Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

1(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500

2(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 liisingulepingut, on hageja ilmselt segi ajanud erinevate lepingute liisinguesemed. Kostja pakutud abi liisinguesemete müümiseks hageja vastu ei võtnud, tegutsedes liisinguesemete müügil ilma liisinguvõtja ja kostja osavõtuta. Ka ei olnud kostja arvates liisinguesemete remondikulu nõudmine põhjendatud ja osade liisinguesemete müügiandmed on üldse esitamata. Alusetu on müügi korraldamise eest Baltem AS-ile tasutu kostjalt nõudmine, kuna vara ostja oligi müügi korraldaja Baltem AS. Lisaks on hageja kostja arvates minetanud müügikahju nõudeõiguse, kuna ei ole oma nõuet kostja vastu pannud maksma mõistliku aja jooksul. Kostja jäi ka oma täiendavates seisukohtades esitatud vastuväidete juurde. Menetluse käik ja esimese astme kohtu otsus

3(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 liisingulepingu ülesütlemisest, ei olnud hagi esitamise ajaks möödunud 3 aastat lepingute ülesütlemisest ning hageja kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja on nõudeõiguse kostja vastu kaotanud, kuna ei ole seda maksma pannud mõistliku aja jooksul ning seaduses sätestatud aegumistähtajale tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Selliseid erandlikke asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud (RKTKo 3-21-70-03, p 13). Kostjal ei saanud olla õigustatud ootust, et hageja oma nõudeõigust ei kasutagi, tulenevalt üksnes asjaolust, et ta ei olnud seda pikema aja jooksul teinud, sest möödunud ei olnud seadusest tulenev nõude aegumise tähtaeg. Usaldust nõude maksma panemata jätmise suhtes õigustanuks mingi täiendav erandlik asjaolu, näiteks kui hageja oleks kostjale lubanud, et ta tema vastu nõuet ei esita. Kostja käsitluse järgimine muudaks aegumistähtaegade regulatsiooni sisutuks. Seega kohaldas kohus hageja nõude osas, mis puudutavad liisingumaksete võlgnevust (11 293,86 eurot) summas 1374,93 eurot, aegumist, kuid muus osas (9918,93 = 11 293,86 - 1374,93) jättis kostja aegumisvastuväite rahuldamata. Kuna liisinguvõtjal oli eeltoodust nähtuvalt tekkinud hageja ees võlgnevus, mida ta ei suutnud likvideerida, oli hagejal õigus liisingulepingud ennetähtaegselt (erakorraliselt) üles öelda (VÕS § 196). VÕS § 367 lg-te 1-4 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingu-eseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesolevas asjas ei vaielnud pooled, et liisingulepingute 1-6 puhul oli tegemist sisuliselt kapitali-rendilepingu tüüpi liisingulepingutega, kuna kõikide liisingulepingute järgi pidi vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpuks olema null eurot. Samuti ei olnud vaidlusalune, et liisingulepingute ülesütlemise ajaks (18.02.2010) moodustas liisingulepingute 1-6 esemeks oleva vara jääkmaksumus (tasumata osamaksed kuni liisingulepingute tähtaja lõpuni) kokku summa 205 558,30 eurot (17 526,88 + 26 045,02 + 32 578,76 + 36 338,21 + 46 564,04 + 46 505,39). Kuivõrd vaidlust ei olnud ka selles, et pärast liisingulepingute ülesütlemist on kõik liisinguesemed hagejale tagastatud, tuleb hageja hüvitisnõude kindlaksmääramisel VÕS § 367 järgi välja selgitada liisinguesemete väärtus nende liisinguandjale tagastamise hetkel (VÕS § 367 lg 3). Hagiavalduse kohaselt lasi hageja liisinguesemete väärtuse nende tagastamise hetkel ära hinnata, mille kohaselt liisinguvara harilikuks väärtuseks (TsÜS § 65) kujunes kokku summa 129 421,09 eurot ilma käibemaksuta (15 338,80 + 17 256,15 + 22 049,52 + 24 925,54 + 24 925,54 + 24 925,54). Pärast vara hindamist pani hageja liisingulepingute 1-6 esemeteks oleva vara müüki ja võõrandas summa eest 131 149,62 eurot ilma km-ta (17 799 + 17 100 + 21 250,62 + 25 000 + 25 000 + 25 000), millest tulenevalt liisinguesemete jääkmaksumuse ja müügihinna vahe, st hagejale hüvitamata krediteerimise kulutused (VÕS § 367 lg-d 1-3) moodustab summa 74 408,68 eurot (205 558,30 - 131 149,62). Pooled vaidlesid, kas hageja poolt vara tagastamisväärtuse kohta esitatud hindamisaktid kajastasid liisinguvara turuväärtust õigesti ja kas vara müügihind vastas selle turuväärtusele. Seonduvalt kostja vastuväitega, et hageja on liisingulepingu 1 puhul segi ajanud kahe erineva liisingulepingu esemed, kuna osa liisingulepingu 1 esemeks olev vara oli tegelikult liisingulepingu 20052567 ese (1 kompressor Kaeser M43, kaks vibrotampi ja pump Pramac), leidis kohus, et väide on tõendamata. Vaidlust ei olnud, et nimetatud vara oli kuni liisingulepingute ülesütlemiseni liisinguvõtja kasutuses ja tagastati liisinguvõtja poolt koos muude liisingulepingu 1 alusel tagastatavate liisinguesemetega hagejale 09.03.2010 –

