Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

1(8)

põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 35.598, 59 eurot.

Selgitused:

täitemenetluse algatamise avalduse tagatise realiseerimiseks, kuid seda pole õnnestunud rahaks teha. Laenulepingust tulenev võlgnevus 23. novembri 2012. a. seisuga oli 45.185 eurot, sealhulgas põhivõlg 35.681, 85 eurot, intress 685, 26 eurot, viivis 8665,93 eurot ja teenustasu 159, 80 eurot. Hagejal ei ole olnud võimalik realiseerida oma nõuet kinnistu müügist laekuvate vahendite arvelt. Samuti ei ole hagejal olnud võimalik tuvastada kinnistu tegelikku turuväärtust ja seega puudub hagejal kindlus, kas kinnistu müügist saadavate vahendite arvelt on võimalik kustutada kogu hageja nõue. Täiendavalt leidis hageja, et kostjad pole selgitanud, kuidas võiks välistada võla väljamõistmise asjaolu, et tagatise realiseerimine on olnud praeguseni võimatu. Kinnistu väärtusest moodustab olulise osa elamu, millele hüpoteegipidajal puudub sissepääs ja seetõttu ei ole tal võimalust tellida kinnistu turuväärtuse leidmiseks atesteeritud kinnisvarahindajalt ekspertarvamust. D.O jäi hagejale võlgu ja pidi omalt poolt tegema jõupingutusi selleks, et tasuda võlgnevus, ning vajadusel leidma ostja tagatisele. Kostjatel on vaidlusalustest laenu- ja käenduslepingust tulenevad võlaõiguslikud kohustused hageja ees. Nende kohustuste täitmist hageja nõuabki. Selle nõude olemasolu ja sissenõutavus ei ole seotud kostjate asjaõigusliku hüpoteegi seadmise lepingust tulenevate kohustustega. Laenulepingust tulenev nõue on suurenenud viiviste arvelt. Kostjate võlgnevus hageja ees 17. veebruari 2013. a. seisuga on kokku 45.778, 18 eurot, sealhulgas põhivõlg 35.681, 85 eurot, intress 685, 26 eurot, viivis 9334, 53 eurot ja teenustasu 159, 80 eurot. Hageja suurendas haginõuet 45.778, 18 euroni. Viivise määr on 9, 714% (intress 2, 714 + 7%). Vaatamata lepingujärgse aluse olemasolule palus hageja kostjatelt välja mõista seadusjärgne viivis, mille määr on hetkel 7, 75% aastas, kuid mitte suuremas summas kui 35.681, 85 eurot. Kostja vastus Kostjad hagi ei tunnistanud. Hagist ega ka hagile lisatud materjalidest ei selgu, millistel põhjustel ei õnnestunud hagejal laenulepingust tulenevate nõuete realiseerimiseks seatud tagatist ehk kinnistule seatud I järjekoha hüpoteeki realiseerida. Kuivõrd kinnistule seatud hüpoteek tagas kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid kostjate vastu, võisid kostjad eeldada, et hageja asub peale laenulepingu ülesütlemist oma nõuet realiseerima tagatise ehk kinnistule seatud hüpoteegi kaudu. Hageja on küll esitanud kohtutäiturile avalduse D.O suhtes täitemenetluse algatamiseks, kuid ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, millistel põhjustel osutus täitemenetluse käigus kinnistu võõrandamine ning selle müügist saadava tulemi arvelt hageja nõude rahuldamine võimatuks. Hagiavaldusest ei selgu, kas kinnistut on üritatud võõrandada sundenampakkumise läbi ning juhul, kui kohtutäitur on seda üritanud, siis kas ja millistel põhjustel on enampakkumine nurjunud. Hagejal on hüpoteegipidajana olnud mitme aasta jooksul võimalus tellida kinnistu turuväärtuse leidmiseks mõnelt atesteeritud kinnisvarahindajalt ekspertarvamus. Kinnistu näol on tegemist ligi 38.000 m 2 suuruse maatulundusmaaga, mis asub Harjumaal Tallinna lähipiirkonnas ning mille turuväärtus võiks eelduslikult vastata hageja nõude suurusele. Seejuures ei ole kinnistu näol tegemist kinnisasjaga, millel puuduks kindel sihtotstarve või mille võõrandamine võiks mõnel muul põhjusel osutuda raskendatuks või ebaotstarbekaks. Seega ei esine asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik järeldada, et hagejal ei ole olnud võimalik tuvastada kinnistu turuväärtust. Kuivõrd hüpoteegi seadmise eesmärgiks on hüpoteegipidajale võimaluse andmine realiseerida oma nõue panditud eseme arvel, on nii mõistlikkuse kui ka hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik eeldada, et hüpoteegipidaja realiseerib esmalt oma nõude tagamiseks seatud tagatise ning pöördub alles tagatise realiseerimise võimatuse korral nõudega käendaja vastu. Vastupidise käsitluse kohaselt muutuks nõude tagamiseks hüpoteegi seadmine kohustatud isiku kinnisasjale sisuliselt ebaotstarbekaks, kuivõrd võlausaldaja võib nõuda võlgniku poolt kohustuse täitmata jätmise korral kohustuse täitmist käendajalt, minnes 3(8)

