Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Bigbank AS esitas 16. jaanuaril 2012. a. Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M Palt ja A L alt 6118, 29 euro ja viivise väljanõudmiseks. Kostjad esitasid hageja nõudele tähtaegselt vastuväite ning Pärnu Maakohus andis 13. märtsi 2012. a. määrusega nõude üle hagimenetlusse Harju Maakohtule. Hageja esitas 9. aprillil 2012. a. hagiavalduse, milles hilisemaid täpsustusi arvestades palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 6786, 05 eurot, millest 4829, 25 eurot moodustab tagastamata krediidisumma, 749, 46 eurot sissenõutavaks muutunud tasumata intress, 89, 46 eurot võla sissenõudega seotud kulu ja 1117, 88 eurot sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti palus hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates

jne.) 4742, 16 eurot ajatati. Kokkuleppes nr. 2 lepiti kokku, et kõik kostjate erinevat liiki rahalised kohustused kujundatakse ümber nn. uueks krediidisummaks. Reaalselt täiendava laenu väljastamist kokkuleppe nr. 2 alusel seega ei toimunud. Kokkuleppe nr. 2 tulemusena loeti hageja kokkuleppe nr. 2 järgne krediidisumma väljastamise kohustus summas 133, 52 eurot täidetuks ning kostja algsest krediidilepingust tulenevad rahalised kohustused 133, 52 eurot arvestati ümber n. ö. uueks laenusummaks (kohustuste ümberkujundamine laenuks). Kohustuste laenuks ümberkujundamise kokkulepe omab sisuliselt ka võlatunnistuse tähendust. Hageja ja A L p sõlmisid 11. aprillil 2007. a. käenduslepingu. M Pal oli tulenevalt kokkuleppe nr. 2 maksegraafikust kohustus tasuda hagejale lepingujärgseid regulaarseid makseid alates 15. novembrist 2010, kostja rikkus korduvalt seda kohustust. Hageja alustas seetõttu võla sissenõudmise menetlust ja edastas kostjatele muu hulgas kirjalikud teatised maksekohustuste meeldetuletamiseks. Kostjad lepingulisi kohustusi korrektselt täitma ei asunud ning kohtueelne menetlus jäi tulemusteta. Seetõttu hoiatas hageja

ei ole tõendanud, et kokkuleppes nr. 2 märgitud krediidisumma 4875, 68 eurot ei vasta tõele, et kostjad on pärast 5. oktoobrit 2010. a. hagejale kokkuleppest nr. 2 tulenevate kohustuste katteks tasunud rohkem kui 937, 66 eurot, et hageja nõue on pahatahtlik, kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja heade kommete vastane. Kostjad ei ole saadud krediidisummat tagastanud, kokkulepe nr. 2 on sõlmitud lähtuvalt M Pa tahteavaldusest ja on kehtiv ning kokkuleppe nr. 2 tekst ei ole vastuoluline. Hageja sõlmis 11. aprillil 2007. a. A L aga käenduslepingu tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste tagamiseks käendaja vastutuse rahalise maksimummääraga 23.140, 73 eurot ning käenduse tähtajaga 1. juunini 2019. a. Kuna A L p võttis käenduslepinguga endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest algsest krediidilepingust ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest, on ta käenduslepinguga võtnud vastutuse ka kokkuleppest nr. 2 tulenevate kohustuste täitmise eest. Kuna A L a käendusega tagatud kohustus ei ole lõppenud, vastutab käendaja kokkuleppest nr. 2 tulenevate kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Käendajal oli igal ajal võimalus tutvuda tarbijakrediidilepinguga. Käenduslepingu kohaselt on käendaja kinnitanud, et on enne käenduslepingu sõlmimist tutvunud krediidiandja poolt kehtestatud krediidilepingute üldtingimustega. Üldtingimuste kohaselt on käendaja kohustatud hiljemalt 30 päeva jooksul pärast käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingu koopia. Käendaja ei ole nõudnud endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingu koopiat ega soovinud sellega varasemalt tutvuda, vastava tahteavalduse väljendamisel oleks käendaja igal ajal saanud seda teha. Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lõikes 3 ja § 89 lõikes 31 sätestatu ei kohaldu poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingule. Hageja ei ole ka sisuliselt vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Hageja on kogunud ja säilitanud andmeid kostjate rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta (kostjad on enne kokkuleppe nr. 2 sõlmimist täitnud oma kohustusi hageja ees nõuetekohaselt ca 40 kuu jooksul) ja kasutanud neid andmeid kostjate jaoks mõistliku laenukoormuse kalkuleerimiseks (kokkuleppe nr. 2 igakuise makse suurus, intressimäär ja krediidi brutosumma on väiksem kui tarbijakrediidilepingus toodud). Tähtsust ei oma see, millisest võlgnevusest kokkuleppes nr. 2 märgitud krediidisumma koosneb. Tegemist on uue krediidilepinguga ja uut kohustust tuleb vaadelda sarnaselt tavapärase krediidilepinguga ning sellelt intressi ja viivise arvestamine on lubatud. Kostjad ei ole tõendanud, et tehing on tehtud tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Samuti on tõendamata, et tehingud on tehtud äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kokkuleppest pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tõendamata on, et hageja nimetatud asjaolusid teadis või pidi teadma. Kokkuleppes nr. 2 sisalduv krediidi kulukuse määr 41, 57% oli ligilähedane Eesti Panga poolt oktoobris 2010. a. avaldatud keskmise tarbimislaenude krediidi kulukuse määrale 34, 89% ja vastastikuste kohustuste väärtus ei saa seetõttu olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kokkuleppega nr. 2 on kokkulepitud intressimäär, krediidi brutosumma ja igakuise osamakse suurus vähenenud ehk M Pa maksekoormus langenud. Kostjate vastus Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta selle rahuldamata. Hageja on laenusummast omaalgatuslikult maha arvestanud lepingu tüüptingimusena käsitletava lepingu sõlmimise tasu 800 krooni. Lepingust ega sellele kohalduvatest üldtingimustest ei nähtu, millega on tasunõue põhjendatud, millest tuleneb tasu suurus jne. Nimetatud tüüptingimus on tühine, kuna olles põhjendamata ja ebamõistlikult suur, kahjustab 4(15)

