Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(7)

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud SEB Pank AS esitas 7. juunil 2012. a. Harju Maakohtule AK vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingu alusel võlgnevuse seisuga 7. juuni 2012. a. summas 47.452, 31 eurot, millest 37.480, 94 eurot moodustab põhiosa võlgnevus, 1489, 15 eurot intressivõlgnevus, 8322, 42 eurot viivisevõlgnevus ja 159, 80 eurot teenustasu võlgnevus (sundkindlustusmaksed). Menetluse kestel suurendas hageja oma nõuet, paludes kostjalt välja mõista võlgnevuse, mis seisuga 29. august 2013. a. on 51.194, 15 eurot, millest tagastamata laen on 37.429, 27 eurot, tasumata intress 1489, 15 eurot, viivis 12.115, 93 eurot ja teenustasud 159, 80 eurot. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutumata viivise seadusjärgses määras kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. SEB Pank AS-i ja AK vahel on 16. oktoobril 2007. a. sõlmitud laenuleping nr. L070053092. Lepingu alusel väljastas hageja kostjale laenu summas 63.911, 65 eurot (1.000.000 krooni) kontole nr. 10010661476011 ning kostja kohustus vastavalt lepingu punktidele 4. 3, 5. 1 ja 5. 2 tagastama laenu koos intressiga laenutähtpäevaks 10. oktoobriks 2037. a. osade kaupa annuiteetgraafiku alusel hiljemalt iga kuu 10. kuupäeval alates 10. novembrist 2007. a. Vastavalt lepingu punktile 10 oli hagejal õigus teha kõiki lepingu täitmisega seotud makseid kontolt nr. 110010661476011 või nimetatud kontol piisavate vahendite puudumise korral kostja muudelt lepingus nimetamata kontodelt ning kostja kohustus vastavalt lepingu punktile 17. 3 a oli tagada nimetatud kontol maksetähtpäevadel maksete tegemiseks vajalike vahendite olemasolu. Vastavalt lepingu punktile 9 vormistati lepingu tagatisteks korteriomand asukohaga Tallinnas Wismari 35 - 7, millele seati esimese järjekoha hüpoteek summas 1.000.000 krooni ja Tallinnas Wismari 35 - 4 ja 5, millele seati teise järjekoha hüpoteek summas 1.715.000 krooni. Lisaks laenumaksete tasumisele kohustus kostja vastavalt lepingu punktile 18. 1 kogu laenuperioodi jooksul kindlustama laenutagatise (korteriomand asukohaga Tallinnas Wismari 35 - 7). Vastavalt lepingu punktile 18. 7 oli hagejal õigus kindlustuskohustuse rikkumise korral laenutagatis ise kindlustada kostja eest ja kostja kohustus hüvitama selleks tehtud kulutused. 2(7)

Kostja lepingut nõuetekohaselt ei täitnud ja hageja väljastas 17. novembril 2009. a. kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate, andes kostjale oma kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja ja hoiatades, et võlgnevuse hiljemalt 14. detsembriks 2009. a. tasumata jätmise korral ütleb ta lepingu 15. detsembril 2009. a. üles. Kostja võlgnevust ei likvideerinud ning hageja ütles lepingu üles. Kostja rikkus vaatamata mitmetele meeldetuletustele ka laenutagatise kindlustamise kohustust, mistõttu hageja rakendas alates

eespoolnimetatud kontolt või sellel piisavate vahendite puudumise korral kostja muudelt lepingus nimetamata kontodelt ning kostja kohustus vastavalt punktile 17. 3a) tagama nimetatud kontol maksetähtpäevadel maksete tegemiseks vajalike vahendite olemasolu. Vastavalt lepingu punktile 9 vormistati lepingu tagatisteks korteriomand asukohaga Tallinnas Wismari 35 – 7, millele seati I järjekoha hüpoteek summas 1.000.000 krooni ja Tallinnas Wismari 35 – 4 ja 5, millele seati II järjekoha hüpoteek summas 1.715.000 krooni. Lisaks laenumaksete tasumisele kohustus kostja vastavalt lepingu punktile 18.1 kogu laenuperioodi jooksul kindlustama laenutagatise – korteriomandi Tallinnas Wismari 35 – 7. Vastavalt lepingu punktile 18. 