Tööõigus › Muud tööõigusasjad

2.3 Menetluskulu tasuda 15 päeva jooksul arvates käesoleva otsuse jõustumisest Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pangas või EE932200221023778606 Swedbankis või EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis või EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal viitenumbrile 2800049874 (märkides makse selgituses ära asja numbri ja isiku nime, kelle menetluskulu tasutakse). 2.4 Menetluskulu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest so alates 10.06.2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõue ja põhjendused V. K. diagnoositi kutsehaigus 08.09.2011. Kutsehaigust põhjustanud riskifaktoritena on esile toodud: füüsiline töö välitingimustes; koormus, sundasendid kätele-õlavöötmele, seljale ja jalgadele; kokkupuude vibratsiooni ja müraga ning kõrge traumaoht. Kutsehaiguse väljakujunemise ajaks on märgitud 1978 -2011. Sel ajal olid V. K. tööandjateks Taevaskoja kolhoos 08.09.1978 -15.05.1980 ja 11.08.1982 -24.10.1986; Põlva KEK 10.11.1986 – 31.03.1992; AS Forest 01.04.1992-05.11.1993 ja Riigimetsa Majandamise Keskus 17.11.1993 - 20.09.2011. Töötervishoiuarsti soovitused edasise töö kohta on järgmised: ebasobiv on raske füüsiline töö, koormus kätele ja seljale; ebasobiv on kokkupuude vibratsiooniga; müras kanda kuulmiskaitsevahendeid; soovitav kompleksne taastusravi, sanatoorne ravi, vajadusel medikamentoosne ravi. Viimase tööandja RMK juurest vabastati hageja TLS § 88 lg 1 p 1 alusel seoses töövõime vähenemisega tervisliku seisundi tõttu. Likvideeritud Taevaskoja kolhoosi ja Põlva KEK-i eest on vastutus üle läinud Eesti Vabariigile, mis Sotsiaalkindlustusameti kaudu tekitatud kahju ka 41,88% ulatuses hüvitab. Kostja juures töötatud ajale vastab 58,12 % . Vastavalt 10.10.2011 arstliku ekspertiisi otsusele nr 789864 on kutsehaigus põhjustanud hagejal kutsealase töövõime kaotuse 40 %. Hagejal on kutsehaiguse tõttu töövõime kaotamisest tekkinud kahju, mis seisneb saamata jäänud töötasus ning asjaolus, et hageja ei saa oma endisel ametikohal jätkata. Kostja ise on lõpetanud hagejaga töösuhte hagejale diagnoositud tervisekahjustuste tõttu. Hageja on tegelenud pidevalt töö otsimisega, et viia oma sissetulekud samale tasemele, mis oli enne kutsehaiguse diagnoosimist. Oma kaotatud töötasu suuruse arvestamisel lähtub hageja vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” ja Vabariigi Valitsuse määrusele nr 172 “Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta“

2 (36)

12 kalendrikuu töötasust. Ka leiab hageja, et igakuist hüvitist tuleb indekseerida pensioniindeksiga. TTOS § 14 lg 5 punkt 6 kohaselt on hagejal õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses. TTOS § 31-2 kohaselt Eesti Vabariigi poolt Sotsiaalkindlustusameti kaudu makstavat kahjuhüvitist tuleb indekseerida pensioniindeksiga. Ka VÕS §-s § 136 lõikes 4 on indekseerimise põhimõte sätestatud. Ka käesolevas asjas on kostjaks Eesti Vabariik, kuid teise ministeeriumi kaudu. Hageja arvates tuleb lähtuda ühtse riigi põhimõttest, mille kohaselt toimub sama kostja poolt tekitatud kahju arvutamine samadest printsiipidest lähtuvalt. Hageja leiab, et kostja õigusvastane käitumine on seisnenud järgnevas. Kostja on rikkunud tervisekaitsenorme, mille eesmärk on kaitsta töötaja tervist raskuste teisaldamisega seotud terviseriskide vastu. Hageja tervisekahjustus seisneb ülekoormushaiguses (õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus ja dorsalgia). Kutsehaiguse diagnoosimise teatise kohaselt on nimetatud tervisekahjustused tinginud järgmised ohutegurid: füüsiline töö välitingimustes, koormus, sundasendid, kokkupuude vibratsiooniga/müraga, kõrgem traumaoht. Neid ohutegureid on ka kostja ise hagejal tekkinud kahju põhjuseks pidanud. Hagejale ebasobiv raske füüsiline töö, koormus kätele ja seljale. Ebasobiv on kokkupuude vibratsiooniga. 22.12.2003 tervisekontrolli otsuses kohustati kostjat hageja füüsilist tööd kergendama ja keelati hagejal teisaldada mitte üle 12 kg kaaluvaid raskusi. 14.04.2008 tervisekontrolli otsusega on tervishoiuarst kohustanud kostjat endiselt vältima hagejal suuremate raskuste tõstmist sisaldavate tööülesannete täitmist. Hageja tervisekahjustused on seotud raske tööga, raskuste teisaldamisega ja sundasendis töötamisega – nendest tulenevate terviseriskide maandamiseks pidi kostja rakendama vastavaid abinõusid (TTOS §-d 9 lg 3 ja 31). Kostja seda ei teinud. Kostja ei ole läbi nõuetekohaseid riskihindamisi seoses raskuste teisaldamisega hageja töökohal. Riskide hindamine peab olema tulemuslik. Kui tööandja riske alahindab, siis ei saa sellest järeldada, et tööandja on seadusest tulenevaid tööohutusnorme täitnud. Hageja arvates saab tööandja tegevus olla õigusvastane isegi siis, kui riskianalüüs on küll tehtud, kuid riskihindamine ei ole toimunud nõuetekohaselt. Kostja on rikkunud sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (edaspidi Raskuste teisaldamise määrus) § 3 lg 1 punktides 1 ja 2 sätestatud nõudeid. Kostja ei ole läbi viinud riskianalüüsi arvestades viidatud määruse § 5 lõigetes 1 kuni 5 sätestatud ohutegureid. Kostja rikkunud Raskuste teisaldamise määruse § 3 lõikes 4 sätestatud nõudeid, kuna pole läbi viinud asjakohaseid juhendamisi tehniliste abivahendite õigest kasutamisest ja teisaldamisega seotud ohtude vältimisest. Kostja ei ole raskuste teisaldamisega kaasneva riski hindamisi läbi viinud Raskuste teisaldamise määruse lisas 1 esitatud juhiste järgi. Nõuetekohase riskianalüüsi läbiviimine on tulenevalt TTOS §-st 12-1 ainus märkimisväärne vahend töötaja terviseriskide vältimiseks ja ärahoidmiseks. Kuna kostja pole pidanud vajalikuks enda seadusjärgset ennetamiskohustust nõuetekohase riskianalüüsi koostamise näol täita, siis on loomulik, et kostjal tuleb vastutada terviseriski realiseerumise ehk hagejale tekitatud tervisekahju ja sellega seonduva kahju eest. Kostja on rikkunud kuni Raskuste teisaldamise korra jõustumiseni kehtinud Vabariigi Valitsuse poolt 19.10.1993 kinnitatud määrust nr 321 “Raskuste teisaldamise korra“ kohta (edaspidi ka Kord) II peatüki punkti 4 teist lõiget, mille kohaselt pidi kostja korraldama kostja hageja töö selliselt, et hageja ei pidanuks teisaldama pidevalt üle 15 kg kaaluvaid raskusi. Hageja pidi tööülesannete täitmiseks tegema enam kui 30 kummardamist ja pidi siiski teisaldama oluliselt raskemaid kui 15 kg kaaluvaid raskusi. Isegi kui asuda seisukohale,

3 (36)

et viidatud säte ei kohaldu, siis on hageja arvates rikutud Korra peatükis III punktis 2 sätestatud kohustust. Korra III peatüki punkti 3 kohaselt pidi olema kostjal mehhaniseeritud üle 20 kg kaaluvate raskuste teisaldamine. Kostja ei täitnud seda kohustust ja hageja pidi teisaldama ka üle 20 kg kaaluvaid raskusi. Kostja on rikkunud Korra III peatüki punkti 3. Korra V peatüki punkti 1 kohaselt pidi hageja saama enne tööle asumist väljaõppe koolitusluba omavas õppeasutuses, koolituskeskuses või ettevõttes. Väljaõpe peab sisaldama teisaldamisele ja ladustamisele ning tõstevahendeile ja taarale esitatavate tehniliste ja ohutusnõuete tundmaõppimise. Sellist väljaõpet ei ole hagejale teadaolevalt tehtud. Seega on kostja rikkunud Korra V peatüki punkti 1. Kostja on rikkunud tervisekaitsenorme, mille eesmärk oli tagada hageja piisav teadlikkus, kuidas on võimalik tervisele ohutult tööülesandeid täita. Kostja ei ole viinud hagejale läbi tervisekaitsealast juhendamist. Kostja on rikkunud TTOS § 13 lg 1 punkti 13, mille kohaselt pidi kostja korraldama töötajale (hagejale) enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus-ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Kostja on rikkunud sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määruse nr 80 «Töötervishoiu-ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe kord» § 8 lg 1. Kostja on rikkunud Eesti Vabariigi töökaitse seaduse (TKS) § 5 lg 2 p 2 ja TKS § 17 lg 5, mille kohaselt tööandja korraldab töötajale enne tööle asumist töökaitsealaste teadmiste kontrolli ning vajaduse korral täiendõppe, arvestades konkreetse töö eripära. Kostja on rikkunud tervisekaitsenorme, mille eesmärk oli maandada hageja terviseriske, mis oli seotud müra ja vibratsiooniga töökeskkonnas. Hageja leiab, et kostja on riske alahinnanud. Näiteks raskuste teisaldamisega seotud riskihindamise puhul ei ole kostja esitatud riskianalüüsis toodud välja riskihinnet, vaid on määratud numbriga seletamatu riskitase. Ainuüksi raskuste teisaldamisega seotud terviserisk oli nii kõrge, et hageja poleks tohtinud jätkata töötamist. Töötervishoiuarst leidis, et õige riskihindamise tulemusel poleks tohtinud hagejal lubada üleüldse töötada, kuna sotsiaalministri 01.06.2001 jõustunud määruse nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” kohaselt tuleb riskihinnet 50 ületava määra korral töö lõpetada ja teha töökohal vastavad kohandused, et riskitaset vähendada. Töötervishoiuarst on viinud läbi põhjaliku riskianalüüsi nõuetekohasuse hindamise. Hindamise käigus on tekkinud mitmeid küsimusi, sealhulgas selle kohta, kuidas on riskihinded saadud. Sealhulgas on küsimärgid füsioloogiliste, bioloogiliste ja füüsikaliste riskihindamiste juures. Lõppjäreldusena on töötervishoiuarst nentinud, et riskianalüüs on puudulik ning riske on alahinnatud. Seega ei ole kostja ei nõuetekohaselt täitnud TTOS § 13 lg 1 punktis 3 sätestatud kohustust. Riskianalüüsi kohustus pole täidetud, kui riskianalüüs ei ole nõuetekohane ega kaitse töötajat asjaomaste terviseriskide vastu. Kostja pidi viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt TTOS-le või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele (TTOS § 13 lg 1 p 1). Töökeskkonna sisekontroll oli hageja poolt tööülesannete täitmisel tema tervise kaitse tagamise lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. Kostja on seda kohustust hageja töötamisperioodi vältel rikkunud. Kuna sisekontrolli ei ole nõuetekohaselt tehtud, siis on kostja rikkunud ka TTOS § 13 lg 1 punkti 2. Kostja on rikkunud Vabariigi Valitsuse määrust nr 109 “Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja

4 (36)

vibratsiooni mõõtmise kord” (edaspidi määrus 109). Kostja ei ole täitnud määruse 109 § 4 lg 1 kohaselt kohustust töökeskkonna riskianalüüsi käigus kindlaks määrata vibratsiooni allikad, millega töötajad kokku puutuvad ning vajadusel mõõtma kokkupuudet vibratsiooniga. Kostja esitatud riskianalüüsist ei nähtu, et oleks arvestatud määruse nr 109 § 4 lõikes 2 nõuetega. Kostja ei ole kasutusele võtnud kõiki abinõusid, mis on sätestatud määruse nr 109 § 5 lõigetes 1 kuni 3. Samuti ei ole kostja saanud määruse nr 109 §-s 6 sätestatud nõuete kohast väljaõpet. Enne määruse nr 109 jõustumist sätestas samasisulised kohustused kostjale Vabariigi Valitsuse määrus nr 54 “Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord”. Kuna hageja tööaeg kostja juures jäi ka perioodi, kui polnud veel kehtestatud TTOS-i, siis kohaldub ka Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrus nr 34 “Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim” (edaspidi ka Töörežiim). Kostja on rikkunud Töörežiimi punkti 9, kuna hageja pidi töötama saega rohkem kui 15 – 20 minutit. Kostja on rikkunud ka Töörežiimi punkte 11 ja 12. Kostja pidi töötama hageja töökohas välja töörežiimi, võttes arvesse inimorganismis vibratsiooni mõjul kõige ohtlikumalt kahjustavate süsteemide, nagu kesknärvisüsteem, südame-veresoonkonna, närvide ja lihaskonna ning vestibularraparaadi füsioloogiliste funktsioonide muutumist. Hagejal on üldhaigestumisena diagnoositud südamehaigus. Hageja arvates on selle põhjuseks kostjapoolne Töörežiimi punkti 12 rikkumine. Lisaks eeltoodule ei ole hageja arvates kostja järginud ka Töörežiimi punkte 13 –

