Välja mõista Ester Tuulemäelt Rait Zirbi kasuks 195,78 (ükssada üheksakümmend viis eurot ja 78 senti) eurot (sh põhivõlgnevus 150 eurot, intressid 20 eurot, seisuga 24.04.2014 arvestatud viivis 23,79 eurot ja teate saatmise kulu 1,99 eurot).
2.3.Välja mõista Ester Tuulemäelt Rait Zirbi kasuks viivis põhinõude (150 eurot) tasumata osalt alates 25.04.2014 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel.
2.4.Jätta hageja menetluskulud osaliselt kostja kanda ja välja mõista Ester Tuulemäelt Rait Zirbi kasuks menetluskulud (riigilõiv) 60 eurot.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
Menetluskulude jaotus
Jätta ringkonnakohtus hageja menetluskulud (riigilõiv) 11.25% ulatuses kostja kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Rait Zirp esitas 30.04.2013 hagi Ester Tuulemäe vastu võlgnevuse 1 740,31 eurot nõudes. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevust 150.00 eurot, intressi 20,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivist 65,24 eurot ja viivist TsMS § 367 alusel määraga 2,75% põhinõudelt päevas, tasu teate saatmise eest 1.99 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka hageja poolt tasutud riigilõiv 175,00 eurot ja lepingu punkti 1.7.1. alusel hagimenetluse algatamise tasu 89,00 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 08.02.2013 laenulepingu, mille alusel hageja väljastas kostjale laenu 150 eurot. Kostja pidi tasuma laenu lepingus kokku lepitud suuruses ja tähtajal. Tähtaja möödudes kostja põhivõlgnevust ega intresse ei tasunud. 15.04.2013 saatis kostja e-kirja, milles palus, et hageja koostaks maksegraafiku võlgnevuse ositi tasumiseks alates 30.04.2013. Hageja koostas maksegraafiku ja edastas selle kostjale. Kostja kinnitas graafiku kättesaamist. Hageja ei saa lugeda 15.04.2013 soovitud maksegraafikut
aktsepteerituks kuna kostja pole allkirjastatud graafikut hagejale tagastanud, samuti pole kostja ka kokkulepitud kuupäevaks tasunud osamakset. Hageja leiab, et kui võlgnik hoiab võlausaldaja raha kinni, tekitab ta sellega võlausaldajale otsest varalist kahju, millest tulenevalt on põhjendatud kostjalt välja mõista viivised ka TsMS § 367 alusel. See peaks kostjat distsiplineerima ja kohustama vähemalt põhinõude tagastamiseks.
2.Kostja hagile vastust ei esitanud ja maakohtu kohtuistungile ei ilmunud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 22.10.2013.a. otsusega hagi osaliselt. Maakohtu otsusega mõisteti Ester Tuulemäelt Rait Zirbi kasuks välja 182,36 eurot (sh põhivõlgnevus 150.00 eurot, intressid 20,00 eurot ning seisuga 22.10.2013 arvestatud viivis 12,36 eurot) ning viivis põhinõudelt (150,00 euro) alates 23.10.2013 kuni põhinõude tasumiseni määraga 0,04% päevas. Ülejäänud osas jäi hagi rahuldamata. Hageja menetluskulud jäid osaliselt kostja kanda ja kostjalt mõisteti välja Rait Zirbi kasuks menetluskulud (riigilõiv) 60,00 eurot. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale poolte vahel 18.01.2013 sõlmitud laenulepingu alusel laenu 150 eurot kaheks kuuks intressimääraga 28,5% laenusummalt. Kostja kohustus tasuma intressi kahe kuu eest kokku 42,75 eurot, s.o 21,38 eurot kuus. Laenu koos intressiga kohustus kostja tagastama kahe kuu jooksul igakuiselt summas 96,38 eurot. Lepingu järgi ettenähtud viivise määraks on 2,75% päevas (t.l.-7-10, 14-16). 08.02.2013 kandis hageja kostjale üle 150 eurot selgitusega „laen“. Kostjal ei ole vaidlust laenulepingu sõlmimise ega lepingu alusel hagejalt laenu saamise üle. Kostja ei ole hagile vastanud, mistõttu tuleb asuda seisukohale et kostjal ei ole vastuväiteid hagile. Samas kostjal vastuväidete puudumine ei ole mistahes ulatuses hagi rahuldamise aluseks. VÕS § 34 järgi tarbija sama seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Käesolevas vaidluses on kostja füüsiline isik ja seega on ta tarbija VÕS § 34 mõistes. Laenulepingu järgi kohustus kostja tasuma hagejale laenusummalt viivist 2,75% päevas ehk 1 003,75 % aastas. Kostja ei