Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused, kostja vastuväited, menetluse käik Aktsiaselts XXX esitas 12.06.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 173,95 euro saamiseks. Kohus tegi 24.07.2013 võlgnikule makseettepaneku, mis on võlgnikule kättetoimetatud 24.07.2013. Võlgnik Xxx esitas 07.08.2013 nõudele vastuväite. Kohus lõpetas 11.09.2013 määrusega maksekäsu kiirmenetluse, kuna võlgnik esitas vastuväite ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 11.09.2013 kohtule hagi kostjalt 121,47 eurot põhivõla ja 8,59 eurot viiviste väljamõistmiseks hageja kasuks. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista hagi esitamiseks ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivised alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuseni kindla summana ja alates kohtuotsusest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras protsendina põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni. 03.10.2013 võttis kohus hagiavalduse menetlusse. Hageja on kohaliku omavalitsuse jõustunud haldusaktiga määratud kostja elukohas vee-ettevõtjaks ning tal oli õigus vaidlusalusel perioodil kostja elukohas veeteenuseid osutada. Alates 01.10.2012 on hageja kehtestanud Konkurentsiameti kooskõlastuse alusel oma veeettevõtluse piirkonnas (mis hõlmab ka kostja elukohta) veeteenuse hinnad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuste eest. Kostja on igakuiselt tarbinud hageja osutatavaid veeteenuseid (nii vee- kui kanalisatsiooniteenust) ning hageja on talle tema enda poolt teatatud veearvesti näidu alusel saatnud tasumiseks arved. Hageja ja kostja vahel puudub nõutavas vormis sõlmitud teenusleping veeteenuse tarbimiseks. Tulenevalt kostja vastuväidetest vaidlevad pooled seega vaid selle üle, kas kostjale osutatud veeteenuse eest tuleb kostjal maksta hagejale selleks kehtestatud veeteenuse hinna kohaselt või kostja poolt heakskiidetud määras (ehk ca pool hinnast). Kuna hageja ja kostja vahel on senini sõlmimata nõutavas vormis veeteenuse osutamiseks teenusleping, siis on hageja esitanud oma nõude kostja vastu käsundita asjaajamise sätete alusel. Olukorras, kus vee ettevõtja osutab oma majandus- ja kutsetegevuses isikule ilma selleks lepingut omamata faktiliselt veeteenust ja tegemist on käsundita asjaajamisega, võib käsundita asjaajaja nõuda VÕS § 1023 lg 2 kohaselt asjaajamise eest mõistlikku tasu. Hageja hinnangul on selleks mõistlikuks tasuks nõuetekohaselt kehtestatud veeteenuse hind ja seda muuhulgas järgnevatel põhjendustel. Veeteenuse hinna kujunemist reguleerib eeskätt ÜVVKS § 14. Kuna hageja osutab veeteenust ÜVVKS § 142 lg 1 mõttes reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2000 inimekvivalenti või enam, allub hageja veeteenuse hinnakujundus Konkurentsiameti järelevalvele, kes kontrollib muuhulgas veeteenuse hinna põhjendatust. Seega on ilmne, et nõuetekohaselt kooskõlastatud ja kehtestatud hageja veeteenuse hind ongi VÕS § 1023 lg-s 2 märgitud mõistlik tasu käsundita asjaajamise eest, mis seisneb ÜVK teenuste osutamises. Kui eeltoodut siiski püüda eitada ja väita (nagu kostja seda teha püüab), et mõistlik tasu peaks olema kehtestatud veeteenuse hinnast madalam hind, siis satuks selline käsitlus vastuollu ÜVVKS § 14 lõikega 4 ehk võrdse kohtlemise

