2-12-23001/24 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

AS SEB Liising esitas 12.06.2012. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse OÜ XXX ja XXX vastu põhivõla 6 194,43 eurot ja kõrvalnõuete 205,56 euro väljamõistmiseks. Kohus tegi 22.06.2012. a võlgnikule makseettepaneku, mis toimetati XXX kätte 28.06.2012. a. Võlgnik esitas nõudele vastuväite. Kohtunikuabi lõpetas 22.03.2013. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse seoses võlgniku vastuväitega ja andis nõude XXX vastu üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. OÜ XXX on äriregistrist kustutatud 11.02.2013. a ja tema suhtes lõpetas kohus 22.03.2013. a menetluse eraldi määrusega. Tartu Maakohus jättis 01.04.2013. a määrusega AS-i SEB Liising hagi XXX vastu võlgnevuse väljamõistmiseks käiguta ning andis AS-ile SEB Liising 14 päeva määruse kättetoimetamisest alates puuduste kõrvaldamiseks. 30.04.2013. a esitas AS SEB Liising hagiavalduse, millega kõrvaldas puudused. Hagis soovib hageja XXX AS-i SEB Liising kasuks välja mõista 6400 eurot ning kõik menetluskulud (sh hageja poolt tasutud riigilõiv summas 375 eurot) jätta kostja kanda. Hageja palus tsiviilasja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Hagi on põhjendatud järgnevalt. 22.01.2007. a sõlmiti hageja ja XXX OÜ vahel liisinguleping nr XXX (kapitalirendileping), mille eesmärgiks oli anda põhivõlgniku kasutusse tema poolt väljavalitud sõiduk Dodge Ram 1500, reg. nr-ga XXX maksumusega 21 729,96 eurot. Leping sõlmiti tähtajaga 60 kuud, mille jooksul kohustus põhivõlgnik tasuma hagejale liisingueseme kasutamise eest vastavalt arvetele. 22.01.2007. a sõlmiti hageja kui ostja ja XXXvahel liisingueseme müügileping nr XXX, millega hageja omandas liisingueseme ja tasus selle eest müüjale 21 729,96 eurot. Põhivõlgnik sai liisingueseme kätte 27.01.2007. a. Hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu piirsummas 22 624,72 eurot. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja hageja ees täies ulatuses solidaarselt põhivõlgnikuga ja tagab kõiki hageja nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tekivad või võivad tekkida lepingu alusel. Käendusega on tagatud mh nii põhi- kui kõrvalkohustuste täitmine, sh intresside, viiviste ja trahvide tasumise kohustus, samuti liisingulepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamine, liisingulepingu ülesütlemisega seotud 2 (12)

2-12-23001 kulud ja võlgnevuse sissenõudmisest tulenevad võimalikud kulutused. Käendaja käenduskohustus on antud tagasivõtmatuna ning kehtib kuni liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseni täies ulatuses. 21.01.2010. a saatis hageja kostjale teatise kohese lepingu lõpetamise kohta, sest hageja ütles lepingu üles 21.01.2010. a. Hageja sai liisingueseme enda valdusse 01.03.2010. a, kasutades selleks tagastusteenust. 02.08.2010. a saadeti kostjale teatis liisingueseme müüki suunamise hinna ja müügikoha kohta. 26.08.2010. a müüdi liisinguese hinnaga 5061,80 eurot. 30.08.2010. a on hageja saatnud kostjale nõude liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja ei ole oma kohustust hagi esitamise aja seisuga täitnud. Hageja leiab, et liisingueseme kasutamisega seoses kuuluvad kostja poolt tasumisele maksed kogusummas 6400 eurot järgnevalt: 1) leppetrahv lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel (osaliselt tasumata) 65,95 eurot; 2) lepingu lõpetamise teatise tasu 7,67 eurot; 3) osaliselt tasutud kindlustuse arve 149,50 eurot; 4) vara tagastusteenus 191,73 eurot; 5) puksiirteenus Tallinn-tartu 230,08 eurot; 6) auto poleerimine ja keemiline pesu 168,99 eurot; 7) kasutatud rehvid koos vahetusega 95,87 eurot; 8) müügikahjum 4945,65 eurot; 9) müügiplatsi parkimistasu (176 päeva) 404,94 eurot ning 10) seisuga 30.04.2013. a