Täitmine › Muud täitmisasjad

rahuldamiseni. Seega on hageja õigustatud nõudma veoki võõrandamise tehingute tagasivõitmist TMS § 187 lg 2 järgi. Käesoleval juhul võõrandati kostja I veok vähem kui kolm aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist teadlikult hageja huvide kahjustamiseks. Veoki omandanud isikud teadsid või vähemalt pidid teadma, et veokid võõrandati hageja huvide kahjustamiseks. Hageja huvide kahjustamine seisneb asjaoludes, et kostja I, olles teadlik oma kohustusest hageja ees, võõrandas oma kohustust kinnitava kohtuotsuse saamise järgselt vara (ettevõtte) ning põhjustas nii nõude rahuldamata jätmise, samuti kohtuotsuse jõustumise viibimise. Seega esineb tehingu kehtetuks tunnistamise alus TMS § 188 lg 1, 2 mõttes. Vara omandanud isikud olid teadlikud kohtuotsusest ning veoki võõrandamisega hageja huvide kahjustamisest, kuivõrd vara omandanud isikud ja kostja I on seotud isikud (lähikondsed) TMS § 188 lg 3 ja PankrS § 117 lg 2 p 1, p 2, p 5 ning p 6 tähenduses. Samuti toimus veoki võõrandamine vähem kui kuus kuud enne täitemenetluse alustamist. Käesoleval juhul „müüdi“ veok 26.03.2010 lepinguga 134 400 krooni eest, samas kui selle tegelik väärtus oli 810 000 krooni. Seega on täidetud ka TMS § 189 lg 2 sätestatud tagasivõitmise alus, millele hageja toetub alternatiivselt. TMS § 187 lg 1, § 195 lg 1 ja TsMS § 457 lg 1 alusel on tagasivõitmiseks vajalik esitada hagi nii kostja I kui kostja II vastu. Kuivõrd algselt võõrandati vaidlusalune veok kostja I ja kostja II vahel 26.03.2010 sõlmitud lepinguga, kuid juba järgneval päeval registreeriti veoki omanikuna kostja III, on viimane ilmselt kostja II eriõigusjärglane TMS § 194 tähenduses. Viidatud norm ning PankrS § 116 lg 2 võimaldavad eriõigusjärglase vastu tagasivõitmise nõude esitamist, kui viimasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud ja eriõigusjärglane omandas saadu tasuta. PankrS § 116 lg 3 kohaselt eeldatakse tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaoludest teadmist, kui eriõigusjärglane oli võlgniku lähikondne. Käesoleval juhul omandati veok kostja III poolt tasuta, kuivõrd kostja III juhatuse tegevusaruande kohaselt 2010. majandusaastal investeeringuid ei tehtud. Samuti on kostja III läbi oma ainsa juhatuse liikme ja ainuomaniku XXXkostja I lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 1, 2, 5 ja 6 alusel. Nimelt, XXXkostja III omaniku ja juhatuse liikmena ning kui isik, kelle kaudu kostja I ja selle juhataja XXX võttis vastu tahteavaldusi, omab XXX sõiduki Mercedes-Benz kasutamise tõttu, samuti varem kostjale I kuulunud veoki kostjale III tasuta soetamise tõttu kostjaga I ühist majanduslikku huvi. Täpsemalt on äratuntav XXX, kostja III ja XXX, kostja I huvi arendada sama veokiga sama majandustegevust, jätta kohtuotsus täitmata ja kasutada sama luksuslikku sõidukit. Kuivõrd lähikondsete korral eeldatakse teadlikkust tehingu tagasivõitmise aluseks olnud asjaoludest (PankrS § 116 lg 3), olid XXXja kostja III teadlikud ka vaidlusaluse veoki tagasivõitmise asjaoludest. Seega on õigustatud tagasivõitmise hagi esitamine ka kostja III vastu. See on ka mõistetav, sest vaidlusalune veok kuulub kostjale III, mitte kostjale I või kostjale II. Tagasivõitmise tagajärjena tuleks aga tunnistada kehtetuks kõik tehingud, millega veok kostjalt I võõrandati ja anda see kohtutäituri käsutusse. TMS § 195 lg 2 ja PankrS § 119 lg 3 näevad tagasivõitmise õigusliku tagajärjena ette olukorras, kus tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävis, kahjustus või muul põhjusel muutus saadu väljaandmine võimatuks, tehingu järgi saanu kohustuse hüvitada saadu väärtus või selle vähenemine tingimusel, et saaja teadis või pidi teadma tagasivõitmise asjaoludest. Käesoleval juhul, kui veok peaks olema hävinud, kasutuskõlbmatu või veoki kohtutäituri käsutusse andmine peaks olema muul põhjusel võimatu, peaks veoki saanud kostja hüvitama veoki väärtuse kui ta tagasivõitmise asjaoludest teadis või pidi teadma. Kuivõrd käesoleval juhul teadis või vähemalt