kohustuse täitmise tagamiseks seatud hüpoteegist või mõnest muust piiratud asjaõigusest mööda. Käendaja vastu hagi esitamine on põhjendatud üksnes juhul, kui võlausaldajal ei õnnestu täitemenetluse raames oma nõuet võlgniku vastu rahuldada. Maakohtu otsus Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 45.778, 18 eurot ja viivised määras 7, 75% aastas põhivõlalt (35.598, 59 eurot) alates 18. veebruarist 2013. a. kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 35.598, 59 eurot. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg. 1 kohaselt võib kinnisasja hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteek on rahalise nõude tagamise vahend. Hüpoteegipidajal, s. t. isikul, kellele hüpoteek kuulub, on õigus nõuda teatud tingimuste saabumisel, reeglina hüpoteegiga tagatud nõude vabatahtliku rahuldamata jätmise korral, võlguoleva summa tasumist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadavast rahasummast ning kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist. AÕS § 352 lg. 1 kohaselt, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus (TMS) sätestatud korras. Nõuete rahuldamisel tuleb eristada tekkivat võlaõiguslikku ja asjaõiguslikku suhet. Hüpoteegipidajal on asjaõiguslik nõue koormatud kinnisasja omaniku suhtes, kuid ta on enamasti ka võlausaldaja, kellel on võlaõiguslik nõue isikliku võlgniku vastu, kes võib olla ka koormatud kinnisasja omanik. Isik, kellele kuuluvad mõlemad nõuded, võib ise otsustada, kumma nõude ta realiseerib, ta võib panna kehtima ka mõlemad nõuded korraga ning ühendada nõuded, kui need on suunatud sama isiku vastu. Eespooltoodust tulenevalt ei pidanud hageja kõigepealt realiseerima võlaõigusliku nõude täitmise tagatiseks olnud kinnisasja ja alles tagatise realiseerimise võimatuse korral esitama nõude käendaja vastu. Hagi esemeks on hageja võlaõiguslik nõue kostjate vastu, mis tuleneb hageja ja D.O vahel sõlmitud laenulepingust ning hageja ja F.K vahel sõlmitud käenduslepingust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg. 2 kohaselt on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 142 lg. 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg. 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 65 lg. 1 sätestab, et kui mitu isikut peab täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja on nõudnud lepingust tulenevate kohustuste täitmist mõlemalt kostjalt. Juhindudes VÕS § 76 lõikest 1, tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg. 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg. 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjad ei ole hageja nõude suuruse osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue põhjendatud ning kostjatelt kuulub väljamõistmisele lepingu alusel põhivõlgnevus 35.598, 59 eurot. Vastavalt VÕS § 397 lõikele 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 94 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga 4(8)