4(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 11.03.2010. Tõendeid selle kohta, et vaidlusalused liisinguesemed oleksid olnud liisinguvõtja kasutuses muu liisingu-lepingu alusel, ei ole kostja esitanud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1). Hageja väidete kohaselt tõendas liisinguvara turuväärtust tagastamise hetkel selle müügihind, kuna vara müügihind ja hindamisaktide kohane väärtus on võrreldavad (vastavalt 131 149,62 eurot ilma km-ta ja 129 421,09 eurot ilm km-ta). Kohus leidis, et liisinguesemete müügihinnast ei saanud nende turuväärtuse kindlaksmääramisel lähtuda, kuna hageja ei tõendanud, et ta oleks liisinguvõtjat ja kostjat liisinguesemete müügihinnast teavitanud ja oleks võimaldanud neil müügiprotsessis osaleda (vt RKTKo 3-2-1-77-08, p 16). Samuti ei olnud kohtu hinnangul hageja poolt esitatud hindamisaktid liisinguesemete turuväärtuse kohta usaldusväärsed tõendid, kuna neis ei ole nimetatud elementaarseid vara seisundit iseloomustavaid andmeid, nagu vanus, töökorras olek, kulumine, võimalikud vigastused, samuti ei nähtunud, millistest kriteeriumidest lähtuvalt on hindaja turuväärtuse määranud. Samas leidis kohus, et ka kostja esitatud tõendid liisinguesemete hariliku väärtuse määramiseks ei olnud usaldusväärsed. Kohus märkis kõigepealt, et ei nõustu kostja käsitlusega, et kasutatud ehitusseadmete müügituruks TsÜS § 65 mõttes tuleb lugeda vähemalt Euroopa Liitu. Riigikohus on lahendis 3-2-1-77-08 (p 15) selgitanud, et sõna "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool, ning vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Samas, nähtuvalt hageja poolt esitatud müügilepingutest ja arvetest liisinguvara võõrandamise kohta (I, lk 172-186), on kogu liisingulepingute 1-6 esemeks olev vara võõrandatud Eesti äriühingutele, järelikult oli vara müümine Eestis võimalik. Kostja väitis, et vara võõrandamine toimus liiga kiiresti, seega pole põhjust kahelda, et müük Eestis oli võimalik mõistliku aja jooksul. Hinnates kostja esitatud tõendeid märkis kohus, et kasutatud ehitusseadmete turu mõttes ei saa Saksamaad, Austriat, Rumeeniat, Hollandit, Taanit või USA-d pidada Eesti lähimateks naaberriikideks, mistõttu kohus jättis arvestamata kostja esitatud väljavõtted Saksamaa veebikeskkondadest lectura.de ja used.lifts.de, samuti Rumeeniale viitava Industrial Access SA e-kirja, Saksa ja Austria turgu puudutava e-kirja, Lutz Oswald 2013.a pakkumise Scanclimber SC 2032 lifti osas, Hollandi ettevõtte NIBM e-kirja, Mascus müügikuulutuse Taanis müügil oleva vibrotambi Weber kohta ja USA veebikeskkonnast IronPlanet võetud müügikuulutused. Ka ei olnud kohtu hinnangul Dino210XT turuväärtus 2010.a veebruaris tõendatav 2013.a Soome müügikuulutusega ning ainult ühe tehingu kohta betoonsiluriga Honda sisaldas infot KK e-kiri. RK vastas oma e-kirjas kostja küsimusele vara maksumuse kohta 2011-2012, seega ei tõendanud e-kiri liisinguesemete väärtust vara tagastamise hetkel (veebruar 2010). JJ kiri sisaldas üksnes ettepanekut kostjale väärtuse arvestamise osas. Plaatvibraatorite kohta esitas kostja PK e-kirja, mille kohaselt kui seade on üle 5 aasta vana, siis tema müügiväärtus kasutatuna sõltub otseselt seadme tehnilisest seisukorrast ning millised mudelid/mootorid on sellel hetkel tootmises, kuid objektiivset hinnangut seadet nägemata on pea võimatu anda. Ka JR e-kirjas on seostatud seadmete väärtust otseselt tingimustega, milles seadet on kasutatud, sh on märgitud, et tavaliselt ei ole kasutatud seadmete seisukord Baltimaades tegelikult nii hea, seega hinnatase ei ole ka sama, mis Skandinaavias või Saksamaal. Soome ettevõtte Scaninter Nokia pakkumine puudutas lifti SC2932F, mis ei ole aga liisingu-lepingute esemeks, samuti märgib esindaja, et kasutatud liftide hinnatase sõltub lifti seisukorrast. Samuti ei ole liisingulepingute esemeks lift SC 2000, mille kohta on kostja esitanud 2013.a Venemaa ettevõtte LTECH pakkumise. Kohtu hinnangul puudus igasugune seos tõendamisesemesse kuuluvate asjaoludega Jeep väljaostu taotlusel, Swedbank AS teatel, nõudekalkulatsioonil, hindamisakti näidisel, mistõttu kohus nimetatud tõendeid ei hinda. Kokkuvõttes leidis kohus, et ka kostja esitatud tõendid liisinguesemete