pidid kostja II ja kostja III teadma veoki tagasivõitmise asjaoludest, on õigustatud veoki üleandmise võimatusel selle väärtuse hüvitamine kostja III poolt. Kostja III esitatud 27.03.2010 ostu-müügi lepingu nr 1 tingimused on äärmuslikult vähesisaldavad, mis tekitab kahtluse dokumendi vormistamise tegelikus eesmärgis. Tõenäoline on, et viidatud lepingu näol on tegemist näiliku tehinguga (TsÜS § 89), millega sooviti varjata veoki võõrandamist kostjalt I otse kostjale III, nagu ringkonnakohus 24.10.2011 määruses märkis. Tehingute näilisusele viitab ka asjaolu, et päev enne kostjaga III lepingu sõlmimist ehk 26.03.2010 vormistati kostja I ja kostja II vahel sama eseme müügiks sõlmitud leping. Nimetatu p 5 kohaselt tuli veoki valdus üle anda ja vormistada registris omandi muutus alles 29.03.2010. Tehingute tagasivõitmise vaidlustes saab lepingu pooleks mitteolev isik tehingu tühisusele tugineda. Vastasel juhul ei ole võlausaldajal võimalik oma õigusi täitemenetluses kuritarvituste vastu kaitsta. Arvestada võib ka, et tagasivõitmise tulemusena mõistetakse vara kohtutäituri käsutusse, kuid õiguslikult kostjale I. Viimane on vaidlusaluse tehingu osaline. Sellega on kooskõlas ka TMS § 197 lg 1 kui kostja I peaks menetluse kestel pankrotistuma. Kostja III vastu esitatud nõue on õigustatud isegi, kui kostjaga II vormistatud lepingud oleks ehtsad ja hõljuvalt kehtivad. Seega on igal juhul põhjendamatu kostja III argument, justkui viimase vastu oleks esitatud nõue alusetult. XXX poolt käenduse andmine on tõendamata, nagu väitis kostja I. Tõendamata on ka osaluse müük kostjas I eelnimetatud isiku poolt, nagu väitis kostja I. Tähelepanu väärib, et osalus anti kostjatega seotud isiku XXX äriühingule XXXOÜ. Samas saab kostja I väitega osaluse müümise kohta lugeda vaidlusväliseks hagis esitatud asjaolu, et XXX asendati kostja I osanikuna jõustunud maakohtu otsuse vaidlustamise tähtajal (kostja I sai maakohtu otsuse 11.03.2010). Kuivõrd aga tõend osaluse müümise kohta on esitamata, võib eeldada, et osaluse üleandmine toimus osana kostjate tehingutest eesmärgiga välistada kohtuotsuse (ja lepingu) täitmine ja tagada XXX kontroll kostja I majandustegevuse jätkumise ning sellest saadava tulu üle. Tehingutes kostja II kasutamine võib viidata soovile tekitada varale uus näilikult heauskne omanik. Leidmata on muu mõistlik põhjendus, milleks peaks omandatama osalus äriühingus, mille vara võõrandati pärast negatiivse kohtuotsuse saamist. Väite õigsusele, et ühiseks kostjate tehingute majanduslikuks eesmärgiks oli lisaks kohtuotsuse täitmisest hälbimisele ka vajadus tagada seniste vahenditega majandustegevuse jätkamine ja seda XXX kontrolli all, viitavad kostjate lähikondsusega seotud, samuti alljärgnevad asjaolud: 1) XXX kui kostja I algne ainuosanik ja juhataja allkirjastas kostja I nimel 26.03.2010 ja 27.03.2010 lepingud; 2) XXX tabati arestitud veoki roolist selle kohtutäituri valdusesse andmisel, kuigi kostja III väitel pidanuks veok olema eelnevalt antud XXX valdusesse; 3) XXX kannab kostja III menetluskulusid, tasudes kostja III 20.07.2011 määruskaebuselt riigilõivu; 4) XXX esindab kostjat III viimase igapäevases majandustegevus; 5) kostja III kinnitusel on kostja III majandustegevus samane kostja I varasema majandustegevusega. Samas, kostja I varasem ainuosanik ja juhataja oli XXX; 6) XXX osales kohtutäituri hoiule antud veokist isiklike asjade saamisel, kuigi asjad anti XXX ja mitte viimase, vaid kostja III taotlusel; 7) XXX käis koos kostja III juhatuse liikme XXX seoses veoki arestimisega 28.07.2011 kohtutäituri büroos, kus viimane palus saata talle dokumendid aadressil XXX, s.o sama aadress, mida XXX kasutas 2009. aastal suhetes hagejaga. Kostja III avaliku kinnituse kohaselt, mis anti enne selle menetluse algust, omandati vaidlusalune veok tasuta. Menetluses esitatud väited on vastuolus enne menetlust antud avaldusega. Selles menetluses esitatud kostja III väitel omandati aga veok kostjalt II tasu eest, olles ka maksnud vastava hinnana 135 000 krooni 27.03.2010 arve nr 4 alusel kahes osas, vastavalt 22.04.2010 ja

