Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

Puudub vaidlus, et hageja osutas kostjale 29.08.2012 lepingu (t lk 35-36, 54) alusel veoteenust ja kostja kohustus selle eest tasuma 2 400 eurot, samuti et hageja on kostjale 29.08.2012 esitanud arve (t lk 37) ning et kostja on arve alusel tasunud kokku 1 400 eurot (t lk 38-41). Hageja poolt osutatud teenuse sisuks oli kauba transportimine tasu eest Eestist Venemaale. Seega kohaldub antud asjas Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR), mille artikkel 1 lõike 1 kohaselt käesolevat konventsiooni kohaldatakse igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja kauba üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest. CMR-is ei ole veolepinguga seonduvat ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule siseriikliku õiguse sätted. Antud juhul on vedaja esitanud kohustuse täitmise nõude saatja vastu. CMR ei reguleeri saatja kohustuse rikkumise ning sellega seonduvalt õiguskaitsevahendite kasutamisse puutuvat, seega kuuluvad antud juhul kohaldamisele võlaõigusseaduse sätted. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 744 lg 1 kohaselt „kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu).“ Kostja tunnistab võlgnevust summas 1 000 eurot ning kohus mõistab nimetatud summa kostjalt välja. Kostja vaidlustab viivisenõuet, kuivõrd viivise osas ei ole kokku lepitud. VÕS § 113 lg 1 (28.09.2012 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et „rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ Käesoleval ajal kehtiva VÕS redaktsioonis kujuneb seadusjärgse viivisemäär §-s 94 nimetatud intressimäärast, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg-st 1 nähtuvalt on võimalik seadusjärgse viivisemäära järgi nõuda viivist igasuguse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, kuid teistsuguses määras viivise nõudmine eeldab sellekohast kokkulepet. Antud juhul nõuab hageja viivist määra järgi, mis on suurem kui seadusjärgne viivis. Viivisemäär 0,5% päevas on märgitud 29.08.2012 arvel, kuid veolepingus viivisega seonduvat kokku lepitud ei ole. Kohus leiab, et arvet ei saa käsitleda eraldi viivisekokkuleppena, sest arve on ühepoolne dokument, mitte kokkulepe. Kuivõrd leping on sõlmitud konkreetse ühekordse veoteenuse osutamiseks ning kajastab mh teenuse eest tasutavat summat, siis puudub põhjendus sellele, miks viivisemääras ei saanud kokku leppida lepingus. Seega leiab kohus, et viivisenõue arves märgitud määra alusel ei ole põhjendatud, kuna selle ei ole poolte vahel kokku lepitud. Kokkuleppe puudumisel ei ole hagejal õigust nõuda suuremat viivist kui seadusjärgses määras. Kohus arvestab eelnevast tulenevalt ümber sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevuse. Arves märgitu kohaselt oli summa 2 400 eurot maksetähtaeg 19.09.2012. Kostja tasus võlgnevust osaliselt, sealhulgas osaliselt pärast maksetähtaega, mistõttu 20.09.2012 seisuga oli kostja viivituses summa 1 550 euro tasumisega, alates 29.09.2012 summa 1 450 eurot tasumisega ning alates 17.11.2012 summa 1 000 eurot tasumisega. 20.09.2012-31.12.2012 oli seadusjärgseks viivisemääraks 8% aastas, 01.01.2013-14.04.2013 7,75%, 15.04.2013-30.06.2013 8,75%, 01.07.2013-31.12.2013 8,5%. Nimetatud andmete põhjal kujuneb sissenõutavaks muutunud viivise summaks 107,45 eurot.

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1 107,45 eurot, millest põhivõlg 1 000 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 107,45 eurot. Nõude summas 892,55 eurot osas jääb hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 56% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 56% menetluskuludest kostja kanda ja 44% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.