2-14-31/11 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

20.jaanuari 2014. a. esitas kostja seisukoha kohtualluvuse kohta, mille kohaselt kostja tegelik ja alaline elukoht on xxxxxxxxxx. Kostja ei ole nõus hagi menetlemisega Eesti kohtus, sest D L ülekanne 4000 eurot oli tehtud Soomes sõlmitud kokkulepete täitmiseks seoses D Lle kuuluva Soomes registreeritud äriühinguga xxxxxxxxxx ja vaidlus tuleb lahendada Soome kohtus Soome seaduse alusel. Kostja oli hageja äripartner. 1. jaanuari 2013. a. ainuosaniku otsusega otsustas D L valida V R xxxxxxxxxxx juhatuse liikmeks ja loovutada talle 50% suuruse osaluse endale kuuluvas äriühingus. V R töötas xxxxxxxxxx juhatuse liikmena kuni 2013. a. septembrini ning hageja teadis kostja elukoha aadressi, samuti seda, et pooltevaheline õigussuhe tekkis Soome Vabariigis seoses Soome äriühingu tegevusega. Hageja tegeleb alaliselt äritegevusega ja töötab Soome Vabariigis, seega ei kaasne Soome kohtu poole pöördumisega tema jaoks ebamõistlikke raskusi ega keerukust. D L hagi Pärnu Maakohtu menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Maakohtu määrus Maakohus keeldus 22. jaanuari 2014. a. määrusega hagi menetlusse võtmast viitega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lõikele 1. TsMS § 75 lõigete 1 ja 2 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Seejärel kontrollib kohus, kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. Kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. Brüsseli I määruse art. 2 lg. 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse, ning art 3 lg. 1 järgi saab isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes määruse II peatüki 2. 7. jaos sätestatud korras. Kostja andis kohtule teada, et tema tegelik ja alaline elukoht on xxxxxxxxxxxx. Kostja ei ole nõus hagi menetlemisega Eesti kohtus, sest hageja ülekanne 4000 eurot oli tehtud Soomes sõlmitud kokkulepete täitmiseks seoses hagejale kuuluva Soomes registreeritud äriühinguga xxxxxxxxxxxx ja vaidlus tuleb lahendada Soome kohtus Soome seaduse alusel. Seega ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule, kuna Brüsseli I määruse art. 2 lg. 1 kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse. TsMS § 371 lg. 1 sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Määruskaebus Hageja palub määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning võtta hagi menetlusse. Brüsseli I määruse art. 5 p. 1 a) sätestab, et isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib lepingutega seotud asjades kaevata selle liikmesriigi kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Hageja nõue kostja vastu tuleneb poolte vahel sõlmitud laenulepingust. Seega ei ole tsiviilasja kohtualluvuse väljaselgitamisel määravaks mitte kostja elukoht, vaid lepinguga seotud asjaomase kohustus ja lepingu täitmise põhimõtted, millest lähtuvalt tuleb tuvastada kohtualluvus. Euroopa Kohus on teinud eelotsuse Brüsseli I määruse art. 5 p. 1 a) tõlgendamise kohta (ELK kohtuasi 12/76 Industrie Tessili Italiana Como v Dunlop AG). Euroopa Kohtu tõlgendusest tulenevalt võib isiku kaevata selle riigi kohtusse, millega on kõige tihedamalt seotud kohustuse täitmine. Seega annab art. 5 p. 1 a= hagejale võimaluse kaevata kostja lepinguga seotud asjades

selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Euroopa Kohus rõhutas, et mõte anda artikliga 5 hagejale võimalus kaevata kostja ka teise paiga kohtusse peale tema asu- või elukoha järgse kohtu tuleneb põhimõttest, mille järgi kõige pädevam on asja lahendama selle paiga kohus, millega asjaolud on kõige tugevamalt seotud. Brüsseli I määruse art. 5 p. 1 sätestab, et isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata: a) lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus; b) kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse käesoleva sätte kohaldamisel asjaomase kohustuse täitmise kohana: müügi puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või kus need oleks tulnud üle anda, teenuste osutamise puhul kohta liikmesriigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või kus neid oleks tulnud osutada; c) kui ei kohaldata punkti b, kohaldatakse punkti a. Määruse art. 5 ülesehitust tuleb mõista nii, et alapunkt b on erinorm alapunkti a suhtes, mis tähendab seda, et esmalt tuleb vaadata, kas leping on hõlmatud alapunkti b sätetega ning kohaldada nende sätetega kehtestatud kohtualluvuse reegleid ja kui leping ei puuduta kauba müüki ega teenuse osutamist, siis tuleb kohaldamisele alapunkt a ja selles sätestatud kohtualluvuse reegel. Alapunkt c liigitab alapunkti b erinormiks alapunkti a suhtes. Hageja nõue kostja vastu ei tulene kauba müügiga või teenuse osutamisega seotud lepingust. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu laenulepingust: laen väljastati ühe maksena 25. aprillil 2013. a. ja see tuli kostja poolt tagastada ühe maksena 25. mail 2013. a. Seega kuulub kohaldamisele art. 5 p. 1 a) ja hageja võis kaevata kostja liikmesriigi kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Laenu andmisega muutus hageja võlausaldajaks ja kostja võlgnikuks. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 85 lõikest 1 peab võlgnik kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest. VÕS § 85 lg. 2 p. 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise kohta ei saa määrata VÕS § 85 lõikes 1 nimetatud alustel, tuleb rahaline kohustus täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas. Hageja ja kostja ei leppinud kokku võlgniku poolt kohustuse täitmise kohas. Samuti ei saa määratleda võlasuhte olemusest tulenevat võlgniku ehk kostja kohustuse täitmise kohta - tõestatud on üksnes see, et hageja kandis kostjale laenu üle Eesti krediidiasutuses (AS Swedbank) avatud arvelduskontolt Eesti krediidiasutuses (AS SEB Pank) olevale kostja arvelduskontole. Seega oli hageja kohustuse täitmise koht Eestis ja hagejal on põhjendatud ootus, et ka kostja täidaks oma kohustuse samas kohas ehk Eestis. Arvestades märgitut, tuleb võlgniku kohustuse täitmise koha määratlemisel juhinduda VÕS § 85 lg. 2 punktis 1 sätestatust ja lugeda võlgniku kohustuse täitmise kohaks võlasuhte tekkimise ajal võlausaldaja võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskoht, selle puudumisel aga võlausaldaja elukoht. Võlasuhte tekkimise ajal oli võlasuhtega kõige rohkem seotud võlausaldaja tegevuskohaks Eesti ja ka elukohaks Eesti. Tulenevalt Brüsseli I määruse art. 5 punktist 1 a), oli hagejal õigus sellisel juhul pöörduda kostja vastu nõudega Eesti kohtusse. Kostja väited, et võlgnevusega seotud pooltevaheline õigussuhe tekkis Soomes ja see on seotud Soome äriühingu tegevusega, on eksitavad ja selliste väidete eesmärgiks on luua ebaõige ettekujutus nõude aluseks oleva tegeliku õigussuhte sisust ja õigussuhte tekkimise kohast. xxxxxxxxxx üldkoosoleku protokollist ei tulene hageja kohustust tasuda kostjale raha. Üldkoosoleku protokolli sisuks oli osaluse jagamine ettevõttes xxxxxxxxxx selliselt, et ettevõtte 50% osakute omanikuks sai kostja. Seejuures ei tulene protokollist, et osalus võõrandatakse kostja kasuks raha eest: nimetatud dokumendi pinnalt ei saa järeldada ega otsustada, et hageja oli kohustatud kostjale tasuma raha ja kostja oli õigustatud hagejalt sellist raha saama. Märgitust tulenevalt on xxxxxxxxxxxx üldkoosoleku protokoll kontekstiväline dokument, millel puudub seos vaidluse ja selle aluseks oleva õigussuhtega. Hagile lisatud maksekorralduse koopiast nähtub, et hageja poolt kostjale 25. aprillil 2013. a. üle kantu oli laen, tagastamise tähtajaga 25. mai 2013. a. Enne hagiavalduse esitamist kostja sellise ülekande sisu vaidlustanud ei ole.

Kostja väitel, et hageja poolt ülekantud raha on seotud xxxxxxxxxx üldkoosoleku protokollis märgitud osaluse võõrandamisega, puudub ka usutavus. Nimelt nähtub xxxxxxxxx üldkoosoleku protokollist, et ettevõtte osalusest võõrandatakse 50% kostjale. Ei ole usutav, et osaluse võõrandaja on kohustatud tasuma osaluse omandajale tasu. Tavapärases majandustegevuses tasutakse hoopis osaluse võõrandjale tasu osaluse võõrandamise eest, mitte vastupidi. Vastus Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Brüsseli I määruse art. 5 p. 1 a) näeb ette erandliku kohtualluvuse lepingutega seotud asjades. Hageja ja kostja vahel ei ole raha laenamise kohta sõlmitud laenulepingut. Hageja on hagiavalduses ise möönnud, et kui tõendamist ei leia laenulepingu sõlmimine, tuleb võlg kostjalt välja mõista alusetu rikastumise sätete alusel. Seega möönab ka hageja ise lepinguvälise võlasuhte olemasolu. Brüsseli I määruse art. 5 p. 1 a) ei kohaldu lepinguvälistele võlasuhetele. Edasine menetluse käik Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg. 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused Kolleegium leiab, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud ja tuleb tühistada, tsiviilasi tuleb saata maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Vaidlust ei ole tõstatatud selle maakohtu poolt tuvastatud asjaolu üle, et kostja alaline elukoht on xxxxxxxxxxx. Maakohus leidis õigesti, et seega tuleb kontrollida, kas esitatud hagi lahendamine on rahvusvaheliste kohtualluvuse reeglite järgi Eesti kohtu pädevuses, aga samuti, et kohaldamisele kuulub Nõukogu 22. detsembri 2000. a. määrus nr. 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on tuntud Brüssel I määruse nime all. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et hagi alusena on hageja tuginenud pooltevahelisest laenulepingust tulenevale raha tagastamise kohustusele. Brüssel I määruse 2. jaos on sätestatud kohtualluvus erandjuhtudel ja artikli 5 punkti 1 a) kohaselt võib isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, teises liikmesriigis kaevata lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, miks maakohus kirjeldatuga ei arvestanud. Tegelikult ei ole ka kostja oma seisukohas kohtualluvuse kohta hageja poolt talle raha maksmise alusena pooltevahelist lepingut eitanud, vaid on üksnes väitnud, et tegemist ei olnud laenulepinguga, vaid muude kokkulepetega. Millistega täpsemalt, ei ole kostja selgitanud. Otsustamaks selle üle, millise riigi kohus on pädev vaidlust lahendama, tuleb maakohtul hageja nõue kvalifitseerida ja kui tegemist on lepinguga seotud nõudega, siis tuvastada, kus tuli vaidlusalune kohustus täita. Kui tegemist on lepingust tuleneva nõudega ja sellest tulenev kohustus tuli täita Eestis, on Eesti kohus pädev asja lahendama.