Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Vastavalt esitatud hagile /t.l. 3/ on hageja ja kostja vahel 08.11.2010 sõlmitud laenuleping, edaspidi nimetatud leping (Lisa 1). Lepingu kohaselt andis hageja kostjale

lk 2 intressita laenu 1278,23 eurot (20000 Eesti krooni), millise summa andis hageja kostja kasutusse enne lepingu allkirjastamist ning millise summa kättesaamist tõendas kostja allkiri lepingul (lepingu punkt 1.1.1). Kostja kohustus tagastama laenu 23.12.2010. Kostja oma kohustusi täitnud ei ole. Kevadel 2013 arutasid pooled laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Kostja ei esitanud siis võlale ühtegi vastuväidet, andis vaid teada, et tal puuduvad võimalused laenu koheseks tagastamiseks ja pooled leppisid suuliselt kokku, et kostja tasub alates juunist 2013 võlgnevuse katteks igakuiselt, hiljemalt 20. kuupäevaks 200 eurot, mida kaudselt tõendab hageja poolt kostjale 18.06.2013 saadetud e-kiri sõnumiga “20-s kohe käes. Millal rahanatuke liikuma hakkab?” (Lisa 2). Kostja ka osade kaupa laenu tagastama ei hakanud ja 19.09.2013 esitas hageja esindaja kaudu kostjale võlateate (Lisa 3), mille vastuses kostja teatas, et ta võlga ei tunnista, kuna on lugenud võla tasaarvestatuks tema poolt tehtud tööga hageja esindamisel kohtumenetluses (Lisa 4). Hageja kostja vastuväiteid ei tunnista. Hageja ei vaidle vastu, et poolte vahel oli käsundussuhe, kuid sellest suhtest tulenevaid kohustusi ei ole kunagi tasaarvestatud laenulepingust tulenevate kohustustega, kumbki pool pole teinud kunagi ka sellekohast ettepanekut. Hageja on kostja eest täitnud kõik käsunduslepingust tulenevad kohustused, välja arvatud tasumata on viimane, 14.03.2013 väljastatud arve nr 13/13 summas 300 eurot millist kostja ei aktsepteerinud. Arve aktsepteerimata jätmisest andis hageja kostjale peale arve saamist suuliselt teada. Samas vältimaks vaidlusi eelnimetatud arve aktsepteerimata jätmise põhjendatuse üle, tasaarvestab hageja kostja 14.03.2013 arve nr 13/13 summas 300 eurot hageja laenulepingust tuleneva viivisenõudega kostja vastu (arvestus punktis 1.1.2). 1.1.1 Tagastamata laenusumma Lepingu alusel andis hageja kostjale laenu kokku summas 1278,23 eurot, millise tagasimakse tähtaeg oli 23.12.2010. Käesoleva ajani on tagastamata laen summas 1278,23 eurot. 1.1.2 Viivis Lepingu punkt 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku viivisemääraks 1% laenusummalt iga laenu tagasimaksega viivitatud päeva eest. Hageja alandab kokkulepitud viivisemäära pankade poolt eraisikutele antavate tarbimislaenude kulukuse määrani, mis perioodil, kui laen on olnud kostja kasutuses, on olnud keskmiselt 30% aastas (0,082% päevas). Kostja on viivitanud hagi esitamise (18.10.2013) seisuga laenu tagasimaksmisega 1030 päeva, millest tulenevalt on laenusaajal õigus nõuda alandatud viivisemäära järgi viivist 1082,12 eurot (1278,23*30%/365*1030). Hageja tasaarvestab viivisenõude summas 353,75 eurot kostja 14.03.2013 arvega nr 13/13, summas 300 eurot, millele hageja on lisanud viivise 53,75 eurot (300*30%/365*218) maksmisega viivitamise eest 218 päeva, laenulepingu alusel nõutavas viivise määras. Hagi esitamise (18.10.2013) seisuga on kostja poolt tasumata viivis 728,37 eurot.