7 oli hagejal õigus kindlustuskohustuse rikkumise korral laenutagatis kostja eest ise kindlustada ja kostja kohustus hüvitama selleks tehtud kulutused. 17. novembril 2009. a. väljasta hageja kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate, kuna kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingut. Hageja andis kostjale oma kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja ja hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral hiljemalt 14. detsembril 2009. a. ütleb ta lepingu 15. detsembril 2009. a. üles. Kostja võlgnevust ei likvideerinud ning hageja ütles lepingu üles. Kostja rikkus vaatamata mitmetele meeldetuletustele ka laenutagatise kindlustamise kohustust, mistõttu hageja rakendas alates 8. detsembrist 2009. a. sundkindlustust, mille eest kostja kohustus tasuma igakuiselt 31, 96 eurot (kokku 159, 80 eurot). 23. aprillil 2010. a. müüdi laenutagatiseks olnud korteriomandist Wismari 35 1/10 suurune mõtteline osa hinnaga 25.564, 66 eurot (400.000 krooni), millest hagejale laekus 24.951, 11 eurot (390.400 krooni). 12. septembril 2011. a. saatis hageja kostjale meili ja pakkus võimalust läbirääkimisteks. Kostja hageja meilile ei vastanud ega võtnud ka muul viisil ühendust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg. 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, VÕS § 76 lg. 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 108 lg. 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hagejalt laenu saamise osas. Kostja väide selle kohta, et tagatiseks olnud korteriomand müüdi alla turuväärtuse, on paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks laenulepingu tagatiseks olnud vaidlusaluse korteriomandi tegelik turuväärtus selle võõrandamise hetkel. Samuti on tõendamata kostja väide, et tagatiseks olnud kinnistu müüdi hageja poolt. Hageja on esitanud kostja palgatõendi ja laenuanalüüsi ning on 29. augusti 2013. a. kohtuistungil selgitanud, et enne laenu andmist oli laenuanalüüs tehtud. Kostja sissetulek oli 20.000 krooni (brutopalk). Hageja on piisava põhjalikkusega selgitanud enne laenu andmist välja kostja maksevõime ehk järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja kanda ei saa jätta kõiki laenu tagasimaksmisega seonduvaid kostja riske (näit. kostja töötuks jäämine, laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist tagavate tagatiste väärtus nende realiseerimise ajal jne.). Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Hageja nõue on põhjendatud ning kostjalt kuulub väljamõistmisele lepingu alusel võlgnevus summas 37.429, 27 eurot. Hageja nõuab kostjalt muuhulgas ka teenustasude hüvitamist summas 159, 80 eurot (kindlustus). Kuna kostja rikkus laenutagatise kindlustamise kohustust, rakendas hageja alates

ebamõistlik ning põhjendamatu, samas ei ole kostja taotlenud viivise vähendamist. Viivisenõue on põhjendatud, kuna pooled on nimetatud viivise osas lepingus kokku leppinud, seega oli kostja nõus kohaldatava viivisemääraga, mistõttu kuulub viivis nimetatud osas kostjalt väljamõistmisele. Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda viivist. Kostjalt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras põhivõlalt alates 30. augustist 2013. a. kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ja rikkunud menetlusnorme. Laenulepingu sõlmimisel ei arvestanud hageja õigesti oma riske ja laenu tagatisi. Hagejal on kohustus veenduda enne laenu andmist tagasimakseallikate ja tagatiste olemasolus. Laenutagatis müüdi alla turuväärtuse, mistõttu peaks hageja kandma ka kahjusid. Kohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et hageja ei pööranud teise järjekoha hüpoteegiga koormatud laenutagatisi laenu tagastamise katteks