lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/2-12-13963/42

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 31.03.2014

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number
2-12-13963/42
Asja liik
Tsiviilasi
Menetlusliik
Hagimenetlus
Kuulutamise aeg
31.03.2014
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
6781
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtuasja number

2-12-13963

Määruse tegemise aeg ja koht

31. märts 2014. a., Tallinn

Kohtukoosseis Kohtuasi

Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal OÜ Põltsamaa Graniit hagi H A vastu nõude tunnustamiseks OÜ PG Dolo (pankrotis) pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 16. mai 2013. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Põltsamaa Graniit apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja) OÜ Põltsamaa Graniit (RK 10126848, asukoht Rõstla karjäär, Põltsamaa vald, Jõgevamaa, 48022), lepinguline esindaja adv. Madis Vinni Vastustaja (kostja) H A (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Grete Säde

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Jätta muutmata Harju Maakohtu 16. mai 2013. a. otsuse lõppjäreldus OÜ Põltsamaa Graniit hagis H A vastu nõude tunnustamiseks OÜ PG Dolo (pankrotis) pankrotimenetluses, arvestades põhjenduse osas ka ringkonna-kohtu otsuse põhjendusi.
2.Apellandi taotlus apellatsioonimenetluse peatamiseks jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
4.Apellatsiooniastme menetluskulud jätta apellandi OÜ Põltsamaa Graniit kanda.

1(13)

5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Selgitused:

1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud OÜ Põltsamaa Graniit esitas 5. aprillil 2012. a. Harju Maakohtule hagi H A vastu nõude tunnustamiseks OÜ PG Dolo (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 7. detsembril 2011. a. võlgniku OÜ PG Dolo (panrkotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles palus tunnustada oma nõuet summas 1.248.286, 44 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg. 1 p. 2 teise järgu nõudena.

23.jaanuaril 2012. a. esitas hageja täiendava nõudeavalduse, milles palus lisaks varem esitatud nõudele tunnustada ka nõuet summas 228.743, 17 eurot ja kokku tunnustada tema nõuet 1.447.029, 61 eurot PankrS § 153 lg. 1 p. 2 teise järgu nõudena. 6. märtsil 2012. a. toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja vaidlustas hageja nõude täies ulatuses. Nõude suurus on 1.477.029, 61 eurot ning nõuet ei ole tagatud pandiga. Hageja on ühendava ühinguna ühendanud OÜ Dolo Investeeringud ning selle kohta on tehtud äriregistris
26.augustil 2011. a. vastav kanne. Äriseadustiku (ÄS) § 391 lg. 4 ja § 403 lg. 1 alusel on alates 26. augustist 2011. a. OÜ Dolo Investeeringud vara, s. h. nõudeõigused kolmandate isikute vastu, läinud üle hagejale. 22. aprillil 2010. a. olid võlgnik ja OÜ Dolo Investeeringud sõlminud OÜ Põltsamaa Graniit 70, 5% osa müügilepingu ning auditi tulemusel 22. juunil 2010. a. allkirjastatud lõppakti. Müügilepingus ja lõppaktis sisaldusid võlgniku kinnitused, mis seondusid hagejaga, s. h. hageja finantsseisundi ja põhitegevusega. 2011. a. suveks oli selgunud, et need ei vasta tegelikkusele ning samuti esines kohustuste rikkumisi. Võlgniku kohustuste rikkumiste tulemusena tekkis OÜ-l Dolo Investeeringud võlgniku vastu rahalisi nõudeid kokku 1.171.000, 41 eurot. Rahalise kohustuse olemasolu ja selle tunnistamise kohta 2(13)

andis võlgnik OÜ-le Dolo Investeeringud 14. juulil 2011. a. võlatunnistuse ning kinnitas sellega samuti nõude sissenõutavust. Võlgnik ei ole seni oma võlatunnistusest tulenevat kohustust OÜ Dolo Investeeringud ega hageja kui tema õigusjärglase ees täitnud. Hageja nõude olemasolu on tõendatud ainuüksi võlatunnistuse endaga. Võlatunnistuse alusel on hageja nõude suurus kokku 1.248.286, 44 eurot, mis koosneb põhivõlast 1.171.000, 41 eurot ja viivisest 23. novembri 2011. a. seisuga summas 77.286, 03 eurot. Viivisenõude aluseks on võlatunnistuse p. 3, mille kohaselt on viivisemääraks 0, 05% päevas. Võlgnik oli 14. juulist 2011. a. kuni pankroti väljakuulutamiseni viivituses 132 päeva. Müügilepingu kohaselt võlgnik müüs ja OÜ Dolo Investeeringud ostis hageja osa nimiväärtusega 282.000 krooni, mis moodustas 70, 5% OÜ Põltsamaa Graniit osakapitalist. Lõppakti p. 1. 3 kohaselt tagas võlgnik, et hagejale varem kuulunud nõue 3.443.582, 16 krooni (220.085, 01 eurot) AS-i Terkar vastu, mis oli hageja poolt 18. augustil 2009. a. loovutatud kolmandale isikule, loovutatakse nõude omandanud isiku poolt tasuta hagejale tagasi hiljemalt 20. augustil 2010. a. ning hagejal ei teki sellest tulenevalt mistahes kohustusi. Loovutatud nõuet ei ole hagejale tagasi loovutatud ja selle tagasiloovutamine on muutunud võimatuks, kuna kolmas isik loovutas nõude 1. aprillil 2011. a. notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga edasi heausksele isikule Võlakütid OÜ-le. Lõppakti punktist 1. 3 tuleneva kohustuse rikkumise tõttu tekkis OÜ-l Põltsamaa Graniit kokku kahju 220.085, 01 eurot, mis omakorda vähendas OÜ Põltsamaa Graniit osa väärtust ning tekitas seeläbi vastava summa ulatuses kahju OÜ-le Dolo Investeeringud. Samuti kandis OÜ Dolo Investeeringud nõude tagasisaamiseks märkimisväärseid kulutusi. 24. mail 2011. a. esitas OÜ Dolo Investeeringud võlgnikule eeltoodud asjaoludele tuginedes võlaõigusseaduse (VÕS) § 112 lg. 1 alusel hinna alandamise avalduse 3.443.582, 16 krooni (220.085, 01 eurot). Hinna alandamise avalduse on võlgnik kätte saanud ning võlgnik on OÜ Dolo Investeeringud nõuet 220.085, 01 eurot tunnistanud 27. mail 2011. a. sõlmitud kokkuleppes. Eeltoodud asjaoludel moodustab hageja ostuhinna alandamisest tulenev nõue võlgniku vastu pankroti väljakuulutamise seisuga 3.579.052, 92 krooni (228.743, 17 eurot), mis koosneb põhinõudest 3.443.582, 16 krooni (220.085, 01 eurot) ja seadusjärgsest viivisest VÕS § 113 lg. 1 alusel alates 1. juunist kuni 23. novembrini 2011. a. kokku 8658, 16 eurot. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei esitanud OÜ PG Dolo pankrotimenetluses nõudeavalduste lisadena oma nõudeid tõendavaid dokumente, Mart Altvee on hageja esindajana nii 22. aprilli 2010. a. müügilepingu kui 22. juuni 2010. a. lõppakti allkirjastanud, ühestki avalikust registrist ei nähtu isiku volitust hagejat esindada. Kuivõrd hageja poolt pankrotiavaldusele lisatud dokumentidega ei olnud tõendatud, et OÜ-l PG Dolo kohustused hageja ees olid, siis ei saanud esitatud nõudeavaldusi pidada põhjendatuks. Kahtlusi selles, kas 22. aprilli 2010. a. leping ja 22. juuni 2010. a. lõppakt sõlmiti, tekitab see, et neid dokumente ei ole mitme aasta jooksul kostjale esitatud. Pooled saavad kokku leppida deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust. Seejuures tuleb võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. Hageja ei ole tõendanud, et 14. juuli 2011. a. võlatunnistus on abstraktne ning sellega on soovitud luua iseseisev kohustus. Hageja ei ole seda tõendanud ja eeldada tuleb, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis on kehtivussõltuvuses selle aluseks oleva põhikohustusega. Hageja esitas allkirjastamata müügilepingu ja hageja esindaja volikirjata lõppakti, seega ei olnud tõendatud, et OÜ-l PG Dolo olid üldse hageja ees mingid kohustused, mida OÜ PG Dolo väidetavalt rikkus. Hageja ei ole 7. detsembri 2011. a. nõudeavalduses ega hagiavalduses selgitanud, milles konkreetselt seisnesid OÜ PG Dolo väidetavad kohustuste ja kinnituste rikkumised, seda ei nähtu ka 14. juuli 2011. a. võlatunnistusest. Arvestades OÜ PG Dolo 3(13)