see oluliselt kostjat, seda enam, et tühise tüüptingimuse alusel määratud tasu on maha arvatud kokkulepitud laenusummast. Samas ei kajasta laenusumma vähendamist 12. aprillil 2007. a. koostatud maksegraafik. M Pa kontoväljavõtte kohaselt laekus 16. aprillil 2007. a. kostjale 79.200 krooni, maksegraafiku kohaselt sai kostja laenu 80.000 krooni. Tagasi tuli maksta 80.000 krooni, intressid 202.073, 72 krooni ning lepingu sõlmimise tasu 800 krooni. Hageja nõue kostjatelt laenu summast üle 3, 5 korra suurema intressi saamiseks on pahatahtlik ja kostjaid ebamõistlikult kahjustav. Oluliselt on rikutud õiguste ja kohustuste tasakaalu kostjate kahjuks ning nõue on ilmselgelt heade kommete vastane. Ebamõistlikult kahjustavad ja headele kommetele mittevastavad tüüptingimused on tühised. M Pp on hagejale 79.200 kroonise laenu katteks tagastanud 105.746,77 krooni. M Pp on teostanud igakuiselt makseid alates 2. maist 2007. a. kuni 8. märtsini 2011. a. Kostjad loevad oma kohustused hageja ees sellega täidetuks. Hageja ei ole esitanud väidetavat võla arvestust ega ühtegi tõendit haginõude tõendamiseks. Kokkuleppe nr. 2 alusel ei ole M Pp täiendavat laenulepingut sõlminud, laenu saanud ega mistahes avaldust kokkuleppe nr. 2 sõlmimiseks esitanud. Hageja on arvestanud kokkuleppega nr. 2 laenuks tühiste tüüptingimuste alusel väidetavalt tasumata intressi ja viivise. Tegemist on näilise tehinguga, mis on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaselt tühine. Hageja ei toiminud heas usus, kui ta vormistas pärast laenu tagastamist kokkuleppe lepingu tühistest tüüptingimustest tuleneva intressi ja viivise väidetava võla täiendava laenu saamisena kostja poolt. Hageja ei ole tõendanud ka võla sissenõudmisega seotud kulude olemasolu ega suurust. Intressinõude aluseks on tühised tüüptingimused, mistõttu on nõue tühine. Kokkulepe nr. 2 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta ei vasta KAS § 83 lõikes 3 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttele. Hageja pidanuks hindama M Pa varasemat maksekäitumist ja teavet rahaliste võimaluste kohta ning teavitama teda KAS § 89 lg. 31 asjaoludest. Hageja ei võinud uue lepingu sõlmimisel arvestada kostjate võlasumma hulka viivist ja intressi selliselt, mis võimaldab hagejal nõuda nendelt summadelt veel intressi ja viivist. Hageja nõue ületab enam kui kolm korda kostjate kohustust. Seoses kostjate tagasimakseviivitusega sõlmiti uus leping, kus suurendati tagasimakstavat summat. Raha reaalselt ei saadud, vaid krediidisummad tasaarvestati täies ulatuses kostja eelneva võlasummaga. Ilmselgelt on tegemist ebaproportsionaalsusega täitmise ja vastutäitmise vahel. Seetõttu on tehing TsÜS § 86 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt tühine. Kuna laen on tagastatud, on lõppenud ka käenduslepingust tulenev kohustus. Samuti on käendusleping heade kommetega vastuolus, kuna jättis A L a võimaluseta tutvuda M Paga sõlmitud tarbijakrediidilepingu tingimustega. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks tagastamata krediidisumma 4829, 25 eurot, sissenõutavaks muutunud tasumata intressi 749, 46 eurot, seisuga 9. august 2012. a. sissenõutavaks muutunud viivise 1117, 88 eurot ja viivise määras 24, 5% põhinõude (4829, 25 euro) tasumata osalt aastas alates

nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg. 1. Vastavalt VÕS § 142 lõikele 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg. 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtumenetluse osapooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. Hageja ja M Pp sõlmisid 12. aprillil 2007. a. tarbijakrediidilepingu nr. 0713149/96kt, mille alusel sai kostja krediiti 80.000 krooni, millest kostja arveldusarvele kanti 79.200 krooni. Krediidilepingu tähtaeg oli 10 aastat, intressimäär 25, 05% aastas, krediidi kulukuse määr 39, 93% aastas, krediidi brutosumma 282.873, 72 krooni ja lepingule kohaldusid hageja krediidilepingute üldtingimused S. 5. oktoobril 2010. a. allkirjastasid hageja ja M Pp kokkuleppe nr. 2, mille alusel sai M Pp täiendavat krediiti 2089, 11 krooni, mis tasaarvestati terves ulatuses krediidiandja nõuetega krediidisaaja vastu, mis tulenesid algsest krediidilepingust, kostja arvele kokkuleppe nr. 2 alusel täiendavalt raha ei kantud. Kokkuleppega nr. 2 loeti kostja kasutuses olevaks krediidisummaks 4875, 6759 eurot (76.287, 75 krooni). Krediidilepingu tähtajaks lepiti kokku 8 aastat 5 kuud, uus intressimäär oli 24, 5048% aastas, krediidi brutosumma oli 15.013, 6304 eurot (234.912, 27 krooni), krediidi kulukuse määr 41, 57% aasta kohta; lepingule kohaldusid hageja krediidilepingute üldtingimused S (6. aprillist 2009. a. kehtivas redaktsioonis). Hageja ja A L p sõlmisid 11. aprillil 2007. a. käenduslepingu algsest krediidilepingust ning võimalikest krediidisaaja ja krediidiandja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevatest nõuetest, sealhulgas tingimuslikest ja tulevikus tekkivatest nõuetest tulenevate kohustuste tagamiseks vastutuse maksimumsummaga 362.074 krooni (23.140, 75 eurot) ja tähtajaga 1. juuni 2019. M Pp on pärast kokkuleppe nr. 2 allkirjastamist teostanud hagejale tagasimakseid kogusummas 937, 66 eurot. Hageja on 31. augusti 2011. a. ülesütlemisavaldusega algse krediidilepingu üles öelnud. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas ja millises ulatuses oli M Pp kohustatud algse krediidilepingu alusel intresse (s. h. viivist) tasuma ning kas sellest lähtuvalt oli M Pal täitmata kohustusi hageja ees. Nõustuda tuleb hageja seisukohaga, et kokkuleppega nr. 2 on M Pp algsest krediidilepingust tulenevaid hageja nõudeid tunnistanud. Samas saab kokkulepet nr. 2 käsitleda üksnes deklaratiivse võlatunnistusena. Sellisel juhul vabaneks võlatunnistuse andud isik võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas (Riigikohtu otsused 3-2-1-21-06 ja 3-2-1-22-09). Seetõttu tuleb kohtul kontrollida ka kostjate poolt algse krediidilepingu suhtes esitatud vastuväiteid, sealhulgas algse krediidilepingu sõlmimise ja kehtivusega seonduvat. Algse krediidilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt oli heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. TsÜS § 84 lg. 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte esitatud asjaolud ei võimalda lugeda kõnealust krediidilepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Seetõttu ei ole leping ka tühine. Nõustuda ei saa ka kostjate hinnanguga, et algses krediidilepingus sisalduvad kokkulepped intressimäära kohta on tüüptingimustena tühised VÕS § 42 lõikest 1 lähtuvalt. VÕS § 35 lg. 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg. 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes VÕS tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama 6(15)

asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg. 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lõikest 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu otsus 3-2-1-150-06). Asjaolud võimaldavad eeldada, et M Pa võimalus krediidilepingu sõlmimisel intressimäära ja suuruse üle läbi rääkida ning nende suurust mõjutada oli vähene või puudus üldse. Seega võib järeldada, et leping oli intressimäära puudutavas osas sõlmitud tüüptingimustel. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg. 1 redaktsiooni kohaselt loeti tüüptingimust tühiseks, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustas teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega oli lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vastanud headele kommetele. VÕS § 42 lg. 2 samal ajal kehtinud redaktsiooni teises lauses sätestatu kohaselt ei vaadelda tüüptingimust ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet. Ka intress on olemuslikult tasu (hind) laenuraha kasutamise eest. Seega tüüptingimusena kõnealuseid intressikokkuleppeid tühisteks lugeda ei saa. Ka kohtupraktika järgi on pooled üldjuhul vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intressi arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta intressi suurust (Riigikohtu otsus 3-2-1-108-02). TsÜS § 86 lõiked 2 - 4 kehtivad alates

TsÜS § 86 lõikes 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu (Riigikohtu otsus 3-2-1-49-11). Asja materjalide põhjal ei saa järeldada, et kokkulepe nr. 2 kui tehing oleks tehtud M Pa jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kokkuleppe pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oleks heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on asjas 3-21-49-11 tehtud määruse punktis 8 selgitanud, et soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Seega võib olla, näiteks, krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu, aga mitte ainult. Vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. Tõendamiskoormis lasub seega kostjatel. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja ja M Pa vahel sõlmitud kokkulepe 2 (kui krediidileping) oleks ülikõrge krediidi kulukuse määraga ega ka muid asjaolusid, mis viitaks soorituste väärtuse vastuolule heade kommetega. M Pa soorituste väärtus ei ole kokkuleppes nr. 2, võrreldes algse krediidilepinguga, oluliselt muutunud. Algses krediidilepingus oli kokkulepitud intressimäär 25, 05% krediidisummast aasta kohta, krediidi kulukuse määr 39, 93% aastas, krediidi brutosumma 282.873, 72 krooni ja igakuiste osamakse suuruseks oli 2333, 33 krooni. Kokkuleppes nr. 2 oli kokku lepitud intressimääras 24, 5048% krediidisummast aasta kohta, krediidi kulukuse määr 41, 57% aastas, krediidi brutosumma 234.912, 27 krooni ja igakuine osamakse 2294, 21 krooni. Seega uue tehinguga krediidi kulukuse määr (VÕS § 406 lg. 6) iseenesest suurenes, samas on vähenenud intressimäär ja igakuise osamakse suurus. Kokkuleppe nr. 2 sõlmimise hetkel oli M Pal hageja ees algse krediidilepingu alusel tekkinud