5(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 väärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel, st 18.02.2010, ei tõendanud. Kohus leidis siiski, et liisinguesemete harilikku väärtust nende hagejale tagastamise ajal oli võimalik tuvastada riiklikult tunnustatud eksperdi LS ekspert-hinnangu alusel, millest tulenevalt oli liisinguvara väärtus tagastamise ajal kokku 177 685 eurot (1920 + 1920 + 510 + 565 + 635 + 225 + 510 + 0 + 0 + 14 430 + 34 000 + 37 850 + 24 600 + 520 + 30 000 + 30 000). Hageja esitas kohtuistungil väite, et kuivõrd hageja nõue kostja vastu tulenes kuuest erinevast liisingulepingust ja kui võtta arvesse eksperdi arvamust vara turuväärtuse kohta, ületas liisingulepingute 1-3 vara turuväärtus nimetatud lepinguesemete jääkmaksumust (tasumata osamaksete summat) ja liisingulepingute 4-6 puhul oli vara turuväärtus summas 44 287,64 eurot lepinguesemete jääkmaksumusest väiksem, kuid liisingulepingute 1-3 ja 4-6 turuväärtuste omavaheline tasaarvestus ei ole võimalik. Kohus selle seisukohaga ei nõustunud. Kohtu hinnangul kuivõrd kõik liisinguesemed olid antud liisinguvõtja kasutusse kapitali-rendilepingu tüüpi liisingulepingute alusel, mille kohaselt liisingumaksete tasumisel oleks liisinguesemete omand läinud üle liisinguvõtjale, kuulusid hea usu põhimõttest (VÕS § 6) tulenevalt need liisingulepingud, mis ülesütlemisel osutusid liisinguandja jaoks kasumlikeks (liisinguesemete turuväärtus ületas nende jääkmaksumuse) tasaarvestamisele liisingulepingutega, mis osutusid kahjumlikeks (turuväärtus jäi allapoole jääkmaksumust). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hageja nõue on krediteerimiskulutuste hüvitamisnõude osas (VÕS § 367 lg 1-3) põhjendatud summas 27 873,30 eurot (205 558,30 -177 685). Lisaks krediteerimiseks tehtud kulutustele nõuab hageja kostjalt lisakulude (VÕS § 367 lg 4 ) hüvitamist kogusummas 1597,88 eurot (67,78+330,10 +1200). Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja liisingulepingute 1 ja 4 puhul arvestanud lisakuluna vara müügikulu vastavalt 67,78 eurot ja 1200 eurot. Tõenditena esitatud AS Baltem arvete kohaselt kujutas see komisjonitasu 4% müügi-summast. Kohtu hinnangul nimetatud komisjonitasu näol ei olnud tegemist põhjendatud kuluga. Hageja poolt vara ostjatele esitatud arvetest ei nähtunud, et tegemist oleks olnud komisjonimüügiga AS Baltem vahendusel. Komisjonitasu oli põhjendamatu ka seetõttu, osaliselt oli vara ostja AS Baltem ise (plaatvibrad ja rippkiiged). Liisingulepingu 3 osas nõuab hageja lisakuluna vara ülevaatuse ja remondikulu 330,10 eurot. Riigikohus on lahendis 3-2-1-157-14 märkinud (p 13), et lisakuludena saab hüvitada nt liisinguandjal liisingueseme võõrandamise tõttu tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke puhastamise kulusid (vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 9), kuid mitte sõiduki remondikulusid, sest sõiduki remondivajadusega tuleb arvestada sõiduki tagastamisaegse väärtuse määramisel (vt RKTKo 3-2-1-52-11, p 17). Eeltoodust tulenevalt liisingulepingu 3 eseme remondikulu ei saanud lisakuluna välja mõista. Seega leidis kohus, et hageja lisakulude nõue on põhjendamatu. Kohus leidis, et kuigi kostja oli tarbijast käendaja, ei olnud tema vastutus liisinguvõtja täitmata kohustuste eest välistatud, kuna hageja nõue oli väiksem kui kostja vastutuse maksimumsumma (223 690,77 eurot). Seega leidis kohus, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, summas 37792,23 eurot (11 293,86 – 1374,93 + 205 558,30 -177 685). Kuna kohus rahuldas hageja nõude 43/100 ulatuses (summas 37 792,23 eurot hageja poolt nõutud summast 87300,41 eurot), jättis kohus menetluskulud 43/100 ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirjad, mis sisaldas menetlustoimingute nimekirja ja millest nähtuvalt olid hageja menetluskulud kokku 9000,50 eurot. Kohus leidis, et hageja esitatud menetluskulude nimekiri vastab tsiviilasja menetluskäigule, samuti on hageja arvutus õigusabi ajakulu osas 58 tundi ja 15 min aritmeetiliselt õige, kuid näidatud ajakulu oli hageja esindajate kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust arvestades osaliselt põhjendamatu ja ülepaisutatud. Kohtu hinnangul ei olnud põhjendatud ajakulu 18.06.2013.a 1 t, kuna mingeid uusi asjaolusid ja tõendeid ei ole hageja oma seisukohas kostja vastuse suhtes esitanud, samuti 16.10.2014.a 10 min, kuna hageja ei vastanud sisuliselt midagi ning ka 28.01.2015.a kokku 1 t 15 min. Ülepaisutatud ajakuluks luges kohus järgmist nimekirjas näidatud ajakulu: 1) 12.14.08.2013.a 55 min, põhjendad 30 min; 2) 11.09.2013.a 4 h 15 min, põhjendatud 3 t; 3)

6(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 28.04.2013-29.04.2013.a kokku 1 t 25 min, põhjendatud 30 min; 4) 15.01.2015.a kokku 1 t 30 min, põhjendatud 1 t; 5) 28.01.-29.01.2015.a kokku 3 t 15 min, põhjendatud 2 t; 6) 14.04.2015.a 2 t 30 min, põhjendad 1 t 30 min. Seega luges kohus põhjendatuks hageja õigusabi kulu 50 t ja 30 min (58 t 15 min – 7 t 45 min). Kohus pidas põhjendatuks hageja esindaja tunnitasu määra 110 eurot ilma käibemaksuta, seega on hageja esindaja põhjendatud tasu suurus 5555 eurot ilma km-ta (50 t 30 min x 110). Kokku oli kohtu hinnangul hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu 8203 eurot (riigilõivud hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuse esitamiselt 1000 + 1000 eurot, eksperditasu 648 eurot ja õigusabikulu 5555 eurot). Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuli kostjal hagejale hüvitada menetluskuludest 43% ehk 3527,29 eurot (8203 x 0,43). Hageja apellatsioonkaebus

