Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

eurot, debitoorne võlgnevus 2 559,23 eurot, viivis 635,56 eurot, kindlustuse võlgnevus 697,78 eurot. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele täies ulatuses vastu ja palus menetluskulud jätta WEBERTEC OÜ kanda. Kostja leidis, et seoses WEBERTEC OÜ müümisega mais 2009 on kohustused läinud üle uuele omanikule. Kostja avaldas, et kuna ta ei ole saanud ühtegi teadet võlgnevuste kohta, siis on nõue aegunud. Maakohtu otsus 16.12.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 492,25 eurot ja viivise määraga 0,25% tasumata põhinõudelt 10 738,91 eurolt päevas alates 14.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus märkis, et hageja nõuab liisingumaksete võlgnevuse, kütuse krediitkaardi tasu võlgnevuse, vabatahtliku kindlustusmaksete võlgnevuse ning viivisvõlgnevuse väljamõistmist kostjalt ja tasutud liikluskindlustusmaksete ning liisingueseme jääkväärtuse koos käibemaksuga hüvitamist. Kohus tugines VÕS § 108 lg-le 1, § 367 lg-le 1 ja § 113 lg-le 1. Kostja esitatud aegumise vastuväite osas tugines kohus TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 1. Analüüsides hageja arvetel kajastatavate erinevate nõuete aegumist, märkis kohus, et liisingulepingust tulenes liisinguvõtjale kohustus tasuda liisingumakseid. Kohus leidis, et liisingumaksete tasumise kohustus on korduv kohustus TsÜS § 154 tähenduses, kuna makseid tuli tasuda regulaarselt igakuiselt ning maksete suuruses oli kokku lepitud maksegraafikus. Kuivõrd vastavalt teenuste lisa p-le 3 tuli kütuse krediitkaardi kasutamise eest maksta vastavalt hageja poolt esitatavatele arvetele, kohaldub kütuse krediitkaardi kasutamise tasu nõuetele TsÜS § 147 lg 3 II lause regulatsioon. Üldtingimuste p-i 6.3.2 kohaselt kui kindlustusest tulenevad kulud või kahjud on kandnud liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vastavad summad liisinguandja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Kuivõrd liikluskindlustusmaksed tasus hageja, kohaldub ka liikluskindlustusmaksete hüvitamise nõudele TsÜS § 147 lg 3 II lause regulatsioon. Kindlustusleppes on kindlustusliigiks märgitud standardkasko. Kindlustusleppe p 2 kohaselt tasub kindlustusmakseid klient kindlustusandjale liisingufirma vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse osamakse liisingufirmale kindlustusleppes nimetatud tähtajaks ja korras. Punkti 1 kohaselt tuleb kindlustusmakse tasuda iga kuu 30. kuupäeval. Kuivõrd kindlustusmaksete osamakseid tuli tasuda regulaarselt kokkulepitud suuruses, kohaldub vabatahtliku kindlustuse maksete tasu nõuetele TsÜS § 154 regulatsioon. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seetõttu tuleb enne hagi esitamist arvestatud viiviste aegumistähtaja määratlemisel lähtuda põhikohustustest, millelt need on arvestatud. Hageja on esitanud perioodil 18.05.2009-16.11.2009 liisinguvõtjale esitatud tasumata arved (kd I, lk 20 pöördel - lk 23 pöördel), millel kajastuvad liisingu osamaksed koos intressiga ning tasud kütusekaardi kasutamise eest. Nimetatud arvetel kajastuvate nõuete aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 154 ja § 147 lg 3 II lause kohaselt kulgema 01.01.2010. Kuivõrd hagi esitati 14.02.2012, ei ole nõuded aegunud. Samuti märkis kohus, et hageja on esitanud perioodil 26.02.2010-23.08.2011 liisinguvõtjale esitatud tasumata arved (kd I, lk 24-28 pöördel), milles kajastuvad vabatahtliku kindlustuse maksete tasu nõuded. Nähtuvalt arvetest nõutakse