5 (36)

kuidas on ergonoomiliselt õige ja tervisele ohutu raskuseid teisaldada), teinud süstemaatilist sisekontrolli ning taganud vajalikud isikukaitsevahendid (nimmevöö), siis oleks hageja olnud kaitstud järgmiste ohutegurite vastu: füüsiline töö välitingimustes, koormus, sundasendid ja kõrgem traumaoht. Kuna kostja ei ole kaitsnud hagejat nimetatud ohutegurite vastu, siis on hagejale põhjustatud õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud, krooniline rotaatormanseti kahjustus ja dorsalgia. Nendel põhjustel ei saa hageja oma kutsealal teenida sissetulekut, kuna ebasobiv on raske füüsiline töö, koormus kätele ja seljale. Kui kostja oleks võimaldanud hagejale spetsiaalsed vibratsiooni neelavad kindad mootorsaega ja võsalõikajaga töötamisel, viinud läbi nõuetekohase riskianalüüsi mürast ja vibratsioonist tingitud terviseriskide hindamiseks, teinud kohustuslikud juhendamised, selgitanud töö aja osas erirežiimi kohaldamist ja teinud müra-ja vibratsioonitaseme mõõtmised, siis oleks olnud hageja kaitstud järgmiste ohutegurite vastu, mis tekitasid hagejale kahju: kokkupuude vibratsiooniga ja kokkupuude müraga. Kuna kostja ei ole kaitsnud hagejat nimetatud ohutegurite vastu, siis on kostja tegevusetus põhjustanud hagejale kuulmisnõrkuse ja südamega seotud tervisekahjustused. Samuti on selline kostja käitumine vähendanud hageja üldist tervislikku vastupanuvõimet teistele haigustele (sh luu-ja lihaskonnahaigustele). Hagejal on diagnoositud nii kutsehaigus kui ka üldhaigestumine. Üldhaigestumine seisneb südamekahjustusega kõrgvererõhutõves ja korduvates kodade virvendushoogudes, samuti kuulmisnõrkuses. TTOS § 23 lg 3 kohaselt tööst põhjustatud haigus on töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks Seega võib üldhaigestumise aluseks olla muuhulgas ka tööst põhjustatud haigus, mis ei ole kutsehaigus. Hageja leiab, et üldhaigestumise eest ei ole tööandja vastutus välistatud. Kui tervisekahjustus on tekkinud töötingimustest ja asjaomane haigus ei ole sätestatud kutsehaiguste loetelus, siis on tegemist üldhaigestumisega, mille on tekitanud töö. Samuti võib olla tekkinud üldhaigestumine ka juhul, kui kutsehaigus on kutsunud esile muu haiguse, mida ei ole võimalik kutsehaiguste loetelu järgi kutsehaigusena kvalifitseerida. Töötervishoiuarsti teatisest kutsehaiguse diagnoosimisest selgub, et kutsehaiguste kaasuvateks tervisekahjustusteks on kahepoolne segatüüpi konduktiivne ja neurosensoorne kuulmisnõrkus, südame rütmihäired, hüpertooniatõbi ja hüperkolesteroneemia. Püsiva töövõimekaotuse protsendi määramise otsusest selgub, et üldhaigestumise aluseks on samuti eelnimetatud kutsehaigustest kaasuvad tervisekahjustused. Sõna “kaasuma” viitab põhjuslikkusele. Kutsehaiguse diagnoosimise teatises on märgitud, et eeltoodud haigused kaasuvad kutsehaigustest ehk on põhjustatud kutsehaiguse asjaoludest või kutsehaigusest endast. Hageja töötas pidevalt müras ja vibratsioonikesksetes töötingimustes. Need mõjusid kõrvakuulmisele ja südamele kahjustavalt. On üldtuntud fakt, et vibratsioon koosmõjus ülekoormusega mõjub südamele kahjustavalt ja tekitab südamega seonduvaid tervisekahjustusi. Seega saab asuda seisukohale, et ka üldhaigestumine on tingitud (kaasub) kutsehaigustest ja töötingimustest kostja juures. Üheski õigusaktis, sealhulgas määruses “Kutsehaiguste loetelu”, ei ole võimalik määratleda ammendavalt kõiki tervisekahjustuse liike, mis on tekitatud tööst. Seega saab töötingimustest olla põhjustatud ka muud haigused kui kutsehaigused. Üldhaigestumisest ja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus tuvastati hagejal samaaegselt ning nendel tervislikel põhjustel lõpetati ka hageja tööleping kostjaga. Kostja on hagejale tekitanud kahju vähemalt hooletusega. Kostja kui tööandja ja majandus-ja kutsetegevuses tegutsev kõrgemat hoolsuskohustust kandev isik peab teadma , et hageja töö võib kaasa tuua tekkinud tervisekahjustuse. Hageja töötas kostja kasuks enam kui 18 aastat. Kostja kui majandus-ja kutsetegevuses tegutseva juriidilise isiku eesmärk on kasumi teenimine ja hagejal tervisekahju tekkimist tuleks pidada siinkohal äririski

6 (36)

realiseerumiseks, millega kostja pidi olema arvestanud kostja töötasu ja kostja tööprodukti realiseerimise arvestustes. Isegi kui pole tegemist raske hooletusega, on kostja õigusvastase teo toime pannud vähemalt hooletusest VÕS § 104 lg 3 tähenduses. Kostja pidi olema hageja töölevõtmise hetkest alates juba teadlik sellest, et metsatööd nimetatud tingimustes, kus pole järgitud tööohutusnõudeid, tekitavad töötajale taolisi tervisekahjustusi. Hageja on seisukohal, et sellisel määral ja ulatuses tööohutusnormide järgimata jätmine ei ole käibes piisava hoolsuse täitmine. Hageja arvates puudub igasugune temapoolne süü kutsehaiguse põhjustamises. Hageja on järginud tervisekontrollide otsuseid ja selle nende alusel tehtud kostja korraldusi. Hageja tekkinud kahju ei saa vähendada seetõttu, et kostja poolt on tervishoiuarstile esitatud ebaobjektiivsed dokumendid töökeskkonna kohta või töötervishoiuarst on jätnud analüüsimata hageja füsioloogilise tervisliku seisundi. Hageja on alati järginud arstide suunamiskirjasid erialaarstide juurde. Hageja palub välja mõista kostjalt ajavahemiku oktoober 2011 kuni 30.04.2014 eest 3860,74 eurot ja alates 01.05.2014 igakuuliselt 136,34 eurot, kohustades kostjat indekseerima hüvist iga aastaselt alates aprillist Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud pensioniindeksiga. Samuti palub hageja kohustada kostjat igakuiselt makstavat hüvitist vastavalt muutma, kui muutub töövõimekaotuse protsent või töövõimetuspension. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Väidetav kahju tekitamine on toimunud ajavahemikus 17.11.1993 - 20.09.2011. Kostja arvates on suur osa hageja nõudest õigusliku aluseta, kuna hageja on VÕS-eelse perioodi (17.11.1993 kuni 30.06.2002) suhtes rakendanud võlaõigusseadust, mis tollal veel ei kehtinud. Enne VÕS jõustumist tekitatud kahju korral kuuluvad kohaldamisele tsiviilkoodeksi (TsK) ja Ajutise korra asjakohased sätted. Hageja poolt esitatud hüvitise suuruse arvestused on suures osas ekslikud ja põhjendused meelevaldsed. Hageja viitab küll keskmine töötasu arvestamisel Vabariigi Valitsuse määrusele nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord”, mille kohaselt keskmine töötasu arvutatakse 6 kalendrikuu töötasu põhjal, kuid tegelikult soovib hageja arvesse võtta 12 kuu töötasu. Hageja pole keskmise töötasu puhul viidanud mitte ühelegi alusdokumendile, pole välja toonud arvesse võetavate kuude töötasude summasid ega pole esitanud arvutuste käiku. Hagiavalduses oleva tabelis kirja pandud väidetavate keskmise töötasu summade õigsust pole võimalik kontrollida. Ka jääb täiesti arusaamatuks jääb, kust hageja on võtnud nimetatud tabeli 4. veerus esitatud töövõimetuspensioni summad, mis kuuluvad mahaarvestamisele hüvitise suurusest. Need on tunduvalt väiksemad hageja enda esitatud Sotsiaalkindlustusameti Tartu büroo 12.03.2013 vastuses teabenõudele nr 6-9/TA28/1555 toodutest. Seeläbi suurendab hageja hüvitise summat. Hageja on keskmise sissetuleku summasid korrigeerinud iga aasta 1. aprillil nn pensioniindeksiga (TTOS § 31-2) , mitte aga 1. märtsil tarbijahinnaindeksiga (THI), nagu näeb ette Ajutine kord. Hageja põhjendused, miks ta ei kasuta tarbijahinnaindeksit, vaid temale soodsamat nn pensioniindeksit, on kostja arvates meelevaldsed. TTOS §-s 31-2 on seadusandja selgesõnaliselt sätestanud, et kõnealust indeksit kasutatakse Sotsiaalkindlustusameti poolt makstavate hüvitiste korrigeerimiseks. Hageja võtab endale

7 (36)

õiguse moonutada seadusandja tahet ja laiendab TTOS § 31-2 kehtivust ka teistele ministeeriumidele ja iseendale. Tegemist on omakasuliku käitumisega, sest nn pensioniindeks on suurem kui tarbijahinnaindeks – 2012 oli THI 1,039 ja nn pensioniindeks 1,050. Kuna väidetav kahju tekitamise aeg ulatub ligikaudu 8,5 aastaga VÕS-eelsesse perioodi, siis selles osas tuleb kindlasti kohaldada Ajutise korra sätteid. Mitte aga valikuliselt TTOS § 31-2 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 91 regulatsiooni, nagu on teinud hageja. Kostja arvates ei ole hageja tõendanud, kui suur on tema kahju sissetuleku kaotuse näol. Kahju suuruse mittetõendamine tähendab aga deliktilise üldvastutuse esmase eelduse – kahju – puudumist. Juba ainuüksi selle tõttu (ilma vastutuse teisi eeldusi uurimata) tuleks jätta hagi rahuldamata. Kostja ei nõustu hageja etteheidetega väidetavate õigusnormide rikkumiste suhtes töökeskkonna kujundamisel tööandja poolt, sest need on alusetud, meelevaldsed või otsitud iseloomuga. Hageja eirab kostja väga hoolsat käitumist tervist mittekahjustava töökeskkonna loomisel, mida muuhulgas tõendavad põhjalikult läbiviidud riskianalüüsid; pidev töökeskkonna sisekontroll ja tegevuskavade koostamine terviseriskide vähendamiseks; arvukad väljatöötatud ohutusjuhendid ja töösisekorraeeskirjad; töötajate põhjalik ja nõuetekohane tööohutuse ja töötervishoiu alane juhendamine ja koolitus; süstemaatilise tervisekontrolli korraldamine ning töötajate varustamine isikukaitsevahenditega. Hageja on esitanud meelevaldse väite, et riskianalüüside tegemisel tööandja ei järginud raskuste käsitsi teisaldamise erinõudeid ning olevat rikkunud sotsiaalministri 01.06.2001 jõustunud määrust nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded”. RMK teostas riskianalüüse metoodika järgi, mis on kirja pandud asjakohases juhendis. Selles juhendis on neljal leheküljel täpselt kirjeldatud, kuidas toimub riskianalüüside koostamine. Juhendi punkt 4.7. sätestab, et kui töötaja igapäevaste tööülesannete hulka kuulub 5 kg-st raskemate esemete teisaldamine, tuleb töötaja terviseriske hinnata vastavalt Lisas 2 toodud juhendile „Juhend terviseriski hindamiseks raskuste käsitsi teisaldamisel“. Osundatud juhendi puhul on tegemist just sotsiaalministri määrusega nr 26 kinnitatud dokumendiga „Juhend terviseriski hindamiseks raskuste käsitsi teisaldamisel“. See tähendab, et riskianalüüsi tegemise käigus hindas tööandja raskuste käsitsi teisaldamist kooskõlas sotsiaalministri määrusega nr 26. Kuna raskuste käsitsi teisaldamine kuulub TTOS § 9 järgi füsioloogiliste ohutegurite alla, siis riskianalüüsides on see kajastatud üldistatult punktis 6.4. „Füüsiline ülekoormus“. Iga töötaja puhul teostati personaalne riskihindamine raskuste käsitsi teisaldamise osas, kuid nende säilitamist arhiivis ei ole peetud otstarbekaks. Riskianalüüside kohaselt oli raietööliste, sealhulgas hageja füüsiline koormus 2. riskitasemega ehk lubatav/talutav. TTOS § 9 lg 1 kohaselt ei ole raskuste käsitsi teisaldamine omaette ohuteguriks, vaid kuulub ohuteguri „füüsilise töö raskus“ alla koos teiste nö osateguritega. Seetõttu ei nõua seadus, et raskuste käsitsi teisaldamisest tulenev risk oleks riskianalüüsides eraldi kirja pandud. Piisab kui see on kajastatud riskianalüüsi alusmaterjalides. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et Eesti Vabariigis ei ole kehtestatud kindlat riskianalüüsi metoodikat, mille järgi peavad olema koostatud kõik riskianalüüsid. Tööandjatele on jäetud õigus valida nende arvukate metoodikate vahel, mida tunneb nüüdisaegne Euroopa töötervishoiu teadus. Eksitav on hageja väide, et kostja pidi vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 „Raskuste teisaldamise korra kohta“ II peatüki punkti 4 kohaselt korraldama kostja hageja töö selliselt, et ta ei pidanuks teisaldama pidevalt üle 15 kg kaaluvaid raskuseid, kuna hageja pidi tegema tööpäeva jooksul üle 30 kummarduse. Raskuste teisaldamise korra II

8 (36)

peatükk koosneb ainult ühest lausest ning ei sisalda mingeid punkte ega lõikeid. Peatükis III räägitakse mitte „kummardamisest üle 30 korra“, vaid kummardamisest üle 30 kraadi ning dokumendi lisas on meeste lubatud piirnorm 50 kg vahelduvalt teise tööga, mitte aga 30 kg, mis on piirnormiks pideva teisaldamise korral. Korra III peatüki punktis 3 sätestatud nõue üle 20 kg kaaluvate raskuste teisaldamise kohta oli kehtestatud tehnoloogilise protsessi puhuks, kuid metsalangetamine ei ole tehnoloogiline protsess. Metsalangetamiseks vajaliku väljaõppe sai hageja kostja ettevõttes ja samuti juba varem teiste tööandjate juures ning hageja tööülesanded ei sisaldanud ladustamist, tööd tõstevahenditega ega taaraga. Kostja ei ole rikkunud hageja suhtes sotsiaalministri 27.02.2001 määrust nr 26 “Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” ega Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määrust nr 321 “Raskuste teisaldamise korra kohta“. Kostja tagas hagejale nõuetekohase ja põhjaliku juhendamise tööohutuse ja töötervishoiu vallas. Hageja töösuhe kostja õiguseelnejaga algas juba 1993. aastal, kuid TTOS jõustus alles aastal 1999 ja sotsiaalministri määrus nr 80 kehtestati 2000. aastal. Seetõttu ei saanud hageja puhul enam kohaldada sissejuhatava ja esmase juhendamise nõudeid, samuti väljaõppe ja iseseisvale tööle lubamise sätteid. Hageja täiendjuhendamine toimus aga kogu töösuhte vältel ning seda tõendavad eespool märgitud tõendid. Kostja vaidleb vastu hageja kutsehaigust diagnoosinud töötervishoiuarst Tiiu Kihva seisukohtadele tuginevatele etteheidetele seoses kostja riskianalüüsidega. Töötervishoiuarst ei tutvunud hageja tegeliku töökeskkonnaga kohapeal ning tema käsutuses ei olnud ka küllaldaselt kirjalikku andmestikku, mis oleks võimaldanud hinnata, kas riskianalüüs vastab tegelikkusele või mitte. Töötervishoiuarst Tiiu Kihva on ebausaldusväärne ka asjaolu tõttu, et hageja kutsehaiguse diagnoosimisel jättis esmalt üldse kõrvale ühe hageja tööandja AS Forest, pannes kogu vastutuse Eesti riigile. Alles pärast kostja poolset märkust tegi ta uue teatise, kus on kutsehaiguse võimaliku põhjustajana kirjas ka AS Forest. Töötervishoiuarst püüdis leida süüdlasi üksnes riigiettevõtete näol ega teinud midagi erafirma töökeskkonna uurimiseks. Sellega rikkus ta TTOS § 23 lg 5, mis nõuab ka varasemate tööolude käsitlemist. Töötervishoiuarsti kallutatuse tõttu tuleb tähelepanuta jätta tema ebaobjektiivsed hinnangud kostja riskianalüüsi kohta. Kostja juures toimis pidev sisekontrolli süsteem, mille aluseks olid asjakohased dokumendid ning mille raames teostati arvukaid riskianalüüse ja koostati vajalikke tegevuskavasid. Kõikides riskianalüüsides hindas kostja nii üldvibratsiooni kui kohtvibratsiooni taset ning märkis tulemused riskiannalüüside punktides 3.3 ja 3.4. Kostja juures ei tekkinud vajadust mõõta kokkupuudet vibratsiooniga, sest kostja varustas töölisi nüüdisaegsete töövahenditega (saed ja lõikurid), mille puhul juba tootja oli garanteerinud tervist mittekahjustava vibratsiooni taseme. Hageja töötas mootorsaagidega Husqvarna ja Stihl, mis on parimad ja tervisele ohutuimad maailmas. Samuti oli korraldatud töövahendite selline hoolduse ja remondi süsteem, et kui töötaja märkas töövahendi juures midagi ebatavalist, siis oli tal võimalus kohe pöörduda vastavasse töökotta. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et ta pidi järgima ka ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusega nr. 34 kinnitatud “Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustiku” sätteid. Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealune ENSV Ministrite Nõukogu määrus ei kuulunud kohaldamisele taasiseseisvunud Eesti ettevõtetes. Määrustiku punkti 5 lõike 2 kohaselt pidi määrustiku nõuete elluviimine toimuma ENSV ministeeriumide

