Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

XXX vastu, mis oli hageja poolt 18.08.2009 loovutatud kolmandale isikule, loovutatakse nõude omandanud isiku poolt tasuta hagejale tagasi hiljemalt 20.08.2010 ning hagejal ei teki sellest tulenevalt mistahes kohustusi. Loovutatud nõuet ei ole käesoleva ajani hagejale tagasi loovutatud ja selle tagasiloovutamine on muutunud võimatuks, kuna kolmas isik loovutas loovutatud nõude edasi heausksele isikule, Võlakütid OÜ-le 01.04.2011 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga. Lõppakti punktist 1.3 tuleneva kohustuse rikkumise tõttu tekkis OÜ-l XXX kokku kahju summas 220 085,01 eurot, mis omakorda vähendas ka OÜ XXX osa väärtust ning tekitas seeläbi vastava summa ulatuses kahju OÜ-le XXX. Samuti kandis OÜ XXX nõude tagasisaamiseks märkimisväärseid kulutusi. 24.05.2011 esitas OÜ XXX võlgnikule eeltoodud asjaoludele tuginedes VÕS § 112 lg 1 alusel hinna alandamise avalduse summas 3 443 582,16 krooni / 220 085,01 eurot. Hinna alandamise avalduse on võlgnik kätte saanud ning võlgnik on OÜ XXX nõuet summas 220 085,01 eurot tunnistanud 27.05.2011 sõlmitud kokkuleppes. Eeltoodud alustel moodustab hageja ostuhinna alandamisest tulenev nõue võlgniku vastu pankroti väljakuulutamise seisuga (23.11.2011) 3 579 052,92 krooni / 228 743,17 eurot, mis koosneb põhinõudest summas 3 443 582,16 krooni / 220 085,01 eurot ja seadusjärgsest viivisest VÕS § 113 lg 1 alusel alates 01.06.2011 – 23.11.2011 kokku summas 8 658,16 eurot. Hageja eelnimetatud nõue ei ole tagatud pandiga. Kostja vastuväited (tlk 78-82). Kostja vaidleb esitatud hagile täies ulatuses vastu ega võta seda õigeks. Hageja ei esitanud XXXpankrotimenetluses nõudeavalduste lisadena oma nõudeid tõendavaid dokumente, XXX on hageja esindajana nii 22.04.2010 müügilepingu kui 22.06.2010 lõppakti allkirjastanud, ühestki avalikust registrist ei nähtu isiku volitus hagejat esindada. Kuivõrd hageja poolt pankrotiavaldusele lisatud dokumentidega ei olnud tõendatud, et XXX kohustused hageja ees olid, siis ei saanud esitatud nõudeavaldusi pidada põhjendatuks. Kas üldse ja, millisel kujul tegelikult hageja ja XXX vahel lepingud sõlmiti (22.04.2010 ja 22.06.2010 lõppakt), on süvendanud see, et mitme aasta jooksul ei ole hageja ega XXX allkirjastatud lepinguid kostjale esitatud. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-97-01 ja TsMS § 162 lõikele 4 tuleb sellega, et hageja ei esitanud XXX pankrotimenetluses oma nõuete aluseks olevaid asjaolusid tõendavaid nõuetekohaseid dokumente, arvestada menetluskulude jaotamisel. Pooled saavad kokku leppida deklaratiivses võlatunnistuses, mille eesmärk ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes kinnitada olemasolevat kohustust. Seejuures tuleb võlatunnistuse olemuse väljaselgitamiseks arvesse võtta võlatunnistuse sisu ja ulatust. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-15-09 (p-s 12) on öeldud, et VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Hageja käsitleb 14.07.2011 võlatunnistust abstraktse võlatunnistusena, tõendanud ei ole, et võlatunnistus on tõepoolset abstraktne ehk sellega on soovitud luua iseseisev kohustus. Kuivõrd hageja ei ole seda tõendanud, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ehk võlatunnistus on kehtivussõltuvuses selle aluseks oleva põhikohustusega. Hageja esitas allkirjastamata müügilepingu ja ilma hageja esindaja volikirjata lõppakti, ei olnud tõendatud, et XXX üldse mingisugused kohustused hageja ees olid, mida XXX hageja nõudeavalduste kohaselt väidetavalt rikkus. Hageja ei ole 07.12.2011 nõudeavalduses ega hagiavalduses selgitanud, milles konkreetselt seisnesid XXX poolsed väidetavad kohustuste ja