7(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 liisingulepingu erakorraliselt üles ütlema) tekitada endale nõude liisinguandja vastu. Liisinguandja on nendel asjaoludel ometigi kahjustatud pool ning seega oleks ebamõistlik, kui liisinguandja peaks liisinguvõtjale veel hüvitist maksma. Seega ei saa kostja käendajana tugineda ka liisinguvõtja nõudele, kuna vastavat nõuet liisinguvõtjal ei ole. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Seega oleks maakohus pidanud tasaarvestuse eeldusena tuvastama ka asjaolu, et kostja (või liisinguvõtja) on teinud hagejale tasaarvestusavalduse. Kostja pole esitanud väidet, et vastav avaldus oleks tehtud. Maakohus tuvastas õigesti, et liisingulepingute 4-6 puhul oli vara turuväärtus summas 44 287,64 eurot lepinguesemete jääkväärtusest väiksem. Maakohus oleks pidanudki rahuldama hageja hüvitise nõude summas 44 287,64 eurot, kuid rahuldas hüvitise nõude summas 27 873,30 eurot, kuna arvestas põhjendamatult tasa liisingulepingute 1-3 kasumi summas 16 414,34 eurot. Hageja nõustus maakohtu poolt hageja menetluskulude kindlaksmääramisega summas 8203 eurot. Kuna hageja nõue oleks tulnud rahuldada 54 206,57 euro ulatuses, oleks tulnud jätta kostja kanda hageja menetluskulud 62/100 osas (mitte 43/100 osas). Sellest tulenevalt oleks tulnud kostjalt hageja menetluskuludena välja mõista 5085,86 eurot (mitte 3527,29 eurot). Hageja taotles, et 1558,57 eurot mõistetakse kostjalt täiendavalt hageja maakohtu menetluskuludena välja apellatsioonimenetluses. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas vastava taotluse 15.04.2015.a menetluskulude nimekirjas. Maakohus rikkus TsMS § 177 lg-t 4, kuna jättis otsuses märkimata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja apellatsioonkaebus

8(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 vanad. Lisakoefitsientide metoodika ei võimalda määrata seadmete tegelikku turuhinda, sest turuhinnad ei sõltu sisseostuhinnast. Kasutatud seadme turuhinda mõjutavad kaubamärk, väljalaskeaasta, seadme tehniline seisukord, sh teostatud hooldus ja töötundide arv ning ka hind millega võib soetada analoogse uue seadme. Kuna hageja ei märkinud hindamisaktides töötundide arvu, on sõltumatutel hindajatel raskendatud seadmete objektiivne hindamine. Ka hageja ise tõi välja, et eksperthinnang ei vastanud seaduses sätestatud nõudmistele sisaldada uuringute üksikasjalikku kirjeldust, uuringute tulemusena tehtud järeldusi ja põhjendatud vastuseid kohtu küsimustele. Vara hindamisel ei olnud õige lähtuda eelkõige amortisatsioonist, sest hinnata tuli vara tegelikke müügivõimalusi, mis sõltuvad turuseisundist. Ekspert oleks hinnangu koostamisel pidanud aluseks võtma ka võrdlusmeetodi, tuvastamaks hinda, millega oli vara reaalselt võimalik müüa. Maakohus on 09.12.2013.a õigesti leidnud, et: „Eksperthinnangus on liisingulepingu I esemeks olnud kompressori soetusmaksumuseks märgitud 3 937 eurot. Vastavalt arvele VMK-260668 (kd I, lk 26) oli kompressori soetusmaksumus aga 123 245 krooni ehk 7 876,79 eurot. Ekspert on lõpptehtena korrutanud vara jääkmaksumust koefitsiendiga. Samuti ei ühti eksperthinnangus toodud GEDA rippkiikede ja lifti soetusmaksumus ostuarvetes toodud hindadega (arve 08006 kd I, lk 48 ja selle tõlge kd I, lk 207; arve 08007 kd I, lk 49 ja selle tõlge lk 208). Õiged ostuhinnad olid GEDA650AB rippkiigel - 61 049 eurot (kolme seadme eest) ja GEDA 250 Comfort (üks seade) – 3313 eurot. Maakohus oma 09.12.2013 otsust tehes nõustus kostja etteheitega, et ekspert on lähtunud osade liisinguesemete puhul ebaõigetest ostuhindadest“. Eksperthinnangus kasutatud hindamismetoodika sobis 1990. aastate alguses ning oli vajalik, et anda mingisugunegi kriteerium, mille järgi saaks erastada riigi valduses olevaid seadmeid ja tehnikat. Selline hindamismetoodika ei sobi 2010.a turuhinna väljaselgitamiseks, kuna turuhinna määrab eelkõige turg. Turuhinna selgitamiseks tuleb teostada turu-uuring, kallite spetsiifiliste toodete puhul külastada vastavaid spetsialiseerunud müügiportaale, parima ostja väljaselgitamiseks korraldada avalik enampakkumiskonkurss jne. Hageja ega ka kohtuekspert ei teinud seda. Kostja ei olnud nõus kohtu seisukohaga, et kallihinnaliste seadmete müük mõistliku aja jooksul oli võimalik ka Eestis. Kostjaga oli nõus oma arvamuses ka kohtuekspert LS. Kohtuekspert kirjutas oma arvamuses, et ta ei avastanud vastavate seadmete müügikuulutusi Eestis. See on eriti aktuaalne just selliste spetsiifiliste seadmete puhul nagu Scanclimber ehitusliftid ja GEDA rippkiiged. Eestis neile turgu ei olnud. Ka hageja tegelikult müüs need seadmed välismaale müük oli organiseeritud läbi vahendusfirmade. Kostjale teadolevalt ostis hagejalt välja GEDA rippkiiged Baltem AS, müües need edasi Leetu ilmselt kallima hinna eest (mida võiks pidada ehk ka mingil määral turuhinnaks). Sama skeemiga müüs hageja võileivahinna eest ehitusliftid Scanclimber firmale Viking Cranes OÜ, kes müüs nad koheselt kallimalt edasi Rootsi. Just nende seadmete müük tunduvalt alla turuhinna põhjustas suurima otsese kahju hagejale ehk vastavalt 11 338,21 eurot (leping IV); 21 564,04 eurot (leping V) ja 21 505,39 eurot (leping VI). Ainuüksi need kolm ilmselgelt hagejale kahjumlikku tehingut teevad kokku 54 407,64 eurot kahju. Täpselt samuti müüdi edasi ka Dino tõstukid kasutades vahendajana Baltic Lift Rent OÜ teenuseid. Hageja pole esitanud kohtule ühtki tõendusmaterjali sellest, et on üritanud müüa seadmeid kallimalt, pole olnud ühtegi avalikku enampakkumise konkurssi, kogu müük käis kitsa ringi usaldusisikute kaudu. Hageja isegi ei üritanud seadmeid müüa kallimalt, et katta laenujäägi kahjumit kuna vastutus lõppresultaadi eest oli ainult kostja kanda, kostja aga tõrjuti osavalt müügiprotsessist. Hageja esitas kohtule just põhivarade osas puudulikke andmeid (otsesed omaniku ostuandmed ja bilansiandmed) ning oma huvides „korrigeeritud“ seadmete hindamisaktide kohta, mis on valesti vormistatud ja ka sisult valed. Ehitusliftid Scanclimber, GEDA rippkiiged ja mingil määral ka Dinolift korvtõstukid olid sellised seadmed mille tulemuslik müük polnud Eestis 2010-2011.a eelduslikult võimalik, mida tõdes ka LS. Käesoleval juhul tuleks kohaldada Riigikohtu lahendit asjas nr 3-2-1-77-08 (p 15): „sõna "kohalik" TsÜS § 65 tähenduses ei välista eseme väärtuse määramisel keskmise müügihinna