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. 1. aprillil 2005. a. sõlmitud laenulepingu lisa nr. 5 kohaselt leppisid pooled intressimääraks 6 kuu EURIBOR + 1, 25% aastas. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista intressi summas 685, 26 eurot. Kostjad intressinõudele vastuväiteid esitanud ei ole. Hageja on kohtule esitanud laenumaksete aruande laenulepingu nr. 2000033699910 kohta, millega on tõendatud kostjate võlgnevus hageja ees. Intressinõue on põhjendatud ja kuulub solidaarselt kostjatelt väljamõistmisele vastavalt hageja poolt taotletule.

kestel, et esitatud hagist ega ka hagile lisatud materjalidest ei selgu, millistel põhjustel ei õnnestunud hagejal laenulepingust tulenevate nõuete realiseerimiseks seatud tagatist ehk kinnistule seatud I järjekoha hüpoteeki realiseerida. Kuivõrd tagas kinnistule seatud hüpoteek kõiki laenulepingust tulenevaid nõudeid kostjate vastu, võisid kostjad ka eeldada, et hageja asub peale laenulepingu ülesütlemist oma nõuet realiseerima tagatise ehk kinnistule seatud hüpoteegi kaudu. Hageja on küll esitanud kohtutäiturile avalduse D.O suhtes täitemenetluse algatamiseks, kuid ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, millistel põhjustel osutus täitemenetluse käigus kinnistu võõrandamine ning selle müügist saadava tulemi arvelt hageja nõude rahuldamine võimatuks. Hagiavaldusest ei selgu, kas kinnistut on üritatud võõrandada sundenampakkumise läbi ning juhul, kui kohtutäitur on üritanud kinnistut sundenampakkumise läbi võõrandada, kas ja millistel põhjustel on enampakkumine nurjunud. Kohus pole neid väiteid hinnanud. Kostjad väitsid ka seda, et hageja põhjendus, et tal ei ole õnnestunud kinnistu turuväärtust kindlaks teha, pole tõendatud. Hagejal on hüpoteegipidajana olnud mitme aasta jooksul võimalus tellida kinnistu turuväärtuse leidmiseks mõnelt atesteeritud kinnisvarahindajalt ekspertarvamus. Kinnistu näol on tegemist ligi 38.000 m 2 pindalaga maatulundusmaaga, mis asub Harjumaal Tallinna lähipiirkonnas ning mille turuväärtus võiks eelduslikult vastata hageja nõude suurusele. Seejuures ei ole kinnistu näol tegemist sellise kinnisasjaga, millel puuduks kindel sihtotstarve või mille võõrandamine võiks mõnel muul põhjusel osutuda raskendatuks või ebaotstarbekaks. Seega ei esine kostjate hinnangul selliseid asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik järeldada, et hagejal ei olegi olnud võimalik tuvastada kinnistu turuväärtust. Kohus pole neid väiteid hinnanud. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, millistele asjas juriidilist tähendust omavatele asjaoludele kohus AÕS § 325 lõiget 1 ja § 352 lõiget 1 kohaldanud on. Vaidlust ei ole ju hüpoteegilepingu kehtivuse üle, hageja väidete kohaselt ei saavat ta kostjate tegevusest tulenevalt kinnisasja täitemenetluses müüa. Kostjad väitsid menetluse kestel, et F.K osas ei saa tema kui käendaja vastu nõuet enne täita, kui sama nõude tagamiseks seatud hüpoteek on realiseeritud. Kohus ei ole selles osas õigust kohaldanud. Käendaja selline vastuväide tugineb VÕS § 149 lõikele 5 ja mingeid erandeid selles osas teha ei ole võimalik. Kostjad on väitnud, et hageja ei ole tõendanud, et kinnisasja ei saa täitemenetluses müüa. Pole esitatud tõendeid täitemenetluse ebaõnnestumise kohta. Kostjad esitasid esimese astme kohtule taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks, kohus jättis selle rahuldamata. Hagi ei ole esitatud eesmärgil, millele peaks riik andma õiguskaitset. Hagi materjalidest nähtub, et laenulepingu nr. 2000033699910 lisa 5 p. 10. 1. 1 kohaselt on laenu tagatiseks esimesele järjekohale seatud hüpoteek kinnistule nr. XXXX asukohaga XXX. Hageja omandas vastava esimese järjekoha hüpoteegi 3. juunil 1999. a. sõlmitud notariaalse lepinguga. Selle lepingu punktide 1. 3, 2. 7 ja 3. 1 kohaselt kohustus kinnisasja igakordne omanik alluma SEB Panga nõuete rahuldamiseks (s. h. kõik laenulepingust nr 2000033699910 tulenevad nõuded) kohesele sundtäitmisele. Vastav notariaalne kokkulepe on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg. 1 p. 19 tähenduses täitedokumendiks. 10. detsembril 2009. a. ongi hageja esitanud kohtutäiturile Mati Kadakale täitemenetluse algatamise avalduse. Kohtutäitur alustas täitemenetluse (täiteasi nr. 008/2009/9101). Täitemenetlust ei ole lõpetatud. Seega on kohtutäitur asunud hageja nõuet juba rahuldama, mistõttu puudub igasugune vajadus kohtumenetluses vaielda, kas hageja nõue kostjate vastu kuulub rahuldamisele. Seisukoht, et nõude üle, mille osas on juba algatatud täitemenetlus, ei ole hagimenetluse läbiviimine põhjendatud, ühtib ka Riigikohtu lahendis 3-2-1-93-06 seisukohtadega, mille kohaselt menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, s. t., kui on olemas eelnimetatud nn. kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese 6(8)

sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg. 2 p. 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg. 2 p. 2 järgi hagi läbi vaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele. Kui selline hagi on menetluses ja kostja võtab selle kohe õigeks, võib see TsMS § 168 lg. 6 järgi olla aluseks menetluskulude hageja kanda jätmisele. Lähtudes Riigikohtu seisukohast, on hagi läbi vaatamata jätmine igal juhul põhjendatud. Tegemist pole mitte üksnes olukorraga, kus hagejal juba on täitedokument, mille alusel oma nõue rahuldada, vaid olukorraga, kus kohtutäitur on juba asunud hageja nõuet täitedokumendi alusel täitma. Seega puudub õiguskaitsevajadus. Vastustaja seisukoht Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige osas, millega hagi kostja F.K vastu rahuldati. Selles osas tuleb otsus TsMS § 657 lg. 1 p. 3 alusel tühistada ja tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebus otsuse tühistamiseks alust. Vaidlust ei ole maakohtu poolt otsuses tuvastatud laenulepingu ja käenduslepingu sõlmimise, laenulepingu rikkumise ja selle ülesütlemise asjaolude üle, samuti laenulepingust tekkinud võla arvestuse ja suuruse, samuti selle üle, et laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks on kostja D.O kinnisasjale seatud hüpoteek hageja kasuks ning et hageja on esitanud avalduse hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluses. Kooskõlas TsMS 652 lg. 1 punktiga 1 võtab ringkonnakohus need maakohtu poolt tuvastatud asjaolud asja läbivaatamisel aluseks. Hageja esitas kostjate vastu raha nõude, taotledes laenulepingujärgse võla tasumist D.O-lt kui võlgnikult ja F.K-lt kui võlgnikuga solidaarselt vastutavalt käendajalt. Kostjad leidsid, et hagejal ei ole samaaegselt sundtäitmisel oleva hüpoteegi realiseerimisega õigust esitada nende vastu raha nõuet hagimenetluses. Kolleegium leiab, et laenulepingujärgse võlgniku D.O vastuväited hagile ei ole põhjendatud. Maakohus on otsuses asjakohaselt põhjendanud, et eristada tuleb asjaõiguslikku ja võlaõiguslikku nõuet ning hageja realiseerib kooskõlas oma valikuõigusega hagimenetluses oma isiklikku nõuet laenulepingujärgse võlgniku vastu. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku vastu esitatud nõude lahendamiseks ei ole oluline see, millisel põhjusel ei ole hagejal õnnestunud oma nõuet võlgniku vastu maksma panna hüpoteegi rahaks tegemise teel saadava raha arvel. Apellatsioonkaebuses kordavad apellandid maakohtu menetluses esitatud seisukohti, millele maakohus on juba vastanud, kaebusest ei nähtu aga, miks nad maakohtu otsuse põhjendusega ei nõustu. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebusega aga osas, mis puudutab F.K esitatud vastuväidet. Käendaja F.K on maakohtu menetluses esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt tema vastu ei saa nõuet esitada enne nõude tagamiseks seatud pandi realiseerimist. VÕS § 149 lg. 5 kohaselt, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Selle üle, et hagejal on lepingu alusel tekkinud pandiõigus põhivõlgniku D.O vara suhtes, ei ole vaidlust. Õigus nõuda nõude rahuldamist pandi arvel tähendab käendaja õigust keelduda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest võlausaldaja ees. Niisugune käendaja täitmisest keeldumise õigus kestab ajaliselt kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni ja käendaja võib osundatud sättele viidates keelduda käenduslepingu täitmisest pandi ulatuses ehk ulatuses, milles pandipidajast võlausaldaja nõue eelduslikult kuuluks pandi realiseerimise korral rahuldamisele realiseerimisest saadu arvel. Sellele, nagu oleks põhivõlgniku D.O pankrot välja kuulutatud, 7(8)