kinnituste rikkumised, see informatsioon ei nähtu 14.07.2011 võlatunnistusest. Arvestades XXX pankrotimenetluses selgunud asjaolusid, on kostjal põhjendatud kahtlus selles osas, kas XXX oli oma kohustusi rikkunud ja kas 14.07.2011 võlatunnistus on põhjendatud. 14.07.2011 võlatunnistuse on XXX esindajana allkirjastanud XXX juhatuse liige XXX, kes sai juhatuse liikmeks 14.07.2011 ehk samal päeval, kui XXX allkirjastas XXX esindajana kõnesoleva võlatunnistuse. On äärmiselt ebatõenäoline, et äsja juhatuse liikme volitused saanud isik suudab veenduda selles, kas XXX on tõepoolest mingisuguseid kohustusi hageja ees rikkunud või mitte, kas sellest tulenevalt on XXX tekitanud hagejale kahju summas 1 171 000,41 eurot. Vastavalt XXX’e enda väidetele, olid võlatunnistuse allkirjastamise ajal 14.07.2011 XXX dokumendid varastatud, mis avastati 2011 märtsis. Selgitamist ei vaja XXX’e isik, kes on ajakirjanduse vahendusel üldiselt tuntud kui nn firmamatjast jurist. Hageja on märkinud, et nõude tagasiloovutamine on muutunud võimatuks, kuivõrd nõue on 01.04.2011 heausksele kolmandale isikule edasi loovutatud ja XXX on hagejale tekitanud kahju kogusummas 220 085,01 eurot. Hagi- ja nõudeavalduse kohaselt moodustab hageja ostuhinna alandamisest tulenev nõue XXX vastu pankroti väljakuulutamise seisuga 228 743,17 eurot. Hageja ei esitanud oma nõudeavaldustele hagiavalduse lisana 12 lisatud hageja ja XXX27.05.2011 kokkulepet hinna alandamise kohta. Ühest küljest on hageja rääkinud hinna alandamisest VÕS § 112 mõttes ja teisalt on hageja hagiavalduse punktis 2.14 ja 23.01.2012 nõudeavalduses osundanud hagejale tekkinud kahjule summas 220 085,01 eurot. Hagi- ja 23.01.2012 nõudeavalduse ning 24.05.2011 hinna alandamise avalduse kohaselt peab hageja alandatud hinnaks 220 085,01 eurot. Samas ei ole hageja mitte millegagi tõendanud, et sellisele tulemusele jõudmisel on kohaldatud VÕS § 112 lg-s 1 sätestatut. Hagiavaldusele lisana 7 lisatud lõppakti punkti 1.3 kohaselt kohustus XXX tagama, et vaidlusalune nõue tagastatakse hagejale hiljemalt 20.08.2010. Võrrelda tuleks olukordi, kui hagejale oleks 20.08.2010 seisuga XXX vastu nõue tagastatud ja seda olukorda, kus nõuet ei tagastatud. Kostja hinnangul oli vaidlusalune nõue 20.08.2010 seisuga sisuliselt väärtusetu ning seetõttu ei saanud see mõjutada hageja osa väärtust. Kostja tugineb seejuures XXX majanduslikule olukorrale. Vastavalt XXX 2009 majandusaasta aruande bilansile oli XXX 2009.a majandusaasta kahjum miinus (-) 829 628 krooni. Bilansi kohaselt olid XXX varad ja kohustused küll tasakaalus, kuid kõnesolevale majandusaasta aruandele lisatud vandeaudiitori arvamuse punkti 1 kohaselt ei ole XXX juhtkond hinnanud, tuginedes ettevõttevälistele ekspertide arvamusele, kinnisvarainvesteeringute väärtust, mistõttu ei pruukinud XXX bilansis kajastatud varade väärtus bilansis õige olla. Vandeaudiitori arvamuse punktis 2 toodi välja ka see, et XXX lühiajalised kohustused ületavad tema käibevarade kogusummat 10 076 332 krooni ehk XXX käibekapital (summa, mille võrra käibevarade maksumus ületab lühiajaliste kohustuste summat) oli negatiivne. 2009.a majandusaasta aruande osaks olevast tegevusaruandest nähtuvalt oli XXX lühiajalise maksevõime kordaja 0,15%. Lühiajalise võla kattekordaja väljendab ühe krooni käibevarade võimet tasuda lühiajalisi kohustusi. Lühiajalise võla kattekordaja loetakse heaks, kui ta on üle 1,60, vahemikus 1,20 kuni 1,59 rahuldavaks, alla 0,90 juba nõrgaks, millele võib järgneda ettevõtte pikemaajaline maksevõimetus. XXX vastav näitaja oli 0,15%, mis on väga nõrk, viidates XXX alalisele maksevõimetusele. 2010.a majandusaasta aruannet XXX ei ole äriregistrile esitanud. Samas on kostja veendunud, et 2010.a augustikuus ei olnud XXX majanduslik seis parem kui 2009, mida kinnitab muu hulgas asjaolu, et Ametlikes Teadaannetes avaldatud teate kohaselt, nimetati XXX