võlgnevus. Algse krediidilepingu kohaselt tuli krediidisaajal lisaks krediidisumma tagastamisele tasuda ka intressi ja maksetega viivitamise korral viivist. Seetõttu ei saa algsest krediidilepingust tulenevaid kohustusi lugeda täidetuks ainuüksi saadud krediidisummale vastava rahasumma tasumisega (mida kostjad loevad põhivõla tasumiseks). Lähtudes TsÜS § 86 lg. 3 teisest lausest, lasuks soorituste väärtuse heade kommetega kooskõlas olemise tõendamiskoormus hagejal siis, kui krediidi kulukuse määr ületaks krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kokkuleppest nr. 2 tulenev krediidi kulukuse määr nimetatud piiri ei ületa. Eesti Panga veebilehel avaldatu kohaselt oli keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2010. a. oktoobris 34, 89%. Puuduvad ka piisavad tõendid M Pa poolt tehingu tegemise kohta sundolukorras. Kostjad on viidanud sundolukorra esinemise asjaoludena M Pa lapse sünnile ja lapsehoolduspuhkusele ning makseraskustele kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal, samuti sellele, et M Pal puuduvad lepingute sõlmimise kogemused. Kostjad ei ole samas täpsemalt selgitanud, millest mainitud makseraskused tulenesid ja milles seisnes M Pa raske majanduslik olukord. Üldjuhul maksab riik (ja kohalik omavalitsus) lapse sünni korral toetusi, ajutise töövõimetuse korral (rasedus- ja sünnituspuhkus) makstakse isikule hüvitist määraga 100% ning vanemahüvitise seaduse alusel makstakse vanemahüvitist, lähtudes hüvitise taotleja varasemast tulust, samuti on ette nähtud peretoetused. Seetõttu ei anna lapse sünni ja M Pa lapsehoolduspuhkusele jäämise fakt iseenesest alust eeldada isiku majandusliku seisundi olulist halvenemist. Väheveenvad on ka kostjate väited M Pa kogenematuse kohta. M Pp oli kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal 28-aastane. Eelnevalt oli ta sõlminud ka algse krediidilepingu ja sellest tulenevaid kohustusi ka pikemaajaliselt täitnud. Seega pidanuks krediidilepingutest tulenevad võimalikud kohustused ja riskid teada olema. 8(15)

Eelnenut arvestades puudub vajadus hinnata, kas hageja teadis M Pa väidetavast sundolukorrast kokkuleppe nr. 2 sõlmimisel. Seega ei ole tõendamist leidnud, et kokkulepe nr. 2 oleks heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine. Samas ei ole tüüptingimusena kehtiv kokkuleppele nr. 2 laienev hageja üldtingimuste p. 6. 7, mille alusel hageja nõuab võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamist. Võla sissenõudmisega seotud kulud moodustavad vastavalt hageja hinnakirjale kokku 89, 46 eurot. Osundatud tingimuste sisust lähtudes puudub mõistlik põhjus kahelda, et osundatud üldtingimuste puhul on tegemist hageja tüüptingimustega VÕS § 35 lg. 1 mõttes. Üldtingimuste p. 6. 7 järgi kohustub krediidisaaja krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s. h. kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. VÕS § 42 lg. 3 p. 5 kohaselt on lepingus, mille pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuste rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üldtingimuste punktist 6. 7 tuleneb krediidisaajale sisuliselt kohustus maksta kindlaksmääratud suuruses hüvitist vastavalt hageja poolt kehtestatud hinnakirjale, ilma et krediidisaajal oleks võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Seega on hageja üldtingimuste p. 6. 7 kui tüüptingimus VÕS § 42 lg. 3 punktist 5 lähtuvalt VÕS § 42 lg. 1 alusel tühine. Puudub alus arvata, et kõnealuse tühise tüüptingimuseta ei oleks hageja lepingut sõlminud. Hageja ei ole seda ka väitnud. Seega kokkulepe nr. 2 muus osas kehtib. Tühise tingimuse asemel ei saa kohaldada seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut (VÕS § 41). Hagejal on põhimõtteliselt võimalik esitada kostjate vastu VÕS § 115 lg. 1 kohane kahju hüvitamise nõue. Sellisel juhul tuleks hagejal vaidluse korral tõendada tegelike kulutuste tegemist ja suurust. Seega tuleb hageja võla sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõue 89, 46 eurot jätta rahuldamata. Muus osas tuleb hageja nõuded kostjate vastu kokkuleppest nr. 2 lähtudes rahuldada. Kostjad ei ole tõendanud, et kokkuleppest nr. 2 tulenevate kohustuste täitmiseks oleks tasutud hageja poolt väidetust rohkem. Käendusleping ei ole selle sisust nähtuvalt sõlmitud üksnes algsest krediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks, vaid ka võimalikest krediidisaaja ja krediidiandja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevatest nõuetest, sealhulgas tingimuslikest ja tulevikus tekkivatest nõuetest tulenevate kohustuste tagamiseks. VÕS § 142 lg. 2 kohaselt võib käendusega tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Kokkulepe nr. 2 on algse krediidilepinguga seotud, tegu on algse krediidilepingu muutmise kokkuleppega. Seega laieneb käendus ka kokkuleppest nr. 2 tulenevatele võlausaldaja nõuetele. Mõistagi vastutab käendaja siiski vaid käenduslepingus kokkulepitud ulatuses (VÕS § 142 lg. 3). Käendusleping ei ole kostjate poolt esitatud asjaoludel heade kommetega vastuolus. Käenduslepingus sisalduva kinnituse kohaselt on käendaja enne käenduslepingu sõlmimist tutvunud krediidiandja poolt kehtestatud krediidilepingute üldtingimustega S. Samuti on käenduslepingus kokku lepitud, et käendaja on kohustatud hiljemalt 30 päeva jooksul pärast käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud krediidilepingu nr. 0713149/96kt koopia. Juhul, kui käendaja ei ole endale õigeaegselt nõudnud krediidilepingu koopiat, ei ole tal vaidlustes krediidiandjaga õigust tugineda väidetele, mis rajanevad krediidilepingu tingimuste mitteteadmisel. Puudub mõistlik põhjus kahelda hageja väidetes, et käendajal oli igal ajal võimalus tutvuda tarbijakrediidilepinguga. Asja materjalidest ka ei nähtu, et hageja oleks 9(15)