9 (36)

ja keskasutuste poolt väljatöötatud abinõude alusel, mitte aga ettevõtete poolt iseseisvalt ja üksinda. Kuna ENSV Valitsuse määrused ei kehtinud enam Eesti Vabariigi ministeeriumide suhtes, siis taasiseseisvunud Eestis ei toimunud mingite abinõude väljatöötamist, mida oleks pidanud ellu viima ettevõtted, sealhulgas Põlva ja Ilumetsa metskonnad V. K. suhtes. Kõnealuse määruse mittekehtimisele taasiseseisvunud Eesti Vabariigis osutab ka normitehniline asjaolu, mis ilmneb Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 “Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord” juures. Määruses nr 54 ei ole märgitud, et ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrus nr 34 “Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiimi määrustik” kaotab kehtivuse. See tähendab, et määrustik oli loetud kehtetuks juba Eesti taasiseseisvumisest alates. Alusetu on hageja väide, et kostja ei järginud Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruse nr 108 “Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord” ja Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 “Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord” nõudeid müra osas. Kõikides riskianalüüsides kostja hindas nii taustmüra kui löökmüra taset ning märkis tulemused riskianalüüside punktis 3.1. ja 3.2. Kuna ketassaega töötamisel puhul pole võimalik ilma isikukaitsevahenditeta tagada müra ohutut taset, siis kostja tegutses kooskõlas TTOS § 3 lg 5 nõudega ning varustas töötajad müra summutavate kõrvaklappidega (kaitsekiiver koos kõrvaklappide ja näokaitsega). Nende kandmise kohustus kehtestati ohutusjuhendiga. Kõrvaklappide kasutamine tagas ohutu mürataseme. Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 12 “Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord” lisa 3 ei näe ette spetsiaalsete vibratsioonikinnaste kasutamist metsaraietöödel (puude langetamisel). Lisa 3 „Tegevusalad ja tööd, mille puhul võib olla vajalik kasutada isikukaitsevahendit“ peab puude langetamisel vajalikuks kasutada järgmisi kaitsevahendeid: kaitsekiiver, tavaliste taldadega kaitsejalanõud, kõrvakaitsed. Erikinnaste järgi puudus vajadus seetõttu, et ketassaagide Husqvarna ja Stihl tootjad on taganud tervisele ohutu vibratsioonitaseme. Kostja poolt väljastatud talvekindad olid seest karvased ning vähendasid vibratsiooni veelgi. Suvekinnastel vähendasid vibratsiooni kummist mummud. Spetsiaalsete vibratsioonikinnaste kaitse ei olnud oluliselt suurem. Ka muud hageja poolt esitatud väited konkreetsete töötervishoiu ja tööohutuse normide rikkumise kohta on kõik on alusetud, sest tegelikkuses ei ole väidetavaid rikkumisi toimunud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja käitumine on olnud õigusvastane. Käesolevas asjas ei eksisteeri ka põhjuslikku seost kostja väidetava õigusvastase käitumise ja hageja sissetuleku kaotuse vahel. Saamata jääva sissetuleku hüvitamise kohustus (ehk igakuise hüvitise maksmise kohustus) tekib üksnes siis, kui kutsehaigusest tingitud püsiva töövõimetuse tõttu ei leia töötaja enam samaväärset tööd, mis tal oli enne kutsehaigestumist ning seeläbi on ta kaotanud oma töise sissetuleku. Juhul, kui varasemaga samaväärse töö mitteleidmist või mittetegemist tingib mingi muu asjaolu, näiteks, üldhaigestumine või vanadus või uue töö mitteotsimine või töötegemise soovi puudumine, siis ei ole alust igakuise hüvitise maksmiseks. Hageja sissetuleku kaotuse põhjuseks ei ole mitte kutsehaigusest tingitud töövõimetus, vaid üldhaigestumistest tulenev töövõimetus, mis ei võimalda leida ja teha samaväärset tööd. On ilmne, et üldhaigestumistest tingitud töövõimetus takistaks hagejal samaväärse sissetuleku

10 (36)

teenimist ka siis, kui tal poleks kutsehaigust. Hageja peamine üldhaigestumine „südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi koos kodade virvenduse hoogudega“ on sedavõrd tõsine haigus, et takistab hagejal samaväärse töö tegemist sõltumata sellest, kas ta põeb kutsehaigust või mitte. Sellise üldhaigusega ei saa hageja töötada ja sissetulekut teenida ka siis, kui ta poleks kutsehaige. Üldhaigestumisest tulenev püsiv töövõimetus tekitab isegi suuremat sissetuleku kaotust kui kutsehaigusest tulenev töövõimetus. Üldhaigestumisel pole põhjuslikku seost töökeskkonnaga. Kui üldhaigestumine oleks seotud töökeskkonnaga, siis oleks töötervishoiuarst lisaks kutsehaigusele diagnoosinud hagejal ka tööst põhjustatud haiguse. Töötervishoiuarst ei ole seda teinud. TTOS § 23 sätete kohaselt diagnoosib töötervishoiuarst nii kutsehaiguse kui ka tööst põhjustatud haiguse ning koostab sellekohase teatise, mille saadab Tööinspektsiooni kohalikule asutusele. Töötervishoiuarsti 28.09.2012 teatises nr 13-2/62/1 kutsehaiguse diagnoosimisest on fikseeritud hageja kutsehaigus, milleks on ülekoormushaigus, kuid ei ole mingit teavet selle kohta, et hagejal oleks ka mõni tööst põhjustatud haigus. Hageja püüab „konstrueerida“ oma südamehaiguse seost kostja töökeskkonnaga ning kasutab selleks sõna „kaasuv haigus“ meelevaldset grammatilist tõlgendust, mis aga on täielikus vastuolus meditsiinilise sisuga. Seejuures läheb ta vaikides mööda asjaolust, et üldhaigusest põhjustatud püsiv töövõimetus 50 % on suurem kui kutsehaigusest tulenev töövõimetus 40 %. Hageja südame- ja veresoonkonna haigestumine algas ammu enne kostja juurde tööleasumist ning ei saa kuidagi olla seotud kostja töökeskkonnaga. Kostja hoolsus töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimisel on olnud Eesti metsamajandusettevõtete hulgas kui mitte kõige kõrgem, siis kindlasti üle keskmise. Kostja ei ole süüdi hageja kutsehaigestumises, sest tööandja (RMK) oli käitunud nii, nagu keskmiselt mõistlik tööandja pidi seda tegema. Hageja ise on ilmutanud äärmist hoolimatust oma tervise suhtes ja varjanud oma halvenenud terviseseisundit kostja eest. Hageja 2005 haigusloo nr 9255/2005 epikriisis on märgitud et juba 2002 oli perearstil plaanis suunata V. K. kutsehaiguse kahtlusel Kutsehaiguste ja Töötervishoiu Keskusse, kuid patsient ei pidanud seda vajalikuks. Hageja ise on kohtuistungil seletanud, et sai aru, et kahjustab oma tervist, kui tõstab üle 12 kilo , kuid tööandjalt kergemat tööd ei palunud. Ka tunnistaja ütluste kohaselt eelistas Viljar Kaljumäe võsalõikuse asemel puude langetamist. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on oma 16.04.2014 seisukohas ( II kd tl 189-191) ja kostja on oma 25.03.2014 seisukohas ( II kd tl 185-186) kohtule kinnitanud nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus on oma 29.04.2014 e-kirjaga ( II kd tl 199) pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses ja teinud pooltele ettepaneku esitada soovi korral täiendavaid avaldusi ja dokumente kuni 15.05.2014. Kostja kohtu poolt esitatud tähtajaks midagi täiendavalt ei esitanud. Hageja on 15.05.2014 esitatud avalduses ( III kd tl 5-14) täpsustanud oma nõude suurust, esitades selle 30.04.2014 seisuga. Samuti on hageja täpsustanud, et kuna hageja kutsehaiguse väljakujunemine toimus kostja juures alates 1993, tugineb hageja nõue lisaks VÕS sätetele ka TsK sätetele ( TsK §-d 448 lg 1, 463 lg 1). Hagiavalduse kohaselt toimus hageja kutsehaigestumine ajavahemikul 1978-2011. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse

11 (36)

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 kohaselt asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. VÕSRS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kuna hageja kutsehaigestumine väidetavalt on toimunud nii enne kui pärast 1.juulit 2002, on seega on õige poolte seisukoht, et asjas kuuluvad kohaldamisele lisaks VÕS-ile ka enne 01.07.2002 kehtinud õigusnormid. Alates 1. juulist 2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid. Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele (st VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.10.2010 otsuses asjas 3-2-1-55-10 ( punktis 17) on selgitatud, et tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda. Hagiavalduse viimases terviktekstis ( II kd tl 73-86) on hageja oma nõude õiguslike alustena näidanud üksnes VÕS-i sätteid (VÕS § 1045 lg 1 p 2, § 1044 lg3, § 115 lg 1, § 130 lg 1, § 127 lg 1). Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna hageja ei ole hagis enne VÕS-i jõustumist kehtinud õigusaktidele selgesõnaliselt viidanud, puuduks hageja nõudel õiguslik alus. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsust tehes muuhulgas otsustab, millist õigusakti tuleb kohaldada. Pealegi on hageja käesolevaks ajaks ka ise oma nõude õiguslikku alust ( oma 15.05.2014 esitatud avalduses) täpsustanud, leides, et asjas kuuluvad kohaldamisele muuhulgas ka TsK vastavad sätted. Hageja oma esialgses hagis ( I kd tl 1-16) nõudis töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hagiavalduse viimases terviktekstis (II kd tl 7386) on hageja oma nõude õiguslike alustena näidanud nii VÕS § 1045 lg 1 p 2 (so deliktiõiguslik hüvitusnõue) kui ka VÕS § 115 lg 1 ( so lepingulise kohustuse rikkumisest tulenev hüvitusnõue). Samas hageja viimases so 15.05.2014 seisukohas on hageja viidanud üksnes võlaõigusseaduse ja tsiviilkoodeksi deliktiõiguslike vastutuse sätetele. Sellisest hageja menetluslikust käitumisest kohus järeldab, et hageja soovib tugineda deliktiõigusele ning hageja nõude põhjendatust tulebki hinnata deliktiõiguse alusel. Töötajale seoses tema töökohustuste täitmisega tekitatud tervisekahjustuse hüvitamise aluseid, põhimõtteid ja hüvitamisele kuuluva kahju suurust enne 1.juulit 2002 reguleerisid tsiviilkoodeksi vastavad sätted ( TsK §-d 448, 464-473). Kohustuse tekkimise eeldusteks on kannatanul kahju olemasolu, tekkinud kahju ja kahjutekitanu teo vahel peab olema põhjuslik seos, kahjutekitanu tegu peab olema õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Kahjutekitanu süüd eeldatakse. Vastutusest vabanemiseks peab tööandja tõendama, et ta ei ole tervise kahjustamises süüdi. Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel VÕS-i järgi, peab lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg 1) olema kostja süüdi kannatanule kahju tekitamises (VÕS § 1050). Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd. Kostja ei vastuta põhjustatud kahju eest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise. Kohtu hinnangul deliktilise vastutuse eeldused nii TsK kui VÕS-i kohaselt on sisuliselt sarnased. Kahju ja selle suurus

12 (36)

Vastavalt TsK §-le 464 lg 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Eesti Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta (edaspidi Ajutine kord) on kehtestatud organisatsioonide materiaalse vastutuse alused töölistele ja teenistujatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi saadud töövigastusega tekitatud kahju eest , kahju mõiste ja hüvise arvestamise põhimõtted. Ajutise korra p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle) osa ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetusastmele vastav pension. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa suuruses, mille töötaja seoses tervisekahjustusega kaotas. VÕS § 130 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamist tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Hageja käesolevas asjas nõuabki tervise kahjustamise tagajärjel sissetulekute vähenemisega tekitatud kahju hüvitamist. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 12.09.2011 teatis nr 13-2/62 ( I kd tl 17) tõendab, et hagejal on diagnoositud kutsehaigus: ülekoormushaigus, mis seisneb õlavöötme, käte müofastsaalsetes valudes, kroonilises rotaatormanseti kahjustuses ja dorsalgias. Kaasuvate haigustena on diagnoositud kahepoolne segatüüpi konduktiivne ja neurosensoorne kuulmisnõrkus, südame rütmihäired, hüpertooniatõbi ja hüperkolesterineemia. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 28.09.2012 teatis nr 132/62/1 ( I kd tl 257) tõendab, et samale seisukohale diagnooside osas on töötervishoiuarst jäänud ka korduva ekspertiisi tulemusena. SKA Lõuna Pensioniameti 10.10.2011 otsus nr 789864 ( I kd tl 29-31) tõendab, et hagejal on kestusega 21.09.2011 kuni 30.09.2013 kindlaks tehtud osaline töövõimetus sh 50 % ulatuses on hageja töövõimetu üldhaigestumise tõttu, 40 % ulatuses kutsehaiguse tõttu, kogu püsiva töövõime kaotus on 60 %. Otsuse kohaselt on tegemist olnud ennetähtaegse ekspertiisiga seoses kutsehaiguse diagnoosimisega. Eelnevalt on hagejal olnud südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi ja korduvate virvendusehoogudega – tuvastatud töövõime kaotus 50 %. Kaasuvalt kuulmislangus vasakus kõrvas 80 dB, parema kõrvaga kõnetsoonis kuulmine 20-30 dB, püsiv töövõimekaotus 30 %. Kogu püsiva töövõime kaotus 60 %. Ka eksperdiarvamuses ( II kd tl 168-170) on kinnitatud, et V. K. on olnud südame-veresoonkonna probleeme alates 1990-ndate aastate lõpust ja kõrgvererõhutöbi orienteeruvalt 2000-ndast aastast. Eksperdiarvamuse kohaselt kuulmislangust on hageja meditsiinilise kaardi väljavõtetes esmakordselt dokumenteeritud 2002 ja 2005 on diagnoositud kahepoolne segatüüpi kuulmislangust. Ka 20.05.2013 kohtuistungil hageja kinnitas ( II kd tl 62 pöördel), et ta oli osaliselt töövõimetu ka enne kutsehaiguse kindlakstegemist, esitades kohtule tutvumiseks oma pensionitunnistuse. Viimase alusel kohus veendus, et hagejale oli alates 26.04.2011 määratud töövõimetuspension seoses 60 %-lise töövõimekaotusega. SKA Lõuna Pensioniameti 10.09.2013 otsus nr 1016359 ( II kd tl 196-197) tõendab, et hagejal on kestusega 30.09.2013 kuni 30.09.2016 kindlaks tehtud osaline töövõimetus sh 50 % ulatuses on