22.06.2011 ajutine haldur ning 09.09.2011 kell 12.00 kuulutati välja XXX pankrot. Kusjuures Ametlikes Teadannetes avaldatud 29.08.2011 avalduse kohaselt esitas XXX vastu pankrotiavalduse OÜ Võlakütid ehk sama äriühing, kellele 01.04.2011 lepinguga vaidlusalune nõue XXX vastu loovutati. XXX nõude tagastamata jätmine ei saanud võrreldes olukorraga, kus nõue oleks kohaselt tagastatud, mõjutada hageja osa väärtust sellises ulatuses nagu on seda väitnud hageja. Sisuliselt oli XXX vastu olev nõue väärtusetu ja ka selle hagejale nõuetekohase tagastamise korral, ei oleks hageja saanud vastavat nõuet rahuldada. Seda kinnitab kaudselt XXX majanduslik seis ja asjaolu, et XXX ei ole nõuet rahuldanud OÜ-le Võlakütid, kellele nõue 01.04.2011 loovutati ja, kes on seetõttu pidanud esitama XXX pankrotiavalduse. Menetluse käik. Harju Maakohtu 17.04.2012 määrusega on hagi menetlusse võetud (tlk 68). Pankrotihaldur on kohut teavitanud, et võlgnikul pankrotivara puudub (tlk 66). Hageja esitab oma seisukoha kostja vastuväidetele (tlk 149). Kostja esitas 13.08.2012 omapoolse arvamuse hageja 18.05.2012 menetlusdokumendile (tlk 204). Kohus määras korraldava istungi 21.08.2012 (tlk 212) ja poolte soovil jätkas kohus kirjalikus menetluses. 25.03.2013 esitas hageja kohtuvaidluste kirjalikud teesid (tlk 452). 25.03.2013 esitas kostja kohtuvaidluste kirjalikud teesid (tlk 461). Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 438 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Harju Maakohus kuulutas 23.11.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-47278 välja OÜ XXX(pankrotis) pankroti (tlk 7-8). Võlausaldajad on kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Pankrotimenetluse käigus esitas OÜ XXX oma nõudeavaldused nõuete tunnustamiseks, kokku summas 1 477 029,61 eurot (tlk 12-17). XXX(pankrotis) pankrotimenetluses 06.03.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul (tlk 1922) vaidlustas Hendrik Allsaar hageja nõude täies ulatuses. PankrS § 106 lg 1 näeb ette, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi

võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hageja esitas kostja vastu tähtaegselt 05.04.2012 hagi, nõude summas 1 447 029,61 euro tunnustamiseks XXX(pankrotis) pankrotimenetluses. Hagis kirjeldatu kohaselt on hagejal XXX(pankrotis) pankrotimenetluses võlatunnistusest ja ostuhinna alandamisest tulenevad nõuded. 07.12.2011 nõudeavalduses märkis hageja, et tal on OÜ XXX(pankrotis) vastu 1 248 286,44 euro suurune nõue, mis tuleneb XXX14.07.2011 võlatunnistusest ja lisana on nimetatud võlatunnistus (tlk 49). 23.01.2012 esitas hageja nõudeavalduse, milles palus 07.12.2011 esitatud nõudele lisaks tunnustada nõuet summas 228 743,17 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 teise järgu nõudena. Lisadena on hageja esitanud 22.04.2010 osade ostu-müügilepingu (tlk 27-41), 22.06.2010 lõppakt auditi (tlk 45), 18.08.2009 nõude loovutamise lepingu (tlk 50), 01.04.2011 nõude loovutamise lepingu (tlk 53) ja 24.05.2011 hinna alandamise avalduse (tlk 58). Kostja on viidanud dokumentide ebausaldusväärsusele, sest 22.04.2010 müügilepingu on hageja esimest korda allkirjastatud versioonina esitanud alles käesolevas menetluses hagiavalduse lisana. XXX(pankrotis) pankrotimenetluses esitas hageja nõudeavalduse lisana allkirjastamata 22.04.2010 müügilepingu ega lisanud nõudeavalduse lisana XXX volikirja. Kuivõrd hageja ja OÜ XXX(pankrotis) on dokumentide esitamisest ligi kahe aasta