ole ainus isik, kellega hageja on laenulepingu sõlminud. Laenude andmine on hageja majandustegevus. Sellele viitavad Kohtute Infosüsteemist (KIS) saadud andmed, mille kohaselt kohtumenetlustes on 65 hageja poolt esitatud nõuete alusel algatatud asja. Hageja kasutab laenude andmisel tema kehtestatud laenulepingu tüüpvormi ja tüüptingimusi. Hageja poolt kostjalt nõutav viivise määr on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatust rohkem kui 100 korda suurem. Eeltoodu alusel leidis kohus, et hageja nõue kostjalt määraga 2,75% päevas viivise saamiseks kahjustab kostjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine. Kohus peab põhjendatud viivise määraks 15% laenusummalt aastas ehk 0,04% päevas (15% : 365 päeva). Kohus pidas põhjendatuks hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt hageja kasuks laenusumma 150,00 eurot ja hageja poolt arvestatud intressid 20,00 eurot. Kuna hageja kandis laenu kostjale üle alles 08.02.2013 ja laenulepingu tähtajaks oli 2 kuud, siis peab kohus põhjendatuks välja mõista kostjalt alates 09.04.2013 kuni 22.10.2013, s.o 206 päeva eest summas 12,36 eurot (150 x 206 x 0.04%) ning alates 23.10.2013 kuni laenusumma täieliku tagastamiseni määraga 0.027% laenusummalt päevas. Hageja ei ole tõendanud teadete
saatmise eest temal 1,99 euro ulatuses kahju tekkimist. Seega ülejäänud osas jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus ei nõustunud hageja väidetega kostja poolt hagile vastamata jätmise tõttu asja tagaseljaotsusega lahendamise vajaduse kohta. Kuna kohus on leidnud, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tühine viivise määra osas, siis hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei tohtinud kohus ka asjas tagaseljaotsust teha. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud osaliselt kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu summas 60,00 eurot. Kohus põhjendas seda sellega, et hageja nõudeks on varaline nõue, mille hagi hind ei ületa TsMS § 405 lg 1 nimetatud 4 000 eurot. Hagi rahuldatakse summas 182,36 eurot, mis on 10,48% hagi hinnast. Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 alusel kuni 350 euro nõudes tuleks hagiavalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu tasuda riigilõivu 60.00 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 60 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse mõista kostjalt menetluskuluna välja laenulepingu punktist 1.7.1. tulenev 89,00 eurot. Hagejal ei ole menetluses lepingulist esindajat, mistõttu ei saanud hagejal ka õigusabi kulusid tekkida. Kuna ka muude kohtuväliste kulude tekkimine ei ole tõendatud, siis puudub alus 89,00 euro kostjalt väljamõistmiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
4.Rait Zirp esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi ja välja mõista viivised summas 1568,32 eurot (sh viivised aasta eest), menetlusega seonduvad kulud 89,00 eurot ja tasu teadete eest 1,99 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses ja kaebuse täienduses esitatud väidete kohaselt maakohus: 1) vähendas poolte vahel kokkulepitud viivise määra ilma kostja taotluseta; 2) jättis põhjendamata, miks on määratud viivise määraks 0,04% kokkulepitud 2,75% asemel; 3) määras valesti viivise perioodi alguse ja jättis tähelepanuta, et kostja pidi laenu tagastama kahes osas, ja kui esimene laenuosa jäi õigel ajal tagastamata, tekkis hagejal õigus nõuda viivist laenu osa (põhiosalt, mis kuulus sel hetkel tagastamisele) mittetagastamise korral; 4) jättis arvestamata, et hageja on põhistanud viivise kõrget määra; 5) on jätnud hindamata, et laenu ei ole pika aja jooksul tagastatud ning kostjal puudub tahe laenu tagastamiseks, mistõttu on hoopis hageja kahjustatud pooleks; 6) on valesti leidnud, et tasu teate esitamise eest ei ole põhjendatud, kuna ei ole tõendatud, et hagejal tekkis kahju; 7) on ebaõigesti leidnud, et kuna hagejal puudus esindaja, siis ei saanud tal tekkida ka õigusabi kulusid.