viivis 139,62 eurot. Hageja oli seisukohal, et liisingulepingu ülesütlemine oli liisingulepingu punkti 11.1. alusel õigustatud, sest kostja ei tasunud maksegraafikus toodud makset kahel järjestikusel maksmispäeval ning kostja jäi hagejale võlgu alates 17.08.2009. a. Hagejal oli õigus liisinguese võõrandada, sest see oli ainus võimalus katta kostja poolt tekitatud kahju. Hageja poolt tehtud lisakulud olid põhjendatud ning neid võib kostjalt nõuda liisingulepingu punkti 11.5 kohaselt. Enne liisingueseme suunamist müüki tehtavad puhastustööd (auto poleerimine ja keemiline sisepesu) on müügiprotsessi üks osa ning need on lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-112-06, p 10). Kuivõrd XXX OÜ ega XXX 21.01.2010. a hageja poolt saadetud kirjas nõutud liisingueset ei tagastanud, oli hageja sunnitud liisingueseme tagasi saamiseks kasutama tagastusteenust. Hageja oli õigustatud nõudma ka viivist ja leppetrahvi. Lepingu punkti 6.8 kohaselt peab kostja tasuma hilinenud lepingujärgse makse pealt 0,3% viivist iga viivitatud päeva eest. Leppetrahvi nõue tuleneb lepingu punktidest 5.11 ja 11.1.1. VÕS § 142 lg 1, § 145 lg-te 1 ja 2 ning § 65 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt kui käendajalt kohustustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmist ning kahju hüvitamist, samuti lepingust taganemise või ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Vastavalt Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-119-04 on kohustuse täimine, mis seisneb võlausaldajale raha maksmises, võimalik ka võlgnikust juriidilise isikuta. 30.05.2013. a esitas kostja vastuse hagiavaldusele võlgnevuse 6400 euro nõudes, taotluse kohtualluvuse muutmiseks ning nõude tõendite esitamiseks. Kostja ei võtnud hagi õigeks ning ei tunnistanud hagiavalduses tema vastu suunatud nõudeid. Kostja oli seisukohal, et hagiavaldusele ei ole lisatud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et liisinguettevõtja oleks üldse hagejale jätnud liisingumaksed tasumata. Võla olemasolu on paljasõnaline. Samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks kostjale lepingu erakorralise ülesütlemise teate kätte toimetanud ning et see oli esitatud ülesütlemistähtaega järgides. Tõendamata

2-12-23001 hageja poolt on ka asjaolu, et kostja keeldus sõiduautot tagastamast ning seetõttu oli vajalik hagejal kasutada autotagastus- ning transporditeenust. Kui hageja oleks kostjale eelmainitud dokumendid kätte toimetanud, oleks saanud neid kulusid vältida. Kostja ei ole kunagi keeldunud vara tagastamisest. Kostja ei olnud teadlik, et liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisega on tekkinud viivitus. Käendajana ei ole kostja hagejale kahju tekitanud. Hageja ei ole pöördunud liisinguvõtja poolt oma nõuetega, vaid koheselt käendaja poole ning tegi seda ebamõistliku aja jooksul, mistõttu on hageja minetanud oma õiguse nõude maksmapanemiseks vastavalt Riigikohtu praktikale (3-2-1-33-09). Kui hageja väidab, et ta ütles liisingulepingu üles 21.01.2013. a, siis on ta kohtusse oma nõudega pöördunud 2,5 aastat hiljem, milline ei ole kindlasti mõistlik aeg. Lisaks on hageja VÕS § 6 lg-s 1 ja § 7 lg-s 1 ning TsÜS § 138 lg-tes 1 ja 2 sätestatud hea usu ja mõistlikkuse üldpõhimõtteid rikkunud. Kostjal on tegelikkuses rahaline nõue hageja vastu, sest hageja võõrandas liisingueseme kordades alla sõiduauto tegeliku turuväärtuse. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, vaid selle väärtus. Seega tuleb välja selgitada, milline oli sõiduauto väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. 