Võlaõigus › Muud

Asjaolud Hageja ja kostja sõlmisid 17.12.2003 juhatuse liikme lepingu, mille kohaselt asus hageja tööle kostja juhatuse liikmena. 19.12.2011 esitas kostja lepingu ülesütlemisavalduse, milles teavitas, et hageja on juhatuse liikme ametikohalt tagasi kutsutud alates 09.12.2011 ning esitas hagejale ka vastava nõukogu otsuse. Juhatuse liikme ametikohalt tagasikutsumist põhjendas kostja hagejapoolse lepingu rikkumisega. Kostja keeldus lepingu punktis 9.4. ettenähtud kompensatsiooni ja juhatuse liikme tasu perioodi 01.12.2012 kuni 19.12.2012 eest tasumisest. Kostja viitas teates lepingu rikkumisega kostjale tekitatud kahjule, mis kostja hinnangul ületas 1 000 000 eurot. Hageja taotles kostjalt 09.03.2012 kirjas saamata juhatuse liikme tasu, lepingus ettenähtud kompensatsiooni, antud summade tasumisega viivitamisel arvestatud viivise maksmist ning tööraamatu tagastamist. Kostja keeldus. Hageja lepingujärgne juhatuse liikme tasu on 60 000 krooni ehk 3834,70 eurot kuus (bruto) ning see kuulus vastavalt lepingu punktile 4.1 tasumisele igakuiselt. Detsembris 2011 oli kokku 21 tööpäeva, millest 13 jäi antud perioodi sisse, seega kuulus hagejale tasumisele juhatuse liikme tasu summas 2373,86 eurot (13/21 x 3834,70). Lepingu punkt 9.4 kohaselt kohustus kostja maksma lepingu lõppemisel hagejale kompensatsiooni kaheksa kuu keskmise tasu ulatuses arvestatuna vastavalt töölepingu seaduses sätestatule. Hageja ei ole lepingut rikkunud. Olenemata sellest, kas hageja on lepingut rikkunud või mitte, ei saa lepingu rikkumine olla lepingu kohaselt aluseks lepingujärgse kompensatsiooni mittemaksmiseks. Sellist tõlgendust toetab lepingu punkt 9.2, mis loetleb üles lepingu lõppemise võimalused. Kuna lepingu punkt 9.4 nägi ette kompensatsiooni maksmise lepingu lõppemise korral ning lepingu lõppemise erinevad võimalused on sätestatud lepingu punktis 9.2, sh võimalus, et leping lõppeb juhatuse liikme tagasikutsumisega nõukogu poolt, kuulub kompensatsioon maksmisele. Hageja viimase kuue kuu keskmine brutotasu oli 3598,54 eurot. Sellest tulenevalt on hagejal õigus kompensatsioonile summas 28 788,35 eurot. Kostja võlgneb hagejale põhinõudena kokku 31 162,21 eurot. Hagejal on õigus nõuda seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisest ehk 19.12.2011. 27.07.2012 seisuga kuulus tasumisele viivis summas 1197,37 eurot. Hageja palus mõista kostjalt hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivised VÕ5 113 lg-s 1 sätestatud suuruses kostja poolt tasumata summast iga tasumisega viivitatud päeva eest. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ütles lepingu erakorraliselt üles. Hageja tõlgendus lepingu punkti 9.4 osas on väär. Poolte tahe lepingu sõlmimisel punkti 9.4 osas ei olnud suunatud sellele, et tagada juhatuse liikmele hüvitise maksmine lepingu lõppemise korral juhuks, kui lepingu lõppemine on tingitud juhatuse liikmest endast tulenevatest asjaoludest ehk antud juhul lepingu rikkumisest. Kokkuleppe mõte oli tagada hagejale teatud ajaperioodiks senise sissetuleku säilimine olukorras, kus äriühing tema teeneid ei vaja ja õigussuhe lõpeb nö rahumeelselt. Lahkumishüvitise maksmine juhatuse liikmele tema kohustuste rikkumise tõttu lepingu ülesütlemisel ei ole mõistlik, arvestades lepingu lõpetamise asjaolusid, lepingupoolte tahet, lepingu olemust ja eesmärki ega ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja asutas kostjaga konkureeriva äriühingu Elit OÜ, tekitades kostjale kahju, olles antud vahendajaga isiklikult seotud ja toimides selliselt huvide konfliktis; hageja müüs kostja kaupa kostja nõukogu poolt lubatust madalama müügimarginaaliga ja rikkudes muid nõukogu korraldusi kaupade hanke ja müügi osas. Kuna hagejal ei ole tekkinud nõudeõigust lepingust tulenevale tasule ega kompensatsioonile, siis puudub hagejal ka viivisenõude esitamiseks igasugune õiguslik alus.