tuginetud ei ole, seega tuleb lähtuda eeldusest, et seda ei ole välja kuulutatud. Hageja on esile toonud, et kinnisasja, millele laenu tagamiseks on seatud hüpoteek, ei ole müüdud. Esiletoodud asjaolude põhjal, tõenditest rääkimata, ei ole võimalik otsustada, millises ulatuses oleks hageja nõuet võimalik rahuldada pandi arvel ehk millises ulatuses oleks käendajal F.K-l õigus hageja nõude täitmisest keelduda. Arvestades asjaolu, et maakohus on käendaja vastuväite jätnud igasuguse tähelepanuta ega ole kooskõlas TsMS § 392 lg. 1 punktidega 3 ja 4 välja selgitanud poolte faktilisi ja õiguslikke väiteid käendaja VÕS § 149 lõikest 5 tuleneva õiguse kohta, samuti seda, milliseid tõendeid soovivad menetlusosalised esitada oma sellekohaste faktiliste väidete põhjendamiseks, on eelmenetluse ülesanded ilmselgelt jäänud selles osas täitmata. Kohus ei ole nõudnud menetlusosalistelt vaidlusaluste asjaolude kohta selgitusi (TsMS § 392 lg. 3) ega täitnud selles osas oma selgitamiskohustust. Kirjeldatust lähtudes ei pea kolleegium võimalikuks teha F.K vastu esitatud nõude kohta sisulist otsustust, vaid maakohtul tuleb tsiviilasi selles osas uuesti läbi vaadata. Apellatsioonkaebuse väited, millega apellandid on põhjendanud hagi läbi vaatamata jätmise taotlust, ei ole asjakohased. Apellatsioonkaebuses ei ole tehtud vahet asjaõiguslikul pandi rahaks tegemise nõudel ja pandipidajal kui laenuandjal võlgniku vastu oleval isiklikul nõudel. Riigikohtu lahendis 3-2-1-93-06 käsitletakse hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, nagu apellandid isegi kaebuses on märkinud, mitte võlgniku vastu võlaõigusliku raha maksmise nõude esitamist, millega lahendatavas asjas tegemist on. Võla ja viivise arvestuse ning viivisemäära kohta apellatsioonkaebus vastuväiteid ei sisalda. Menetluskulud tuleb maakohtul jaotada asja uue sisulise läbivaatamise käigus, arvestades kõigi tsiviilasjas lahendatud nõuete lahendamise tulemusega.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.