02.oktoobril 2013, kell 16.00, Võru kohtumaja kantselei kaudu
teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
2-11-24857
Tsiviilasi
M. J. hagi Lasva Liimpuidu AS ja Cristella VT OÜ vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamise nõudes
Tsiviiasja hind
2075,41 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja M. J. , isikukood xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.;
xxxxxxxxxxx,
elukoht
Kostja I Lasva Liimpuidu AS, registrikood 10051435, asukoht Lasva küla, Lasva vald, 65401 Võrumaa, seaduslik esindaja Juho Toomik, lepinguline esindaja Tõnu Kõrda; Kostja II Cristella VT OÜ, registrikood 11707056, asukoht Pikk 17, Võru linn, 65620 Võrumaa, e-post [email protected], seaduslik esindaja Merike Tenso, lepinguline esindaja Vahur Tenso Kohtuistungi toimumise aeg ja 09.01.2012, 29.02.2012, 05.02.2013 osalejad hageja M. J. , esindaja (riigi õigusabi korra) advokaat Janar Kuus, nõustaja Erich Polli; kostja I seaduslik esindaja Juho Toomik (29.02.2012; 05.02.2013), lepinguline esindaja Tõnu Kõrda; kostja II seaduslik esindaja Merike Tenso, volitatud esindaja Vahur Tenso
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M. J. hagi Lasva Liimpuidu AS ja Cristella VT OÜ vastu osaliselt.
2.Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt M. J. kasuks lisakulutuste hüvitamiseks ühekordse maksena 14,65 eurot (neliteist eurot kuuskümmend viis senti).
3.Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt M. J. kasuks igakuist hüvitist 25,38 eurot (kakskümmend viis eurot kolmkümmend kaheksa senti) alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni hageja tervenemiseni, võttes seejuures arvesse hüvitise iga-aastast indekseerimist tarbijahinnaindeksiga.
4.Välja mõista Cristella VT OÜ-lt M. J. kasuks ühekordse maksena lisakulutuste hüvitamiseks 8,34 eurot (kaheksa eurot kolmkümmend neli senti).
5.Välja mõista Cristella VT OÜ-lt M. J. kasuks igakuist hüvitist 14,44 eurot (neliteist eurot nelikümmend neli senti) alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni hageja tervenemiseni, võttes seejuures arvesse hüvitise iga-aastast indekseerimist tarbijahinnaindeksiga. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Vabastada M. J. riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest (TsMS § 190 lg 7). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hageja nõue ja põhjendused
1.M. J. (hageja) esitas 27.05.2011 Tartu Maakohtule hagiavalduse Lasva Liimpuidu AS (kostja I) ja Cristella VT OÜ (kostja II) vastu kutsehaigusest tuleneva kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja aastatel 2001-2007 Lasva Liimpuidu AS-is pingitöölisena ja saeraami juhatajana ning aastatel 2007-2010 Cristella VT OÜ-s jahulao operaatorina. Nimetatud tööandjate juures töötamise, ennekõike pideva raskuste tõstmise tagajärjel kujunes hagejal välja ülekoormusest tingitud kutsehaigus, mis tõi kaasa hageja töövõime kaotuse 40 % ulatuses. Hageja on esitanud kostjatele ettepanekud igakuise kutsehaigusest tingitud tervisekao hüvitise maksmiseks, kuid kostjad ei ole nõustunud.
2 (24)
2.Hagejal on SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse arstide poolt korduvalt diagnoositud kutsehaigus. Esmane diagnoos pandi hagejale 22.05.2008, mille kohaselt olid haiguse põhjustanud ohuteguriteks raske füüsiline töö koormusega seljale ja kätele, kokkupuude müra ja vibratsiooniga ning ebasoodne mikrokliima. Teine kord diagnoositi ülekoormushaigus 14.05.2010. Tuginedes eelnevatele SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse diagnoosidele ja nendele eelnenud ekspertiisi peaspetsialisti T. R. uuringutele, tuvastas Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsustega nr xxxxxx ja xxxxxx, et kutsehaigusest tulenev töövõime kaotus hagejal on 40 %. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste- ja Töötervishoiukeskuse 05.04.2011 väljavõttest nähtub halva tervisliku olukorra püsivus. Hageja ei ole olnud suuteline leidma samaväärset tööd, kuivõrd suurem osa ajast kulub tal kutsehaiguse ravimiseks.
3.Hageja on töötanud neli aastat remonditöölisena, 12 aastat puidutööstuse saeraamijuhina ja saekaatritöölisena, kolm aastat jahulao operaatorina. Lähtuvalt töö iseloomust, on hageja seisukohal, et kutsehaigus on välja kujunenud kostja I ja kostja II juures töötades. Sama kinnitab töötervishoiuarstide teatis, kus on kutsehaiguse väljakujunemise perioodina välja toodud periood 2001-2010. Tuginedes kohtupraktikale selgitab hageja, et kutsehaiguse väljakujunemise all mõistetakse perioodi, mis töötervishoiuarsti diagnoosil esineb. Metsatöölisena sovhoosis töötades võisid töötingimused olla töö iseloomust tulenevalt rasked, kuid siiski ei olnud need sedavõrd ebatervislikud, et oleksid kaasa toonud kutsehaiguse väljakujunemise. Hageja on teinud tervist kahjustavat tööd järgmiselt: kostja I juures tuli hagejal väga tihti estakaadi vahele veerenud palke sealt käsitsi ära tõsta umbes ühe meetri kõrgusele. Lisaks palkide teisaldamisele tuli tihtipeale saematerjali (prusse) käsitsi staabeldada kindla mõõduga pakkidesse. Prusside kaal oli vahemikus 35-40 kg ja ühes pakis oli neid 150 tükki. Kostja II juures esines tihti amortiseerunud seadmete tõttu jahulekkeid, mille tulemusena tuli jahu 30-40 kg raskuste kotitäite haaval ülemiselt korruselt alla vedada. Hageja hinnangul on eelnevalt nimetatud tegevused raskuste teisaldamine sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 mõttes.
4.Kostjate tööprotsess oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega. Kumbki kostja ei ole võtnud tarvitusele töökorralduslikke ja tehnilisi abinõusid, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk, rikkudes sedasi 27.02.2011 sotsiaalministri määrust nr 26, täpsemalt selle § 2 lg 1. Kostjad ei ole läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi, mis on vastavalt töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p-le 3 tööandja kohustuseks ja mille tegemata jätmise ning töötaja tervise kahjustamise vahel võib olla põhjuslik seos. Kostjate poolt esitatud juhendid, millega töötajad tutvuma pidid, ei sisaldanud ühtegi õpetust ergonoomiliste töövõtete kasutamise kohta, mis raskuste teisaldamisel on hädavajalikud, rikkudes sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 80 § 5 lg 2 p 3. Kostja II ei ole suunanud hagejat tervisekontrolli hoolimata töötamisest vahetustega, sh öises, rikkudes sotsiaalministri 24.04.2003 määrust nr 74.
5.Eeltoodust tulenevalt palub M. J. Lasva Liimpuidu AS-ilt hageja kasuks välja mõista igakuist kutsehaigusest tingitud tervisekao hüvitist summas 142,44 eurot kuus ja Cristella VT OÜ-lt 82,23 eurot kuus alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest kuni hageja tervenemiseni, võttes seejuures arvesse hüvitise iga-aastast
3 (24)
tarbijahinnaindeksi muutumist. Hageja poolt nõutava igakuise kutsehaigusest tingitud tervisekao hüvitise suurus on välja arvutatud Eesti Kutsehaiguste Liidu poolt. Mõlemalt kostjalt nõuab hageja tervisekahjustusega seotud lisakulutuste hüvitamist summas 53,38 eurot. Kostja I (Lasva Liimpuidu AS) seisukoht
6.Kostja I vaidleb hagile vastu. Kostja I leiab, et puuduvad kolm vastutuse eeldust, mille tõendamise kohustus lasub hagejal: kahju olemasolu, tööandja õigusvastane käitumine, põhjuslik seos kahju ja õigusvastase käitumise vahel.
7.Tõendatud ei ole asjaolu, et hageja on kaotanud 40 % oma sissetulekust just kutsehaiguse tõttu ja et just kutsehaigus ei võimalda tal leida samaväärset uut tööd. Nimelt ei selgita töötervishoiuteatis kutsehaiguse tagajärgede ja hageja sissetuleku kaotuse vahelist seost. Samuti on hageja lisaks kutsehaigusele osaliselt töövõimetu vigastuse tõttu (30 %) ja see võib olla põhjuseks, miks hageja tööd ei saa. Hagiavalduses ei kajastu, kas hageja on pärast kutsehaiguse diagnoosimist otsinud endale sobivat tööd ja kas ta on sellel perioodil töötanud ning sissetulekut saanud. Samuti seda, kas ja kuidas on hageja püüdnud endale tööd leida. Kui kutsehaige tööd ei otsi, siis tuleb eeldada, et ta ei soovigi enam tööl käia ja töist sissetulekut teenida. Sel juhul ei ole kutsehaigel õigus igakuisele hüvitisele sissetuleku kaotusest, sest sissetulek on kadunud mitte hooletu tööandja tõttu, vaid kutsehaige on sellest ise loobunud. Eesti Töötukassa 17.10.2011 vastusest nr x-x/xxxxx (tl 120) ilmneb, et hagejale on pakutud seitset erinevat töökohta, millest kostja I hinnangul neli on sellised, mille puhul võib eeldada raskuste teisaldamist, kuid hagejale on Töötukassa poolt pakutud ka turvatöötaja, abitöölise ja kulleri tööd, mis ei ole seotud raskuste teisaldamisega. Kostja I ei välista, et tööpakkumiste tagasilükkamise põhjuseks oli vigastus (lapseeas parema käe kolme sõrme traumaatiline amputatsioon), mis põhjustab hagejal 30 % töövõimetuse. Lisaks sellele võis tööpakkumiste tagasilükkamisel põhjusel olla hageja haiged põlved ja probleemid labajalaga, mille vaevuste vähendamiseks tuli Ortopeediakeskusest muretseda labajalaortoos.
8.Sotsiaalkindlustusameti otsusega nr xxxxxx on hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud töövõimetus kuni 31.05.2011, seega puudub hagejal dokumentaalne alus nõude esitamiseks kaugemale kui 31.05.2011. Samuti ei ole hagiavalduses märgitud, mis kuupäevast alates nõuab hageja igakuise hüvitise väljamõistmist. Hageja on hagis ebaõigesti kahjuhüvitise arvutamisel tuginenud ajutisele korrale, sest ajutine kord kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) jõustumisega 01.07.2002. Samuti on lisaks kutsehaigusega seotud kulutustele hüvitamiseks esitatud ka OÜ Ortopeediakeskuse 08.02.2011 sularahaarve summas 6,39 eurot, mille eest tasuti labajalaortoosi eest ja mille vajadus ei ole tingitud kutsehaigusest.
