Võlaõigus › Töövõtulepingud

kooskõlastatud tööde maksumusest 12 eurot inimene/tund vastavalt igapäevasele tööde hageja spetsialistide teostatud tööle töötabeli järgi. Kooskõlas lepingu tingimustega esitas hageja kostjale spetsialistid lepingus ettenähtud tingimustel. Tööde lõpetamisel 16.07.2012 vormistasid pooled tööde üleandmise-vastuvõtmise vastava tabeliga. Nimetatud tabelit tuleb pidada tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiks, millega võttis ja aktsepteeris kostja hageja spetsialistide poolt teostatud tööd. Kostja võttis tööd vastu, oli töödega rahul ning ei esitanud pretensioone tööde lepingule mittevastavuse kohta, mille kohta on vastav märge 16.07.2012 tabelis. Seega täitis hageja nõuetekohaselt lepingujärgsed kohustused, mistõttu 24.07.2012 väljastas hageja kostjale arve nr AL 1220-01/12 summas 20 476 eurot 80 senti. Arve tasumise tähtajaks märgiti 01.08.2012. Kostja ei ole käesoleva ajani tasunud arve nr AL 1220-01/12 alusel põhivõlgnevust 20 476 eurot 80 senti. Töö vastuvõtmise esmane tagajärg on töövõtja tasunõude sissenõutavaks muutmine (RKTKo 3-2-1-80-08 p 21). Pärast töö vastuvõtmist kehtib VÕS § 76 lg-s 4 sätestatud eeldus, et töövõtulepingust tulenevad kohustused on kohaselt täidetud, st et vastuvõetud töö oli lepingukohane ja täielik (RKTKo 3-2-1-80-08 p 21). Kostja võttis hageja spetsialistide poolt teostatud tööd vastu ning kinnitas tööde täitmist kooskõlas lepingu tingimustega. Seetõttu muutus hageja tasunõude sissenõutavaks ning kostjal tekkis kohustus tasuda osutatud teenuste eest. Lepingu p 6.4 kohaselt tööde eest tasumisega viivitamise korral, tasub kostja hagejale rahatrahvi (viivist) 0,9% tasumata summast iga viivitatud ööpäeva eest. Põhjusel, et kostja õigeaegselt ja täies ulatuses ei täitnud lepingust tulenevat kohustust tasuda osutud teenuste eest, siis kooskõlas lepingu tingimustega arvutas hageja kostjale viivise ning 30.11.2012 väljastas kostjale viivise arve nr AL 1220-02/12 summas 22 299 eurot 24 senti. Väljastatud arve on tasumata. Kuna viivis ületab põhivõlgnevuse summa, siis nõuab hageja kostjalt viivist põhivõlgnevuse summas 20 476 eurot 80 senti. Kostja vastuväited

01/12 summas 20 476 eurot 80 senti. Arve tasumise tähtajaks oli 01.08.2012. Kostja ei eita arve tasumata jätmist, kuid põhjendab maksmata jätmist asjaoluga, et hageja on jätnud ettenähtud tööd tähtaegselt teostamata ja hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Maakohus kostjaga ei nõustu. VÕS §-st 643 tuleneb, et töö ülevaatamiskohustus tuleb täita pärast töö tellijale faktilist üleandmist. Töö ülevaatamise ning selle lepingutingimustele vastavuse kontrolli kiire toimumine peab tagama tööl esinevate puuduste võimalikult kiire avastamise. Kostja esindajad võtsid 16.07.2012 tööd vastu ja pretensioone ei esitanud. Kohtu hinnangul ei tõenda 13.07.2012 kiri hagejapoolset lepingurikkumist, kuna 30.10.2013 on AS Rigas Kugu Buvetava teatanud, et ei saa üheselt väita, et hageja töötajad on lepingu lõpetamise põhjuseks. Tööde vastuvõtmise tabel on kostja esindajate poolt allkirjastatud 16.07.2012, s.o. pärast 13.07.2012 kirja saamist, mistõttu oli kostja esindajatel võimalik kirjas väljendatuga ka tööde vastuvõtmisel arvestada. Õige on ka hageja märkus, et kirjas sisalduv etteheide puudutab perioodi, mil hageja ja kostja vaheline leping oli veel sõlmimata. TsMS § 230 lg 1 kohaselt ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja oleks hagejat teavitanud konkreetsetest puudustest hageja poolt vahendatud spetsialistide töös. VÕS § 644 lg 2 järgi oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Vastavalt lepingu p-le 3.2 oli spetsialistide kvalifikatsioonile mittevastavuse korral tellijal või firma esindajal õigus nõuda tööde teostaja spetsialisti asendamist, kuid mitte hiljem kui 14 ööpäeva jooksul pärast tööde alustamist. Hageja ja kostja vahelisest e-kirjavahetusest nähtub, et hageja asendas objektilt lahkuvad või puuduvad töötajad jooksvalt vastavalt lepingus kokkulepitule. VÕS § 644 lg 3 kohaselt ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, kui ta ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt. Kostja on tööd pretensioonideta 16.07.2012 vastu võtnud. Seega on muutus hageja tasunõue sissenõutavaks ja kostjal ei ole õigust tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele. Kostja ei ole esile toonud mingeid erakorralisi asjaolusid, mis oleksid õigustanud puudustest teavitamata jätmist mõistliku aja jooksul pärast töö kättesaamist. Kostjal on VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 7 ja § 635 lg 1 ning lepingu järgi kohustus tasuda spetsialistide poolt tehtud tööde eest põhivõlgnevus 20 476 eurot 80 senti. Lepingu p 6.4 kohaselt tuleb kostjal tööde eest tasumisega viivitamise korral tasuda rahatrahvi (viivist) 0,9% tasumata summast iga viivitatud ööpäeva eest. 30.11.2012 väljastas hageja viivisarve nr AL 1220-02/12 summas 22 299 eurot 24 senti. Hageja viivisenõue on õiguslikult põhjendatud ja hageja on esitanud nõude tõendamiseks lepingu, allkirjastatud tööde vastuvõtmise akti ja arve. Kuna kostja on maksmisega hilinenud 121 päeva, tuleb kooskõlas VÕS § 94 lg 1 sätestatuga mõista välja viivis põhivõlga ulatuses, 20 476 eurot 80 senti. Apellatsioonkaebus