käenduslepingu tingimuste tutvustamisest käendajale keeldunud. Kui A L p ei ole algse krediidilepingu ja selle võimalike lisade koopiate esitamist hagejalt vastavalt käenduslepingus kokkulepitule nõudnud, ei saa sellest veel järeldada, et käendajale ei olnud antud võimalust lepingutega tutvuda. Eelnenust johtuvalt ei saa ka asuda seisukohale, et käenduslepingu sõlmimine või hageja käitumine käenduslepingu täitmisel oleks vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg. 1). Kostjad ei ole hageja viivisearvestust iseenesest vaidlustanud ega taotlenud viivise vähendamist. Hageja esitatud viivisearvestus on VÕS § 113 lõikes 1 sätestatust lähtudes õiguslikult põhjendatud. VÕS § 415 lg. 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda sama seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kokkuleppes nr. 2 on hageja ja M Pp kokku leppinud intressimääras 24, 5048% krediidisummalt aasta kohta. See on kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär ja tuleb seega lugeda kooskõlas VÕS § 113 lg. 1 kolmanda lausega viivisemääraks. Hageja saab järelikult nõuda viivist määras 24, 5% krediidisummalt aastas. Hageja õigus nõuda viivist lepingujärgses intressimääras tuleneb ka kokkuleppele nr. 2 laienevate üldtingimuste punktist 6. 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võimaldab esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Täiendavalt tuleb märkida, et heade kommete vastane tehing ei saaks olla samaaegselt näilik (Riigikohtu otsus 3-2-1-80-05). Kohus on seda 18. detsembri 2012. a. määruses ka selgitanud ning teinud kostjatele ettepaneku selgitada väidet tehingu näilikkuse kohta. Kostjad ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millega nad kokkuleppe nr. 2 näilikkust seostavad. TsÜS § 89 lg. 1 kohaselt on näilik selline tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Ei ole alust väita, et pooltel puudus kokkuleppe nr. 2 sõlmimisel tahe just sellise tehingu tegemiseks ning nad soovisid jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kostjad on hagejale ette heitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte (KAS § 83 lg. 3 ja § 89 lg. 31) rikkumist. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine tsiviilvaidluste lahendamisel üldse tähtsust ei oma. Samas ei mõjuta selle põhimõtte võimalik rikkumine (krediidiasutuse poolt) senise kohtupraktika kohaselt tarbijaga tehtud tehingu kehtivust. Nii on Riigikohus otsuses 3-2-1-136-12 selgitanud, et krediidisaaja võiks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg. 1 alusel. Kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg. 1 järgi on seejuures kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn. negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg. 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (näit. viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg. 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda. Eeltoodud õiguslikke aspekte on 18. detsembri 2012. a. määruses pooltele selgitatud. Kostjad ei ole vastustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tingitud kahjunõude olemasolule viidanud (viivis, leppetrahv, vara vähenemine vms.) ega tuginenud võimalikule nõuete tasaarvestusele. Apellatsioonkaebus 10(15)

Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on vaidluse lahendamisel ning tõendamiskoormise jagamisel jätnud põhjendamatult tähelepanuta ja hindamata asjaolu, et pooled ei ole võrdsed ning neil on seetõttu erinevad kohustused ja vastutus. Hageja tegutseb laenuturul professionaalse laenuandjana, kostjad on laenusuhtes ilma igasuguste õigus- ja finantsteadmisteta tarbijad. KAS § 83 lõikest 2 tulenevalt kehtestab laenude andmise ja jälgimise põhimõtted Eesti Pank. Nimetatud säte kehtis samas sõnastuses ka laenulepingu ja kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal. Eesti Panga presidendi 29. mai 2005. a. määruse nr. 9 redaktsioon näeb ette krediidiasutustele reeglid ja nõuded, mida pank peab järgima m. h. laenu andmisel, jälgimisel, klassifitseerimisel ning nõuete hindamisel ja kuludesse kandmisel. Pangale kui krediidiasutusele tuleneb määruse punktist 3 kohustus koostada enne laenu väljastamist laenu analüüs. Määruse p. 3. 2 sätestab, et laenu analüüs peab olema suunatud eelkõige laenusaaja krediidivõimelisuse hindamisele. Määruse p. 3. 4 sätestab näitajad, mida laenuanalüüs peab hõlmama ja selle hulgas peavad sisalduma andmed viimase 3 aasta finantsnäitajate kohta ja ka tema muudest kohustustest (näit. ülalpidamiskohustus) tulenevad olulisemad riskid. Hageja ei ole määruse punktile 3. 