9.Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid töötervishoiu ja tööohutusnõuete eiramist. Kostja I ei ole rikkunud sotsiaalministri 14.12.2000 määrus nr 80 „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord“ § 5 lg 2 p 3. Kohtule on esitatud M. J. le Luua Metsakooli poolt väljaantud tunnistus nr 530, mis kinnitab, et tööandja võimaldas hagejale 5-päevased ketassaekursused, mille käigus õpiti muu hulgas tundma saeraamil töötamise ohutustehnikat, sh õigeid töövõtteid. Samuti on välja toodud juhendid „Tööohutus- ja töötervishoiualane juhendamine, väljaõpe ja täiendõpe“,
4 (24)
„Töökaitsejuhend searaami operaatorile“, AS Lasva Liimpuidu 05.10.01 üldkoosoleku protokoll, millest nähtub, et hageja on töökollektiiv poolt valitud töökeskkonnavolinikuks.
10.Hageja sisukohad töötingimuste osas on olulisel määral eksitavad, sest moonutavad hageja tegelikke töötingimusi pingitöölisena, sh saeraami operaatorina ja puidupingitöölisena. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud töölepingus nr xxx on kirjas, et hageja töötas puidutöötlemispinkidel (p-d 2.1, 2.2). Saeraami tööjuhendist nähtub, et tema tööülesannete hulka ei kuulunud saematerjali virnastamine, seda tuli teha üksnes vajadusel. Tema põhiliseks tööülesandeks oli juhtkangide liigutamine, mis on väikese füüsilise koormusega. Töötajatele oli antud ka tolmumask ja saekaatrisse oli paigaldatud tuuletõkke ekraanid. Lisaks on saeraam, millel hageja töötas, kvaliteetne ja ergonoomiline Soome toodang, mis vastab kõrgetele töötervishoiu nõuetele. Hagejal tuli estakaadi vahele veerenud palke käsitsi tõsta harva, kui palgipartii hulka oli sattunud ebastandardselt lühike palk. Lühike palk oli kergem ja see tõsteti üles koos abitöölisega. Vajadusel abistas tõstukijuht tõstukiga. Kostja I peab vääraks hageja väidet, nagu oleks raskuste käsitsi teisaldamise norme rikutud ka prusside staabeldamisel, mille kaal olevat olnud 35-40 kg. Hageja tööle asumisel kostja I juurde kehtis Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrus nr 321 „Raskuste käsitsi teisaldamise kord,“ mille kohaselt oli meestöötajate puhul teisaldatava raskuse piirnormiks 50 kg. Kostja I juures oli staabeldatavaid prusse neljas mõõdus: 16, 21, 24, 26 kg. Teisaldamine toimus kahekesi ja korraga teisaldati mitte üle kahe prussi. Samuti töötas hageja prusside virnastamisega harvadel juhtudel, sest prusside virnastamiseks oli perioodil 2001-2007 tööle võetud eraldi töölised. Saekaatri töötajatel tuli prusse staabeldada erandjuhtudel umbes 1-2 korda suve jooksul. Kuna hageja töös ei esinenud olulist raskuste käsitsi teisaldamist, siis ei olnud vajalik teostada saeraami operaatorite juures riskide hindamist raskuste käsitsi teisaldamise osas.
11.Kostja I leiab, et hagiavalduses ei ole käsitletud põhjusliku seose olemasolu ja on veendumusel, et käesolevas asjas seda ka ei esine. Kostja I ei pea hageja poolt tõendina esitatud töötervishoiuarsti 19.05.2012 teatist nr 13-2/42 kutsehaiguse diagnoosimisest pädevaks tõendiks, sest seda varjutab ebakindlus. Teatises on kasutatud fraasi „töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist“ sõna „põhjustas“ asemel. Töötervishoiuarsti oletus on tehtud üksnes kutsehaiguse ja töökeskkonna vahelise seose kohta, mitte aga seose kohta kutsehaiguse ja kostja käitumise õigusliku tähenduse vahel. Teatise punktis 3 lisatud märkus „Kutsehaiguse väljakujunemise periood 2001-2010“ on ebaselged ja vastuolus töötervishoiu ja tööohutuse seaduse sätetega. Nimelt ei ole termin „väljakujunemine“, mis väljendab perioodi, mil hakkavad ilmnema kutsehaiguse sümptomid, samatähenduslik terminiga „põhjustamine“. Samuti vähendab töötervishoiuarsti teatise tähtsust asjaolu, et tähelepanuta on jäetud hageja varasemad töötingimused, kui ta töötas talupidajana, remondilukksepana, remonditöölisena ning metsa- ja saekaatritöölisena. Kostja I heidab ette ka töötervishoiuarstide püüdlusi haigestumise aega mingitesse raamidesse sobitada, et kergendada raamatupidajate jt hüvitisearvestajate tööd. Kostja I, tuginedes hageja 28.09.2010 Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskuse juhataja-ülemarsti V. Pillele esitatud avalduses märgitule, on arvamusel, et hageja kutsehaiguse on põhjustanud töökeskkonnast Obinitsa sovhoosis, kus hageja töötas aastatel 1983-1987 sundasendis autoremondi niiskes ja jahedas kanalis, mis kahjustas hageja selga, aastatel 1987-1989 metsatöölisena vibratsioonilisel ja füüsiliselt raskel tööl ning aastatel 1989-1990 vana saeraami abitöölisena, mis kahjustas eelkõige hageja õlavöödet ja
5 (24)
käsi. Samuti ei ole üheselt mõistetav „kutsehaiguse väljakujunemise periood“, mida kostja I arvates tuleks tõlgendada järgmiselt: aastatel 2001-2010 hakkasid hageja puhul ilmnema selged tunnused kutsehaigusest, mille põhjustasid tervistkahjustavad töötingimused Obinitsa sovhoosis aastatel 1983-1990.
12.Kostja I ei ole käitunud süüliselt. Välja on toodud kolm tööandja kohustust töötervishoiu ja tööohutuse vallas: kohustused töökeskkonna ohutegurite tuvastamiseks-mõõtmiseks ja nende kahjuliku mõju vähendamiseks-neutraliseerimiseks, kohustus tagada töötajale piisav juhendamine, et töötaja ka ise oskaks märgata ohutegurite kahjulikku mõju, kohustus kindlustada tööoludele vastav tervisekontroll. Selleks on esitatud vastavad dokumentaalsed tõendid. Vastutus on välistatud tulenevalt VÕS § 127 lg-s 2 sätestatust, sest isegi kui oleks võimalik asuda seisukohale, et kostja I tegu või tegevusetus oli hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses, ei kuuluks hageja kahjunõue rahuldamisele, sest hagejale on tekkinud kahju olukorras, kus tööandja on järginud kõiki tööohutusalaseid nõudeid ning hageja on läbinud arstliku kontrolli, mis tunnistas hageja terveks ja töövõimeliseks.
13.Kostjal I esitas vastuväited hageja igakuise hüvitise suuruse arvutustele. Kostja I on seisukohal, et ta ei vastuta hagejal diagnoositud kutsehaigusest tingitud kahju eest, kuid kui on vaja teha hüvitise suuruse arvutused, siis tuleb need teha lähtuvalt põhimõttest, et kannatanule luuakse olukord, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud, kui poleks kutsehaigust – hüvitise maksmisel tuleb aluseks võtta keskmine palk, mida makstakse kostja II juures. Kostja II poolt kostjale I esitatud andmete kohaselt oli liinioperaatori keskmine brutopalk 2010. a teisel poolaastal 9 211 krooni, s.o 588,70 eurot ja 2011. aastal 561,87 eurot. Kui võtta aluseks hageja keskmise palga suurus, siis tähendaks see hageja alusetut rikastumist, sest tegelik keskmine palk, mida hageja reaalselt teeniks, oleks tunduvalt väiksem. Lisaks on SKA otsuste kohaselt hagejal 40 % töövõimetus kutsehaiguse tõttu, 30 % vigastuse tõttu ning kogutöövõimetus on 50 %. Kostja I leiab, et sõltumata kutsehaigusest on hagejal vigastuse tõttu töövõimetust 30 %, seega on kutsehaigus suurendanud kogutöövõimetust 20 % ja igakuise hüvitise maksmise arvutamisel, tuleb arvestada reaalset keskmist palka kostja II juures ja 20 %-list kogutöövõimetuse tõusu kutsehaiguse toimel. Kahju suuruse leidmiseks tuleb üldreeglina keskmine palk korrutada püsiva töövõimetuse protsendiga, mille on põhjustanud kutsehaigus. Korrutades 2010. a liinioperaatori keskmise palga 588,05 eurot 20 %-ga, sissetuleku eeldatavaks kaotuseks jääb 117,61 eurot. Korrutades 2011. a liinioperaatori keskmise palga 561,87 eurot 20 %-ga, sissetuleku eeldatavaks kaotuseks 112,34 eurot. Igakuise hüvitise suuruse leidmiseks tuleb eeldatavast kahjust maha arvata igasugune sissetulek, mida kutsehaige saab kutsehaiguse tulemusena (VÕS § 127 lg 5). Hageja on 2010 ja 2011 saanud töövõimetuspensioni 2009 krooni, s.o 128,40 eurot. Töövõimetuspension suureneb alates 1. aprillist 2012. Lisaks töövõimetuspensionile on hagejale määratud SKA poolt puudetoetus 209 % sotsiaaltoetuste kuumäärast (25,56 eurot) ehk 53,30 eurot kuus. Liites töövõimetuspensioni 128,40 eurot ja puudetoetuse 53,30 eurot, saame kokku sissetulekuks 181,70 eurot kuus. See summa on suurem kui kutsehaigusest tulenev sissetuleku eeldatav kaotus 2010. aastal ja 2011. aastal. Järelikult puudub hagejal õigus igakuise hüvitise saamiseks sissetuleku kaotuse eest. Hageja esitatud nõue hüvitatavate ravikulude summast tuleb maha arvutada tasu labajalaortoosi eest, mis ei ole tingitud kutsehaigusest.
6 (24)
Kostja II (Cristella VT OÜ) seisukoht
14.Kostja II vaidleb hagile vastu. Hageja töötas kostja II juures lühikest aega, töötingimused olid head, töö füüsiliselt kerge, puudusid sundasendid. Hagejale tagati ohutu töökeskkond ja järgiti tööohutuse nõudeid. Hagis välja toodud pidev raskuste tõstmine, mis oli väidetavalt põhjustatud amortiseerunud seadmetest lekkinud jahust ja oli ülekoormusest tingitud kutsehaiguse põhjuseks, oli põhjustatud hageja hooletusest jahupunkri täitmisel ja amortiseerunud seadmed ei olnud põhjuseks, miks töötaja oli sunnitud jahu töökohal koristama. Koristamine toimus töötaja poolt valitud vahenditega ja tempos. Jahu toodi paar korda nädalas, kuid töö toimus vahetustega ja seetõttu ei saanud hageja „pidevalt raskusi tõsta“. Kõige raskem töö võis olla jahutornis jahupunkri puhastamine, kuid punkri puhastamine oli aastatel, mil hageja seal töötas kergem, sest sinna olid paigutatud jahu transportivad teod ja koristatavat jahu jäi vähemaks. Perioodil 2008-2009 oli punkrite koristusjäätmeid viis või rohkem kotti ühe punkri kohta, kott kaalus 20-25 kg ja aastas puhastas üks operaator punkreid kokku seitsmel korral.
15.Kostja II on seisukohal, et kui hageja töötas varasemalt Obinitsa sovhoosis metsa- ja saekaatritöölisena, kus töötati suurte koormustega, sundasendis, ebasoodsas mikrokliimas ja kannatati vibratsiooni, siis ei saa välistada võimalust, et hageja tegi oma seljale, õlale ja kätele esmakordselt tõsiselt viga just sel ajal töötades.
16.Kostja II heidab ette, miks hageja ei ole aktiivselt terviseseisundile vastatavat tööd otsinud. Ühtlasi arvab, et tööd, mida Töötukassa on pakkunud ja mis oleksid arvestades hageja kutsehaigust temale jõukohased, võivad olla tagasi lükatud parema käe kolme sõrme traumaatilise amputatsiooni tõttu, mis põhjustas 30 %-lise töövõimetuse.
17.Kostja II hinnangul on hageja taotletud hüvitis liiga suur ja ei lähtu VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest, kuna tänasel päeval on tootmistöölise keskmine brutotasu 560 eurot. Isegi kui 2010. aastal ei oleks hageja tervis halvenenud ja talle oleks senise töökoha koondamise tõttu olnud muud tööd pakkuda, oleks hageja pidanud leppima sissetulekute vähenemisega ca 30 %. 29.02.2012 kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused
18.29.02.2012 toimunud kohtuistungil kuulas kohus tunnistajatena üle E. U. , K. J. , V. O. ,
H. V. , K. K. .
19.E. U. ütlustest nähtuvalt töötas ta koos hagejaga kostja I juures, oli saeveskis abitööline, hageja oli saeraami juht. Ta täitis tema hagejaga samu ülesandeid, ainult juhtimispuldi taha hageja E. U. t ei lubanud. E. U. kirjelduse kohaselt oli töö füüsiliselt raske, raskusi tuli tõsta tihti , seadmete müra oli tugev, samuti vibratsioon. Iga palgi puhul tuli hageja kangide tagant ja aitas palki ette anda. Palgi paikapanekul osalesid nii abitöölised kui saeraami juht ja mõlemal oli raske. Saeraamil oli palkide liigutamiseks mehhaaniline seade, kuid selle halva paigutuse tõttu ei saanud iga palki sellega liigutada. Kui palk juhtus saeraami vahele kukkuma, siis tiriti see välja kolmekesi (kaks abitöölist ja hageja). Ühe 8-tunnise vahetuse jooksul jäi palk sinna 2-3 korda ja selle eemaldamisele kulus umbes 15 minutit. Sinna kukkusid nii suuremad kui ka
7 (24)
väiksemad palgid peamiselt palgi libeduse tõttu. Laudade staabeldamisel osales kaks isikut: E. U. ja hageja. Kohas, kus hageja töötas, oli katus peal ja osaliselt seinad. Tunnistaja ei mäleta, kas talle tutvustati tööohutuseeskirju, samuti puuduvad tal andmed selle kohta, kas neid hagejale tutvustati.
20.K. J. ütluste kohaselt tegi tema kostja I juures suviti kergemaid abitöid. Hageja tegi teistsugust tööd – raskemat. Saeraami pealt tuli tõsta raskemaid esemeid, ka palke, näiteks siis, kui palk veeres aluse pealt maha. Saeraamil toimus palgi paigaldamine käsitsi. Hageja staabeldas ka laudu. Töökoht oli osaliselt avatud, aga katus ja seinad olid olemas. Tunnistaja kirjeldas ka hageja kodust olukorda, nimelt kodus hageja raskemaid töid nagu lume lükkamine ja puude tassimine teha ei saa. Hageja on käinud taastusravil ja tarvitab rohtusid ning määrib end salviga. Hageja on saatnud palju CV-sid, kuid ei ole vastuseid saanud.
21.Tunnistaja V. O. i ütluste kohaselt töötas hagejaga kostja II juures perioodidel 2005-2006 ja 2008-2009, praegu on pensionil. Töö oli vahetustega, mistõttu tunnistaja hagejaga koos ei töötanud, aga töö oli sama. Töö juures oli väga palju jooksmist. Tihti oli probleeme ühendustoruga, õhusurve või vanaduse tõttu purunesid kotid või tekkisid augud (umbes 1-2 korda kuus) ja jahu jooksis põrandale. Töö oli raske – kui tunnistaja perioodil 2005-2006 kostja II juures töötas, siis said kannatada tema mõlemad käeliigesed. Kõige raskem füüsiliselt oli silode puhastamine, mida pidi tegema 7 korda aastas ühe mehe kohta. Sel ajal pidi tõstma umbes 25 kilogrammi kaaluvat jahukotti kolmandalt korruselt esimesele. Kui palju jahu kotti panna, oli enda otsustada. Juhtus ka nii, et punkrit tuli mitu päeva järjest oma vabast ajast puhastada, sest ühe päevaga ei jõudnud ära teha. Töö juures kõige raskem tundus silo ülemise katuse aluse puhastus, sest pea oli all ja tekkis tasakaaluhäire. Tervisekontrolli ei tehtud, riskidest ei räägitud, aga tutvustati töötingimusi.
22.Tunnistaja H. V. ütluste kohaselt töötab ta kostja II juures liinioperaatorina. Tegi hagejaga sama tööd enne hageja tööle asumist. Töötas 20 aastat jahutornis jahuoperaatorina. Muu hulgas oli tööülesandeks jahutorni koristamine, mis oli kõige tavalisem koristajatöö. Aeg-ajalt juhtus ootamatusi, nagu liini ummistumine, liini purunemine mõnest kohast või hakkas jahu ühenduskohtadest läbi andma. Liinil oli üks presendist ühenduskoht, kust vahel õmblus lahti tuli. Ise pidi jälgima, et midagi ei juhtuks. Kui juhtus, siis tuli liin kiiresti kinni panna, et vähem jahu maha läheks. Kolmandalt korruselt jahukotte alla ei vedanud. Jäätmeid oli põrandalt kokkupühituna pool kotti, mille tassimine ei käinud üle jõu. Tunnistaja jahupunkreid ei puhastanud. Peale 2004. aastat toimus ümberehitus – punkri põhja ilmusid pikad teod, mis aitasid jahu alla tuua. See võis teha jahuoperaatori tööd lihtsamaks. Tööga seonduvatest riskidest juttu ei olnud, aga ohutustehnika eeskirjad olid.
23.K. K. oli kostja I juures tööl tehnoloogina ja oli hageja otsene ülemus 2005. aasta detsembrini. Saekaatri brigaadis hageja kui operaator vastutas tulemuse eest, et materjal oleks nõuetele vastav. Praktilise töö ajal seadistas mõõtusid pingil. Lisaülesandeks olid materjali mõõtmine ja vahel ladustamine. Tunnistaja nägemuse järgi oli abitöölise tegevus raskem, sest neil oli liikumist-tõstmist rohkem. Operaator otseselt tõstma ei pidanud. Abitöötajad veeretasid palke, vajadusel operaator teisest otsast aitas. Tunnistaja ei oska öelda, kas võis juhtuda, et palk jäi kuhugi kinni ja tuli kangidega välja tõsta, sest ei ole sellise juhtumi juures viibinud, kuigi käis
8 (24)
saekaatris iga päev. Olemas olid tõstuk ja Fiskars eraldi töötajatega. Fiskarsi juht oli vahel vedudel, aga tõstukijuht oli kohal. Samas tunnistaja ei oska öelda, kas Fiskars oleks ligi pääsenud ja kui oleks, kas oleks mahtunud haaradega palgist kinni võtma. Juhul kui operaatoril ei olnud tööd või kui keegi puudus, siis tuli ette, et operaator pidi osalema laudade virnastamisel, staabeldamisel. Uut töötajat juhendatakse, ta täidab selle kohta vastavad paberid ja osaleb lisaks täiendõppel. Täiendkoolitusel käis tunnistaja arvates ka hageja. Tunnistaja usub, et hageja oli teadlik tööga seotud riskidest, sest ta oli korra valitud ettevõtte töökaitse volinikuks. Hageja igapäevatöös oli spetsiaalne riietus: suvel kerge ja talvel soe. Olid jalatsid, töökindad, kõrvaklapid, kiiver koos kaitsega. Reeglina hageja tunnistaja hinnangul neid kandis, sest oli korralik töötaja. Juhul, kui saeraami juhi tööd õigesti teha, siis vigastusi ei tohiks saada, sest olemas olid ka tõstemehhanismid. Kui neid ei kasutatud ja üritati ülejõukäivat tööd teha, siis võis vigastusi tekkida.
KOHTU PÕHJENDUSED
24.Kohus, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 sätestatu kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. 24.1 TsMS § 129 lg 2 järgi on kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Hageja on taotlenud Lasva Liimpuidu AS-ilt välja mõista 142,44 eurot ja Cristella VT OÜ-lt 82,23 eurot kuni hageja tervenemiseni, võttes seejuures arvesse hüvitise iga-aastast tarbijahinnaindeksi muutumist. Samuti on hageja palunud kostjatelt välja mõista lisakulutused 53,38 eurot. Kohus märgib, et seega on antud asjas hagihinnaks 2075,41 eurot (142,44 + 82,23 = 224,67; 224,67 x 9 = 2022,03; 2022,03 + 53,38 = 2075,41).
25.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja on töötanud ajavahemikul 2001-2007 Lasva Liimpuidu AS-s (kostja I) pingitöölise ja saeraami juhatajana ning Cristella VT OÜ-s (kostja II) jahulao operaatorina. Hagejal on diagnoositud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse arstide poolt mitmel korral 22.05.2008 ja 14.04.2010 kutsehaigus, mille põhjustanud ohuteguriteks olid raske füüsiline töö koormusega seljale ja kätele, kokkupuude müra ja vibratsiooniga ning ebasoodne mikrokliima. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo tuvastas hagejal otsustega nr xxxxxx ja 745163 kutsehaigusest tuleneva püsiva töövõimetuse kaotuse 40 %. Poolte vahel on vaidlus küsimustes, kas kutsealase töövõime kaotusega on hagejal kaasnenud kahju, kas väidetava kahju on põhjustanud kostja õigusvastane tegevus ning kas kostjate tegevuse (tuse) ja hageja võimaliku kahju vahel esineb põhjuslik seos.
26.Esmalt võtab kohus seisukoha kohaldatava seaduse osas. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 22 lg 1 sätestab, et võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui väidetav kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või
9 (24)
leidis aset pärast 1. juulit 2002. Kui kahju põhjustanud tegu tehti enne VÕS-i jõustumist, tuleb kohaldada ENSV tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) sätteid. Käesoleval juhul on hageja pöördunud kohtu poole nõudega kahe tööandja vastu: Lasva Liimpuit II (kostja I) ja Cristella VT OÜ (kostja II), kelle juures on hageja töötanud vastavalt perioodidel 2001-2007 ja 20072010. Eelnevast lähtuvalt tuleb hageja ja kostja I vahelist õigussuhet reguleerides silmas pidada regulatsiooni muutust 1. juulil 2002. TsK järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj. Alates 01. juulist 2002 võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele või tööandja õigusvastasele teole, kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad.
27.Enne 01. juulit 2002 toime pandud tegudest tingitud kutsehaigusega tekitatud varalise kahju hüvitamise deliktiõigusliku hagi lahendamisel peab hageja tõendama, milles seisneb kostja õigusvastane tegu, et esineb põhjuslik seos kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. Kui hageja neil asjaolusid ei tõenda, ei ole kostjal kohustust TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-145-09). Vastutuse tekkimise eelduseks VÕS deliktilise nõude korral on vajalik nelja elemendi olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema kannatanul kahju tekkinud; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk kahju tekitamine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse tõttu. Eelnevast nähtuvalt on deliktilise vastutuse eeldused TsK ja VÕS võrdluses samad. Kuivõrd hageja on hagiavalduses valinud kahju hüvitamiseks lepinguvälised alused, ei ole vaja eelduste esinemise kontrollimisel eristada olulisel määral perioode enne VÕS ja pärast.
28.Kohus kontrollib esmalt, kas hagejal on tekkinud kahju. 28.1 Hagejal on mitmel korral SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguse- ja Töötervishoiukeskuse arstide poolt diagnoositud kutsehaigus, s.o 22.05.2008 ja 14.05.2010 (I köide, tl 17, 18). Hagejal on diagnoositud ülekoormushaigus: õlavöötme müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus mõlemapoolselt, tendiniit, küünarliigese epikondüliit, dosalgia. Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo otsusega nr xxxxxx ja nr xxxxxx tuvastati hagejal töövõime kaotus 40 % (I köide, tl 21). Hageja ei ole suuteline töötama töökohtadel, kus varem on töötanud ja sellest tingituna on hageja töötu ning tema sissetulek on minimaalne, koosnedes sotsiaaltoetustest. Kostjad heidavad hagejale ette, et 50 %-lise töövõimega on võimalik tööturul kandideerida, kuid kostja ei ole olnud piisavalt motiveeritud töö otsimisel, hageja on pahatahtlikult keeldunud Töötukassa poolt pakutust tööst või ei ole saanud neid vastu võtta kolme puuduva sõrme või vaeguste tõttu jalgadega. Tunnistaja K. J. ütlustest nähtuvalt ei suuda hageja teha koduseid raskemaid töid, näiteks puude tõstmist, lume lükkamist. Hageja tarvitab mitmesuguseid rohtusid ja salve, et leevendada õla- ning seljavalu. Samuti on ta saatnud mitmeid CV-sid, kui ei ole vastust saanud (I köide, tl 201-202). Hagi materjalidest nähtub, et hageja on aktiivsena arvel Töötukassas, mille kaudu on talle tehtud mitmesuguseid tööpakkumisi: laomees, turvatöötaja, abitööline, kuller, staabi- ja tagalakeskuse ladude grupi mobilisatsioonivarude ladude spetsialist (I köide, tl 120). Nimekirjast nähtuvalt vajavad pakutud töökohad head füüsilist vormi. Eelnevast lähtuvalt, loeb kohus tõendatuks, et hagejal on tekkinud kahju – tal on
10 (24)
diagnoositud ülekoormusest tingitud kutsehaigus, mille tõttu on ta 40 % ulatuses töövõimetu, ta ei saa panustada endisel viisil tööellu ning on kaotanud haiguse tõttu töise sissetuleku hoolimata pingutustest leida uus töö.
29.Kohus hindab järgnevalt, kas hagejal on tekkinud kahju kostjate õigusvastasest käitumisest. 29.1 Kostjate õigusvastasuse käitumise tuvastamisel tuleb kindlaks teha, kas tööandjad on jätnud töötajale tagamata tervisliku töökeskkonna ja selle tõttu põhjustati töötajale töövõime kaotus. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjatele vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostjad eirasid tööohutuse nõudeid. Kostjate tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-55-10). Seega tuleb eelkõige tuvastada, kas kostjad kahjustasid hageja tervist kahjulike töötingimustega ning põhjustasid sellega hagejale kutsehaiguse, st kas ja mis osas oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid ohutusnõudeid kostja rikkus. 29.2 Hageja on leidnud, et kostjate tööprotsess on vastuolus järgmiste õigusaktidega kehtestatud nõuetega: 1) kostjad ei ole võtnud tarvitusele töökorralduslikke ja tehnilisi abinõusid, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk, rikkudes sedasi sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26; 2) kumbki kostja ei ole läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi, mis on vastavalt töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p-le 3 tööandja kohustuseks; 3) kostjate poolt esitatud juhendid, millega töötajad tutvuma pidid, ei sisaldanud ühtegi õpetust ergonoomiliste töövõtete kasutamise kohta, mis raskuste teisaldamisel on hädavajalikud, rikkudes sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 80 § 5 lg 2 p 3; 4) kostja II ei ole suunanud hagejat tervisekontrolli hoolimata töötamisest vahetustega, sh öises, rikkudes sotsiaalministri 24.04.2003 määrust nr 74. 29.3 Kostjad on esitanud järgmised vastuväited: 1) Kostja I seisukohal, et hageja töö põhiülesanneteks oli juhtkangide liigutamine, mis on väikese füüsilise koormusega. Saematerjali tuli hagejal virnastada üksnes vajadusel. Raskuste teisaldamine saeraamis juures oli hoopis saeraami abitöölise põhiülesandeks. Hagejal tuli estakaadi vahele veerenud palke käsitsi ära tõsta harva, kui palgipartii hulka oli sattunud ebastandardselt lühike palk, mis oli ka selle võrra kergem. Saeraam, millel hageja töötas, on Soomes projekteeritud ja valmistatud professionaalne ja ergonoomiline saekaater Kara. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrusele nr 321, oli meestöötajate puhul käsitsi teisaldatava raskuse piirnormiks 50 kg, mida hageja tõstma ei pidanud.
11 (24)
Kostja II on seisukohal, et hagis toodud pidev raskuste tõstmine, mis oli väidetavalt põhjustatud amortiseerunud seadmetest lekkinud jahust ja oli ülekoormusest tingitud kutsehaiguse põhjuseks, oli põhjustatud hageja hooletusest jahupunkri täitmisel. Töökohustuste hulgas olev koristustöö toimus töötaja enda valitud tempos. Jahu toodi paaril korral nädalas ja kuna töö toimus vahetustega, ei tõstnud hageja raskusi pidevalt. 2) Kostja I on väljendanud, et hageja töös ei esinenud olulist raskuste käsitsi teisaldamist, sellest lähtuvalt ei olnud vajalik teostada saeraami operaatorite juures riskide hindamist raskuste käsitsi teisaldamise osas. Kostja II on avaldanud, et kuivõrd hageja töö oli füüsiliselt kerge, sundasenditeta ja raskuste (jahu) kandmine ei olnud hageja põhitööülesannete hulgas ning ohud töötaja tervisele olid minimaalsed, ei olnud vajalik teostada jahulao operaatori töökohal riskianalüüsi. 3) Kostja I on seisukohal, et ei ole rikkunud sotsiaalministri 14.12.2000 määrust nr 80 töötervishoiu ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord § 5 lg 2 p 3, kuivõrd on võimaldanud hagejale 5-päevased ketassaekursused, mille käigus õpiti muuhulgas tundma saeraamil töötamise ohutustehnikat ja õigeid töövõtteid. Samuti on kostja I esitanud mitmed ettevõttes kasutusel olevad juhendid, mis sisaldavad ergonoomilisi töövõtteid ja avaldanud, et hageja oli valitud kollektiivi poolt töökeskkonnavolinikuks. Kostja II ei ole võtnud seisukohta väidetava sotsiaalministri määruse rikkumise osas. 4) Tervisekontrolli teostamata jätmise osas kostja II seisukohta võtnud ei ole. 29.4 Kohus leiab, et kostjate väide, mille kohaselt hageja kutsehaigus võis tekkida tema varasemate ametite tõttu, ei ole õigusvastasuse käitumise analüüsis kohane, sest ööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-55-10). 29.5 Kohus märgib, et kostja I poolt viidatud õigusakt raskuste käsitsi teisaldamise kord (kinnitatud Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrusega nr 321), on tunnistatud kehtetuks alates 01.06.2001 Vabariigi Valitsuse 11.04.2001 määrusega nr 137. Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 asemele loodi sotsiaalministri 27.02.2001 määrus nr 26, mis hakkas kehtima 1. juunist 2001. Hageja asus kostja I juures tööle 02.01.2001 ja kostja II juures 2007. aastal. Seega alates 01.06.2001 kohaldus hageja ja kostjate vahelisele suhtele sotsiaalministri 27.02.2001 määrus nr 26. Kohus selgitab, et hoolimata sellest, et hageja kostja I juures tööle asumisel kehtis veel vana kord, hakkas alates 01.06.2001 nende suhet edaspidi reguleerima just määrus nr 26. Kõnealune määrus kohaldub vastavalt § 1 lg-le 1 raskete, massiga 5 kg ja enam esemete käsitsi teisaldamisele töökohas. Käesoleval juhul ei ole kumbki kostjatest oma seisukohtades välja toonud, et nende juures tuli raskusi tõsta massiga vähem kui 5 kg, seega on viidatud määrus käesolevalas tsiviilasjas kohaldatav. Vastavalt määrusele on tööandja kohustuseks võtta tarvitusele töökorralduslikud ja tehnilised abinõud, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk. Määruse § 5 kohaselt võib raskus põhjustada terviseriski, kui see on liiga suure massiga või mõõtmetelt kogukas. 29.5.1 Hageja heitis kostjale I ette, et pidi teisaldama töö käigus suuri raskusi: nihutama palke ja staabeldama prusse. Hageja töötas kostja I juures saeraami operaatorina. Kostja on mitmel korral rõhutanud, et hageja tööülesandeks oli „liigutada kange“. Tunnistaja E. U. ütlustest
12 (24)
järeldub, et palgi saeraamile paika panemine ei toimu ühepoolselt ja iga palgi puhul tuli hageja kangide tagant ära ning aitas palki ette anda. Samuti oli hageja osaliseks, kui palki saeraami vahelt välja kangutati. Kostja I etteheide, et raskuste teisaldamine saeraami juures oli vastavalt tööjuhendile hoopis saeraami abitöölise põhiülesandeks, ei ole kohane, kuivõrd vastavalt kostja I poolt esitatud saeraami operaatori tööjuhendile, oli saeraami operaatori ülesandeks töö jooksev korraldamine oma vahetuses (I köide, tl 79), mis paneb saeraami operaatorile vastutuse töö sujuvuse eest ning kohustab vajadusel abikäe ulatama. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja I juures jäid aeg-ajalt (tunnistaja E. U. sõnul 2-3 korda päeva jooksul) palgid estakaadi vahele ja neid pidi sealt ära tõstma, milles osales ka hageja ning mida kinnitavad tunnistajate E. U. (I köide, tl 200-201), K. J. (I köide, tl 201-202), K. K. (I köide, tl 204-205) ütlused. Vastavalt kostja I selgitustele võis see juhtuda mõõtmete poolest ebastandardselt väikese palgiga. Kohus on seisukohal, et isegi juhul, kui tõstmist vajavad palgid olid mõõtmetelt mõnevõrra väiksemad, oli tegu sellegipoolest arvestatava raskusega, millega töölised olid sunnitud tegelema. Kostja I oli võtnud tarvitusele vahendeid, et muuta saekaatritöölistele töötamine mugavamaks: kasutusel oli kvaliteetne töövahend – saekaater Kara (kasutatud), raskusi teisaldati mitmekesi. Kostja I firmas töötanud tehnoloog K. K. ütlustest nähtub, et äriühingul olid olemas ka tõstuk ja mootorsõiduk Fiskars. Kostja I heidabki hagejale ette, et hageja kasutas „omaalgatuslikke töövõtteid“ ja mitte tõstukit või Fiskarsi palgi saeraami vahelt väljatõstmiseks. K. K. nentis, et Fiskarsi juht oli vahel saekaatrist eemal – vedudel, kuid tõstukijuht oli enamasti kohapeal. Samas ei olnud tunnistaja kindel, kas Fiskarsiga oleks olnud võimalik palkidele ligi pääseda või kas selle haarad oleksid mahtunud palgist kinni võtma. Eelnimetatud asjaoludest nähtuvalt oli tööandja teadlik, et töölised sh hageja oli sunnitud aegajalt palke käsitsi saeraami vahelt välja tõstma, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et töölistele oleks pakutud võimalust kasutada Fiskarsi või tõstukit. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et nimetatud vahendid oleksid olnud sobilikud ülakirjeldatud tööd tegema. Kohtu veendumust kinnitab asjaolu, et hageja otsene ülemus K. K. ei teadnud, kas nimetatud vahendid on üldse sobivad palkide tõstmiseks saeraami vahelt. Kohus ei pea põhjendatuks kostja I väidet nagu saeraami operaatori tööülesannete hulka ei kuulunud saematerjali virnastamine ja seda tegid põhiliselt saeraami abitöölised. Nimelt on searaami operaatori tööjuhendis sarnaselt searaami abitöölise tööjuhendile, et üheks põhiülesandeks on vajadusel saematerjali virnastamine, mida tegid vastavalt E. U. ütluste kohaselt võrdselt nii operaator kui abitöölised. 29.5.2 Kostja II juures tuli hagejal tõsta jahukotte, kui esines jahulekkeid, mida tuli põrandalt koristada, kotti pakkida ja esimesele korrusele viia. Samuti siis, kui oli käimas silode puhastus. Kostja II on seisukohal, et jahulekked olid töötaja enda süü tõttu tekkinud ja hoolsama käitumise korral ei oleks jahu põrandale voolanud. Koristustööd tehes oli töötajal võimalus valida töötamise kiirust. Tunnistajate V. O. i (I köide, tl 202-203) ja H. V. i (I köide, tl 203-204) ütluste kohaselt esines jahulekkeid tihti, mis olid tingitud liini ummistumisest või presendist ühenduskoha õmbluse lahti rebenemisest. Kui juhtus, et jahu voolas põrandale, tuli masin kiiresti seisma panna, et jahukadu oleks väiksem. Sellest nähtuvalt on väär kostja II väide, et lekkeid põhjustas töötaja enda hooletus, kuivõrd leke oli paratamatult tööga kaasnev nähtus, mida sai üksnes leevendada. Tunnistaja H. V. i sõnul ei olnud koristustöö raske. Samas märkis, et jahupunkreid tema ei puhastanud. V. O. i ütluste kohaselt oli just silode puhastamine füüsiliselt kõige raskem töö, jahukott, mida tuli kolmandalt korruselt esimesel seljas või kätel tassida, võis kaaluda umbes
13 (24)
20-25 kg. Kostja II on avaldanud seisukoha, et töötajad said ise valida koristamise kiiruse ja koti raskuse. Samas on V. O. andnud ütlusi, et on teinud koristustööd ka omast vabasta ajast, sest ei ole jõudnud tööajal lõpuni (I köide, tl 203). Kohus on seisukohal, et ebaõiglane on töötajale ette heita ülejõukäiva koti tassimist olukorras, kus ta peab arvestama, et juhul, kui ta töö ajal toimetustega valmis ei jõua, tuleb tal töö lõpuni viia oma vabast ajast. Kostja II oleks saanud vähendada raskuste teisaldamist töökohas, kui oleks masinaid kaasajastanud või muul moel töökindlamaks muutnud, näiteks pannud silosid koristama rohkem inimesi.
30.Kohus on seiskohal, et nii kostja I kui ka kostja II on rikkunud sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26 – hageja teisaldas kostjate juures raskusi, millega võib kaasneda terviserisk, kuid tööandja ei võtnud tarvitusele piisavaid abinõusid, et vähendada raskuste käsitsi teisaldamisega kaasnevat terviseriski. Määruse § 3 lg 1 p-de 1, 2 kohaselt on tööandja kohustuseks raskuste teisaldamisega seotud töötamiskohad kujundama ja kohandama nii, et muuta need töötajale võimalikult ohutuks. Selleks ta peab: 1) hindama riski töötaja tervisele, arvestades §-s 5 loetletud ohutegureid; 2) riski esinemisel rakendama abinõud selle vältimiseks või vähendamiseks. Mõlemad kostjad on jätnud tegemata riskianalüüsi. Kostja I seisukoht, et kuna hageja poolt teisaldatav raskus ei ületanud 50 kg, ei olnud vajalik teostada saeraami operaatorite juures riskide hindamist raskuste käsitsi teisaldamise osas, on väär. Nimelt tuleneb kostja I poolt nimetatud 50 kg piir alates 01.06.2001 kehtetuks muutunud õigusaktist. Seda asendavas määruses (sotsiaalministri 27.02.2001 määrus nr 26) on sätestatud, et määrus kohaldub juhtumitele, kus töötajad teisaldavad suuremaid raskusi kui 5 kg. Mõistetav on, et kostja I ei pidanud vajalikuks riskianalüüsi läbiviimist ajavahemikul 02.01.2001-01.06.2001, sest sel perioodil oli seadusandja ette näinud raskuste teisaldamise ülempiiri, kuid hiljem, kui kehtima hakkas määrus nr 26, oli sõnaselgelt sätestatud tööandja kohustus läbi viia riskianalüüs.
31.Vastavalt sotsiaalministri 14.12.2000 määrusele nr 80 töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord § 5 lg 2 p-le 3, on tööandja kohustuseks esmajuhendamisel tutvustada töötajale ergonoomiliselt õigeid tööasendeid ja -võtteid. Kostja I on kohtule avaldanud, et hageja viibis 5-päevasel ketassae kursusel ja esitanud vastavasisulise tõendi. Tunnistuse nr 530 kohaselt on M. J. osalenud 12-16. novembril 2001 Luua Metsanduskooli poolt korraldatud ketassaekursusest. Muuhulgas on kursusel käsitletud ohutustehnikat. Kostja I on esitanud ka juhendi „Tööohutus- ja töötervishoiualane juhendamine, väljaõpe ja täiendõpe“, mille mitmed punktid hõlmavad ergonoomilisi ehk tervisele ohutuid töövõtteid. Samuti on kohtule esitatud „Töökaitsejuhend saeraami operaatorile“ ja üldkoosoleku protokoll, millest nähtuvalt on M. J. valitud töökollektiivi poolt keskkonnavolinikuks. Kohus on seisukohal, et üksnes juhendite olemasolu ettevõttes ei ole piisav nentimaks, et isikul on olnud võimalus nendega tutvuda ja nendest juhinduda. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole hageja kinnitanud, et ta on tutvunud nimetatud juhenditega ja kostja I ei ole tõendanud vastupidist, leiab kohus, et nimetatud juhendid ei ole olnud töötajale kättesaadav. Asjaolu, et M. J. on valitud 05.10.2001 üldkoosoleku otsusega töökeskkonna volinikuks, ei tähenda tingimata, et isik orienteerub hästi töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes. Pigem võib nimetatud asjaolust välja lugeda seda, et isik on kaaslaste silmis usaldusväärne, mida on kinnitanud ka tunnistaja K. K. (I köide, tl 204-205). Samas on hagejal läbitud tööandja poolt korraldatud ketassae kursused, kus käsitleti muu hulgas ohutustehnikat. Kostja I ei ole vastuväites sisustanud mõistet „ohutustehnika“. Tavaarusaama kohaselt on ohutustehnika
14 (24)
tehniliste abinõude kompleks, mille rakendamine peab tagama tööõnnetuste vältimise või vähemalt nende ennetamise tootmisprotsessis. Ergonoomiliste töövõtete kasutamise eesmärgiks on aidata vältida luu- ja lihaskonna vaevuste tekkimist. Seega ei ole nimetatud mõisted ühesed. Veel enam, kursused viidi läbi 2001. aasta novembris, so ligikaudu 10 kuud peale esmakordselt tööle asumist ja seega ei saa tegu olla määruse nr 80 mõttes esmajuhendamisega.
32.Kostja II ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele, et on rikkunud sotsiaalministri 14.12.2000 määrust nr 80. Kuna ohutusnõuete rikkumist tõendavad tõendid ei ole kannatanute valduses ning tal võib olla võimatu neid hankida, samal ajal on tõendid tööohutusnormide järgimise kohta eelduslikult olemas tööandjal või tema õigusjärglasel, tuleb tööandjal näidata, et on täitnud seadusest tulenevaid ohutusnõudeid (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-68-11). Tunnistajad V. O. ja H. V. on ütlustes avaldanud, et tööle asumisel tutvustati töötingimusi ja töötajale oli kättesaadav ohutustehnika eeskiri, kuid tööga seonduvaid riske ei tutvustatud (I köide, tl 202. 203). Kuna kostjal II ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele märgitud määruse rikkumise osas, loeb kohus tõendatuks hageja väite kostja II poolt määruse rikkumises.
33.Hageja on kostjale II heitnud ette, et viimane ei ole suunanud hagejat tervisekontrolli hoolimata töötamisest vahetustega, sh öises, rikkudes sotsiaalministri 24.04.2003 määrust nr 74 lisa 1 p 5.1. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 13 lg 7 kohaselt on tööandja kohustuseks korraldada TTOS-is või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, ning kandma sellega seotud kulud. Töötajate tervisekontrolli korra kehtestab sotsiaalminister. Vastavalt sotsiaalministri määruse nr 74 §-le 1 kehtestatakse kõnealuse määrusega tervisekontrolli kord töötajatele, kelle tervist võivad töö käigus mõjutada lisas 1 loetletud töökeskkonna ohutegurid või töölaad, mis võivad põhjustada tööga seotud haigestumisi. Lisas 1 on nimetatud öötöö töökeskkonna töölaadina, mis võib põhjustada tööga seotud haigestumisi ja mille kontrollimise korra kehtestab sotsiaalministri määrus nr 74. Tõestuseks on hageja esitanud kutsehaigestumise uurimistoimiku, mille kohaselt Cristella VT OÜ on ise kinnitanud, et ei ole hagejat töötervishoiuarsti juurde suunanud (I köide, tl 29). Eelnevast tulenevalt loeb kohus tõendatuks, et kostja II rikkunud sotsiaalministri 2003. aasta määrust nr 74.
34.Põhjuslik seos tuleb tuvastada kahes aspektis: 1) põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ja hagejal tekkinud kutsehaiguse vahel; 2) põhjuslik seos hageja kutsehaiguse ja sissetuleku kaotuse vahel. Kohtupraktikast tulenevalt on põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel tegemist juhul, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt Riigikohtu lahendeid 3-2-1-54-00, 3-2-1-55-10). 34.1 Kohus on lugenud tõendatuks, et kostja I õigusvastane käitumine on aset leidnud järgmiselt: kostja ei ole võtnud tarvitusele töökorralduslikke ja tehnilisi abinõusid, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk ja ei ole läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi; kostja esitatud juhendid, millega töötajad tutvuma pidid, ei sisaldanud õpetust ergonoomiliste töövõtete kasutamise kohta, mis raskuste teisaldamisel on hädavajalikud. Töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmine võib viia töötaja tervise
15 (24)
kahjustamiseni selliselt, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-145-09). Ergonoomiliste töövõtete tutvustamata jätmine viib selleni, et töötaja ei oska kasutada end säästvaid töövõtteid, kahjustades luu- ja lihaskonda töö tegemisega. Käesoleval juhul on tööandja õigusvastane käitumine viinud töötaja tervise kahjustumiseni ja seeläbi kutsehaiguse tekkimiseni. Kostja I on esitanud vastuväite, et kutsehaiguse diagnoosimisel on välditud sõna „põhjustatud“ kasutamist, mis annab märku sellest, et arstid ei ole tuvastanud põhjuslikku seost hageja kutsehaiguse ja kostja I juures töötamise vahel. Kohus märgib, et kutsehaiguse diagnoosimisel on võimalik välja selgitada üks kindel asjaolu – isik on haigestunud luu- või lihaskonnahaigusesse, mis on tingitud ebatervislikest töötingimustest. Tänapäevaste diagnoosimisvahenditega ei ole võimalik 100 %-lise kindlusega välja selgitada konkreetne element, mis kahjustuse põhjustas. Kuna kostja I on rikkunud sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26, TTOS § 13 lg 1 p 3, sotsiaalministri 14.12.2000 määrust nr 80 § 5 lg 2 p 3 ja kõik rikkumised eraldivõetuna on sellised, mis suure tõenäosusega viivad kutsehaigestumiseni, sest isikul ei ole võimalik end teadlikult kaitsta ülekoormuse eest, sest ta ei tea riske ja õigeid töövõtteid, võib kostja I käitumist pidada töötingimuste tagajärjeks. 34.2 Kostja II õigusvastane käitumine leidis aset järgmiselt: kostja ei ole võtnud tarvitusele töökorralduslikke ja tehnilisi abinõusid, et vältida töökohas sellist teisaldustööd, millega võib kaasneda terviserisk ja ei ole läbi viinud töökeskkonna riskianalüüsi; kostja poolt esitatud juhendid, millega töötajad tutvuma pidid, ei sisaldanud õpetust ergonoomiliste töövõtete kasutamise kohta, mis raskuste teisaldamisel on hädavajalikud; ei ole suunanud hagejat tervisekontrolli hoolimata töötamisest vahetustega, sh öises. Töökeskkonna riskianalüüsi tegemata jätmine võib viia töötaja tervise kahjustamiseni selliselt, et töötaja ei teadnud riskianalüüsi tegemata jätmise tõttu ohuteguritest ega osanud oma tervist hoida tervist kahjustavates tingimustes töötamise ajal (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-145-09). Ergonoomiliste töövõtete tutvustamata jätmine viib selleni, et töötaja ei oska kasutada end säästvaid töövõtteid, kahjustades luu- ja lihaskonda töö tegemisega. Töötamine muu hulgas öisel ajal tähendab töötamist tavapärasest erinevas olukorras. Vahetustega töö häirib öist und ja koos sellega inimese tsirkaadiarütme ehk sisemist bioloogilist kella, kahjustades muu hulgas inimese immuunsüsteemi. Sellest tingituna näeb TLS ette, et kui tööaeg langeb ööajale (kell 22.00 kuni 6.00), maksab tööandja töö eest suuremat tunnitasu. Eelnevast nähtuvalt on öötöö tervisele kahjulikum ja ka seadusandja on öötöötajale ette näinud suuremad privileegid, seega on eriti oluline, et öötöötaja tervist regulaarselt kontrollitakse. Viimane väldib töötaja tervisele suurema kahju tekkimise. Kuna kostja II on rikkunud sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26, TTOS § 13 lg 1 p 3, sotsiaalministri 14.12.2000 määrust nr 80 § 5 lg 2 p 3, sotsiaalministri 24.04.2003 määrust nr 74 lisa 1 p 5.1 ja kõik rikkumised eraldivõetuna on sellised, mis suure tõenäosusega viivad kutsehaigestumiseni või kahju suurenemiseni, sest isikul ei ole võimalik end teadlikult kaitsta ülekoormuse eest, sest ta ei tea riske ja õigeid töövõtteid, samuti, kui vastupidav on tema tervis öötööle, võib kostja II käitumist pidada töötingimuste tagajärjeks.
35.Kohtupraktika kohaselt kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 40 %, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Kostjad on vaielnud vastu sellele, et
16 (24)
hageja on kaotanud 40 % oma sissetulekust just kutsehaiguse tõttu ja et just kutsehaigus ei võimalda tal leida samaväärset uut tööd. Nimelt on isik töövõimetu 30 % ulatuses vigastuse tõttu. Kohus on seisukohal, et kuivõrd vigastus ja töövõimetus 30 % ulatuses on hagejal tekkinud lapsepõlves, so enne tööealiseks saamist ja ta on aastaid saanud hoolimata vigastusest segamatult töötada, ei ole põhjust eeldada, et hiljem võiks kõnealune vigastus osutuda märkimisväärseks takistuseks töö leidmisel ja tegemisel.
36.Vastavalt TsK §-le 448 lg-le 2 ja VÕS §-dele 1043, 1050 ei pea teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Süü kontrollimise puhul eristatakse kahte tasandit: süüd kui spetsiifilist etteheidetavuse kategooriat, mille puhul hinnatakse, kas kahju tekitaja on kahju tekitanud teo toimepanemisel eiranud käibes vajalikku hoolsust ja subjektiivset süüvõimet, lisaks subjektiivset etteheidetavust. TTOS § 13 kohaselt on tööandjal tööohutuse vallas mitmesuguseid kohustusi, muu hulgas ülesanne läbi viia süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes ja vajaduse korral kohandab abinõud muutunud olukorrale, korraldab töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, tagab, et ohualal töötab ainult asjakohase erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelevalve all, korraldab TTOS-is või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad, korraldab töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe jpm. 36.1 Kostja I leia end süüdi oleva ja on esitanud kohtule töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmiste aruande, töö- ja töökaitsejuhendid, tervishoiualaste teenuste lepingu ja tervisekontrolli otsuse. Töökeskkonna ohutegurite parameetrite kontrollmõõtmise aruandes on kajastatud õhu temperatuuri ja suhtelise niiskuse mõõtmisprotokoll ja mürataseme mõõtmisprotokoll, valgustustiheduse mõõtmisprotokoll. Kuna kostja I näol on tegu ettevõttega, kus töötajad peavad kasutama palju füüsilist jõudu, ei tohi ettevõte piirduda üksnes temperatuuri, niiskuse, müra ja valgustuse mõõtmisega, sest need andmed ei ole piisavad hindamaks töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes. Näiteks on tunnistaja E. U. hinnangul töö saekaatris füüsiliselt raske ja tervisekahjustusi põhjustav (I köide, tl 200). Kohtule edastatud tervisekontrolli otsuse kohaselt on 19.11.2004 hinnatud hageja seisukord selliseks, et ta võib saeraamijuhi ametikohal töötada (I köide, tl 105). Kuna aastaks 2010 oli hageja tervislik seisund muutnud selliseks, et ta ei olnud suuteline töötama töökohal, mis nõudis head füüsilist vormi, ei tõenda 2004. aasta tervisekontrolli otsus, et kostja I õigusvastane käitumine riskide hindamata jätmise näol ei põhjustanud hagejal kutsehaigust. See tõendab vaid seda, et tööandja on käitunud hoolsalt, saates töötaja tervisekontrolli ja et 2004. aastal oli hageja seisukord selline, et ta oli võimeline saeraamijuhina töötama. Silmas tuleb pidada ka seda, et vaegused olid sellel ajal juba olemas. Nimelt pöördus hageja esmakordselt arsti poole kaebusega seljavaludele 2001. aastal ja valu tõttu vasakus õlas 2004. aastal (II köide, tl 59). Tunnistaja E. U. ütluste järgi kurtis hageja perioodil 2003-2005 tervise üle, täpsustamata, mis talle muret valmistas (I köide, tl 200-201). Hoolas tööandja käitub vastavalt seaduse nõutule ja jälgib tööohutuse nõudeid – raskuste teisaldamise osas riskianalüüsi tegemata jätmisel on kostja I eiranud käibes vajalikku hoolsust. Kohane ei ole kostja I arvamus, et kahju ei olnud ettenähtav. Nimelt on tööohutusnõuded kirjutatud just
17 (24)
selleks, et vältida tööõnnetuste ja kutsehaigestumise juhtumeid. Seega, kui on rikutud tööandja poolt tööohutusnõudeid ja töötaja haigestub, on viimane tööandjale ettenähtav ja ennetatav. 36.2 Kostja II on seisukohal, et tema ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi, kuna hageja töötas kostja juures lühikest aega, töötingimused olid head, töö füüsiliselt kerge, puudusid sundasendid, aeg-ajalt toimunud jahu teisaldamine toimus töötaja enda hooletusest põhjustatuna. Kostja II tegevuses esineb mitmeid vajakajäämisi: töölisi ei ole suunatud tervisekontrolli, läbi ei ole viidud riskianalüüsi, töötajaid ei ole piisavalt juhendatud. Need vajakajäämised on viinud olukorrani, kus hagejal on tekkinud kahju kutsehaigestumise näol. Kõik nimetatud puudused väljendavad käibes vajaliku hoolsuse eiramist.
37.Kohus märgib ka seda, et kostja I ja kostja II on süüvõimelised, kuna puuduvad vastupidist tõendavad asjaolud. Kostjad oleksid saanud käituda viisil, mis oleks välistanud hagejal kahju tekkimise.
38.Hageja palub kostjatelt välja mõista igakuist hüvitist järgmiselt: kostjalt I 142,22 eurot, kostjalt II 82,23 eurot. Perioodil 2001-2010 leidis aset TsK ja ajutise korra asendumine muu VÕS-ga. Ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates VÕS jõustumisest 1. juulil 2002. Ajutine kord on kohaldatav siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne VÕS jõustumist (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-68-10). TTOS § 14 lg 5 p 6 sätestab, et töötajal on õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-is sätestatud ulatuses. Seega kui töötaja sissetulek vähenes pärast seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi (vt Riigikohtu lahendit RK 3-2-1-114-08). 38.1 Hageja on esitanud Eesti Kutsehaiguste Liidu poolt välja arvutatud hüvitise suuruse, mille kohaselt tuleks igakuiselt Lasva Liimpuidu AS-il hagejale tasuda 142,44 eurot, Cristella VT OÜ-l 82,23 eurot, arvestades iga-aastast indekseerimist tarbijahinnaindeksiga. Hageja taotleb ka kostjatelt lisakulutuste hüvitamist kogusummas 53 eurot ja 38 senti, mida hageja on tasunud järgnevalt: retseptiravimid apteegist, jalalabaortoos, haigla voodipäevatasud, haiglasse sõiduks kulunud bussipiletite raha. 38.2 VÕS jõustumiseni kehtinud TsK § 448 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 1 sätestab sama idee. Selles asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamise nõude õiguse, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavate kulutuste nõude õiguse annavad kannatanule TsK § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 ning ajutise korra p
2.VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduse suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hüvitist tuleb kostjal maksta TsK § 472 ja ajutise korra p 17 ls 1 järgi kuumaksetena. VÕS § 136 lg 2 kohaselt tervise
18 (24)
kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. 38.3 Vastutuse muude eelduste olemasolul tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalses osas, milles igaüks võis kahju tõenäoliselt põhjustada. Potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel on kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka VÕS alusel. Põhjusliku seose tõendamist lihtsustab kannatanu jaoks lisaks VÕS § 138. Praktika on läinud seda teed, et kui kahjuliku tagajärje (kutsehaiguse) väljakujunemise aeg ühe kostja juures langeb osaliselt VÕS-ile eelnevasse ja osaliselt VÕS-i järgsesse perioodi, siis kohaldatakse VÕS-i. 38.4 Kostjad on vaielnud vastu kutsehaiguse väljakujunemise perioodile, milleks on töötervishoiuarstid hinnanud 2001 – 2010. Töötervishoiuarsti poolt määratud kutsehaiguse kujunemise periood kujuneb kutsehaige enda subjektiivsest hinnangust ja tema poolt kirjeldatud töötingimustest ja on sellest lähtuvalt hinnanguline, minetades usaldusväärsuse. Kostja II on seisukohal, et kui hageja töötas aastatel 1987-1993 seitse aastat Obinitsa sovhoosis metsa- ja saekaatritöölisena, siis ei saa välistada võimalust, et hageja tegi seljale, õlale ja kätele esmakordselt tõsiselt viga just sel ajal töötades (I köide, tl 58). Kostja I heidab ette, et töötervishoiuarst ja tööinspektor on jätnud tähelepanuta hageja varasemad töötingimused 12 aasta jooksul talupidajana, remondilukksepana, remonditöölisena ja metsa- ja saekaatritöölisena Obinitsa sovhoosis (I köide, tl 70). Kostjad on tuginenud hageja poolt 2008. aastal kirja pandud töötingimuste kirjeldusele. Kohus leiab, et hageja poolt 2008 a kirjapandud töötingimuste kirjeldus ei ole kasutatav tõendina, kuna ei vasta TsMS 29. peatükis sätestatud dokumentaalse tõendi tunnustele. Tartu Maakohus on määranud ekspertiisi, kus muu hulgas esitati eksperdile küsimus, kas M. J. kutsehaiguse tekkimine on põhjuslikus seoses tema töötingimustega Obinitsa sovhoosis aastatel 1983-1987 autoremondilukksepana, aastatel 19871989 metsatöölisena, aastatel 1989-1990 saeraami abitöölisena. Eksperdi arvamuse kohaselt kutsehaigus, kui krooniline süvenev haigus, on tõenäoliselt kujunenud välja pikema perioodi vältel enne sellest tingitud kaebuste avaldumist, ja kuna M. J. töö oli alates 1984. aastast seotud koormusega kätele, õlevöötmele, korduvate ühetaoliste liigutustega ja raskuste tõstmisega, siis ei ole võimalik täpselt hinnata, milline ajaperiood oli haiguse tekkimise ja kujunemise seisukohalt määravaim (II köide, tl 53-60). Sellest järeldub, et kuna hageja pöördus esmakordselt arsti poole kaebustega seljavaludele 2001. aastal ja valu tõttu vasakus õlas 2004. aastal, kuid asus kostja I juures tööle 2001. aastast, so samal aastal, kui hageja esmakordselt arsti poole pöördus ning kostja I juures tööle asumisele eelnes samuti füüsiliselt raske töö sovhoosis, on kutsehaigus välja kujunenud pikema perioodi vältel, sh hõlmates sovhoosis töötamise perioodi. Kohus on seisukohal, et kutsehaigus võis hakata välja arenema aastast 1984 ja seega on hüvitise arvestamisel kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks 1984-1993 ja 2001-2007. Seisak tuleneb sellest, et perioodil 1994-2000 hageja vastavalt tööraamatule ei töötanud või töötas koolis remonditöölisena (I köide, tl 27). Lisaks on
19 (24)
mõlemad kostjad leidnud, et just Obinitsa sovhoosis töötamist tuleb arvestada kutsehaiguse kujunemise perioodina. 38.5 Kostja I juures töötas hageja perioodil 02.01.2001 – 09.02.2007 (s. o 2 229 päeva) ja kostja II juures 12.02.2007 – 03.08.2010 (s. o 1 268 päeva). Obinitsa sovhoosis töötas hageja alates 1984. aasta algusest 3 652 päeva (01.01.1984-31.12.1993). Seega on hageja kokku töötanud 7 149 päeva. Eelnevast lähtuvalt on kostja I osakaal töövõimetuse tekkimisel 31,18 % (2 229 / (2 229 + 1 268 + 3 652) * 100 %), kostja II osakaal 17,74 % (1 268 / (2 229 + 1 268 + 3 652) * 100 %). 38.6 Hageja on esitanud dokumendi, kus Eesti Kutsehaiguste Liit on välja arvutanud hüvitise suuruse (I köide, tl 32-35). Kohus, hinnanud tõendit, leiab selle olevat puudustega. Hüvitise arvestamisel on eelkõige silmas peetud Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrust nr 172, kuid viimane kaotas kehtivuse VÕS jõustumisega 2002. aastal. Määrust saaks täna rakendada üksnes kahju arvutamise metoodilise juhendina ja üksnes ulatuses, milles see ei ole vastuolus VÕS regulatsiooniga. Kahjuhüvitise arvutamisel on kasutatud ajutist korda, kus on sätestatud, et kahjuhüvitise arvutamisel võetakse aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek, kuid aluseks on võetud töötasud vahemikus mai 2008 kuni oktoober 2009, kui isikul diagnoositi kutsehaigus 14.05.2010 (I köide, tl 18) ja vastavalt püsiva töövõimetuse tuvastamise otsusele tekkis hagejal püsiv töövõimetus 31.05.2010 (I köide, tl 19). 38.7 Kohus märgib, et kohaldatavate õigusaktidest lähtudes tuleks käesoleva tsiviilasjas periood 2001-2010 jagada kaheks: 1) ajavahemik 02.01.2001 – 01.07.2002 (tööleping kostja I juures lõpetati 09.02.2007); 2) 02.07.2002 – 03.08.2010. Esimest perioodi reguleerivad TsK ja ajutine kord, teist VÕS. Kohtupraktika kohaselt, kui kahjuliku tagajärje (kutsehaiguse) väljakujunemise aeg ühe kostja juures langeb osaliselt VÕS-ile eelnevasse ja osaliselt VÕS-i järgsesse perioodi, siis kohaldatakse VÕS-i sätteid. Seega lähtub kohus hüvitise suuruse määramisel eelkõige VÕS-st. Kohus kasutab metoodilise juhendina ajutist korda, kuivõrd ajutine kord ei ole vastuolus VÕS-iga. 38.8 VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kohtupraktika järgi sissetuleku vähenemisest arvestatakse eelnenud aasta tulult. Kuna VÕS-is ei ole täpsemat juhendit, kasutab kohus analoogia korras ajutises korras sisalduvat metoodikat, mille p 11 kohaselt, tuleb töötasu hüvitise arvutamisel aluseks võtta töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. Kohus lähtub keskmise sissetuleku arvutamisel Maksu- ja Tolliameti poolt edastatud dokumendist, kus on kirjas M. J. le tehtud väljamaksed (I köide, tl 123-125). Vastavalt ajutisele korrale, hüvitise määramisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku arvutamiseks:
1.indekseeritakse kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek;
2.indeks arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena;
20 (24)
3.kuusissetulekud korrutatakse vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate kuude arvuga. Aluseksvõetud väljamakstud töötasud hüvitise arvutamisel: Tööandja Haigekassa
juuni 10 010 juuli 18 408 august 5 822 september 12 513 oktoober 11 547 november 15 254 detsember 6 163
jaanuar 4 751 7 808 veebruar 1 358 märts 11 882 aprill 1 180 13 523 mai 3 345 Vastavalt Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusele nr 90 ja 20.12.2007 määrusele nr 254, oli aastatel 2009 – 2010 miinimumpalk 4350 krooni. Seega oli indeksiks 1 (4350:4350) ja indekseeritud sissetulek oli võrdne reaalse sissetulekuga. Eelnevast nähtuvalt on keskmine igakuine indekseeritud sissetulek 10 297 krooni (123 564/12), so 658,10 eurot. 38.9 Hüvitise määramisel kutsealase tervisekao protsendile (40 %) vastav hüvis on 4 118,8 krooni, so 263,24 eurot. Seega on hageja sissetulek ajutises korras sisalduva metoodika kohaselt kutsehaigestumise tõttu vähenenud 4 118,8 krooni, s.o 263,24 eurot. Mõlemal poolel on siiski võimalus tõendada, et tegelik saamata jäänud tulu oleks teatud asjaolude tõttu olnud vastavalt väiksem või suurem. Kostja II on leidnud, et kohane ei ole sissetulekut arvestada 2010. aasta seisuga, kuivõrd tootmistöölise keskmine brutotasu tänasel päeval on 560 eurot ja on esitanud liinioperaatori palgatõendi, mille kohaselt oli liinioperaatori keskmine töötasu 2011. aastal 457,19 eurot (I köide, tl 195). Hageja leiab, et kostja II esitatud tõend ei ole asjakohane, sest hageja töötas jahulao operaatorina ja mitte liinioperaatorina. Kogu tsiviilasja menetlemise vältel on hageja ametina kostja II juures nimetatud jahulao operaator (I köide, tl 16, 27, 203 jne). Veel enam, tunnistaja H. V. on kohtuistungil andnud ütlusi, et ta töötab momendil liinioperaatorina, kuid enne hageja tööle asumist töötas sarnaselt hagejale jahuoperaatorina, kuni läks tööle tsehhi (I köide, tl 203). Sellest nähtuvalt ei tee liinioperaator ja jahuoperaator sama tööd ning kostja II esitatud palgatõend ei ole käesoleva tsiviilasja raames kohaseks tõendiks. Seega lähtub kohus hüvitise arvutamisel M. J. le perioodil 06.2009 – 05.2010 laekunud summadest. 38.10 Kahju tekitaja ei pea hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension (vt Riigikohtu lahendit 3-2-1-114-02). M. J. on saanud igakuist töövõimetuspensioni aastatel 2010 ja 2011 2009 krooni (I köide, tl 32), s.o 128,40 eurot. Lisaks töövõimetuspensionile on hagejale määratud puudetoetus 209 % sotsiaaltoetuste määrast, mis on 2013. aastal 25,57 eurot. 209 % 25,57-st on 53,44 eurot. Seega saab M. J. tervisekahjustuse tõttu toetust 181,84 eurot (128,40 + 53,44).
21 (24)
38.11 Kostja I on viidanud Riigikohtu lahendile 3-2-1-68-11 ja märkinud, et lahendi kohaselt tuleb eeldada, et hageja kaotab sissetulekust niikuinii 30 % vigastuse tõttu ning kutsehaigusest lisanduvalt ainult 20 %. Kohus ei nõustu kostja I seisukohaga. Nimetatud lahendis on Riigikohus sõnaselgelt öelnud, et eeldada tuleb, et esineb põhjuslik seos hageja kahju ja selle vahel, et kostja põhjustas kutsehaigusega hagejale töövõimest 40 %-lise kaotuse. Kostja oleks olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, pidanud vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra vigastuse tagajärjel. Lisaks sellele oleks kostja pidanud vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks vigastuse tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu. Kohus on eelnevalt leidnud, et kostja I ei ole usutavalt põhjendanud ja tõendanud, et hageja kaotas töövõime suuremas osas just vigastuse tõttu. Veelgi enam, mõlemad kostjad on hageja tööle võtnud teadmisega, et isikul esineb vigastus – kolme sõrme traumaatiline amputatsioon. Seega ei ole hageja sissetulekut kaotanud sõrme traumaatilise amputatsiooni tõttu. 38.12 Kohus leiab, et hageja on kaotanud kutsehaiguse tõttu sissetulekust 4 118,8 krooni, s.o 263,24 eurot. Nimetatud summast tuleb maha arvata tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension 181,84 eurot. Seega kuulub hagejale hüvitamisele 81,40 eurot (263,24 – 181,84). Kostja I osakaal kahju tekkimisele on 31,18 %, seega tuleb temal hagejale igakuiselt hüvitada 25,38 eurot (81,40-st 31,18 %). Kostja II kahju tekkimisele on 17,74 %, seega tuleb temal hagejale igakuiselt hüvitada 14,44 eurot (81,40-st 17,74 %).
39.Hageja taotlenud kostjatelt lisakulutuste hüvitamist kogusummas 53,38 eurot. Kostjad on vaielnud vastu labajalaortoosi eest tasumise osas summas 6,39 eurot. Kutsehaigusena diagnoositi hagejal õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus mõlemapoolselt, tendiniit, küünarliigese epikondüliit, artrootilised muutused randmeliigestes, krooniline L4 dx radikulopaatia, krooniline nimmevalu. Ükski nimetatud diagnoosist ei hõlma vaegusi jalalabaga. Seega on põhjendatud lisakulutuste hulgast maha arvata 6,39 eurot, mis kulus labajalaortoosi muretsemiseks, kuivõrd vaegus labajalaga ei ole kutsehaigusega kaasuv. Hüvitamisele kuulub 46,99 eurot.
40.Kohus märgib, et kostjad on osavõlgnikud. Kohtupraktika kohaselt tuleb vastutuse muude eelduste olemasolul selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalses osas, milles igaüks võis kahju tõenäoliselt põhjustada. Kohus leiab, et kostja I osakaal kahju tekkimisele on 31,18 %, seega tuleb temal hagejale hüvitada ühekordse maksena 14,65 eurot (46,99-st 31,18 %). Kostja II kahju tekkimisele on 17,74 %, seega tuleb temal hagejale hüvitada 8,34 eurot (46,99-st 17,74 %).
MENETLUSKULUD
41.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas esitatud hagi osaliselt, tuvastas hagejal kutsehaigusest tingitud tervisekahju, seega on õiglane jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda.
22 (24)
42.Tartu Maakohtu 02.03.2011 määrusega on rahuldatud M. J. taotluse riigi õigusabi saamiseks kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud 50% ulatuses kahe aasta jooksul võrdsete summadena üks kord kvartalis alates kohtulahendi jõustumisest. tuleb pooltel kanda menetluskulud võrdsetes osades (I kd, tl 42-44). TsMS § 190 lg 7 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kohus, arvestades käesoleva tsiviilasja asjaolusid ja hageja M. J. tervislikku ja majanduslikku seisundit, leiab, et hageja tuleb vabastada menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
/allkirjastatud digitaalselt/ Heiki Kolk kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 04.03.2014 kohtuotsuse alusel:
1.Muuta Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2013 otsust osaliselt M. J. kasuks väljamõistetava igakuulise hüvitise suuruse osas (otsuse punktid 3 ja 5). Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt M. J. kasuks igakuine hüvitis 70 eurot ja Cristella VT OÜ-lt igakuine hüvitis 39.84 eurot alates M. J. l kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni hageja tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2013 kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „2.1.Rahuldada M. J. hagi Lasva Liimpuidu AS ja Cristella VT OÜ vastu osaliselt.
2.2.Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt M. J. kasuks lisakulutuste hüvitamiseks ühekordse maksena 14,65 eurot (neliteist eurot kuuskümmend viis senti).
2.3.Välja mõista Lasva Liimpuidu AS-lt M. J. kasuks igakuine hüvitis 70 eurot (seitsekümmend eurot) alates hagejal kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni M. J. tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni suurus muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.
2.4.Välja mõista Cristella VT OÜ-lt M. J. kasuks ühekordse maksena lisakulutuste hüvitamiseks 8,34 eurot (kaheksa eurot kolmkümmend neli senti).
2.5.Välja mõista Cristella VT OÜ-lt M. J. kasuks igakuine hüvitis 39,84 eurot (kolmkümmend üheksa eurot kaheksakümmend neli senti) alates M. J. l kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tuvastamisest 31.05.2010 kuni hageja tervenemiseni. Väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel, töövõimetuspensioni
23 (24)
suuruse muutumisel või hüvitise indekseerimisel vastavalt TTOS § 312.
2.6.Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Vabastada M. J. riigi õigusabi tasu ja kulude riigituludesse tasumise kohustusest (TsMS § 190 lg 7).“
3.M. J. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda.
VÄLJAVÕTE ÕIGE:
Inkeri Treial kantseleijuhataja
24 (24)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.