pankrotimenetluses selgunud asjaolusid, on kostjal põhjendatud kahtlus selles, kas OÜ PG Dolo oli oma kohustusi rikkunud ja kas võlatunnistus on põhjendatud. 14. juuli 2011. a. võlatunnistuse on OÜ PG Dolo esindajana allkirjastanud juhatuse liige Silver Eensaar, kes sai juhatuse liikmeks võlatunnistuse allkirjastamise päeval. On äärmiselt ebatõenäoline, et äsja juhatuse liikme volitused saanud isik suudab veenduda selles, kas OÜ PG Dolo on kohustusi hageja ees rikkunud või mitte ja kas sellest tulenevalt on OÜ PG Dolo tekitanud hagejale kahju 1.171.000, 41 eurot. Vastavalt Silver Eensaare väidetele olid võlatunnistuse allkirjastamise ajal OÜ PG Dolo dokumendid varastatud, mis avastati 2011. a. märtsis. Hagi- ja nõudeavalduse kohaselt moodustab hageja ostuhinna alandamisest tulenev nõue OÜ PG Dolo vastu pankroti väljakuulutamise seisuga 228.743, 17 eurot. Hageja ei lisanud oma nõudeavaldustele hageja ja OÜ PG Dolo vahelist 27. mai 2011. a. kokkulepet hinna alandamise kohta. Ühest küljest on hageja rääkinud hinna alandamisest VÕS § 112 mõttes ja teisalt on hageja hagiavalduses osundanud tekkinud kahjule 220.085, 01 eurot. Hagi ja 23. jaanuari 2012. a. nõudeavalduse ning 24. mai 2011. a. hinna alandamise avalduse kohaselt peab hageja alandatud hinnaks 220.085, 01 eurot. Samas ei ole hageja tõendanud, et sellisele tulemusele jõudmisel on kohaldatud VÕS § 112 lõikes 1 sätestatut. Lõppakti p. 1. 3 kohaselt kohustus OÜ PG Dolo tagama, et vaidlusalune nõue tagastatakse hagejale hiljemalt

20.augustil 2010. a. Võrrelda tuleks olukordi, kui hagejale oleks 20. augusti 2010. a. seisuga OÜ Terkar vastu nõue tagastatud ja kui seda ei oleks tagastatud. Vaidlusalune nõue oli 20. augusti 2010. a. seisuga väärtusetu ning seetõttu ei saanud see mõjutada hageja osa väärtust. Vastavalt OÜ Terkar 2009. a. majandusaasta aruande bilansile oli OÜ Terkar 2009. a. kahjum 829.628 krooni. Bilansi kohaselt olid OÜ Terkar varad ja kohustused küll tasakaalus, kuid aruandele lisatud vandeaudiitori arvamuse p. 1 kohaselt ei ole OÜ Terkar juhtkond hinnanud, tuginedes ettevõttevälistele ekspertide arvamusele, kinnisvarainvesteeringute väärtust, mistõttu ei pruukinud OÜ Terkar bilansis kajastatud varade väärtus õige olla. Vandeaudiitori arvamuse punktis 2 toodi välja ka see, et OÜ Terkar lühiajalised kohustused ületavad tema käibevarade kogusummat 10.076.332 krooni ehk OÜ Terkar käibekapital (summa, mille võrra käibevarade maksumus ületab lühiajaliste kohustuste summat) oli negatiivne. 2009. a. majandusaasta aruande osaks olevast tegevusaruandest nähtuvalt oli OÜ Terkar lühiajalise maksevõime kordaja 0, 15%. Lühiajalise võla kattekordaja väljendab ühe krooni käibevarade võimet tasuda lühiajalisi kohustusi. Lühiajalise võla kattekordaja loetakse heaks, kui ta on üle 1, 60, rahuldavaks vahemikus 1, 20 kuni 1, 59 ja nõrgaks, kui see on alla 0, 90; nõrgale kattekordajale võib järgneda ettevõtte pikemaajaline maksevõimetus. OÜ Terkar vastav näitaja oli 0, 15%, mis on väga nõrk, viidates OÜ Terkar alalisele maksevõimetusele. 2010. a. majandusaasta aruannet ei ole OÜ Terkar äriregistrile esitanud. Ametlikes Teadaannetes avaldatud teate kohaselt nimetati OÜ-le Terkari 22. juunil 2011. a. ajutine haldur ning
9.septembril 2011. a. kuulutati välja OÜ Terkar pankrot. Kusjuures Ametlikes Teadannetes avaldatud 29. augusti 2011. a. avalduse kohaselt esitas OÜ Terkar vastu pankrotiavalduse OÜ Võlakütid ehk sama äriühing, kellele 1. aprilli 2011. a. lepinguga vaidlusalune nõue loovutati. OÜ Terkar nõude tagastamata jätmine ei saanud võrreldes olukorraga, kus nõue oleks kohaselt tagastatud, mõjutada hageja osa väärtust sellises ulatuses, nagu on seda väitnud hageja. Sisuliselt oli OÜ Terkar vastu olev nõue väärtusetu ja ka selle hagejale nõuetekohase tagastamise korral ei oleks hageja saanud vastavat nõuet rahuldada. Seda kinnitab kaudselt OÜ Terkar majanduslik seis ja asjaolu, et OÜ Terkar ei ole nõuet rahuldanud ka OÜ-le Võlakütid, kellele nõue 1. aprillil 2011. a. loovutati ja kes on seetõttu pidanud esitama OÜ Terkar pankrotiavalduse. Maakohtu otsus Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4(13)