varaseimat kindlustusmakset perioodi 01.12.2009-30.12.2009 eest. Tulenevalt kindlustusleppe p-st 1 oli selle kohustuse täitmise tähtaeg 30.12.2009 ning nõude aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 154 alusel kulgema 01.01.2010. Kuivõrd hagi esitati 14.02.2012, ei ole nõue aegunud ning aegunud ei saa olla ka hilisemate perioodide vabatahtliku kindlustusmaksete tasumise nõuded. Perioodil 03.06.2009-24.08.2011 on hageja esitanud liisinguvõtjale esitatud tasumata arved (kd I, lk 35-54 pöördel), milles kajastuvad liikluskindlustuse maksete tasu nõuded. 2009. aastal esitatud arvetel kajastuvate nõuete aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 147 lg 3 II lause kohaselt kulgema 01.01.2010, need ei olnud hagi esitamise seisuga aegunud ja aegunud ei saanud olla ka hilisemalt esitatud arvetel kajastuvad nõuded. Hageja poolt 04.03.200909.11.2009 liisinguvõtjale esitatud viivisarvete (kd I, lk 29 pöördel - 34) osas märkis kohus, et 04.03.2009 arvel kajastub mh viivis makse hilinemise eest summas 58,35 krooni, millest on maha arvatud 6,01 krooni viivisearvestuse alla mittekuuluva osa eest. Arvel on märgitud, et nimetatud viivis on arvestatud arve nr 8526454967 tasumisega 4-päevase viivitamise eest, arve maksetähtaeg oli 30.12.2008. Kuivõrd arvest nr 8526454967 tuleneva nõude aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 154 järgi kulgema 01.01.2009, oleks nõue aegunud 01.01.2012. Kohus leidis, et tulenevalt TsÜS §-s 144 sätestatust aegus ka arve nr 8526454967 alusel esitatud viivisenõue 01.01.2012. Kuna hagi esitati 14.02.2012, on viivisenõue 52,34 krooni (58,35-6,01) ehk 3,35 euro osas aegunud. Nähtuvalt viivisarvetest on viivis ülejäänud osas arvutatud arvetelt, mille tasumistähtaeg oli 2009. aastal. Kuivõrd sellistes arvetes sisalduvad nõuded ei olnud hagi esitamise hetkeks aegunud, ei ole aegunud ka nendelt arvestatud viivis. Liisinguvõtja kulutuste hüvitamise nõue saab kõige varasemalt sissenõutavaks muutuda lepingu ülesütlemisega (25.11.2009), sest vastavalt VÕS § 367 lg-le 1 on ülesütlemine üheks nõude eelduseks. Hagi esitamisel ei olnud möödunud 3 aastat lepingu ülesütlemisest. Seega ei ole aegunud ka jääkväärtuse koos käibemaksuga hüvitamise nõue. Vaidlus puudub, et vara jääkmaksumus liisingulepingu ülesütlemise ajal oli 6 335,86 eurot ja liisingumaksetega hüvitamata käibemaks 1 267,17 eurot, et liisinguvõtja on jätnud tasumata arveid summas 2 559,23 eurot ning et hageja on tasunud liikluskindlustuse katteks liisinguvõtja eest 697,78 eurot. Pooled ei vaidle ka, et viivisvõlgnevus on 635,56 eurot. Hageja on esitanud õiendi nõudearvestuse kohta (kd I, lk 29). VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vaidlus puudub, et hagejal ei õnnestunud liisingueseme valdust taastada, mille kohta on hageja ka esitanud memo vara tagastamata jätmise kohta (kd I, lk 56 pöördel). Kuna liisinguese on kaotsi läinud, ei saa nõudest maha arvestada liisingueseme väärtust. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kuna ta ei ole enam liisinguvõtja omanik, ei ole tal enam liisingulepinguga seotud kohustusi. Vaidlus puudub, et hageja ja kostja on sõlminud käenduslepingu (kd I, lk 57), mille kohaselt vastutab kostja liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendusleping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning sellest tulenevad kohustused ei seondu asjaoluga, kes on liisinguvõtja osanik. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja nõue tuleb rahuldada osaliselt ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 11 492,25 eurot (11 495,60-3,35).

Hageja viivisenõude rahuldamisel tugines kohus TsMS §-ile 367 ja liisingulepingus kokkulepitud viivisemäärale 0,25% päevas. Samuti leidis kohus, et asjaolu, et hageja on püüdnud nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist enne kohtusse pöördumist, mille tõendamiseks on esitatud teatis võlgnevuse kohta koos postiteatisega (kd I, lk 58), ei oma asja lahendamise seisukohalt tähendust ning kohus nimetatud tõendit ei hinda. Apellatsioonkaebus 15.01.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 16.12.2013 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata osas, milles see ületab 13 031,38 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus rikkus menetlusõigust sellega, kui vaatas hagi läbi sisuliselt. Seejuures tugineb kostja TsMS § 414 lg-tele 1 ja 2 ja märgib, et kostja ei ole avaldanud soovi ega andnud nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Tsiviilasja toimikus asuvast kostja 25.11.2013 kohtule saadetud e-kirjast nähtub, et kostja teatas kohtuistungile ilmumise võimatusest haiguse tõttu ning palus määrata uus istungi toimumise aeg. Seega on kostja avaldanud soovi kohtuistungil osaleda. Viidates TsMS §-le 235, leiab kostja, et ta esitas kohtule väite kohtuistungile ilmumise võimatuse kohta, põhistades seda haigestumisega. Kuivõrd haiguse ilmnedes ei ole üldjuhul, eriti öösel või varahommikul, võimalik haigestunul hankida TsMS § 422 lg 2 kohast tõendit, siis ei saanud kostja sellekohast tõendit kohtule koos e-kirjaga saadetud teatega esitada. Haigestununa ei olnud kostjal võimalik ka muul moel kohtule oma haigust tõendada. Samas ei too tõendi esitamata jätmine TsMS § 235 ja TsMS § 422 lg 3 mõttest lähtudes kaasa põhistuses esitatud väite mittearvestamist, kuivõrd haige inimese kohtuistungile ilmumise võimatus on üldjuhul usutav ja vabandatav. Kostja leiab, et asjas ei esine TsMS § 414 lg-tes 2 ja 3 nimetatud aluseid asja sisuliseks läbivaatamiseks poole osavõtuta. Kostja kordab, et ta ei ole ta taotlenud ega andnud nõusolekut asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Samuti ei olnud asja arutamist varem edasi lükatud seetõttu, et kostja oleks varasemas menetluses kohtuistungilt mõjuva põhjuseta puudunud. Seega rikkus maakohus, määrates asja sisuliselt lahendamisele ilma kostja osavõtuta, TsMS § 414 lg 2 p-s 2 sätestatud keeldu ja maakohtu otsus põhineb TsMS § 631 lg-te 1 ja 2 rikkumisel. Maakohus on kostjalt viiviste 0,25 % põhinõudelt alates 14.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmisel jätnud kohaldamata VÕS § 142 lg 3 ja käenduslepingu p-st 1 tuleneva piirangu käendaja vastutuse suuruse osas. VÕS § 142 lg 3 kohaselt võib käendus olla piiratud kindla rahasummaga. Hageja ja kostja vahel 29.10.2007 sõlmitud käenduslepingu nr 0181573L p-i 1 kohaselt on kostja poolt käendatava summa suuruseks 13 031,38 eurot, mis oli poolte kokkuleppe kohaselt ühtlasi käendaja suurim võimalik vastutus hageja ees. Kuivõrd kostja käendas WEBERTEC OÜ kohustusi füüsilise isikuna, tulenes kohustus määrata käendaja rahalise vastutuse maksimumpiir kindlaks VÕS § 143 lg-st 2. Seda pooled ka tegid. Seega ei vastuta kostja hageja ees rohkem kui käenduslepingu p-s 1 märgitud summa ulatuses ehk summas 13 031,38 eurot. Maakohtu otsusega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summad ületavad käenduslepingu p-s 1 märgitud summat. Põhivõlalt 10 738,91 eurot 0,25% moodustab 26,85 eurot. Kostja rahalise vastutuse piirmäära (13 031,38 eurot) ja kostjalt välja mõistetud summa (11 492,25 eurot) vahe on 1 539,13 eurot. Arvestades viivise rahalist suurust päevas (26,85 eurot), oli otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisesumma täielikult katnud.

Alates 14.02.2012 kuni 16.12.2013 (kohtuotsuse tegemise aeg) on sissenõutavaks muutunud viiviste suuruseks juba 17 989 eurot. Vastavalt poolte kokkuleppele ja VÕS § 143 lg-s 2 sätestatule ei vastuta kostja WEBERTEC OÜ kohustuste, sh viiviste eest, mis ületavad 13 031,38 eurot. Igal juhul on põhivõlga ületava viivise vastavus headele kommetele vaieldav. Samuti leiab kostja, et viivise määr on ebamõistlikult kõrge. Eelnimetatud kostja väiteid ei saanud kostja maakohtus esitada, kuna kohus arutas asja ilma kostja osavõtuta. Kostja leiab, et maakohtu rikkumine, samuti käenduslepingu p-s 1 sätestatud vastutuspiirangu kohaldamata jätmisest tulenev ebaõigus, on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses ja palub ringkonnakohtul rakendada 29.10.2007 käenduslepingu nr 0181573L p-s 1 sätestatud käendaja vastutuse piirangut. Kostja märgib, et kostja soov maakohtu istungil osalemiseks oli tingitud eelkõige soovist arutada hagejaga võimalikke kompromissi tingimusi. Kuivõrd kohus arutas asja sisuliselt kostja osavõtuta, ei saanud kostja soovitud võimalust kasutada. Apellatsioonkaebuses teeb kostja hagejale ettepaneku menetluse lõpetamiseks kompromissiga hageja poolt 03.10.2013 välja pakutud tingimustel, millistel tingimustel kompromissi sõlmimiseks kostja käesoleval ajal takistusi ei näe. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja ei näe kostjaga kompromissi sõlmimise võimalust. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 16.12.2013 otsust tuleb muuta viiviste väljamõistmise osas. Muus osas on otsus seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium selles osas nõustub täielikult maakohtu otsusega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 põhjendusi ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja arutamisel rikkunud menetlusõiguse norme, nagu märgitakse apellatsioonkaebuses. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses toodud väited, mille kohaselt maakohus oleks pidanud 25.11.2013 kostja taotluse istungi edasilükkamiseks rahuldama. Kuna maakohus jättis ebaõigesti taotluse rahuldamata, arutas asja ilma kostja osavõtuta ja tegi otsuse, siis sellega rikkus maakohus menetlusõiguse norme. Kolleegium kostja väidetega ei nõustu. Maakohus on arvestanud sellega, et kostja soovis asja arutamist kohtuistungil. Maakohus määras asjas eelistungi toimumise ajaks 29.05.2013 ja väljastas ka kostjale kohtukutse aadressil, mille kostja oli oma vastuses märkinud (t.l.106, I kd). Kostjale ei olnud võimalik nimetatud aadressil kutset kätte toimetada ning seetõttu tuli asja arutamine edasi lükata (t.l.126, 129-130, I kd). Uuesti pidi maakohtu istung toimuma 7.08.2013. Apellant esitas 05.08.2013 maakohtule taotluse asja arutamise edasilükkamiseks seoses haigestumisega (t.l. 143, I kd). Nõuetekohast arstitõendit apellant maakohtule ei esitanud. Vaatamata selle lükkas maakohus istungi edasi ning kohustas apellanti esitama haigestumise kohta nõuetekohase tõendi (t.l.144, I kd). Järgmine istung toimus 04.09.2013 kl 13.05, kus apellant osales (t.l.165, I kd). Seoses võimaliku kompromissi sõlmimisega palusid pooled asja arutamine edasi lükata. Maakohus lükkas asja arutamise edasi. Kohtuistungi toimumise ajaks määras maakohus 25.11.2013 kl 9.00. Apellant teatas 25.11.2013, kl 0:12, et tal ei ole võimalik kohtuistungile

ilmuda, kuna on haigestunud ja palus asja arutamine edasi lükata (t.l.8, II kd). Maakohus leidis, et puudub alus asja arutamise edasilükkamiseks ning vaatas asja TsMS § 414 lg 3 alusel läbi (t.l.9, II kd). Põhjendatud ei ole apellandi 14.04.2014 menetlusdokumendis esitatud väide, mille kohaselt kohus ei teavitanud apellanti kohustusest tõendada haigestumist konkreetses vormis tõendiga. Maakohus teavitas apellanti sellisest kohustusest juba 05.07.2013 (t.l.144, I kd). Paraku apellant nõuetekohast tõendit maakohtule ei esitanud. Seega maakohus leidis põhjendatult, et kohaldub TsMS § 414 lg 3, kuna apellandi taotlusel on asja arutamine korra edasi lükatud. Apellant osales 04.09.2013 toimunud kohtuistungil. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milliseid seisukohti või tõendeid apellandil võimalik esitada ei olnud. Ka apellatsioonkaebusele ei ole lisatud nõuetekohast tõendit haigestumise kohta 25.11.2013. Ka puudus taotluses täiesti haiguse kirjeldus, millest saanuks maakohus järeldada, et apellant ei saa just haigestumise tõttu istungist osa võtta. Selline kirjeldus puudub ka apellatsioonkaebuses. Mitte igasugune haigestumine ei takista kohtuistungile ilmumist. Riigikohus on lahendis 3-2-1-8-13 märkinud: „VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kolleegium leiab, et eeltoodud sätted kehtestavad käendaja vastutuse ja selle ulatuse põhivõlgniku kohustuse täitmise ehk käendatava kohustuse täitmise eest. Eeltoodu ei piira aga käendaja vastutust temast endast sõltuva kohustuse rikkumise eest. Kolleegium on selgitanud, et käenduslepingus märgitud piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, s.t need saab võlausaldaja käendaja vastu esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on jätnud arvestamata, millisest õigussuhtest tulenevast raha maksmise kohustusest viivisenõue tulenes. Kui käenduslepingus on kokku lepitud käendaja vastutuse piirmääras, siis võlausaldaja ei saa nõuda käendajalt põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist, mis ületab kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäära. Küll aga on võlausaldajal õigus nõuda käendajalt sõltumata kokkulepitud käendaja vastutuse piirmäärast viivist, mis tuleneb käendajast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest“. Maakohus rahuldas põhjendatult hageja põhinõude summas 10 738,91 eurot ja seda pole ka apellant apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Põhjendatud on apellandi seisukoht, mille kohaselt oli käenduslepingu p-s 1 sätestatud käendaja vastutuse piirmäär, milleks oli 13 031,38 eurot (t.l.57, I kd). Maakohus ei ole seda viiviste väljamõistmisel arvestanud ega kohaldanud VÕS § 142 lg-s 3 sätestatud kokkuleppelist rahalist piirangut. Juba kohtuotsuse tegemise ajaks oli põhinõue ja sissenõutavaks muutunud viiviste summa oluliselt ületanud käenduslepingu p-st 1 tulenevat

rahalist piirangut. Seega tuleb maakohtu otsus tühistada lepingujärgsete viiviste väljamõistmise osas. Selles osas on võimalik teha uus otsus, millega mõista apellandilt viivised summas 13 031,38-10 738,91=2292,47 eurot. Vaidlus puudub selles, et käendaja on kohustuse täitmisega viivituses. Hageja on palunud viiviseid arvestada alates 14.02.2012, s.o hagi esitamisest. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2012 kuni 30. juunini 2012 ja 1. juulist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 oli Eesti Panga teatel 1,00% (aastas). Seega oli 2012. aastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 1 + 7 =8% aastas. Ajavahemikul 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012, s.o 366 päeva eest oli 10 738,91 sendi suurust nõudesummat ja 320-päevast aastast arvestades viivis 735,19 (10 738,91 * 0,08 / 366 * 320). Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2013 kuni 30. juunini 2013 on Eesti Panga teatel 0,75% (aastas). Seega on 2013. a esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75 + 7 = 7,75% aastas. Ajavahemiku 1. jaanuarist 2013 kuni 14.aprillini 2013, s.o 104 päeva eest on 10 738,91 euro suurust nõudesummat ja 104-päevast aastast arvestades viivis 237 eurot 14 senti (10 738,91 * 0,0775 / 365 * 104). Alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 on kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,75+8=8,75% aastas. Ajavahemiku 15.04.2013 kuni 30.06.2013, s.o 76 päeva eest on 10 738,91 euro suurust nõudesummat ja 76-päevast aastast arvestades viivis 195,65 eurot (10 738,91 * 0,0875 / 365 * 76). Referentsintressimäär 1.juulist 2013 kuni 31.12.2013 on Eesti Panga teatel 0,50% (aastas). Seega on 2013.a teisel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,50+8=8,50% aastas. Ajavahemiku 1. juulist 2013 kuni 31.detsember 2013, s.o 185 päeva eest on 10 738,91 euro suurust nõudesummat ja 185-päevast aastast arvestades viivis 478 eurot 34 senti (10 738,91 * 0,085 / 365 * 185). Seega tuleb kostjalt välja mõista 31.12. 2013. a seisuga 1646,32 eurot viivist. Ajavahemiku eest alates 01.01. 2014 kuni põhinõude rahuldamiseni mõistab kolleegium TsMS §-le 367 tuginedes kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevuselt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Ülaltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.