2(8)

Hagi on aegunud, kuna pooled on kokku leppinud tööseaduse kohaldamises. Maakohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja 31 162,21 eurot, viivise 1 197,37 eurot ja alates 30.07.2012 viivise tasumata põhinõudelt 31 162,21 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras päevas kuni põhinõude täitmiseni hageja kasuks. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Äriühingu ja juhtorgani liikme vaheline õigussuhe on olemuslikult käsunduslepingu sarnane võlaõiguslik suhe. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kostja nõukogu koosoleku protokolli ja otsustega 09.12. 2011 on tõendatud, et päevakorras oli juhatuse liikme tagasikutsumine ning, et hageja otsustati ühehäälselt juhatusest tagasi kutsuda. Vaidlusaluse lepingu punkti 9.2 alapunktide kohaselt lõpeb leping 1) juhatuse liikme ametiaja tähtaegsel lõppemisel, 2) juhatuse liikme ametiaja lõppemisel seoses tagasikutsumisega, 3) juhatuse liikme tagasiastumisel omal soovil, 4) seoses juhatuse liikme surmaga või tema püsiva töövõimetusega, mis kestab üle kuue kuu, 5) aktsiaseltsi tegevuse lõpetamisel ja 6) poolte kokkuleppel. Eeltoodust nähtuvalt on pooltevahelise lepinguga reguleeritud erinevad juhatuse liikme lepingu lõppemise alused, kusjuures leping hagejaga on lõppenud punkti 9.2.2. alusel seoses tagasikutsumisega, mis nähtub nii nõukogu protokollist kui ka lepingu ülesütlemise teatest. Järelikult saab pooltevahelisele juhatuse liikme lepingu lõppemisele kohaldada lepingut. Juhatuse liikmest tagasikutsumine hõlmab endas ka lepingu erakorralist ülesütlemist rikkumise tõttu kui ühte põhjust juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Seega ei oma asjaolu, kas hageja rikkus lepingut või mitte antud juhul tähtsust, sest leping on lõppenud tagasikutsumisega. Lepingu punkt 9.4 sätestab, et aktsiaselts maksab juhatuse liikmele lepingu lõpetamisel hüvitist kaheksa kuu keskmise palga suuruses summas, mida arvestatakse vastavalt tööõiguses sätestatule. Hüvitist ei maksta lepingu lõpetamisel juhatuse liikme tagasiastumise korral. Seega on pooled välistanud hüvitise maksmise üksnes juhul, kui leping lõpeb juhatuse liikme algatusel. Pooled lepingu sõlmimisel lepingu punkti 9.4 eraldi läbi ei rääkinud ning lepingu projekti valmistas ette kostja. Järelikult on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes, mida tuleb VÕS § 39 lg 1 teise lause kohaselt tõlgendada kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja so kostja kahjuks. Tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 tulenevalt tühine kui see kahjustab lepingu teist poolt ebamõistlikult. Kostja kui tüüptingimuse väljatöötaja ja kasutaja ei saa ise tugineda VÕS § 42 alusel tüüptingimuste tühisusele. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustatud maksma hagejale lepingu lõpetamisel vastavalt lepingu punktile 9.4 kompensatsiooni. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja viimase kuue kuu keskmine brutotasu oli 3598,54 eurot, millest tulenevalt tuleb hageja kasuks kostjalt välja mõista kompensatsioon 28 788,35 eurot. VÕS § 628 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale maksmisele kuuluv tasu on määratud ajavahemike järgi, tuleb tasu maksta vastava ajavahemiku möödumisel. Vastavalt juhatuse liikme lepingu punktile 4.1 makstakse juhatuse liikmele tööülesannete täitmise eest igakuist palka, muid tasusid, hüvitisi ja toetusi seaduses ja käesolevas lepingus sätestatud tingimustel ja korras. Punkti 4.2 kohaselt on juhatuse liikme põhipalga suurus kehtestatud lepingu lisas nr 1. Põhipalk makstakse välja juhatuse liikme nimetatud