02.08.2010. a teatisest nähtub, et hageja ise hindas sõiduki hinnaks 85 000 krooni (5432 eurot). Kostja on seisukohal, et tegelikkuses oli vara turuväärtus hindamise hetkel vähemalt 19 000 eurot. Seega on hageja poolt sõiduki müügihinna vahe ning kulutuste nõue põhjendamatu, kuivõrd nimetatud kahju ja kulud on hageja endale ise põhjustanud. Hageja on saanud endale sõiduauto omandiõiguse, jääkväärtuse, tasutud liisingumaksed ning müügihinna ning on seeläbi rikastunud kostja arvelt. Kuivõrd hageja ei ole kostjale kätte toimetanud lepingu lõpetamise teatist, on selgusetu, millal liisingulepingud hageja ja kostja vahel lõppesid. Nimetatud asjaolu on aga asja lahendamisel olulise tähtsusega nii võlgnevuse arvutamisel, jääkväärtuse määramisel kui täiendava tähtaja andmise tuvastamise osas, mistõttu palus kostja esitada hagejal lepingu ülesütlemise teatise kostja poolt kättesaamist tõendavad dokumendid. Lisaks nõudis kostja, et hageja esitaks ka vara tagastamise nõude kostja poolt kättesaamist tõendavad tõendid. Kostja nõudis hagejalt ühtlasi väljavõtte esitamist, millest nähtuks kogu liisinguperioodil esitatud arved ning nende laekumised. Kuivõrd hagis puudub eraldi viivisearvestus, ei ole kostjal võimalik viivisenõuete osas täpsemaid vastuväiteid esitada. Kostja nõustus kirjaliku menetlusega. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja XXX esitas Tartu Maakohtule ühtlasi taotluse saata asi kokkuleppelise kohtualluvuse järgi arutamiseks Harju Maakohtule. 20.06.2013. a saatis hageja Tartu Maakohtule kirja, milles nõustus kohtualluvuse muutmisega. 26.06.2013. a saatis Tartu Maakohus määrusega tsiviilasja lahendamiseks Harju Maakohtule. 12.08.2013. a võttis Harju Maakohus määrusega tsiviilasja menetlusse ning kohustas pooli esitama kohtule teise poole vastusele kirjalik seisukoht ja kõik seisukohad ja taotlused või teatama juba esitatud seisukohtade juurde jäämisest 20 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest. 19.09.2013. a esitas hageja tähtaegselt vastuse kostja poolt 30.05.2013. a esitatud väidetele, milles jäi täies ulatuses 30.04.2013. a esitatud hagiavalduses toodud nõuete ning seisukohtade juurde. Ühtlasi vaidles hageja täies ulatuses vastu kostja väidetele. Hageja ei nõustu kostja väidetega, mis puudutavad XXX OÜ võlgnevuses mitte teadmist ja 21.01.2010. a saadetud nõude mitte kättesaamist. Hageja on kostjale saatnud nõudeid käendusest tulenevate kohustuste täitmiseks aadressil Arhitekti 4-12. Hageja sai liisingueseme enda valdusse alles 01.03.2010. a ning seda aadressilt Arhitekti 4-12, kus sõiduki üleandjaks oli kostja. Seega pidi kostja olema teadlik XXX OÜ kohustustest ja võlgnevustest hageja ees. Hageja esitas 01.08.2009. a XXX OÜ-le arve, mille tasumise tähtaeg oli 17.08.2009. a, kuid mille tasus hoopis 22.10.2009. a XXX isiklikult hageja kontole. XXX oli XXX OÜ ainus juhatuse liige 11.11.2003. a – 10.09.2009. a. Kostja oli sõiduki volitatud kasutaja ning sõiduk oli tema valduses kuni 01.03.2010. a. Kostja on teinud hagejale isiklikult veel ülekandeid. 4 (12)

2-12-23001 põhivõlgnevus 10 996 krooni ja viivisevõlgnevus 1835,81 krooni, kokku 12832,69 krooni, mille tasumist hiljemalt 29.01.2010 nõutakse. Viidatud kirjas ei mainita, et liisingleping on lõpetatud või et liisingleping võidakse lõpetada. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et kiri on kostjale kätte toimetatud. Käenduslepingu (tl 32) 5. lõige sätestas, et Ühisliisingu kirjalik nõue loetakse Käendaja poolt kättesaaduks, kui see on Käendajale üle antud allkirja vastu või saadetud tähitud kirjana Käendaja poolt käesolevas käenduses nimetatud aadressil ning nõude postitamisest on möödunud 5 (viis) tööpäeva. Kumbagi kättetoimetamise viisi pole hageja tõendanud. Ka, tulenevalt kirja sisust, ei saa eeldada, et hageja ütles liisinglepingu üles 21.01.2010. Lisaks märgib kohus, et liisinglepingut ei oleks ka saanud üles öelda teate esitamisega käendajale, sest käendaja pole liisinglepingu pooleks. Kohus