13 (36)

hageja töövõimetu üldhaigestumise tõttu, 40 % ulatuses kutsehaiguse tõttu, kogu püsiva töövõime kaotus on 60 %. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 12.09.2011 ja 28.09.2012 teatiste kohaselt on hagejale ebasobiv raske füüsiline töö, koormus kätele, seljale, kokkupuude vibratsiooniga. Müras kanda kuulmiskaitsevahendeid. Hageja väitel, mida tõendab koopia hageja tööraamatust ( I kd tl 18-22 ) asus hageja RMK õiguseellase (Põlva metskond) juurde raietöölisena tööle 17.11.1993 ja töötas RMK-s ka hagejal kutsehaiguse diagnoosimise ajal. Hageja väitel, mida tõendab töölepingu lisa ( I kd tl 23) lõpetati hageja ja RMK vaheline tööleping TLS § 88 lg 1 p 1 alusel tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemisega seoses hageja töövõime vähenemisega terviseseisundi tõttu. Kuna hageja on kaotanud töö ja seega ka sissetuleku oma tervisliku seisundi tõttu, on hagejal seega tekkinud kahju, mis väljendub tema sissetuleku osalises kaotuses. Eesti Töötukassa 09.01.2012 otsusest ( I kd tl 32) nähtuvalt võeti hageja alates 09.01.2012 töötuna arvele. Hageja väitel ei ole käesoleva ajani tal õnnestunud tööle asuda. Hageja on olulisel määral töövõimetu, mistõttu on eluliselt usutav, et hagejal, arvestades ka KaguEesti piirkonna tööturu olukorda, on raske kui mitte võimatu leida jõukohast tööd. Asjas on muuhulgas vaidlus selle üle, kas hagejal esineb üldse kutsehaigusest põhjustatud kahju. Hageja nõuab sissetuleku hüvitamist, mida ta oleks saanud juhul, kui kostja ei oleks kahjustanud tema tervist. Nagu kohus eespool tuvastas, tõendavad SKA Lõuna Pensioniameti otsused, et hageja on juba alates 2011 aprillist kaotanud üldhaigestumise tõttu osa oma töövõimest ja alates 2011 septembrist kaotanud osa oma töövõimest muuhulgas ka kutsehaiguse tõttu. Seoses kutsehaiguse tõttu töövõimest osa kaotamisega on eelduslikult vähenenud samas ulatuses ka hageja võime saada sissetulekut. Samas on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 06.10.2010 otsuses asjas 3-2-1-68-10 on selgitatud, et kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.12.2011 otsuses asjas 3-2-1-68-11 on selgitatud, et kostja olukorras, kus tema tegevus põhjustas hagejale kutsehaiguse, peaks vastutusest vabanemiseks kõigepealt tõendama, et kutsehaigus ei suurendanud hageja töövõime kaotuse määra üldhaigestumise tagajärjel. Lisaks sellele peaks kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et hageja oleks üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku sama suures ulatuses, nagu ta väitis end olevat kaotanud kutsehaiguse tõttu. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 12.09.2011 teatis nr 13-2/62 ja 28.09.2012 teatis nr 13-2/62/1 tõendavad, et hagejal on lisaks kutsehaigusele diagnoositud ka muid haigusi, mida ei ole loetud kutsehaigusteks. SKA Lõuna Pensioniameti 10.10.2011 ja 10.09.2013 otsused tõendavad, et hageja töövõimetus ei ole tingitud üksnes kutsehaigusest, vaid ka muudest haigustest, mis ei ole kutsehaigused. TTOS § 23 lg 1 kohaselt kutsehaigus on haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Kutsehaiguste loetelu kehtestab sotsiaalminister. TTOS § 23 lg 2 kohaselt tööga seotud haigus on kutsehaigus või tööst põhjustatud haigus. TTOS § 23 lg 3 kohaselt tööst põhjustatud haigus on töökeskkonna ohuteguri põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 12.09.2011 ja 28.09.2012 teatiste kohaselt hagejal on kutsehaigusega (ülekoormushaigusega) kaasuvalt diagnoositud kahepoolne segatüüpi konduktiivne ja neurosensoorne kuulmisnõrkus, südame rütmihäired, hüpertooniatõbi ja hüperkolesteroneemia. SKA Lõuna Pensioniameti otsustest hagejal püsiva töövõimekaotuse ulatuse kindlaksmääramise kohta nähtuvalt on ülekoormushaigus olnud aluseks hagejal

14 (36)

kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse ulatuses kindlaksmääramisele ning kuulmislangus, südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi ja korduvate virvendusehoogudega olnud aluseks hagejal üldhaigestumisest tingitud töövõime kaotuse ulatuse kindlaksmääramisel. Kohus ei nõustu hageja järeldusega sellest, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse teatistes märgitud väljend “kaasuvad haigused“ viitab nende põhjuslikule seosele kutsehaigusega. Õigekeelsussõnaraamatutes on sõna „kaasuma“ tähendusena märgitud „liituma, juurde tulema“. Sotsiaalministri 09.05.2005 määruse nr 66 (edaspidi Kutsehaiguste loetelu) § 1 kohaselt haigus loetakse kutsehaiguseks, kui see on nimetatud §-des 2–4 või kui §-des 5–6 nimetatud töökeskkonna ohutegur on põhjustanud töötaja haigestumise. Kutsehaiguste loetelu § 4 p 5 kohaselt kutsehaiguseks on osaline kuulmislangus või kurdistumine müra tagajärjel. Kutsehaiguste loetelu § 4 p 22 kohaselt kutsehaigusteks on ka muud haigused, mida põhjustavad töökeskkonna füüsikalised või füsioloogilised ohutegurid. Seega ei ole kutsehaiguste loetelu kinnine ning töötervishoiuarst saab vajaduse korral lugeda kutsehaiguseks mistahes haigust, mida on põhjustanud töökeskkonna füüsikalised või füsioloogilised ohutegurid. Käesoleval juhul ei ole hagejal kutsehaiguse diagnoosimisel näiteks kuulmislangust kutsehaiguseks loetud, kuigi seda võimaldanuks Kutsehaiguste loetelu § 4 p 5. Ka ei ole asjas tõendatud, et hagejal kindlakstehtud üldhaigusi oleks nende diagnoosimisel loetud tööst põhjustatud haigusteks. Kutsehaiguste ekspertiisi komisjoni 08.09.2011 protokollis ( I kd tl 220) on märgitud, et komisjoni poolt diagnoosi nr 1 all diagnoositud ülekoormushaigus on kutsehaigus ja diagnoosi nr 2 all diagnoositud hageja teised haigused on üldhaigused. Kuigi protokoll võimaldab teha kande ka selle kohta, kas mõni diagnoosidest on tööst põhjustatud haigestumine, pole seda käesoleval juhul tehtud. TTOS § 23 lg–te 6 ja 7 kohaselt teatab töötervishoiuarst kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsiooni kohalikule asutusele nii kutsehaigestumisest kui tööst põhjustatud haigestumisest. Tõendit selle kohta, et töötervishoiuarst oleks teavitanud Tööinspektsiooni lisaks hageja kutsehaigestumisele ka tööst põhjustatud haigestumisest, kohtu käsutuses ei ole. Eksperdiarvamuse kohaselt ( arvamuse punktid 2, 5 ) ei saa väita, et südamekahjustusega kõrgvererõhutõbe koos kodade virvenduse hoogudega, samuti kuulmislangust oleks põhjustanud töökeskkonna ohutegurid, kuid tõenäoliselt on olnud neil soodustav roll, mille täpset suurust pole võimalik hinnata. Ekspert on ka selgitanud ( arvamuse punktis 5), et mõistet „tervisekahjustust põhjustama“ ja „tervisekahjustust soodustama“ on erinevad mõisted. Seega ei tõenda ka eksperdiarvamus, et hagejal diagnoositud üldhaigused oleks põhjustatud just töökeskkonnast. Erinevalt kostjast kohus leiab, et asjaolu, et hageja on lisaks kutsehaigusest tingitule osaliselt töövõimetu ka üldhaigestumise tõttu, ei tähenda iseenesest seda, et hageja poleks ka üldhaigestumisest tingitud töövõime osalise kaotuse tõttu edasi töötanud ja oleks kaotanud oma sissetuleku niigi. Eksperdiarvamuse ( arvamuse punktis 6) on ekspert leidnud küll, et südamekahjustusega kõrgvererõhutõbi koos kodade virvenduse hoogudega ning kuulmislangus vasakus kõrvas 80 dB ja paremas kõrvas 20-30 dB mõjutavad olulisel määral V. K. püsiva töövõime kaotust- ta ei saa enam töötada metsatöölisena endistel tingimustel st teha raietöölise, võsalõikaja, traktoristi vms masinajuhi tööd. Kuulmislanguse tõttu on häiritud ka tema sotsiaalne suhtlus, mis seab takistusi ka mõningates teistes eluvaldkondades edasise töötamise osas. Kohus peab vajalikuks rõhutada aga ka järgmist. Eksperdiarvamuse kohaselt ( arvamuse punktid 1 ja 3) on hagejal südameveresoonkonna probleemid esinenud juba alates 1990-ndate aastate lõpust ning kuulmislangus on diagnoositud 2005. Nagu kohus juba eespool tuvastas, tehti hageja osaline töövõimekaotus 60 % üldhaigestumise tõttu kindlaks juba 2011 kevadel so enam kui aasta enne hagejal kutsehaiguse ja sellest tingitud osalise

15 (36)

töövõimekaotuse kindlakstegemist, kuid hageja töötas siis kostja juures edasi. Kostja on hageja töölt vabastanud alles peale kutsehaiguse ja sellest tingitud osalise töövõimekaotuse kindlakstegemist. Sündmuste selline ajaline kulg ei võimalda kohtu arvates tõsikindlalt väita, et hageja ei töötaks ka oma üldhaigestumise tõttu. Ka ei ole üldhaigestumisest tingitud hageja töövõimekaotuse ulatus sedavõrd suur (näiteks 90% või 100 %), et oleks eluliselt usutav hageja võimatus temal diagnoositud üldhaiguste tõttu edasi töötada. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja on kaotanud sissetuleku ja saanud seeläbi kahju just kutsehaigestumise tõttu. Hageja on kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuginenud sotsiaalkindlustusameti arvestustele, mis on aluseks olnud hagejale kahju hüvitise maksmisel sotsiaalkindlustusameti poolt. Hageja keskmise sissetulek on kindlaks tehtud SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses 508/1 ( I kd tl 24-28). Ka Sotsiaalkindlustusameti hilisemad arvestused hüvituse arvestamisel ( näiteks 2013 mais hageja esindajale väljastatud tõend - II kd tl 38) tuginevad SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses 508/1 esitatud andmetele hageja keskmise sissetuleku kohta. Viimasest nähtuvalt on hageja keskmise sissetuleku leidmisel aluseks olnud RMK enda poolt pensioniametile väljastatud andmed hageja töötasude suuruse kohta. Kohus leiab, et SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses 508/1 toodud hageja töötasude suuruse õigsuses puudub alus kahelda. Kuna tegemist on RMK enda poolt esitatud andmetega riigile ja riigiasutuse (Sotsiaalkindlustusameti) poolt aktsepteeritud andmetega, on kohtu arvates põhjendamatu kostja etteheide hagejale, et hageja pole tõendanud oma väidetava töötasu suurust. Ka ei ole kostja selles küsimuses (kas hageja töötasu suuruse kohta on olemas tõendeid) olnud menetluse käigus järjekindel. Nii on kostja oma 15.04.2013 kirjalikus arvamuses ( II kd tl 23-25) punktides 2.2-2.6 kritiseerides hageja tehtud arvutusvigu hüvitise kindlaksmääramisel, tuginenud ise samuti SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses 508/1 toodud palgaandmetele, esitades ise uued arvestused. Alles oma 29.07.2013 esitatud kirjalikus vastuses hagiavalduse terviktekstile on kostja seadnud kahtluse alla üldse selle, kas hageja keskmise sissetuleku suurus on tõendatud. Hageja tööandjaks oli RMK. RMK töötaja esindab käesolevas asjas ka kostjat. Seega võib eeldada, et kostjal on hageja töötasuandmed ka endal olemas. Kostja ei ole menetluse käigus sisuliselt seadnud kahtluse alla SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses 508/1 toodud palgaandmeid. Kohus leiab, et hageja keskmise sissetuleku suurust tõendab SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses 508/1 toodu. Õige on küll kostja tähelepanek, et hageja pole oma nõude esitamisel olnud järjekindel selles, kas keskmise sissetuleku arvestamise aluseks tuleb tema võtta 6 kuu või 12 kuu töötasu. Viidates küll keskmise töötasu arvestamisel Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määrusele nr 91 “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord”, mille kohaselt keskmine töötasu arvutatakse 6 kalendrikuu töötasu põhjal, on hageja tegelikult soovinud arvesse võtta 12 kuu töötasu, nagu seda on tehtud SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses nr 508/1. Viimasest nähtuvalt kohaldab riik kutsehaigusega põhjustatud tervisekaotuse hüvise arvestamisel jätkuvalt Ajutises korras toodud põhimõtteid. Ajutise korra p 11 kohaselt võetakse kahju hüvise arvutamisel aluseks töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek. Hagejal diagnoositi kutsehaigus 12.09.2011. Ajutise korra p 12 kohaselt jäetakse keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel töötaja haiguse tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsusest nr 508/1 nähtuvalt on ka hageja puhul osa hageja töövõimetusele eelnenud kuusid arvestusest välja jäetud. Kohtul puudub alus kahelda selles, et nende väljajätmine on toimunud kooskõlas Ajutise korra punktiga 12.