lk 3 maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Vastavalt VÕS § 82 lg-le 1 kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastavalt VÕS §-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 võib võlausaldaja nõuda võlgniku poolt lepingu rikkumisel kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 annab hagejale õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seega nõuab hageja kostjalt Lepingu punktide 1.2, 2.2 ning VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6, § 113 lg 1 alusel lepingust ja seadusest tulenevate kohustuste täitmist.

lk 4 Esiteks ei nõustu hageja kostja väitega, mille kohaselt hageja on tasunud käsunduslepingu täitmiseks kostjale 1000 eurot, millest 200 eurot veel kahe täiendava esindatava Andrus ja Ülle Lahesoo eest. Hageja nõustub sellega, et eeltoodud summa on ta käsunduslepingu alusel kandnud kostja arvelduskontole, aga lisaks on ta tasunud kostjale käsunduslepingu alusel ka sularahas ja kostja palvel ka kolmanda isiku arvelduskontole. Osaliselt on hagejal võimalik ka seda tõendada, mida ka hageja teeb, kui kostja esitab vastuhagi. Lisaks tuleb tasutuks lugeda ka käsunduslepingu alusel väljastatud arve summas 300 eurot, millise hageja on tasaarvestanud laenulepingust tuleneva viivisenõudega (tasaarvestus hagiavalduses). Teiseks ei nõustu hageja kostja väitega, et hageja ei ole kostjale esitanud nõuet enne 19.09.2013. Hageja väidab, et suuliselt on ta korduvalt kostjale laenlepingust tulenevaid kohustusi meelde tuletanud, 19.09.2013 on esitatud esimene kirjalik nõue kostjale.

lk 5 vastavasisulist ettepanekut teinud. Kostja käitumine, mille kohaselt ta aasta peale tööde teostamist annab teada, et tegelikult oli asja mahtu ja mõislikku õigusabiteenuse tunnihinda arvestades tema poolt nõutav tasu oluliselt suurem ning ta luges selle tasaarvestatuks hageja nõudega tema vastu, on vastuolus hea usu põhimõtetega. Veelgi vastuolulisem on kostja väide, et tegeliku töötasu suuruse hindamiseks peab ta uuesti tutvuma tsiviilasja, milles ta hagejat esindas, materjalidega ja hindama enda tehtud töö mahtu ja selle maksumust – selline hinnakokkuleppe hilisem ühepoolne muutmine on vastuolus igasuguste lepinguõiguse aluspõhimõtetega. 3.2 Kostja väide, mille kohaselt hageja lubas tasuda ka kaasavaldajate esindamise eest. Hageja vastuväide: Ettepanek kaasata kaasavaldajad tuli kostjalt, kelle hinnangul pidi see kohtuasjale kaalu lisama, kuid täiendavat kulu kaasa ei too. Kuna kokkulepitud töötasu sellest ei muutunud, siis ei näinud ka hageja probleemi selles, et osadel arvetel märgiti arve saajaks kaasavaldajad ning tasus ka nende nimele väljastatud arved. 3.3 Kostja väide, et hageja poolt tasutud summast 400 eurot on transpordikulude hüvitus. Käsundi kehtivuse ajal ei ole kostja kordagi viidanud asjaolule, et käsundi täitmisega seoses peab ta tegema kulusid transpordile. Hageja, sõlmides kostjaga suuliselt õigusabilepingu, teadis, et kostja peamine tegevuskoht on X, mida tõendab ka kostja poolt hagejale 28.04.2013 saadetud volikirja projekt, milles kostja on märkinud õigusbüroo HP, mille kaudu kostja tegutses, asukohaks XXXXXXXXXXXXX 3.4 Kõik võimaliku vastuhagi vastuväiteid toetavad dokumendid esitab hageja siis, kui kostja poolt on vastuhagi esitatud.

