Ksenia Šabassi, Viktoria Pratkunaite ja Evgeny Shabasi hagi Sihtasutuse Narva Haigla vastu kehavigastusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
552 769 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 12. märtsi 2013.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ksenia Šabassi, Viktoria Pratkunaite ja Evgeny Shabasi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (hagejad): Ksenia Šabass (ik: 49411163735), Viktoria Pratkunaite (ik: 47501053739) ja Evgeny Shabas (ik: 37410312259) Vastustaja (kostja): Sihtasutus Narva Haigla (rk: 90003217), esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Muuta osaliselt Viru Maakohtu 12. märtsi 2013.a otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata.
Menetluskulude jaotus
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Viktoria Pratkunaite ja Evgeny Shabasi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ksenia Šabass ja tema vanemad, Viktoria Pratkunaite ja Evgeny Shabas, esitasid 20.03.2012 kohtule Sihtasutuse Narva Haigla vastu hagi kehavigastusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, paludes mõista kostjalt välja V. Pratkunaite ja E. Shabasi kasuks Ludwigshafeni kliiniku arstide kirja tõlkimise kulu 100 eurot, majutuskulud 325,50 eurot ja sõidukulud 1351,30 eurot ning mittevaralise kahju hüvitis K. Šabassi kasuks 250 000 eurot, V. Pratkunaite kasuks 150 000 eurot ja E. Shabasi kasuks 150 000 eurot. Hagiavalduse kohaselt sündis K. Šabass 16.11.1994 hemangioomiga vasakul ninatiival. SA Narva Haigla kirurg V.J määras lapsele radioteraapia, mida tehti pärast lapse 5-kuuseks saamist kolmel korral. Pärast protseduure tekkis lapse ninal radiodermatiit ehk kiirgusnahapõletik, mille tagajärjel deformeerus ninatiib, kahjustatud ei ole mitte ainult nahk, vaid ka nahaaluskude. Esimene operatsioon tehti Tallinna Mustamäe Haiglas 20.05.1996. Lapse kasvades tekkis suur deformatsioon, mis tekitas lapsele füüsilisi ja vaimseid ebamugavusi. 2003. a otsustas haigekassa tasuda lapse ravikulud Saksamaal Ludwigshafeni kliinikus. 2003–2011 tehti lapsele nimetatud kliinikus seitse operatsiooni, esimene 23.07.2003 ning järgmised 26.08.2003, 17.02.2004, 27.07.2004, 28.07.2005, 08.02.2007 ja 25.11.2011. 09.02.2011 planeeritud operatsioon jäi K. Šabassi tervisliku seisundi tõttu ära. Haigekassa ei kompenseeri sõidu- ja majutuskulusid ning hagejad taotlevad nende hüvitamist kostja poolt. Samuti soovivad hagejad mittevaralise kahju hüvitist. Hagejad märkisid, et pere on elanud 17 aastat hingevaluga, lapsele on 2003–2011 tehtud seitse operatsiooni ning teha tuleb veel vähemalt kaks operatsiooni, lapsel on tihti depressioon ja peavalud. Hagejad leidsid, et hagi ei ole aegunud. Lapse nina kahjustamise ajal (1996) ei olnud neil ettekujutust, kui suur on tegelik kahju, kuidas läheb ravi, kui palju ja milliseid operatsioone on vaja teha. Ravi on pikaajaline ning ei ole veel lõppenud. 06.02.2013 esitas V. Pratkunaite taotluse, milles palus suurendada hagihinda 991,21 euro võrra, s.o ajavahemiku 27.01.–29.07.2013 sõidukulud arsti konsultatsiooni saamiseks.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus kohaldada hagejate nõuetele aegumist ja teha aegumise küsimuse otsustamiseks vaheotsus. Kostjale etteheidetava teo toimepanemise ajal 1995. a kehtinud 1994. a vastuvõetud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 järgi kohaldatakse uut, 2002. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadust ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata
nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. 1994.a TsÜS § 116 järgi algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Hagejatele pidi hiljemalt 1996. a olema teada, et K. Šabassi kiirgusnahapõletik tekkis radioteraapia tagajärjel. 01.07.2002 ei olnud hagejate nõuded aegunud. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem (antud juhul kolm aastat ajast, mil isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama – 2002.a TsÜS § 153 lg 1) kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt (10 aastat), arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002, seega aegusid hagejate nõuded hiljemalt 01.07.2005.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 12. märtsi 2013 otsusega Sihtasutuse Narva Haigla taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis K. Šabassi, V. Pratkunaite ja E. Shabasi hagi Sihtasutuse Narva Haigla vastu kehavigastusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata ning menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hagejate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb eristada hagejate kolme erinevat nõuet – varalise kahju nõue, kahjustatud isiku mittevaralise kahju nõue ja kahjustatud isiku lähedaste mittevaralise kahju nõue. Arvestades, et kostja taotleb aegumise kohaldamist ning nõuete sisuline läbivaatamine on aeganõudev ja kulukas, on otstarbekas teha esmalt otsustus nõuete aegumise küsimuses. Tegu, s.o radioteraapia, mille tagajärjel on hagejatel väidetavalt tekkinud kahju, leidis aset 1995.a (seda kinnitavad nii hagejate selgitused hagis kui ka Mustamäe Lastehaigla haiguslugu). Nii hagiavaldusest kui ka Mustamäe Lastehaigla ravidokumentidest nähtub, et hagejad said teadlikuks asjaolust, et K. Šabassile tehtud radioteraapia tagajärjel on tekkinud deformatsioon ja selle likvideerimiseks tuleb tulevikus teostada täiendavaid plastilisi operatsioone, hiljemalt 20.05.1996, st päeval, mil tehti esimene operatsioon. Seega leidis väidetav õiguse rikkumine aset 1995. a ja hagejad said sellest teada hiljemalt 1996. a. VÕSRS § 22 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset pärast 01.07.2002. Hagejatele väidetavalt kahju põhjustanud tegu pandi toime enne 01.07.2002, mistõttu tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Arvestades, et hagejad said oma õiguse rikkumisest teada hiljemalt 20.05.1996, algas nimetatud kuupäevast ka aegumistähtaja kulg, mis 1996. a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli 10 aastat. Seega oleks nõue aegunud 20.05.2006. VÕSRS § 9 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohaldatakse aga enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele alates 01.07.2002 kehtivas TsÜS-s aegumise kohta sätestatut. Kuivõrd 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 153 lg 1 järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, siis aegusid hagejate nõuded 01.07.2005. TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud 30-aastane aegumistähtaeg ei ole antud juhul asjakohane. Kõnealune säte näeb ette maksimaalse aegumistähtaja, mille möödudes nõuded aeguvad sõltumata kannatanu teadmisest. See tähendab, et kui isik sai kahjust ja kahju tekitanud isikust teada pärast 30 aasta möödumist kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, on tema kahju hüvitamise nõue aegunud vaatamata sellele, et kahjust ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust teadasaamisest arvestatav 3-aastane aegumistähtaeg ei ole möödunud.
Hagejate väide kohtuistungil, et nende kahju hüvitamise nõuded ei aegu, kuivõrd neil ei ole tänini teada, milline on täpne kahju suurus, ei välista aegumise kohaldamist ei varalise ega ka mittevaralise kahju nõude osas. Varalise kahju nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Sealjuures ei ole nõutav, et hagejale oleks teada tulevikus tekkiva kahju täpne suurus. Seega kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (3-2-1-126-12, p 14; 3-2-1-177-12, p 12). Isegi kui asuda seisukohale, et saades 1996. a teada, et tervise kahjustamise tõttu on tulevikus vajalik teostada mitmeid plastilisi operatsioone, ei pruukinud hagejad saada sel hetkel teadlikuks asjaolust, et neil kaasnevad operatsioonidega rahalised kulutused, siis hiljemalt 2003. a said hagejad varalise kahju nõude olemasolust teada. Esimene operatsioon tehti Saksamaal 23.07.2003. Eesti Haigekassa juhatuse 11.07.2003 otsusest nr 145 ja 17.12.2003 otsusest nr 244 nähtuvalt võttis Eesti Haigekassa üle üksnes Ludwigshafeni kliinikus teostatava ravi eest tasu maksmise kohustuse, transpordi ja muude kulutuste hüvitamist ei olnud ette nähtud. Seega pidi hagejatele olema hiljemalt 23.07.2003 teada, et seoses operatsioonile sõitmisega tekkisid neil kulutused ning neid kulutusi haigekassa ei hüvita. Eeltoodust tulenevalt muutus tervise kahjustamisega kaasnenud varalise kahju nõue sissenõutavaks ja hakkas aeguma hiljemalt 23.07.2003. Samast kuupäevast hakkas kulgema ka kogu tulevikus tekkiva varalise kahju nõue. Tulenevalt TsÜS § 153 lg-st 1 möödus varalise kahju nõude aegumistähtaeg seega hiljemalt 23.07.2006. Seonduvalt tervise kahjustamisega kaasneva mittevaralise kahjuga on Riigikohus märkinud, et erinevalt varalisest kahjust, mis kujutab endast vara vähenemist või saamata jäänud tulu ja mis võib realiseeruda ka hiljem, kui leiab aset selle põhjuseks olnud õigusvastane tegu, kujutab mittevaraline kahju endast kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatused ei saa eelduslikult tekkida oluliselt hiljem neid põhjustanud tervisekahjustusest. Mittevaralise kahju puhul saab seega vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Nõude aluseks olev tervisekahjustus pidi hagejatele teatavaks saama hiljemalt 1995. a, kui oli ilmne, et K. Šabassile teostatud radioteraapia tagajärjel on tekkinud deformatsioon ninal. Asjaolu, et K. Šabassil tuleb tervisekahjustuse likvideerimiseks taluda edaspidi mitmeid plastilisi operatsioone ning vanemad on sunnitud vaatama pealt, kuidas laps deformatsiooni ja operatsioonide tõttu kannatab, sai hagejatele teatavaks hiljemalt 20.05.1996. Sel ajal kehtinud TsK §-d 448 ja 463 ei näinud ette mittevaralise kahju hüvitamist tervisekahjustuse korral. Samas tulenes aga mittevaralise kahju hüvitamise nõude materiaalõiguslik alus 03.07.1992 kehtima hakanud põhiseaduse (PS) §-st 25, mille kohaselt tuli hüvitada nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitamist reguleerisid ka TsÜS §-d 23–26. 1996. a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli taolise nõude aegumistähtajaks 10 aastat ning tulenevalt VÕSRS § 9 lg-test 1 ja 2 kohaldatakse enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele alates 01.07.2002 kehtivas TsÜS-s aegumise kohta sätestatut. Seega tuleb ka mittevaralise kahju nõuete puhul lähtuda alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud 3-aastasest aegumistähtajast ning hagejate mittevaralise kahju nõuded aegusid 01.07.2005.
Hagi esitati kohtule 20.03.2012, st ajal, mil nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõuded olid aegunud. Kohus kohaldas kostja taotlusel hagejate nõuetele aegumist ja tegi juhindudes TsMS § 449 lg-st 3 vaheotsuse lõppotsusena, millega jättis hagi rahuldamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.K. Šabass, V. Pratkunaite ja E. Shabas esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 12. märtsi 2013 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista Sihtasutuselt Narva Haigla välja K. Šabassi kasuks mittevaralise kahju hüvitis 250 000 eurot, V. Pratkunaite kasuks mittevaralise kahju hüvitis 150 000 eurot ja varalise kahju hüvitis 1384,50 eurot ning J. Shabasi kasuks mittevaralise kahju hüvitis 150 000 eurot ja varalise kahju hüvitis 1384,50 eurot. 08.04.2013 esitasid apellandid ringkonnakohtule taotluse nõuda asjas eksperdiarvamus K. Šabassile tehtud radioteraapia kohta. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) jäi asi sisuliselt läbivaatamata, muuhulgas ei arvestanud kohus arstide vastust, mille järgi hemangioomi ravimisel kolju piirkonnas on radioteraapia vastunäidustatud; 2) kohaldas kohus ebaõigesti hagejate nõuetele aegumist. Kohus kohaldas valesti võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja põhiseaduse sätteid. Arusaamatuks jääb, miks kohus leidis, et hagejad olid teadlikud teo õigusvastasusest hiljemalt 20.05.1996. Nõutav on positiivne teadmine kahju ja kahju põhjustaja kohta, põhimõtteliselt ei piisa sellest, et teadmine pidi olemas olema (Peter Schlechtreim. Võlaõigus. Eriosa. Tallinn 2000, lk 303, äärenr 913). Seni saavad hagejad ainult eeldada, et kostja on süüdi K. Šabassile radioteraapia tegemises ja vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Positiivne teadmine puudub. Seega ei ole möödunud kolm aastat kahjust ja kahju põhjustajast teadasaamisest. Kiirgusnahapõletik tekkis pärast radioteraapia läbiviimist aprillis–mais 1995. Teo tegemisest on möödunud 18 aastat ning TsÜS § 153 lg-s 2 sätestatud ei ole tähtaeg möödunud; 3) on K. Šabassi operatsioonid keerulised ja arstid ei oska öelda, millal tehakse lõplik operatsioon. Iga operatsiooniga kaasnevad esmakordselt K. Šabassi füüsiline ja hingeline valu ning kulud. PS § 28 järgi on igaühel õigus tervise kaitsele. K. Šabassi tervis on rikutud, tal on pidevad peavalud ja depressioon. PS § 19 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. K. Šabass ei saa tunda end armide pärast vabalt. Tema õigust täisväärtuslikule elule on rikutud. K. Šabassi nõue ei saa aeguda kuni näo kordategemiseni.
5.Sihtasutus Narva Haigla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei selgu apellatsioonkaebusest, millal hagejad oma õiguste rikkumisest väidetavalt teada said. TsÜS § 153 lg 2 ei kehtesta üldisest 3-aastasest aegumistähtajast eraldi aegumistähtaega, vaid näeb ette, et sõltumata sellest, millal isik kahjust ja kahju tekitanud isikust teada sai, on tema kahju hüvitamise nõue aegunud, kui kahju tekitamisest on möödunud 30 aastat; 2) kohus tuvastas, et tegu – radioteraapia kohaldamine, mille tagajärjel väidetavalt kahju tekkis, leidis aset 1995. a. Hagejad selgitasid hagiavalduses, et K. Šabassil tekkis 1995. a tehtud radioteraapia tagajärjel nina radiodermatiit ehk kiirgusnahapõletik. Hagejad esitasid SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo, millest tuleneb, et K. Šabassil raviti 20.05.1996 kiirgusnahapõletikku, kusjuures tema diagnoosiks on 20.05.1996 pandud „deformatio alal
nasi post radiotherapiam“ (radioteraapia järgne deformatsioon ninal). Hagejate väitel tehti samal päeval operatsioon, kusjuures hagiavaldusest nähtuvalt teavitati neid, et K. Šabassil tekib nina deformatsioon ja täiendavaid plastilisi operatsioone saab teha alles 15-aastaseks saamisel. K. Šabass on küll pidanud hiljem oma tervisekahjustust ravima, kuid diagnoos, mis talle 20.05.1996 pandi, ei ole muutunud. Hagejad ei ole väitnud, et vahepeal oleks ilmnenud mingi uus (1995. a tehtud radioteraapiast tingitud) diagnoos, mis ei olnud 1996. a teada. Eeltoodust tulenevalt tuvastas kohus õigesti, et hagejad said või pidid teada saama oma õiguste rikkumisest hiljemalt 20.05.1996; 3) kohaldatakse VÕSRS § 9 lg 1 järgi uut, 2002. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadust ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Kostjale etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud 1994. a vastuvõetud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. 01.07.2002 ei olnud hagejate nõuded aegunud. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem (antud juhul kolm aastat ajast, mil isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama – 2002. a TsÜS § 153 lg 1) kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Seega aegusid hagejate nõuded hiljemalt 01.07.2005; 4) võib TsÜS § 142 lg 1 järgi pärast nõude aegumist kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus võttis arvesse kostja taotluse kohaldada aegumist ja lahendas selle õigesti; 5) ei kuulu apellantide taotlus ekspertiisi korraldamiseks rahuldamisele, kuna aegumise kohaldamise võimalikkuse kontrollimisel ei lahenda kohus poolte vahel õigussuhte üle käivat vaidlust sisuliselt, vaid kontrollib, kas hageja eeldatavad nõuded on aegunud või mitte. Ringkonnakohtul puudub vajadus tuvastada maakohtu otsuses tuvastamata asjaolusid.
6.Apellandid esitasid ringkonnakohtule ka täiendava seisukoha, milles rõhutavad, et aegumise kohaldamine on vastuolus seadusega: 1) võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. VÕS § 1050 järgi kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kedagi ei saa tunnistada süüdi, kui tema suhtes ei ole jõustunud kohtuotsust. Ei ole teada, kas arst V. Jofiku või kostja kohta on olemas kohtuotsus, millega nad on mõistetud süüdi K. Šabassi tervisele kahju tekitamises; 2) hagejad ei tea siiani kahju hüvitamiseks kohustatud isikut. Seega ei hakanud kulgema ka 3-aastane nõude aegumise tähtaeg. Sündmus (radioteraapia tegemine ja kiirgusnahapõletik) leidis aset aprillis 1995 ning 30-aastane nõude aegumise tähtaeg ei ole möödunud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja
kostja aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu põhjendusi.
8.Põhjendatud ei ole apellantide (hagejate) etteheide, et asi jäi sisuliselt läbivaatamata ja muuhulgas ei arvestanud maakohus arstide vastust, mille järgi hemangioomi ravimisel kolju piirkonnas on radioteraapia vastunäidustatud. TsMS § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Käesoleva tsiviilasja lahendus sõltub sellest, kas hagis esitatud nõuded on aegunud või mitte, sest kostja esitas hagejate nõuetele aegumise vastuväite. Kostja on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt viidanud, et TsÜS § 142 lg 1 teise lause järgi pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuivõrd kostja palus teha aegumise küsimuse otsustamiseks vaheotsuse, otsustas kohus põhjendatult esmalt nõuete aegumise küsimuse. Kuna kohus leidis, et hagejate nõuded on aegunud, tegi kohus õigesti juhindudes TsMS § 449 lg-st 3 lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kontrollides, kas kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele, ei lahenda kohus poolte vahelist vaidlust sisuliselt, seega ei pidanud maakohus võtma seisukohta selles, kas hagejate nõuded on sisuliselt põhjendatud ega seetõttu ka hindama kõiki hagejate esitatud tõendeid (sh apellantide viidatud arstide vastust). Võimalus teha aegumise kohaldamise taotluse osas vaheotsus ongi seaduses sätestatud eesmärgiga vältida tsiviilasja aeganõudvat ja kulukat menetlust juhul, kui nõuded jääksid lõpptulemusena ikkagi aegumise tõttu rahuldamata. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus rahuldamata ka apellantide 08.04.2013 esitatud taotluse nõuda eksperdiarvamust K. Šabassile tehtud radioteraapia kohta.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asjas tuleb eristada hagejate kolme erinevat nõuet – varalise kahju nõue, kahjustatud isiku mittevaralise kahju nõue ja kahjustatud isiku lähedaste mittevaralise kahju nõue. Samuti leidis maakohus õigesti, et kuna hagejate nõuded ei olnud 01.07.2002 aegunud, tuleb VÕSRS § 9 lg-te 1 ja 2 alusel asjas aegumise kohaldamise taotluse lahendamisel rakendada alates 01.07.2002 kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002.
9.1.Hagejate V. Pratkunaite ja E. Shabasi varalise kahju nõue Ringkonnakohtu arvates lähtus maakohus hagejate V. Pratkunaite ja E. Shabasi nõuetele aegumise kohaldamisel ebaõigesti TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatust. TsÜS § 153 lg 1 järgi on surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kehavigastuse tekitamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva nõude puhul on selle sätte subjektiks vaid füüsilisest isikust kannatanu ise, st antud juhul hageja K. Šabass. K. Šabassi vanemate nii varalise kui ka mittevaralise kahju nõuetele kohaldub TsÜS § 150, mille lõike 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg
kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama, ning lõike 3 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Aegumise kohaldamisel on seega määrava tähendusega see, millal hakkas aegumistähtaeg kulgema, st millal said hagejad teada kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et 1996. a, kui lapsele tehti esimene operatsioon, mis toimus Tallinnas Mustamäe haiglas, ei pruukinud hagejad teada saada, et neil kaasnevad lapse ravimisega rahalised kulutused (eelduslikult peaks lapse ravi toimuma haigekassa kulul), st et neil tekib seoses lapse tervisekahjustusega varaline kahju. Hiljemalt 2003. a said hagejad aga varalise kahju nõude olemasolust teada. Eesti Haigekassa juhatuse 11.07.2003 otsusest nr 145 ja 17.12.2003 otsusest nr 244 nähtuvalt võttis Eesti Haigekassa K. Šabassilt üle üksnes Ludwigshafeni kliinikus teostatava ravi eest tasu maksmise kohustuse vastavalt raviarvetele, seega transpordi ja muude kulude hüvitamist ei olnud ette nähtud. Esimene operatsioon tehti Saksamaal 23.07.2003 ning sellega kaasnesid hagiavalduses esitatud väidete kohaselt sõidukulud. Seega pidi hagejatele olema hiljemalt 23.07.2003 teada, et lapse tervisekahjustuse ravimisega seoses tuleb neil teha kulutusi transpordile ja neid kulutusi Eesti Haigekassa ei hüvita. Kuna alates 23.07.2003 järgneva kolme aasta (s.o aegumistähtaja) jooksul toimus Saksamaal kokku viis operatsiooni (hagejad taotlevad sõidukulude hüvitamist alates 27.07.2004 toimunud operatsioonile sõitmisega, sest nimetatud kulutuste kohta on neil hagiavalduse kohaselt võimalik esitada tõendeid), oli hagejatele teada ka neile lapse raviga kaasnevate kulude esialgne umbkaudne suurus. Eeltoodu alusel on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kahjust pidid hagejad teada saama hiljemalt 23.07.2003. Seadusest ei tulene hagejate apellatsioonimenetluses esitatud väide, et hagejad ei ole siiani teadlikud kahju põhjustajast, kuna ei ole teada, kas arst V. Jofiku või kostja kohta on olemas kohtuotsus, millega nad on mõistetud süüdi K. Šabassi tervisele kahju tekitamises. Hagiavalduses esitatud väidete kohaselt tekkis K. Šabassil radiodermatiit SA Narva Haigla kirurg V. J määratud radioteraapia tagajärjel. Mustamäe Haigla haigusloost nr 8218 (I kd lk 8) nähtuvalt on K. Šabassile hiljemalt 20.05.1996 pandud diagnoos „deformatio alal nasi post radiotherapiam“. VÕS § 758 lg 2 sätestab tervishoiutöötaja (arsti) solidaarse vastutuse tervishoiuteenuse osutajaga (SA-ga Narva Haigla). Hagejad ongi esitanud hagiavalduse ühe solidaarvõlgniku, SA Narva Haigla, vastu. Asjas ei ole seega sisuliselt vaidlust selle üle, et hagejad teadsid alates K. Šabassile 1996. a eelnimetatud diagnoosi panemisest, et kostja on kahju hüvitamiseks kohustatud isik. TsÜS § 150 lg 1 ja ka TsÜS § 153 lg 1 tähenduses kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teadma pidamiseks on piisav, kui hageja pidi teadma asjaoludest, mille põhjal saab kohustatud isiku vastu piisava edulootusega hagi esitada. Maakohus on õigesti märkinud ka seda, et varalise kahju nõude aegumine on seotud selle sissenõutavaks muutumisega. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Sealjuures ei ole nõutav, et hagejale oleks teada tulevikus tekkiva kahju täpne suurus. Seega kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osa saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas Riigikohtu poolt mitmes lahendis (3-2-1-177-12, p 12; 3-2-1-126-12, p 14) selgitatuga. Sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses
(Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tallinn 2010, lk 484 ja 492). Seega kuigi hagejatele K. Šabassi tervise kahjustamisest tuleneva varalise kahju lõplik suurus ei ole veel teada, kuna ravi ei ole lõppenud, tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus kahju kannatanud isikud kolme aasta jooksul kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saamisest alates nõuet ei esita, ei saa hagejad kostja poolt aegumise vastuväite esitamise korral enam nõuet maksma panna. Aegumise regulatsiooni eesmärk on pakkuda kohustatud isikule õiguskindlust ja õigusrahu aegumise vastuväite esitamise võimaluse läbi. Aegumise regulatsiooni loomisel soovis seadusandja luua kohustatud isiku jaoks olukorra, kus kohustatud isik saab teatud aja möödudes olla kindel, et ta saab aegumise vastuväite esitamisega tema suhtes nõuete maksmapanemise välistada. Seadusandja hinnangul on nii kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude kui ka tervisekahju nõude puhul nõude maksmapanemiseks piisav aeg kolm aastat alates ajast, mil kahju kannatanud isik kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada sai. Hagejad teadsid pikka aega asjaoludest, millele nad käesolevat hagi esitades tuginevad, kuid ei esitanud ligi üheksa aasta jooksul vastavatest asjaoludest teada saades kostja vastu hagi. Sellises olukorras tuleb arvestada ka kostja huvidega ning kostjal on seadusest tulenev õigus esitada aegumise vastuväide. Eeltoodust tulenevalt muutus tervise kahjustamisega kaasnenud varalise kahju nõue sissenõutavaks ja hakkas aeguma hiljemalt 23.07.2003. Samast kuupäevast hakkas kulgema ka kogu tulevikus tekkiva varalise kahju nõue. Lähtuvalt TsÜS § 150 lg-st 1 möödus varalise kahju nõude aegumistähtaeg seega hiljemalt 23.07.2006. Ringkonnakohus märgib, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et kahju põhjustanud tegu, st raviviga – hemangioomi ravimine radioteraapiaga – pandi toime 1995. a. Kuna TsÜS § 150 lg 3 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, siis oli hagi esitamise ajaks (20.03.2012) igal juhul möödunud ka lõikes 3 sätestatud objektiivne (maksimaalne) aegumistähtaeg, mille eesmärk on tagada kahju tekitamise juhtumite n.ö lõplik lahendamine kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo toimepanemisest.
9.2.Hagejate V. Pratkunaite ja E. Shabasi mittevaralise kahju nõuded Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et erinevalt varalisest kahjust, mis kujutab endast vara vähenemist või saamata jäänud tulu ja mis võib realiseeruda ka hiljem, kui leiab aset selle põhjuseks olnud õigusvastane tegu, kujutab mittevaraline kahju endast kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kannatused ei saa eelduslikult tekkida oluliselt hiljem neid põhjustanud tervisekahjustusest. Mittevaralise kahju puhul saab seega vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas Riigikohtu poolt 30.01.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12 (p 11) väljendatuga. Maakohus on õigesti tuvastanud asjaolu, et mittevaralise kahju nõude aluseks olev tervisekahjustus pidi hagejatele teatavaks saama 1995. a, kui oli ilmne, et K. Šabassile tehtud radioteraapia tagajärjel on tekkinud deformatsioon ninal. Hagejad on hagiavalduses mittevaralise kahju osas muuhulgas viidanud, et pere elab juba 17 aastat hingevaluga. Asjaolu, et K. Šabassil tuleb tervisekahjustuse likvideerimiseks taluda edaspidi mitmeid plastilisi operatsioone ning vanemad on sunnitud pealt vaatama, kuidas laps deformatsiooni ja operatsioonide tõttu kannatab, sai hagejatele teatavaks hiljemalt 20.05.1996 ning siis hakkas ka 01.09.1994 kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 järgi aegumistähtaeg kulgema.