leiab, et lisaks ülesütlemise aja tõendamatusele ei ole tegelikult tõendatud ka ei ülesütlemise fakti ennast ega ka ka ülesütlemise tingimusi. Siiski on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et olid olemas eeldused liisinglepingu ülesütlemiseks. Tulenevalt Liisinglepingu üldiste tingimuste p 11.1. alapunktist 1) oli hagejal õigus leping üles öelda, kui Ostja ei maksa Ükskõik millist Makset Maksegraafikus toodud suuruses ja/või ajal kahel Järjestikusel Maksmispäeval, või Ostja ei maksa mistahes muud Lepinguga ettenähtud summat ühe (1) kuu jooksul alates vastava summa tasumise tähtpäevast (tl 24). Hageja 18.09.2013 seisukohtadele lisatud kliiringu kannete (tl 110-111) ja lepingujärgsete laekumiste nimekirja (tl 107-108) järgi oli Põhivõlgnik pidevas viivituses maksetega. Nii tasus põhivõlgnik näiteks 01.09.2009 arved summas 334,10 eurot 12.11.2009 summas ja 01.11.2009 arve summas 336,36 osaliselt 06.01.2010 ja osaliselt 05.02.2010. Kuivõrd vastavalt maksegraafikule (tl 26) olid maksepäevad 15. kuupäev, siis olid mõlemad korrad arve tasumisega viivitatud rohkem kui 1 kuu, tingimust, et rikuti kahel järjestikkusel päeval maksekohustust oli rohkem. Kuigi kohtu hinnangul võib 1.03.2010 vara üleandmise-vastuvõtmise aktist tulenevalt eeldada, et liisingleping oli selleks ajaks lõppenud, kuid kuivõrd kostja ei olnud sellel ajal (juba alates 10.09.2009 vt tl 105) põhivõlgniku esindaja, ei saa üleandmise-vastuvõtmise akti ennast pidada tõendiks, et lepinguline suhe põhivõlgniku ja hageja vahel oli lõppenud. Samas ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et liisingleping lõpetati liisinguandja poolse ülesütlemise tõttu, mida hageja on nõude eeldusena esitanud. Seega selles asjaolus vaidlust ei ole ja kohus leiab, et leping on üles öeldud tuvastamata ajal enne 1.03.2010. 2.3

Hageja nõudis kostjalt leppetrahvi maksmata osas summas 65,95 eurot leides, et Leppetrahvi nõue tuleneb liisingulepingu punktist 5.11, mille kohaselt maksab liisinguvõtja punktides 5.8 ja/või 5.9 ja/või 5.10 ja/või punktis 11.1 toodud ükskõik millise kohustuse rikkumisel leppetrahvi kuni 20% liisingueseme maksumusest. Käesoleval juhul on liisinguvõtja rikkunud liisingulepingu punkti 11.1.1 ja sellest tulenevalt nõuab hageja leppetrahvi summas 65,95 EUR. Tulenevalt VÕS § 146 lg-st 1 peab võlausaldaja andma Käendaja nõudel talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et ta nõudis võlausaldajalt teavet nõude täitmise kohta, seetõttu ei olnud kohtu hinnangul hagejal kohustust antud Hageja esitas kohustusest eelnevalt kostjale teatada. Kohus leiab, et kuigi hageja ei ole tõendanud lepingu ülesütlemise avalduse kättetoimetamist, ei ole vaidlust, nagu kohus juba eelpool märkis, selles, et leping on üles öeldud. Seega oli hagejal õigus lepingu ülesütlemise tõttu leppetrahvi nõuda. Arvestades ülesütlemise ajana kostjale soodsaimat aega s.o. 1. märtsi 2010, oli sellel hetkel liisingueseme maksumuseks maksegraafiku (tl 26) rida 37 järgi 153 106,60 krooni s.o. 9 785,30 eurot. Tulenevalt liisinglepingu üldtingimuste punktist 5.11 (tl 21-22) võis leppetrahv olla kuni 20% lepingurikkumise ajal kehtinud väljaostuhinnast. Seega võis 1. märtsi 2010 seisuga olla leppetrahv kuni 1 957,06 eurot. Hageja on nõudnud kogu leppetrahvina 319,56 eurot, mis jääb p. 5.11 sätestatu piiresse. Lähtuvalt eeltoodust kuulub leppetrahv summas 65,95 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kuigi nõude olemasolu on hageja tõendanud 28.01.2010 arvega nr A10023516 (tl 39), mille kättetoimetamist ei ole hageja tõendanud, samuti mis kohtu hinnangul ei ole usaldusväärne sest arvel on märgitud rahaühikutena ainult eurod, mis aga 2010. aastal veel Eesti Vabariigis ei kehtinud ja kostja vaidleb nõudele vastu, siis kohus rahuldab hagi seetõttu, et põhivõlgnik on nõude osaliselt tasunud ja seega nõudega nõustunud. 2.5