16 (36)

Ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002 ( vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. 09.2006 otsus nr 3-2-1-53-06 punkt 17). Samas on kohtupraktikas asutud seisukohale, et ajutine kord kehtib siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse jõustumist. Tegude suhtes, mis pandi toime pärast 1. juulit 2002, ajutine kord ei kehti (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.01.2009 otsus asjas 3-2-1-117-08 punkt 13). Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi. Käesolevas asjas on väidetav kahju põhjustanud tegevus toimunud nii enne kui pärast 1. juulit 2002, mistõttu kohtu arvates Ajutise korra sätete kohaldamine ei ole iseenesest välistatud. Tartu Ringkonnakohtu 04.03.2014 otsuses asjas 2-11-24857 ( kättesaadav ka Riigi Teataja kohtulahendite otsingust) on leitud, et tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamisel ei ole põhjendatud lähtuda töösuhete tarbeks kehtestatud keskmise palga arvutamise metoodikast. Töösuhetes on vajalik maksta keskmist palka üldjuhul suhteliselt lühikese aja jooksul (näiteks puhkusetasu, hüvis töölepingu ülesütlemise või selle tühisuse korral), mistõttu on põhjendatud võtta keskmise tasu arvestamisel aluseks arvestamise vajaduse tekke hetkele eelnev lühem periood. Tervisekahju hüvise eesmärgiks on tihti vähenenud sissetuleku hüvitamine pikema perioodi jooksul, mistõttu on õiglasem võtta keskmise palga arvestuse aluseks pikem töötamise periood. Erinev võib olla kahjuhüvise ja töösuhtes keskmise palga arvutamise eesmärk: lisaks töötajale sissetuleku säilitamise eesmärgil (näiteks puhkuse või sunnitult töölt puudumise ajal) arvutatavale keskmisele palgale, arvutatakse keskmist palka töösuhtes ka lepingu ülesütlemisel kompensatsioonina töö kaotamise eest. Ka on viidatud lahendis leitud, et Ajutine kord ei ole vastuolus võlaõigusseaduses sätestatuga, mistõttu saab seda metoodilise juhisena tervikuna kasutada. Maakohus nõustudes Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga leiab samuti, et hageja keskmise sissetuleku leidmisel on võimalik lähtuda Ajutise korra vastavatest sätetest. Põhjendatud ei ole kostja etteheide hagejale, et viimane pole usaldusväärselt tõendanud oma töövõimetuspensioni suurust. Hageja töövõimetuspensioni suuruse kohta leiduvad andmed SKA Lõuna Pensioniameti 29.11.2011 otsuses nr 508/1 ( I kd tl 24-28), SKA Lõuna Pensioniameti Tartu büroo 23.10.2012 otsuses nr 508/2 ( I kd tl 259), SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis (II kd tl 38) ja SKA Tartu büroo 12.03.2013 vastuses teabenõudele ( II kd tl 7). Õige on kostja tähelepanek, et SKA Tartu büroo 12.03.2013 vastuses teabenõudele esitatud andmed töövõimetuspensioni suuruse kohta ei ole täpses vastavuses muudes tõendites tooduga. See on seletatav asjaoluga, et SKA Tartu büroo 12.03.2013 vastuses teabenõudele on andmed kogu hagejale makstud töövõimetuspensioni suuruse kohta, ent otsustes hüvise arvestamise ning 2013 mai tõendis on näidatud üksnes töövõimetuspensioni selle osa suurus, mis vastab kutsehaigusest tingitud töövõime kaotusele ulatusele. Kohtupraktikas on omaksvõetud põhimõte, et kahjust saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Kuna hageja üldine töövõimekaotus on suurem kui kutsehaigusest tingitud töövõimetus, ei saa kogu temale määratud töövõimetuspensioni maha arvestada, vaid üksnes osa, mis vastab hageja kutsehaigusest tingitud töövõimekaotuse ulatusele. Kohtul puudub igasugune alus kahelda hagejale nii töövõimetuspensioni kui likvideeritud ettevõtete eest hüvist maksva Sotsiaalkindlustusameti vastavate arvestuste õigsuses. Kohus möönab, et kohtu käsutuses puudub tõend hagejale käesoleval ajal makstava töövõimetuspensioni suuruse kohta. Riikliku pensionikindlustuse seaduse §-st 26 lg 1 tulenevalt toimub riiklike pensionide indekseerimine iga kalendriaasta 1. aprilliks. Seega võib eeldada, et SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis toodud 2013 mais olnud hageja

17 (36)

töövõimetuspensioni suurus oli sama kuni käesoleva aasta 1.aprillini. Vabariigi Valitsuse 13.03.2014 määruse nr 36 „Riikliku pensioni 2014 aasta indeksi väärtuse kinnitamine“ § 1 kohaselt alates 01.04.2014 indekseeritakse pensionit indeksiga 1,058. Eeltoodust tulenevalt on tuletatav ka hagejale käesoleval aja makstava pensioni suurus. TTOS § 31-2 kohaselt indekseeritakse tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab perioodiliste maksetena Eesti NSV tsiviilkoodeksi § 473 lõike 1 alusel, iga aasta 1. aprillil riikliku pensionikindlustuse seaduse § 26 lõike 6 alusel kinnitatud indeksiga. Hüvitist ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. Pensionikindlustuse seaduse § 26 lg 1 järgi iga kalendriaasta 1. aprilliks indekseeritakse käesoleva seaduse alusel arvutatud riiklikke pensione indeksiga, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Indekseerimine toimub sama paragrahvi lõikes 7 sätestatud korras. Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus kinnitab indeksi väärtusega vähemalt 1,000 ja käesoleva paragrahvi lõike 5-2 alusel lisada või tasaarvestada jääva indeksi osa hiljemalt jooksva aasta 20. märtsiks. Tagamaks kahju hüvitamise eesmärki on perioodiliste rahaliste maksete indekseerimine põhimõtteliselt vajalik. Kutsehaigusest tingitud tervisekahju hüvitise indekseerimist TTOS § 31-2 alusel kasutab ka Sotsiaalkindlustusamet. Kuna hüvitis võib muutuda (sh väheneda) töövõimetupensioni suuruse muutumisel, siis tagab hüvitise indekseerimine TTOS § 31-2 alusel VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi. Juba viidatud Tartu Ringkonnakohtu 04.03.2014 otsuses asjas 2-11-24857 on leitud, et tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamiseks hagejale määratud igakuine hüvitis tuleb indekseerida analoogia alusel TTOS §-s 31-2 sätestatud korras. Selliselt on tagatud hageja võrdne kohtlemine isikutega, kes saavad tervisekahju hüvitist riigilt. Eeltoodule tuginedes leiab maakohus ka käesolevas asjas, et hageja kahju hüvitise leidmisel võib kasutada TTOS §-s 31-2 ettenähtud indekseerimist. Sellest omakorda tuleneb, et põhimõtteliselt saab kahju hüvise leidmisel lähtudagi SKA arvestustest, mis on tehtud kooskõlas TTOS §-ga 31-2 ( viimati on selline arvestus tehtud SKA Tartu büroo 2013 mai tõendis – II kd tl 38). Kuna hageja kutsehaigestumine ei ole toimunud ainult kostja juures töötamise ajal, vaid ka eelneva perioodi jooksul, ei ole kostja vastutav kogu kahju eest. Nagu kohus eespool tuvastas, toimus kostja kutsehaigestumine ajavahemikul 1978-2011, mil hageja töötas Taevaskoja kolhoosis traktoristina ( 1978-1986), Põlva KEK-is raietöölisena ja traktoristina (1986-1992), AS-s Forest metsaveotraktori traktoristina ( 1992-1993) ja RMK Kagu regioonis ( 1993-2011). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.06.2010 otsuses asjas 3-2-155-10 on märgitud, et potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg on kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud. Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel. Seega on maakohtu arvates ka käesoleval juhul põhjendatud osavastutuse põhimõtte kohaldamine. Kostja osavastutuse määr tulenevalt hageja erinevate tööandjate juures töötatud ajast on hageja väitel 58,12 %. Vastavalt SKA Tartu Pensioniameti Tartu Büroo 23.10.2012 otsusele nr 508/2 ( I kd tl 259) ja 2013 mais väljastatud tõendile ( II kd tl 38), maksab sotsiaalkindlustusamet hageja eelmiste tööandjate eest hüvitist 41,88 % ulatuses. Seega on

18 (36)

alust arvata, et hageja arvestused tema kostja juures töötamise ajalisest kestusest võrreldes eelmiste tööandjate juures töötatud ajaga on õige. Lähtudes eeltoodust arvestab kohus kahju hüvitist järgmiselt: Keskmine sissetulek Hüvitatav osa Töövõimetuspension Hüvitis

Okt Nov Dets

Jaan Veebr Märts Aprill Mai Juuni Juuli Aug Sept Okt Nov Dets

Jaan Veebr Märts Aprill Mai Juuni Juuli Aug Sept Okt Nov Dets

Jaan Veebr Märts Aprill Mai

826,78 826,78 826,78

330,71 330,71 330,71

128,45 128,45 128,45

202,26 202,26 202,26

Kostja osa 58,12% 117,55 117,55 117,55

826,78 826,78 826,78 863,16 863,16 863,16 863,16 863,16 863,16 863,16 863,16 863,16

330,71 330,71 330,71 345,26 345,26 345,26 345,26 345,26 345,26 345,26 345,26 345,26

128,45 128,45 128,45 134,10 134,10 134,10 134,10 134,10 134,10 134,10 134,10 134,10

202,26 202,26 202,26 211,16 211,16 211,16 211,16 211,16 211,16 211,16 211,16 211,16

117,55 117,55 117,55 122,73 122,73 122,73 122,73 122,73 122,73 122,73 122,73 122,73

863,16 863,16 863,16 906,32 906,32 906,32 906,32 906,32 906,32 906,32 906,32 906,32

345,26 345,26 345,26 362,53 362,53 362,53 362,53 362,53 362,53 362,53 362,53 362,53

134,10 134,10 134,10 140,81 140,81 140,81 140,81 140,81 140,81 140,81 140,81 140,81

211,16 211,16 211,16 221,72 221,72 221,72 221,72 221,72 221,72 221,72 221,72 221,72

122,73 122,73 122,73 128,86 128,86 128,86 128,86 128,86 128,86 128,86 128,86 128,86

906,32 906,32 906,32 958,89 958,89

362,53 362,53 362,53 383,56 383,56

140,81 140,81 140,81 148,98 148,98

221,72 221,72 221,72 234,58 234,58

128,86 128,86 128,86 136,34 136,34

Seega kahju ajavahemiku eest 2011 oktoober kuni 2013 mai ( kaasa arvatud) 3997,06 eurot, alates 01.06.2014 igakuiselt 136,34 eurot.

on kokku

Õigusvastasus ja põhjuslik seos SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 12.09.2011 ja 28.09.2012 teatiste kohaselt hageja kutsehaigust põhjustanud ohuteguriteks olnud füüsiline töö välistingimustes, koormus, sundasendid kätele-õlavöötmele, seljale, jalgadele,

19 (36)

kokkupuude vibratsiooni ja müraga, kõrgem traumaoht ning kutsehaigus on välja kujunenud perioodil 1978-2011, mil hageja töötas Taevaskoja kolhoosis traktoristina ( 1978-1986), Põlva KEK-is raietöölisena ja traktoristina (1986-1992), AS-s Forest metsaveotraktori traktoristina ( 1992-1993) ja RMK Kagu regioonis ( 1993-2011). Kohtu hinnangul kinnitab ka eksperdi arvamus SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse järeldust kutsehaiguse põhjuste osas. Nii on ekspert ( arvamuse punktis 19) leidnud, et hageja püsiva töövõime kaotuse põhjuseks on olnud füüsiline töö kestvates sundasendites koormusega kätele-õlavöötmele, seljale, jalgadele ebasoodsa mikrokliima ning müra ja vibratsiooni koostoime tingimustes. Eksperdi arvamus kinnitab ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse järeldust selles osas, et hageja kutsehaigus kujunes välja ka hageja töötamise ajal RMK-s. Nii on ekspert ( arvamuse punktis 12) leidnud, et hageja kutsehaigus süvenes ajavahemikul 17.11.1993 kuni 20.09.2011. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse teatistes ja eksperdi arvamust kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et V. K. kutsehaigestumist põhjustanud ohuteguriteks on olnud füüsiline töö käte-õlavöötme, selja ja jalgade sundasenditega, ebasoodne mikrokliima, vibratsioon. Kuigi nii SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskus kui ekspert on lugenud kutsehaigestumist põhjustanud tööohuteguriks ka müra, ei ole hagejal esinevat kuulmisnõrkust kutsehaiguseks loetud. Ekspert ( arvamuse punktis 10) on leidnud, et hageja kuulmislangust võib pidada tööga seotud haigestumiseks. Käesoleval juhul nõuab hageja kostjalt kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamist, mitte üldhaigestumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuna hageja kuulmislangust ei ole kutsehaiguseks loetud, leiab kohus, et müraga seonduv ei omagi käesoleva asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Hageja vande alla antud seletust, tunnistaja K. T. ütlusi, kutsehaigestumise raportis toodut kogumis hinnates loeb kohus tõendatuks, et hageja kutsehaigestumist põhjustanud tööohutegurid esinesid ka tema töötamise ajal RMK-s. RMK 27.09.2011 koostatud V. K. kutsehaigestumise raportis ( I kd tl 43-44) on märgitud kutsehaigestumist põhjustatud ohuteguritena kokkupuude vibratsiooni ja müraga, füüsiline töö välitingimustes, koormus, sundasendid kätele-õlavöötmele, seljale, jalgadele, kõrgem traumaoht. Kutsehaigestumiseni viinud põhjusena on tööandja märkinud füüsiliselt raske töö ja pikaajalise tööstaaži. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ( II kd tl 63 pöördel-65) töötas ta RMK-s 1993 raietöölisena ning alates 1994 kuni 1998 traktoristina. Hageja tegi traktoriga metsakoondamist. Esimese traktoriga töötades pidi hageja väljas käima palke taha võtma ja tagant ära võtma. Teist tõstukiga traktorit juhiti kabiinist ning teise traktoriga töötamise ajal käis hageja tunni-poole tagant väljas konte sirutamas ja vaatamas, kas midagi pole lahti läinud. Traktoritel oli vibratsioon ning suvel olid traktorites kuum ja talvel külm. Traktoris istumine võttis jalad ja kaela kinni, kuna pidi vaatama vasakule poole ja jalad olid istme all risti. Raietöölisena langetas hageja puid ja kandis langetatud puud kokku. Lageraie puhul sai visata puud niisama hunnikusse, kuid seda tööd sai teha korra aastas. Viimased kolm aastat ei saanud hageja üldse lageraiet. Sanitaar- ja harvendusraide puhul pidi kõik puud välja viima väljateo tee äärde välja arvatud juhul, kui puu oligi juba väljaveo tee ääres. Traktor sai puu kätte, kui palgi ots langes 4-5 m kaugusele traktorist. Palgi võis küll maha jätta, aga paberi- ja küttepuud pidi tõstma. Haaratsiga võeti puu otsast kinni ja hakati tirima. Paberipuul pandi haarats keskkohta ning paberipuud sai tasakaalus tõsta. Palgipuul pandi haarats otsa ja lohistati mööda maad. Kui puu oli selline, mida ei jõudnud tassida, siis jäeti see kasvama.