Kompromiss Hageja kompromissi ei välista. Kompromissina pakub hageja eelkõige kostjale võimalust nõue osade kaupa tasuda ja alandada lisanduva viivise määra. Vastusena kostja 21. 01. 2014.a. vastusele märkis hageja järgmist: Hageja peab veelkord vajalikuks rõhutada, et hageja käitumises puudusid erandlikud asjaolud, mis annavad aluse nõudeõiguse lõppemisele enne aegumistähtaega. Kui kostja väidab, et hageja on nõudeõiguse kaotanud, siis on ka kostja kohustus tõendama neid erandlikke asjaolusid, kostja seda teinud ei ole. Ainuüksi asjaolu, et hageja jätkas kostja poolt osutatud õigusabi kasutamist, ei anna alust järeldusteks, et hageja loobus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudest kostja vastu. Hageja väidab, et oma käitumisega pole ta kunagi andnud kostjale alust arvata, et ta on laenulepingust tulenevast nõudest loobunud, sh ei ole laenu- ja käsunduslepingust tulenevaid kohustusi kunagi tasaarvestatud – negatiivse asjaolu tõendamist eeldada ei saa. Kõik õigusabiteenuse arved ja ilma arveta kostjaga õigusabiteenuse osutamise eest kokkulepitud summad, kokku summas 1300 eurot, on hageja poolt tasutud (1000 euro tasumist kinnitab kostja oma 16.12.2013 vastuses hagiavaldusele, 300 euro osas tasaarvestus hagiavalduses). Kui kostja väidab, et tal on käsunduslepingust tulenevalt hageja vastu nõudeid, milliseid hageja senini täitnud ei ole, siis on kostjal õigus vastuhagi korras pöörduda oma õiguste

lk 6 kaitseks kohtusse. Kõik vastuhagi nõudega seotud vastuväited ja tõendid esitab hageja siis, kui vastuhagi on esitatud. Kostja poolt pakutud kompromissettepanekuga hageja ei nõustu.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja ei tunnista hagi /t.l. 36/ ja esitab alljärgnevad vastuväited. Poolte vahel ei ole või ei saa olla vaidlust selles, et: 1) A. R laenuandjana ja H. P laenusaajana sõlmisid 08.11.2010 laenulepingu laenu 20 000 EEK tagasimakse tähtajaga hiljemalt 23.12.2010; 2) Poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping, mille alusel kostja esindas hagejat avaldajana Pärnu Maakohtu tsiviilasjas 2-12-424; 3) Hageja on tasunud käsunduslepingu täitmiseks kostjale 1 000 eurot, millest 200 eurot veel kahe täiendava esindatava eest; 4) hageja ei ole kostjale esitanud nõuet võla tasumiseks enne 19.09.2013. Kostja jääb enda 30.09.2013 kohtuvälisele võlanõudele esitatud vastuväidete juurde (hagiavalduse lisa 4). A. R ei rääkinud kogu kostja poolt teda esindatud kohtumenetluse kestel kordagi laenulepingust tulenevast võlakohustusest. Kostja jaoks oli arusaadav, ja sellest oli poolte vahel juttu enne esindusõiguse vormistamist, et võlasuhtest tulenevalt ei soovi kostja hagejalt tehtud töö eest raha küsida, kuivõrd sellevõrra väheneb kostja võlg. Tegelikkuses asi nii toimuski. Arvestades tsiviilasja 2-12-424 mahtu ja kostja lepingulise esindajana tehtud tööd, siis on üheselt selge, et hageja makstud tasu (1 000 eurot) ei vasta mingil moel tavapärasele sarnase teenuse eest makstavale tasule (Riigikohus on lahendis 3-1-1-66-12 punktis 16 asunud seisukohale, et õigusabi tunnihinna mõistlikuks suuruseks võib lugeda 110 eurot, millele lisandub käibemaks). Õigusteooria kohaselt on nõudeõiguse funktsionaalse kaotamise peamine viis selle aegumine. Ehkki üldisest reeglist on olemas erandeid, siis tavaliselt aegub lepinguline nõue kolme aastaga (TsÜS § 146 lg 1) ja seadusest tulenev nõue kümne aastaga (TsÜS § 149). Teine võimalus nõudeõiguse kaotamiseks seisneb seaduses sätestatud õigust lõpetavates tähtaegades: nt taganemisavaldus tuleb teha mõistliku aja jooksul pärast olulisest lepingurikkumisest teada saamist, mitterahalise kohustuse täitmist saab nõuda ainult mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumisest teadasaamist, leppetrahvi nõue tuleb esitada mõistliku aja jooksul jne. Samas tuleb õiguspraktikas ette olukordi, kus nõude tekkimisest kuni selle sissenõudmiseni möödub märkimisväärne aeg. Kohtupraktika kohaselt võib võlausaldaja enda nõudeõiguse kaotada ka enne seda, kui kätte jõuab nõude aegumistähtaeg. Tegemist on sätetega, mis reguleerivad konkreetseid üksikküsimusi, kuid nii õigusdogmaatika kui kohtupraktika on tunnustanud ka üldisemat nõudeõiguse minetamise võimalust, mida tuntakse õiguste kaotamise doktriini nime all. Õiguste kaotamise doktriin tuleneb võlaõigusseaduses sätestatud hea usu põhimõttest ning tähendab õiguse kaotamist selle kasutamise ebalojaalse hilinemise tõttu. Õiguse