Harju Maakohus kuulutas 23. novembri 2011. a. määrusega tsiviilasjas 2-11-47278 välja OÜ PG Dolo pankroti. Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Pankrotimenetluse käigus esitas hageja oma nõudeavaldused nõuete tunnustamiseks kokku summas 1.477.029, 61 eurot. OÜ PG Dolo (pankrotis) pankrotimenetluses 6. märtsil 2012. a. toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas kostja hageja nõude täies ulatuses. PankrS § 106 lg. 1 näeb ette, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja esitas kostja vastu tähtaegselt 5. aprillil 2012. a. hagi nõude 1.447.029, 61 euro tunnustamiseks OÜ PG Dolo (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagejal on OÜ PG Dolo (pankrotis) pankrotimenetluses võlatunnistusest ja ostuhinna alandamisest tulenevad nõuded. 7. detsembri 2011. a. nõudeavalduses märkis hageja, et tal on OÜ PG Dolo (pankrotis) vastu 1.248.286, 44 euro suurune nõue, mis tuleneb OÜ PG Dolo 14. juuli 2011. a. võlatunnistusest ja lisana on nimetatud võlatunnistus. 23. jaanuaril 2012. a. esitas hageja nõudeavalduse, milles palus 7. detsembril 2011. a. esitatud nõudele lisaks tunnustada nõuet 228.743, 17 eurot PankrS § 153 lg. 1 p. 2 teise järgu nõudena. Lisadena on hageja esitanud 22. aprilli 2010. a. osade ostu-müügilepingu, 22. juuni 2010. a. lõppakti auditi, 18. augusti 2009. a. nõude loovutamise lepingu, 1. aprilli 2011. a. nõude loovutamise lepingu ja 24. mai 2011. a. hinna alandamise avalduse. Kostja on viidanud dokumentide ebausaldusväärsusele, sest 22. aprilli 2010. a. müügilepingu on hageja esimest korda allkirjastatuna esitanud alles hagiavalduse lisana. OÜ PG Dolo (pankrotis) pankrotimenetluses esitas hageja nõudeavalduse lisana allkirjastamata 22. aprilli 2010. a. müügilepingu ega lisanud nõudeavalduse lisana Mart Altvee volikirja. Kuivõrd hageja ja OÜ PG Dolo (pankrotis) on dokumentide esitamisest ligi kahe aasta jooksul keeldunud, on kostjas tekkinud kahtlus, kas taolisi lepinguid nende tingimustega hageja väidetud aegadel üldse sõlmiti või mitte. Õige on kostja viide PankrS § 94 lõikele 1, sest nimetatud sätte kohaselt tuleb nõudeavaldusele lisada avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Kohus on selgitanud hagejale tõendamiskoormust 9. oktoobril 2012. a. toimunud kohtuistungil, misjärel hageja esitas taotluse tõendada oma väiteid tunnistajate Silver Eensaare ja Andres Lõhmuse ütlustega. Kohus rahuldas hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, et välja selgitada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja loobus hilisema menetluse käigus oma taotlusest. Riigikohus on lahendis 3-2-1-101-04 märkinud, et VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse, näiteks, tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Lahendites tsiviilasjades 3-2-1-69-06 ja 3-21-72-08 on Riigikohus rõhutanud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Riigikohus märkis tsiviilasjas 3-2-169-06 tehtud lahendis, et vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Ainuüksi asjaolu, et rahalise kohustuse olemasolu ja selle tunnistamise kohta väljastas võlgnik OÜ-le Dolo Investeeringud 14. juulil 2011. a. võlatunnistuse, ei tõenda nõude olemasolu. Kostja on põhjendatult viidanud, et tõendamata on, milliste kohustuste rikkumiste tulemusena tekkis OÜ-l Dolo Investeeringud võlgniku vastu rahalisi nõudeid kokku 5(13)

1.171.000, 41 eurot. Hageja on vaid märkinud, et müügilepingus ja lõppaktis sisaldusid erinevad võlgnikupoolsed kinnitused, mis seondusid OÜ-ga Põltsamaa Graniit, tema finantsseisundi ja põhitegevusega ning 2011. a. selgus, et erinevad võlgnikupoolsed kinnitused ei vasta tegelikkusele, s. t. võlgnik andis ebaõigeid kinnitusi, ning samuti esines muid võlgnikupoolseid eeltoodud lepingutest tulenevaid kohustuste rikkumisi. Riigikohus on lahendis 3-2-1-15-09 välja toonud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, s. t., et poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Kokkuleppest ja esitatud tõenditest ei nähtu 14. juuli 2011. a. võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki, millised olid võlatunnistusele eelnenud lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ning millised olid poolte huvid seesuguse võlatunnistusega seonduvalt. Tõendatud ei ole, et poolte tahe oli siduda end abstraktse kohustusega ehk luua iseseisev nõue. Poolte sellesisulist tahet ei saa järeldada ainuüksi 14. juuli 2011. a. kokkuleppe p. 6 kontekstist, milles on märgitud vaid, et müüja kohustub väljastama ostjale võlatunnistuse. Hageja ei ole tõendanud iseseisva kohustusena käsitletava võlatunnistuse olemasolu, kokkuleppe punkt seda ei kinnita ja võimaliku tahteavalduse väljaselgitamiseks tunnistajate ütlustest hageja loobus. Seega tuleks lähtuda deklaratiivsest võlatunnistusest ning hinnata võlakirjas tunnustatud võla olemasolu. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida vastutuse aluste olemasolu, ka nõudeavalduses ei ole kirjeldatud, mis kinnitusi või kohustusi võlgnik rikkus, s. h. keskkonnaalaseid rikkumisi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg. 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Seega saab rääkida tehingu näilikkusest üksnes siis, kui tehingu osalised annavad tehingus teadlikult kinnitusi, mis ei vasta tegelikkusele või lepivad kokku sellistes kohustustes, milles nad tegelikult kokku leppida ei taha, vaid soovivad jätta sellise kohustuse loomise muljet. Tõendatud ei ole, et 14. juuli 2011. a. kokkuleppe näol oli tegemist kompromisslepinguga VÕS § 578 lg. 1 mõttes. Hageja väiteid, et sellega on muudetud õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, ei ole samuti tõendatud. Kohtu nõudel on hageja esitanud tõendina väljavõtte kokkuleppest, mis sõlmiti

14.juulil 2011. a. võlgniku, OÜ Dolo Investeeringud ja OÜ Põltsamaa Graniit vahel. Kostja on taotlenud 14. juuli 2011. a. kokkuleppe tervikteksti tõendina esitamist, hageja on piirdunud väljavõtte lisamisega. Esitatud kokkuleppe väljavõte tuleb jätta arvestamata ilmse ebausaldusväärsuse tõttu, võlatunnistuses tunnustatud võlasummat ei ole võimalik olemasolevate tõendite põhjal tõendatuks lugeda. Hagiavalduse kohaselt kohustus OÜ PG Dolo lõppakti p. 1. 3 kohaselt tagama, et hagejale varem kuulunud nõue 3.443.582, 16 krooni (220.085, 01 eurot) OÜ Terkar (pankrotis) vastu, mis oli 18. augustil 2009. a. loovutatud kolmandale isikule, loovutatakse nõude omandanud isiku poolt tasuta hagejale tagasi hiljemalt 20. augustil 2010. a. ning hagejal ei teki sellest tulenevalt mistahes kohustusi. Hagis toodud asjaolude kohaselt on selles ulatuses hageja osa väärtus vähenenud ja sellises summas on hagejale kahju tekitatud
18.augusti 2009. a. nõude loovutamise lepingus nimetatud nõude suuruses. Nõude suurus, mis oli lepingu punktis 1. 3 toodud, ei kinnita aga seda, et vastav nõue ka reaalselt nii palju väärt oli ehk et seda oli reaalselt võimalik sellises summas OÜ-le Terkar (pankrotis) sisse nõuda.

