Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.05.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-7500
Tsiviilasi
AS-i Nordea Finance Estonia hagi A Si vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
87 300,41 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 09.12.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nordea Finance Estonia AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
22.04.2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Nordea Finance Estonia AS (registrikood 10237140, asukoht Liivalaia 45/47, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo Kostja AŠ (IK XXXXX, elukoht XXXXXXX)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 09.12.2013 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.Nordea Finance Estonia AS esitas 15.02.2013 Harju Maakohtusse hagi A Š vastu võla 87 300,41 euro saamiseks.
2.Hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ sõlmisid järgmised liisingulepingud: 31.03.2006 – I leping nr 20061273 - liisinguesemed kompressor Kaeser M43 tähisega WKAONO75462612824, kompressor Kaeser M43 tähisega XXXXXXX, betoonsilur 900mm B Honda GX, pump Pramac MP-56-3, plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP18/45-2, plaatvibraator BP30/38-3, vibrotamp SRV 62, vibrotamp SRX 65 R-3 ja poomtõstuk Dino 150T; 08.11.2006 – II leping nr 20065190 - liisinguese tõstuk Dino 210 XT; 24.04.2007 – III leping nr 20072365 - liisinguese tõstuk Dino 210 XT; 14.03.2008 – IV leping nr 20074334 - liisinguesemed 3 Geda rippkiike AS 650 ja Geda lift 250 Comfort; 10.04.2008 – V leping nr 20080012 - liisinguese Scanclimber SC1432; 10.04.2008 – VI leping nr 20080011 - liisinguese Scanclimber SC 1432 Mast Assemble Crane.
3.15.08.2008 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja kohustus vastutama solidaarselt Kummer & Partner Eesti OÜ-ga kohustuste eest, mis tulenevad Kummer & Partner Eesti OÜ-le nimetatud liisingulepingutest. Käenduse maksimumsummaks lepiti kokku 223 690,77 eurot.
4.Kummer & Partner Eesti OÜ-l tekkisid 2008.a raskused liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmisel, mistõttu sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ 17.06. ja 15.08.2008 lepingu nr 20072365 muudatuskokkuleppe ning kahel korral muudeti ka kõiki ülejäänud lepinguid: 15.08.2008 ja 22.07.2009. Kummer & Partner Eesti OÜ rikkus lepingutest tulenevaid arvete tasumise kohustusi, mistõttu ütles hageja lepingud 18.02.2010 üles ja müüs lepingute esemeks olnud vara. Enne vara müüki panekut oli vajalik selle ülevaatus ning osade tarvikute vahetus. Hageja kandis ka kulusid seoses vara võõrandamisega.
5.Liisinguesemete müügist saadu ei katnud liisingulepingute lõpetamisest tulenevaid hageja nõudeid.
6.Hageja nõue koosneb järgmistest summadest: - lepingu I järgi 17 526,88 € (vara jääkmaksumus) + 1053,31 € (maksete võlgnevus) + 67,78 € (müügikulu) - 17 799,00 € ( müügihind) = 848,97 € - lepingu II järgi 26 045,02 € (vara jääkmaksumus) + 1809,23 € (maksete võlgnevus) 17 100,00 € ( müügihind) = 10 754,25 €
-
lepingu III järgi 32 578 € (vara jääkmaksumus) + 1861,66 € (maksete võlgnevus) + 330,10 € (ülevaatuse ja remondikulu) – 21 250,63 € ( müügihind) = 13 519,89 € lepingu IV järgi 36 338,21 € (vara jääkmaksumus) + 3357,76 € (maksete võlgnevus) + 1200 € (müügikulu) -25 000,00 € ( müügihind) = 15 895,97 € lepingu V järgi 46 564,04 € (vara jääkmaksumus) + 633,26 € (maksete võlgnevus) 25 000,00 € ( müügihind) = 22 197,30 € lepingu VI järgi46 505,39 € (vara jääkmaksumus) +2578,64 € (maksete võlgnevus) – 25 000 € ( müügihind) = 24 084,03 € kokku 87 300,41 €
Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja poolt esitatud vara hindamisaktid kajastavad ebaõigesti vara väärtust selle tagastamise hetkel, hageja võõrandas vara odavamalt selle tegelikust turuväärtusest. Hageja ei võtnud vastu kostja abi liisinguesemete müümiseks. Liisinguvõtja ei keeldunud vara tagastamast. Hageja, sõlmides vara tagastamiseks lepingu Baltem AS-iga suurendas sellega ebamõistlikult oma kulutusi. Remondikulu kostjalt nõudmine ei ole põhjendatud. Osade liisinguesemete müügiandmed on esitamata. Alusetu on müügi korraldamise eest Baltem AS-ile tasutu kostjalt nõudmine, kui vara müüdigi Baltem AS-ile. Kõik tasumata arvetest tulenevad nõuded on aegunud. Hageja on minetanud ka müügikahju nõudeõiguse, kuna hageja ei ole oma nõuet kostja vastu pannud maksma mõistliku aja jooksul. Hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ sõlmisid 19 liisingulepingut, hageja on ajanud segi erinevate lepingute liisinguesemed. Esimese astme kohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 09.12.2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Vaidlus puudus selles, et 31.03.2006 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20061273 koos maksegraafikuga. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja 22.07.2009 muudatused koos maksegraafikutega, 08.11.2008 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20065190 koos maksegraafikuga ja lisaga 1. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja 22.07.2009 muudatus koos maksegraafikuga. 24.04.2007 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20072365 koos maksegraafikuga ja lisaga 1. Lepingu muutmiseks sõlmiti 17.06.2008 ja 15.08.2008 muudatus koos maksegraafikuga. 14.03.2008 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20074334 koos maksegraafikuga. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja 22.07.2009 muudatus koos maksegraafikuga. 10.04.2008 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20080012 koos maksegraafikuga. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja 22.07.2009 muudatus koos maksegraafikuga. 10.04.2008 sõlmisid hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ liisingulepingu nr 20080011 koos maksegraafikuga. Lepingu muutmiseks sõlmiti 15.08.2008 ja 22.07.2009 muudatus koos maksegraafikuga. Hageja ütles kõik nimetatud liisingulepingud üles 18.02.2010. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt Kummer & Partner Eesti OÜ-ga liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest. Vastutuse maksimumsumma on 223 690,77 eurot.