lk 7 kaotamine toimub siis, kui õigustatud isik pikema aja jooksul oma õigust ei kasuta, kuigi tal oli selleks võimalus, ja teisel poolel tekkis õigustatud usaldus, et seda õigust ei kasutatagi. Lihtsustatult tähendab see, et kui võlausaldaja enda nõuet pikema aja jooksul ei esita ning võlgnikul on alus arvata, et seda ei esitatagi, on võlausaldajal oht enda nõudest ilma jääda. Sellises olukorras võib seaduses ette nähtud (mitte veel möödunud) aegumistähtajale tuginemine olla käsitletav kui oma õiguste ebaaus teostamine, mis on sellest tulenevalt hea usu põhimõttega vastuolus ning lubamatu. Õiguste kaotamise doktriini avatakse kohtupraktikas selle elementide kaudu, mis on järgmised: 1) nõude esitamise võimaluse tekkimisest on möödunud pikem aeg; 2) võlausaldajal oli selle jooksul võimalus nõue esitada; 3) võlausaldaja käitumist arvestades võis võlgnik eeldada, et nõuet ei esitata ka tulevikus. Täiendavaks eelduseks võib olla kahju tekkimine nõude esitamisega viivitamisest. Viivitust nõude esitamisel hinnatakse objektiivselt, kusjuures tuleb arvestada, kas õigustatud isik oli oma nõudest teadlik, kas tal oli võimalik esitada nõue ka varem ning kas temalt sai nõuda õiguse teostamist. Õiguse kaotamiseks peab õigustatud isiku käitumine olema selline, et teine pool saab sellest mõistlikult aru ainult kui õiguse teostamisest loobumisest. Seetõttu aktsepteeritakse õiguste kaotamise doktriini kohaldamist eriti olukorras, kus võlausaldaja viivitab nõude esitamisega ainult selleks, et suurendada enda viivisenõuet või kus võlausaldaja kinnitab korduvalt, et ta nõuet esitada ei kavatse, kuid teeb seda ikkagi. Õiguste kaotamise doktriini on kinnitanud Riigikohus 29.01.2007 otsuse nr 3-2-1-137-06 punktis 23, 06.12.2007 otsuse nr 3-2-1-100-07 punktis 16 ning 03.12.2008 otsuse nr 3-21-105-08 punktis 16 leides, et erandlikel asjaoludel saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes. Kostja on seisukohal, et eelpool nimetatud poolte vahelisi õigussuhteid ja teisi kirjeldatud asjaolusid arvestades, on põhjendatud hagi rahuldamata jätmine nõude pikaajalise sissenõudmata jätmise tõttu. Kostja seisukohad on sisuliselt tõendatud hageja esitatud tõenditega võlanõude esitamise kohta 19.09.2013 ja sellele kostja poolt esitatud vastuväidetega. Hageja ei ole hagiavalduses millegagi loogiliselt põhjendanud võlanõude esitamisega ligi kolme aastast viivitust. III Kostja jätab endale õiguse vastuhagi esitamiseks seoses poolte vahel sõlmitud käsunduslepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse mitte täitmisega hageja poolt.