28.06.2010. Kostja III menetluses esitatud väited on tõendamata, puuduvad eelnimetatud arve ja usaldusväärsed andmed selle tasumise kohta. Kostja III jättis ka selgitamata, miks ta kinnitas 2010. aasta majandusaasta tegevusaruandes, et viidatud ajal investeeringud puudusid. Siinkohal on kostja III väited vastuolulised, sest hagi vastuses väidetakse, justkui 2010. aastal oleks investeering veokisse tehtud. Ülalkirjeldatu tähendab, et ümber on lükkamata hagi põhjendus veoki kostja III poolt tasuta omandamise kohta. Selline asjaolu õigustab veoki võõrandamise tehingu tagasivõitmise nõude esitamist ka kostja III vastu (TMS § 194, PankrS § 116 lg 2 p 2). Lähikondsuse asjaolud on kostjate poolt aga ümber lükkamata. Veoki võõrandamise hinnaks märgiti 26.03.2010 lepingus 134 400 krooni ja lepingusse märgitu kohaselt oli selline summa kostjale I ka tasutud. Selline hind on turuväärtusest kordades madalam. Veoki kohtutäituri leitud hinnast erineva väärtuse kohta jätsid kostjad tõendi esitamata. Seetõttu saab selle turuväärtuse leidmisel lähtuda kohtutäituri õiendist. Nimetatu tugineb ja kattub avalikul pakkumisel olnud hinnaga. Kostja I väited veoki seisukorra kohta on paljasõnalised. Veoki valduse kohtutäiturile andmisel oli see töökorras. Kuivõrd veoki turuväärtus oli tõendatult 810 000 krooni, kuid 26.03.2010 lepingusse märgitult 134 400 krooni, on lepingul vähemalt osaliselt kinke iseloom (TMS § 189 lg 2). Isegi kui kohtutäituri õiendi sisu oleks ebaõige, siis ka täna on avalikult pakutavate sarnaste veokite (samade parameetritega ja samade funktsioonidega veoki) hinnad kordades kõrgemad 26.03.2010 lepingusse märgitust, näiteks müügikeskkonnas XXX. Kostja II väidetest võib järeldada, justkui oleks veoki eest tasutud nõuete tasaarvestamisega. Arusaamatuks jääb, milliseid nõudeid said kostjad I ja II omavahel 27.03.2010 lepinguga tasaarvestada. Kostjate I ja II vahel oli sama eseme müügiks väidetavalt sõlmitud mitu erinevat lepingut, vastavalt 30.08.2008 ja 26.03.2010. Seetõttu on välistatud, justkui varasemast lepingust saanuks tuleneda mingisuguseid nõudeid. Oluline on, et 26.03.2010 lepingule tehtud käsikirjalise märkuse kohaselt oli veoki eest ka tasutud. Seda enam on välistatud veoki hinna mingi muu nõudega tasaarvestamine. Võimalik on, et ka kostjate I ja II vaheline tasaarvestamise kokkulepe on võltsitud. Sellele viitab ka käsikirjaline parandus lepingu kuupäevas, mida on allkirjaga kinnitanud vaid üks isik. On võimalik, et menetluses ilmneb mitte ainult veoki võõrandamise lepingute näilikkus, vaid kostjate poolt vastupidiste tõendite esitamata jätmisega ka rahatus. Kostja I väitel müüs ta tagasivõidetava veoki kostjale II vältimaks kostja I ja XXX kui käendaja pankrotistumist, sest vastasel juhul esitanuks kostja II veoki müügilepingu täitmata jätmisest tuleneva nõude. Selline rikkumine sõltunuks kostja I hinnangul justkui hagejaga sõlmitud müügilepingu täitmisest. Sellised põhjendused on väheusutavad ja otsitud. Nimelt, jõustunud kohtuotsusega lõppenud vaidluses väitis kostja I, et talle tekib kahju teenuse osutamata jätmisest, mitte vana veoki kostjale II mitteandmisest. Enamgi, kostjal I puudus takistus vana veoki kostjale II andmiseks, kui nende vahel oleks tõesti enne 2010 müügileping sõlmitud. Kostjate poolt selgitamata põhjusel vormistati hagejaga sõlmitud müügilepingu täitmise asemel tagasivõidetava veoki müügilepingud. Seda tehti jõustunud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtajal, mitte varem. Samal ajal vormistati ka muudatused kostja I ja kostja III juhatuses ning osanikes. Ilmselt on sellise tegevuse ainus eesmärk välistada kohtuotsuse täitmine. Muu mõistlik põhjendus kostjate tegevuseks puudub. Arvestades kostjate seotust, kaasneb sellise eesmärgiga ka vaidlusaluse veoki võõrandamise tehingute tagasivõitmine. Juhindudes TMS § 187 lg 1, § 187 lg 2, § 188 lg 1, § 188 lg 3 või § 189 lg 2, § 194, PankrS § 116 lg 3, § 117 lg 2 p 1, p 2, p 5 ning p 6 taotleb hageja tunnistada kehtetuks tehingud, millega