3(8)

pangakontole. Pooltel ei ole vaidlust, et lepingu lisa 1 kohaselt on hageja lepingujärgne juhatuse liikme tasu alates aastast 2005 olnud 60 000 krooni ehk 3834,70 eurot kuus (bruto). Lepingu punkti 4.6 järgi võimaldati hagejale toetusi, hüvitisi ja muid sotsiaaltagatisi vastavalt tööandja ja töötaja vahelist töösuhet reguleerivates seadustes sätestatule. Puhkusearvestuse (punktid 4.5 ja 6) ning lepingu lõppemisel ettenähtud lahkumiskompensatsiooni (punkt 9.4) arvutamise aluseks oli lepingus kehtestatud tööõiguses ettenähtud kord. Kuna lepingu punktid 4.5, 4.6 ja 4.9 viitavad tasude arvutamisel tööõiguses ettenähtud korrale, siis on hageja põhjendatult arvutanud detsembrikuu tasu vastavalt töötatud päevade arvule perioodil 01.12.2012 kuni 19.12.2011, kokku 2373,86 eurot. Lepingu ülesütlemise teatest ei nähtu, et kostja oleks hagejale ette heitnud lepingu punktis 2.1 sätestatud juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmist. Etteheited puudutavad peamiselt lepingu punktides 2.2 ja 2.3 sätestatut ehk lojaalsus- ja hoolsuskohustuse mittejärgimist ning konkureerivas äriühingus tegutsemist. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja osutanud kostjale neid teenuseid, mille eest ta tasu nõuab, alates maist 2011, mil ta seltsi õigusdirektori ülesandeid enam ei täida. Puudub vaidlus, et hagejale maksti igakuiselt juhatuse liikme tasu kuni novembrikuuni 2011, seega ka aja eest, kui ta kostja väidete kohaselt oma juhatuse liikme ülesandeid ei täitnud. Ka hoolsus- ja lojaalsuskohustuste rikkumine ei välistanud hagejale juhatuse liikme kuutasu maksmist kuni novembrikuuni 2011. Sellest järeldub, et põhjused juhatuse liikme töötasu mittemaksmiseks ei ole seotud hageja ametikohustuste täitmata jätmisega 2011 detsembrikuus, vaid tasu on jäetud maksmata samadel põhjustel lahkumishüvitise maksmata jätmisega. Kostja ei ole esile toonud ühtegi hagejapoolset ametikohustuste täitmata jätmist või konkreetset ametialast rikkumist 2011 detsembrikuus. Seetõttu on kostja, jättes hagejale tasumata lepingus ettenähtud juhatuse liikme tasu perioodi 01.12.2012 kuni 19.12.2011 eest, pooltevahelist lepingut rikkunud. Järelikult tuleb hageja töötasu vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 kostjalt tasumata juhatuse liikme tasu 2373,86 eurot välja mõista. Kuna kostja on põhjendamatult viivitanud juhatuse liikme detsembrikuu tasu ning kompensatsiooni maksmisega, on hagejal õigus nõuda seadusjärgset viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisest 19.12.2011. Kuna pooltel ei ole vaidlust viivise arvestuse üle, siis tuleb sissenõutavaks muutunud viivis kostjalt välja mõista summas 1197,37 eurot. TsMS § 367 kohaselt tuleb kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivis iga tasumisega viivitatud päeva eest VÕS 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses alates 30.07.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Kostja taotles tasu nõuetele aegumise kohaldamist tuginedes ITLS § 6 lg-le 1. Kuna poolte vahel ei ole tekkinud töösuhet töölepingu alusel, vaid on käsundussuhe, siis ITLS § 6 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg hageja tasu nõuetele ei kohaldu. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata; kohaldada aegumist lahkumishüvitise osas summas 28 788,35 eurot. Menetluskulud jätta hageja kanda. Leping ei reguleerinud ammendavalt kõiki ülesütlemisega seotud aspekte, mh seadusest tulenevaid lepingu ülesütlemise aluseid. Lepingu p 10.3 sisaldab viidet, et lepinguga reguleerimata või piisavalt reguleerimata küsimustes tuleb juhinduda Eesti töö- ja muudest seadustest ja õigusaktidest, mida kohaldatakse aktsiaseltsi ja juhatuse liikme suhetele. Hagejal puudub lepingust tulenev nõudeõigus p