20 (36)

Hageja langetas puid, millele hakkas tema jõud pihta. Hagejale oli öeldud, et üle 75 kilo ei pea tõstma. Samas ei saanud tegelikkuses seda reeglit järgida, sest muidu oleks pool materjali metsa jäänud. Hageja kasutas puude langetamiseks langetuslabidat ja saage. Aastatel 86-93 oli saeks Partner 700, seejärel tuli Husqvarna ja viimasena tuli Stihl. Raietööd tehti oktoobrist kuni lume minekuni. Hageja tegi raietööd 8 tundi. Võsa lõikamist ja istutamist tegi hageja mõnikord ka 10 tundi. Saagimine kestis 40-35 minutit ning siis kandis hageja saetud puud kokku. Hageja pidi palki tirima üksinda, kuna ta oli üksinda metsas. Lisaks lõunale olid ette nähtud ka puhkepausid. Pausi ajal istuda sai vähe, kuna suvel ja sügisel olid sääsed ja parmud ning talvel oli külm ja riided said märjaks, kui lumi tuli kaela. Tunnistaja K. T. ütluste kohaselt ( II kd tl 65 pöördel-68) töötas hageja Ilumetsa metskonnas traktoristina, kuni traktori amortiseerumiseni. Hagejal oli Belarus tüüpi traktor haakekäruga ning juhtimispult oli käru peal. Traktorist pidi raskusi tõstma ainult mõnel üksikjuhul, kui palk ei jäänud käruhaaratsi ulatusse. Metsas laadimise ajal tuli traktorilt maha tulla. Palju kordi, ei oska öelda. Kui oli sortiment laiali, siis tuli tihedamini tulla. Kui oli rohkem koos, siis tuli vähem tulla. Traktoreid ei olnud spetsiaalselt metsatöödeks kohaldatud, kuid traktoritel olid laiemad kummid all, et paremini saaks liikuda. Tööandja ja hageja kokkuleppel jätkas hageja töötamist raietöölisena, kuid tunnistaja ei mäleta, mis ajast. Raietööline pidi talvel metsas saega puid langetama ja laasima. Kevadel oli metsaistutus ning suvel istandike hooldus ja võsa lõikus. Puid langetati mootorsaega Stihl või Husqvarna. Materjali kokkutõstmiseks kasutati konksusid, mis olid vööle kinnitatud, et ei peaks niipalju kummardama. Kui õigest kohast sortiment kinni võtta, siis sai kaalumise põhimõttel sortimenti kergemini õigesse kohta tõsta. K. T. metsamaterjali küll kaalunud ei ole, kuid tema arvates üle 30 kilo ei pidanud metsatööline tõstma. Kõik sõltus ka sellest, kuidas metsamees oskas puid langetada. Sortiment, mida pidi haaratsiga tõstma ja lohistama, oli valdavalt kolme meetrine paberi- või küttepuu, mõnikord mõni peenem palk. Harvendusraide ajal tuli paberipuu, küttepuu ja peenpalk. Sanitaarraidest tuli ka jämedam palk. Siis oli võimalik traktoriga manööverdada, et see palk kätte saada. Kui puud olid tee ääres, siis ei olnud enam vaja väga tõsta. Mõnikord jäi mõni langetatud puu metsa. Tunnistaja ei mäleta, et töölistele oleks tehtud etteheiteid, kui ei olnud võimalik langetatud puud kätte saada. Fiskarsi haardeulatus oli 7-8 m, vanematel traktoritel lühem. Peale 2000-ndat aastat olid pikema noolega traktorid. Väljaveo teede kaugus omavahel oli tavaliselt 20 m, kuid mõne vana tee vahe oli 30 m. Kui keegi tahtis viimasel ajal võsa lõigata, siis anti talle see võimalus. Võsa puhul ei ole materjali kokkutassimist ning raskuste ja puidu tõstmist ning füüsilist koormust on vähem. Võsalõikaja saag kaalub 8 kilo ringis ja on rihmaga seljas ja ümber rindkere on vöö, et ei koormaks raietöölist. Selja kangeks jäämine võsa lõikamisel oleneb sellest, kuidas rihmad on välja reguleeritud. Nüüd on laiemad rihmad. Olid ka täiendavad õppepäevad, kus õpetati, kuidas rihmad paigaldada. Võimalus teha võsalõikust on alates 2009 aastast. Hageja eelistas võsalõikusele puude langetamist. Viljar Kaljumäel oli mingil määral kokkupuude nii vibratsiooni kui müraga. Teatud määral pidi ta ka raskusi tõstma, kui oli saetöö. Sundasendeid esines mingil määral nii võsalõikaja töös kui ka saetöös. Samas ühes asendis terve päeva ei ole vaja olla. Lõunapaus oli üks tund ja olid ette nähtud puhkepausid enne lõunat ja peale lõunat kumbki 15 minutit. Lõuna ja puhkepausi pidi metsamees metsas pidama. Sooja sööki metsa ei veetud. Soojakuid ei kasutatud, sest nad leidsid vähe kasutust ja oli kulukas neid nõuetekohaselt üleval pidada. V. K. oli pikendatud puhkus 35 kalendripäeva ja lühendatud tööaeg seoses tervist kahjustava tööga 7 tundi. Lühendatud tööajast kinnipidamine sõltus töömehest endast.

21 (36)

Seega on hageja seletus ja tunnistaja ütlused kokkulangevad asjaolu osas, et hageja on töötanud RMK-s traktoristina ja raietöölisena ning töö toimus aastaringselt välitingimustes. Hageja väitel toimus ka lõuna ning puhkepauside pidamine välitingimustes. Ka tunnistaja on kinnitanud, et hageja pidi kogu tööpäeva viibima metsas, kus puudusid soojakud. Üldiselt teadaolevalt on talvel Eestis reeglina külmakraadid ning suvel on sageli palav. Ka on üldiselt teadaolevalt Eestis sageli tuuline. Seega võib asuda seisukohale, et hageja on töötanud ebasoodas mikrokliimas. Kuna hageja töö toimus kogu aeg välitingimustes, on eluliselt usutav, et hageja tervist on mõjutanud ebasoodne mikrokliima. Hageja väitel, mida kohtu hinnangul kinnitavad ka tunnistaja T. ütlused, pidi hageja raietöölisena töötades mootorsaega töötades langetama puid ning neid kokku kandes teisaldama raskusi. Hageja väitel pidi ta raietöölisena töötades langetama puid ja puud kokku kandma, milleks tuli haaratsiga paberipuud tõsta või palki lohistada. Ka tunnistaja on kinnitanud, et raietööline pidi haaratsiga tõstma valdavalt 3 meetrist paberi- või küttepuud ning mõnikord ka peenpalki. Kuigi tunnistaja ütlustest järeldub, et tõstmise ja lohistamise vajadus sõltus ka raietöölise kutseoskustest ( kui lähedalt väljaveoteedele oskas tööline puu langetada), kinnitavad tunnistaja ütlused siiski hageja väidet sellest, et vähemalt osa materjali pidi raietööline kas tõstma või lohistama. Puude langetamine ja järkamine mootorsaega eeldab raietöölise viibimist teatud aeg sundasendis, kuna puutüve läbisaagimine võtab aega. Metsamaterjali tõstmine või lohistamine eeldab füüsilist pingutust, kuna ilmselgelt ei saanud olla väga kerge materjaliga. Nende tööde tegemisega kaasneb käte-õlavöötme, selja ja jalgade sundasendid ja füüsiline pingutus. Ka peab kohus eluliseks usutavaks, et samade kehapiirkondade sundasendid ja füüsiline pingutus kaasnes võsalõikusega. Füüsilise töö olemasolu välitingimustes, koormust, sundasendeid käteleõlavöötmele, seljale, jalgadele on RMK kinnitanud ka 27.09.2011 koostatud

V. K.

kutsehaigestumise raportis. Hageja kutsehaigus seisnebki õlavöötme, käte ja selja piirkonna tervisekahjustuses. Seega on hagejal kindlaks tehtud tervisekahjustuse ja tema hageja töökeskkonnas valitsenud ohutegurite vahel loogiline seos. Hageja väitel puutus ta töötamisel nii traktoristina kui raietöölisena kokku ka vibratsiooniga. Kohtu hinnangul kinnitavad hageja seda väidet ümber ka tunnistaja K. T. ütlused, kelle kinnitusel puutus hageja oma töös vibratsiooniga kokku. Hageja töötas Belarus traktoril. Üldiselt teadaolevalt tekitas nõukogudeaegne tehnika märkimisväärset vibratsiooni. Ka on eluliselt usutav, et ka töötav mootorsaag tekitab vibratsiooni. Et kostja ka ise pole hageja kokkupuudet vibratsiooniga välistanud, järeldub asjaolust, et kostja esitatud 2001, 2006, 2007 raietöölise töökohta riskianalüüsides ( I kd tl 103-106, 108-111) on ohuteguriks loetud muuhulgas ka kohtvibratsiooni. Vibratsiooni olemasolu on RMK kinnitanud ka 27.09.2011 koostatud V. K. kutsehaigestumise raportis. Menetluse käigus on pooltel muuhulgas olnud vaidlus hageja poolt tõenditena esitatud Tööinspektsiooni kolme kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte ilma töötaja isikuandmeteta väljavõtte ( II kd tl 12-21) tõendina vastuvõtmise ning nende tõendusliku väärtuse üle. Ekslik on hageja 15.05.2014 avalduses ( III kd tl 5-13) märgitu, et kohus on jätnud need teiste raietööliste kohta koostatud uurimiskokkuvõtted toimikusse võtmata. Tõepoolest ei rahuldanud kohus sellist hageja taotlust selle esmakordsel esitamisel, kuna polnud tõendatud uurimiskokkuvõte väljavõtete saamise asjaolud. Küll aga on kohus oma 25.04.2013 kirjas pooltele ( II kd tl 27) teatavaks teinud kohtu seisukoha võtta vaidlusaluste uurimiskokkuvõtete väljavõtted koos hageja esindaja ning tööinspektor K. M. vahelise kirjavahetusega ( II kd tl 9-10) tõendina asja juurde. Asja juurde võetud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtete väljavõtetest nähtuvalt on need koostatud RMK pikaajalise tööstaažiga

22 (36)

raietööliste kohta, kes on töötanud mujal maakondades. Uurimiskokkuvõtete väljavõtetes on samuti töötajate kutsehaigestumist põhjustanud ohuteguritena nimetatud rasket füüsilist tööd välitingimustes, kokkupuudet müraga ja vibratsiooniga, sundasendeid. Kuigi tegemist ei ole tõepoolest V. K. täpselt samas kohas töötanud raietöölistega, on eluliselt usutav, et raietööliste tööülesanded ja töötingimused RMK erinevates piirkondades olid sarnased. Seetõttu tõendavad uurimiskokkuvõtete väljavõtted kaudselt ka seda, milliseid tööülesandeid pidi täitma ja millistes tingimustes töötama hageja. Kohus on juba eespool, tuginemata isegi kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtete väljavõtetele, lugenud tõendatuks, et kutsehaigestumist põhjustanud tööohutegurid (füüsiline töö käte-õlavöötme, selja ja jalgade sundasenditega, ebasoodne mikrokliima, vibratsioon) esinesid ka tema töötamise ajal RMK-s. Kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtete väljavõtetes toodu üksnes suurendab sellise järelduse usaldusväärsust. Kutsehaigus tekib töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel, kusjuures see võib tekkida ka igati normikohaste töötingimuste puhul. Tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest tööandjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles seisnes kostja töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või kuidas tööandja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja vastutab kutsehaigusest tingitud kahju eest, kui ta ei tõenda, et töötajale oli tagatud töökaitse normidele vastav töökeskkond ja töötingimused. Hageja on kostjale ette heitnud seda, et hageja pidi tõstma ülemääraseid raskusi. Alates 09.06.1992 vastuvõetud Eesti Vabariigi töökaitseseaduse jõustumisest (01.07.1992) reguleeris töökaitset peamiselt see seadus (edaspidi TKS), kuigi samas kehtisid ka TööK vastavad sätted, sest TööK §-d 147-162 tunnistati kehtetuks alles 16.06.1999 vastuvõetud TTOS-ga. TKS § 5 lg 2 p 1 kohaselt tööandja on kohustatud tagama töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused vastavalt töökaitsealastele õigusaktidele, nende puudumisel aga võtma tarvitusele meetmed ohutuse tagamiseks. TTOS § 9 lg 1 kohaselt füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. TTOS § 9 lg 3 kohaselt töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks. Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist. Ilmselgelt on hagiavalduse terviktekstis hageja ekslikult teinud viite Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 „Raskuste teisaldamise korra kohta“ II peatüki punkti 4 teisele lõikele. Hageja põhjendustest tulenevalt on alust arvata, et hageja on silmas pidanud siiski III peatüki sätteid. Nii on Raskuste teisaldamise korra III peatüki p 4 teises lõikes sätestatud, et kui raskuste käsitsi teisaldamist ei ole võimalik vältida, peab tööandja korraldama töö nii, et võimalikult vältida töötaja kummardamist üle 30̧, sirutamist (venitamist), keha pööramist, ebamugavaid asendeid ning raskuste teisaldamist kaugemale kui 20 m või kõrgemale kui 1,5 m. kui neid tingimusi ei ole võimalik täita, tuleb töö korraldada nii, et ei teisaldataks raskusi, mille mass ületab lubatava piirnormi 50 %. Raskuste teisaldamise korra Lisa 1 kohaselt oli meeste lubatud piirnorm raskuste pideval käsitsi kandmisel tasasel pinnal 30 kg ja vahelduvalt teise tööga 50 kg. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et raskuste teisaldamise korra III peatüki punkti 4 teises lõikes tuleb mõelda kummardamist mitte üle kolmekümne korra, vaid üle 30 kraadi. Hageja enda seletuse kui ja tunnistaja ütluste kohaselt kasutas raietööline metsamaterjali teisaldamiseks haakekonkse, mille kasutamise eesmärgiks oligi vältida kummardamist. Seega puudub alus arvata, et hageja