10.Kostja leidis, et liisingumaksete arvetest tulenevad nõuded on aegunud ning hageja on müügikahju nõudeõiguse minetanud.
11.Hageja esitas liisingulepingu I alusel arved nr 10982424, 10961356 ja 10940343, mille tasumise tähtajad olid vastavalt 01.03., 01.02. ja 01.01.2010 kokku 1053,31 eurot.
Hageja esitas liisingulepingu II alusel arved nr 10941984, 10962918 ja 10983986, mille tasumise tähtajad olid vastavalt 16.12.2009, 16.01. ja 16.02.2010 - 1809,23 eurot. Hageja esitas liisingulepingu III alusel arved nr 10943816, 10964559 ja 10985566, mille tasumise tähtajad olid 16.12.2009, 16.01. ja 16.02.2010 - 1861,66 eurot. Hageja esitas liisingulepingu IV alusel arved nr 10944877, 10965579 ja 11205274, mille tasumise tähtajad olid 16.12.2009, 16.01. ja 16.02.2010 - 3357,76 eurot. Hageja esitas liisingulepingu V alusel arved nr 10944904, 10965602 ja 10986605, mille tasumise tähtajad olid 01.01., 01.02. ja 01.03.2010 – kokku 633,26 eurot. Hageja esitas liisingulepingu VI alusel arved nr 10944903, 10965601 ja 10986604, mille tasumise tähtajad olid vastavalt 01.01., 01.02. ja 01.03.2010 - kokku 2578,64 eurot.
12.Kuna TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, tuleb eristada nõudeid, mis olid muutunud sissenõutavateks enne lepingute ülesütlemist, nõuetest, mis muutusid sissenõutavateks ülesütlemisjärgselt. Kohus leidis, et liisingumaksete tasumise kohustus on korduv kohustus TsÜS § 154 tähenduses, kuna makseid tuli tasuda regulaarselt igakuiselt. Seega hakkas 16.12.2009 maksetähtpäevaga arvete aegumistähtaeg kulgema 01.01.2010 ning lõppes 01.01.2013. Hagi esitati kohtule 15.02.2013. Seega on 16.12.2009 maksetähtpäevaga arvetel nr 10941984, 10943816, 10944877 kajastatud nõuded 137,68 + 172,14 + 1065,11 eurot aegunud.
13.Arvete, mille tasumise tähtpäev oli 01.01., 16.01., 01.02. ja 16.02.2010, aegumistähtaeg hakkas TsÜS § 154 alusel kulgema 01.01.2011 ja oleks lõppenud 01.01.2014. Nimetatud arvetel kajastuvate nõuete osas ei ole hagi aegunud. Enne 01.03.2012 maksetähtpäevaga arvete tasumistähtaja saabumist ütles hageja lepingud üles. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Isegi kui asuda seisukohale, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest, siis ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud 3 aastat lepingute ülesütlemisest ning hageja kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud.
14.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja on nõudeõiguse kaotanud, kuna ei ole seda maksma pannud mõistliku aja jooksul. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud. Kostjal ei saanud olla õigustatud ootust, et hageja oma nõudeõigust ei kasutagi, tulenevalt üksnes asjaolust, et ta ei olnud seda pikema aja jooksul teinud, sest möödunud ei olnud seadusest tulenev nõude aegumise tähtaeg.
15.Pooled vaidlesid selle üle, mis oli lepingu I esemeteks. Hageja leidis, et nendeks olid kompressor Kaeser M43 tähisega XXXXX, kompressor Kaeser M43 tähisega XXXXXXXXX, betoonsilur 900mm B Honda GX, pump Pramac MP-56-3, plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP-18/45-2, plaatvibraator BP30/38-3, vibrotamp SRV 62, vibrotamp SRX 65 R-3 ja poomtõstuk Dino 150T. Kostja väitel oli lepingu I esemeks üks kompressor, mitte kaks. Lepingu I esemeteks ei olnud pump Pramac, samuti vibrotambid SRV ja SRX.
16.Lepingu I p 1 varana oli märgitud kompressor, poomtõstuk ja vibroplaadid vastavalt arvele. Vara eritunnuste lahtrisse on märgitud: vastavalt liisinguvõtja poolt aktsepteeritud müüja arvele nr VMK-260668. Nähtuvalt lepingust on pooled mõiste „vara“ all silmas pidanud liisinguesemeid. Hageja on esitanud arve nr VMK-260668. Arvelt nähtuvad järgmised esemed: kompressor Kaeser M 43 kood WKAONO7546261u, plaatvibraator CR 2, plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP
18/45-2, plaatvibraator BP 30/38-3, betoonisilur 900 mm B Honda GX1600X, poomtõstuk Dino 150T. Lepingu I kahes muudatuses täiendavate liisinguesemete Kummer & Partner Eesti OÜ kasutusse andmises kokku ei lepitud. Ka nimetatud muudatustel, lepingu I alusel esitatud arvetel ja liisinguesemete omandamise tõendamiseks esitatud müügilepingul on varana märgitud kompressor, poomtõstuk ja vibroplaadid vastavalt arvele. Kohus leidis, et liisingulepingu I esemeteks olid kompressor Kaeser M 43 kood WKAONO7546261u, plaatvibraator CR 2, plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP 18/45-2, plaatvibraator BP 30/38-3, betoonisilur 900 mm B Honda GX1600X, poomtõstuk Dino 150T.