4(8)

9.4 sätestatud lahkumishüvitisele juhul, kui leping öeldakse erakorraliselt üles hagejapoolsete rikkumiste tõttu. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks äriühing maksma juhatuse liikmele märkimisväärse suurusega hüvitist olukorras, kus äriühing on lepingu üles öelnud poole oluliste rikkumiste tõttu ning juhatuse liige on äriühingule põhjustanud suure varalise kahju. Selline tingimus on vastuvõetamatu ainuüksi hea usu põhimõttest tulenevalt kuid võib olla ka tühine VÕS § 42 lg-st 1 tulenevalt. Kohus mõistis ebaõigesti välja tasu detsembrikuu 2011 eest. Hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine on ühtlasi ka juhatuse liikme kohustuste rikkumine, mis tõi muu hulgas kaasa lepingu erakorralise ülesütlemise. Hageja ei ole tõendanud, milliseid konkreetseid ametiülesandeid ta täitis detsembris 2011, mis õigustaksid talle tasu väljamaksmist. Samuti on käsundisaajal õigus saada kogu tasu aga üksnes juhul, kui leping lõppes käsundiandjast tuleneva asjaolu tõttu ja tasu maksmine on asjaolusid arvestades õiglane. Kuna hagejaga öeldi juhatuse liikme leping erakorraliselt üles tulenevalt tema rasketest rikkumistest, siis juhatuse liikme leping ei lõppenud käsundiandjast (kostja) tuleneva asjaolu tõttu ning vastavalt VÕS § 629 lg- tele 1 ja 2 ei kuulu tasu (sh kompensatsioon) hagejale välja maksmisele. Kostja ei väitnud, et hageja ei neid teenuseid alates maist 2011, mil ta enam seltsi õigusdirektori ülesandeid ei täida. Kohus ei ole lepingu p-s 9.4 sisalduvat tüüptingimust mõistliku isiku positsioonilt tõlgendanud (VÕS § 39 lg 1). Samuti ei tulene VÕS § 42 lg-st 1 piirangut, et tüüptingimuste väljatöötaja või kasutaja ei saaks ka ise tühisusele tugineda. Tingimuse tühisus on objektiivne kriteerium ning see ei ole sõltuvuses sellest, kes on tingimuse välja töötanud. Kostja sooviks ei olnud võimaldada ametikohustuste rikkumiste tõttu ametist vabastatud juhatuse liikmele lahkumishüvitist. Kohus kohaldas valesti ITLS § 6 lg-t 1. Vaidlust ei ole selles, et juhatuse liikme suhe äriühinguga on oma olemuselt käsundilaadne võlasuhe. Hageja tugineb sellele, et talle võimaldati toetusi, hüvitisi ja muid sotsiaaltagatisi vastavalt töötaja ja tööandja vahelist töösuhet reguleerivates seadustes sätestatule ning lepingu lõppemise puhuks ette nähtud lahkumiskompensatsiooni arvutamise aluseks oli samuti tööõiguses ettenähtu. Seega tuleb vastava hüvitise nõude esitamisel juhinduda tööõiguse normidest. Käsundit reguleerivad sätted ei näe üldse ette kohustust tasuda juhatuse liikmele lepingu lõppemisel hüvitist. Kuna lepingu punktis 9.4 sätestatud lahkumiskompensatsioon ei ole oma olemuselt töötasu, kohaldub hageja nõudele lahkumishüvitise osas üldine ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline aegumistähtaeg. Hageja ja kostja vaheline leping lõppes 19.12.2011, seega pidi hageja oma õiguste rikkumisest teada saama hiljemalt 20.12.2011. Hagiavaldus esitati kohtule 30.07.2012, st enam kui 7 kuud hiljem ning lahkumiskompensatsiooni nõue on esitatud aegunult. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada. TsMS § 657 lg 1 p 2l alusel tuleb jätta maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. I Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 631 lg-s 1 sätestatut koostoimes lepingu p-ga 9.2.2. Vastavalt pooltevahelise lepingu p-le 9.2.2 lõppes leping juhatuse liikme ametiaja lõppemisel seoses tagasikutsumisega. Vastavalt lepingu p-s 9.4 sätestatule maksab aktsiaselts juhatuse liikmele lepingu lõpetamisel hüvitist 8 kuu keskmise palga suuruses summas, mida arvestatakse vastavalt tööõiguses sätestatule. Hüvitist ei maksta lepingu lõpetamisel juhatuse liikme tagasiastumise korral. Poolte vahel