ega püüdnudki välja selgitada nende tegelikku väärtust. Tulenevalt VÕS §-st 83 peab krediidiasutus laenude andmisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega oli pangal kohustus veenduda enne laenu andmist tagasimakseallikate ja tagatiste olemasolus. VÕS § 98 lg. 1 kohaselt peab tagatis piisavalt tagama kohustust ning vajadusel intressi ja kulutusi ning võlausaldajal peab olema võimalus tagatist raskusteta rahaks muuta. Kohtuotsuses on leitud, et kuna teise järjekoha hüpoteegiga kaetud laen on suurem kui tagatise müügist laekuv summa, ei ole põhjendatud tagatisena korteriomandi 4 ja 5 müük. Kuna hageja laenulepingu sõlmimisel arvestas tagatisena ka teise järjekoha hüpoteegiga koormatud korteriomandeid, pidanuks ta ka laenulepingu ülesütlemise korral neid arvestama. Kohus on rikkunud TsMS § 656 lg. 1 punkte 1 ja 2, kui jättis kostja isiklikult ära kuulamata, kuigi esindaja taotles korduvalt kostja kutsumist kohtuistungile ning tema ärakuulamist. AK taotleb teise järgu hüpoteegiga koormatud laenutagatiste hindamist ja laenu kustutamiseks pööramist. Kostja täitis lepingut hea usu põhimõtetest lähtuvalt. Asjaolu, et ta jäi töötuks ning seetõttu maksejõuetuks, ei anna alust arvata, et ta hea usu põhimõtetest kõrvale kaldus. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kõik menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 1 jätta muutmata. Kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 ei korda seda. Apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud maakohtu otsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid, sealhulgas neid, mis puudutavad laenulepingu sõlmimist, kostja poolt laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumist ja hagejal laenulepingust tulenevate nõuete suurust. Apellatsioonkaebuses on kostja viidanud hageja kohustusele järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet (ekslikult on viidatud VÕS §-le 83, kui ilmselt on silmas peetud krediidiasutuste seaduse (KAS) sama numbriga paragrahvi), kuid kaebuse põhjal ei ole mõistetav, milliseid põhimõtteid täpsemalt on hageja kostja hinnangul rikkunud. Ainuüksi asjaolust, et kostja ei ole tegelikult suutnud laenu tagasi maksta, taolist rikkumist järeldada ei 5(7)

saa. Maakohus leidis õigesti, et eelkõige peab laenusaaja laenu võttes hindama oma riske ja võimalusi laenu tagasi maksta. Apellatsioonkaebusest ei nähtu ka, millise õigusnormi alusel ja mil viisil võiks see kostja poolt väidetav rikkumine vaidlusaluse asja lahendamise tulemust mõjutada. Riigikohus on otsuses 3-2-1-136-12 selgitanud, et krediidisaaja võiks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg. 1 alusel. Kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg. 1 järgi on seejuures kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk. nn. negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg. 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kostja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud kahjunõude olemasolule viidanud, taolist nõuet esitanud ega tuginenud võimalikule nõuete tasaarvestusele. Kostja üldsõnalised väited panga poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta ei võimalda jätta laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks esitatud hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuses on kostja väitnud veel, et laenutagatis müüdi alla turuväärtuse, mistõttu peaks hageja kandma ka kahjusid, ei ole aga tuginenud faktilistele asjaoludele, tõenditest rääkimata, mis taolisele üldsõnalisele järeldusele või veel enam hageja sellega seostuvale vastutusele alust võiks anda. Ka maakohus on otsuses märkinud, et väited tagatiseks olnud korteriomandi