maha sõna „töö“, kuna hageja ei ole töid teostanud ega tähtaegselt ja kvaliteetselt lepingus sätestatud eesmärki saavutanud. Lisaks on kohus kõik kostja tunnistajate ülekuulamise taotlused jätnud rahuldamata. Selle kohta on kostja esitanud kohtule ka vastuväite. Otsusest jääb arusaamatuks, kas kohus on lugenud lepingu esemeks hageja tööjõu poolt objektil veedetud töötunde või faktiliselt tehtud tööd. Vastavalt töövõtulepingu nr LAU-ALS 0206/2012 p-le 2.1 on lepingu esemeks montaažitööde teostamine Riga Shipyard objektil Riias, Lätis. Kostjal on võlaõigusseaduse ja pooltevahelise lepingu järgi kohustus tasuda spetsialistide poolt tehtud tööde eest, kuid hageja ei ole nõude aluseks olevaid töid teostanud ega lepingut kohaselt täitnud. Eeltoodut tõendavad kostja esitatud tõendid, sh Rigas Kugu Buvetava AS kirjad. Selgusetuks jääb, millele tuginedes on kohus leidnud vastupidist. Kostja ei nõustu maakohtu viitega VÕS § 644 lg-s 3 sätestatule ning seisukohaga, et kostja võttis töö 16.07.2012 vastu ega esitanud pretensioone. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et väljendada omapoolset töödega mittenõustumist - kriipsutanud aktilt maha sõna „töö“; märkinud arvele, et ta sellega ei nõustu ning esitanud korduvalt hagejale pretensioone. Nimetatud asjaolu oleksid saanud tõendada kostja tunnistajad. Juhul, kui ringkonnakohus on seisukohal, et viide VÕS § 644 lg-le 3 on õige, siis kostja leiab, et rakendada tuleks hoopis VÕS § 645 lg 1 p-s 2 sätestatut. Kostja ei nõustu maakohtuga ka viivisenõude rahuldamise osas VÕS § 94 lg 1 alusel, kuna hagejal puudub kostja vastu sissenõutavaks muutunud ja tõendatud nõue. Kohus on jätnud arvestamata kostja esitatud viivise vähendamise taotluse. Isegi, kui hagejal oleks kostja vastu nõue, siis on viivisenõue ebamõistlik, põhjendamata ning vastuolus kohtupraktika ja hea usu põhimõttega ning kuuluks vähendamisele mõistliku suuruseni. Hageja seisukoht

vaid maksmine hagejale pidi toimuma lepingu alusel töötundide järgi. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt ei olnud hagejal alust esitada aktile tuginedes kostjale arvet. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt asjaolude tuvastamist viisil, mida ringkonnakohus saaks teisiti tuvastada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole lepingut rikkunud ja et lepingu lõpetamine Riia Laevatehase poolt kostjaga ei olnud seotud hagejaga (t.lk 157). Kohtotsus on seaduslik ka viivise väljamõistmise osas. Pooled olid lepingu p-s 6.4 viivises kokku leppinud ja hageja on kostjalt viivist nõudnud. Hageja oli hagiavalduses vähendanud viivise nõuet põhivõla suuruseni ja maakohus rahuldas nõude. Kostja heidab apellatsioonkaebuses ette viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmist maakohtu poolt. Riigikohtu praktika kohaselt ei või kohus viivist alandada omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Taotledes viivise vähendamist, pidi kostja maakohtus esile tooma asjaolud, mis oleksid andnud alust taotlust rahuldada. Käesolevas tsiviilasjas ei olnud kostja esitanud maakohtus piisavaid põhjendusi viivise vähendamiseks, vaid on piirdunud üksnes taotluse esitamisega (t.lk 163). Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus. Asjaolu, et kostja ei tunnistanud hagi, ei olnud maakohtu jaoks viivise alandamiseks käesoleva tsiviilasja asjaolusid hinnates selleks küllaldane. Maakohus on järginud viivise väljamõistmisel üldist praktikat ja mõistnud viivise välja põhivõla ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-t 1 ja on hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustanud oma siseveendumuse kohaselt poolte esitatud väidete tõesuse üle. Maakohtu otsuse põhjendused on kooskõlas TsMS § 442 lgga 8 ning otsus TsMS § 436 lg 1 kohaselt seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.