3.Mõista Marina Anikašina ́lt välja riigituludesse apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu hüvituseks 225 eurot
(kakssada kakskümmend viis) eurot.
7.Marina Anikašina ́l tasuda 225 eurot Rahandusministeeriumi arvele nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank või nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank (viitenumber 2900078567). Anda Marina Anikašina ́le otsuse vabatahtlikuks täitmiseks aega 15 päeva alates käeoleva otsuse jõustumisest.
8.Kohtuotsus saata p-ide 5 ja 6 osas teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.
Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud Marina Anikašina kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Valentina Komarova esitas 23.01.2013 hagi Marina Anikašina vastu 2780,15 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt avastas hageja 2008. a novembris kaupluse „Iris“ seifist hagejale kuuluvate kuldehete kadumise (ehete kogumaksumus 43 500 krooni ehk 2780,15 eurot). Hageja väidete kohaselt tunnistas kostja hagejale, et seoses raske majandusliku olukorraga viis ta hagejale kuuluvad ehted pandimajja. 17.08.2009 alustati Marina Anikašina suhtes kriminaalmenetlus. Kostja esitas 23.11.2009 prokuratuuri avalduse (tl 5-6; edaspidi ka avaldus), milles palus lõpetada kriminaalmenetluse. Kostja oli nõus tegema üldkasulikku tööd ja hüvitama Valentina Komarovale kahju kuue kuu jooksul. Hageja leidis, et antud avaldus on võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning märkis (tl 28), et kriminaalmenetluses ei tagatud temale advokaadi abi. Hageja ähvardas kostjat ja seetõttu kirjutas ta avaldusele alla. Kostja tunnistas, et ta tegi ära prokuratuuri määrusega (tl 29-30) määratud 60 tundi üldkasulikke töid, aga
leidis, et hagejal ei ole tõendeid selle kohta, et kostja võlgneb hagejale 43 500 krooni. Kriminaalmenetlus on lõpetatud. Kriminaalmenetluse raames ei ole tuvastatud, et kostja varastas hagejalt kuldehteid. Kostja väitis, et ta käis pandimajas koos hagejaga ja nad pantisid neile mõlemale kuuluvaid ehteid. Kostja märkis, et ta soovib esitada vastuhagi, sest hageja ei ole tasunud talle lõpparvet ega teinud kannet tööraamatusse töölepingu lõpetamise kohta.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 04.04.2013. a otsusega hagi ja mõistis Marina Anikašinalt Valentina Komarova kasuks välja 2780,15 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda. Hageja nõue rajaneb kostja 23.11.2009 avaldusel (tl 5), millest nähtuvalt kohustub kostja hüvitama hagejale varalise kahju summas 43500 krooni ehk 2780,15 eurot kuue kuu jooksul. Pooled ei vaidle selle üle, et: 1) hageja avalduse alusel algatati 17.08.2009 kostja suhtes kriminaalmenetlus, mille käigus kostja tunnistas, et viis hagejale kuuluvad kuldehted pandimajja; 2) kostja on esitanud 23.11.2009 Viru Ringkonnaprokuratuurile avalduse, kus ta palub lõpetada kriminaalmenetluse, ta on nõus tegema ühiskondlikku kasulikku tööd 60 tundi kahe kuu jooksul ja hüvitama varalise kahju kannatanule summas 43 599 krooni kuue kuu jooksul; 3) kostja on täitnud kohustuse ühiskondlikult kasuliku töö tegemise osas, kuid ei ole hüvitanud hagejale kahju. Kohus nõustus hagejaga selles, et tegemist on võlatunnistusega, kuid leidis, et võlatunnistus ei vasta VÕS § 30 lg-s 1 toodud tunnustele ning tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Samas märkis kohus, et nii konstitutiivse kui deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine, kusjuures võlausaldajale ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (RKTKo 3-2-1-149-11, p 21). Seega on deklaratiivse võlatunnistuse esitamise tagajärjeks tõendamiskoormuse üleminek hagejalt kostjale, kes pidi hagimenetluses tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Vastavaid tõendeid ei ole kostja kohtule esitanud. Kostja väide, et ta pantis ainult temale kuuluvaid ehteid, jäi kostjal tõendamata. Seega on hagi täies ulatuses tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus leidis, et avaldusena vormistatud deklaratiivse võlatunnistuse näol on tegemist usaldusväärse ja piisavalt kaaluka dokumentaalse tõendiga, mis on piisav hagi rahuldamiseks. Asjaolu, et alustatud kriminaalmenetlus lõpetati, ei oma antud juhul tähtsust. Vaidlustamaks kahju suurust, pidi kostja tõendama, et kuldehted maksid vähem kui hageja on seda oma avalduses märkinud. Kostja väited ähvarduste kohta on paljasõnalised ning ei ole millegagi kinnitatud. Samuti leidis kohus, et kostja seletused õigusabi puudumisest avalduse koostamisel ja prokuratuuri esitamisel, ei puutu asjasse. Tegemist on algusest lõpuni M. Anikašina poolt omakäeliselt kirjutatud dokumendiga, mille sisu on lihtne ja selgelt arusaadav ning millest tuleneb üheselt võla (43500 krooni e 2780,15 eurot) tunnistamine hageja ees. Avaldus on koostatud vene keeles, mis on M. Anikašina emakeel. Kohus leidis, et avalduse sisu on ühemõtteliselt arusaadav igale tavakeele kasutajale ning kostja sai avalduse tähendusest aru ka ilma advokaadi või muu õigusabi osutava isiku abita. Samuti ei oma kohtu arvates võlatunnistuse kehtivuse ja õiguspärasuse seisukohalt tähendust asjaolu, et võlatunnistust ei esitatud vahetult võlausaldajale, vaid kolmandale isikule (prokuratuurile). Siinkohal nõustus kohus hageja seisukohaga, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega (RKTKo 3-2-1-15-09, p 12). Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Marina Anikašina esitas 07.05.2013 apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole hageja tõendanud, et kuldehted maksid 2780,15 eurot; 2) on kriminaalasjas tõendid selle kohta, et kostja käis koos hagejaga pandimajas. Kriminaalmenetluse käigus ei tuvastatud, et kostja varastas hageja kuldehted; 3) ei ole kostjal võimalik tõendada, et hageja ähvardas teda. Kostja kartis hagejat ja seetõttu kirjutas ta prokuratuuris avalduse võlgnevuse tagastamise kohta; 4) ei ole hageja käesoleva ajani lõpetanud kostjaga töösuhteid.
5.Valentina Komarova vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei vasta apellatsioonkaebus TsMS § 633 lg 2 p 3 ja § 633 lg 3 nõuetele ning seetõttu oleks apellatsioonkaebuse pidanud jätma käiguta ning andma apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks; 2) on maakohus õigesti järeldanud, et 23.11.2009 avalduse puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega; 3) on tõendamata apellandi väide, et apellant käis pandimajas koos vastustajaga. Kriminaalmenetluses on Marina Anikašina andnud kahtlustatavana ütlusi. Kostja ei eitanud oma võlga V. Komarova ees. Samuti on Marina Anikašina kirjutanud omakäelise võlatunnistuse ise oma emakeeles. Marina Anikašinal oli kriminaalmenetluses kaitsjaks vandeadvokaat Arri Tooming ning seetõttu ei saanud olla tegemist olukorraga, kus Marina Anikašina nõustus oskamatusest või teadmatusest asjaoludega, et ta viis Valentina Komarovale kuuluvad ehted pandimajja ning kirjutas omakäeliselt ehete maksumuse summa osas võlatunnistuse; 4) on alusetu ja asjakohatu apellandi väide selles, et vastustaja ähvardas apellanti; 5) on õige kohtu järeldus, et võlatunnistuse kehtivuse ja õiguspärasuse seisukohalt ei oma tähendust asjaolu, et võlatunnistust ei esitatud vahetult võlausaldajale, vaid kolmandale isikule (prokuratuurile); 6) on töösuhted täiesti eraldiseisev teema ning see küsimus on antud apellatsioonkaebuse menetluses asjakohatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 käesolevas otsuses.
7.Apellandi väide, et asja materjalides puuduvad tõendid, mis tõendaksid hageja 2780,15 euro suuruse nõude põhjendatust, ei ole õige. Maakohus kvalifitseeris kostja poolt omakäeliselt 23.11.2009.a koostatud dokumendi õigesti deklaratiivse võlatunnistusena. Maakohus selgitas ka otsuses, et võlatunnistuse andmisega loetakse võla olemasolu tõendatuks ning kostjal on kohustus võlatunnistuses toodu ümberlükkamiseks tõendada, et tal puudub võlatunnistuses nimetatud summas kohustus hageja ees. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Apellandi poolt esile toodud asjaolud, et hageja on esitanud kriminaalmenetluse käigus erinevaid selgitusi nõude aluseks olevate asjaolude kohta, ei sea kahtluse alla kostja enda poolt antud võlatunnistust. Ringkonnakohus märgib, et võlatunnistusega kinnitab selle andja, et tal on kohustus. Asjaolu, et kostja andis võlatunnistuse kriminaalmenetluse ajal ei muuda võlatunnistuse olemust. Võlatunnistuses ei ole märgitud nimeliselt, kelle ees kostjal kohustus on, võlatunnistuse teksti kohaselt on kohustus tekkinud „kannatanu“ ees. Käesolevas asjas on kriminaalmenetluse raames tuvastatud, et kannatanu oli V. Komarova ja seda, et kuldehted, mille kadumisest kahju tekkis kuulusid V. Komarovale, on kinnitanud ka kostja, seega on võlatunnistus piisavalt selge ja vastab nõuetele.
8.Apellandi väide, et tal on hagejaga käesoleval ajal kehtiv töösuhe, ei oma hagi põhjendatuse üle otsustamisel tähendust, kuna kostja ei ole hageja vastu nõuet ega tasaarvestuse avaldust esitanud.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendatult arvestamata kostja väitega, et ta andis võlatunnistuse ähvarduse mõju all. Ringkonnakohus märgib, et täidetud ei ole ähvarduse mõjul tehingu tühistamise formaalsed ega materiaalsed eeldused. Kui kostja leidis, et ta andis võlatunnistuse (tegi tahteavalduse) ähvarduse tõttu, siis oli tal õigus tahteavaldus tühistada TsÜS § 90 lg 1, ja 99 lg 1 p 1 alusel kuue kuu jooksul arvates ähvarduse mõju lakkamisest. Käesoleva tsiviilasja materjalide hulgas olevatest kriminaalmenetluse lõpetamise määrustest (tl 29-35) ei nähtu, et kostja oleks pärast 23.11.2009 võlatunnistuse andmist kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni 25.10.2012, esitanud väiteid enda ähvardamise kohta. Esmakordselt esitas kostja väite ähvarduse kohta 22.02.2013 vastuses hagile. Ringkonnakohus leiab, et kostja oli kaotanud õiguse tehing tühistada, kuna ta ei ole teinud tühistamise avaldust seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei esitanud maakohtu menetluse ajal TsÜS § 96 lg 1 sätestatud õigusvastase ähvarduse esinemise kohta ka faktilisi asjaolusid, mis oleksid andnud aluse maakohtul kostja vastuväidet hinnata. Maakohus märkis kohtuotsuses õigesti, et kostja väited ähvarduse kohta on paljasõnalised. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, millest saaks järeldada, et kostja andis võlatunnistuse ähvarduse mõjul.
10.Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus vabastas 28.06.2013 määrusega apellandi riigilõivu tasumisest üksnes kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus märkis määruses, et apellant ei ole oma
apellatsioonkaebuse väiteid tõendanud ning selgitas, et juhul kui apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, siis mõistetakse riigilõiv tagantjärele apellandil riigituludesse välja. Ringkonnakohus leiab, et apellandilt tuleb TsMS § 190 lg 5 alusel välja mõista riigilõiv RLS lisa 1 tabeli alusel, mis on käesoleval ajal kehtiv, seega kuulub väljamõistmisele summa 225 eurot. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.