17.Kohus ei nõustunud hageja väitega, et mõlema kompressori lepingu I liisinguesemeks olekut tõendavad vara vastuvõtmisaktid nr 222 TLN-N ja nr 223 TLN-N, millel kummagi kompressori puhul on viidatud liisingulepingule I. Vara vastuvõtmisakt ei mõjuta ega tõenda liisingulepingu sisu. Analoogsele seisukohale asus kohus vibrotambi SRV 62 tagastamist kajastava vara vastuvõtmisakti nr 233TLN-N, vibrotambi SRX 65 R-3 tagastamist kajastava vara vastuvõtmisakti nr 232TLN-N ja pumba Pramac tagastamist kajastava vara vastuvõtmisakti nr 235TLN-N suhtes. Hageja väitis, et vastuvõtuaktid tõendavad vara liisinguvõtja kasutuses olemist, kohus leidis, et need ei tõenda, millisel õiguslikul alusel vara liisinguvõtja kasutuses oli. Pooled ei vaielnud, et hageja ja Kummer & Partner Eesti OÜ olid sõlminud arvukalt liisingulepinguid, kuid hageja esitas hagi ainult osade lepingute alusel. Kuivõrd liisingulepingu I esemeteks ei olnud kompressor Kaeser M43 tähisega XXXXXXXX, pump Pramac MP-56-3, vibrotamp SRV 62 ja vibrotamp SRX 65 R-3, siis jättis kohus tähelepanuta pinnasetihendajate SRV 62 ja SRX 65 R-3 müügiarve.
18.Vaidlus puudus, et liisingulepingu II esemeks oli tõstuk Dino 210 XT, liisingulepingu III esemeks tõstuk Dino 210 XT, liisingulepingu IV esemeteks 3 Geda rippkiike AS 650 ja Geda lift 250 Comfort, liisingulepingu V esemeks Scanclimber SC1432 ja liisingulepingu VI esemeks Scanclimber SC 1432 Mast Assemble Crane.
19.Vastavalt arvele nr Vmk-260668 omandas liisinguandja liisingulepingu I esemed 905 743,20 krooni ehk 49 057,23 euro (ilma käibemaksuta) eest. Nähtuvalt arvest Vmk-263467 ostis liisinguandja liisingulepingu II eseme 1 094 479,66 krooni ehk 69 950 euroga (ilma käibemaksuta). Liisingulepingu III eseme ostuhind oli 1 072 058,09 krooni ehk 68 517 eurot (ilma käibemaksuta, arve Vmk-271164). Liisingulepingu IV esemete ostmiseks maksis hageja 64 361,31 eurot - arve 08006, 08007. Liisinguandja omandas liisingulepingu V eseme hinnaga 72 338,50 eurot arve 1600001556 ja liisingulepingu VI eseme hinnaga 73 404,50 eurot - arve 1600001555. Nimetatud asjaolude üle vaidlus puudus.
20.Pooled ei vaielnud, et lepingu I esemete osamaksetega hüvitamata osa ehk jääkväärtus on 17 526,88 eurot, lepingu II eseme jääkväärtus 26 045,02 eurot, lepingu III eseme jääkväärtus 32 578,76 eurot, lepingu IV esemete jääkväärtus 36 338,21 eurot, lepingu V eseme jääkväärtus 46 564,04 eurot ja lepingu VI eseme jääkväärtus 46 505,39 eurot.
21.Valduse lepingu I esemetele taastas liisinguandja 11.03.2010, kompressori osas 09.03.2010. Hageja esitas 09.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 223 TLN-N kompressori Kaeser M43 kohta, 11.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 230 TLN-N plaatvibraatori CR4 kohta, 11.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 231 TLN-N plaatvibraatori BP 18/45-2 kohta, 11.03.2010 vara vastuvõtuakti nr 234 TLN-N plaatvibraatori BP 30/38-3 kohta, 11.03.2019 vara vastuvõtuakti nr 235 TLN-N betoonisilur 900 mm B Honda GX kohta. Valduse lepingu II esemele taastas liisinguandja 10.03.2010 - vara vastuvõtuakt nr 227 TLN-N. Valduse lepingu III esemele taastas liisinguandja 11.03.2010 - vara vastuvõtuakt nr 238 TLN-N. Valduse lepingu IV esemetele taastas liisinguandja 16.03.2010- vara vastuvõtuakt nr 239 TLN-N ja vara vastuvõtuakt nr 240 TLN-N.
Valduse lepingu V esemele taastas liisinguandja 05.04.2010 - vara vastuvõtuakt nr 242 TLN-N ja lepingu VI esemele 15.04.2010 - vara vastuvõtuakt nr 241 TLN-N.
22.VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguesemete väärtuse tõendamiseks nende liisinguandjale tagastamise hetkel esitas hageja Baltem AS-i hindamisaktid. Hindamisakti ei ole liisingulepingu IV esemeks olnud Geda lift 250 Comfort kohta, selle väärtust soovis hageja tõendada vara edasimüügi arvega.
23.Hindamisaktides ei ole nimetatud vara seisundit iseloomustavaid andmeid, näiteks vara töökorras olek, kulumine, kas ja millised vigastused olid varal, töötundide arv. Ei nähtu, millise metoodika alusel ja millistele andmetele tuginedes hindaja turuväärtuse leidis. Ei ole arusaadav, milliseid vara omadusi hindaja hinnangu kujundamisel arvesse võttis. Arvestades, et hagejale endale on ebaselge, millised esemed andis ta liisinguvõtja kasutusse lepingu I alusel, nõustus kohus kostja seisukohaga, et kuivõrd liisinguesemete eritunnused on välja toomata, siis ei selgu hindamisaktidest isegi, millist vara on üleüldse hinnatud. Eelkõige on see nii lepingut I puudutava hindamisakti puhul, kus vara on hinnatud kogumis, välja on toomata üksikute esemete nimetused ja väärtused. Vara edasimüügi arve aga tõendab üksnes hinda, millega üks konkreetne tehing sooritati. Ainult ühe tehingu põhjal ei ole võimalik teha järeldusi asja turuväärtuse kohta. Kohus leidis, et hindamisaktide ja müügiarvega ei ole tõendatud liisinguesemete turuväärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel.