9(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 arvestamist ka Eesti piirest väljaspool, ning vähemalt liisingueseme müügiga seotud asjades tuleks kohaliku keskmise müügihinna määramisel vajaduse korral arvestada ka eelkõige Eesti lähemate naaberriikide hindu. Vajadus tekib eelkõige siis, kui Eestis ei õnnestu asja mõistliku aja jooksul müüa või kui tegemist on selliste omadustega või hinnaga asjaga, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks“. Kostja sai teada seadmete müügitulemist alles 2013.a märtsis, kuigi enamus tagastatud liisinguseadmetest müüdi juba 2010-2011.a, mis raskendas kostjal vastuargumentide ja tõendusmaterjalide õigeaegset kogumist. Seetõttu oli kostja sunnitud piirduma 2013.a müügikuulutuste kogumisega, kuna väga spetsiifiliste ehitusmasinate 2010.a müügistatistikat oli võimatu 3 aastat hiljem avalikest andmebaasidest saada. Kõik viitas sellele, et hageja soovis tahtlikult vähendada kostja võimalusi vaidlustada kahtlaste tehingute tulemusi. Kostja ei nõustunud maakohtu väitega, et kostja poolt esitatud vastuargumendid ei tõenda tagastatud seadmete tegelikku kõrgemat hinda. Kostja kogutud ekspertide hinnaarvutused ja arvamused ei puuduta mitte kitsapiiriliselt nende riigi hindasid, vaid peegeldab rasketehnika hinnataset üleüldse Euroopas. Eestis ei ole rasketehnika hinnad madalamad kui mujal maailmas, hind on ühtlane ning sõltub amortisatsioonist jm näitajatest. Rasketehnika siirdamine ühelt objektilt teisele on tavapärane ning ka müük mujal maailmas tavapärane, kuna ühes riigis ei pruugita leida ostjat. Vallasvara müüakse sinna, kus leidub parem ostja. Turg on rasketehnika vallasvara puhul väga lai (EL). Väga selgelt vastas kostja küsimusele, kui palju maksid 3-4 aastat vanad Dino tõstukid 2010-2011.a, Pekkaniska Oy juht Hr JJ – 2013. a hinnatase on sama mis oli 2010-2011.a. Kohus viitas ka JR viitele, et üldiselt on Baltimaades kasutatavate tõsteseadmete seisukord mõnevõrra halvem kui Saksamaal või Soomes. Vastuseks sellele väitele kostja veel kord juhib kohtu tähelepanu faktile, et JR pakkus hinnavahemiku 4-5 aastastele seadmetele, aga liisinguvõtja tagastas liisinguandjale 2-4 aastat vanad seadmed ehk siis palju uuemad ja järelikult ka vähem amortiseerunud. Ehitusliftide turg on väga spetsiifiline ning piiratud aja jooksul leida järelturult kasutatud 2 aastat vana Scanclimber SC1432 on keeruline. Kostja võttis seisuga 23.05.2013.a hinnapakkumise vene ettevõttelt LTECH (Venemaa on Eesti naabermaa), milles järeldus, et vahe Scanclimber 1432 ja 2032 vahel on ainult tõstevõimsuses ning vana lifti (7 a) hind on umbes 43% uue lifti hinnast. See suhe langeb kokku ka Scaninter Oy (Scanclimber liftide tootja naabermaal Soomes) piirkonna müügijuhi KA pakutud hinnaga 2 aastat vanale liftile, kes pakkus 2 aastat kasutatud lifti hinnaks 60-65% uue seadme hinnast ehk siis 73 000 eurot x 62,5% = 45 625 eurot/tk. Hageja müüs liftid aga hinnaga 25 000 eurot/tk ehk siis vähemalt 2 korda odavamalt turuhinnast, andes vahendajatele võimaluse teenida suurt kasumit. Kõik liisinglepingu I seadmete 2010.a müügihindade võrdlusstatistika pärineb Eestis asuvate vastavate seadmete maaletoojate ütlustel ja on vastus küsimusele, millised võisid olla ülalmainitud seadmete hinnad 2010.a? Nii PK Tallmac ́ist kui ka KK Husqvarna Eesti’st kui ka RK Intrac Eesti’st andsid oma eksperthinnangu just 2010.a hindade tasemest Eestis. Kohtueksperdi kui teoreetiku tehtud pelgalt sisseostuhindadele ja koefitsientidele baseeruv ja vigane hinnang ei saa olla pädevam ega täpsem kui oma ala spetsialistide turu- ja müügistatistikale põhinev maaletoojate ja tootja- tehaste müügispetsialistide ehk praktikute arvamus. Kohus leidis ka 09.12.2013.a otsuses, et analüüsimata, millise hinnaga oli vara reaalselt võimalik võõrandada, ei ole võimalik saada teada keskmist müügihinda, mistõttu ei ole ekspertiisiaktiga välja selgitatud vara väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses. Seetõttu, isegi kui eksperthinnangut pidada tõendina usaldusväärseks, ei saa sellega tõendatuks lugeda liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel. Kostja polnud nõus ka liisingulepingu I käsitlemisega kohtu poolt, kuna hageja pole tänaseni esitanud kohtule pinnasetihendajate Weber CR4 ja Weber CR2Hd müügidokumente. Juhul kui kohus siiski leiab, et LS poolt tehtud hinnangu metoodika annab vastuse küsimusele, milline on tagastatud seadmete turuväärtus tagastamise päeva seisuga 2010.a, peaks parandama printsipiaalsed vead, et muuta hinnang usaldusväärseks tõendiks. Eksperthinnangus positsioonidel 1 ja 2 on liisingulepingu I esemeks olnud Kaeser M43 kompressorite