5(8)

on vaidlus selles, kas kostjal oli õigus jätta hagejale maksmata lepingu p-s 9.4 sätestatud 8 kuu keskmise palga suurune hüvitis, kui hageja rikkus oma juhatuse liikme kohustusi ja tekitas kostjale kahju. Milline on kahju konkreetne suurus, see ülesütlemisavaldusest ei selgu. Kuivõrd reeglina ongi juhatuse liikme tagasikutsumise põhjus rahulolematus tema tööga, lepingu p 9.4 nägi ette 8 kuu keskmise palga suuruse hüvitise, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada lepingut kostja poolt soovitud viisil. Kui kostja tahtnuks vältida juhatuse liikme kohustuste rikkumise puhul hüvitise maksmise kohustust, tulnuks see lepingus sätestada. Lepingut tuleb täita. Õige on apellandi väide, et lepingu tõlgendamisel ja täitmise hindamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Lepingu tekstist järeldub, et hüvitise maksmise kohustus ei ole välistatud ka juhatuse liikme kohustuste rikkumise korral, sest seda ei ole lepingus välistatud. Kuna pooled ei rääkinud lepingu punkti läbi, siis ei ole poolte tahet võimalik tuvastada. Lepingutingimusi tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Oluliseks lepingutingimuseks kõrvuti kohustusega hüvitist maksta on ringkonnakohtu hinnangul lepingu p-s 9.4 sisalduv tingimus, mille kohaselt hüvitist ei maksta, kui juhatuse liige astub tagasi. Sellega muudeti keerulisemaks juhatuse liikme omal soovil käsunduslepingu lõpetamine. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja töötas kostja juures direktorina alates 1993 aastast ja 2003 aastal sõlmiti vaidlusalune leping. Lepingu tingimustest koos vaidluse asjaoludega saab järeldada, et p 9.4. mõte on hoida äriühingus pika käsunduslepingu täitmise staažiga kogenud juhatuse liiget kergekäelise lepingu lõpetamise eest. Samal ajal saab nõukogu juhatuse liikme igal ajal tagasi kutsuda, ilma seda põhjendamata (ÄS § 309 lg 3). Nimetatust saab järeldada, et käsunduslepingu lõpetamise osas oli hageja selle suhte nõrgem pool. Seega ei ole hüvitise maksmine nende kahe tingimuse koostoimes vastuolus hea usu põhimõttega. Seda eriti olukorras, kus poolte vahel on vaidlus ja pole üheselt tuvastatud, kas hageja rikkus oma kohustusi ja kas sellest tulenevalt tekkis kostjale kahju. Hüvitise maksmise kohustust võib tõlgendada kui juhatuse liikme kaitset võimalike alusetute süüdistuste korral. Nimetatu ei välista kahju hüvitamise nõuete esitamist väidetavalt oma kohustusi rikkunud hageja vastu. Seega ei ole see tingimus vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus leidis põhjendatult, et kuivõrd tüüptingimuse töötas välja kostja, ei saa kostja enda huvides tugineda tüüptingimuse tühisusele. VÕS § 39 lg 1 reguleerib tüüptingimuse tõlgendamist, mitte selle tühisust. Seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et kohus oleks pidanud tüüptingimust mõistliku isiku seisukohast tõlgendama ja alles seejärel otsustama VÕS § 42 lg 1 kohaldamise üle. II Isegi kui nõustuda kostjaga, et erakorralise ülesütlemise korral leping ei kohaldunud, saab ringkonnakohtu hinnangul arvestada üksnes neid rikkumisi, mis on näidatud otsuses juhatuse liikme tagasikutsumises või nagu käesoleval juhul, ülesütlemisavalduses. Kostja nõukogu 09.12.2011 toimunud erakorralise koosoleku protokollist (I kd, tl 17-18) nähtuvalt ei sisaldu selles konkreetseid rikkumiste kirjeldusi. Konkreetsed rikkumised sisalduvad ülesütlemisteates (I kd, tl 81-85) ja loogiline on eeldada, et selles toodud põhjustel kutsuti hageja alates 09.12.2011 juhatuse liikme kohalt tagasi. Ülesütlemisteates tugines hageja lepingu p-dele 2.2. ja 2.3, seostades neid järgmiste rikkumistega: - konkureeriva äriühingu Elit OÜ asutamine hageja poolt, koos T.O ühise kontrolli omamine konkurendi üle ja selle mitteavaldamine nõukogule. Elit OÜ kui seotud isiku mitteavaldamine audiitoritele.