Liisingulepingu üldtingimuste p. 11.2.1 sätestab: Kui Ühisliising saab seoses Lepingu ülesütlemisega Lepingu p, 11.1. toodud alusel kahju, eelkõige, kui Eseme müügist saadud rahast ei piisa kõikide nõuete tasumiseks, kohustub Ostja hüvitama Ühisliisingule ka tekkinud kahju (sh saamata jäänud tulu). Hageja väitel kandis ta sõidukit 26.08.2010 müües hinnaga 5061,80 eurot kahju 4945,80 eurot. Liisingulepingu ülesütlemisel oli vara jääkmaksumuseks seega hageja seisukohalt 10 007,45 eurot (156 582,65 krooni), Kostja leidis, et Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale kui krediteerijale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 24 ja otsus tsiviilasjas nr 32-1-1-07, p 25). Niisugused kulutused on VÕS § 367 lg 1 järgi esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud. Pärast ülesütlemist arvestatakse tasuda jäänud liisingumaksete summast maha liisinguandjale kuuluv osa liisingueseme jääkväärtusest, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse ja liisingulepingus on kokku lepitud, et pärast liisingulepingu lõppemist kuulub osa liisingueseme jääkväärtusest liisinguandjale. Samuti leidis kostja, et eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind ning, et Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus ja et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kostja viitas oma väite kinnituseks ka Riigikohtu otsusele 3-2-1-33-08. Kohtu hinnangul on Liisingulepingu üldtingimused tüüptingimused VÕS § 35 tähenduses, kuivõrd tegemist oli tingimustega, mis olid eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled eraldi läbi ei rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Liisingulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 sätestas, et Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele..

2-12-23001 Kohus, võttes arvesse analoogsetes asjades tehtud Riigikohtu lahendeid (nt 3-2-1-49-13), asub seisukohale, et hageja liisingulepingu üldtingimuste punkt p. 11.2.1 on tühine osas, milles see seob liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme tagastamise aegse väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saadud müügihinnaga, kuna liisinguandja võib üldtingimustest tulenevalt müüa liisingueseme põhjendamatult odavalt ning seega liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustada. Eelnevast tulenevalt kohaldab kohus lepingu tühise üldtingimuse asemel VÕS § 367 lõiget 3, mille kohaselt, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on otsustes (asjades nr 3-2-1-52-11 ja 3-2-1-184-12) rõhutanud, et liisingueseme väärtus tuleb vastavalt VÕS § 367 lg 3 kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning et üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Seejuures on riigikohus märkinud, et poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades muuhulgas liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-33-08 leidnud, et on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Kostja on sõiduki turuväärtuseks selle üleandmise hetkel 1.03.2010 pidanud umbes 19 000 eurot. Oma seisukoha kinnitamiseks esitas kostja väljatrükid foorumist (tl 79-81). Hageja on 18.09.2013 vastuses seisukohal, et keskmine turuhind ajavahemikus 1.03.201001.09.2010 oli 5752 eurot. Arvestades, et müüdud analoogse auto läbisõit oli oluliselt väiksem ja kuna sõiduautol oli mitmed puudused, mis on kajastatud üleandmise-vastuvõtmise aktis, oli müügihind piisav. Lisaks esitas hageja kostjale 2.08.2010 teatise liisingueseme müüki suunamise kohta ja 10.08.2010 teatise vara müügi kohta kostjal oli seega võimalus osaleda müügiprotsessis. Hageja tõendas 18.09.2013 seisukohta auto24.ee väljavõttega tehingute kohta. Kohtu hinnangul on nii hageja