4 vastavat analüüsi teinud. Kuivõrd hagejal kui krediidiasutusel oli määrusest tulenev kohustus kostja majanduslikku seisu põhjalikult hinnata, lasus tal vastavalt ka kohustus küsida kostjalt andmeid tema kõikvõimalike kohustuste kohta. Hageja nende andmete osas huvi ei tundnud ega küsinud neid. Määruse p. 4. 3 järgi peab iga laenuandmise otsus tuginema eelnevale laenuanalüüsile, mille alusel laenuandmise otsuse tegija on piisavalt veendunud laenusaaja võimes täita hea usu põhimõtetest lähtuvalt oma kohustused krediidiasutuse ees. Hageja ei olnud huvitatud kostja suhtes määrusega ettenähtud laenuanalüüsi tegemisest, ei kogunud kostjalt vastavat infot ning ei teinud nõutavat analüüsi. Laen anti kostjale kergekäeliselt tema maksevõimet sisuliselt hindamata ning selgitamiskohustust täitmata ehk sisuliselt laenusaajaga suhtlemata. Hageja kui krediidiandja pidi olema krediidivõimelisuse hindamisel aktiivsem pool, s. t. ta oleks pidanud enne laenuotsuse tegemist ütlema kostjale kui tarbijale, missugust teavet peab viimane pangale esitama. Seda hageja ei teinud, rikkudes sellega vastutustundliku laenamise ja hea usu põhimõtet ning määruse p. 4. Kohus on ebaõigesti määranud poolte tõendamiskoormise ja leidnud, et kostjad ei tõendanud hageja kohustuste rikkumist laenude väljastamisel. Tulenevalt kõnealuse õigussuhte iseloomust lasus hoopis hagejal kohustus tõendada, et ta ei rikkunud oma kohustusi. Hageja oma kohustuste kohast täitmist ei tõendanud. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates

sundolukorda tinginud asjaolud, samuti kostjate väited hageja seadusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise ja tehingute headele kommetele mittevastavuse kohta. Asjaolu, et kostjad ei ole esitanud kahjunõuet, ei saa olla põhjuseks, miks kohus jättis kontrollimata vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise ja laenulepingu headele kommetele mittevastavuse osas. Riigikohus on seisukohal, et kohus peab kontrollima tehingu vastavust headele kommetele menetlusosalise esitatud asjaolude pinnalt ka omal algatusel, seega isegi juhul, kui pooled ei ole tehingu heade kommete vastasusele viidanud. M Pp on 79.200 krooni suuruse laenu katteks tagastanud hagejale kokku 108.241, 94 krooni. Tulenevalt lepingu üldtingimuste p. 2. 5 teisest lausest ja tuginedes VÕS § 415 lõigetele l ja 2 on M Pp oma kohustused hageja ees täitnud. Kohus on jätnud tuvastamata TsÜS § 86 kohaldamise eelduse ja põhjendamatult kontrollimata, et kostjapoolsete kohustuste väärtus on enam kui 4, 3 korda suurem hagejapoolsest kohustuste väärtusest ning ilmselgelt heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas. M Pp sõlmis hagejaga laenulepingu talle äärmiselt erakorralisest vajadusest ebasoodsate tingimustega sundolukorras, kus saadud laenuga tuli kustutada eelmiste laenulepingute järgi võetud laene. M Pal oli laenulepingu sõlmimise ajal teenindada 3 laenulepingut SEB pangas (arvelduslaen A060020212; A020020375; A2005027213), AS Hansa Liising järelmaksuleping nr. 446/129339, leping nr. 33982190K1 Halens Finantsiga (praegu TF Bank AB) ning teised väiksemad kohustused erinevate krediidiandjate ees. Kui hageja oleks täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustust, teostanud laenuanalüüsi, nõudnud M Palt vastavate dokumentide esitamist, siis oleks hageja jõudnud järeldusele, et M Pp ei olnud pikas perspektiivis võimeline nimetatud laenu tasuma, mistõttu tulnuks hagejal keelduda talle laenu andmisest. Pärast põhilaenu tagastamist teatas M Pp hagejale oma võimetusest edaspidi maksta ebamõistlikult suurt intressi ja viivist seoses majanduslikult raske olukorraga. Lepingu lõpetamise asemel koostas hageja kokkuleppe nr. 2, kus intressid ja viivised kujundati täiesti ebamõistlikult ümber põhivõlaks, millelt omakorda hakati võtma intressi ja viiviseid. Hageja on oma positsiooni kasutades saanud M Palt kätte intressid 3, 5 aasta laenu kasutamise eest selliselt, et 5001, 36 krooni (319, 65 euro) kasutamise eest on M Pp pidanud maksma intresse 102.164, 22 krooni (6529, 48 eurot). Peale makseraskuse ilmnemist kujundati ebamõistlike tingimustega laen kiiresti ümber, et saada M Palt kätte makstud intressid ja sõlmiti viimase sundolukorda ära kasutades kokkuleppe, millega sisuliselt kohustati teda alustama laenu tagasimakseid, alustades uuesti järjekordsete ebamõistlike intresside kogumist. Selline käitumine ei ole kooskõlas mõistlikkuse, hea usu ega vastutustundliku laenamise põhimõtetega. Selline käitumine on pahauskne. Kokkuleppest nr. 2 ei nähtu isegi seda, kes hageja nimel sellise kokkuleppe sõlmis. M Pp ei ole kokkuleppe sõlmimiseks mingit avaldust esitanud, samuti ei ole hageja huvi tundnud M Pa maksejõuetuse vastu. Kuna hageja ei ole M Paga laenu ja kokkuleppe sõlmimisel kohustanud teda esitama oma sundolukorras tegutsemise kohta mingeid dokumente, paluvad kostjad võtta asja juurde SEB Pank AS-i ja Swedbank AS-i pangaväljavõtted 2007. a. kohta, millest nähtuvad M Pa kohustused enne 12. aprilli 2007. a. laenulepingu 0713149/96kt sõlmimist; SEB Pank AS-i ja Swedbank AS-i pangaväljavõtted 2008. a. ja 2010. a. kohta, millest nähtuvad M Pa kohustused laenulepingu teenindamise ajal ja enne 5. oktoobrit 2010. a. sõlmitud kokkuleppe nr. 2 sõlmimist; maksehäire väljatrükk Krediidiinfo maksehäireregistrist, millest nähtub M Pa maksehäire/võlg kokkuleppe nr. 2 sõlmimise ajal; laenuleping Krediidikassa AS-iga alates 29. aprillist 2008. a., mis tõendab kehtivat kohustust enne 5. oktoobril 2010. a. sõlmitud kokkulepet nr. 2; laenutaotlus ja maksegraafik Halens Finants ABga (praegu TF BANK AB), mis tõendab kehtivat kohustust enne kokkulepet nr. 2. Vastustaja seisukoht 12(15)