põhimõttega. Lisaks saaksid põhjendamatu eelise ja soodustuse veeteenuse need tarbijad, kes pole mingil põhjusel sõlminud ÜVVKS §-is 13 nõutud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse lepingut ja suhtuvad lepingu puudumise tõttu veeteenuse hindaja selle tasumise kohustusesse kostja kombel märksa loovamalt. Samuti ei olnud pooled käesoleval juhul kokku leppinud veeteenuse madalamas hinnas läbi kostja ettepaneku ja hageja (vaikimisi) nõustumuse, nagu seda kostja on oma seisukohtades väljendanud. Hageja sellist nõustumust kunagi andnud ei ole. Põhimõttele, et ilma teenuslepingut omamata tuleb teenuse eest siiski tasuda viitab ka ÜVVKS § 8 lg 41, mis näeb ette vee andmise ja reovee vastuvõtmise katkestamise keelu olukorras, kus tarbijal puudub küll teenusleping aga ta tasub korrektselt vee-ettevõtte poolt esitatud arveid. Seega ei saa olla kahtlust, et seadusandja on seadnud veeteenuse eest makstavaks hinnaks selleks määratud (kehtestatud ja vajadusel kooskõlastatud) hinna ja seda hoolimata teenuslepingu olemasolust või selle puudumisest. Eeltoodul põhineb hageja nõue. Kostja väited selle kohta, et tema elukohas ei olnud vaidlusalusel perioodil veeteenus (täpsemalt joogivesi) kvaliteetne, ei ole asjakohased ega tõendatud. Kui isegi jaatada kostja paljasõnalist väidet joogivee nõuetele mittevastavuse osas kokku nelja kuu vältel (mida hageja kahtlemata ei tee), siis tekib ikkagi küsimus sellest, kuhu ja mille jaoks kostja siis vaidlusalusel perioodil väidetavalt kasutamiskõlbmatut vett kasutas. Hagile lisatud arvetel kajastatud tarbimistest on näha, et kostja on tarbinud vett keskmiselt 13,5 m2 kuus (20m2+13m2 +11m2+10m2 / 4). Seega on kostja teenust kasutanud pidevalt kogu selle aja vältel, millal ta justkui ei saavat teenust selle halva kvaliteedi tõttu kasutada. Arvetel kajastatud tarbimismahte ei ole kostja vaidlustanud ega kahtluse alla seadnud. Veeteenuse eest tasumise kohustust ei mõjuta hageja hinnangul asjaolu, mille jaoks kostja on tarbitud vett kasutanud või kasutamata jätnud ning maksekohustuse tekkimise jaoks on oluline eeskätt tarbimise fakt ja kogus. Kostja pole hagejale esitanud ühtegi kahjunõuet, mis võinuks tal seoses väidetavalt kasutamiskõlbmatu vee kasutamise, kasutamata jätmise või asendamisega tekkida. Nimetatu viitab taas asjaolule, et kostja väited kvaliteediprobleemide kohta on antud juhul otsitud ja tingitud pigem protestist piirkonnas tõusnud veeteenuse hinna vastu. Kostja peab hageja arvates oma vastuväidete puhul peamisteks tõenditeks kostja poolt esitatud Juhtme 23 elamu keldrist võetud veeproovi protokolli nr KL2012/V22192K ja Terviseameti 30.11.2012 kirja nr 9.2-3/10542. Hageja arvates ei ole need asjakohased tõendid ega tõenda kostja vastuväiteid. Esiteks ei puuduta vastavad dokumendid kostja elukohas tarbitava vee kvaliteeti, kirjeldades vaid naabruses asuva korrusmaja keldritorustikus (mis ei ole hagejale kuuluva ühisveevärgi osa) olevat joogivett, mille eest hageja teatavasti ei vastuta ja kust kaudu ei saa ka kostja joogivett. Hageja on esitanud Terviseameti 18.01.2013 kirja 9.2-3/10542-3, milles asutakse ühemõtteliselt seisukohale, et kostja esitatud Terviseameti varasemas kirjas viidatud veeproovi KL2012/V22192K tulemused ei olnud objektiivsed. Sisuliselt on Terviseamet oma 18.01.2013 kirjas taganenud varasemalt 30.11.2012 antud seisukohast ja möönnud mitmetele veeproovidele