müümise kohta hageja poolt ja alla turuväärtuse on paljasõnalised ja tõendamata, apellatsioonkaebusest ei nähtu aga, miks kostja selle maakohtu tõdemusega ei nõustu ning milliste asjaolude ja tõendite alusel tuleks jõuda teistsugusele järeldusele. Samuti jääb kaebuse põhjal mõistetamatuks, millise tähenduse omistab kostja vaidlusaluses asjas VÕS § 98 lõikele 1, mille eesmärgiks on sätestada tagatise andja õigus valida tagatis, kui kokku on lepitud küll isiku kohustuses anda tagatis, kuid konkreetses tagatises ei ole kokku lepitud, samuti nõuded tagatisele. Osundatud sätte eesmärgiks ei ole sätestada kohustusi isikule, kellele tagatis antakse, kui kostja oma kaebuses on seda silmas pidanud. Kolleegium leiab, et viide osundatud sättele on vaidlusaluses asjas asjakohatu. Tuvastatud asjaolude kohaselt on kostja laenusaaja ning laenu tagastamise tagatiseks on hüpoteegid seatud tema enda kinnisasjale. Seega on laenulepingujärgne võlgnik ühtlasi pantija ehk teisisõnu, võlgniku kinnisasjale seatud hüpoteek tagab tema isiklikku laenu. Ükski seadusesäte ei kohusta laenuandjat enne laenulepingujärgse võla sissenõudmiseks hagi esitamist realiseerima hüpoteeki, mis selle laenulepingujärgsete kohustuste tagamiseks on seatud. Et valikuõigus, kas teha rahaks hüpoteek või esitada rahanõue võlgniku vastu, kuulub hagejale, siis ei ole alust kostja etteheidetel, mis puudutavad II järjekoha hüpoteekide realiseerimata jätmist. Sellest tulenevalt ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik ka nende kui laenutagatiste väärtust hinnata. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega ka selle kohta, nagu oleks maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, kui ei kuulanud kostjat isiklikult ära. TsMS § 217 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt võib menetlusosaline menetluses osaleda isiklikult või esindaja kaudu. Vaidlusaluses asjas on kostjat esindanud advokaadist esindaja, kes on osalenud ka kohtuistungil. Menetlusosalisel on küll õigus menetluses isiklikult osaleda, kuid valikuõigus küsimuses, kas osaleda menetluses isiklikult või esindaja kaudu, kuulub reeglina menetlusosalisele endale. TsMS § 346 lõikes 1 sätestatu kohaselt võib kohus määruse alusel kohustada menetlusosalist isiklikult kohtuistungile ilmuma, kui see on kohtu hinnangul vajalik asja lahendamiseks tähendust omavate asjaolude selgitamiseks või vaidluse kompromissiga lõpetamiseks. Osundatud säte võimaldab küll kohtul kohustada menetlusosalist kohtusse ilmuma, kuid ei kohusta seda tegema. Sättest nähtub, et selle üle, kas on vajalik ja otstarbekas kohustada menetlusosalist isiklikult kohtusse ilmuma, otsustab kohus asjaolude kohaselt. Seega ei kujuta kostja isiklikult kohtusse kutsumata jätmine endast 6(7)

menetlusnormide rikkumist, apellatsioonkaebuses ei ole aga põhjendatud sedagi, miks oleks see apellandi hinnangu kohaselt olnud otstarbekas. Apellatsioonkaebuses sisalduv viide TsMS § TsMS § 656 lg. 1 punktide 1 ja 2 rikkumisele ei ole asjakohane: et kostjal on olnud menetluses esindaja, kes on ka kostja seisukohad vaidluse kohta esitanud ja kohtuistungil osalenud, siis ei saa tõusetuda küsimust õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumisest või sellest, et otsus oleks tehtud isiku suhtes, keda seaduse kohaselt kohtusse ei kutsutud. Vaidlusega loogiliselt seostatav ei ole ka apellatsioonkaebuses sisalduv väide kostja poolt oma kohustuste heas usus täitmise kohta ning ka kaebusest ei nähtu, milline järeldus tuleks apellandi arvates taolise väite alusel vaidluse kohta teha. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 apellandi kanda.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.