6(8)

- Odin OÜ-lt toodete ostmise jätkamine vastuolus kontserni poliitika, aktsiaseltsi nõukogu liikmete ja kontserni revidendi juhistega. Kõik muud hilisemalt ilmnenud hagejapoolsed väidetavad rikkumised ei saanud olla hageja tagasikutsumise aluseks ja kostja nendele tugineda ei saa. Sisuliselt heidab kostja hagejale ette lojaalsuskohustuse rikkumist – juhatuse liige peab ühingu juhtimisel vältima enda ja ühingu huvide konflikti. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli üks OÜ Elit asutajatest. Nimetatu ei ole seaduse kohaselt keelatud (ÄS § 312 lg 1). Kostja pole esile toonud ega põhistanud, kuidas tegi hageja OÜ Elit osanikuna midagi enda kasuks. Kostja väited on formaalsed ega võimalda järeldada, et OÜ Elit oli hagejaga sellisel viisil seotud, mis viitaks ühingute huvide konfliktile. Kostja pole esile toonud ega põhistanud, kas ja miks T. O tuleb vaadelda kui hagejaga seotud isikut. Pooltevahelises lepingus ei ole konkurentsikeeldu seadusest erinevalt või täpsemalt reguleeritud. Ülesütlemisteates viidatakse hageja seosele T.O kui äriühingu kaasosanikele. Kaasaktsionäriks olemine iseenesest ei tähenda huvide konflikti. Hageja seotus T.O või OÜ-ga Elit viisil, mis näitaks huvide konflikti, ei nähtu ka kostja poolt esitatud aruandest seotud isikute kohta (II kd 348-402). Edasi heidab kostja Odin Holding OÜ-lt toodete ostmise näol hagejale ette hoolsuskohustuse rikkumist kostjale kahjulike tehingute tegemise näol. Kohtuistungi protokollist (II kd, tl 314) nähtub hageja selgitus tõenditele. Nimelt selgitab hageja, et selgitas kostjale (viide kirjale, II kd, tl 242) 2009 nimetatud vahendajaga seonduvat. 19.01.2010 saadeti kiri, mille kohaselt tuli nimetatud vahendajalt tooteid osta (viide kirjale II kd, tlk 246, tabelitele 252-252, 262 (protokollis ekslikult 261)). Kostja on protokolli kohaselt sellele vastates täpsustanud, et tuleb vaadata 2009 ja 2011 aastat, 2010 aastal oli see (vahendaja) lubatav. Tõendeid selle kohta, et 2009 ja 2011 aastal hageja sellist vahendajat kasutada ei tohtinud, asjas ei ole. 11.12.2009 kirjas J.H hagejale (II kd, tl 241-242) kirjutab saatja „ärge kasutage seda müüjat põhimüüjana enne, kui oleme näinud nende potentsiaali; /.../ Võtan Teiega ühendust kohe, kui olen saanud täpsemat teavet.“ Seega viitab see kiri 2009 aasta lõpus tulnud korraldusele antud müüja tooteid mitte osta. Eelnevalt on hageja 09.12.2009 e-kirjas kirjutanud vastuseks S.V 09.12.2009 e-kirjale, kus küsitakse Odini lisaväärtuse kohta (II kd, tl 333): „Ma sain aru, et sellest vahendajast on otsustatud loobuda. Nagu ma vastasin eelmises kirjas, ma ei esita uusi tellimusi Odinile.“ E-kirjavahetusest ajavahemikul 15.02.2011- 07.04.2011 (II kd, tl 334342) nähtub küll kostja huvi „mitte promoda brändi „Odin““, kuid ei tulene otseseid tegevusjuhiseid. 08.03.2011 S.V e-kirjast nähtub, et ühing oli kursis materjalide ostuga Odin kaudu ja andis hagejale käsu leida ja luua tehastega otsekontaktid, et osta tootjatehastelt Odini asemel. 08.04.2011 vastab hageja, et otseostukanalid on loodud. Nimetatud tõendite pinnalt pole võimalik teha kostja poolt soovitud järeldust. Tõendist ei järeldu, et kostja töös esines konkreetseid ja süülisi minetusi. Kuivõrd lepingu p 9.4 nägi üldreeglina ette hüvitise maksmise, siis ei saa ringkonnakohtu hinnangul olla hüvitise maksmisest keeldumise aluseks asjaolu, et hageja tegevus juhatuse liikmena ei olnud tulemuslik või majanduslikult efektiivne. Seega puudusid alused lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja ülesütlemine oli tühine. III Õige on apellatsioonkaebuse väide, et pooled ei väitnud nagu oleks hageja töötanud kostja juures õigusdirektorina. Nimetatu on ilmne eksitus maakohtu otsuses, mis tuleb otsusest välja jätta. Vaidlust ei ole poolte vahel, et pooltevaheline leping lõppes 19.12.2011. Kostja vaidles hageja nõudele töötasu osas vastu (I kd, tl 41) seoses asjaoluga, et hageja ei täitnud lepingu lõpetamisele eelnenud perioodil faktiliselt juhatuse liikme ametikohustusi, mistõttu ei ole tasu väljamõistmine VÕS § 629 lgte 1 ja 2 alusel põhjendatud. Kostja vastustest pole võimalik järeldada, et kostja vaidles detsembrikuu tasu nõudele vastu seoses hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisega hageja poolt, lisaks veel