23 (36)

pidi metsamaterjali teisaldamisel kummardama üle 30 kraadi. Tunnistaja ütlustest metsas väljaveoteede vahekauguste kohta võib järeldada, et raieööline ei pidanud raskusi teisaldama kaugemale kui 20 meetrit. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et käesoleval juhul kohaldusid Raskuste teisaldamise korra Lisas 1 toodud piirnormid ning ei pidanud arvestama III peatüki punkti 4 lõikes 2 sätestatuga. Hageja seletuse kohaselt mootorsaag kaalus 6,5-7 kg. Üldiselt teadaolevalt langetatakse puud võimalikult maapinna lähedalt. Seega hageja pidi mootorseaga töötades olema kummardunud, põlvili või kükakil st pidi käesolevat raskust (mootorsaage) hoidma ebamugavas asendis. Sae kaal ei ületanud aga lisas ettenähtud raskuste piirnorme ning jäi tunduvalt alla ka Raskuste käsitsi teisaldamise korra punktis 4 lõikes 2 sätestatud 50 %-lisest piirnormist. Hageja väitel oli tööandja talle selgitanud, et ei pea tõstma üle 75 kg kaaluvaid raskusi. Tunnistaja K. T. arvates ei olnud raietöölisel vaja tõsta üle 30 kg raskusi, samas tunnistaja möönis, et ta ise raskusi kaalunud ei ole. On eluliselt usutav, et metsas puid langetades materjali kaalu keegi täpselt välja ei selgitanud ning materjali võis olla nii kergema- kui raskemakaalulist. Sellises olukorras ei saa kohtu arvates välistada, et hageja tõstis ka raskusi, mis ületasid Raskuste teisaldamise korra Lisas 1 ettenähtud piirnorme. Tegemist oli kasvava metsaga ning langetatud metsamaterjal oli ilmselt valdavas ulatuses märg. Üldiselt teadaolevalt märg puit on oma kaalult küllaltki raske isegi juhul kui selle mõõtmed ei ole eriti suured. Hageja kinnitusel töötas ta üksinda, mistõttu pidi kõik raskused ka teisaldama üksinda. Erinevalt hagejast ja nõustudes kostjaga kohus leiab, et käesoleval juhul ei kuulunud kohaldamisele Raskuste teisaldamise korra III peatüki punkt 3, mille kohaselt tehnoloogilises protsessi peab olema mehhaniseeritud üle 20 kg raskuste teisaldamine. Metsalangetamine ei ole kohtu arvates tehnoloogiline protsess Raskuste teisaldamise korra III peatüki punkti 3 mõttes. Raskuste teisaldamise korra III peatüki p 2 kohaselt korra lisas esitatud piirnorme ületatavate raskuste käsitsi teisaldamine on keelatud. Kuna kohtu arvates tuli hagejal raietöölisena töötades teisaldada Raskuste teisaldamise korra lisas märgitud piirnorme ületavaid raskusi, on kostja rikkunud Raskuste teisaldamise korra III peatüki punkti 2 ja ühtlasi ka TKS § 5 lg 2 p 1 ja TTOS § 9 lg 3. Kuna hageja kutsehaigust põhjustanud tööohuteguriks on olnud muuhulgas ka füüsilise tööga kaasnev koormus, on hagejal tervisekahjustuse teke põhjuslikus seoses kostja rikkumisega. Hageja on kostjale ette heitnud töökeskkonna sisekontrolli ja riskianalüüsi nõuetekohast läbiviimata jätmist seoses raskuste teisaldamisega. TTOS § 13 lg 1 p 1 kohaselt tööandja on kohustatud läbi viima süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millele on kaastaud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. TTOS § 13 lg 1 p 3 kohaselt on tööandja kohustatud korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske käesoleva seaduse §-des 10 ja 101 nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. Kostja esitatud töökeskkonna sisekontrolli korraldus 2004, tegevuskavad terviseriski vältimiseks ja vähendamiseks ( I kd tl 112-115), juhend riski hindamise kohta töökohal ( II tl 99-100) ja riskianalüüsid ( I kd tl 103-111) tõendavad, et RMK on aastatel 2001 -2007 võtnud tarvitusele

24 (36)

abinõusid töökeskkonna ohutumaks muutmisel ja riskide hindamiseks, millega töötajad oma töökohtadel kokku puutuvad ning koostanud töökoha riskianalüüse hageja erinevate töökohtade kohta : 27.11.2001 raietööline-metsaraie, 06.02.2006 raietööline, 14.11.2007 metsaraie, võsa langetamine ja metsa külvi ja istutustööd, sh on hinnatud riske ka seoses füüsilise ülekoormusega. Kohtu hinnangul on hageja nõude lahendamise seisukohalt oluline mitte niivõrd riskianalüüside vormiline külg, vaid kas kostja on hageja tööandjana mõnda riski põhjendamatult alahinnanud. 27.11.2001 raietöölise töökoha riskianalüüsist, et füüsilise ülekoormuse riskitaset on hinnatud lubatavaks, samas on vajalikuks peetud kinni pidada tööaja režiimist, käsitsi mitte teisaldada sortimenti kaaluga üle 45 kg, tarvilik töötervishoiu arsti kontroll. 06.02.2006 raietöölise töökoha riskianalüüsist nähtuvalt on füüsilise ülekoormuse riskitaset on hinnatud lubatavaks/talutavaks koos meetmete rakendamisega ohuteguri mõju vähendamiseks ja vajalikuks on peetud kinni pidada tööaja režiimist. 14.11.2007 metsaraie, võsa langetamine ja metsa külvi ja istutustööde riskianalüüsides on füüsilise ülekoormuse riskitaset on hinnatud lubatavaks/talutavaks koos meetmete rakendamisega ohuteguri mõju vähendamiseks ja vajalikuks on peetud kinni pidada tööaja režiimist ja vajalik töötervishoiu arsti kontroll. Raietöölise puhul on täiendavalt märgitud, et käsitsi mitte teisaldada sortimenti kaaluga üle 30 kg. Samas ei nähtu riskianalüüsidest täpselt, kuidas on tööandja lõppjäreldusele so riskihindeni jõudnud. Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ Lisa näeb ette, et tuleb anda pallides hinnang teisaldustöö kestusele, teisaldatava raskuse massile, kehaasendile, töökeskkonnale. Alles peale vastavate pallide tabelisse kandmist saab teha arvutuse riskihinde leidmiseks. Hageja poolt tehtud töö iseloomu arvestades kohus leiab, et kostja on hageja töökeskkonnas olevat riski seoses raskuste teisaldamisega alahinnanud. Sellisele järeldusele on jõudnud ka SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiukeskuses hageja kutsehaiguse diagnoosinud arst Tiiu Kihva, mis nähtub hagejal kutsehaiguse diagnoosimise aluseks olnud dokumentatsioonist ( I kd tl 214 pöördel-216). Nii on Tiiu Kihva andnud hinnangu nii teisaldustöö kestusele, raskuse massile, kehaasendile kui töökeskkonnale ning leidnud selle tulemusena, et riskitase pidanuks olema 4 ehk koormus liiga suur, füüsiline ülekoormus on ilmne. Seoses kostja etteheidetega töötervishoiuarsti Tiiu Kihva hinnangule riskianalüüside osas, märgib kohus järgmist. Tiiu Kihva arvamus ei ole vormistatud mingisuguse otsustuse ega järeldusena, mistõttu seda ei saa käesolevas asjas iseenesest tõendina arvestada. Samas kohtu arvates Tiiu Kihva koostatud riskihinde arvutuskäik on iseenesest õige ja kooskõlas tegeliku olukorraga hageja töökeskkonnas. Ka kohus käesolevas asjas uuritud tõendeid kogumis hinnates leiab, et hageja pidi raietöölisena tööpäeva kestel raskusi teisaldama vähemalt 1-3 tundi, mistõttu teisaldustöö kestusele tuleb hinnanguks anda 4 palli. Hageja seletuse kohaselt saagimise töö kestis 35-40 minutit so paagitäie kütuse lõppemiseni. Kuigi osa tööajast kulus kahtlemata ka sae kütusega täitmisele, sae korrastamisele, ettenähtud puhkepauside pidamisele, on ilmselge, et märkimisväärse osa tööpäevast hageja teisaldas lõigatud materjali. Nagu kohus eespool tuvastas, pidi hageja teisaldama erineva kaaluga raskusi ja välistatud ei olnud ka üle 30 või üle 50 kg raskuste teisaldamine. Isegi kui lähtuda tunnistaja K. T. ütlustest, et hageja ei pidanud teisaldama üle 30 kg raskusi, tuleb seega teisaldatava raskuse massile anda hinnanguks 4 palli. Sotsiaalministri 27.02.2001 määruse nr 26 „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 1 lg 2 kohaselt mõeldakse raskuste teisaldamise all muuhulgas ka raskuste käes hoidmist. Puude langetamine mootorsaega eeldas sae käeshoidmist. Hageja kinnitusel kaalus saag 6,5-7 kg. Arvestades asjaolu, et hageja pidi mootorseaga töötades olema põlvili või kükakil, võib

25 (36)

kehaasendi hinnanguks võib anda 8 palli. Reeglina ei ole metsas maapind tasane. Seega töökeskkonnale võib hinnanguks anda 1 palli. Eeltoodust tulenevalt näiteks raietöölise riskihindeks tuleb (4+8+1) x 4 so 52. Seega vähemalt raietöölise töökoha riskianalüüsi tegemisel on kostja füüsilise töö raskusega seonduvaid riski ilmselgelt alahinnanud. Seetõttu kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja koostatud riskianalüüsid vähemalt raietöölise töökoha osas ei ole vastavuses TTOS §-ga 13 lg 1 p 3, mille mõtteks on hinnata riske tegelikkusele vastavatena. Asjaoluga, et kostja on hageja töös ettetulevaid riske alahinnanud, on seletatav, et kostja laskis hagejal teha ülejõukäivat tööd nii pikka aega. Seetõttu kohus leiab, et puudused riskianalüüside koostamisel on üheks põhjuseks hagejal kutsehaigusest põhjustatud tervisekahjustuse tekkimisel. Kostjale on raskuste teisaldamisega seonduvad rikkumised eriti etteheidetavad olukorras, kus AS Medicover 22.12.2003 tervisekontrolli otsuse kohaselt ( I kd tl 175) oli Viljar Kaljumäele sobiv kergem füüsiline töö, kohustati hageja füüsilist tööd kergendama ja keelati hagejal teisaldada mitte üle 12 kg kaaluvaid raskusi. Ka SA TÜK töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 14.04.2008 tervisekontrolli otsusega ( I kd tl 177) on tervishoiuarst kohustanud vältima hagejal suuremate raskuste tõstmist sisaldavate tööülesannete täitmist. Hageja vande all antud seletuse kohaselt tehti arstliku kontrolli tulemusena ettekirjutusi teha kergemat tööd ja ükskord tehti ettekirjutus, mille kohaselt tõsta tohib ainult 12 kg. Saades küll aru, et üle 12 kilo kaaluvate raskuste tõstmine kahjustab tervist, tõstis V. K. ikka 75 kg, sest tööd ei olnud. Ta ei palunud tööandjalt kergemat tööd, sest metsas ei ole kergemat tööd. Kergem töö on ainult kevadel metsa istutamine ja külvamine. V. K. tegi pärast arsti ettekirjutust töö lihtsalt rahulikumalt ja vähem. Tunnistaja K. T. väitel ei saanud ta 2003 teadlikuks tervisekontrolli otsusest, et V. K. võib tõsta ainult 12 kilo. Töörežiimi metsas eriti muuta ei saa, sest see eeldaks töösuhte lõpetamist. V. K. ei pöördunud K. T. poole sooviga muuta oma töökorraldust seoses tervisekontrolli tulemustega. Hea tahtmise juures oleks olnud V. K. oma töös olnud võimalik järgida 12 kilo piiri 80-90% ulatuses tööst. K. T. ei olnud võimalust pakkuda metsas V. K. kergemat tööd, kui on raietöölise töö. Hageja seletus ja tunnistaja ütlused seega tõendavad, et vaatamata terviskontrolli otsustega tehtud ettekirjutustele RMK tööandjana hageja töös midagi ei muutnud. TTOS § 14 lg 1 p 6 kohaselt peab töötaja teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal töötajana samuti kohustus jälgida, et ta ei kahjustaks oma tervist. Ent hageja enda tervist ohtu seadnud käitumine ei välista kostja vastutust selle eest, et hageja pidi tõstma ülemääraseid raskusi. Kuigi tervisekontrolli otsused Kaarel T. ütluste kohaselt temale kui hagejale vahetult tööülesandeid andvale isikule ei olnud teada, ei saanud need teadmata olla RMK juhtkonnale. TTOS § 13 lg 1 p 10 kohaselt on tööandja kohustatud viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama tema töötingimusi. Hageja vande all antud seletus ja tunnistaja ütlused tõendavad, et tervisekontrollide otsuste alusel hageja enda teisele tööle üleviimist või töötingimuste kergendamist tööandjalt ei nõudnud. Seega ei saa käesoleval juhul kostjale ette heita küll TTOS § 13 lg 1 p 10 rikkumist. Ent olukorras, kus hageja pidi vähemalt raietöölisena töötades igapäevaselt teisaldama Raskuste käsitsi teisaldamise korras ettenähtud piirnorme ületavaid raskusi või oli tema koormus Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete mõttes liiga suur, pidanuks tööandja ka ilma töötaja nõudmiseta võtma tarvitusele abinõusid terviseriskide vähendamiseks.

26 (36)

Hageja on kostjale ette heitnud, et kostja ei juhendanud hagejat tööohutuse ja töötervishoiu alaselt. TKS § 5 lg 2 p 2 kohaselt tööandja on kohustatud selgitama töötajale tema töö võimalikke ohtusid ja kahjulikke mõjusid, korraldama töökaitsealaste teadmiste kontrolli ja vajadusel täiendõpet. TKS § 17 lg 5 kohaselt tööandja korraldab töötajale enne tööle asumist töökaitsealaste teadmiste kontrolli ning vajaduse korral täiendõppe. TTOS § 13 lg 1 punkti 13 kohaselt peab tööandja korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus-ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 „ Raskuste teisaldamise korra kohta“ V peatüki punkti 1 kohaselt töötaja, kes regulaarselt teisaldab raskusi käsitsi, peab enne tööle asumist saama väljaõppe koolitusluba omavas õppeasutuses, koolituskeskuses või ettevõttes. Väljaõpe peab sisaldama teisaldamisele ja ladustamisele ning tõstevahendeile ja taarale esitatavate tehniliste ja ohutusnõuete tundmaõppimise. Ka sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 3 lg 4 kohaselt tööandja peab tagama, et töötajaid juhendatakse enne tööle lubamist töökohal, kus tema tööülesannete hulka kuulub raskuste teisaldamine tehniliste abivahendite õigest kasutamisest ja teisaldamisega seotud ohtude vältimisest, arvestades §-s 5 loetletud ohutegureid, ning et nad saaksid väljaõppe õigete töövõtete kasutamise kohta. Sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 on kinnitatud „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise kord“ § 8 lg 1 kohaselt töötaja sissejuhatav, esma-ja täiendjuhendamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis. Hagiavalduses hageja väidab, et vajalikku väljaõpet ei ole temale tehtud. Samas on hageja vande all kinnitanud, et tööandja juhendas, kuidas tööd teha, mis mõõdud ja mis kõverused. Tööandja juhendas ka kuidas lõigata, et endale sisse ei lõika. Kostja kinnitusel tagas ta hagejale nõuetekohase ja põhjaliku juhendamise tööohutuse ja töötervishoiu vallas. Kostja on esitanud kohtule tõendid RMK-s erinevatel aegadel kehtinud ohutujuhendite ja ning töösisekorraeeskirjade kohta ( I kd tl 116-145), samuti tõendid erinevatel aegadel toimunud hageja juhendamiste ning töösisekorra eeskirjadega tutvustamise kohta ( I kd tl 146-165). Ka tunnistaja K. T. ütluste kohaselt viidi RMK-s tööohutusalaseid instrueerimisi perioodiliselt läbi. See sisaldas ohutusjuhendite tutvustamist raietöödel, võsaraidel ja metsaistutusel. Kuna tihti juhendeid muudeti ja siis toimusid ka täiendavad juhendamised. Tunnistaja teada oli tööohutuse juhendis kindlasti sees, kui suuri raskusi tohtis tõsta. Kostja esitatud ohutusjuhendid ning töösisekorra eeskirjad on kinnitatud aastatel 20002010. Seega ei ole nendega kaetud kogu hageja RMK-s ja viimase õiguseellase juures töötatud aeg, mis algas juba alates 1993 sügisest. Kostja esitatud tõenditest hageja juhendamiste kohta nähtub, et see on toimunud valdavalt aastatel alates 2001 aastast. Üksnes väljavõte ohutustehnika sissejuhatava instruktaaži läbiviimise žurnaalist ( I kd tl 146), tõendab, et 17.11.1993 on hagejat instrueeritud ohutustehnikast metsaraie- ja veotöödel. Kuna sel ajal kehtinud vastavaid juhendeid kohtu käsutuses ei ole, ei ole võimalik täpselt tuvastada, kas ja mil määral hagejat 17.11.1993 toimunud juhendamisel instrueeriti just töötervishoiuga seonduvalt. Küll aga tõendavad teised kostja esitatud tõendid ( RMK peadirektori 01.11.2001 käskkirjaga kinnitatud Riigimetsa majandamise Keskuse tööohutuse üldnõuded, mis sisaldab ka töötervishoiu põhinõudeid; RMK juhatuse esimehe 28.02.2007 käskkirjaga kinnitatud juhend ülekoormustraumade vältimiseks), et 2000-ndatel aastatel pöörati RMK- s tähelepanu tööohutus- ja töötervishoiualasele väljaõppele. Väljavõtted juhendamiste ja instrueerimiste päevikutest ( I kd tl 147-165) tõendavad, et 2000-ndatel aastatel juhendati hagejat korduvalt. Seetõttu kohus leiab, et kostja ei ole rikkunud TKS § 5 lg 2 p 2 ja § 17 lg 5, Vabariigi Valitsuse 19.10.1993 määruse nr 321 „Raskuste teisaldamise