24.Hageja taotlusel määras kohus ekspertiisi liisinguesemete väärtuse kindlaks tegemiseks nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Pooled esitasid eksperthinnangu tulemusele vastuväiteid. Kostja leidis, et ekspert lähtus valest kompressori Kaeser M43 sisseostuhinnast, samuti on aetud segi GEDA toodete kogused ja hinnad. Eksperdi poolt kasutatud koefitsiendid on meelevaldsed. Scanclimber liftide hindamisel on kohtuekspert kasutanud koefitsienti 0,6 ja Dino tõstukite puhul 0,650,7, kuigi liftid olid 2 aastat, aga tõstukid 4-9 aastat vanad. Lisakoefitsientide metoodika ei võimalda määrata seadmete tegelikku turuhinda, sest turuhinnad ei sõltu sisseostuhinnast. Turuhinda mõjutavad kaubamärk, väljalaskeaasta, tehniline seisukord, sh teostatud hooldus ja töötundide arv. Kuna hageja hindamisaktides töötundide arvu ära ei märkinud, on sõltumatutel hindajatel raskendatud seadmete objektiivne hindamine. Hageja leidis, et eksperthinnang ei vasta seaduses sätestatud nõudmistele sisaldada uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Vara hindamisel ei ole õige lähtuda eelkõige amortisatsioonist, sest hinnata tuleb vara tegelikke müügivõimalusi, mis sõltuvad turuseisundist. Vara soetati majandustõusu, kuid tagastati majanduslanguse ajal. Ekspert oleks hinnangu koostamisel pidanud aluseks võtma ka võrdlusmeetodi tuvastamaks hinda, millega oli vara reaalselt võimalik müüa. Ekspert lähtus eeldusest, et liisinguesemed olid heas seisukorras, kuid näiteks liisingulepingu II esemeks olnud tõstuk oli katki. Hageja palus, juhul kui kohus ei pea võimalikuks tugineda hageja esitatud hindamisaktidele liisinguesemete väärtuse tuvastamiseks, lähtuda väärtuse tuvastamiseks eksperthinnangust.
25.Eksperthinnangus märkis ekspert liisingulepingu I esemeks olnud kompressori soetusmaksumuseks 3937 eurot. Vastavalt arvele VMK-260668 oli kompressori soetusmaksumus aga 123 245 krooni ehk 7876,79 eurot. Kohus leidis, et eksperthinnangust jääb arusaamatuks, mil moel on soetusmaksumus avaldanud mõju turuväärtuse välja arvestamisele. Ekspert korrutas lõpptehtena vara jääkmaksumust koefitsiendiga. Samuti ei ühti eksperthinnangus toodud GEDA rippkiikede ja lifti
soetusmaksumus ostuarvetes toodud hindadega. Kohus leidis, et ekspert lähtus osade liisinguesemete puhul ebaõigetest ostuhindadest.
26.Hinnang ei sisalda uuringute üksikasjalikku kirjeldust. Eksperthinnang koosneb valdavalt toimikumaterjalide refereerimisest, millele on lisatud eksperdi subjektiivsed hinnangud asjaolude kohta. Näiteks pidas ekspert vajalikuks märkida, et „liisinglepingule kirjutas liisinguvõtja vabal tahtel alla“. Eksperthinnangu lisad on valdavalt toimikumaterjalidest tehtud koopiad. Eriteadmisi rakendades tehtud hindamistegevust kajastab üksnes tabel. Tabelis on enamjaolt välja toomata konkreetsed aritmeetilised tehted, mida ekspert arvutamiseks kasutas, mistõttu jääb ebaselgeks arvestuskäik ning kohus ei saanud seda üle kontrollida. Ei ole arusaadav, miks on lahtris 14 märkustena viidatud korduvalt hageja poolt esitatud Baltem AS-i hindamisaktidele, ning kas nendes toodu on kuidagi eksperdi hinnangut mõjutanud. Ei ole viidatud, millisele alusele tuginedes on leitud erinevad kasutatavad protsendimäärad, koefitsiendid ja millel põhines eksperdi arvamus erinevate seadmete prognoositud normaalse kasutusaja kohta. Seetõttu ei ole võimalik ümber lükata kostja väidet, et koefitsiendid on meelevaldsed. Eksperthinnangus on sissejuhatavas osas juhendmaterjalidena mh viidatud Ehitusministeeriumi tellimisel AS Ehitusekspert poolt 1991.a koostatud dokumendile „Kinnisvarade (põhivarade, sh masinad-seadmed) privatiseerimise metoodilised alused ja objektide hindamine“ ning Riigivaraameti 30.01.1992 protokolliga nr 20 kinnitatud materjalile „Metoodilised soovitused erastatava tervikvara alghinna ja renditava tervikvara väärtuse määramiseks“. Sellise juhendmaterjali kasutamine aastal 2013 muudab kohtu arvates kaheldavaks, kas eksperthinnangu koostamisel kasutatud eriteadmised on ajakohased. Eeltoodu alusel leidis kohus, et eksperthinnang ei tõenda usaldusväärselt liisinguesemete turuväärtust nende tagastamise ajal.