5.Vastustaja apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning maakohtu otsust tuleb muuta kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivise ja kahju suuruse osas ning selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
7.Asjas ei ole vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude üle - hageja andis kostjale laenu, kostja ei täitnud laenu tagasimaksmise kohustust ning seejärel sõlmisid pooled maksegraafiku, mida kostja täitma ei asunud. Asjas on vaidlus selle üle, kas kohus võis omal algatusel viivise suurust muuta, kas kohus määras viivise arvestamise alguse aja õigesti ning milline on hageja nõude põhjendatud koosseis ja suurus.
8.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohtul ei olnud õigus omal algatusel viivise suurust muuta. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saa ilma kostja taotluseta viivise määra vähendada VÕS § 162 alusel, kuid viivise määra osas sõlmitud kokkuleppe kehtivust peab kohus kontrollima omal algatusel ning tehingu tühisuse aluse tuvastamisel ei saa kohus jätta seda tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hinnanud asjaolusid ning asunud põhjendatult seisukohale, et hageja nõutud viivis 2,75% päevas kahjustab kostjat ebamõistlikult ja on seetõttu tühine. Maakohus on õigesti põhjendanud, et viivise kokkulepe on sõlmitud tüüptingimusena ning nimetatud tingimus on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Apellandi väide, et viivise kõrge määr on vajalik selleks, et kostjat distsiplineerida laenu õigeaegsele tagastamisele, ei ole asjakohane ja ei muuda kokkulepet kehtivaks. VÕS § 41 järgi kohaldatakse tühise tingimuse asemel seaduses sätestatud regulatsiooni. Maakohus märkis, et põhjendatud viivise määr on 15% laenusummalt aastas ehk 0,04% päevas. Kuigi maakohus ei ole eraldi märkinud, on ta viivise suuruse määramisel õigesti lähtunud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest intressimäärast.
9.Õige ei ole apellandi väide, et maakohus vähendas viivise määra alla 0,04% päevas alates otsuse tegemisest. Kostja ei maakohtu otsust vaidlustanud ning täitmisele kuulub kohtulahendi resolutsioon, mille p-i 3 kohaselt mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis põhinõudelt (150,00 euro) alates 23.10.2013 kuni põhinõude tasumiseni määraga 0,04% päevas.
10.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja pidi laenu tagastama kahes osas. Maakohus on arvestanud viivist alates 09.04.2013 kuni 22.10.2013 (so otsuse tegemiseni) summas 12,36 eurot. Seega on maakohus lähtunud sellest, et laen tuli tagastada ühe maksena. Lepingust (tl 8) nähtub, et laenuperioodiks oli 2 kuud, kuid kindlaks oli määratud, et tagasimakstav summa ühes kuus koos intressiga (21,38 eurot) on 96,38 eurot. Seega, leiab ringkonnakohus, et kuna laen anti 08.02.2013 (tl 11), siis esimene osamakse 75,00 eurot tuli tasuda 08.03.2013 ning viivist saab arvestada summalt 75,00 eurot alates 09.03.2013. Teine osamakse tuli tasuda 08.04.2013, kuid kuna selleks ajaks ei olnud kostja tasunud esimest osamakset summas 75,00 eurot, siis alates 09.04.2013 saab arvestada viivist kogusummalt. Eeltoodust tulenevalt, oli maakohtu menetluses sissenõutavaks muutunud viivise summa 12,75 eurot, mis on 0,39 senti suurem, kui maakohus arvestas.
Käesolevaks hetkeks, so ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks on 23,79 eurot. Nimetatud summas tuleb viivis kostjalt hageja kasuks välja mõista.
11.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on valesti leidnud, et tasu teate esitamise eest summas 1,99 väljamõistmine kostjalt ei ole põhjendatud, kuna hageja ei ole tõendanud, et hagejal tekkis seeläbi kahju. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud kulu puhul on tegemist lepingulise kahjuga ja see kuulub VÕS § 115 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele.
12.Apellandi väide, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja nõude 89,00 euro väljamõistmiseks, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et käesolevas asjas on põhjendatud 89,00 euro väljamõistmine lepingust tuleneva kuluna.
13.Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest, so 11,25% hagihinnast, kuuluks hageja menetluskuludest (riigilõiv 175,00 eurot) kostjalt välja mõistmisele 19,68 eurot. Maakohus on TsMS § 405 kohaldades kostjalt hageja kasuks menetluskulude (riigilõiv) katteks välja mõistnud 60 eurot. Kuna apellatsioonkaebuse esitas hageja, siis ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas ei muuda. Ringkonnakohtus hageja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv) tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 11,25% ulatuses kostja kanda ning ülejäänud osas poolte enda kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.