6(13)

Vastavalt VÕS § 112 lõikele 1, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuse suuruse kohus. Hageja on 24. mai 2011. a. hinna alandamise avalduses alandatud hinnaks märkinud 220.085, 01 eurot, kahju suuruseks tuleks vaadelda aega, mil hagejale oleks nõue

20.augusti 2010. a. seisuga tagastatud ja hinnata olukorda, kui seda ei tagastatud. Kostja esitatud dokumentidest OÜ Terkar (pankrotis) majandusliku olukorra kohta saab järeldada pigem nõude väärtusetust, sest OÜ Terkar (pankrotis) pankrot kuulutati välja 9. septembril 2011. a., seega ei saanud ka OÜ Terkar (pankrotis) nõude tagastamata jätmine mõjutada hageja osa väärtust tunnustavas ulatuses. Võimaliku väärtuse hindamiseks ei ole hageja tõendeid esitanud ega kahju suurust põhistanud. Hageja ostuhinna alandamisest tulenev nõue 228.743, 17 euro osas on samuti tõendamata ja tuleb jätta tunnustamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on hageja seisukohti arvestamata ebaõigesti leidnud, et 14. juuli 2011. a. võlatunnistus ei ole konstitutiivne VÕS § 30 lg. 1 mõttes. Vaja on hinnata, mis oli 14. juuli 2011. a. võlatunnistuse andmise põhjus ja eesmärk, millised olid võlatunnistusele eelnenud lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ning millised olid poolte huvid seesuguse võlatunnistusega seonduvalt. Seejuures on määrav see, kas poolte tahe oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Täiendavalt tuleb õigussuhtele hinnangu andmisel arvesse võtta VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise põhimõtteid, lähtudes esmalt poolte ühisest tegelikust tahtest ja kui see ei ole võimalik, siis VÕS § 29 lõikest 3 olukorras, kus üks lepingupool mõistab lepingutingimust teatud tähenduses ning teine pool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma. Kui tõlgendamine selliselt ei ole võimalik, tuleb VÕS § 29 lg. 4 kohaselt tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Poolte ühine tahe tuleb selgitada välja võlatunnistust selle andmise aja 14. juuli 2011. a. seisuga tõlgendades. Poolte ühine tahe ja eesmärk on väljendatud selgelt eelkõige kokkuleppe punktis 6, milles oli märgitud, et müüja kohustub käesolevaga väljastama ostjale võlatunnistuse punktis 3 sisalduvate rahaliste nõuete kohta, millest on maha arvatud punktis 5 nimetatud summa 191.735, 95 eurot. Seega kohustus müüja ostjale väljastama võlatunnistuse kokku summas 1.171.000, 41 eurot ning selle väljastamisel on see iseseisvaks müüja vastu esitatava nõude aluseks. Võlatunnistuses toob müüja välja ka kohustuse tasuda rahalistelt nõuetelt vastavalt müügilepingu punktile 6. 3 viivist 0, 05% päevas. Seega ei saa olla vaidlust selles, et poolte ühiseks tahteks oli võlatunnistuse näol luua just iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Pooled olid sõnaselgelt oma tahte avaldanud ning sellele tahtele vastavalt anti välja võlatunnistus, mis pidi olema iseseisvaks müüja vastu esitatava nõude aluseks. Ühelgi tõendil ning tõendiliigil ei saa kohtu jaoks olla ette kindlaks määratud jõudu, kuid sellele vaatamata on kohus leidnud, et võlatunnistuse abstraktsust ei ole tõendatud. See järeldus on ka vastuoluline. Iseenesest on võlatunnistus ise üheks tõendiks ning see on vastavuses VÕS §-s 30 sätestatuga. Samuti ei tulene ühestki õigusnormist, et võlatunnistuse abstraktsust saaks tõendada üksnes kindlas vormis või teatud liiki tõenditega. Võlatunnistuse abstraktsuse üle võiks teoreetiliselt vaidlus tekkida olukorras, kus selle tähendust ei ole niivõrd selgelt võimalik järeldada, näit. juhul, kus see sisaldub muu lepingu tekstis ning seda ei ole käsitletud ega vormistatud selgelt võlatunnistusena. Järeldusele, et tegemist on just nn konstitutiivse võlatunnistusega, on võimalik jõuda tõlgendades 14. juuli 2011. a. kokkulepet ja sama kuupäeva võlatunnistust, lähtudes VÕS § 29 lõigetest 3 ja 4. Hageja mõistis võlatunnistust selliselt, et tegemist on konstitutiivse 7(13)

võlatunnistusega. Asjaolu, et sedasi pidi mõistma võlatunnistust ka võlgnik, nähtub 14. juuli 2011. a. kokkuleppe punktidest 6 ja 8. Ei ole usutav, et selliste kokkuleppe punktide pinnalt on võimalik väita, et võlgnik ei saanud aru, et vastavate sätete all mõeldakse eraldiseisvaks nõudealuseks oleva võlatunnistuse väljaandmist ning mitte üksnes tõendamiskoormist ümberpööravat deklaratiivset võlatunnistust. Sama järeldub, kui eeltoodud dokumente ja selles sisalduvaid punkte hinnata VÕS § 29 lg. 4 järgi mõistliku isiku positsioonilt. Eeltoodu tõttu ei saa olla kahtlust, et 14. juuli 2011. a. võlatunnistuse puhul on tegemist VÕS § 30 lg. 1 järgse konstitutiivse võlatunnistusega, mistõttu ei ole kostjal ka teoreetiliselt võimalik võlatunnistusest tulenevale nõudele vastu vaielda 22. aprillil 2010. a. ja