27.Eksperthinnangust ei nähtu, et selle koostamisel oleks arvesse võetud liisinguesemetega sarnaste esemete müügistatistikat vara tagastamise ajal. Mõlemad pooled leidsid, et turuväärtust ei saa leida lähtuvalt soetusväärtusest, sest selline hindamisviis ei arvesta turuseisundit. 2008.a teisel poolaastal sai alguse ulatuslik majanduslangus, seega ei ole turuseisund liisinguesemete omandamise ning nende tagastamise ajal võrreldav. Põhimõtteliselt on ühesugust asja ühel ajahetkel võimalik soetada nii kallimalt kui odavamalt. Vastavalt TsÜS §-le 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus leidis, et analüüsimata, millise hinnaga oli vara reaalselt võimalik võõrandada, ei ole võimalik saada teada keskmist müügihinda, mistõttu ei ole ekspertiisiaktiga välja selgitatud vara väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses. Seetõttu, isegi kui eksperthinnangut pidada tõendina usaldusväärseks, ei saa sellega tõendatuks lugeda liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel.
28.Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et turuks TsÜS § 65 mõttes tuleb lugeda vähemalt Euroopa Liitu. Vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Nähtuvalt hageja poolt esitatud müügilepingutest ja arvetest liisinguvara võõrandamise kohta, võõrandati kogu vara Eesti äriühingutele. Järelikult oli vara müümine Eestis võimalik. Kostja väitis, et vara võõrandamine toimus liiga kiiresti, seega pole põhjust kahelda, et müük Eestis oli võimalik mõistliku aja jooksul. Samuti ei saa Saksamaad, Austriat, Rumeeniat või Hollandit pidada Eesti lähimateks naaberriikideks. Seetõttu jättis kohus tähelepanuta
väljavõtted Saksamaa veebilehtedelt lectura.de ja used.lifts.de. Samuti Industrial Access SA e-kirja, millel kajastuv meiliaadress ja Bukaresti nimetamine viitavad Rumeeniale, Saksa ja Austria turgu puudutava e-kirja ja Hollandi ettevõtte NIBM ekirja. Ka ei ole Dino210XT väärtus tõendatav müügikuulutusega, sest lisaks sellele, et tegemist on Soome kuulutusega, pärineb see esiteks 2013. aastast ning teiseks ei saa üks kuulutus peegeldada turuseisundit. Ainult ühe tehingu kohta sisaldab infot K. Konga e-kiri, mis pealegi sooritati 2006. aastal. R. Kaunismaa vastab oma e-kirjas kostja küsimusele vara maksumuse kohta 2011- 2012. aastal, seega ei tõenda e-kiri ühegi liisingueseme väärtust vara tagastamise hetkel. J. J kiri sisaldab üksnes ettepanekut kostjale väärtuse arvestamise osas.
29.Plaatvibraatorite kohta esitas kostja P. Kõrgesaare e-kirja, mille kohaselt kui seade on üle 5 aasta vana, siis tema müügiväärtus kasutatuna sõltub otseselt seadme tehnilisest seisukorrast ning millised mudelid/mootorid on sellel hetkel tootmises. Objektiivset hinnangut seadet nägemata on pea võimatu anda. Ka J. R e-kirjas on seostatud seadmete väärtust otseselt tingimustega, milles seadet on kasutatud. Seetõttu ei tõenda ka nimetatud e-kirjad liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Muid tõendeid liisinguesemete tagastamisaegse väärtuse kohta asjas esitatud ei ole.
30.Vastavalt VÕS § 367 lg 3 sätestatule ei ole võimalik liisinguandja kulutuste hüvitamise nõuet välja arvestada ilma liisinguesemete väärtust arvesse võtmata nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Õige on hageja viide, et vastavalt Riigikohtu praktikale on võimalik liisinguandja nõude kindlakstegemine ka vastavalt vara müügihinnale, kui see ei erine oluliselt turuväärtusest, kuid erinevuse olulisuse tuvastamiseks on esmalt vaja välja selgitada vara turuväärtus. Hageja ei tõendanud liisinguesemete turuväärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
31.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda.
32.Maakohus käsitles õigesti hageja nõude alusena VÕS § 367 lg-t 1, sellest hoolimata võttis kohus nõude aegumise puhul arvesse igat hageja poolt esitatud arvet eraldi. Maakohus eristas nõude aegumise osas nõudeid, mis väidetavalt muutusid sissenõutavaks enne lepingute ülesütlemist, nõuetest, mis väidetavalt muutusid sissenõutavaks ülesütlemisjärgselt. Seejuures kohaldas kohus TsÜS §-i 154. VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguvõtja kohustus ei ole korduv kohustus TsÜS § 154 tähenduses.
33.Hageja nõue kostja vastu arvete nr 10941984, 10943816, 10944877 alusel ei ole aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 3 algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. VÕS § 367 lg-st 1 tulenev liisinguandja nõue muutub sissenõutavaks ajal, mil liisinguandja saab teada nõude suurusest - silmas tuleb pidada kogu liisingulepingust tulenevat nõuet, eraldi arvetel esitatud kuupäevad ei ole asjakohased. Liisingulepingute ülesütlemisjärgse nõude puhul tuleb lisaks arvesse võtta seda, et liisinguandja saab liisinguvõtja vastu esitatavast nõude suurusest teada siis, kui liisinguvara jõuab hagejani ja hagejal on võimalik lasta see ära hinnata ehk teisisõnu teha kindlaks liisinguvõtja vastu oleva nõude suurus. Niisiis tuleb VÕS § 367 lg 1 alusel esitatud nõude aegumise puhul silmas pidada just seda, millal hageja sai teada tervislikust nõudest liisinguvõtja vastu. Vastasel juhul võib juhtuda, et
liisinguandja esitab liisinguvõtja vastu küll tasumata arvetest tuleneva nõude eraldi esitatud arvetest lähtudes, kuid pärast lepingu ülesütlemist tagastatud vara väärtus tegelikult hoopis katab kõik liisinguvõtja võlgnevused. Selline nõuete eraldi käsitlemine on selges vastuolud VÕS § 367 lg 1 mõtte ja eesmärgiga.