lk 8 Vastuhagi esitamiseks peab kostja uuesti tutvuma kõnealuse tsiviilasja 2-12-424 materjalidega ja hindama enda esindajana tehtud töö mahtu ja selle maksumust. IV Kostja palun kohtul kohtukulud jagada vastavalt seadusele. V Kostja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. VI Kostja ei välista esialgu asja kompromissiga lahendamise võimalust. 22.01 2014.a. kirjas märkis kostja järgmist:

lk 9 TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Hagita menetluses võib kohus lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu tõendusvahendi muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all. Eelviidatud sätteid aluseks võttes on hageja poolt kohtule esitatust tõendina käsitletavad: 1) poolte vahel sõlmitud laenuleping; 2) hageja 19.09.2014 võlateade; 4) kostja 30.09.2014 vastus võlateatele. Kõik ülejäänud hagiavalduses ja kohtumenetluse käigus hageja esitatud väited, selgitused ja vastuväited kostjale on paljasõnalised. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: 1) hageja laenuandjana ja kostja laenusaajana sõlmisid 08.11.2010 laenulepingu laenu 20 000 EEK tagasimakse tähtajaga hiljemalt 23.12.2010; 2) Hageja ei ole kostjale esitanud nõuet võla või viivise tasumiseks enne 19.09.2013, s.o ligi kolme aasta jooksul. 3) Veel sõlmisid pooled käsunduslepingu, mille alusel kostja esindas hagejat kui avaldajat Pärnu Maakohtu tsiviilasjas 2-12-424; 4) Hageja on tasunud käsunduslepingu täitmise eest kostjale 1 000 eurot, millest 200 eurot veel kahe täiendava esindatava eest. Kostja jääb enda 30.09.2013 kohtuvälisele võlanõudele ja 16.12.2014 vastuses hagile esitatud vastuväidete juurde. Kostja esindas hagejat (ja hageja palvel veel kahte isikut) Pärnu Maakohtu tsiviilasjas 212-424. Hageja ei esitanud kostjale kogu kõnealuse kohtumenetluse kestel kordagi laenulepingust tulenevat nõuet võlakohustuse ja/või viivise tasumiseks. Arvestades tsiviilasja 2-12-424 mahtu ja kostja lepingulise esindajana tehtud tööd, siis on üheselt selge, et hageja makstud 800 eurot ei vasta mingil moel tavapäraselt sarnase teenuse eest makstavale tasule. (Riigikohus on lahendis 3-1-1-66-12 punktis 16 asunud seisukohale, et õigusabi tunnihinna mõistlikuks suuruseks võib lugeda 110 eurot, millele lisandub käibemaks). Kostja jaoks oli arusaadav, ja sellest oli poolte vahel juttu enne esindusõiguse vormistamist, et võlasuhtest tulenevalt ei soovi kostja hagejalt viimase esindamisel tehtud töö eest raha nõuda – see tasaarvestatakse olemasoleva võlakohustusega. Kokkulepe oli vaid kostja asjaajamisega seotud reaalsete kulude (sõidud Rakverest Saaremaale, telefonikõned, tasulised päringud infosüsteemides) tasumiseks. Nimetatud asjaolu tõendab poolte objektiivne tegevus ja käitumine – hageja ei esitanud kostja vastu võlanõuet ning kostja ei esitanud arveid tegelikult tehtud töö eest. Kostja peab siinkohal vajalikuks märkida, et hageja on õigusabiteenuse tavapärastest hindadest suurepäraselt teadlik, kuivõrd eelnevalt kaitses kostja teda kriminaalasjas ja esitas kaitsjatasuna oluliselt suuremaid arveid. Õigusteooria kohaselt on nõudeõiguse funktsionaalse kaotamise peamine viis selle aegumine. Ehkki üldisest reeglist on olemas erandeid, siis tavaliselt aegub lepinguline nõue kolme aastaga (TsÜS § 146 lg 1) ja seadusest tulenev nõue kümne aastaga (TsÜS § 149). Õiguspraktikas esineb olukordi, kus nõude tekkimisest kuni selle sissenõudmiseni