22.juunil 2010. a. sõlmitud lepingutest tulenevate vastuväidetega. Hageja on sellist positsiooni kogu menetluse kestel väljendanud ning seetõttu ei ole õige kohtu etteheide võlatunnistuse aluseks olevate kohustuste tõendamatuse kohta – tulenevalt võlatunnistuse abstraktsusest ei ole see vajalik. See aga ei tähenda, et võlgnik ei oleks tegelikkuses osa müügilepingust ja lõppaktist tulenevaid kohustusi rikkunud. Maakohtu selgitus 14. juuli 2011. a. kokkuleppe väljavõtte arvestamata jätmise kohta jääb arusaamatuks. Hageja esitas tõendi terviktekstina 1. novembri 2012. a. menetlusdokumendi lisana 1. Seega ei pea kohtu väide tõendi üksnes väljavõttena esitamise kohta. Kohus on alusetult jätnud hageja esitatud kokkuleppe tervikteksti hindamata ning üksnes väljavõttele tuginedes ebaõigesti leidnud, et kokkulepet ei ole võimalik käsitleda kompromisslepinguna VÕS § 578 lg. 1 mõttes. Samuti ei ole kohus sisuliselt selgitanud, miks 14. juuli 2011. a. kokkuleppele seesugust tähendust omistada ei ole võimalik, jättes täitmata põhjendamiskohustuse. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hagejal puudub hinna alandamisest tulenev nõue. Kohus ei ole arvestanud hageja selgitust, et hinna alandamine on toimunud kokkuleppel. Samuti on hageja esitanud menetluse kestel erinevaid tõendeid, mis välistavad igal juhul nõude käsitlemise väärtusetuna. Hageja nõue 220.085, 01 eurot tuleneb müügilepingu ja lõppakti järgse osa ostuhinna alandamisest. Kohus leidis, et hageja ei ole hinna alandamise aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, nõustudes selles osas kostjaga. Hageja ei peagi kostja nimetatud asjaolusid tõendama, kuivõrd 27. mai2011. a. võlgniku ja hageja vahel sõlmitud kokkuleppes on võlgnik pidanud hinna alandamist põhjendatuks. Võlgnik on kinnitanud lõppakti punktist 1. 3 tulenevat võlgniku kohustuse rikkumist ning hagejale selliselt tekkinud kahju 220.085, 01 euro ulatuses.
22.aprillil 2010. a. sõlmitud osa müügilepingu ja 22. juunil 2010. a. sõlmitud lõppaktis märgitud lõplik hind OÜ Põltsamaa Graniit osa eest lähtus eeldusest, et
20.augustiks 2010. a. on OÜ-le Põltsamaa Graniit tagasi loovutatud nõue OÜ Terkar 220.085, 01 euro väärtuses. Sellest tulenevalt võttis võlgnik ka 22. juuni 2010. a. lõppakti punktiga 1. 3 vastava kohustuse. Ainuüksi kostja väidete pinnalt ei saa järeldada, et nõue OÜ Terkar vastu 20.augusti 2010. a. seisuga on väärtusetu. Nimelt andis OÜ Terkar juhatuse liikme selgituste järgi OÜ-le Nordinkasso suuri summasid sularahas, millega OÜ Nordinkasso teatud perioodil loobus nõuete esitamisest OÜ Terkar vastu. Eeltoodu tõttu ei saa väiteid OÜ Terkar vastu kuuluva nõude väärtusetuse kohta pidada tõsiseltvõetavaks, kuivõrd ei saa välistada tagasivõidetavate nõuete olemasolu ega asjaolu, et tegelikkuses ei kajastatud OÜ Terkar varalist seisu majandusaasta aruannetes õigesti. Eeltoodud asjaolud on kohus jätnud arvestamata. Kuna hageja ei saanud osa müügilepingu ja lõppaktiga soovitud tulemust, s. t. ei omandanud 220.085, 01 euro väärtuses nõuet OÜ Terkar vastu, siis sellest tulenevalt esines alus ostuhinna alandamiseks. Kui kohus leiab, et hinna alandamine ei ole tervikuna põhjendatud ning hinda ei saa pidada alandatuks ka kokkuleppeliselt, palub hageja määrata kohtul endal hinna alandamise põhjendatud ulatuse, lähtudes VÕS § 112 lg. 1 lausest 3. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 8(13)

Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada, otsuse põhjendust tuleb TsMS § 657 lg. 1 p. 21 alusel siiski mõnevõrra täpsustada ja täiendada. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Nõustuda ei saa apellandi väitega, nagu oleks 14. juuli 2011. a. võlatunnistus konstitutiivne, abstraktne võlatunnistus, millega pooled on tahtnud luua iseseisva kohustuse olemasolevate kohustuste kõrvale ja mis kujutab endast nõudealust, mille puhul selle andmise aluseks oleva tehingu kehtivus või kohustuse olemasolu ei ole oluline. Maakohus leidis õigesti, et võlatunnistuse abstraktset iseloomu tuleb tõendada poolel, kes sellele tugineb, seega hagejal, aga samuti, et hageja ei ole seda piisavalt usutavaks teinud ega tõendanud. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud, et tõendiks võlatunnistuse abstraktsuse kohta on võlatunnistus ise ning 14. juulil 2011. a. hageja, OÜ Dolo Investeeringud ja võlgniku vahel sõlmitud kokkulepe. Esmalt esitas hageja maakohtule üksnes väljavõtte kokkuleppest (kd. I, tl. 168), menetluse kestel esitas hageja siiski ka koopia kokkuleppe terviktekstist (kd. II, tl. 365), nii et põhjendatud ei ole vaidlustatud otsuses sisalduv tõdemus, nagu ei oleks seda esitatud. Siiski ei muuda see maakohtu poolt nende tõendite alusel tehtud järeldusi muus osas ebaõigeks. Maakohus leidis õigesti, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Võlatunnistuses (kd. I, tl. 49) endas ei viita miski sellele, nagu oleks selle andmisel peetud silmas olemasolevate kohustuste kõrvale uue, iseseisva kohustuse tekkimist. Nii on selles märgitud üksnes, et OÜ PG Dolo tunnistab rahalisi kohustusi kokku summas 1.171.000, 41 eurot OÜ Dolo Investeeringud ees, mis tulenevad OÜ PG Dolo ja OÜ Dolo Investeeringud vahel 22. aprillil 2010. a. sõlmitud müügilepingus ja 22. juunil 2010. a. sõlmitud lõppaktis olevate kinnituste rikkumisest ning sellest, et neid dokumentides väljendatu ja asjaolud, millest OÜ Dolo Investeeringud olid teadlik müügihetkel, erinesid tegelikust olukorrast (p. 1), et see rahaline kohustus on muutunud sissenõutavaks (p. 2) ning et sellelt rahaliselt kohustuselt arvestatakse viivist 0, 05% päevas (p. 3). Seega on võlatunnistuses otse viidatud õigussuhtele, millest väidetav võlg on tekkinud, selles ei sisaldu aga midagi, mille põhjal võiks järeldada, et võlatunnistuse andmisega on peetud silmas uue õigussuhte loomist võlatunnistuses märgitud õigussuhte kõrvale. Niisuguseks järelduseks ei anna alust ka sama kuupäeva kandev kolmepoolne kokkulepe (kd. II, tl. 365), millele on osundatud eespool ja milles on viidatud asjatundja arvamusele arvestuslike rahaliste kohustuste kohta 22. aprilli 2010. a. müügilepingu punktis