kui kostja tõendite alusel hinnaerinevused mitteusutavalt suured. Kõigepealt leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud 2.08.2010 kirja kostjale kättetoimetamist kummalgi käenduslepingu lõikes 5 nimetatud viisil. Kostja on kirja kättesaamist ka eitanud. Seega ei saa rääkida kostja võimalusest osaleda müügiprotsessis. Samuti ei pea kohus eluliselt usutavaks, et sõiduki hind nii drastiliselt hälbis sõiduki lepingujärgsest jääkmaksumusest. Kohtu hinnangul liisinguandja arvestab jääkväärtuse kujundamisel maksegraafikus auto tegelikku väärtust. Kontrollimaks niisuguse seisukoha vastavust tegelikkusele, kontrollis kohus hageja poolt viidatud sõidukite interneti müügiportaali auto24.ee pakkumisi otsuse koostamise ajal. 10 (12)

2-12-23001 Kuivõrd tegemist on kohtu hinnangul avaliku ja usaldusväärse allikaga loeb kohus andmeid üldtuntuks TsMS § 231 lg 1 alusel. Ilmnes, et 27.03.2014 seisuga müüakse portaalis auto24.ee sõiduautot Dodge RAM 4.7, mille väljalaskeaasta on samuti 2002, hinnaga 11 500 – 11900 eurot (tl 116). Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et auto vananemisel võiks uunikumiks mitteoleva auto hind üldse tõusta. Isegi majanduskriisi tingimustes ei pea kohus usutavaks, et 3,5 aastat hiljem võiks analoogse auto hind tõusta kahekordseks. Seetõttu ei pea kohus hageja poolt esitatud sõiduki hinnapäringut usaldusväärseks ja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et liisingulepingu eseme müük 26.08.2010 hinnaga 5061,80 oli müük turuhinnas. Ülaltoodud põhjustel ei pea kohus hageja sõiduki müügist saadud kahju nõuet 4945,80 euro ulatuses põhjendatuks ja jätab selle nõude osas hagi rahuldamata. 2.10 Müügiplatsi parkimistasu 404,94 eurot Kohtu hinnangul on XXXOÜ 30.08.2010 arvega nr 1008161 (tl 53)tõendamist leidnud, et Liisingulepingu objektiks oleva sõiduki müügiplatsil hoidmise kulu oli 5280 krooni + KM 1056 krooni, kokku 6336 krooni (404,94 eurot). Kohtu hinnangul on müügiplatsil viibimise aeg 176 päeva s.o. 7.03.2010 – 30.08.2010 mõistlik aeg ja hind 30 krooni + KM päevas mõistlik hind. Kohtu hinnangul on parkimistasu VÕS § 367 lg 4 ja Liisingulepingu p.-is 11.5 nimetatud kulu, mis tuleb kanda liisinguvõtja poolt. Käesoleval juhul siis käendaja poolt. Lähtuvalt eeltoodust tuleb rahuldada hageja nõue müügiplatsi parkimistasu eest summas 404,94 eurot. 2.11 Viiviste nõue Liisingulepingu Üldtingimuste p 6.8. sätestas: Kui Ostja hilineb ükskõik millise Makse või mõne muu Lepingujärgse summa maksmisega (välja arvatud Intress, millelt viivist ei arvutata), maksab te iga viivitatud päeva eest ühisliisingule viivist 0,3% tähtaegselt maksmata summalt. Kohus on rahuldanud järgmised hageja nõuded: 1) leppetrahv lepingu ennetähtaegsel summas 65,95 eurot; 2) auto poleerimine ja keemiline pesu 168,99 eurot; 3) kasutatud rehvid koos vahetusega 95,87 eurot; 4) müügiplatsi parkimistasu 404,94 eurot ning Eeldades, et leppetrahv summas 65,95 eurot muutus sissenõutavaks 1. märtsist 2010, seega on selle tasumine olnud viivises kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 1488 päeva, on juba nimetatud summalt viivis 294,40 eurot. Eeldades, et auto poleerimise ja keemilise pesu ning rehvid koos paigaldusega kokku summas 264,86 eurot muutus sissenõutavaks 15.märtsil 2010, seega on selle tasumine olnud viivises kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 1474 päeva, oleks juba nimetatud summalt viivis 1 171,21 eurot. Eeldades, et müügiplatsi parkimistasu 404,94 eurot muutus sissenõutavaks 13. septembril 2010, seega on selle tasumine olnud viivises kohtuotsuse tegemise päeva seisuga 1292 päeva, oleks juba nimetatud summalt viivis 1569,55 eurot. Hageja on esitanud viivistenõude summas 139,62 eurot. Lähtuvalt eeltoodust tuleb viivistenõue täies ulatuses rahuldada.