lk 10 möödub märkimisväärne aeg. Kohtupraktika kohaselt võib võlausaldaja enda nõudeõiguse kaotada ka enne seda, kui kätte jõuab nõude aegumistähtaeg. Tegemist on sätetega, mis reguleerivad konkreetseid üksikküsimusi, kuid nii õigusdogmaatika kui kohtupraktika on tunnustanud ka üldisemat nõudeõiguse minetamise võimalust, mida tuntakse õiguste kaotamise doktriini nime all. Õiguste kaotamise doktriin tuleneb võlaõigusseaduses sätestatud hea usu põhimõttest ning tähendab õiguse kaotamist selle kasutamise ebalojaalse hilinemise tõttu. Õiguse kaotamine toimub siis, kui õigustatud isik pikema aja jooksul oma õigust ei kasuta, kuigi tal oli selleks võimalus, ja teisel poolel tekkis õigustatud usaldus, et seda õigust ei kasutatagi. Lihtsustatult tähendab see, et kui võlausaldaja enda nõuet pikema aja jooksul ei esita ning võlgnikul on alus arvata, et seda ei esitatagi, on võlausaldajal oht enda nõudest ilma jääda. Sellises olukorras võib seaduses ette nähtud (mitte veel möödunud) aegumistähtajale tuginemine olla käsitletav kui oma õiguste ebaaus teostamine, mis on sellest tulenevalt hea usu põhimõttega vastuolus ning lubamatu. Õiguste kaotamise doktriini avatakse kohtupraktikas selle elementide kaudu, mis on järgmised: 5) nõude esitamise võimaluse tekkimisest on möödunud pikem aeg; 6) võlausaldajal oli selle jooksul võimalus nõue esitada; 7) võlausaldaja käitumist arvestades võis võlgnik eeldada, et nõuet ei esitata ka tulevikus. Viivitust nõude esitamisel hinnatakse objektiivselt, kusjuures tuleb arvestada, kas õigustatud isik oli oma nõudest teadlik, kas tal oli võimalik esitada nõue ka varem ning kas temalt sai nõuda õiguse teostamist. Õiguse kaotamiseks peab õigustatud isiku käitumine olema selline, et teine pool saab sellest mõistlikult aru ainult kui õiguse teostamisest loobumisest. Seetõttu aktsepteeritakse õiguste kaotamise doktriini kohaldamist eriti olukorras, kus võlausaldaja viivitab nõude esitamisega selleks, et suurendada enda viivisenõuet. Seega on hageja viivisenõue igal juhul alusetu. Õiguste kaotamise doktriini on kinnitanud Riigikohus otsuse nr 3-2-1-137-06 punktis 23, otsuse nr 3-2-1-100-07 punktis 16, otsuse nr 3-2-1-105-08 punktis 16 ning otsuse 3-2-191-09 punktides 11 ja 14 leides, et erandlikel asjaoludel saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes. Käesoleval juhul on sellise erandliku asjaoluna käsitletav poolte vaheline käsundussuhe õigusteenuse osutamisel, mis andis kostjale õigustatud aluse eeldada hageja poolset võlanõude mitte esitamist. Kostja on seisukohal, et poolte vahelisi õigussuhteid ja nende täitmise asjaolusid arvestades, on põhjendatud hagi rahuldamata jätmine nõude pikaajalise sissenõudmata jätmise tõttu. Käesoleval juhul tõendavad poolte vaheline võla- ja käsundussuhe ning sellest tulenev isikute objektiivne käitumine üheselt, et kostjal oli õigus eeldada, et hageja laenulepingust tulenevat võlanõuet kostja vastu ei esita.