veok Volvo FM 260, tehasetähisega XXX, registrimärgiga XXX võõrandati XXXOÜ-lt OÜ-le XXX ja OÜ-le XXX ning selle tagajärjena kohustada OÜ-d XXX andma nimetatud veoki tsiviilasjas nr 2-09-20817 jõustunud Harju Maakohtu otsuse täitmiseks algatatud täiteasja (täiteasja nr 025/2010/3887) menetleva kohtutäituri käsutusse või alternatiivselt mõista OÜ-lt XXX välja tsiviilasjas nr 2-09-20817 jõustunud Harju Maakohtu otsuse täitmiseks algatatud täiteasja (täiteasja nr 025/2010/3887) menetleva kohtutäituri käsutusse hüvitis 41 414,78 euro suuruses. Kostja I vastuväited Hageja ja kostja I vahel sõlmiti ostu-müügileping, mille kohaselt hageja pidi kostjale I tarnima uue sõiduauto (purgimisauto) hiljemalt 30.01.2009. Kohtuotsusega (2-09-20817) on tuvastatud, et hageja rikkus kohustust ja tekitas sellega kostjale kahju. Kuna hageja kostjale uut autot ei tarninud, ei saanud kostja I müüa vana autot kostjale II. Nimetatud kohustuse oli kostja I aga lepinguga endale võtnud. Vana auto müümisel oleksid täitmata jäänud kostja I kohustused lepingupartnerite ees. Vältimaks kostja I pankrotimenetluse algatamist ja juhatuse liikme käenduse sissenõudmist, sõlmis kostja I kokkuleppe kostjaga II müüa talle 3 sõidukit turuhinna lähedase hinnaga. Kohtutäituri arvamus autode madalast hinnast on pahatahtlik, asjatundmatu. Vana erisõiduki Volvo hinda mõjutas see, et sõiduk on äärmiselt vähelikviidne, tehingu hetkel oli peapump purunenud. Lubatud sõiduki mittetarnimise tõttu esitas kostja I hageja vastu kahju hüvitamise nõude (2-1132294). Tellitud sõiduki hind on tõusnud enam kui 15%, mistõttu kostja seda enam ei soovi. Hageja on esitanud kohtule teadvalt valeandmeid. Hageja eksitab kohut nimetades kostjaid I, II ja III seotud isikuteks, müügitehingute tegemise ajal ei olnud kostjad I ja II seotud isikud. Kostja II oli kostja I võlausaldaja ja sõidukite võõrandamisega kostjale II täitis kostja I oma rahalise kohustuse kostja II ees. Kostja II realiseeris sõidukid kostjale III turuhinnaga. Kostja II ja kostja III ei ole seaduse mõttes ühelgi viisil seotud isikud. TsMS § 188 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine, kuid antud juhul ei ole seda tehtud. Kostjal I on vara - nõue Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-11-32294. Esineb suur tõenäosus, et kohus selle nõude rahuldab, mistõttu ei ole antud juhul täidetud eeldus, et täitemenetluses ei saa hageja nõuet rahuldada. Kostja I palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja II vastuväited Kostja II taotleb hagi rahuldamata jätmist. Kostja II omandas kostjalt I sõidukid õiguslikul alusel ostu-müügilepingu kohaselt. Tasumise kohta sõlmiti tasaarvestuse kokkulepe. Kostjale II hüvitati kostja I lepingu rikkumisega tekitatud kahju ja poolte kokkuleppel jäi hüvitamata saamata jäänud tulu. Hageja väited hagiavalduses sõidukite kostja II poolt kostjale III üleandmise kohta on pahatahtlikud ja tõendamata. Kostja III on müügihinna täies ulatuses osade kaupa tasunud. Hageja esitatud kohtutäituri arvamus sõidukite madala hinna kohta on asjassepuutumatu. Hageja ei saa vaidlustada kostjate II ja III vahelist tehingut ega väita, et need on hagejat kahjustavad. Kostja II palub jätta hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja III vastuväited

Kostja III tema vastu esitatud hagi ei tunnista ning leiab, et see on alusetu ja täielikult põhjendamata. Kostja III ei ole omandanud veokit tasuta. Kostja II esitas kostjale III 27.03.2010 arve nr 4 summas 135 000 krooni, mille kostja III tasus kahes osas, 65 000 krooni 22.04.2010 ja 70 000 krooni 28.06.2010. Seega ei ole kostja III omandanud veokit tasuta ja seda ka PankrS § 116 lg 2 p 2 mõttes. Kuidas hageja jõudis järeldusele, et kostja I tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud, mida kostja III teadis, on XXX, XXX OÜ ja XXX ühine majanduslik huvi ja millega hageja oma väidet põhjendab, hagist ei selgu. Hageja väide, et eesmärk on sama majandustegevuse arendamine, on üldsõnaline. Kui isik omandab sõiduki, millega on