Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja
Kohtunik
Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
04. aprill 2014.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-13-46414
Tsiviilasi
XXXhagi XXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks 9000 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende
hageja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX)
esindajad
hageja esindaja XXX kostja XXX(isikukood XXX elukoht XXX) kostja esindaja XXX 27.02.2014, avalik kohtuistung hageja esindaja XXX, kostja XXX, kostja esindaja XXX
Istungi toimumise aeg Istungil osalenud menetlusosalised
kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud XXX(hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XXX(kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi makseettepaneku, millele kostja esitas vastuväite. 16.12.2013.a määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 10.01.2014 esitatud hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale laenu summades 500 eurot ja 8000 eurot, mille kohta on kostja andnud võlatunnistused. 23.09.2011 vormistatud võlatunnistuses kinnitas kostja, et sai hagejalt laenu summas 500 eurot, intressiga 5% kuus, tagasimakse tähtajaga 23.02.2012. 07.06.2012 koostatud võlatunnistuses kinnitas kostja, et on saanud hagejalt laenu summas 8000 eurot, intressiga 3,8% kuus, tagasimakse tähtajaga 07.10.2012. Kostja on hagejale tagastanud üksnes 1000 eurot. Kuna kostja on viivitanud võla tasumisega, siis on hageja arvestanud viivist 23.09.2011 võlatunnistuse alusel määras 0,167 % päevas ning 07.06.2012 võlatunnistuse alusel määras 0,127 % päevas. Hageja on viivise määra aluseks võtnud intressimäära. 10.01.2014 seisuga võlgneb kostja viiviseid 5220,19 eurot. Hageja arvestab kostja poolt tasutud 1000 eurot viiviste katteks, mille tulemusena võlgneb kostja viiviseid 4220,19 eurot. Hageja ei nõua aga selles summas viivise tasumist, vaid nõuab viiviseid summas 250 eurot. Kostja võlgneb hagejale ka intressi 1363,07 eurot, kuid hageja nõuab intressi summas 250 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 8500 eurot, viivised 250 eurot ja intressi 250 eurot. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on hagejale laenud koos intressiga tähtaegselt ja täies ulatuses tagastanud. Laenu tagastamine toimus sularahas ning viimased maksed tegi kostja hageja kontole. Intressimäär on kokkulepitud laenu kogu perioodiks. Võlakirja tekstis ei ole kirjas, et kostja kohustub tasuma intressi igakuiselt. Hageja on põhjendamatult arvestanud 1000 eurot viiviste katteks. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt on kostja väljastanud 23.09.2011 võlatunnistuse, mille kohaselt sai ta 23.09.2011 hagejalt laenu 500 eurot, intressiga 5 %, tagasimakse tähtajaga 23.02.2012 (t lk 25, 27). Lisaks on kostja 07.06.2012 väljastanud võlatunnistuse, mille kohaselt sai ta hagejalt laenu 8000 eurot, intressiga 3,8 %, tagasimakse tähtajaga 07.10.2012 (t lk 26, 28).
Swedbank AS-i 31.10.2013 tõendist ja 16.03.2013 maksekorraldusest selgub, et laenulepingute alusel on hagejale tagastatud 16.03.2013 600 eurot, 30.04.2013 100 eurot, 31.05.2013 100 eurot, 30.06.2013 100 eurot ja 31.07.2013 100 eurot (t lk 47, 48). Kostja väited ülejäänud laenusumma sularahas tagastamise kohta on jäänud paljasõnaliseks. Selle kohta ei ole kostja ühtegi tõendit esitanud. Seega on kohus seisukohal, et võlgnevus ei ole hagejale täies ulatuses tasutud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal oli õigus arvestada intressi igakuiselt. Võlaõigusseaduse (VÕS) 94 lg 3 sätestab, et fikseeritud intressimääraks on lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana. Vaidlusalustest võlatunnistustest ei nähtu, et kostjal oleks kohustus tasuda intressi igakuiselt. Võlatunnistuse sõnastuse kohaselt on intressi suurus lepitud kokku kogu laenuperioodi kohta. Seega on 23.09.2011 võlatunnistuse alusel intressi suuruseks 25 eurot ja 07.06.2012 võlatunnistuse alusel on intressi suuruseks 304 eurot, kokku 329 eurot. Hageja nõuab kostjalt intressi tasumist summas 250 eurot. Kuna kostja on viivitanud põhivõla tasumisega, siis on hagejal õigus kostjalt nõuda ka põhivõlalt viivist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist 23.09.2011 võlatunnistuse alusel määras 0,167 % päevas ning 07.06.2012 võlatunnistuse alusel määras 0,127 % päevas. Kohus sellega ei nõustu. Lähtudes võlatunnistustes märgitud intressimääradest on viivise määraks 23.09.2011 võlatunnistuse alusel 0,033 % päevas ning 07.06.2012 võlatunnistuse alusel 0,032 % päevas. Samuti vaidlevad pooled selle üle, mille katteks on 1000 eurot tasutud. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega tuleb laenulepingute alusel tasutud summad arvestada esmalt intressi ja viiviste ning alles siis põhikohustuse katteks. Lähtudes makstud summadest ning sellest, et need tuleb kõigepealt arvestada intressi ja viiviste katteks, tuleb kostja poolt makstud summad lugeda 250 euro ulatuses tasutuks intressi katteks ning 750 euro ulatuses viivise katteks. Selle tulemusel jääb 10.01.2014 seisuga viivise suuruseks 488,40 eurot. Hageja on palunud välja mõista viivise 250 eurot. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Ülaltoodule tuginedes kuulub hagi rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 8500 eurot ning viivis 250 eurot, kokku 8750 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus
ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis tuleb menetluskulud jätta 3 % ulatuses hageja kanda ning 97 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.