lk 11 Hageja ei ole hagiavalduses ja järgnevas menetluses millegagi põhjendanud ja tõendanud võlanõude esitamise ligi kolme aastast viivitamist. Küll on see viivitus arusaadav ja põhjendatud kostja seisukohti ja objektiivseid sündmusi aluseks võttes. Eeltoodu alusel palun jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud jagada vastavalt seadusele.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud asjas esitatud materjalidega leiab, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele hagis toodud õiguslikul alusel järgmistel põhjustel: I Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: 1) hageja laenuandjana ja kostja laenusaajana sõlmisid 08.11.2010 laenulepingu /t.l. 13/ , millega hageja andis kostjale laenu 20 000 EEK (1 278.23 €), ilma intressita, tagasimakse tähtajaga hiljemalt 23.12.2010. Maksmisega viivitamise korral kohustus kostja tasuma viivist 1% päevas laenusummast. 2) Kostja laenu ei tagastanud ja võlgneb hagejale tagastamata laenuna 1278,23 eurot. 3) Pooled on sõlminud käsunduslepingu, mille alusel kostja esindas hagejat kui avaldajat Pärnu Maakohtu tsiviilasjas 2-12-424. Hageja on tasunud käsunduslepingu täitmiseks kostjale 1 000 eurot. II Kostja esitas hagile nõudeõiguse kaotamise vastuväite, põhjendades seda õiguste kaotamise doktriiniga, mis avatakse kohtupraktikas selle elementide kaudu, mis on järgmised: 1) nõude esitamise võimaluse tekkimisest on möödunud pikem aeg; 2) võlausaldajal oli selle jooksul võimalus nõue esitada; 3) võlausaldaja käitumist arvestades võis võlgnik eeldada, et nõuet ei esitata ka tulevikus. Riigikohus on asunud seisukohale, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel ( 3-21-105-08, vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23). Lahendis nr. 3-2-1-100-07 on tsiviilkolleegium asunud seisukohale, et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Antud juhul on hagi esitatud enne seadusest tulenevat kolmeaastast aegumistähtaega. Kohus ei ole tuvastanud erandlikke asjaolusid, mis annaks aluse lugeda hageja õiguse kaotanuks esitada nõuet kostja vastu laenulepingust tuleneva võla nõudes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja vastuväide õiguse kaotamise kohta on põhjendamata ja tõendamata. III

lk 12 Teise vastuväitena on kostja esitanud väite, et vaidlusalune laenuvõlg tasaarvestati käsunduslepingu tasuga, mille hageja pidi maksma kostjale seoses sellega, et viimane esindas teda tsiviilasjas nr. 2-12-424. Kohus nõustub siinkohal kostja väitega, et TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja vastuväide nõuete tasaarvestamise kohta on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. Muu hulgas ei ole kostja esitanud kohtule tõendit selle kohta, kui suur pidi olema käsunduslepingust tulenev tasu, mille hageja pidi kostjale maksma eeltoodud tsiviilasjas. Kostja tunnistab, et hageja maksis talle 1000 € . Kohus ei saa pidada põhjendatuks kostja väiteid selle kohta, et see tasu pidi olema oluliselt suurem seoses sõitudega Saaremaale jne. Hinnates nimetatud tsiviilasjas toimunud menetluse käiku, ei saa kohus lugeda maksmisele kuuluva tasu suurust suuremaks kui seda hageja poolt maksti. Kostja liitus menetlusega mitu kuud peale menetluse algatamist. Ühel korral lükkas kohus istungi edasi „ avaldajate esindaja (kostja) puuduliku töö ja ükskõikse suhtumise tõttu asjasse“. Kuigi tegemist ei olnud lihtsa menetlusega, ei ole kostja tõendanud oma tööd asja lahendamisel mahus, mis annaks aluse nõuda hagejalt suuremat tasu, kui ta seda juba maksnud on. Seetõttu ei saa kohus kostja vastuväidet tasaarvestamise kohta põhjendatuks ja tõendatuks, seda enam, et hageja sellega ei nõustu. IV VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Laenu tagastamise tähtaeg lõppes 23. 12. 2010 ja sellest päevast muutus võlg täielikult sissenõutavaks. Hagi esitamise seisuga on kostja viivituses olnud 1030 päeva. Lepingu p.2.2. järgi oli viivise suuruseks kokku lepitud 1 % päevas(12,78 €). hageja on viivist vähendanud ja taotleb 728,37 € väljamõistmist kostjalt, mis kohtu hinnangul on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna kostja ei ole asunud võlga tasuma, on põhjendatud ka hageja nõue viivise väljamõistmiseks kostjalt etteulatuvalt, protsendina põhinõudest. Kohus mõistab viivise välja VÕS § 113 lg. 1 sätestatud määras. V Menetluskulude jaotus TsMS § 162 järgi hagimenetluses kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

lk 13

Kohtunik: Külli Mõlder /digitaalselt allkirjastatud/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.