võimalik tühjendada fekaalimahuteid, siis pole mõtet oma tegevust ümberstruktureerida piimakombinaadist piima vedamisele. Kostjal III saabki olla sarnane majandustegevus selle äriühinguga, kes omades samasuguseid spetsiifilisi töövahendeid osutab nendele töövahendite kasutamisele tavapärast teenust. Kostja III ei ole hagis viidatud asjaoludest tulenevalt võlgniku lähikondne. PankrS § 117 lg 2 sätestab juriidilisest isikust võlgniku lähikondsete mitteammendava loetelu. Hageja väitel on kostja III läbi oma ainsa juhatuse liikme ja ainuomaniku XXX XXXOÜ lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 1, 2, 5 ja 6 alusel. Millele konkreetselt hageja vastavaid paljasõnalisi väiteid esitades tugineb, hagist ei selgu. Hagejal on tõendamiskoormis oma väidete tõendamiseks. Kostja III jaoks on tegemist negatiivsete asjaoludega, millede tegelikkusele mittevastavust on kostjal III raske või võimatu tõendada. Hageja ei ole hagis konkreetselt viidanud, milliste tehingute kehtetuks tunnistamist ta täpselt soovib, samuti milliste asjade suhtes. Kostjate I ja II vahel sõlmitud müügilepingu kohaselt müüdi kostjale II 3 sõidukit. Kostja III omandas kostjalt II veoki. Hageja taotleb kohtult tunnistada kehtetuks tehingud, millega veok Volvo FM 260, tehasetähisega XXX, registrimärgiga XXX võõrandati kostjalt I kostjatele II ja III. Kas hageja soovib 26.03.2010 müügilepingu osaliselt kehtetuks tunnistamist. Kui jah, siis miks üksnes ühe sõiduki suhtes. Hageja ei ole konkreetselt viidanud, milliste tehingute kehtetuks tunnistamist ta taotleb. Kuna veok ei ole kostja I omand, siis ei ole kostjal I võimalik veokit hagi rahuldamise korral tagastada. TMS § 195 lg-te 2 ja 3 kohaselt kohaldatakse tagasivõitmise õiguslikele tagajärgedele PankrS § 119 lg-tes 2-4 sätestatut. Täitemenetluse seadustiku § 188 lg-test 1, 2 tuleneb üheselt, et sissenõudja (käesolevas menetluses hageja) nõudeõigus tehingu kehtetuks tunnistamiseks saab puudutada üksnes XXXOÜ ja XXX OÜ vahelist müügitehingut, mitte aga XXX OÜ ja kostja III vahelist müügitehingut. Kostjal III puudub tehinguline suhe XXXOÜ-ga, kes on täitedokumendi järgi kohustatud isikuks hageja ees ning kostja III pole eriõigusjärglaseks PankrS § 116 lg 2 mõttes. Kostja III on seisukohal, et hageja 30.11.2011 esitatud tõend veoki maksumuse kohta ei ole asjakohane, kuna hageja tõendis kirjeldatud veok ja käesolevas tsiviilasjas vaidlusalune veok on mitmetelt omadustelt ja tehnilistelt näitajatelt väga erinevad. Seega ei kinnita antud tõend hageja väiteid kostjale III kuuluva veoki maksumuse kohta. Hageja väited sõiduki madala müügihinna kohta ei arvesta turuolukorda ajal, mil kostja III sõiduki ostis, s.o 2010. aasta märtsis. Sellel ajal tehingud veokitega praktiliselt puudusid. Kostja III palub jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostjate vastuste, poolte poolt menetluse käigus esitatud

seisukohtadega ja tõenditega, kuulanud kohtuistungil ära tunnistajad, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus, kas esineb alus kostja I ja kostja II ning kostja II ja kostja III vahel sõlmitud sõiduki müügilepingute tagasivõitmiseks, kuna hageja väitel on kostjad I, II ja III lähikondsed pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 tähenduses. Kohus märgib, et esmalt tuleb lahendada küsimus, kas hagejal esineb kostja III suhtes tagasivõitmise nõude esitamise õigus, kuna hageja leiab, et kostja III on kostja I lähikondne. Kohus osundab, et tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg-st 1 tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. TMS § 188 lg 2 kohaselt eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. TMS § 188 lg-st 3 tulenevalt määratakse võlgniku lähikondsed pankrotiseaduse § 117 kohaselt. Hageja on seisukohal, et kostja III on kostja I lähikondne PankrS § 117 lg 2 mõttes. Kostjad I, II ja III on nimetatud asjaolule vastu vaielnud. Kohus märgib, et PankrS § 117 lg 2 p 5 kohaselt on juriidilise isiku lähikondne muuhulgas füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Hageja on