34.Maakohus tuvastas õigesti, et kui asuda seisukohale, et liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue muutub sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisest, siis ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud 3 aastat ülesütlemistest ning hageja kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud. Eeltoodust tulenevalt on selge, et hageja VÕS § 376 lg 1 alusel esitatud nõue kostja vastu ei ole osaliselt aegunud.
35.Maakohus tuvastas ebaõigesti liisingulepingu I eseme ja leidis, et liisinguvara hulka kuulusid üksnes kompressor Kaeser M 43 kood XXXXXXXXu, plaatvibraator CR 2, plaatvibraator CR 4, plaatvibraator BP 18/45-2, plaatvibraator BP 30/38-3, betoonisilur 900 mm B Honda GX1600X, poomtõstuk Dino 150T. Tegelikult oli liisingulepingu I esemete hulgas ka kompressor Kaeser M43, tehasetähisega XXXXXXXXX; vibrotamp SRV 62, tehasetähisega 502627; vibrotamp SRX 65 R-3, tehasetähisega 502792 ja pump Pramac MP-56- 3, tehasetähisega CART 1324253. Hageja tõendas kõikide nimetatud seadmete kuulumist liisingulepingu I eseme hulka. Samuti, millisel õiguslikul alusel kompressor Kaeser M43, tehasetähisega WKAONO75452364044; vibrotamp SRV 62, tehasetähisega 502627; vibrotamp SRX 65 R-3, tehasetähisega 502792 ja pump Pramac MP-56- 3, tehasetähisega CART 1324253 Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses olid. Vastupidised maakohtu seisukohad ei vasta tõele.
36.Hageja ei ole kostja vastu esitanud hagi kõikide liisingulepingute alusel, mis hageja ja Kummer ja Partner Eesti OÜ vahel kunagi sõlmitud on. Küll aga on hageja ära näidanud, millised seadmed olid liisinguvõtja kasutuses nende lepingu alusel, millele hageja nõue tugineb. Hageja esitas vara vastuvõtuaktid nr 222 ja nr 223, milles on selgitatud, et tegu on vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga, millega kostja kui Kummer ja Partner Eesti OÜ on 09.03.2010 tagastanud hagejale liisingulepingu I esemeteks olnud kompressorid Kaeser M 43 tehasetähisega XXXXXXXXXja XXXXXXXX. Mõlemad aktid on nii hageja kui kostja enda poolt allkirjastatud. Kohtu seisukoht, et vara vastuvõtuaktid ei mõjuta ega tõenda liisingulepingu sisu, ei ole õige. Hageja tõendas, et mõlemad kompressorid olid Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses ning kostja kui Kummer ja Partner Eesti OÜ on need pärast liisingulepingu I ülesütlemist hagejale tagastanud. Kui liisingulepingu I eseme hulgas ei oleks olnud kahte kompressorit vaid üks, nagu kohus leidis, siis ei oleks kostja vastavaid vastuvõtuakte allkirjastanud. Analoogne olukord on vibrotambi SRV 62, vibrotambi SRX 65 R-3 ja pumba Pramac puhul, mille Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses olemist tõendas hageja samuti pärast liisingulepingu I ülesütlemist allkirjastatud üleandmise-vastuvõtmise aktidega. Maakohus tuvastas õigesti, et vastuvõtuaktid tõendavad, et vara oli Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses. Millise lepingu alusel need liisinguvõtja kasutuses olid, tuleneb aktidest, kus on selgelt kirjas, et liisinguvõtja kasutas nimetatud seadmeid liisingulepingu I järgi. Kohus ei põhistanud, miks ei oma liisingueseme kindlaks tegemisel tähtsust vastuvõtuaktid, kus on selgelt märgitud liisingulepingute number, mille alusel vara Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses oli. Hageja tõendas dokumentaalsete tõenditega, mis seadmed Kummer ja Partner Eesti OÜ kasutuses liisingulepingu I alusel olid. Seeläbi ei ole põhjendatud kohtu seisukoht, nagu ei oleks hageja ise teadlik, millised seadmed liisingulepingu I eseme hulka kuulusid.
37.Maakohus leidis ebaõigesti, et hindamisaktidega ja müügiarvega ei ole tõendatud liisinguesemete turuväärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Hindamisaktid
on tehtud vahetult pärast liisingulepingute ülesütlemisele järgnenud liisinguvara tagastamist, kui hageja oli liisingulepingud üles öelnud ning Kummer ja Partner Eesti OÜ oli vara hagejale tagastanud, siis lasi hageja selle ära hinnata. Hageja esitas liisingulepingute I, II, III, V, VI esemeks olnud vara kohta ka vastava hindamisakti, kust on selgelt näha, mis vara hindaja on hinnanud ning millest lähtuvalt on ta vastava hinnanguni jõudnud
38.Hindamisaktidel on konkreetselt välja toodud, millise liisingulepingu eseme kohta on hindamisakt koostatud. Ka liisingulepingu I puhul on selgelt nähtav, et hinnatud on just selle liisingulepingu esemeks olnud seadmeid. Hindamisaktides on välja toodud, millest lähtuvalt on hindaja sellise turuväärtuseni jõudnud. Nimelt on aktides selgitatud, et kuna hindaja on tutvunud seadmetega tehnilise seisukorraga, siis selle tulemusena ongi välja kujunenud väärtus, mida hindaja arvates need seadmed kohalikul turul omavad (keskmine turuhind). Hindamisaktide koostaja Baltem AS on suur ja edukas ehitus- ja kaevandusmasinate müügiga, parandamisega ja hooldamisega tegelev ettevõte. See, et hindamisakti on koostanud vahetu ülevaatuse tulemusena piisavate teadmistega oma ala spetsialist, annab juba ise tunnustust sellest, et isikul on liisinguvaraks olnud seadmete ja nende turuväärtuse kindlaks tegemiseks piisavad teadmised. Igapäevaselt selliste seadmetega, nende müügihindade ja remondikalkulatsioonidega kokku puutudes on Baltem AS-i hindaja suutnud anda liisinguvara turuvääruse kohta vaieldamatult adekvaatse hinnangu. Seega on hageja lisatud hindamisaktid vara turuväärtuse kindlaksmääramisel asjakohased ning tõendavad liisinguvara turuväärtust ajal, mil need liisingulepingute ülesütlemise järgselt hagejale tagastati.