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht TsMS § 651 lg. 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hagi osaliselt rahuldamata jäeti, seega ei kontrolli kolleegium lahendi õigsust selles osas. Vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna apellatsioonkaebus alust. Maakohus on otsust põhjalikult ja kooskõlas õigusnormidega põhjendanud, kolleegium järgib maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS 654 lõikega 6 ei pea vajalikuks põhjendust korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus on õigesti ja kooskõlas kohtupraktikaga käsitlenud krediidiasutusele esitatava vastutustundliku laenamise põhimõtte seost tarbijaga sõlmitud krediidilepingust tulenevate nõuetega ning on seda menetluse kestel kostjatele ka ammendavalt selgitanud (kd. I, tl. 128 p. 7). Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul kontrollida üksnes neid poolte väiteid ja asjaolusid, millel on vaidluse lahendamiseks tähtsust. Maakohus on põhjendanud, miks ei mõjuta vaidlusaluses asjas tehtavat otsust see, kas hageja järgis kostjat krediteerides vastutustundliku laenamise põhimõtet või mitte. Kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega. Samuti ei ole põhjendatud etteheide, mille apellandid on teinud maakohtule seoses kostja sundolukorra või krediidilepingu headele kommetele vastavuse hindamisega. Ka sellega seonduvat õiguslikku olukorda on maakohus kostjatele menetluse kestel põhjalikult selgitanud, tehes neile ühtlasi ettepaneku esitada selle kohta oma täiendavad seisukohad (kd. I, tl. 126 – 128). Kostjate poolt esitatud seisukohti ja asjaolusid on maakohus otsuses nõutava põhjalikkusega käsitlenud ning apellatsioonkaebusest ei nähtu, millised on need maakohtule esitatud faktilised asjaolud, mille maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Uute tõendite kogumise taotlust ei saa rahuldada. TsMS § 652 lg. 1 p. 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud üksnes niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud, sama paragrahvi lg. 3 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid aga üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta (p. 1) või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulga põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendmaist esimese astme kohtus (p. 2). Osundatud paragrahvi lg. 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavaust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Apellandid ei ole põhjendanud uute tõendite esitamise vajadust nende asjaoludega, mis eespoolosundatud sätete alusel võiksid anda aluse nende apellatsiooniastmes esitamisele. Üldse ei ole kaebuses põhjendatud seda, mis takistas kostjaid esitamast tõendeid maakohtule, kui kostjad nende esitamist vajalikuks pidasid, seda enam, et maakohus neile õiguslikku olukorda põhjalikult selgitas. Et vastaspool ei ole uute tõendite vastuvõtmisega nõustunud, siis ei oleks juba ainuüksi sellest tulenevalt võimalik uusi tõendeid vastu võtta ka TsMS § 652 lg. 4 lauses 2 sätestatud erandina, siiski leiab kolleegium, et kaebusele lisatud tõendid ei võimaldaks ka asja õigemini lahendada.

nõuet ning taotles, et kohus tunnistaks VÕS § 113 lõike 6 vastuolus olevaks põhiseadusega. Kolleegium leiab, et neid taotlusi ei saa rahuldada. TsMS § 634 lõikest 1 nähtub, et kaebuse muutmine ja täiendamine, muuhulgas kaebuse laiendamine kohtuotsuse osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud, ei ole pärast apellatsioonitähtaja lõppu lubatud. Sellele, nagu oleks apellandile pärast apellatsioonitähtaja lõppu saanud vaidlusaluse õigussuhte kohta teatavaks uusi asjaolusid, mille kohta oleks väidete esitamine osundatud paragrahvi lg. 2 kohaselt võimalik, ei ole apellant tuginenud. Oma nõuet suurendada, võrreldes maakohtu menetluses esitatud nõudega, ei oleks apellant võinud ka apellatsioonkaebuses (TsMS § 631 lõiked 1 ja 2, § 652 jm.), ometi on apellant seda soovinud, sest vähendanud põhivõlga, on apellant samas suurendanud intressi ja 9. augusti 2012. seisuga arvestatud sissenõutavaks muutunud viivist, nii et sama ajahetke seisuga arvestatud nõue kokku on samuti suurenenud (varem oli põhivõlg 4829, 25 eurot, intress 749, 46 eurot ja viivis ajavahemiku eest 31. augustist 2011. a. kuni 9. augustini 2012. a. 1117, 88 eurot, s. o. kokku 6696, 59 eurot; taotluse kohaselt soovib apellant põhivõlga 4695, 73 eurot, intressi 853, 23 eurot ja viivist ajavahemiku eest 5. oktoobrist 20120. a., millest 9. augusti 2012. a. seisuga oleks sissenõutav 2121, 25 eurot, s. o. kokku oleks nõude suuruseks 7670, 21 eurot). Kolleegium leiab, et TsMS § 647 lg. 1 alusel enne kirjalikus menetluses otsuse tegemist pooltele antud tähtaja jooksul ei ole nõude selline täpsustamine lubatud. Et nõude täpsustamise eesmärgiks ei ole selle lõppsuuruse vähendamine, ei saa arvestada ka üksnes sellega, et põhivõla osa on taotluse kohaselt hagiavalduses märgitust veidi väiksem. Uusi õiguslikke põhjendusi on lubatud apellatsioonimenetluses esitada, seega tuleb ringkonnakohtul hinnata nende põhjendatust. Esmalt märgib kolleegium, et TsMS § 693 lg. 