tuginedes joogivee nõuetekohasust hagejale kuuluvas ühisveevärgis. Vastupidiselt kostjale on hageja esitanud omaltpoolt tõenditena mitmeid veeproove ja Terviseameti 18.01.2013 seisukoha (viidetega taaskord mitmetele veeproovidele), mis tõendavad kostja elukoha piirkonna ühisveevärgis oleva joogivee nõuetele vastavust. Kostja on lisaks jätnud põhistamata ja tõendamata, miks ta arvab endal olevat õiguse just perioodil 01.10.2012 kuni 31.01.2013 tarbitud veeteenuste eest esitatud arved tasuda poole ulatuses ja miks ta peab vajalikuks tasuda tarbitud teenuste (mis koosneb nii vee- kui kanalisatsiooniteenusest) eest just summaarselt poole ulatuses, aga mitte mingis muus ulatuses. Kui tolereerida kostja lähenemist, mille kohaselt klient saaks justkui subjektiivselt hinnates otsustada tema poolt suvaliselt valitud perioodi

osas tasumisele kuuluva teenuse hinna üle, seaks see ohtu ÜVK toimimise jätkusuutlikkuse ja ÜVVKS toodud veeteenuse hinnaregulatsioon kaotaks igasuguse mõtte. Hageja palus hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja hagi ei tunnistanud. Oktoobris 2013 vahetus Peetri alevikus Mõigu asumis vee- ja kanalisatsiooni teenuse pakkuja ning lepingu sõlmimiseks jättis uus teenuse pakkuja Xxx AS aega vaid kolm tööpäeva. Antud lühikese aja jooksul ei olnud võimalik esitatud lepingusse põhjalikult süveneda ning koheselt sai tehtud ka ettepanek meili teel ülemineku perioodi kohta (kuni vahetatakse välja amortiseerunud puhta vee ja kanalisatsiooni torustikud), et sel perioodil tasub tarbija vaid 50 % ulatuses teenuste eest. Kuna Xxx AS-i poolt mõistliku aja (ühe kuu) jooksul ei tulnud kirjalikku vastust, siis kostja tõlgendas hageja käitumist sellisena, et lepingu vastaspool on aktsepteerinud kostja ettepanekut. Detsembris Mõigu asumi tarbijate poolt korraldatud joogivee analüüs tuvastas, et pakutava teenuse kvaliteet ei ole vastavuses kehtivate normidega ning kuni Xxx AS korraldas puhta vee torustiku läbipesu ning tellis uued analüüsid vee kvaliteedi osas, ei olnud võimalik tasuda detsembri ja jaanuari kuu arvete eest 100 %, kuna sel hetkel ei vastanud Xxx AS-i poolt pakutav teenus nõuetele. Ka need arved sai tasutud 50 % koos kostjapoolse selgitusega- ebakvaliteetne teenus. Kostja on seisukohal, et vesi, selle kvaliteeti ja veetorustiku seisukord kogu Mõigu asumis on ühe ja sama kvaliteediga, sõltumata veeproovi võtmise kohast. Kostja väidab, et AS-il Xxx puudus ülevaade nii torustiku kui ka vee kvaliteedi osas klientide ülevõtmise hetkel. Joogivesi sisaldab ülemääraselt rauda ja mangaani. AS Xxx poolt esitatud veeproovide analüüsid on võetud juba Tallinna Vee veetorustiku ühendamise järgselt. Seega puuduvad AS-il Xxx veeproovid, mis kehtisid lepingu ülevõtmise hetkel ja sellele järgneva poolteise kuu jooksul. Mõigu veetarbijate palvel võetud veeproov Juhtme 23 majast KL2012PK2924 näitab hoopis teist tulemust, kui AS Xxx poolt tellitud veeproovid. Lisaks eeltoodule on Mõigu asumis pakutava veeteenuse kvaliteeti hinnanud korduvalt ka Terviseamet. Torustiku läbipesu vajalikkusele osutas ka Terviseamet oma kirjas 30.11.2012 nr 9.2-31 10542. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Pooled arutasid kompromissi. Hageja pakkus kompromissi, mille kohaselt kostja tasub põhivõlgnevuse 121,47 eurot ja hageja ei nõua menetluskulude ja viiviste tasumist. Kostja oli nõus vastuseks hageja ettepanekule tasuma kanalisatsiooni teenuse eest 100 % ajavahemikul oktoober 2012 kuni jaanuar 2013. Samas ei nõustunud kostja kompromissettepanekuga vee hinna ja kvaliteedi osas ning pakkus omalt poolt välja vee tarbimise osas kokkulepet 50 % hinna osas. Kostjapoolne kompromiss seisnes selles, et kostja tasub juurde 43,20 eurot. Pooled kompromissi sõlmimiseni ei jõudnud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 kohaselt võib asja lahendada lihtmenetluses, kuna hageja põhinõue ei ületa summat, mis vastab 2 000 eurole, koos kõrvalnõuetega ei ületa summat, mis vastab 4 000 eurole. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: • Hageja AS Xxx vee-ettevõtjana osutab Rae vallas veeteenuseid temale määratud piirkonnas ühtsete hindade alusel, millised on kehtestatud AS Xxx 25.06.2012 käskkirjaga nr 12/21 (tl 36); • Vastavad veenteenuse hinnad on kehtestamise eelselt läbinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 142 lg 1 kohase kohustusliku järelevalve Konkurentsiametis ning on ameti poolt kooskõlastatud 29.05.2012 otsusega nr 9.1-3/12-011 (http://www.konkurentsiamet.ee/?id=18326); • Vastavalt eelpool nimetatud juhatuse otsusele kuulusid kooskõlastatud hinnad rakendamisele alates 01.10.2012;

•

•

Rae Vallavolikogu 20.09.2012 otsusega nr 396 „Rae Vallavolikogu 09.12.2008 otsuse nr 473 „Vee-ettevõtja tegevuspiirkonna kehtestamine“ punkti 3 muutmine“ muudeti hageja veeettevõtluspiirkonda selliselt, et kostja Xxxelukohas (ehk Mõigu asumis) asus alates 01.10.2012 ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuseid pakkuma hageja (tl 37); Antud vallavolikogu otsust ei ole vaidlustatud ja see on kehtiv.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjale osutatud veeteenuse eest tuleb kostjal maksta hagejale selleks kehtestatud veeteenuse hinna kohaselt või kostja poolt heakskiidetud määras (ehk ca pool hinnast). Hageja on märkinud, et hageja lähtub veeteenuse mõiste sisustamisel ÜVVKS §-ist 14, millest tulenevalt hõlmab veeteenus nii veevarustuse- kui ka reovee ärajuhtimise teenust. Hageja hinnangul oleks selleks summaks Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud ja vee-ettevõtja (hageja) poolt kehtestatud hind. Kostja oli seisukohal, et selliseks tasuks võiks olla umbes pool eeltoodud hinnast. 25.09.2013 teatas hageja Mõigu piirkonna tarbijatele, sh ka kostjale, veeteenuse osutaja vahetumisest ning vajadusest sõlmida ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (ÜVK) teenuste tarbimiseks asjakohane teenusleping. Kostja on seni keeldunud kirjalikus vormis teenuslepingu sõlmimisest. Alates 01.10.2012 asus kostja tarbima hageja poolt pakutavaid ÜVK teenuseid ning teatas hagejale tarbimise näidud. Hageja on väljastanud kostjale teenusarved perioodi oktoober 2012 kuni jaanuar 2013 eest (arved nr V13791, V14478, V16761 ja V01331) (tl 39, 40, 41, 42). Kostja on arved kätte saanud, kuid on need tasunud vaid osaliselt (ca 50 % ulatuses). Võlgnetava perioodi osas on kostja võlgnevuse suuruseks kokku 121,47 eurot. Kostja on oma makseselgituses ja kirjavahetuses hagejaga viidanud väidetavale kokkuleppele, mille järgi olevat kostjal olnud õigus antud arved tasuda osaliselt (tl 43). Hageja eitab nimetatud kokkuleppe olemasolu. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud kirjalikus vormis teenuslepingut ÜVK teenuste tarbimiseks. ÜVVKS § 8 lg 41 kohaselt käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 6 nimetatud vee andmise ning reo- ja sademevee vastuvõtmise katkestamise põhjuseks ei saa lugeda juhust, kui vee-ettevõtte ja kliendi vahel puudub kirjalik leping, kuid vee-ettevõte esitab regulaarselt tarbitud vee või ärajuhitud reovee eest kliendile arveid ning klient on arved õigeaegselt tasunud. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kui maa on kaasomandis, sõlmitakse ühisveevärgivee võtmiseks või reovee ühiskanalisatsiooni juhtimiseks üks kirjalik leping kaasomanike enamuse otsuse alusel nende volitatud esindajaga vastavalt asjaõigusseaduse §-le 72. Lepingu üheks pooleks on vastav vee-ettevõtja ja teiseks pooleks kõik kinnistu kaasomanikud volitatud esindaja kaudu. Kohus on seisukohal, et nimetatud sätted viitavad ÜVK teenuslepingu kirjalikule vorminõudele. ÜVVKS § 8 lõiked 3 ja 4 märgivad, et vastav teenusleping sõlmitakse vastavalt kohaliku omavalitsuse kehtestatud ÜVK kasutamise eeskirjale. Rae Vallavolikogu 21.03.2006 määrusega nr 18 kehtestatud Rae valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 2 lg 2 p 3, § 11 lg 1 p 1 ja § 13 lg 2 viitavad samuti teenuslepingu kirjalikule vorminõudele. Kuna kostja ei ole hageja poolt 25.09.2013 kostjale saadetud lepingudokumente allkirjastanud, puudub poolte vahel sõlmitud kirjalik leping ÜVK teenuste kasutamiseks. Hageja nõuab kostjalt võlgnevuse tasumist käsundita asjaajamise sätete alusel.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 p 2 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-25-08 jõudnud seisukohale, et kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni teenuseid lepinguta, siis on tegemist käsundita asjaajamisega, mis vastab korteriomanike kui soodustatud isikute huvile ja tegelikule tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 järgi, kusjuures korteriomanikud ei vastusta sel juhul solidaarselt. VÕS § 1023 reguleerib käsundita asjaajamise korral kulutuste hüvitamist ja tasu maksmist. VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikuks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Õigustatud käsundita asjaajamise korral tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel hüvitada asjaajamisel tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest, välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-07, p 18). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et mõistlikuks tasuks VÕS § 1023 lg 2 kohaselt on nõuetekohaselt kehtestatud veeteenuse hind. Veeteenuse hinna kujunemist reguleerib ÜVVKS § 14, mille lõike 2 kohaselt kujundatakse veeteenuse hind selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud: 1) põhjendatud tegevuskulude katmine; 2) investeeringud olemasolevate ühisveevärgi ja -kanalisatsioonisüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks; 3) keskkonnanõuete täitmine; 4) kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine; 5) põhjendatud tulukus vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt; 6) ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, sealhulgas sademeveekanalisatsiooni arendamine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava alusel konkreetses arenduspiirkonnas, kus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga ühendatakse