rõhutanud, et kostja III seaduslikul esindajal XXX(kostja III seaduslik esindaja alates 18.03.2010; kd I lk 37-38) ja kostja I seaduslikul esindajal XXX(kostja I seaduslik esindaja 29.05.2001-06.04.2010; kd I lk 17-20) oli huvi arendada ühe veokiga sama majandustegevust ning jätta Harju Maakohtu 11.03.2010 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-09-20817 täitmata. Kostja III vaidles hageja väidetele vastu ning asus seisukohale, et kostja III poolt kostjaga I sarnase majandustegevuse jätkamine pärast sõiduki omandamist on üksnes loogiline, kuna vastava funktsiooniga veokiga saabki ainult selleks ettenähtud majandustegevust läbi viia. Hindamaks asjaolu, kas kostjat III ja kostjat I ühendab ühine oluline majanduslik huvi, viitab kohus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-43-07 p-le 11, mille kohaselt peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-53-03 p-s 23 asunud seisukohale, et lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tuvastatav kostja I ja kostja III lähikondsus. Nimelt ilmneb, et kostja I tegevus lõppes sisuliselt samal ajal, kui kostja III majandustegevus algas. Samuti ilmneb, et kostja I müüs kostja II kaudu kostjale III sõiduki, millega kostja III jätkas praktiliselt identset majandustegevust võrreldes kostjaga I. Kohus nõustub kostja III seisukohaga, et kostja III ei saanudki asuda tegutsema muus valdkonnas, kui veoki funktsioon seda ette nägi, kuid kohus leiab, et sisuliselt on toimunud kostja III poolt kostja I majandustegevuse ülevõtmine, mitte eraldiseisva ettevõtte poolt majandustegevuse alustamine. Selliselt tegutsesid kostja I ja kostja III kooskõlastatult ning ühise eesmärgiga vältida kostja I kohustust tasuda hagejale tsiviilasja nr 2-09-20817 raames välja mõistetud summasid. Kostja I juhatuse liikme XXXning kostja III juhatuse liikme XXXomavahelist tihedat seotust kinnitavad asjaolud, et XXXtaotles kostja III nimelt Maardu Linnavalitsuselt veoluba (kd I lk 202), samuti kasutasid nii XXXkui XXXühist e-postiaadressi XXX ja seda juba 2009. aastal (kd I lk 39, 244). Tulenevalt eeltoodust ei ole usaldusväärsed XXXpoolt kohtuistungil tunnistajana antud ütlused, et ta tunneb XXX üksnes hiljuti ja tööalaselt (kd II lk 173). Seoses kostjate vastuväitega, et XXXei oskagi e-posti kasutada, märgib kohus, et seda enam tõendab XXXpoolt oma kontaktandmetena kostja III seadusliku esindajaga sama e-postiaadressi kasutamine, et

tegemist oli tihedalt läbi käivate ja usalduslikes suhtes olevate isikutega, kuna vastasel juhul ei oleks tunnistaja talle adresseeritud kirjade saabumist XXXe-postiaadressile võimalikuks pidanud. Samuti osundab kohus kohtutäituri õiendile (kd I lk 33-34), millest nähtuvalt oli XXX2010. aastal XXXkuuluva maasturi kasutajaks vormistatud. Ka nimetatud asjaolu tõendab kõnealuste isikute lähedast seotust. Tunnistaja väidet, et ta registreeris XXXoma isikliku sõiduki kasutajaks, kuna viimane soovis seda ära osta, ei pea kohus eluliselt usutavaks, kuna sõiduki teisele isikule müümine ei eelda ostja eelnevalt kasutajaks registreerimist, proovisõitudeks piisab volituse andmisest. Lähtuvalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kostja I ja kostja III tegutsesid oma juhatuse liikmete kaudu ühisest olulisest majanduslikust huvist lähtudes ning seetõttu on tegemist lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 p 5, 6 mõttes. Seega saab tulenevalt TMS § 188 lg-st 2 lugeda tuvastatuks, et kostjale III kui kostja I lähikondsele olid tehingu, s.o veoki võõrandamise tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud teada. Järgnevalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas käesoleval juhul esinevad TMS §-s 188 sätestatud tehingu tagasivõitmise üldised alused. Kohus osundab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1113-09 p-s 9 väljendatud seisukohale, mille kohaselt TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (TMS § 187 lg 1). Kolleegiumi arvates võiks hageja huvide kahjustamisega tegemist olla siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Kohus