10(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 soetusmaksumuseks märgitud 3937 eurot. Vastavalt arvele VMK-260668 oli ühe kompressori soetusmaksumus aga 123 245 krooni ehk 7876,79 eurot. Ekspert on lõpptehtena korrutanud vara jääkmaksumust koefitsiendiga. Ehk siis kohtueksperdi nn turuhind oleks sel juhul 3840 eurot/kompressor. Kohtueksperdi tabelist puudub pinnasetihendaja Weber CR2Hd (VMK260668), ostuhinnaga 45 018 krooni ehk 2877 eurot. Kui lähtuda kohtueksperdi metoodikast ja arvutamisel kasutada täpselt samu koefitsiente, mis teistel pinnasetihendajatel, siis oleks selle seadme nn turuhinnaks 432 eurot, mis lisandub üldsummale. Positsioonil 8 ja 9 on Weberi vibrotambid SRV62 ja SRX65R-3 olid sisseostuhinnad tegelikkuses 1655 eurot ja 1555 eurot ja tehniline seisund oli vähemalt 3. Vibrotambid olid väga vähe kasutuses, mida tõendab Kummer&Partner ́i statistika tabel, mille kostja firma esitas 2007.a jaapani firmale Sumitomo corp. Olles samas tootegrupis oli vibrotampide füüsiline kulum mitu korda väiksem kui teistel pinnasetihendajatel, seega ei saa pidada õigeks kohtueksperdi kasutatud koefitsiente, mis on ilmselgelt meelevaldsed. Seetõttu tuleks kasutada sama koefitsienti nagu teistel pinnasetihendajatel (k=0,5). Parandatud nn turuhind oleks vibrotampidel vastavalt 414 eurot (Weber SRV62) ja 389 eurot (Weber SRX65-3), mitte 0 eurot. On ebaselge, miks kohtuekspert kasutas 9 aastat vana tõstuki Dino 150T puhul lahtris 13 koefitsienti k=0,7 aga palju uuemate tõstukite ja liftide (2-4 aastat vanad) puhul k=0,55. Kostja eeldas, et analoogsetel seadmetel peab olema ka sama koefitsient, ehk siis kõigil Dino tõstukitel k=0,7. Lähtuvalt sellest koefitsiendist (k=0,7), oleksid lepingutes II ja III figureerivad tõstukite Dino nn turuhinnad vastavalt 36 722 eurot ja 40 768 eurot. Maakohus nõustus 09.12.2013.a otsuses kostjaga, et ekspert on lähtunud osade liisinguesemete puhul ebaõigetest ostuhindadest: „Samuti ei ühti eksperthinnangus toodud GEDA rippkiikede ja lifti soetusmaksumus ostuarvetes toodud hindadega (arve 08006 kd I, lk 48 ja selle tõlge kd I, lk 207; arve 08007 kd I, lk 49 ja selle tõlge lk 208)“. Õige ostuhind kolmele rippkiigele GEDA 650AB on 61 049 eurot ja redeltõstukil GEDA lift 250 Comfort on 3313 eurot. Kuna GEDA lift 250 Comfort oli rendis vaid paar korda siis tema seisukord oli ideaalne, seega ei nõustunud kostja kohtueksperdi eeldusega selle seadme kulumist k=0,25, kuna õiglasem oleks k=0,1. Seega oleks turuhind 33 000 eurot (Geda650AB 3tk) ja 1790 eurot (GEDA 250Comfort). Ehitusliftide turuhinna kalkuleerimisel märkis kohtuekspert varuosade puudumise ohu ja sellega alandas hinda 20%, kuid selline väide ei ole õige. Varuosadega võivad probleemid olla vaid juhul, kui vastav seade on tootmisest maha võetud või on väga eriline kaubamärk. Kohtuekspertiisi kogumis olevate seadmete seas oli 2010.a tootmisest maha võetud ainult korvtõstuk Dino150T ja vibrotamp Weber SRX65-3. Erilisi kaubamärke ei olnud ning varuosade probleemi ühelgi seadmel polnud ning seega on kohtueksperdi märkused ehitusliftide Scanclimber, GEDA liftide kohta kohatud. Kuna ehitusliftide tööiga on 12-15 aastat, kasutas kostja Scanclimber ehitusliftide amortisatsiooni arvestusel sama amortisatsiooni määra, mis LS ehk 8,3% aastas. Lähtuvalt sellest oleks ühe ehituslifti hind lahtris 13 – 60 829 eurot (leping V) ja teisel- 61 725 eurot (leping VI). Korrutades mõlemad hinnad koefitsiendiga k= 0,65 (Scaninter Oy müügijuhi arvamus), saab tulemuseks 39 538 eurot ja 40 121 eurot. Seega lõppkokkuvõttes peaks olema ekspertiisi tulemus hoopis 217 779 eurot ehk umbes 40 000 eurot suurem. Liisingulepingute ülesütlemise ajaks (18.02.2010) moodustas liisingulepingute 1-6 esemeks oleva vara jääkmaksumus (tasumata osamaksed kuni liisingulepingute tähtaja lõpuni) kokku summa 205 558,30 eurot. Kostja jääb endiselt oma arvamuse juurde ja on nõus maakohtu 09.12.2013.a kohtuotsuse põhjendustega: „Eksperthinnangust ei nähtu, et selle koostamisel oleks arvesse võetud liisinguesemetega sarnaste esemete müügistatistikat vara tagastamise ajal. Mõlemad pooled leiavad, et turuväärtust ei saa leida lähtuvalt soetusväärtusest, sest selline hindamisviis ei arvesta turuseisundit. Kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et 2008.a. teisel poolaastal sai alguse ulatuslik majanduslangus. Turuseisund liisinguesemete omandamise ning nende tagastamise ajal ei ole võrreldav. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et põhimõtteliselt on ühesugust asja ühel ajahetkel võimalik soetada nii kallimalt kui odavamalt. Vastavalt TsÜS §