rohkem kui 50 protsenti elamuid, mille ehitusluba on välja antud enne 1999. aasta 22. märtsi. Antud sättes on avatud veeteenuse hinna lubatavad komponendid. Nimetatud komponendid on veeteenuse jätkusuutlikkuse tagamise seisukohalt vajalikud ja põhjendatud. Hageja on täiendavalt märkinud, et hageja osutab veeteenust ÜVVKS § 142 lg 1 mõttes reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on 2 000 inimekvivalenti või enam, seega allub hageja veeteenuse hinnakujundus Konkurentsiameti järelevalvele, kes kontrollib mh veeteenuse hinna põhjendatust. Kostja on oma vastuväidetes tuginenud sellele, et tema poolt on tehtud hagejale ettepanek nn üleminekuhinna rakendamiseks, kus kuni ÜVK taristu rekontsrueerimiseni tasub hageja 50 % talle

osutatud teenuse hinnast. Lisaks on kostja väitnud, et tema sellekohasele ettepanekule ei ole hageja mõistliku aja jooksul vastanud, mistõttu tulebki lugeda kokkulepe üleminekuhinna rakendamiseks sõlmitud. Kostja on selliseks mõistlikuks ajaks lugenud ühe kuu. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-113-11 märkinud, et eelneva tõttu /---/ on ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Eeltoodust järeldub, et Konkurentsiameti poolt kooskõlastatud teenuse hinda ei saa käsitleda piirhinna tähenduses ning hinnakokkulepped vee-ettevõtja ja kliendi vahel ei ole aktsepteeritavad. Selline tegevus viiks tarbijate ebavõrdse kohtlemiseni, mis on keelatud tulenevalt ÜVVKS § 14 lg-st 4. Ka Konkurentsiamet on oma vastuses hageja küsimusele väljendanud seisukohta, et igasugused kostja poolt taotletud nn üleminekuhinnad ja kehtestatud hinnast erinevad ÜVK teenuste hinnad ei ole lubatud (tl 61-62). Samuti on hageja kostjale selgitanud hinna kujunemist 07.11.2012 ja 12.12.2012 esitatud kirjades ning läbivalt ka teistes kirjades kostjale (tl 50, 51-60). Seega on hageja kostja ettepanekul ühe kuu jooksul eitavalt vastanud. VÕS § 20 lg 2 kohaselt loetakse vaikimine või tegevusetus nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks. Hageja oli seisukohal, et täitamata oli vaikimisi nõustumise eeldus- puudus selline kokkulepe, praktika või tava ning ka püsiv ärisuhe. Kohus leiab, et pooled ei ole käesoleval juhul kokku leppinud veeteenuse madalamas hinnas läbi kostja ettepaneku ja hageja (vaikimisi) nõustumise, kuna hageja ei ole sellist nõustumust andnud. Täiendavalt on kostja leidnud, et tema elukohas ei olnud vaidlusalusel perioodil veeteenus (joogivesi) kvaliteetne. Hageja leidis, et kostja nimetatud väited ei ole asjakohased ja on tõendamata. Hagile lisatud arvetel kajastatud tarbimisest on näha, et kostja on tarbinud vett keskmiselt 13,5 m3 kuus [(20 m3 + 13 m3 + 11 m3 + 10 m3) / 4]. Seega on kostja kasutanud pidevalt vaidlusalusel perioodil teenust. Samuti ei ole kostja vaidlustanud ega kahtluse alla seadnud arvetel kajastatud tarbimismahte. Kostja on põhjendanud detsembri ja jaanuari kuu arvete pooles ulatuses tasumist sellega, et teenus ei olnud kvaliteetne. Hageja hinnangul ei saa torustike vanus ja seisukord iseenesest mõjutada teenuse eest makstava tasu määra. Need asjaolud ei ole teineteisega põhjuslikus seoses ja ÜVK torustike toimimise riisikot kannab hoolimata nende vanusest täies ulatuses vee-ettevõtja. Kehtiv õigus ei seo veeteenuse eest tasumisele kuuluvat hinda selle teenuse edastamiseks kasutatava taristu vanuse või