionaalselt palju ning viitab sellele, et lõivu ülemäärane tasumine riivab ka tema õigusi. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-61-13 tehtud 18.02.2014 otsuses (p 19) leidnud, et kuivõrd kostjal, kelle kanda menetluskulud jäeti, polnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, on maakohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse lahendamisel. Samas asjas on Riigikohus rõhutanud, et riigilõiv kui eelkõige hageja jaoks mõeldud menetluslik takistus riivab ka kostja põhiõigust sellele, et tema õigusi puudutav vaidlus saaks kohtus ausas menetluses õiglase lahenduse (p 22). Ülemäärase riigilõivu väljamõistmine vähendab kostja vara ning takistab selle vaba kasutamist, riivates seega ka PS §-s 32 tagatud omandipõhiõigust (p 23). Seega on riigilõivu suurust ettenägev säte käesolevas menetluses asjakohane, kuivõrd selle põhiseaduspärasusest oleneb kostjate poolt hagejale hüvitatav riigilõivu suurus. Seejuures peab olema hagejal tasuda ja kostjal hüvitada tuleva riigilõivu määra põhiseaduspärasust võimalik hinnata ühesuguste põhiseaduslike kriteeriumite (samade põhiseaduse sätete) alusel (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 07.02.2014 otsus asjas nr 3-4-1-38-13, p 24). Samas otsuses on Riigikohus kinnitanud, et tsiviilkohtumenetluses on riigilõivu esmaseks eesmärgiks tagada, et toiminguosaline hüvitaks riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutused kas täielikult või osaliselt. Lisaks sellele on riigilõivu eesmärk ka põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamise vältimine ehk menetlusökonoomia (p 30). Iseenesest on need legitiimsed eesmärgid (p 31). Riigikohus on korduvalt leidnud, et alates 01.01.2011 kuni 30.06.2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus. Asjas nr 3-4-1-31-12 tehtud 11.04.2013 otsuses leidis Riigikohus, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõiked 1 ja 22

koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 28 760 euro 24 sendi kuni 31 955 eurot 82 senti tuli hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3 195 eurot 58 senti. Asjas nr 3-4-1-53-13 tehtud 14.01.2014 otsuses leidis Riigikohus, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 ja lisa 1 olid alates 01.01.2011 kuni 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 31 955 euro 82 sendi kuni 38 346 eurot 98 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 3 515 eurot 14 senti. Asjas nr 3-4-1-28-12 tehtud 19.02.2013 otsuses leidis Riigikohus, et riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 44 738 euro 15 sendi kuni 51 129 eurot 31 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 4 154 eurot 25 senti. Kõigil ülaltoodud juhtudes leidis Riigikohus, et sätestatud suuruses riigilõivud polnud proportsionaalsed meetmed ei menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Kohus leiab, et samadel põhjendustel pole riigilõiv põhiseaduspärane ka käesolevas asjas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3), mille järgi tuli tsiviilasjalt hinnaga üle 38 346,98 kuni 44 738,15 eurot tasuda riigilõivu 3 834,69 eurot, on põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Kuivõrd kohus jätab RLS § 57 lg 1 koostoimes lisaga 1 käesolevas asjas kohaldamisele kuuluva sätte kohaldamata, siis ei saa kohus selle alusel kostjatelt riigilõivu hüvitamist nõuda. Puudub aga asjakohane säte, millest nähtuks riigilõivu proportsionaalne suurus. Riigikohtu üldkogu on 29.11.2011 otsuses nr 3-3-1-22-11 (p-d 31-34) leidnud, et proportsionaalse riigilõivu määramisel võib lähtuda enne 01.01.2009 aset leidnud riigilõivude tõstmist kehtinud lõivumääradest. Kohus leiab, et ka alates 01.07.2012 kehtima hakanud riigilõivud tagavad võrreldes varasemate (alates 01.01.2009 kuni 01.07.2012) lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormavad selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid, mistõttu on need sobivad proportsionaalse riigilõivu määramiseks käesolevas asjas. Kehtiva riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 alusel tulnuks hagejal hagihinnaga 41 414,78 eurot tasuda riigilõiv 850 eurot. Seega määrab kohus kostjatelt väljamõistetavaks riigilõivuks 850 eurot. Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 4 lg-st 3 ja § 9 lg-st 1, tuleb käesolev määrus selles osas edastada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Riigikohtule. Lisaks kuulub riigilõivuna väljamõistmisele hagi tagamise avalduselt 20.06.2011 tasutud riigilõiv 28,76 eurot. Kokkuvõtvalt mõistab kohus kostjatelt menetluskuludena hageja kasuks välja: 1) õigusabikulud 8 684,55 eurot; 2) tõlkekulud 31,50 eurot; 3) riigilõivu 878,76 eurot. Eeltoodust tulenevalt kuulub avaldus menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks rahuldamisele osaliselt, 9 594,81 euro ulatuses. Kohus mõistab menetluskulud kostjatelt välja solidaarselt.

TsMS § 177 lg 1 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Nimetatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3). TsMS § 661 lg 3 sätestab, et kui kohus tunnistas asja määrusega lahendamisel kohaldamisele kuuluva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis selle kohaldamata, ei hakka määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema enne kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.