5.6 sisalduvatest ebaõigetest kinnitustest tulenevalt ning sellele, et ostja (seega OÜ Dolo Investeeringud) on nõus vähendama oma sellest tulenevat nõuet müüja (seega OÜ PG Dolo) vastu; kokkuleppe punkti 3 alapunktides a, b, c, d, ja e on loetletud rahalised nõuded müüja vastu, kusjuures neid kõiki on seostatud müügilepinguga, ning punkt 6, millele hageja peamiselt tugineb, on sõnastatud järgmiselt: „Müüja kohustub käesolevaga väljastama ostjale võlatunnistuse punktis 3 sisalduvate rahaliste nõuete kohta, millest on maha arvatud punktis 5 nimetatud summa 191,735.95 eurot. Seega kohustub müüja ostjale väljastama võlatunnistuse kokku summas 1.171.000, 41 eurot (üks miljon ükssada seitsekümmend tuhat eurot ja nelikümmend üks senti) ning selle väljastamisel on see iseseisvaks müüja vastu esitatava nõude aluseks. Võlatunnistuses toob müüja välja ka kohustuse tasuda viivist rahalistelt nõuetelt vastavalt müügilepingu punktile 6. 3 0, 05% päevas.“ Kokkuleppe osundatud tingimustest nähtub, et selle osalised on seostanud kõiki kokkuleppe tingimusi otse ja selgelt OÜ Dolo Investeeringud ja OÜ PG Dolo vahel 22. aprillil 2010. a. sõlmitud müügilepingu ja selle väidetavate rikkumistega, isegi võlalt tasuda tuleva viivise määra puhul on viidatud müügilepingu tingimustele. Taolisest viivise kohta sõlmitud kokkuleppest tulevases võlatunnistuses ei saa juba iseenesest järeldada VÕS § 30 mõttes iseseisva kohustuse loomise tahet, nagu apellant on leidnud, küll saab viitest müügilepingu tingimustele järeldada võlatunnistuses märgitud kohustuse seost müügilepingu alusel tekkinud õigussuhtega. 9(13)

Mingeid selgitusi ei sisalda kokkulepe aga selle kohta, mida on pooled pidanud silmas, kui on märkinud, et müüja poolt väljastada tulev võlatunnistus on iseseisvaks tema vastu esitatava nõude aluseks. Niisuguse lausega ei ole välistatud, et silmas on peetud deklaratiivset võlatunnistust, sest ka ainuüksi sellele tuginedes on võimalik nõuet esitada ning vastuväidete puudumisel – mida kokkuleppe tekstist tulenevalt võis kokkuleppe sõlmimise ajal eeldada – ei olekski muule tuginemine vajalik. Mingeid muid asjaolusid, mille põhjal võiks vastavalt VÕS § 29 lg. 5 punktidele 1 – 6 teha järeldusi poolte ühise tahte kohta luua võlatunnistuse alusel uus õigussuhe või selle kohta, nagu oleks üks lepingupool mõistnud seda lepingutingimust just selles tähenduses ja nagu oleks ka teine pool seda lepingu sõlmimise ajal just selliselt mõistnud, ei ole hageja esile toonud, nende tõendamisest rääkimata. Et kolleegiumi hinnangul ei anna kokkuleppes märgitu piisavat alust selleks, et pidada 14. juuli 2011. a. võlatunnistust konstitutiivseks, siis ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik hinnata seda, kas seda kokkulepet saab üldse pidada usaldusväärseks tõendiks, arvestades kostja poolt esiletoodud asjaolusid ja väiteid. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et tegemist ei ole VÕS § 30 lg. 1 mõttes konstitutiivse võlatunnistusega, mis iseenesest ja olenemata selle andmise aluseks olevatest õigussuhetest annaks aluse rahuldada hageja 1.447.028, 61 euro suuruse nõude (sealhulgas põhinõue 1.171.000, 41 eurot ja viivisenõud 77.286, 03 eurot) tunnustamiseks esitatud hagi. 14. juuli 2011. a. võlatunnistust tuleb käsitleda kui deklaratiivset. Deklaratiivne võlatunnistus pöörab tõendamiskoormise ümber ning reeglina peab pool, kes selle välja andis, tõendama, et tegelikult võlatunnistuses märgitud kohustust ei olnud. Vaidlusalune asi erineb tavapärasest vaidlusest võlatunnistuses märgitud kohustuste olemasolu üle selle poolest, et kohustuse olemasolu on vaidlustanud mitte võlatunnistuse andnud isik, vaid tema võlausaldaja võlatunnistuse järgi kohustatud isiku pankrotimenetluses. Et võlgniku võlausaldajad ei ole nende õigussuhete osalised, mille alusel pankrotimenetluses on nõuded esitatud, on võlausaldajate võimalus esitatud nõuetele vastuväiteid esitada ja neid tõendada piiratud. Sestap on PankrS-s sätestatud võlausaldajate kohustus tuua nõudeavalduses muuhulgas esile nõude sisu, alus ja suurus ning lisada avaldusele selles märgitud asjaolusid tõendavad dokumendid (§ 94 lg. 1). Kolleegium leiab, et arvestades pankrotimenetluse eesmärki – rahuldada võlausaldajate põhjendatud nõuded võlgniku vara arvel võimalikult õiglaselt – ja pidades silmas võlausaldajate ühiseid huve, tuleb võlausaldajal, kes deklaratiivsele võlatunnistusele tugineb, selle aluseks olevate kohustuste olemasolu usutavaks muuta. Selleks tuleb tal esile tuua võlatunnistuses märgitud kohustuse tekkimise asjaolud ja põhjendada neid kooskõlas TsMS §-s 235 märgituga selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saaks tema väidet lugeda usutavaks. Nõudele vastuväite esitanud võlausaldajal on siis omakorda võimalus tõendada, et võlatunnistuses märgitud kohustust ei ole siiski olemas. Kohustust võlatunnistuse aluseks olevat nõuet põhjendada ja omapoolsed tõendid esitada on maakohus hagejale menetluse kestel ka selgitanud, ja sellist põhimõttelist käsitlust ei ole hageja ka apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud, korrates vaid oma seisukohta võlatunnistuse konstitutiivsest iseloomust. Hageja ei ole aga vaatamata tähelepanu juhtimisele pidanud vajalikuks põhjendada, millistel faktilistel asjaoludel tekkisid võlgniku väidetavad kohustused, mille kohta 14. juuli 2011. a. võlatunnistus on välja antud. Kostja on sellele vaatamata teinud endast oleneva, et võlatunnistuses märgitud kohustuse puudumist põhjendada ja tõendada. Muuhulgas on kostja esitanud koopiad Tartu Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja 2-11-33134 materjalidest, kus kostjaks on olnud OÜ PG Dolo ja kus Silver Eensaar kostja nimel on küll üldsõnaliselt osundanud OÜ Põltsamaa Graniit majandustegevuses aset leidnud keskkonnarikkumistele, kuid on kinnitanud samas, et konkreetsetest rikkumistest ning sanktsioonidest kostja ei tea (kd. II, tl. 281 jj.). Et osundatud menetlusdokument kannab 20. oktoobri 2011. a. kuupäeva, siis saab selle põhjal järeldada, et selleks ajaks ei olnud OÜ-le PG Dolo OÜ Põltsamaa Graniit tegevuse tulemusena keskkonnale tekkinud konkreetne kahju teada. Samas on Silver Eensaar vaidlusaluses 14. 10(13)