jooksul keeldunud, on kostjas tekkinud kahtlus, kas taoliseid lepinguid nende tingimustega hageja poolt väidetud aegadel üldse sõlmiti või mitte. Õige on kostja viide PankrS §-le 94 lg 1, sest nimetatud sätte kohaselt tuleb nõudeavaldusele lisada avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Vastavalt TsMS § 230 lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi, TsMS § 436 lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hageja on nõudeavalduses ja käesolevas tsiviilasjas esitatud menetlusdokumentide kohaselt seisukohal, et 14.07.2011 võlatunnistuse puhul on tegemist konstitutiivse (tlk 151, 360) võlatunnistusega. Kostja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega ja võlatunnistusega tunnistatud võlgnevus puudub. PankrS § 153 lg 1 punktide 1-3 kohaselt rahuldatakse pärast PankrS § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus on selgitanud hagejale tõendamiskoormust 09.10.2012 toimunud kohtuistungil, misjärel hageja esitas taotluse tõendada oma väiteid tunnistajate XXX ja XXX ütlustega (tlk 410). TsMS § 251 lg 1 järgi võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellel võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline. Kohus rahuldas hageja

taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, et välja selgitada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Hageja loobus (tlk 438), hilisema menetluse käigus oma taotlusest, TsMS § 242 võimaldab poolel esitatud tõendist loobuda. Riigikohus on 19.10.2004 lahendi nr 3-2-1-101-04 punktis 29 märkinud, et VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-69-06 (p-s 13) ja nr 3-2-1-7208 (p-s 12) on Riigikohus rõhutanud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06 tehtud lahendis märkis Riigikohus, et vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Ainuüksi asjaolu, et rahalise kohustuse olemasolu ja selle tunnistamise kohta väljastas võlgnik OÜ-le XXX14.07.2011 võlatunnistuse, ei tõenda nõude olemasolu. Kostja on põhjendatult viidanud, et tõendamata on, milliste kohustuste rikkumiste tulemusena tekkis OÜ-l XXX võlgniku vastu rahalisi nõudeid kokku summas 1 171 000,41 eurot. Hageja on vaid märkinud, et müügilepingus ja lõppaktis sisaldusid erinevad võlgniku poolsed kinnitused, mis seondusid OÜ-ga XXX, OÜ XXX finantsseisundi ja põhitegevusega ning 2011. aastal selgus, et erinevad võlgniku poolsed kinnitused ei vasta tegelikkusele, s.t võlgnik andis ebaõigeid kinnitusi, ning samuti esines muid võlgniku poolseid eeltoodud lepingutest tulenevaid kohustuste rikkumisi. Riigikohus on 17.03.2009 lahendi nr 3-2-1-15-09 punktis 12 välja toonud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Kokkuleppest ja esitatud tõenditest ei nähtu 14.07.2011 võlatunnistuse andmise põhjus ja eesmärk, millised olid 14.07.2011 võlatunnistusele eelnenud lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ning millised olid poolte huvid seesuguse võlatunnistusega seonduvalt. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud, et poolte tahe oli siduda end abstraktse kohustusega ehk luua iseseisev nõue. Poolte sellesisulist tahet ei saa ainuüksi järeldada 14.07.2011 kokkuleppe punkti 6 kontekstist, milles on märgitud vaid, et müüja kohustub väljastama ostjale võlatunnistuse. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud iseseisva kohustusena käsitletava võlatunnistuse olemasolu, kokkuleppe punkt seda ei kinnita ja võimaliku tahteavalduse väljaselgitamiseks tunnistajate ütlustest hageja loobus. Seega, tuleks lähtuda deklaratiivsest võlatunnistusest, ning hinnata võlakirjas tunnustatud võla olemasolu. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida vastutuse aluste olemasolu, ka nõudeavalduses ei ole kirjeldatud, mis kinnitusi või kohustusi võlgnik rikkus, sh keskkonnaalaseid rikkumisi. Kostja on seisukohal, et nii 14.07.2011 kokkulepe kui 14.07.2011 võlatunnistus on näilikud. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel

tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Seega saab rääkida tehingu näilikkusest üksnes siis, kui tehingu osalised annavad tehingus teadlikult kinnitusi, mis ei vasta tegelikkusele või lepivad kokku sellistes kohustustes, milles nad tegelikult kokku leppida ei taha, vaid soovivad jätta sellise kohustuse loomise muljet. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud 14.07.2011 kokkuleppe näol tegemist kompromisslepinguga VÕS § 578 lg 1 mõttes. Hageja väiteid, et sellega on muudetud õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, ei ole samuti tõendatud. Kohtu nõudel on hageja 18.05.2012 menetlusdokumendiga esitanud tõendina väljavõtte kokkuleppest, mis sõlmiti 14.07.2011 võlgniku, OÜ XXX ja OÜ XXX vahel (tlk 168, 365). TsMS § 273 lg 5 kohaselt kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. TsMS § 277 lg 4 kohaselt kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. TsMS § 238 lg 5 sätestab, et kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta jätta asja lahendamisel käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatud juhtudel tõendi arvestamata. Tõendi võib selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kostja on taotlenud 14.07.2011 kokkuleppe tervikteksti tõendina esitamist (tlk 207, 239, 373), hageja on piirdunud väljavõtte (tlk 168) lisamisega. Kohus leiab, et esitatud kokkuleppe väljavõte tuleb jätta arvestamata ilmse ebausaldusväärsuse tõttu, võlatunnistuses tunnustatud võlasummat ei ole võimalik olemasolevate tõendite põhjal tõendatuks lugeda. Hagiavalduse kohaselt kohustus OÜ XXX(võlgnik) lõppakti punkti 1.3 kohaselt tagama, et hagejale varem kuulunud nõue summas 3 443 582,16 krooni (220 085,01 eurot) OÜ XXX (pankrotis) vastu, mis oli 18.08.2009 loovutatud kolmandale isikule, loovutatakse nõude omandanud isiku poolt tasuta hagejale tagasi hiljemalt 20.08.2010 ning hagejal ei teki sellest tulenevalt mistahes kohustusi. Hagis toodud asjaolude kohaselt on selles ulatuses hageja osa väärtus vähenenud ja sellises summas on hagejale kahju tekitatud 18.08.2009 nõude loovutamise lepingus nimetatud nõude suuruses. Kohus nõustub kostjaga, et nõude suurus, mis oli lepingu punktis 1.3 toodud, ei kinnita aga seda, et vastav nõue ka reaalselt nii palju väärt oli ehk, et seda oli reaalselt võimalik sellises summas OÜ-le XXX (pankrotis) sisse nõuda. Vastavalt VÕS § 112 lg-le 1, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuse suuruse kohus. Hageja on 24.05.2011 hinna alandamise avalduses alandatud hinnaks märkinud 220 085.01 eurot, kahju suuruseks tuleks vaadelda aega, mil hagejale oleks nõue 20.08.2010 seisuga tagastatud ja hinnata olukorda, kui ei tagastatud. Kostja esitatud dokumentidest OÜ XXX (pankrotis) majandusliku olukorra kohta saab järeldada pigem nõude väärtusetust (tlk 123, 144), sest OÜ XXX (pankrotis) pankrot kuulutati välja 09.09.2011, seega ei saanud ka OÜ XXX (pankrotis) nõude tagastamata jätmine mõjutada hageja osa väärtust tunnustavas ulatuses. Võimaliku väärtuse hindamiseks ei ole hageja tõendeid esitanud ega kahju

suurust põhistanud. TsMS § 235 kohaselt väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohtu hinnangul hageja ostuhinna alandamisest tulenev nõue summas 228 743,17 euro osas on samuti tõendamata ja tuleb jätta tunnustamata. Menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Liili Lauri kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.