39.Isegi kui hindamisaktidel oleksid väidetavad vormistuslikud vajakajäämised, siis ei omaks need ikkagi vara turuväärtuse kindlaks tegemisel tähtsust. Hageja esitas oma väidete tõestuseks dokumentaalsed tõendid, milles kajastatud andmeid ei ole kostja suutnud ümber lükata. Hageja on oma nõudeid põhjendanud. Kostja oma vastuväiteid tõendanud ei ole. Samuti ei ole kohus suutnud tuua mõjuvaid põhjuseid, millest lähtuvalt tuleks hageja esitatud hindamisaktid vara turuväärtuse kindlaks tegemisel kõrvale jätta või lugeda neid mitte piisavateks.
40.Kohtul tuleb tõendeid hinnata kogumis. Hageja esitas tõendid liisinguvara turuväärtuse kohta liisinguandjale tagastamise hetkel, müügiarved, mis näitavad, millise hinnaga oli liisinguvara võimalik tegelikult kohalikul turul võõrandada. Nii hindamisaktid kui vara müügilepingud ja –arved näitavad seda, mis oli liisingulepingute esemeks olnud seadmete turuväärtus. Seega ei ole põhjendatud kohtu väide, et hageja ei ole liisinguvara turuväärtust tõendanud. Riigikohus on asunud seisukohale, et isegi üldsõnalised müügikuulutused võivad olla tõenditeks, millele kohus saab rajada oma otsuse. Kui müügikuulutused, mis üldjuhul ei põhine asjatundja hinnangul, on tõendiks vara väärtuse kindlaks tegemisel, siis vaieldamatult on seda ka hindamisaktid. Hindamisaktid on koostanud eriteadmisi omav isik tuginedes eelnevale praktikale ja tegelikele müügivõimalustele. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 2.
41.Liisingulepingust tuleneva liisinguandja nõude kindlaks tegemisel võib liisinguandja lähtuda ka vara tegelikust müügihinnast, kui see ei ole erinev vara turuväärtusest. Riigikohus on selgitanud, et lubatud on ka liisingueseme tagastamisaegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast. Sellega on oma otsuses nõustunud ka maakohus, öeldes, et liisinguandja nõude kindlakstegemine on võimalik ka vastavalt vara müügihinnale. Ka antud juhul ei erine liisinguvara müügihinnad oluliselt nende turuväärtusest liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul liisingulepingute
esemeteks olnud seadmete turuhinna kindlaks tegemisel lähtuda hageja esitatud hindamisaktidest ja liisinguvara müügiarvetest.
42.Maakohtus asus ebaõigele seisukohale, et eksperthinnang ei tõenda usaldusväärselt liisingueseme turuväärtust ning isegi, kui pidada eksperthinnangut usaldusväärseks, ei saa sellega lugeda tõendatuks liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale tagastamise ajal. Ekspertiisi vara turuväärtuse kindlaks tegemiseks määras kohus ise. Tulenevalt sellest, et kohus rahuldas 19.08.2013 hageja taotluse tehnoloogilise sisseseade hindamise alase ekspertiisi läbiviimiseks, pidas kohus sellise tõendi kogumist põhjendatuks ja vajalikuks, kuna kohtul endal puuduvad eriteadmised vaidluse lahendamisel tähtust omavate asjaolude välja selgitamiseks. Ekspertiisi viis läbi kohtu poolt määratud riiklikult tunnustatud ekspert Lembit Sõmer, kohus pidi olema veendunud selles, et eksperdil on vajalikud teadmised tehnoloogiliste sisseseadete hindamise alal. Vastasel juhul oleks kohus pidanud määrama eksperdiks kellegi teise.
43.Maakohtul ei ole võimalik otsustada seda, kas riiklikult tunnustatud eksperdi poolt teostatud kohtulik ekspertiis on teostatud vastavalt nõuetele ning kas eksperdil oli hinnangu andmiseks piisavalt pädevust. Olukorras, kus kohus ise on tellinud riiklikult tunnustatud eksperdilt eksperthinnangu, ei saa kohus öelda, et tegu on ebapädeva isikuga. Kohus on otsuses lisaks välja toonud, et ekspert on hinnangu koostamisel lähtunud juhendmaterjalist, mis muudab kohtu hinnangul kaheldavaks, kas Lembit Sõmeri eriteadmised on asjakohased. Hageja hinnangul puuduvad kohtul selleks vajalikud teadmised. Seetõttu on kohus jätnud ebaõigesti kõrvale eksperthinnangu, millega on vaieldamatult tõendatud hageja nõue vähemalt 40 765,03 euro ulatuses.