juuli 2011. a. võlatunnistuses, millele ta oma esimesel OÜ PG Dolo juhatuse liikmeks olemise päeval alla kirjutas, kinnitanud rikkumistest tulenevate konkreetsete, rahaliselt täpselt määratletud kohustuste olemasolu (kd. I, tl. 49). Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal selle vastuolus saaks lahendada. Kostja omalt poolt on aga esitanud lisaks Keskkonnainspektsiooni ja Keskkonnaameti tõendid, millest nähtub, et vaidlusalusel ajal ei ole olnud OÜ Põltsamaa Graniit poolt keskkonna nõuete rikkumisega seotud menetlusi (kd. II, tl. 263) ning ka eriarvamused seoses dolokivimaardla margilisusega on lahendatud etteheiteid tegemata (kd. II, tl. 278). Et hageja ei ole ammendavalt esile toonud müügilepingu rikkumisi, millel nõue väidetavalt põhineb, siis ei ole kostjal juba iseenesest võimalik esitada tõendeid teadmata rikkumiste puudumise kohta. Maakohus jõudis õigele järeldusele, et sellistel asjaoludel ei saa hageja 14. juuli 2011. a. võlatunnistusele tuginevat nõuet rahuldada. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei mõista päriselt, millise tähenduse soovib apellant 14. juuli 2011. a. võlatunnistuse (kd. I, tl.49) alusel esitatud nõude kontekstis anda oma väitele selle kohta, et 14. juuli 2011. a. kokkulepet (kd. II, tl. 365) tuleks käsitleda kui kompromisslepingut. Kolleegium leiab, et see väide ei ole asjakohane, sest isegi kui tegemist oli kompromisslepinguga, ei ole hageja oma nõude tunnustamise hagis nõude alusena sellele lepingule ega sellest tulenevatele faktilistele asjaoludele tuginenud. Kui hageja oleks tuginenud oma nõude alusena sellele lepingule, oleks tal olnud muuhulgas kohustus oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendada (TsMS § 230 lg. 1), et hageja ei ole aga vastavat nõuet esitanud, siis ei kerki ka nende asjaolude tõendamise küsimust. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ka osas, mis puudutab hageja nõuet seoses hinna alandamisega. Kõigepealt on hageja nõue selles osas esitatud vastuoluliselt, sest kord on hageja põhjendanud oma 228.743, 17 euro (sealhulgas hinna alandamisest tulenev 220.085, 01 eurot ja lisanduv seadusjärgne viivis kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 8658, 16 eurot) suurust nõuet müügilepingu eseme hinna alandamisega (viidates 24. mai 2011. a. hinna alandamise avaldusele – kd. I, tl. 58) ning samas väitnud, et selles osas on talle kahju tekitatud, jättes kahju tekitamise eeldused siiski asjakohaselt käsitlemata. Sisuliselt on hageja oma nõudeõigust põhjendades esile toonud, et 18. augusti 2009. a. nõude loovutamise lepinguga (kd. I, tl. 50) loovutas OÜ Põltsamaa Graniit oma nõude AS-i Terkar vastu 3.000.000 krooni ja sellele lisanduva intressi ning viivise kogusummas 3.433.582, 16 krooni (millele kehtivas vääringus vastab 219.445, 88 eurot) tagastamiseks Nordinkasso OÜ-le ning 22. juuni 2010. a. müügilepingu lõppakti (kd. I, tl. 45) punktis 1. 3 on võlgnik OÜ PG Dolo võtnud hageja ees kohustuse tagada, et see nõue loovutataks nõude omandaja poolt hiljemalt

20.augustiks 2010. a. OÜ-le Põltsamaa Graniit tasuta tagasi, nii et sellest ei tekiks viimasele mingeid kohustusi. Kirjeldatud nõuet ei ole OÜ-le Põltsamaa Graniit tagasi loovutatud ja sellele on hageja rajanud oma väite, et 22. aprilli 2010. a. müügilepingu (kd. I, tl. 26) esemeks olnud OÜ Põltsamaa Graniit osa, mis moodustas 70, 5% selle äriühingu osadest, väärtus oli kokkulepitust loovutatud nõude nimiväärtuse võrra väiksem. Seejuures on hageja tuginenud ka väitele, et pärast tema poolt osa müügilepingu vastaspoolele tehtud 24. mai 2011. a. hinna alandamise avaldust (kd. I, tl. 58) on lepingupooled sõlminud 27. mai 2011. a. kokkuleppe (kd. I, tl. 60), milles on muuhulgas hinna alandamises eespoolmärgitud ulatuses kokku leppinud. Mis 27. mai 2011. a. kokkulepet puudutab, siis ei ole hageja pankrotimenetluses nõudeavaldust esitades oma nõude alusena tuginenud sellele, nagu oleks ostuhinda alandatud ehk müügihinna suurust muudetud poolte kokkuleppega (kd. I, tl. 15 – 17). Nii ei tuginenud hageja pooltevahelisele lepingule, milleks rahalisi kohustusi sisaldav kokkulepe kindlasti on, kuigi PankrS § 94 lg. 1 kohaselt oli tal kohustus kõik nõude aluseks olevad asjaolud esile tuua. Nõudeavalduses tugines hageja sellele, et on omapoolse avaldusega ostuhinda alandanud. Ka ei lisanud ta osundatud kokkulepet nõudeavaldusele. Juba need asjaolud seavad hageja väited müügihinna muutmise kokkuleppe olemasolu kohta kahtluse alla. Ka ei ole selle kokkuleppe sisu ühemõtteliselt mõistetav selliselt, nagu hageja seda tõlgendab. 11(13)