11(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus leiab, et analüüsimata, millise hinnaga oli vara reaalselt võimalik võõrandada, ei ole võimalik saada teada keskmist müügihinda, mistõttu ei ole ekspertiisiaktiga välja selgitatud vara väärtus VÕS § 367 lg 3 tähenduses. Seetõttu, isegi kui eksperthinnangut pidada tõendina usaldusväärseks, ei saa sellega tõendatuks lugeda liisinguesemete väärtust nende liisinguandjale tagastamise hetkel“. Kostja on nõus ka maakohtu 22.05.2015.a otsusega, et: „liisinguesemete müügihinnast ei saa nende turuväärtuse kindlaksmääramisel käesoleval juhul lähtuda, kuna hageja pole tõendanud, et ta oleks liisinguvõtjat ja kostjat liisingu-esemete müügihinnast teavitanud ja oleks võimaldanud neil müügiprotsessis osaleda (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-77-08 p 16). Samuti ei ole kohtu hinnangul hageja poolt esitatud hindamisaktid liisinguesemete turuväärtuse kohta usaldusväärsed tõendid, kuna neis ei ole nimetatud elementaarseid vara seisundit iseloomustavaid andmeid, nagu vanus, töökorras olek, kulumine, võimalikud vigastused, samuti ei nähtu, millistest kriteeriumidest lähtuvalt on hindaja turuväärtuse määranud“. Kostja oli nõus maakohtu 09.12.2013.a hinnanguga: „Kuna tõendamata on liisinguesemete tagastamisaegne väärtus, ei oma tähendust ka liisinguesemete müümise ja parandamisega seotud kulutused, mille tõendamiseks on hageja esitanud 30.04.2010.a ülevaatuse ja tarvikute vahetuse arve (kd I, lk 171) ja komisjonitasu arved (kd I, lk 187, 188)“. Samas ka 22.05.2015.a leidis maakohus, et hageja lisakulude nõue on põhjendamatu. Maakohus jättis 22.05.2015.a otsuses õigustamatult tähelepanuta kostja poolt kaasatud Eesti ja naabermaa (Soome) ekspertide - RK (Intrac Eesti), PK (Tallmac Tehnika), KK (Husqvarna Eesti), JR ́i (Pekkaniska Oy), JJ`i (Pekkaniska Oy), MP ́i (Dinolift Oy), KA ́i (Scaninter Oy) asjakohased arvamused hinnakujundusest kasutatud ehitusseadmete turul seisuga 2010.a. Lisaks jäi kostja oma väite juurde, et tõendina sai ja isegi pidi kasutama ka teiste EL ettevõtete ja müügiportaalide müügipakkumisi ja lisaks ka vene ettevõtte LTECH müügipakkumist kasutatud ehitusliftide hinnataseme võrdluseks, kuna Venemaa on Eesti otsene naabermaa nagu Soomegi. Lisaks olid ehitusliftid Scanclimber ja GEDA rippkiiged just sellised seadmed, mida eelduslikult Eestis müüa ei õnnestuks. Kostja polnud ka nõus maakohtu 22.05.2015.a otsusega, mille alusel kohus jättis kostja kohtukulud summas 1397 eurot ja 80 senti tema enda kanda. Kostja kohtukulusid peaks arvestama vähemalt sellel määral kui palju on vähenenud kohtu poolt väljanõutud summa võrrelduna algnõude suurusega (proportsioonis). Vastustajate seisukoht

12(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 mahaarvamise tegemisel. Hageja nõustus sellega, et maakohus lähtus liisinguesemete väärtuse määramisel kohtu poolt määratud ekspertiisist nähtuvatest väärtustest, kuid leidis, et kõikide liisingulepingute tagastamisaegseid väärtusi liita ei saa. Muus osas hagi rahuldamata jätmist hageja ei vaidlustanud. Seega vaidlustas hageja üksnes seda, et maakohus liitis kõikide liisingulepingute esemete tagastamisaegsed väärtused. See, kas hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, sõltub seega sellest, kas juhul, kui sama liisinguandja ja liisinguvõtja vahel on sõlmitud mitu erinevat liisingulepingut ja kui vastavad liisingulepingud ühel ajal üles öeldakse, kas siis kõikide liisingulepingute kulud, mida liisinguandja saab lepingute ülesütlemise korral liisinguvõtjalt VÕS § 367 alusel nõuda võiks liita ja kas kõikide liisinguesemete väärtused võiks samuti liita ning kas kõikide liisinguesemete tagastamisaegsed väärtused võiks VÕS § 367 lg 3 alusel kõikide liisingulepingute kuludest (VÕS § 367 lg 1) maha arvata.

13(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 kulud, millest arvatakse maha kõikide liisinguesemete väärtused, st normi eesmärk on ühelt poolt see, et liisinguandjale hüvitatakse kõik kulud, aga teiselt poolt (lg 3) on eesmärk vältida seda, et liisinguvõtjalt võiks nõuda kulutuste hüvitamist ulatuses, mis on kaetud liisinguesemete väärtusega, ehk vältida olukorda, kus liisinguvõtjalt võiks nõuda hüvitist osas, milles liisinguandja kulud kaetakse tegelikult liisinguesemete tagastamise teel. Kuna § 367 lg 1 kohaselt on liisinguandjal õigus nõuda üksnes kantud kulutuste hüvitamist ja mitte saamata jäänud tulu hüvitamist, mida liisinguandja lootis teenida näiteks seeläbi, et tagastatava liisingueseme väärtus ületab oluliselt kulusid, mida liisinguandja selle omandamiseks tegi, ei tulene §-st 367, et liisinguandjal oleks õigus eristada igat liisingulepingut või igat liisingueset, selle omandamiseks tehtud kulutusi ja iga liisingueseme väärtust lepingute lõikes. Käesoleval juhul tugineb hageja oma apellatsioonkaebuses sisuliselt sellele, et tema hinnangul on liisinguandjal õigus rikastuda, kui liisingueseme tagastamisaegne väärtus ületab liisinguesemega seoses kantud kulusid (§ 367 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul on liisinguandjal küll õigus liisinguesemega seoses kantud kulude ja liisingueseme tagastamisaegse väärtuse vahe endale jätta, kuid kui esemete väärtus ületab liisinguesemega seoses kantud kulusid, ei saa sama liisinguandja sama liisinguvõtja suhtes, samal eesmärgil sõlmitud, sarnase õigusliku sisuga lepingute üheaegse ülesütlemise korral teiste lepingute kulusid nõuda, kui teiste, samaaegselt üles öeldud lepingute esemete väärtused kulusid katavad. Vastasel korral peaks liisinguvõtja liisinguandja rikastumiseks maksma liisinguandjale hüvitist, mis on tegelikult kaetud tagastatavate liisinguesemete väärtuse kaudu. Selline lahendus, kus liisinguandja võiks samaaegselt üles öeldud liisingulepingute osade esemete tagastamisaegsete väärtuste arvelt rikastuda ja samaaegselt esitada liisinguvõtja suhtes veel kulutuste hüvitamise nõudeid, ei lähe mitte ainult vastuollu § 367 normi eesmärgiga, vaid läheks vastuolu ka kõigi ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ja oleks seega ka vastuolus hea usu põhimõttega. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et maakohus ei eksinud, kui ta liitis kõikide liisinguesemete tagastamisaegsed väärtused ja lahutas saadud summast kõikide liisingulepingute ülesütlemise tõttu VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitamisele kuuluvad kulud. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet ei ole hageja käesoleva tsiviilasja raames esitanud.

14(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 liisinguesemete väärtused võib eksperthinnangu alusel määrata. Kostja esitas oma apellatsioonkaebuses hulga väiteid, millega soovis muuta usutavaks seda, et kohtu poolt määratud ekspertiisi raames antud LS eksperthinnangust ei saa lähtuda. Kostja tugines oma apellatsioonkaebuses ka sellele, et tema poolt maakohtu menetluses esitatud väidete ja tõendite alusel tuleks tuvastada liisinguesemete tagastamisaegne väärtus suuremana, kui eksperthinnangus leiti. Seega tuleb kostja apellatsioonkaebuse lahendamisel otsustada, kas liisinguesemete tagastamisaegsed väärtused sai määrata kohtu poolt määratud ekspertiisi raames saadud eksperthinnangu alusel. Kui sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, tuleb hinnata, kas kostja poolt maakohtu menetluses esitatud tõendid on piisavad selleks, et liisinguesemete tagastamisaegseid väärtusi lugeda eksperdi poolt hinnatust suuremaks. Kui sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt, ei saa ringkonnakohus teha kostja suhtes maakohtu otsusega võrreldes halvemat otsust, sest ringkonnakohus on seotud apellatsiooni piiridega ja kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei saa kostja jääda apellatsioonkaebuse esitamise tõttu halvemasse olukorda võrreldes sellega, kui ta ei oleks maakohtu otsust vaidlustanud. Seega, isegi siis, kui ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esitatud tõendid ei ole piisavad selleks, et liisinguesemete tagastamisaegset väärtust suuremana tuvastada ja kui ringkonnakohus leiab, et ka kohtulikust ekspertiisist ei saa lähtuda, ei saa ringkonnakohus väärtusi lugeda maakohtu poolt tuvastatust väiksemaks, ehk siis väiksemaks, kui ekspertarvamuses leiti.

15(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 võta ringkonnakohus seisukohta kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas, mis puudutavad konkreetseid vigu ekspertarvamuses.

16(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500

17(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 õigusliku aluse olemasolu korral ka tõendid, mis võimaldaksid asjaolusid maakohtust erinevalt hinnata. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud.

18(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 eespool esitatud põhjendusi. Nendel põhjustel ei saa selle tõendi alusel seadmete tagastamisaegset turuväärtust tuvastatuks lugeda.

19(20)

Tsiviilasi nr 2-13-7500 toimuda üksnes Eestis ega ka mitte Eesti vahetutes naabermaades, vaid seadmeid võib müüa ka muudes Euroopa Liidu liikmesriikides, kuid turuhinna määramise lähtekoht võiks olla see, kui kõrge võiks olla hind siis, kui kõiki neid seadmeid müüdaks Eestist, mõistlikku pingutust tehes. Kostja ei ole lõpuni usutavaks muutnud seda, et iga üksiku eseme müümisel tuleks teha üleeuroopaline turuanalüüs. Kui seadmeid turustada üleeuroopaliselt, tuleks arvestada ka seda, et näiteks suuremõõdulise seadme Rumeeniasse või Hollandisse müügi korral lisanduksid ostja jaoks ka transpordikulud, mistõttu ta pakuks eelduslikult kasutatud seadme eest Eestis mõnevõrra madalamat hinda.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.