leiab, et käesoleval on tõendamist leidnud hageja kui võlausaldaja huvide kahjustamine seoses kostja I poolt veoki võõrandamisega kostjale II, kes võõrandas veoki omakorda kostjale III. Nimelt nähtub kostja I ja kostja II vahel 26.03.2010 sõlmitud ostu-müügi lepingust, et kostja I võõrandas veoki Volvo FM 260 hinnaga 134 400 krooni (kd I lk 21-22). Hageja on veoki turuhinna tõendamiseks esitanud internetiportaalis XXX müügis oleva veoauto hinnapakkumise väljavõtte, mille kohaselt on sõiduki hind 76 230 eurot (kd II lk 30-31). Kostja III on kõnealuse pakkumise turuhinna tuvastamise alusena vaidlustanud, kuna kostjate I, II ja III vahel sõlmitud ostu-müügilepingute objektiks olnud veoki ning hageja esitatud tõendis kajastatud veoki tehnilised näitajad on olulised määral erinevad. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid asjaolule, et vastavad erinevused müügilepingute objektiks olnud veokil ja internetiportaalis XXX kajastataval sõidukil esinevaid. Kohus leiab, et hageja esitatud väljavõtet ostu-müügilepingute objektiks olnud veoki turuhinna määramisel tõepoolest aluseks võtta ei saa, kuna puudub vaidlus, et tegemist on erinevate omadustega sõidukitega - lahknevus puudutab telgede arvu, sõiduki võimsust hobujõududes mõõdetuna ning paagi mahtu. Samas juhib kohus tähelepanu asjaolule, et nähtuvalt kostja I ja kostja II vahel 27.03.2010 sõlmitud tasaarvestuse kokkuleppest (kd I lk 166) oli kostjal II väidetavalt kostja I vastu nõue summas 630 110 krooni, mistõttu kostjale I 26.03.2010 sõlmitud ostu-müügilepingust tulenev nõue 614 400 krooni osas tasaarvestatakse. Kohus märgib, et kostja II on esitanud kohtule teatise (kd I lk 162) ja väljavõtte 20.03.2010 nõudekirjast (kd I lk 163), mille kohaselt võlgneb kostja I kostjale II leppetrahvi 200 000 krooni ning viiviseid 430 110 krooni. Kohus on seisukohal, et kõnealuse tasaarvestuse kokkuleppe näol on tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. Nimelt tuleneb TsÜS § 89 lg-st 1, et näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-05 p-s 22 leidnud, et näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on kostja I ja kostja II sõlminud tasaarvestuse kokkuleppe õigusnäivuse tekitamise eesmärgiga, kuna nende tegelik tahe on suunatud mulje tekitamisele, mille kohaselt kostjal I ja kostjal II esinevad üksteise suhtes tasaarvestamist võimaldavad nõuded. Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et kostja I, mis on kasumile suunatud ettevõtte ning kellel esinesid majanduslikud raskused, nõustus igasuguste vastuväideteta tasaarvestama kostja II nõude, mis koosnes 200 000

krooni ulatuses leppetrahvist ja enam kui 400 000 krooni ulatuses viivistest. Tulenevalt TsÜS § 89 lg-st 2 on näilik tehing tühine, mistõttu kohus leiab eeltoodu alusel, et kostja I ja kostja II vahel 27.03.2010 sõlmitud tasaarvestuse kokkulepe on tühine. Kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud tasaarvestuse kokkuleppe oli tühine, esineb alus asuda seisukohale, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud sõidukite ostumüügilepinguga võõrandas kostja I sõiduki alla turuhinna, kuna sisuliselt kostja I kostjalt II sõidukite eest tasu ei saanudki. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et veoki Volvo täpset turuväärtust selle müümise hetkel ei ole antud menetluses esitatud tõenditega võimalik tuvastada, puudub siiski vaidlus, et sõiduki hind oli kõnealusel perioodil vähemalt 134 000 krooni, kuna sellele ei ole vastuväiteid esitanud ka kostjad. Seega kahjustas kostja I veoki võõrandamisel hageja kui sissenõudja huvisid TMS § 187 lg 1 mõttes, kuna võõrandas veoki kostjale II alla turuhinna. TMS § 188 lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Käesoleval juhul esitas hageja 20.06.2011 hagi seoses kostja I ja kostja II vahelise ostumüügilepinguga, mis sõlmiti 26.03.2010, ning kostja II ja kostja III vahelise ostumüügilepinguga, mis sõlmiti 27.03.2010, seega on hagi esitatud TMS § 188 lg-s 1 sätestatud 3aastase perioodi vältel. Samuti on