Kokkulepe sisaldab p. 2 hageja loobumise kohta hinna alandamise nõudest tingimusel, et pooled esitavad ühise avalduse notarile tema kontol müügilepingu sõlmimisel hoiustatud rahasumma 3.000.000 krooni väljamaksmiseks hagejale ja see summa makstakse hagejale ka välja. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et taolise ühise avalduse lepingupooled notarile esitasid (kd. II, tl. 344) ning 31. märtsil 2012. a. maksis notar tema kontol hoiustatud raha hagejale välja (kd. II, tl. 295). Hageja ei ole põhjendanud, milliseks kujunes pooltevaheline õigussuhe osundatud asjaolude tulemusena ning millel tema hinna alandamise nõue eespooltoodule vaatamata tugineb. Lisaks sellele ei ole osaühingule kolmanda isiku vastu kuuluva nõude väärtus üks üheses vastavuses selle osaühingu enda osade maksumusega, nii et osa maksumust saaks juba iseenesest nõude väärtuse võrra alandada, nagu hageja on leidnud. Asjaoludele, mille põhjal saaks tuvastada, kuidas see, et vaidlusalust nõuet AS-i Terkar vastu OÜ-le Põltsamaa Graniit tagasi ei loovutatud, mõjutas 22. aprilli 2010. a. lepinguga müüdud sama osaühingu osa maksumust, mis moodustas äriühingu osadest 70, 5%, ei ole hageja tuginenud. 27. mai 2011. a. kokkulepe sisaldab lauset müüja poolt hinna alandamise põhjendatuse ja selle kohta, et müügilepingu sõlmimisel notari kontole hoiustatud rahasumma 3.000.000 krooni väljamaksmine hagejale on vajalik. Isegi kui eeldada, et niisugune kinnitus anti, leiab kolleegium, et müügilepingu poolte omavahelises suhtes antud sellist kinnitust, mis sisult vastab deklaratiivsele võlatunnistusele, on võimalik kohtumenetluses ümber lükata, sealhulgas pankrotimenetluses teiste võlausaldajate poolt. Kostja põhjendused ja nende kinnituseks esitatud tõendid on piisavad, et tuvastada hinna alandamise alusetus. Kolleegium nõustub maakohtu poolt selle kohta esitatud tõenditele antud hinnangul põhineva järeldusega, mille kohaselt vaidlusalusel loovutatud ja tagasi loovutamata jäetud nõudel ei olnud hageja poolt väidetud väärtust. Nii nähtub 18. augusti 2009. a. nõude loovutamise lepingust (kd. I, tl. 50 jj.), et tasu nõude loovutamise eest tuli nõude omandajal maksta 85% ulatuses igast AS-i Terkar poolt Nordinkasso OÜ-le faktiliselt tehtud maksest (p. 3). Niisugune maksetingimus viitab sellele, et juba nõude loovutamisel eeldati raskusi nõude sissenõudmisel, sest likviidse nõude puhul ei oleks nõude loovutaja huvi tasu saamise edasilükkamise vastu loogiliselt põhjendatav. Samale järeldusele annab alust ka lepingu p. 1. 3, milles märgitu kohaselt esitas OÜ Põltsamaa Graniit

3.augustil 2009. a. AS-ile Terkar nõude raha tagastamiseks ühes pankrotihoiatusega, kuid võlgnik oma kohustust sellele vaatamata ei täitnud. Kui võlgnik vaatamata pankrotihoiatusele oma väidetavat kohustust ei täida, siis saab muude põhjuste puudumisel eeldada tema makseraskusi. Muudele võimalikele põhjustele ei ole hageja osundanud, seda enam, et 18. augusti 2009. a. nõude loovutamise lepingu p. 1 kohaselt on nõude aluseks OÜ Põltsamaa Graniit ja AS-i Terkar vahel 7. septembril 2007. a. sõlmitud leping, milles viimane kohustus raha tagastama ja mille kehtivust nõude loovutaja lepingus kinnitas (p. 2). Kohtule on esitatud ka 1. aprilli 2011. a. nõude loovutamise leping, millega OÜ Nordinkasso (uue nimega Levalaks Leevike OÜ) loovutas sama nõude Võlakütid OÜ-le (kd. I, tl. 53 jj.). Selle lepingu punktis 1. 2. 4 on OÜ Nordinkasso kinnitanud, et OÜ Terkar (varasem AS Terkar) ei ole loovutajale nõudest midagi tasunud. OÜ Terkar ajutise halduri aruande väljavõte (kd. i, tl. 171) ei anna alust teistsuguseks järelduseks, sest selles on kajastatud võlgniku juhatuse liikme seletust, nagu oleks ta OÜ-le Nordinkasso võla tasumiseks suulise kokkuleppe alusel teinud ülekande summas 300.000 krooni (19.173, 49 eurot) Telimark Invest OÜ-le, ning osundatud osaühingult saadud teavet, milles seda väidet ei kinnitatud ning leiti, et raha on makstud selle osaühingu poolt võlgnikule osutatud teenuse eest. Mingeid muid tõendeid, millest nähtuks, et OÜ Terkar OÜ-le Nordinkasso vaidlusaluse nõude täitmiseks midagi maksis, ei ole esitatud. Asjaolu, et esmalt ei õnnestunud nõuet sisse nõuda OÜ-l Põltsamaa Graniit ning seejärel ei õnnestunud ca 1 aasta ja 8 kuu jooksul nõuet rahaks teha ka OÜ-l Nordinkasso, kes selle 640 euro eest (p. 2. 2) edasi loovutas, viitab samuti asjaolule, et nõue ei olnud likviidne ning selle väärtus ei vastanud nõude nominaalsele väärtusele. Sama järeldust kinnitab asjaolu, et 12(13)

2011. a. juunis võttis Tartu Maakohus menetlusse pankrotiavalduse OÜ Terkar vastu ja

9.septembril 2011. a. kuulutas välja selle äriühingu pankroti (kd. I, tl. 144). AS-i Terkar äärmiselt vilets majanduslik olukord nähtub juba tema 2009. a. majandusaasta aruandest, sealhulgas vandeaudiitori arvamusest (kd. I, tl. 123 jj.), mille kohaselt ületasid selle äriühingu lühiajalised kohustused tema käibevarade kogusummat rohkem kui 10 miljoni krooni võrra. Aruande andmetel põhinevad ka kostja väited AS-i Terkar lühiajalise võla kattekordaja kohta, milleks oli 0, 15% ja mis näitab äärmiselt nõrka majanduslikku seisundit ja viitab alalisele maksejõuetusele (kd. I, tl. 81). Nendele kostja väidetele ei ole hageja maakohtu menetluses sisulisi vastuväiteid esitanudki. Eespooltoodud põhjendusel, sealhulgas vaidlusaluse nõude väärtusetuse tõttu ei saa hagi selles osas rahuldada isegi osaliselt ega isegi eeldusel, et eespoolosundatud 27. mai 2011. a. kokkulepe selles märgitud asjaoludel sõlmiti. Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 apellandi kanda.
27.märtsil 2014. a. esitas apellant ringkonnakohtule taotluse tsiviilasja menetluse peatamiseks või alternatiivselt tema kaebuse ja hagi rahuldamiseks. Menetluse peatamist põhjendades märkis apellant, et OÜ PG Dolo õiguslik seisund on ebaselge, sest nimetatu pankroti väljakuulutamise kohta on küll jõustunud kohtuotsus, kuid jõustunud on ka kohtulahend, millega pankrotimenetlus on lõpetatud raugemise tõttu põhjusel, et äriühingul ei olnud vara isegi menetluskulude katmiseks, võlgniku suhtes on aga algatatud täiendav likvideerimine. Kolleegium leiab, et menetluse peatamise taotlus ei ole asjakohane, sest tuginetud ei ole ühelegi asjaolule, mis TsMS IX osa sätete kohaselt võiks anda aluse menetluse peatumisele või peatamisele. Pealegi kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses maakohtu lahendi õigsust ning seda tegemast ei takista asjaolu, et enne võlgniku pankrotimenetluses nõuete üle toimuva kohtuvaidluse lõppu on võlgnik registrist kustutatud ja seejärel jälle taastatud, võimaldamaks tema osalusel toimuvad kohtumenetlused lõpetada. Niisugust võimalust ei ole välistanud ka apellant oma täiendavas taotluses, sest vastasel juhul ei oleks tema alternatiivsena esitatud taotlus asja sisuliseks läbivaatamiseks loogiliselt põhjendatav. Võimalust apellatsioonkaebusest või hagist loobuda ei ole apellant kasutanud.

Gaida Kivinurm

Kaupo Paal

Malle Seppik

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel