Mihkel Jallai hagi Lasva Liimpuidu AS-i ja Cristella VT OÜ vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
1747,42 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2013. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mihkel Jallai apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
4. veebruar 2014. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Mihkel Jallai (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Janar Kuus Vastustaja I (kostja I): Lasva Liimpuidu AS (registrikood: 10051435; asukoht: Lasva vald Lasva küla), seaduslik esindaja Juho Toomik ja lepinguline esindaja Tõnu Kõrda Vastustaja II (kostja II): Cristella VT OÜ (registrikood: 11707056; asukoht: Võru Pikk 17), seaduslik esindaja Merike Tenso ja lepinguline esindaja Siiri Grünbaum
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Muuta Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2013 otsust osaliselt M. Jallai kasuks väljamõistetava igakuulise hüvitise suuruse osas (otsuse punktid 3 ja 5). Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt Mihkel Jallai kasuks igakuine hüvitis 70 eurot ja Cristella VT OÜ-lt igakuine hüvitis 39.84 eurot alates Mihkel Jallail kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni hageja tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2013 kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „2.1.Rahuldada Mihkel Jallai hagi Lasva Liimpuidu AS ja Cristella VT OÜ vastu osaliselt.
2.2.Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt Mihkel Jallai kasuks lisakulutuste hüvitamiseks ühekordse maksena 14,65 eurot (neliteist eurot kuuskümmend viis senti).
2.3.Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt Mihkel Jallai kasuks igakuine hüvitis 70 eurot (seitsekümmend eurot) alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni Mihkel Jallai tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suurus muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.
2.4.Välja mõista Cristella VT OÜ-lt Mihkel Jallai kasuks ühekordse maksena lisakulutuste hüvitamiseks 8,34 eurot (kaheksa eurot kolmkümmend neli senti).
2.5.Välja mõista Cristella VT OÜ-lt Mihkel Jallai kasuks igakuine hüvitis 39,84 eurot (kolmkümmend üheksa eurot kaheksakümmend neli senti) alates Mihkel Jallail kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni hageja tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.
2.6.Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Vabastada Mihkel Jallai riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest (TsMS § 190 lg 7).“
3.Mihkel Jallai apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Mihkel Jallai (hageja) esitas 27. mail 2011 Tartu Maakohtule hagiavalduse Lasva Liimpuidu AS-i (kostja I) ja Cristella VT OÜ (kostja II) vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja aastatel 2001-2007 Lasva Liimpuidu AS-is pingitöölisena ja saeraami juhatajana ning aastatel 2007-2010 Cristella VT OÜ-s jahulao operaatorina. Nimetatud tööandjate juures pideva raskuste tõstmise tagajärjel kujunes hagejal välja ülekoormusest tingitud kutsehaigus, mis tõi kaasa hageja töövõime kaotuse 40% ulatuses. Hagejal on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse arstide poolt korduvalt diagnoositud kutsehaigus, s.o 22. mail 2008 ja 14. mail 2010. Hageja ei ole leidnud samaväärset tööd. Hageja oli seisukohal, et kutsehaigus on välja kujunenud kostja I ja kostja II juures töötades. Hageja on teinud tervist kahjustavat tööd järgmiselt: kostja I juures tuli hagejal väga tihti estakaadi vahele veerenud palke käsitsi ära tõsta umbes ühe meetri kõrgusele. Lisaks palkide teisaldamisele tuli tihtipeale saematerjali (prusse) käsitsi staabeldada kindla mõõduga pakkidesse. Prusside kaal oli vahemikus 35-40 kg ja ühes pakis oli neid 150 tükki. Kostja II juures esines tihti amortiseerunud seadmetest tingitud jahulekkeid, mille tulemusena tuli jahu 30-40 kg raskuste kotitäite haaval ülemiselt korruselt alla vedada. Hageja hinnangul on eelnevalt nimetatud tegevused sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määruse nr 26 mõttes raskuste teisaldamine.
Kostjate tööprotsess oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega. Kumbki kostja ei ole võtnud tarvitusele töökorralduslikke ja tehnilisi abinõusid, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk. Sellega rikkusid kostjad 27. veebruari 2011 sotsiaalministri määruse nr 26 § 2 lg-t 1. Kostjad ei ole läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi, mis on vastavalt töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p-le 3 tööandja kohustuseks. Kostjate poolt esitatud juhendid, millega töötajad pidid tutvuma, ei sisaldanud ühtegi õpetust ergonoomiliste töövõtete kasutamise kohta, rikkudes sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 § 5 lg 2 p-i 3. Kostja II ei ole suunanud hagejat tervisekontrolli, rikkudes sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrust nr 74. Hageja poolt nõutava igakuise kutsehaigusest tingitud tervisekao hüvitise suurus on välja arvutatud Eesti Kutsehaigete Liidu poolt. Seejuures on arvestatud kostjate erinevat osakaalu hageja kutsehaiguse väljakujunemisel. Mihkel Jallai palus mõista Lasva Liimpuidu AS-ilt hageja kasuks välja kutsehaigusest tingitud hüvitise summas 142,44 eurot kuus ja Cristella VT OÜ-lt 82,23 eurot kuus alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest kuni hageja tervenemiseni, võttes seejuures arvesse hüvitise igaaastast tarbijahinnaindeksi muutumist. Lisaks taotleb hageja kostjatelt ka lisakulutuste, mis hageja seoses kutsehaiguse diagnoosimise ja raviga pidi kandma, hüvitamist kogusummas 53.38 eurot.
2.Lasva Liimpuidu AS vaidles hagile vastu. Kostja I leidis, et puuduvad kolm vastutuse eeldust, mille tõendamise kohustus lasub hagejal: kahju olemasolu, tööandja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos kahju ja õigusvastase käitumise vahel. Hagejal puudub dokumentaalne alus nõude esitamiseks kaugemale kui 31. mai 2011. Samuti ei ole hagiavalduses märgitud, mis kuupäevast alates nõuab hageja igakuise hüvitise väljamõistmist. Hageja on hagis ebaõigesti kahjuhüvitise arvutamisel tuginenud ajutisele korrale, sest ajutine kord kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) jõustumisega 1. juulil 2002. Samuti on lisaks kutsehaigusega seotud kulutuste hüvitamiseks esitatud ka OÜ Ortopeediakeskuse
8.veebruari 2011 sularahaarve summas 6,39 eurot, mille eest tasuti labajalaortoosi eest ja mille vajadus ei ole tingitud kutsehaigusest. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid töötervishoiu ja tööohutusnõuete eiramist. Kostja I ei ole käitunud süüliselt. Vastutus on välistatud tulenevalt VÕS § 127 lg-s 2 sätestatust, sest isegi kui oleks võimalik asuda seisukohale, et kostja I tegu või tegevusetus oli hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses, ei kuuluks hageja kahjunõue rahuldamisele, sest hagejale on tekkinud kahju olukorras, kus tööandja on järginud kõiki tööohutusalaseid nõudeid ning hageja on läbinud arstliku kontrolli, mis tunnistas hageja terveks ja töövõimeliseks. Kostja I esitas vastuväited hageja igakuise hüvitise suuruse arvutustele. Kostja I leidis, et sõltumata kutsehaigusest on hagejal varasema käevigastuse tõttu töövõimetust 30%, seega on kutsehaigus suurendanud kogutöövõimetust 20% ja igakuise hüvitise maksmise arvutamisel tuleb arvestada reaalset keskmist palka kostja II juures ja 20%-list kogutöövõimetuse tõusu kutsehaiguse toimel. Korrutades 2010. a liinioperaatori keskmise palga 588,05 eurot 20%-ga, jääb sissetuleku eeldatavaks kaotuseks 117,61 eurot kuus. Korrutades 2011. a liinioperaatori keskmise palga 561,87 eurot 20%-ga, on sissetuleku eeldatavaks kaotuseks 112,34 eurot kuus. Hageja on 2010 ja 2011 saanud töövõimetuspensioni 2009 krooni, s.o 128,40 eurot kuus. Töövõimetuspension suureneb alates 1. aprillist 2012. Lisaks töövõimetuspensionile on hagejale määratud puudetoetus 209% sotsiaaltoetuste kuumäärast (25,56 eurot) ehk 53,30 eurot kuus. Liites töövõimetuspensioni 128,40 eurot ja puudetoetuse 53,30 eurot, on hageja kuusissetulekuks 181,70 eurot, mis on suurem kui kutsehaigusest tulenev sissetuleku eeldatav
kaotus 2010. a ja 2011. a. Järelikult puudub hagejal õigus igakuise hüvitise saamiseks sissetuleku kaotuse eest.
3.Cristella VT OÜ vaidles hagile vastu. Hageja töötas kostja II juures lühikest aega, töötingimused olid head, töö füüsiliselt kerge, puudusid sundasendid. Hagejale tagati ohutu töökeskkond ja järgiti tööohutuse nõudeid. Hagis välja toodud pidev raskuste tõstmine, mis oli väidetavalt põhjustatud amortiseerunud seadmetest lekkinud jahust ja oli ülekoormusest tingitud kutsehaiguse põhjuseks, oli põhjustatud hageja enda hooletusest jahupunkri täitmisel. Amortiseerunud seadmed ei olnud põhjuseks, miks töötaja oli sunnitud jahu töökohal koristama. Koristamine toimus töötaja poolt valitud vahenditega, kogustes ja tempos. Kostja II oli seisukohal, et kuna hageja töötas varasemalt aastatel 1987 -1993 Obinitsa sovhoosis metsa- ja saekaatritöölisena, kus töötati suurte koormustega, sundasendis, ebasoodsas mikrokliimas ja kannatati vibratsiooni, siis ei saa välistada võimalust, et hageja tegi oma seljale, õlale ja kätele esmakordselt tõsiselt viga just sel ajal töötades. Kostja II hinnangul on hageja taotletud hüvitis liiga suur ja ei lähtu VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest, kuna tänasel päeval on tootmistöölise keskmine brutotasu 560 eurot. Isegi kui 2010. aastal ei oleks hageja tervis halvenenud ja talle oleks senise töökoha koondamise tõttu olnud pakkuda muud tööd, oleks hageja pidanud leppima sissetulekute vähenemisega ca 30% ulatuses.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 2. oktoobri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis Lasva Liimpuidu AS-ilt välja Mihkel Jallai kasuks lisakulutuste hüvitamiseks ühekordse maksena 14,65 eurot ning igakuise hüvitise 25,38 eurot alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31. mail 2010 kuni hageja tervenemiseni, võttes seejuures arvesse hüvitise iga-aastast indekseerimist tarbijahinnaindeksiga. Maakohus mõistis Cristella VT OÜ-lt välja Mihkel Jallai kasuks ühekordse maksena lisakulutuste hüvitamiseks 8,34 eurot ja igakuise hüvitise 14,44 eurot alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31. mail 2010 kuni hageja tervenemiseni, võttes seejuures arvesse hüvitise iga-aastast indekseerimist tarbijahinnaindeksiga. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja vabastas Mihkel Jallai riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest. VÕSRS § 22 lg 1 sätestatu kohaselt kui kahju põhjustanud tegu leidis aset enne VÕS-i jõustumist, tuleb kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) sätteid. Hageja ja kostja I vahelist õigussuhet reguleerides tuleb silmas pidada regulatsiooni muutust 1. juulil 2002. TsK järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj. Alates 1. juulist 2002 võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele või tööandja õigusvastasele teole, kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Hageja on valinud kahju hüvitamise nõude aluseks lepinguvälise aluse, mistõttu tuleb hagejal TsK § 448 lg 2 alusel tõendada, milles seisneb kostja õigusvastane tegu, et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Deliktilise vastutuse eeldused on TsK ja VÕS-i võrdluses samad. Kontrollides, kas hagejal on tekkinud kahju, tuvastas maakohus, et hagejal on mitmel korral SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse arstide poolt diagnoositud kutsehaigus, s.o 22. mail 2008 ja 14. mail 2010. Hagejal on diagnoositud ülekoormushaigus: õlavöötme müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus
mõlemapoolselt, tendiniit, küünarliigese epikondüliit, dosalgia. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsusega nr 636893 ja nr 745162 tuvastati hagejal töövõime kaotus 40% ulatuses. Hageja ei ole suuteline töötama töökohtadel, kus ta varem töötas ja sellest tingituna on hageja töötu ning tema sissetulek on minimaalne, koosnedes sotsiaaltoetustest. Hagi materjalidest nähtub, et hageja on aktiivsena arvel Töötukassas. Kohus leidis, et hagejal on tekkinud kahju – tal on diagnoositud ülekoormusest tingitud kutsehaigus, mille tõttu on ta 40% ulatuses töövõimetu, ta ei saa panustada endisel viisil tööellu ning on kaotanud haiguse tõttu töise sissetuleku hoolimata pingutustest leida uus töö. Järgnevalt hindas maakohus, kas hagejal on tekkinud kahju kostjate õigusvastase käitumise tulemusena. Kostjate õigusvastase käitumise tuvastamisel tuleb kindlaks teha, kas tööandjad on jätnud töötajale tagamata tervisliku töökeskkonna ja selle tõttu põhjustati töötajale töövõime kaotus. Kohus leidis, et alates 1. juunist 2001 kohaldus hageja ja kostjate vahelisele suhtele sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määrus nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise kord“, mida mõlemad kostjad on rikkunud. Hageja teisaldas kostjate juures raskusi, millega võib kaasneda terviserisk, kuid tööandja ei võtnud tarvitusele piisavaid abinõusid, et vähendada raskuste käsitsi teisaldamisega kaasnevat terviseriski. Mõlemad kostjad on jätnud tegemata riskianalüüsi. Vastavalt sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määrusega nr 80 kinnitatud Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 5 lg 2 p-le 3 on tööandja kohustuseks esmajuhendamisel tutvustada töötajale ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja -võtteid. Üksnes juhendite olemasolu ei ole piisav nentimaks, et isikul on olnud võimalus nendega tutvuda ja nendest juhinduda. Hageja ei ole kinnitanud, et ta on tutvunud nimetatud juhenditega ja kostja I ei ole tõendanud vastupidist, mistõttu leidis kohus, et nimetatud juhendid ei ole olnud töötajale kättesaadavad. Kuna kostjal II ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele märgitud määruse rikkumise osas, luges kohus tõendatuks hageja väite kostja II poolt määruse rikkumises. Kutsehaigestumise uurimistoimikust on kostja II ise kinnitanud, et hagejat ei ole töötervishoiuarsti juurde suunanud (I köide, tl 29), millega on kostja II rikkunud sotsiaalministri 2003. aasta määrust nr 74. Maakohus tuvastas põhjusliku seoses kahes aspektis:1) põhjusliku seose kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kutsehaiguse vahel; 2) põhjusliku seose hageja kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse vahel. Kohus leidis, et mõlema kostja õigusvastane käitumine seisneb selles, et kostjad ei ole võtnud tarvitusele töökorralduslikke ja tehnilisi abinõusid, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk ja ei ole läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi; kostja esitatud juhendid, millega töötajad tutvuma pidid, ei sisaldanud õpetust ergonoomiliste töövõtete kasutamise kohta, mis raskuste teisaldamisel on hädavajalikud. Lisaks ei ole kostja II suunanud hagejat tervisekontrolli hoolimata vahetustega (ka öine) tööst. Tänapäevaste diagnoosimisvahenditega ei ole võimalik 100%-lise kindlusega välja selgitada konkreetset elementi, mis kahjustuse põhjustas. Kostjad on rikkunud sotsiaalministri 27. veebruari 2001 määrust nr 26, TTOS § 13 lg 1 p 3, sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määrust nr 80 § 5 lg 2 p-i 3. Kostja II on rikkunud lisaks sotsiaalministri 24. aprilli 2003 määrust nr 74 lisa 1 p 5.1. Kõik rikkumised eraldivõetuna on sellised, mis suure tõenäosusega viivad kutsehaigestumiseni, sest isikul ei ole võimalik end teadlikult kaitsta ülekoormuse eest, sest ta ei tea riske ja õigeid töövõtteid. Kohtupraktika kohaselt kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 40%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab
kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Kohus oli seisukohal, et kuivõrd käevigastus ja töövõimetus 30% ulatuses on hagejal tekkinud enne tööealiseks saamist ja ta on aastaid saanud hoolimata vigastusest segamatult töötada, ei ole põhjust eeldada, et hiljem võiks kõnealune vigastus osutuda märkimisväärseks takistuseks töö leidmisel ja tegemisel. Kuna aastaks 2010 oli hageja tervislik seisund muutnud selliseks, et ta ei olnud suuteline töötama töökohal, mis nõudis head füüsilist vormi, ei tõenda 2004. aasta tervisekontrolli otsus, et kostja I õigusvastane käitumine riskide hindamata jätmise näol ei põhjustanud hagejal kutsehaigust. Vaegused olid kostjal sellel ajal juba olemas. Kohane ei ole kostja I arvamus, et kahju ei olnud ettenähtav. Kui on rikutud tööandja poolt tööohutusnõudeid ja töötaja haigestub, on kahju tööandjale ettenähtav ja ennetatav. Kostjad on süüvõimelised, kuna puuduvad vastupidist tõendavad asjaolud. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992 määrusega nr 172 kehtestatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“ (edaspidi Ajutine kord), kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas kehtivuse alates VÕS-i jõustumisest 1. juulil 2002 ja on kohaldatav üksnes tegudele, mis on toime pandud enne VÕS-i jõustumist. TTOS § 14 lg 5 p 6 sätestab, et töötajal on õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-is sätestatud ulatuses. Seega kui töötaja sissetulek vähenes pärast 1. juulit 2002 toime pandud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi (RK asi nr 3-2-1-114-08). Nii TsK § 448 lg 1 kui ka VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hüvitist tuleb kostjal maksta TsK § 472 ja ajutise korra p 17 lg 1 järgi kuumaksetena ning VÕS § 136 lg 2 kohaselt perioodiliste rahaliste maksetena. Vastutuse muude eelduste olemasolul tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalses osas, milles igaüks võis kahju tõenäoliselt põhjustada. Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel on kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Praktika on läinud seda teed, et kui kahjuliku tagajärje (kutsehaiguse) väljakujunemise aeg ühe kostja juures langeb osaliselt VÕS-ile eelnevasse ja osaliselt VÕS-i järgsesse perioodi, siis kohaldatakse VÕS-i. Kostjad on kohtumenetluses vaielnud vastu töötervishoiuarstide poolt tuvastatud kutsehaiguse väljakujunemise perioodile 2001-2010. Kostjad on tuginenud seejuures hageja enda poolt 2008. aastal koostatud töötingimuste kirjeldusele Obinitsa sovhoosis. Kohus leidis, et hageja poolne töötingimuste kirjeldus ei ole kasutatav tõendina, kuna ei vasta TsMS 29. peatükis sätestatud dokumentaalse tõendi tunnustele. Maakohus on määranud asjas ekspertiisi ja on esitanud mh ekspertidele küsimuse, kas M. Jallai kutsehaiguse tekkimine on põhjuslikus seoses tema töötingimustega Obinitsa sovhoosis aastatel 1983-1987 autoremondilukksepana, aastatel 1987-1989 metsatöölisena, aastatel 1989-1990 saeraami abitöölisena. Ekspertarvamuse kohaselt on kutsehaigus, kui krooniline süvenev haigus, kujunenud tõenäoliselt välja pikema perioodi vältel enne sellest tingitud kaebuste avaldumist, ja kuna M. Jallai töö oli alates 1984. aastast seotud koormusega kätele, õlevöötmele, korduvate ühetaoliste
liigutustega ja raskuste tõstmisega, siis ei ole võimalik täpselt hinnata, milline ajaperiood oli haiguse tekkimise ja kujunemise seisukohalt määravaim (II köide, tl 53-60). Maakohus leidis, et kuna hageja pöördus esmakordselt arsti poole kaebustega seljavaludele 2001. aastal ja valu tõttu vasakus õlas 2004. aastal, kuid asus kostja I juures tööle 2001. aastast, s.o samal aastal, kui hageja esmakordselt arsti poole pöördus ning kostja I juures tööle asumisele eelnes samuti füüsiliselt raske töö sovhoosis, on kutsehaigus välja kujunenud pikema perioodi vältel, sh hõlmates sovhoosis töötamise perioodi. Maakohus luges hüvitise arvestamisel kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 1984-1993 ja 2001-2007. Perioodil 1994-2000 hageja ei töötanud või töötas koolis remonditöölisena. Kostja I juures töötas hageja perioodil 02.01.2001 – 09.02.2007 (2 229 päeva) ja kostja II juures 12.02.2007 – 03.08.2010 (1 268 päeva). Obinitsa sovhoosis töötas hageja alates 1984. aasta algusest 3 652 päeva (01.01.1984-31.12.1993). Kokku on hageja töötanud 7 149 päeva. Kostja I osakaal töövõimetuse tekkimisel on 31,18% ja kostja II osakaal 17,74%. Eesti Kutsehaiguste Liit on hüvitise arvestamisel lähtunud eelkõige Ajutisest korrast, mida saab käesoleval ajal rakendada üksnes kahju arvutamise metoodilise juhendina ulatuses, milles see ei ole vastuolus VÕS-i regulatsiooniga. Kohus märkis, et periood 2001-2010 tuleb jagada kaheks: 1) ajavahemik 02.01.2001 – 01.07.2002 (tööleping kostja I juures lõpetati 09.02.2007); 2) 02.07.2002 – 03.08.2010. Esimest perioodi reguleerivad TsK ja Ajutine kord, teist VÕS. Kui kahjuliku tagajärje (kutsehaiguse) väljakujunemise aeg ühe kostja juures langeb osaliselt VÕS-ile eelnevasse ja osaliselt VÕS-i järgsesse perioodi, siis kohaldatakse VÕS-i sätteid. Seega lähtub kohus hüvitise suuruse määramisel eelkõige VÕS-ist. Kohus kasutas metoodilise juhendina Ajutist korda, kuivõrd see ei ole vastuolus VÕS-iga. Seega võttis kohus hüvitise arvutamisel aluseks hageja töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku, mille arvutamisel lähtus maakohus Maksu- ja Tolliameti poolt edastatud dokumendist (I köide, tl 123-125). Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009 määrusele nr 90 ja 20. detsembri 2007 määrusele nr 254, oli aastatel 2009-2010 miinimumpalk 4350 krooni. Seega oli indeksiks 1 (4350:4350) ja indekseeritud sissetulek oli võrdne reaalse sissetulekuga. Eelnevast nähtuvalt on keskmine igakuine indekseeritud sissetulek 10 297 krooni (123 564/12), so 658,10 eurot. Kutsealase tervisekao protsendile (40 %) vastav hüvitis on 4 118,8 krooni, s.o 263,24 eurot. Seega on hageja sissetulek ajutises korras sisalduva metoodika kohaselt kutsehaigestumise tõttu vähenenud 4 118,8 krooni, s.o 263,24 eurot. Mõlemal poolel on siiski võimalus tõendada, et tegelik saamata jäänud tulu oleks teatud asjaolude tõttu olnud vastavalt väiksem või suurem. Hageja on töötanud jahuoperaatorina, mistõttu kostja II poolt esitatud liinioperaatori palgatõend ei ole käesoleva tsiviilasja raames kohaseks tõendiks. Seega lähtus kohus hüvitise arvutamisel M. Jallaile perioodil 06.2009 – 05.2010 laekunud summadest. Kahju tekitaja ei pea hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension (RK 3-2-1-114-02). Hageja on saanud igakuist töövõimetuspensioni aastatel 2010 ja 2011 2009 krooni, s.o 128,40 eurot kuus. Lisaks töövõimetuspensionile on hagejale määratud puudetoetus 53,44 eurot kuus. Seega saab Mihkel Jallai tervisekahjustuse tõttu toetust 181,84 eurot (128,40 + 53,44) kuus, mis tuleb kaotatud sissetuleku osast maha arvata. Hageja ei ole sissetulekut kaotanud sõrme traumaatilise amputatsiooni tõttu ja vastavad kostja I vastuväited hüvitise suurusele jättis maakohus tähelepanuta. Kostjad on osavõlgnikud. Hagejale kuulub hüvitamisele 81,40 eurot (263,24 – 181,84). Kostja I osakaal kahju tekkimisel on 31,18% ehk igakuiselt 25,38 eurot. Kostja II osakaal kahju tekkimisel on 17,74% ehk igakuiselt 14,44 eurot. Hageja on taotlenud kostjatelt lisakulutuste hüvitamist kogusummas 53,38 eurot. Kostjad on vaielnud vastu labajalaortoosi eest tasumise osas summas 6,39 eurot. Ükski kutsehaiguse
diagnoosiga hõlmatud tervisehäire ei hõlma vaegusi jalalabaga, mistõttu arvas maakohus lisakulutuste hulgast maha 6,39 eurot, mis kulus labajalaortoosi muretsemiseks. Hüvitamisele kuulub 46,99 eurot. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Mihkel Jallai esitas 1. novembril 2013. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Apellant palub menetluskulud jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1)on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja hinnanud valesti tõendeid, mistõttu on jõudnud ebaõigele järeldusele, et hüvitise arvestamisel tuleb kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks pidada ka aastaid 1984-1993, mil apellant töötas Obinitsa sovhoosis. Ekspertkomisjon on jõudnud selgelt järeldusele, et kutsehaigus on esitatud dokumentide kohaselt kujunenud välja aastatel 2001 – 2010. Lisaks ei nõustu apellant kohtu seisukohaga, et Eesti Kutsehaigete Liidu poolt välja arvutatud hüvitise suurus on puudustega; 2) on maakohus hüvitise arvestamisel kohaldanud Ajutise korra p-i 11, kuid jätnud täiesti tähelepanuta punkti 12, mille kohaselt ei võeta hüvitise arvestamisel arvesse aega, mil isik viibis haiguslehel. Kohus oleks pidanud hageja haiguslehel viibitud perioodi hüvitise arvestamisel välja jätma. Hüvitise määramisel ei saa maha arvestada puudetoetust summas 53,44 eurot, sest see toetus määratakse erinevate kulutuste kandmiseks ja pole hageja sissetulekuks. Isegi siis, kui võtta sissetulekuna arvesse ka puudetoetus, ei ületaks apellandi sissetulek lubatud 60%, mille osas on apellandil säilinud töövõime ja seega võimalus saada sissetulekut. Hageja poolt kohtule esitatud hüvise arvestus on korrektne ning selles on lähtutud ajutisest korrast ning Sotsiaalkindlustusameti poolt rakendatavast metoodikast; 3) tuleb hüvitis arvestada sarnaselt riigi poolt kasutusel oleva hüvitise arvestamise metoodikaga, kuna vastasel korral sõltuks hüvitise suurus sellest, kas hüvitist maksab riik või eraõiguslik juriidiline isik. See oleks vastuolus põhiseadusega, mille kohaselt on kõik isikud seaduse ees võrdsed. Sotsiaalkindlustusameti 8. märtsi 2013. a kirjast kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise määramise ja maksmise kohta nähtub, et riik ei võta sissetulekuna arvesse puudetoetust.
6.Lasva Liimpuidu AS (vastustaja I) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Samas taotleb vastustaja I TsMS § 656 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastustaja I palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus asunud põhjendatud seisukohale, et 2002. a kehtivuse kaotanud Ajutist korda saab kasutada üksnes metoodilise juhendina ja seda vaid ulatuses, mis ei ole vastuolus VÕS-i regulatsiooniga. Maakohus jättis õigesti kõrvale hageja poolt esitatud Eesti Kutsehaigete Liidu koostatud arvestused, sest need ei ole kooskõlas VÕS-i põhimõtetega; 2) on maakohus jätnud tähelepanuta, et aprillis 2012 ja 2013 suurenesid hageja kõik pensionid, sh töövõimetuspension. Maakohus jättis tähelepanuta kostja I 25. veebruaril 2013 avalduse punktis 2.1. ja 2.2, 4.2 esitatud taotlused täiendavate tõendite kogumiseks;
3) ei ole maakohus järginud Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-92-03 tehtud lahendis antud juhist, et hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada seda palka, mida kutsehaige teenib pärast kutsehaiguse diagnoosimist. Kostja I osutas 25. veebruari 2013 avalduse punktis 2.2 asjaolule, et juuli lõpust kuni novembri alguseni 2012 töötas hageja täiskohaga OÜ-s Polarson ning sai töötasu, millega maakohus ei ole arvestanud; 4) tuleb hüvitise suuruse arvestamisel lähtuda VÕS § 127 lg-st 1, mida maakohus on eiranud. Kostja II on selgitanud, et 2010. a jahulao operaatori koht koondati ning hagejale pakuti asemele liinioperaatori töökohta. Kui hagejal poleks kutsehaigust olnud, siis oleks hageja järgnevatel aastatel teeninud liinioperaatori töötasu, mille keskmised suurused on esitatud kostja II tõendites (tl I-195). Maakohus ei ole hüvitise suuruse arvutamisel sellest eelduslikust töökohast ega palgast lähtunud; 5) on maakohus ebaõigesti tuletanud keskmise palga suuruse 12 kuu töötasu alusel. Käesoleval ajal reguleerib töötajate keskmise palga suuruse arvutamist VV 11. juuni 2009 määrus nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord,“ mille järgi arvutatakse keskmine töötasu 6 kuu töötasu alusel; 6) ekspertiisiakti järeldustega ei ole kooskõlas maakohtu seisukoht, et kutsehaiguse väljakujunemises oli seisak aastatel 1994-2000. Asja materjalide hulgas ei ole tõendina hageja tööraamatut, kuna maakohus on jätnud kostja I 25. veebruari 2013 avalduse punktis 4.2 esitatud taotluse nõuda hagejalt välja tööraamat tähelepanuta; 7) ei leidnud vastustaja I esindaja toimikuga tutvumisel maakohtu 5. veebruari 2013 istungi protokolli, mis kronoloogiliselt pidi asuma II köites. Kõnealune protokoll tuli välja hoopis I köite lõpust, nö taskust ning oli köitmata ja nummerdamata. Sealt samast leidis esindaja kostja I 25. veebruari 2013 avalduse, kostja II 25. veebruari 2013 avalduse ja hageja
25.veebruari 2013 avalduse – kõik kolm dokumenti olid nummerdamata ja köitmata. Need dokumendid on jäänud maakohtus menetlemata. Kohtuotsuses on jäänud kajastamata kostjate avaldustes sisalduvad seisukohad. Vastustaja I arvates on tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega, sest kolme avalduse mittemenetlemine tähendab õigusliku ärakuulamise põhimõtte olulist eiramist maakohtus.
7.Cristella VT OÜ (vastustaja II) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohus õigesti tuvastanud asjaolu, et hageja töötamine perioodil 1984-1993 Obinitsa sovhoosis oli põhjuslikus seoses kutsehaiguse väljakujunemisega. Arstide-ekspertide arvamuse kohaselt kujunes hageja kutsehaigus välja pikema perioodi vältel enne sellest tingitud kaebuste avaldumist vaevustena, mis sundisid hagejat arsti poole pöörduma. Järelikult pidi kutsehaigus kujunema pikema perioodi vältel enne 2001. aastat; 2) on maakohus õigesti lähtunud põhimõttest, et potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel on kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises. Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel. Maakohus on hageja poolt tervist kahjustanud tingimustes töötatud ajaperioodi kogupikkusest alusetult välja jätnud aastad 1994-2000. Kuna ajaperiood 1994-
2000 on tööaja kogupikkusest välja jäänud, siis on ebaõige kostjale 1 ja kostjale 2 määratud osavastutuse suurus; 3) on maakohus õigesti leidnud, et Kutsehaigete Liidu poolt koostatud hüvitise arvestuses esinevad puudused; 4) tuleb keskmine töötasu arvutada sellele vahetult eelnenud 6 kalendrikuu töötasu alusel; 5) peab kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel jääma kehtima VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud põhimõte. Maakohus on jätnud tuvastamata hageja poolt tegelikult saadud töövõimetuspensioni suuruse 2011.-2013. aastal. Seega on kohus kaevatud otsuses rikkunud kahju hüvitamise eesmärgi põhimõtet sellega, et kostjatele pandi kohustus hüvitada ka see vähenenud töötasu osa, mis on hagejale juba hüvitatud töövõimetuspensioniga. Maakohus ei ole tuvastanud, kui suurt sissetulekut saab hageja pärast püsiva osalise töövõimetuse tuvastamist. Hageja sissetuleku suuruse tuvastamata jätmine on rikkumine.
8.Lasva Liimpuidu AS ja Cristella VT OÜ esitasid ringkonnakohtu menetluses 14. veebruaril 2014 täiendavad seisukohad. Vastustajad leiavad, et ringkonnakohus peab igal juhul maakohtu otsuse tühistama, kuna maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnormi, eiranud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Asi tuleb saata uueks arutamiseks maakohtusse, sest ringkonnakohtu menetluses ei ole neid minetusi võimalik kõrvaldada. Rikkumise kõrvaldamise võimatus ringkonnakohtus seisneb selles, et kostjate 25. veebruari 2013 taotluste läbi vaatamata jätmise tõttu on tuvastamata terve rida olulisi asjaolusid. Võimatu on teha täpseid ja korrektseid hüvise suuruse arvestusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, otsuse punktides 3 ja 5 hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus saab selles osas teha uue otsuse, millega mõistab hageja kasuks välja kostjalt I 70 eurot kuus ja kostjalt II 39,84 eurot kuus alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31. mail 2010 kuni hageja tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
10.Hagi on esitatud kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamiseks. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis alates 31. maist 2010 igakuise hüvisena kostjalt I välja 25,38 eurot ja kostjalt II välja 14,44 eurot. Lisaks mõistis maakohus hageja kasuks välja lisakulutuste hüvitamiseks kostjalt I 14,65 eurot ja kostjalt II 8,34 eurot. Apellant on vaidlustanud maakohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu hüvitussumma arvutamisel ning tõendite vale hindamise tõttu kutsehaiguse väljakujunemise perioodi määramisel. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hüvitise väljamõistmise alguskuupäeva 31. mai 2010 osas. Kostjad maakohtu otsust ettenähtud korras ja tähtajal vaidlustanud ei ole. Vastuses apellatsioonkaebusele taotles kostja I maakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Oma taotlust põhjendab vastustaja asjaoluga, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnormi. Vastustaja I käsitleb olulise menetlusnormi rikkumisena asjaolu, et maakohus jättis läbivaatamata kolm olulist
menetlusdokumenti – kostja I 25. veebruari 2013 avalduse, kostja II 25. veebruari 2013 avalduse ja hageja 25. veebruari 2013 avalduse, samuti jättis maakohus toimikusse köitmata
5.veebruari 2013 kohtuistungi protokolli mis on õigusliku ärakuulamise põhimõtte oluline eiramine. Oma taotluses tugineb vastustaja I TsMS § 656 lg 1 p-le 1 ja § 669 lg 1 p-le 1. Vastustaja I poolt viidatud TsMS § 669 käesolevas asjas kohaldamisele ei kuulu, kuna see reguleerib menetlust Riigikohtus. On tõsi, et TsMS § 656 lg 1 p 1 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on oluliselt rikkunud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Käesolevas asjas olid vastustaja I poolt nimetatud menetlusdokumendid jäetud lahtiselt toimiku vahele neid asja juurde võtmata ja toimikusse köitmata, samuti ei ole maakohus lahendanud nimetatud menetlusdokumentides nimetatud taotlusi tõendite kogumiseks. Samas on maakohus pooled suuliselt kohtuistungil korduvalt ära kuulanud, ka on pooled enne 25. veebruari 2013 avaldusi saanud kohtule oma seisukohti piisavas ulatuses esitada. 5. veebruari 2013 kohtuistungil (II kd lk 131) arutasid pooled mh kompromissi sõlmimise võimalust. Kohtuistungil ei esitanud pooled selliseid väiteid, mis ei kajastuks muudes menetlusdokumentides. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus vastustajaga I, et õigusliku ärakuulamise põhimõtet on rikutud oluliselt. TsMS § 656 lg 2 kohaselt ei pea ringkonnakohus sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul asja uueks arutamiseks saatma, kui rikkumine on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Nimetatud maakohtu poolse rikkumise kõrvaldamiseks on ringkonnakohus rahuldanud vastustaja I taotluse alusel 25. veebruari 2013 menetlusdokumentides menetlusosaliste esitatud taotlused tõendite kogumiseks ja need tõendid on välja nõutud. Põhjendamatu ja seadusest mittetulenev on vastustaja I seisukoht, et kostjate 25. veebruari 2013 avalduste maakohtus läbi vaatamata jätmise tõttu on tuvastamata terve rida asjaolusid, sh on võimatu teha täpseid hüvitise arvestusi. Kui vastustaja I arusaamade kohaselt on maakohus jätnud tuvastamata terve rea olulisi asjaolusid, siis oleks vastustaja I pidanud esitama maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
11.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tuvastas, et hageja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused kostjate suhtes on täidetud. Selles osas ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastamata asjaolusid üle ei kontrolli. Hagejal on diagnoositud kutsehaigusena ülekoormushaigus ja määratud töövõimekaotuseks 40%. Hageja on tuginenud oma nõude esitamisel tööandja õigusvastasele teole.
12.Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuse väidete osas seoses maakohtu poolse eksimusega kutsehaiguse väljakujunemise perioodi tuvastamisel. Maakohus tuvastas ekspertarvamusele tuginedes, et hagejal võis kutsehaigus hakata välja arenema aastast 1984 ja seega on hüvitise arvestamisel kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 1984 -1993 ja 2001-2007. Hageja töötas alates 1984. aasta algusest Obinitsa sovhoosis kokku 3652 päeva. Apellandi meelest ei olnud maakohtul mingit alust kahelda nii Sotsiaalkindlustusameti kui ka Eesti Kohtuekspertiisiinstituudi poolt antud lõppseisukoha õigsuses (arvamuse p 6), sest tegemist on oma ala professionaalidega. Kohus on tõendite hindamisel eksinud ilmselt seetõttu, et on ekspertiisiaktist leidnud lause, mille kohaselt on kutsehaigus tõenäoliselt välja
kujunenud pikema perioodi vältel. Apellandi arvates ei oleks maakohus saanud võtta hüvise arvestamisel arvesse aega, mil apellant töötas Obinitsa sovhoosis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole kutsehaiguse väljakujunemise perioodi tuvastamisel tõendeid ebaõigesti hinnanud. TsMS § 232 lg 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole leppinud kokku teisiti. Töötervishoiuarst T. Kihva on tuvastanud, et hagejal on kutsehaigus välja kujunenud perioodil 2001 – 2010, kui hageja töötas vastustajate juures (I kd lk 18). Samale seisukohale on jäänud kutsehaiguste ekspertiisi komisjon kordusekspertiisis 17. novembril 2010 (I kd lk 174). Samas puudub mõlemal arvamusel motiveeritud osa, mistõttu on kohtule teadmata, kuidas arstid nimetatud järeldusele jõudsid. Seetõttu ei ole arvamuste põhjendatus ka kontrollitav. Maakohtu menetluse käigus ei ole pooled taotlenud arvamuste täiendamist motiveeritud osaga või töötervishoiuarsti üle kuulamist tunnistajana. Tuleb nõustuda vastustaja II poolt ringkonnakohtu istungil avaldatuga, et 19. mai 2010 töötervishoiuarsti teatis kutsehaiguse diagnoosimisest, milles on tuvastatud kutsehaiguse väljakujunemise periood, ei ole kooskõlas 3. aprilli 2008 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 75 kehtestatud „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise korra“ lisaga 4 kehtestatud vormiga „Töötervishoiuarsti teatis kutsehaiguse diagnoosimise kohta.“ Töötervishoiuarsti ülesandeks on diagnoosida kutsehaigus. Määrusandja on ette näinud olukorda, et töötervishoiuarstile ei pruugi olla teada kõik tööandjad, kelle juures võis kutsehaigus olla välja kujunenud, mistõttu ei saa nimetatud tõendile omistada ette kindlaksmääratud jõudu. Maakohus on põhjendatult lähtunud kohtu määratud ekspertide arvamusest, milles eksperdid on selgitanud oma arvamuse kujunemist. Eksperdid on ka selgitanud, miks nad on oma lõpparvamuses (p 6) siiski märkinud kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks aastad 2000 – 2010. Selline hinnang on antud ekspertiisiks esitatud ravidokumentide alusel. Ekspertarvamuses esitatud kokkuvõttest meditsiinidokumentidest nähtub, et ekspertidele on esitatud dokumenteeritud andmed hageja terviseseisundi kohta alles alates 1989. aastast. Samas on eksperdid märkinud, et kutsehaiguse iseloomu arvestades on tõenäoline, et haiguslikud muutused organismis kujunesid välja pikema perioodi jooksul enne nende avaldumist vaevustena. Hageja töö iseloom oli alates 1984. aastast seotud pideva koormusega kätele, õlavöötmele, korduvate ühetaoliste liigutustega ja raskuste tõstmisega. Need tegurid esinesid kõikides tema töökohtades. Lisaks on hageja ise oma seletuskirjas töötervishoiuarstile avaldanud, et ta töötas Obinitsa sovhoosis autoremondilukksepana, metsatöölisena, saekaatri töölisena. Tööandja töötajat töö kahjulikest mõjudest ei teavitanud. Autoremondilukksepana töötades ei saanud kanalis sirge seljaga töötada. Tööpäeva pikkus saeraami juhina oli kõrghooajal üle 8 tunni ja töötati ka nädalavahetustel. Saekaatri hoonel olid otsad ja külg lahtine, mis tekitas tuuletõmbust. Palke ja saematerjali tuli tõsta käsitsi (I kd lk 129-130). Maakohtu seisukoht, et hageja poolt kirja pandud töötingimuste kirjeldus ei ole tõend, kuna ei vasta dokumentaalse tõendi tunnustele, ei ole põhjendatud. TsMS § 272 lg 1 kohaselt on dokumentaalne tõend igasugune kirjalikult jäädvustatud dokument, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Hageja poolne töötingimuste kirjeldus on koostatud töötervishoiuarstile ja see vastab dokumentaalse tõendi tunnustele. Lisaks märkis hageja oma 13. jaanuari 2012 avalduses ülemarst V. Pillele (I kd lk 164), et „vaevused kätele, õlavöötmele, seljale tekkisid temal juba Obinitsa sovhoosis töötades. Hageja töötas vibratsiooni tekitava mootorsaega Druzba, kuid oli sel ajal noor ja vaevused möödusid koduse ravi käigus. Arsti poole ei pöördunud. Hageja võttis metsatöölt lahti, kuna töötamine hakkas tervisele“. Seega on maakohus jõudnud õigele järeldusele kutsehaiguse väljakujunemise perioodi osas, sh selles, et hageja kutsehaigus on
välja kujunenud ka Obinitsa sovhoosis töötades. Apellatsioonkaebus selles osas rahuldamisele ei kuulu.
13.Teiseks võtab ringkonnakohus seisukoha, kas maakohus on hageja kasuks hüvise arvutamisel lähtunud VÕS § 130 lg-s 1 sätestatust. Apellant taotleb hüvitise arvestamisel analoogia korras kohaldada Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutist korda“, mis on kehtetu alates 1. juulist 2002. Maakohus lähtuski nimetatud korras sisalduvast metoodikast, sh korra punktist 11, mille kohaselt tuleb töötasu hüvitise arvutamisel aluseks võtta töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Maakohus lähtus hageja keskmise sissetuleku tuvastamisel Maksu- ja Tolliameti õiendist (I kd lk 123-125) ja arvutas hageja keskmiseks igakuiseks indekseeritud kuusissetulekuks 658,10 eurot ja kutsehaigusest (tervisekadu 40%) tingitud sissetuleku vähenemiseks 263,24 eurot kuus. Nimetatud summat vähendas maakohus hageja töövõimetuspensioni suuruse 128,40 eurot ja puudetoetuse 53,44 eurot võrra ja arvestas võimalikuks igakuiseks hüviseks 81,40 eurot, millest vastustaja I osa on 31,18 % ja vastustaja II osa on 17,74 %. Apellant leiab, et maakohus on jätnud hüvise arvestamisel arvesse võtmata korra p-i 12, mille kohaselt ei võeta hüvise arvestamisel arvesse aega, mil isik viibis haiguslehel, samuti ei kuulu hüvise määramisel arvesse võtmisele puudetoetus, sest see toetus on määratud erinevate kulutuste katteks ja ei ole sissetulekuks.
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt osas, millega on vaidlustatud maakohtu otsuses kasutatud hüvise arvestamise metoodikat. Kui töötaja sissetulek vähenes pärast 1. juulit 2002 tehtud tööandja teo tagajärjel, siis tuleb kahjuhüvitist (varalise kahju eest) arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2) (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-114-08). VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
15.Täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahjuks loeb seadus ka sellest tingitud sissetulekute vähenemise. Ajutises korras välja pakutud metoodika on üks võimalik viis täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju arvestamiseks. Vastavalt Sotsiaalkindlustusameti 8. märtsi 2013 kirjale (III kd lk 7) kohaldab riik kutsehaigusega põhjustatud tervisekao hüvise arvestamisel jätkuvalt Ajutises korras toodud põhimõtteid. Maakohus ongi Ajutist korda kui hüvise arvestamise metoodikat kasutanud, kuid pole seda teinud kõike hõlmavalt.
16.Pooltel on vaidlus selles, milliste andmete alusel arvestada hüvise arvestamiseks alusena hageja keskmist palka ja kas hageja poolt saadav puudetoetus 53,44 eurot kuulub hüvise summast maha arvamisele.
Kuigi vastustajad ei ole seadusega ettenähtud korras maakohtu otsust vaidlustanud, on nad menetluse käigus esitanud vastuväiteid, et hagejal ei ole nõutavat kahju tekkinud või et see kahju on väiksem. Ringkonnakohus leiab, et vastustajad ei ole seda vastuväidet piisavalt tõendanud. Vastustajad soovivad, et keskmise palga arvutamisel võetaks aluseks liinioperaatori töötasu vastustaja II juures. Vastustajate väidete kohaselt kui apellandil ei oleks kutsehaigust tekkinud, oleks apellant nagunii jahulao operaatori töökohalt koondatud ja liinioperaatori töökohal oleks tema sissetulek vähenenud. Tõendi liinioperaatori töötasu osas on vastustaja II esitanud (I kd lk 195). Vastustaja I on veel seisukohal, et keskmise palga suurus ei tule tuletada mitte 12 kuu töötasust, vaid 6 kuu töötasust, nagu on sätestatud 11. juuni 2009 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimustes ja korras“.
17.Ringkonnakohus leiab, et tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel ei ole põhjendatud lähtuda töösuhete tarbeks kehtestatud keskmise palga arvutamise metoodikast. Töösuhetes on vajalik maksta keskmist palka üldjuhul suhteliselt lühikese aja jooksul (näiteks puhkusetasu, hüvis töölepingu ülesütlemise või selle tühisuse korral), mistõttu on põhjendatud võtta keskmise tasu arvestamisel aluseks arvestamise vajaduse tekke hetkele eelnev lühem periood. Tervisekahju hüvise eesmärgiks on tihti vähenenud sissetuleku hüvitamine pikema perioodi jooksul, mistõttu on õiglasem võtta keskmise palga arvestuse aluseks pikem töötamise periood. Erinev võib olla kahjuhüvise ja töösuhtes keskmise palga arvutamise eesmärk: lisaks töötajale sissetuleku säilitamise eesmärgil (näiteks puhkuse või sunnitult töölt puudumise ajal) arvutatavale keskmisele palgale, arvutatakse keskmist palka töösuhtes ka lepingu ülesütlemisel kompensatsioonina töö kaotamise eest.
18.Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-114-08 p-s 13 leidnud, et „ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal ei tekkinud kostja tegevuse tõttu kahju, kuivõrd temaga lõpetati tööleping mitte tervisekahjustusest tingitud töövõime languse, vaid koondamise tõttu. Töölepingu lõpetamine koondamise tõttu ei tähenda, et hagejal ei oleks saanud tekkida kahju kostja tegevuse tagajärjel. Kolleegium jääb 14. oktoobril 2003. a tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03 tehtud otsuse p-des 26 ja 27 väljendatud seisukoha juurde, et Ajutise korra sätteid saab kohaldada ka siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt muul põhjusel kui kutsehaiguse tõttu. Kannatanu võib kahju suuruse arvutamisel lähtuda Ajutise korra sätetest ja võtta aluseks keskmise kuusissetuleku kostja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Ka siis, kui hageja jäi tööst ilma koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süüst tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise tagajärjel. Nii on kostjal nt võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud.“ Tuginedes Riigikohtu seisukohale leiab ringkonnakohus ka käesolevas asjas, kus Ajutist korda on kasutatud hüvise arvestamisel üksnes metoodilise juhendina, et hüvise arvestamise aluseks ei saa võtta töötasu, mida hageja oleks eelduslikult hakanud saama siis, kui tal ei oleks diagnoositud kutsehaigust ja tööandja oleks tema ametikoha (jahulao operaator) koondanud. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olev asjaolu ei oleks esinenud. Seega on põhjendatud hageja arvamus, et hüvise arvutamise aluseks tuleb võtta töötasu, mida hageja sai enne kutsehaiguse põhjustanud
töö lõpetamist. Kui hagejal ei oleks kutsehaigust tekkinud, siis oleks hageja saanud valida, kas ta võtab pärast töökoha koondamist vastu talle pakutava madalama palgalise töökoha (liinioperaator) või leiab samaväärselt tasustatava töö teise tööandja juures. Kostjad ei ole asjas tõendanud, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks ka siis, kui tema töövõime poleks kostjate süül vähenenud.
19.VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas apellandi seisukoht, et hüvise määramiseks arvestatava keskmise töötasu arvestuses ei peaks sisaldama perioode, mil apellant viibis haiguslehel. Maakohtu poolt arvestuse aluseks võetud kuudel viibis apellant enda väitel haiguslehel kokku 203 päeva, mil sai ajutise ravikindlustuse hüvitist Haigekassast. Maakohus on võtnud arvesse hüvise arvestamisel mitte üksnes hageja poolt saadud töötasu, vaid hüvitise, mida hagejale maksti just kompensatsiooniks tema töövõimetuse perioodil kaotatud sissetuleku eest. Ringkonnakohus on seisukohal, et kutsehaigestumisest põhjustatud sissetuleku vähenemisest tekkinud kahju välja arvutamisel ei saa aluseks võtta teise, ravikindlustusseaduse § 25 lg 4 p-s 1 ettenähtud hüvise suurust, nagu on leidnud maakohus.
20.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et Ajutine kord ei ole vastuolus võlaõigusseaduses sätestatuga, mistõttu saab seda käesolevas asjas metoodilise juhisena tervikuna kasutada, kuna kostjad ei ole välja pakkunud muud metoodikat, mis tagaks hagejale temale tekitatud kahju täieliku hüvitamise kooskõlas võlaõigusseadusega. Oluline on lähtuda hüvise arvestamisel riigi poolt kasutusel olevast hüvitise arvestamise metoodikast, sest vastasel korral sõltuks hüvitise suurus sellest, kes hüvitist maksab. Selline olukord tooks kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise.
21.Ajutise korra p 11 kohaselt võetakse kahju hüvise arvutamisel aluseks töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 15. mail 2010. Ajutise korra p 12 kohaselt jäetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel töötaja haiguse tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Hageja tugineb oma nõudes E. Polli koostatud kahjuhüvise arvestusele (I kd lk 3233). Asja materjalidest ei nähtu, kust on hüvise väljaarvestaja saanud andmed hageja kuusissetulekute kohta, kuna arvestuses esitletud andmed hageja kuusissetuleku kohta ei kattu Maksu- ja Tolliameti andmetega (I kd lk 123-125). Maakohus on lähtunud viimastest andmetest. Ringkonnakohtu menetluses esitas hageja täiendava tõendina, mille ringkonnakohus vastu võttis, hageja 9. augusti 2010 palgatõendi OÜ-st Cristella VT, milles on välja toodud ka hageja haigus- ja puhkusepäevad. Ringkonnakohus lähtub hüvise arvestamisel nimetatud tõendist. Maakohtu arvestusest tuleb välja jätta kuud (jaanuar- mai 2010, novemberdetsember, juuli, mai, märts, veebruar 2009, detsember, august 2008), mil hageja oli haige. Need perioodid tuleb asendada, mistõttu osutub E. Polli koostatud kahjuhüvitise arvestus valikusse võetud kuude ja töötasu summade osas õigeks. Keskmine hageja töötasu on vastavalt sellele arvestusele 13810, 89 krooni : 12 = 11 297 krooni ehk 882,67 eurot kuus.
22.Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 312 kohaselt indekseeritakse tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab perioodiliste maksetena Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 473 lõike 1 alusel,iga aasta 1. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lõike 6 alusel kinnitatud indeksiga. Hüvitist ei
indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. Pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 1 järgi iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse käesoleva seaduse alusel arvutatud riiklikke pensione indeksiga, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Indekseerimine toimub sama paragrahvi lõikes 7 sätestatud korras. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus kinnitab indeksi väärtusega vähemalt 1,000 ja käesoleva paragrahvi lõike 52 alusel lisada või tasaarvestada jääva indeksi osa hiljemalt jooksva aasta
20.märtsiks. Tagamaks kahju hüvitamise eesmärki on perioodiliste rahaliste maksete indekseerimine põhimõtteliselt vajalik. Kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise indekseerimist TTOS § 312 alusel kasutab ka Sotsiaalkindlustusamet (III kd lk 7). Kuna hüvitis võib muutuda (sh väheneda) töövõimetupensioni suuruse muutumisel, siis tagab hüvitise indekseerimine TTOS § 312 alusel VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi. Ringkonnakohus leiab, et tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks hagejale määratud igakuine hüvitis tuleb indekseerida analoogia alusel TTOS §-s 312 sätestatud korras ja sellise indekseerimisega on arvestatud ka E. Polli koostatud kahjuhüvise arvestuses. Selliselt on tagatud hageja võrdne kohtlemine isikutega, kes saavad tervisekahju hüvitist riigilt. Hüvitise arvutamise tekke ajal perioodil 2009 -2010 oli vastav indeks 1. Seega oli tervisekahju tekkimise ajal hageja igakuine indekseeritud sissetulek 882,67 eurot kuus. Kutsealase tervisekao protsendile vastav hüvis on 353 eurot ja hageja sissetulek on vähenenud tervisekahjustuse tõttu 353 eurot. Hageja on saanud kuni 31. märtsini 2012 igakuist töövõimetuspensioni 128,40 eurot, mis tuleb väljamakstavast hüvisest maha arvata. Seega kuulub hagejale hüvitamisele 353 – 128.40=224,60 eurot. Kostja I osakaal kahju tekkimises on 31,18 %, seega tuleb temal hagejale igakuiselt hüvitada 70 eurot. Kostja II osakaal kahju tekkimises on 17, 74 %, seega tuleb temal hagejale igakuiselt hüvitada 39,84 eurot. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.
23.Maakohus on Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 tuginedes hüvisest maha arvestanud ka hagejale riigi poolt makstava puudetoetuse 53,44 eurot kuus. Muud alust puudetoetuse mahaarvamiseks maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu. Ringkonnakohus leiab, et Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension, on seotud TsK § 464 kohaldamisega. Käesolevas asjas kohaldab kohus hüvise arvestamisel võlaõigusseaduse sätteid. VÕS § 130 lg 1 eristab tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamisel sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju ja vajaduste suurenemisest tekkinud kulusid. Riiklik puudetoetus on tervisekahjustuse saanud isiku vajaduste suurenemisest (näiteks kulutused kõikvõimalikele meditsiinilistele abivahenditele) tekkinud kulude katteks makstav toetus, mis ei kuulu igakuisest hüvisest maha arvamisele.
24.Vastavalt Maksu- ja Tolliameti andmetele on hageja saanud 2012. aastal maksustatavat tulu Polarson OÜ-st 1620,52 eurot. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-92-03 leidnud, et kannatanu poolt pärast tervisekahjustust saadava töötasu arvessevõtmine hüvitatava kahju suuruse määramisel võib seisneda selles, et kui kannatanu saadav töötasu on suurem kui võimalik töötasu, s.o töötasu mida ta eelduslikult võiks saada arvestades säilinud töövõimet, siis tuleb nende vahe maha arvata hüvitatavast kahjust. Sellisel juhul pole kutsehaigus põhjustanud hageja sissetuleku kaotust nii suures ulatuses, kui võib järeldada töövõime kaotuse astmest. Kannatanu võimaliku töötasu saab
leida tervisekahjustusele eelnenud keskmise kuusissetuleku korrutamisel säilinud töövõime protsendiga. Sel moel on mõistlikult arvestatud hageja säilinud töövõimet ja tema poolt saadavat töötasu hüvitatava kahju määramisel. Käesoleval juhul võiks hageja teenida juurde 60 % indekseeritud sissetulekust, kui tervis seda lubab, st mitte rohkem kui 529,60 eurot kuus. Asja materjalidest selgub üheselt, et pärast tervisekahjustust saadud töötasu on oluliselt väiksem töötasust, mida hageja sai enne kutsehaigusesse haigestumist, seega ei anna hageja poolt saadud töötasu Polarson OÜ-st alust vastustajatelt välja mõistetava hüvise vähendamiseks.
25.Kuigi apellant väidab kaebuses end vaidlustavat Tartu Maakohtu otsust osas, milles tema hagi jäi rahuldamata, täielikult, pole apellant esitanud kaebuses sisulisi vastuväiteid maakohtu otsusele selles, et maakohus jättis rahuldamata tema hagi labajalaortroosi eest tasumises summas 6,39 eurot. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on selles osas jätnud hagi rahuldamata põhjendatult ja maakohtu otsuse põhjendusi üle ei korda.
26.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt. Kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1 ja § 171 lg-ga 1 tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda.
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.