7(8)

konkureeriva tegevusega tegelemist nagu apellant väidab. Nimetatud vastuväited on esitatud seoses hüvitise maksmisest keeldumisega. Hageja ei võtnud omaks kostja väiteid, et ta faktiliselt detsembris 2011 enam juhatuse liikme kohustusi ei täitnud. Hageja ei pidanud vastavaid asjaolusid tõendama, kuna mittetöötamise osas lasus tõendamiskoormus kostjal. Kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Eeltoodu tõttu leidis maakohus õigesti, et kostjal tuleb tasuda juhatuse liikme tasu ajavahemaiku 01.12.19.12.2011 eest. Isegi kui asuda seisukohale, et hagejale öeldi käsundusleping erakorraliselt üles, saab arvestada üksnes nende konkreetsete rikkumistega, mis on ülesütlemisavalduses kirjas. Samal põhjusel pole kohaldatav ka VÕS 629 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. Leping lõppes kostja nõukogu otsusega, tõendamist ei leidnud hageja poolt ülesütlemisavalduses etteheidetud rikkumised ja seetõttu pole alus keelduda tasu maksmisest enne lepingu lõppemist 19.12.2011. Põhjendamatud on apellandi seisukohad seoses nõude aegumisega. Maakohus on otsuses oma seisukohti piisavalt põhjendanud ja õigesti leidnud, et nõue ei ole selles osas aegunud. Maakohus tuvastas õigesti, et p-d 4.5, 4.6 ja 4.9 viitavad tööõigusele üksnes tasude arvestamisel. Maakohtu otsus on lõppjärelduses õige. Eelpooltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 1 sätestatule esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.