kõnealused tehingud tehtud kuus kuud enne täitemenetluse alustamist, kuna nähtuvalt kohtutäituri teatest (kd I lk 69) alustati täitemenetlust nr 025/2010/3887 13.09.2010, s.o TMS § 188 lg-s 2 nimetatud tähtaja raames. Kohus osundab, et eelnevalt leidis tuvastamist kostja I ja kostja III lähikondsus PankrS § 117 lg 2 p 5, 6 mõttes. Samuti on tuvastatav kostja I ja kostja II lähikondsus PankrS § 117 lg 2 p 1, 2 alusel, mille kohaselt on juriidilise isiku lähikondsed juriidilise isiku juhtorgani liige ja juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest. Antud juhul nähtub kostja I äriregistri väljavõttest (kd I lk 17-20), et kostja I juhatuse liige alates 06.04.2010 on XXXning osanik alates 30.03.2010 XXXOÜ. Kostja II äriregistri väljavõttest (kd I lk 23-26) ilmneb, et kostja II juhatuse liige alates 08.11.2000 on XXX, kes on ühtlasi alates 08.11.2000 ka kostja II osanik. XXXOÜ äriregistri väljavõttest (kd I lk 27-29) nähtub, et ettevõtte juhatuse liige on alates 08.12.2009 XXXning alates 11.11.2009 on XXXOÜ osanik kostja II. Kohus on seisukohal, et eeltoodud andmetega on tuvastatud, et kostjate I ja II näol on tegemist lähikondsetega PankrS § 117 lg 2 p-de 1,2 alusel, kuna kõnealused juriidilised isikud on omavahel tihedalt põimunud nii juhatuse liikmete kui osanike kaudu. Seega pidi kostja III, kes oli kostjale I kuulunud veoki lõppostja, olema lähtuvalt TMS § 188 lgst 2 teadlik, et tehinguga kahjustatakse võlausaldaja, s.o hageja huvi. Nimelt sai kostja I 11.03.2010, s.o vahetult enne veoki müügilepingu sõlmimist teadlikuks kohustusest tasuda hagejale tsiviilasjas nr 2-09-20817 välja mõistetud summad. Veoki võõrandamisega kahjustas kostja I hageja huve, kuna nähtuvalt kohtutäituri 14.10.2010 vastusest (kd I lk 69) alustati kostja I suhtes 13.09.2010 täitemenetlust täiteasjas nr 025/2010/3887, kuid ei ole alust eeldada sissenõudja, s.o hageja nõude rahuldamist täitemenetluses arestitud vara arvelt. Seoses kostja III vastuväitega, et kostjal on muud vara tsiviilasjas nr 2-11-32294 esitatud nõude näol ning kõnealuses kohtuasjas on suur tõenäosus hagi rahuldamiseks, märgib kohus, et nähtuvalt kohtuinfosüsteemist ei ole nimetatud tsiviilasjas hagiavaldust menetlusse võetudki. Kohus märgib, et TMS § 194 kohaselt võib tagasivõitmise hagi esitada ka võlgnikuga tehingu teinud isiku õigusjärglase suhtes pankrotiseaduse §-s 116 kehtestatud korras. PankrS § 116 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu esitada tagasivõitmise nõude, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. PankrS § 116 lg 3 kohaselt, kui

eriõigusjärglane oli omandamise ajal võlgniku lähikondne, siis eeldatakse, et võlgniku tehingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud olid talle teada. Kohus leiab, et käesoleval juhul saab kostja III lugeda kostja II eriõigusjärglaseks ning eelnevalt on tuvastamist leidnud, et kostja I ja kostja III olid lähikondsed. Seega on tagasivõitmise hagi esitatud põhjendatult nii kostja II kui kostja III vastu. Kohus on seisukohal, et lähtuvalt eeltoodust tuleb TMS § 188 lg 1 ja § 194 alusel tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 26.03.2010 sõlmitud ostu-müügileping ning kostja II ja kostja III vahel 27.03.2010 sõlmitud ostumüügileping seoses veoki Volvo FM 260, tehasetähisega XXX, registrimärgiga XXX, võõrandamisega. TMS § 195 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohus osundab, et käesoleval juhul on Harju Maakohtu 29.06.2011 määrusega rahuldatud hageja taotlus hagi tagamiseks ning veok Volvo FM 260 on juba arestitud ja kohtutäiturile hoiule antud. Seoses eelnimetatud asjaoluga jätab kohus sisuliselt läbi analüüsimata ka hageja alternatiivse nõude veoki väärtuse hüvitamiseks olukorras, kus veok võib olla hävinenud või kahjustatud. Kooskõlas TsMS § 124 lg-ga 1 ja § 133 lg-tega 1, 2 oli hagihind 41 414,78 eurot, millelt hageja tasus riigilõivu 3 834,69 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta solidaarselt kostjate I, II ja III kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.