44.Asjaolu, et eksperthinnangus võib olla ebatäpsusi - koefitsendid ei ole põhjalikult lahti kirjutatud jms, ei anna õigust see täiesti tähelepanuta jätta. Täiesti ootamatult on kohus otsuses selgitanud, et kohtu hinnangul ei ole riiklikult tunnustatud eksperdi poolt antud asjatundjaarvamus asjakohane ning sellega ei ole võimalik tõendada liisinguvara turuväärtust. Kohus võttis eksperthinnangu asja materjalide juurde. Seejuures ei ole kohus kuidagi avaldanud ega selgitanud, et tegu võiks olla ebausaldusväärse hinnanguga või, et sellise ekspertiisiga ei ole tegelikult üldse võimalik liisinguvara turuväärtust kindlaks teha. Kui kohus oleks hagejale varasemalt selgitanud, et riiklikult tunnustatud eksperdi poolt teostatud eksperthinnangus esinevad sellised puudused, mis kohtu hinnangul muudavad ekspertiisi ebausaldusväärseks, oleks kohus pidanud andma hagejale võimaluse taotleda kordusekspertiisi või vähemalt võimaluse esitada oma nõude suuruse kohta täiendavaid tõendeid.
45.Olukorras, kus hageja on esitanud oma nõude tõendamiseks nii eriteadmistega isiku hindamisaktid kui kohtu poolt küsitud riiklikult tunnustatud eksperdi hinnangu, tekkis hagejal põhjendatult arusaam, et tema nõue on dokumentaalsete tõenditega tõendatud. Isegi juhul, kui kohus ei oleks pidanud põhjendatuks hageja nõuet kogu haginõude ulatuses, siis 40 765,03 euro osas on nõue tõendatud riiklikult tunnustatud eksperdi hinnanguga. Seda, et kohus jätab otsuse tegemisel tähelepanuta nii menetluspoolte esitatud tõendid kui enda poolt kogutud eksperdi arvamuse, ei oleks hageja osanud ette näha. Niisiis on kohus loonud justkui olukorra, kus kõik hageja nõude tõendamiseks esitatud ja kogutud tõendid on otsuse tegemisel jäetud kõrvale. Suures osas on kohus jätnud selle ka põhjendamata. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1.
46.Alljärgnevalt esitab hageja kohtule alternatiivselt taotluse kordusekspertiisi läbiviimiseks juhul, kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et hageja esitatud hindamisaktid, müügilepingud ja –arved ning 28.08.2013 teostatud kohtulik ekspertiis ei tõenda liisinguvara väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja palub kohtul juhul, kui kohus leiab, et maakohtu seisukoht riiklikult tunnustatud eksperdi
Lembit Sõmeri eksperthinnangu puuduste kohta vastab tõele, määrata liisinguvara turuväärtuse välja selgitamiseks kordusekspertiis.
Vastustaja seisukoht
47.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
48.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
49.TsMS § 656 lg-te 1 ja 2 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
50.Käesolevas asja on maakohus hagi menetlemisel rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
51.Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et tõendamata on liisingueseme tagastamisaegne väärtus, mistõttu ei ole võimalik määrata hageja nõude suurust VÕS § 367 lg 3 järgi. Ringkonnakohus sellise järeldusega ei nõustu. Kui maakohus ei pidanud võimalikuks esitatud tõendite alusel määrata vara tagastamisaegset väärtus, oleks ta pidanud seda pooltele selgitama tulenevalt TsMS §-st 351 ja Riigikohtu praktikast kohtute selgitamiskohustuse täitmise osas. Hageja taotles oma tõendamiskoormise täitmiseks kohtu abi ja palus määrata kohtulik ekspertiis vara tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemiseks ning tasus ekspertiisi tasu. Kohus määras viia läbi tehnoloogilise sisseseade hindamise alane ekspertiis, tegi selle läbiviimise ülesandeks riiklikult tunnustatud ekspert L S ja esitas eksperdile küsimused iga liisingulepingu esemeks oleva vara tagastamisaegse väärtuse kohta. Ekspert vastas kõigile kohtu poolt esitatud küsimustele. Sellises olukorras ei saanud kohus jätta hagi rahuldamata põhjusel, et kostjal ja kohtul oli eksperdi arvamusele rida etteheiteid. Kohus oleks saanud eksperdi kutsuda kohtuistungile, küsida selgitusi kasutatud algandmete ja meetodite kohta, küsida täiendavat kirjalikku arvamust, arvestades poolte seisukohti, aga samuti määrata uus ekspertiis. Kuna hageja nõustus sellega, et kohus lähtub vara väärtuse määramisel läbiviidud ekspertiisi tulemustest, oli just kostja kohustus esitada omapoolsed tõendid kõigi liisingulepingu esemete väärtuse kohta, mida maakohus pidi kostjale selgitama.
52.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole nõudeõiguse kaotanud põhjusel, et ei ole seda maksma pannud mõistliku aja jooksul. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu käsitlusega osas, milles maakohus eristas nõude aegumise osas nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingute ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks ülesütlemisjärgselt. Hageja esitas liisingulepingute ülesütlemisest tuleneva nõude VÕS
§ 367 alusel, millest ka maakohus juhindus. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega peale liisingulepingu ülesütlemist ei ole tegemist enam liisingumaksete tasumise kohustusega, see on korduvate kohustustega TsÜS § 154 tähenduses, vaid tekib uus liisinguandja kulutuste hüvitamise nõue.
53.Mis puudutab liisingulepingu I alusel kostja kasutusse antud vara koosseisu tuvastamist, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et vastuvõtuaktid tõendavad vara liisinguvõtja kasutuses olemist, kuid ei tõenda, millisel õiguslikul alusel vara liisinguvõtja kasutuses oli. Kuna vaidlust pole selles, et kogu hageja poolt näidatud vara oli kostja kasutuses, pidi kostja, kui ta ei nõustunud hageja seisukohaga, et tegemist oli liisingulepingu I alusel kostja kasutusse antud varaga, näitama, millisel õiguslikul alusel ta seda vara kasutas. Maakohus tuvastas ka, et pooled ei vaielnud, et lepingu I esemete osamaksetega hüvitamata osa ehk jääkväärtus on 17 526,88 eurot, mis on aga hageja poolt näidatud lepingu esemete jääkväärtus.
54.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel sisulisel läbivaatamisel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.