Seega K. Šabassi vanemate mittevaralise kahju nõue aegus alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 alusel 01.07.2005.
9.3.Hageja K. Šabassi mittevaralise kahju nõue K. Šabassi näol on tegemist patsiendiga, kelle tervis sai väidetavalt kahjustada kostja poolt talle tervishoiuteenuse osutamise käigus. VÕS § 771 sätestab, et patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat alates ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Ringkonnakohus leiab, et K. Šabassi nõudele tuleb kohaldada VÕS §-s 771 sätestatud pikendatud aegumistähtaega. Piiratud teovõimega kannatanu puhul tuleb lähtuda tema seadusliku esindaja, s.o antud juhul vanemate, teadmisest ning ringkonnakohus nõustus ülalpool maakohtu seisukohaga, et hagiavalduses esitatud väidetest nähtuvalt said hagejad mittevaralisest kahjust ja kahju tekitanud isikust teada hiljemalt 20.05.1996, mistõttu on põhjendatud arvestada mittevaralise kahju nõuete aegumise tähtaja algust alates 20.05.1996. Seega ei muuda eeltoodud põhjendus maakohtu lõppjäreldust, kuna 5-aastase aegumistähtaja rakendamisel aegus K. Šabassi nõue 01.07.2007 ning oli ikkagi hagi esitamise ajaks, s.o 20.03.2012, aegunud. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul, kui olukorra tõsidus ei olnud 1996. a veel täies ulatuses arusaadav (lapsele operatsioonidega kaasnevad kannatused, stress, peavalud), pidid K. Šabassi vanemad vähemalt perioodil 2003–2005, kui toimus kokku viis operatsiooni, tekkinud mittevaralisest kahjust teada saama. Samas oleks K. Šabassi mittevaralise kahju nõue aegunud ka juhul, kui selle 5-aastase aegumistähtaja algust arvestada alates 23.07.2003.
9.4.Vastuseks hagejate väidetele TsÜS § 153 lg 2 kohaldamise osas selgitab ringkonnakohus täiendavalt, et maksimaalse 30-aastase aegumistähtaja põhjenduseks on eelkõige tervise kahjustamisega kaasnev võimalus, et vähemalt osa sellest tingitud kahjulikke tagajärgi ilmnevad alles aastaid hiljem. Sätte põhiline rakendusala on tagantjärele ilmnevad tervisekahjustused, mida ei saanud mõistlikult ette näha ja mille hüvitamiseks ei saanud eelnevalt kahju hüvitamise printsiipi arvestades nõuet esitada. TsÜS § 153 lg-s 2 ei ole sätestatud sama paragrahvi esimeses lõikes ette nähtud üldisest 3-aastasest aegumistähtajast ega VÕS §-s 771 sätestatud 5-aastasest aegumistähtajast pikemat aegumistähtaega, vaid piirtähtaeg kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest, mille jooksul on üldse võimalik nõuet esitada. Seega TsÜS § 153 lg 2 sätestab lisaks subjektiivsele aegumistähtajale objektiivse maksimaalse aegumistähtaja, mille möödudes nõuded sõltumata kannatanu teadmisest aeguvad ja mis antud asjas kohaldamisele ei kuulu.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, pidas ringkonnakohus põhjendatuks jätta poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel solidaarselt hagejate V. Pratkunaite ja E. Shabasi kanda.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.