muude omadustega. Vastavalt ÜVVKS § 14 lg 2 punktidele 2 ja 6 sisaldub veeteenuse hinnas muuhulgas nn vanade piirkondade (nt kostja elukoht - Mõigu asum) ÜVK taristu arendamise kulukomponent. Seadusest ei tulene, et nende nn vanade piirkondade tarbijad ise ei peaks vastavat kulukomponenti läbi seaduslikult kehtestatud veeteenuse hinna tasumise kandma. Kostja on põhjendanud detsembri- ja jaanuarikuu arvete pooles ulatuses tasumist sellega, et teenus ei olnud kvaliteetne. Kostja on esitanud kohtule joogivee keemilise analüüsi protokolli nr KL2012/V22192K, millest nähtub aadressil Juhtme 23 ülemäärane raua ja mangaani sisaldus

joogivees (tl 91). Hageja on esitanud kohtule Terviseameti esindaja e-kirja, mille manuses oleva kirja andmetel ei olnud viidatud proovi võtmiseks kasutatud proovivõtukoht valitud õigesti ja seega ei olnud analüüsi KL2012/V22192K tulemused objektiivsed (tl 65-66, 111-112). Terviseameti 18.01.2013 kirjast nr 9.2-3/10542-3 ilmneb, et kostja esitatud joogivee keemilise analüüsi protokolli nr KL2012/V22192K aluseks olnud veeproovi proovivõtukoht korruselamu Juhtme 23 keldris oli valitud valesti ja proovi tulemused ei olnud seetõttu objetiivsed. Eeltoodust tulenevalt ei oma kostja esitatud protokollis väljendatud tulemused vee kvaliteedi üle otsustamise osas tõenduslikku tähtsust. Kostja esitas tõendina lisaks ka Terviseameti 30.11.2012 kirja joogivee kvaliteedi kohta, milles samuti viidati eelnevalt käsitletud joogivee keemilise analüüsi protokollile nr KL2012/V22192K (tl 92, 96), mille osas on Terviseamet oma hilisemas 18.01.2013 kirjas asunud ühemõttelisele seisukohale, et antud proovi tulemused ei ole proovivõtukoha vale valiku tõttu objektiivsed. Samuti ei ilmne kostja esitatud tõenditest, millel põhineb soovitus kasutada pudelivett, kellele ja mis aadressidele see laieneb ja kas see soovitus osutus põhjendatuks või mitte. Samuti ei nähtu esitatud põhistustest ja tõenditest, et kostja oleks seda soovitust järginud. Samuti puudutavad mõlemad kostja esitatud dokumendid aadressi Juhtme tn 23. Antud aadress aga ei ole kostja elukohaks. Ühtegi tõendit, mis puudutaks kostja elukohas osutatud ÜVK teenuse kvaliteeti, ei ole kostja esitanud. Menetluse kestel on hageja kohtule esitanud kostja elukoha läheduses (Mõigu asumis) ajavahemikul 01.10.2012 kuni 31.01.2013 hageja poolt võetud veeproovide tulemused (tl 163-168). Antud tõenditest nähtub, et vaidlualusel perioodil vastas Mõigu asmus hageja poolt pakutud veeteenus normidele. Kõik üldised viited vee kvaliteedi probleemidele ei ole antud vaidluse kontekstis asjakohased, kuivõrd vee-ettevõtja ei vastuta kinnistute ja hoonete siseste torustike nõuetekohase toimise eest, mis ei ole ÜVVKS § 3 lõigete 2 ja 3 kohaselt ÜVK osaks. Samas võivad paljud kvaliteedi probleemid olla tingitud klientidele endile kuuluvate kinnistusiseste torustike halvast olukorrast. Seetõttu omab näiteks tähtsust analüüsiks proovivõtukoha õige valik, mille osas eksimise tõttu ei pidanud Terviseamet kostja viidatud analüüsi protokolli nr KL2012/V22192K objektiivseks indikaatoriks hindamaks vee-ettevõtja poolt pakutava teenuse kvaliteeti (proov võeti korrusmaja keldrist, mitte ÜVK osaks olevast torust või liitumispunktist). Seega ei ole vesi ja selle kvaliteet teatud elamupiirkonna lõikes (Mõigu piirkond) kõikjal sama ja sõltub veeproovi võtmise kohast. Vastavalt ÜVVKS § 3 lg-le 1 piiritleb ühisveevärki kinnistu sisesest veevärgist liitumispunkt. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause kohaselt asub liitumispunkt avalikult kasutataval maal kuni üks meeter väljaspool kinnistu piiri. ÜVVKS § 7 lõikest 1 ja § 8 lõigetest 1-2 nähtub, et vee-ettevõtja varustab ühisveevärgi kaudu kliendi kinnistu veevärki veega. Eeltoodust tuleneb, et vee-ettevõtja osutab kliendile veeteenust ühisveevärgi hulka kuuluvas liitumispunktis (mitte kliendi tarbimispunktis või veesõlmes) ning vastutab selles punktis vee kvaliteedi eest. Klient omakorda vastutab tema kinnistul asuva veetorustiku toimimise ja selles oleva vee kvaliteedi eest. Sama põhimõte tuleneb ka Rae Vallavolikogu 21.03.2006 määruse nr 16 „Rae valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga liitumise eeskiri“ § 2 lg 1 p-dest 9, 14 ja 36 ja §-st 4. Samuti märgib kohus, et kostja ei ole välja toonud ega tõendanud ainsatki asjaolu, millele tuginedes saaks kostja väita, et kostjal oli õigus vaidlusalusel perioodil tasuda tarbitud ÜVK teenuste eest 50 % ulatuses selleks seaduslikult kehtestatud hinnast ning missuguse arvutuse tulemusena on ta sellisele tulemusele jõudnud. Kohus leiab, et kostjal tuleb hagejale hüvitada käsundita asjaajamisest tulenenud kulutused ja tasu summas 121,47 eurot.

Hageja oli seisukohal, et juhul, kui kohus ei pea põhjendatuks hageja nõuet, milles ta on tuginenud käsundita asjaajamise sätetele, esitab hageja samadele hagi aluseks olevatele faktilistele asjaoludele tuginedes alternatiivse nõude lepingulise kohustuse täitmiseks. Kuna kohus rahuldas hageja nõude tuginedes käsundita asjaajamise sätele, ei pea kohus vajalikuks analüüsida hageja alternatiivset nõuet, mis seondub lepingulise kohustuse täitmisele. VÕS § 113 lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist kokku 8,59 eurot (seisuga 27.09.2012). Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kostja on jätnud pikema ajaperioodi vältel oma kohustused täitmata. Kohus leiab, et viivisemäär ei ole ülemäära suur ning tuleneb seadusest. Kostja jättes oma kohustused täitmata, oli teadlik, et hagejal on õigus kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist, samuti on viivise suurus alati kajastatud esitatud arvetel. Eeltoodu alusel kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud ja kostjalt kuulub väljamõistmisele viivis summas 8,59 eurot. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud kostjalt välja mõista hageja kasuks viivise alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuseni kindla summana ja alates kohtuotsusest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras protsendina põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et kostjalt tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhivõlalt alates 28.09.2012 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Ülalmärgitud põhjendustel on kohus kokkuvõtvalt kõiki eelmärgitud asjaolusid arvestades seisukohal, et AS Xxx nõue on põhjendatud ja hagi tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotuse määramisel lähtub kohus TsMS § 162 lg-st 1, mille kohaselt kannab hagimenetluses kulud isik, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. /allkirjastatud digitaalselt/

Geete Lahi Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.