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbi vaatavale kohtule ja seda osas, mis puudutab õigusnormi tõlgendamist. Nii ei ole Riigikohtu poolt mõnes teises asjas tehtud lahendis esitatud seisukohad vaidlusalusele asjale automaatselt ülekantavad. Kolleegiumi õigusliku arusaamise kohaselt ei ole VÕS § 113 lg. 6 vaidlusaluses asjas kohaldatav ning seega ei ole vajadust hinnata ka seda, ega see säte ole vastuolus põhiseadusega. Osundatud sätte kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral; sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kolleegium leiab, et viidatud normis on silmas peetud viivise nõudmist viivitusintressilt, sest paragrahv, kus see paikneb, käib kogu ulatuses viivise kohta ning paragrahvi esimeses lõikes, mis sisaldab viivise mõistet, on seda selle sätte tähenduses samastatud viivitusintressiga („... võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates ...“). Vaidlusaluses asjas ei olegi hageja nõudnud kostjatelt viivist viivitusintressilt, mida sättes silmas on peetud. Küsimus võrdsuspõhiõiguse rikkumisest võiks kerkida üksnes siis, kui säte käiks ka kasutusintressi kohta, vaidluse lahendamiseks ei ole ringkonnakohtul aga vajalik sätet sellest seisukohast hinnata. Vaidlusaluses asjas on pooled kokku leppinud varasema laenulepingu järgi tekkinud võlgnevuse refinantseerimises selliselt, et algse laenulepingu järgi võlgnetava rahasumma võlgneb võlgnik laenuna. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sarnaselt VÕS § 396 lõikes 2 sätestatule (isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna) võidakse põhimõtteliselt ümber kujundada ka tarbijakrediidilepingust tulenevad muud kui põhivõla maksmise kohustused ehk laenu kapitaliseerida. Keeldu selleks VÕS 22. peatükk ei sisalda. VÕS § 113 lg. 6 ei käi aga olukorra kohta, mil võlgnetav viivis on poolte kokkuleppel selliselt kapitaliseeritud ehk varasem võlg on uue laenu arvel refinantseeritud. Esmalt ei nähtu taolist keeldu osundatud sätte sõnastusest. Kui VÕS § 113 lõiget 6 tõlgendada laiendavalt selliselt, et taoline varasema laenu refinantseerimine on keelatud, siis sekkutaks sellega küll põhjendamatult poolte majandus- ja lepinguvabaduse põhimõttesse, kuid ei saavutataks sättega taotletud eesmärki – kaitsta alati ja igal juhul võlgnikku kontrollimatult kasvava viivise eest. Nii eeldab varasema laenu refinantseerimine ja kõrvalkohustuste 14(15)

kapitaliseerimine pooltevahelisi läbirääkimisi ja uute kokkulepete sõlmimist, mis võib olla võlgniku huvides. Nii võivad, näiteks, uued tingimused olla varasematega võrreldes soodsamad. Nagu eespool põhjendatud, osutus ka vaidlusaluses asjas võlgniku olukord võla refinantseerimise tulemusena esialgsest laenulepingust tuleneva olukorraga võrreldes soodsamaks, sest võlgniku jaoks on esmatähtis tasuda tuleva koguvõla suurus, mitte niivõrd see, milliste osadest võlg koosneb. Võlgnikku kahjustavaks võib pigem osutuda tekkinud võla kapitaliseerimata jätmine. Näiteks, kui laen on tagatud võlgniku kinnisasjale (millel asub ka võlgniku eluase) seatud hüpoteegiga, võib algse laenulepingu järgne võlg tuua kaasa lepingu ülesütlemise ja hüpoteegi rahaks tegemise, samas kui laenu refinantseerimine taolise võimaluse välistab, sest võimaldab võlgnikul võlast vabaneda ja võlgnik saab alustada lepingu täitmist puhtalt lehelt. Arvestada tuleb ka poolte huviga omavahelist õigussuhet lihtsustada ja selgemaks muuta, mida võlgnevuse kapitaliseerimine samuti võimaldab. Samas, kui tunnistada poolte õigust omavahelist laenusuhet muus osas kui viivise kapitaliseerimine ümber kujundada, võib see kaasa tuua olukorra, kus võlgnikku soosivad kokkulepped jäävad sündimata, aga ka olukorra, kus kummalgi poolel ei ole õigussuhtest ja selle tingimustest enam selget ülevaadet. Kohtupraktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus laenulepingu pooled on varasema laenu refinantseerimise teel omavahelist laenusuhet korduvalt ümber kujundanud. Niisugustel juhtudel muutuks olukord VÕS § 113 lg. 6 laiendava tõlgenduse korral eriti ebaselgeks ja tooks kaasa vajaduse keerukate ja raskestikontrollitavate arvestuste järele, millega omakorda kaasneks hulgaliselt kohtuvaidlusi. Samas ei välistaks see ühelt laenuandjalt saadud laenu refinantseerimist teiselt laenuandjalt saadud laenu arvel ning taolisel juhul refinantseeritaks uue laenuga ikkagi varasemast laenust tekkinud võlga, sealhulgas võlgnevust kõrvalnõuete (ka viivise) osas, kusjuures uue laenuandja ees võlgnetaks see põhivõlana. Lõpuks on kohtupraktikas VÕS-i kehtivuse ajal olnud hulgaliselt vaidlusi, kus laenusuhtest tekkinud võlgnevuste kapitaliseerimist ei ole pooltele seni ette heidetud. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannavad apellatsioonimenetluse menetluskulud kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 ja § 165 lõikega 3 kostjad solidaarselt.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

15(15)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.