27 (36)

korra kohta V peatüki punkti 1, sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 kinnitatud „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise kord“ § 8 lg 1 ja sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete“ § 3 lg 4 nõudeid. Kui isegi asuda seisukohale, et hageja ei ole kostjat küllaldaselt juhendanud tööergonoomika osas, leiab kohus, et võimalikud puudused kostja poolt hageja juhendamisel ei ole põhjuslikus seoses hagejal tervisekahjustuse tekkimisega. Hageja tööülesanded ei ole kohtu hinnangul olnud sedavõrd keerukad, et oleks eeldanud äärmiselt detailset tööergonoomilist juhendamist. Hageja näol on tegemist isikuga, kes tema tööraamatu kannetest nähtuvalt ( I kd tl 18-22) oli juba enne kostja juurde tööle asumist töötanud mitu aastat raietöölisena. Seega võib eeldada, et hagejale olid vajalikud töövõtted juba varasemast teada. Hageja seletusest kohtuistungil võib kohtu arvates järeldada, et hagejal ei olnud iseenesest probleeme selles, kuidas haaratsit kasutada või kuidas metsamaterjali tõsta. Ka sai hageja aru, et ülemääraste raskuste tõstmisega kahjustab ta oma tervist. Et ülemääraste raskuste tõstmine võib tervisele kahjulikult mõjuda, on kohtu arvates arusaadav igale normaalse elukogemusega inimesele isegi vastavasisulist koolitust saamata. Hageja seletuse kohaselt sai ta peale töötervishoiuarsti ettekirjutust mitte tõsta üle 12 kilo aru, et kui ta tõstab üle 12 kilo, kahjustab ta oma tervist, kuid ta tõstis pärast arsti otsust ikka 75 kilo, sest tööd ei olnud. Sellist hageja suhtumist oma tervisesse arvestades on vähetõenäoline, et hageja oleks oma tööd teisiti teinud ka vaatamata mistahes tervisekaitsealasele juhendamisele. Hageja on kostjale ette heitnud , et hageja pidi kokku puutuma vibratsiooniga, kuid vibratsiooni mõõdistamisi kostja ei teinud. Nagu kohus eespool leidis, puutus hageja oma töös kokku vibratsiooniga nii traktoristina kui raietöölisena töötades. Tunnistaja K. T. ütluse kohaselt RMKs traktoritel ja saagedel otsest vibratsiooni mõõtmist ei teostatud. Saed käisid remondis ja traktoritel oli tehnilise korraoleku kontrollimiseks ülevaatus. Sae remondi osas otsustas saemees ise ja viis saed remonti, kui saag enam korralikult ei töötanud. Ka metsnikud kontrollisid ise metsas, et saed oleksid ohutustehniliselt korras, kuid hooldus ja remont oli töötaja enda kanda. 2010 osteti kõigile uued Stihlid. Stihl teeb vähem müra ja on väiksema vibratsiooniga kui Husqvarna. Asjas on poolte vahel vaidlus ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määruse nr 34 “Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim” (edaspidi ka Töörežiim) kehtivuse üle Eesti Vabariigis. Kohtule teadaolevalt kehtisid ja rakendati Eesti Vabariigis teatud ajani ka nõukogude aegsed õigusakte, seda küll kuni Eesti Vabariigis vastavasisulise uue õigusakti vastuvõtmiseni. Üheks selliseks oli näiteks NSVL tervishoiuministri 29.09.1989 käskkiri nr 555 „Töötajate ja eratranspordivahendite juhtide meditsiinilise läbivaatuste süsteemi täiustamisest“, mis tunnistati kehtetuks alles sotsiaalministri 31.05.2000 määrusega nr 40 „Töötajate tervisekontrolli korra“ kohta. TKS §-s 7 lg 4 on sätestatud, et töökeskkonna kahjuliku ja ohtlikud mõjurid ei tohi ületada normatiive. Mõõtmised korraldab tööandja objekti käikuandmisel ja edaspidi vastavalt normides nõutule. Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja Eesti Vabariigi tööinspektori 31.08.1992 käskkirjaga kinnitatud „Töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite mõõtmise organiseerimise ja töötingimuste tervisekahjulikkusest tingitud ravikindlustuse maksemäära reguleerimise juhendi“ (edaspidi Juhend) osa II p 3 kohaselt töötingimuste tervisekahjulikkuse mõõtmise kui töökaitseabinõu korraldamise ja selle eest tasumise kohustus lasub tööandjal. Juhendi II p 5 kohaselt töötingimuste tervisekahjulikkust on pädevad mõõtma iseseisvad laboratooriumid või struktuursed allüksused, kes on atesteeritud vastavalt juhendi lisas 2 kehtestatud korrale. Juhendi osa II p 8 kohaselt loeti töökoha

28 (36)

ohtlikuks ja kahjulikuks mõjuriks ka vibratsiooni. Juhendi Lisas 3 oli ära toodud ohtlike ja kahjulike mõjurite standardeid ettenägevate aktide loetelu. Ka TTOS § 6 lg 1 p 1 kohaselt loetakse vibratsiooni füüsikaliseks ohuteguriteks, mille parameetrid TTOS § 3 lg 3 kohaselt peavad vastama piirnormidele. Seega hageja seisukoht, et kostja oleks hageja töökeskkonnas vibratsiooni olemasolu ja taset kontrollima, kooskõlas ka alates 1992-2000 kehtinud Eesti Vabariigi õigusaktidega. Vibratsiooni puudutavad küsimused olid reguleeritud juba uutes õigusaktides ja puudus otsene vajadus lähtuda ENSV Ministrite Nõukogu 22.01.1973 määrusest nr 34. Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 "Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord" (kuni 30.04.2007 kehtinud redaktsioonis; edaspidi määrus nt 54) § 8 lg 1 ja 2 nägid ette nii üld- kui kohtvibratsiooni mõõtmise. Määruse nr 54 §-s 9 olid ette nähtud tööandja kohustused sh pidi tööandja välja selgitama üldvibratsiooniallikas ja korraldama ja vibratsioonitaseme mõõtmisi, andma töötajale tööks ainult kontrollitud vibratsioonitasemega seadmed; 3) kasutama tööprotsessis võimalikult väikese vibratsioonitasemega seadmeid; 4) kontrollima perioodiliselt vibroseadmete vibratsioonitaseme vastavust tehnospetsifikaadile; 5) taotlema vibroseadme tarnijalt infot vibratsioonitaseme ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline info puudub või ei ole usaldusväärne, tuleb teha seadme vibratsioonitaseme mõõtmised; 6) andma vibroseadmega töötajale vibratsiooni vähendavad kindad ja jalanõud; 7) registreerima kontrollitud vibratsioonitasemega seadmetega töötavate isikute tööaega ja jälgima, et see ei ületaks lubatut. Ka 12.04.2007 Vabariigi Valitsuse määrus nr 109 "Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord" (edaspidi määrus 109) nägi ette tööandja kohustused töötaja tervise kaitsele seoses vibratsiooniga. Määruse nr 109 § 4 lg 1 kohaselt tööandja oli kohustatud töökeskkonna riskianalüüsi käigus kindlaks määrama vibratsiooni allikad, millega töötajad kokku puutuvad, ning vajadusel mõõtma kokkupuudet vibratsiooniga. Mõõtmine pidi toimuma kooskõlas määruse nr 109 §-ga 8. Mõõtmistulemuste protokollid pidid olema säilitatud koos riskianalüüsiga (määrus nr 109 § 8 lg 5). Tunnistaja K. T. kirjeldatud traktorite tehnilist kontrolli ei saa pidada Eesti Vabariigi peasanitaararsti ja Eesti Vabariigi tööinspektori 31.08.1992 käskkirjaga kinnitatud juhendis ettenähtud töökeskkonna ohtlike ja kahjulike mõjurite kontrolliks. Tunnistaja kirjeldatud kontroll puudutas traktorite, muude liikurmasinate ja nende haagiste sobivust teeliikluseks ja vastavust registris olevatele andmetele. Tõendid ja andmed selle kohta, et kontrolli käigus oleks mõõdetud ka vibratsiooni vastavust kehtestatud normidele, kohtu käsutuses puuduvad. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja kasutuses olnud saagide Stihl ja Husqvarna ohutust tuleb nende tootjat arvestades eeldada ega olnudki vajadust vibratsiooni olemasolu ja taset täiendavalt kontrollida. Olukorras, kus vibratsiooni taset hageja töökeskkonnas üldse ei kontrollitud, ei saa olla kindel, et see vastas sellel ajal kehtinud normidele. Kuna pole tõendatud, et töökeskkonna vibratsiooni oleks kontrollitud, on kostja rikkunud TKS § 7 lg 4 ja alates 29.07.1999 ka TTOS § 3 lg 3 sätteid. Seega ei saa kohtu arvates ka antud juhul rääkida ka sellest, et kostja oleks täitnud TTOS §-s 6 lg 2 tulenevat kohustust füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Kuna hageja kutsehaigust põhjustanud tööohuteguriks on olnud muuhulgas ka vibratsioon, on hagejal tervisekahjustuse teke põhjuslikus seoses kostja rikkumisega.

29 (36)

Hageja on kostjale ette heitnud vibratsiooni vähendavate isikukaitsevahendite (vibratsioonikindad) andmata jätmist. Hageja vande all antud seletuse kohaselt oli talle isikukaitsevahenditena väljastatud turvakiiver koos kõrvaklappidega, turvasaapad ja turvariided. Kindad olid tavalised. Tööandja ei andnud vibratsioonivähendavaid kindaid, sest need olid kallid. Kindad olid kunstnahast ja talvekindad seest karvased. Tunnistaja K. T. ütluste kohaselt olid isikukaitsevahenditeks spetsiaalsed turvariided (vest ja turvapüksid koos ketikaitsega), kiiver kõrvaklappide ja näovõrega, töökindad, töösaapad. Suvistel kinnastel olid kummist väiksed mummud, mis kaitsevad vibratsiooni eest. Talvine kinnas oli paksem. Vibratsioonikaitsega oli ka erilisi kindaid, mida nende asutuses ei muretsetudki. Uuringuga tehti kindlaks, et nende vibratsioonivastane kaitse pole palju suurem kui tavalistel kinnastel. Seetõttu leiti, et nendele kinnastele pole mõtet nii palju raisata. Seega tõendavad hageja vande all antud seletus ja tunnistaja ütlused, et hagejale kostja juures töötamise ajal nn spetsiaalseid vibratsioonivastaseid kindaid ei väljastatud, vaid tegemist oli tavaliste töökinnastega ( suvel õhukesed kummimummudega ja talvel karvase voodriga. Hageja viidatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 22. 01. 1973 määruse nr 34 “Vibratsiooniohtlike kutsealade töötajate töörežiim” punkt 21 kohaselt tuli tööriistade käepidemete katteks kasutada vibratsiooni neelavaid materjale, rakendada vibratsiooni isoleerivaid muhve, dünaamilisi ja inertsiaalseid vibratsioonikustuteid. Kinnistada igale töötajaletöötamiseks kindel seade või tööriist ning tagada ettenähtud individuaalsed vibratsiooni-ja mürakaitsevahendid. Isegi kui viidatud õigusakt selle Eesti Vabariigis kohaldatavuse kaheldavuse tõttu jätta kõrvale, ei tähenda see kohtu hinnangul, et alates Eesti Vabariigi taaskehtestamisest polnuks tööandjal üldse töötajat varustada vibratsiooni vähendavate kaitsevahenditega. Selline tööandja kohustus tulenes juba TKS §-s 5 lg 2 p 1 tulenevast üldisest kohustusest tagada töö korraldamisel ohutud ja tervislikud töötingimused, samuti TKS §-st 5 lg 2 p 3 tulenevast üldisest kohustusest anda töötajale ettenähtud kaitserõivad, -jalatsid ja muud kaitsevahendid. Isikukaitsevahenditega seonduvalt on täpsemalt reguleeritud alles Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 12 Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise kord ( edaspidi Isikukaitsevahendite kord). Isikukaitsevahendite korra § 3 lg 1 kohaselt ei käsitada isikukaitsevahenditena tavalisi töö- ja vormiriideid. Kohus leiab, et tavalised töökindad ( mida on kirjeldanud nii hageja kui tunnistaja) ei ole vaadeldavad isikukaitsevahendina vibratsiooni kahjuliku mõju eest. Isikukaitsevahendite korra §-st 3 lg 1 tulenevalt. Vastuseks küsimusele, millised kaitsevahendid kaitsevad töötaja tervist vibratsiooni vastu kõige paremini on ekspert andnud arvamuse ( arvamuse p 15), et eeldatavasti teevad seda vibratsiooni leevendavad kindad, kui on külm, siis lisaks sooja sisevoodriga kindad. Kaitse sõltub kinda omadustest ja kvaliteedist, kuid nende täpsema sobivuse hindamine vajab kinnaste nägemist ja tarnijatega vestlemist. Tunnistaja K. T. ütlustest järeldub, et tegelikult oli hageja tööandja teadlik ka vibratsioonikaitsega kinnaste olemasolust, kuid rahalistel põhjustel neid ei hangitud. Tunnistaja ütlused, et uuringuga tehti kindlaks, et vibratsioonikaitsega kinnaste tegelik kaitse pole tavalistest märkimisväärselt suurem, on kohtu hinnangul paljasõnaline. Selle väite kontrollimine eeldaks ka konkreetset viidet mõne sellise uuringu tulemustele ( näiteks erialakirjanduses vms). Õige on kostja tähelepanek, et Isikukaitsevahendite korra lisas 3 ei ole ette nähtud spetsiaalsete vibratsioonikinnaste kasutamist metsaraietöödel (puude langetamisel). Lisas 3 „Tegevusalad ja tööd, mille puhul võib olla vajalik kasutada isikukaitsevahendit“ puude

30 (36)

langetamisega seonduvalt loetletud vajalikuke kaitsevahenditena kaitsekiiver ja tavaliste taldadega kaitsejalanõud, 85 dB ületava mürataseme puhul ka kõrvakaitsed. Kohtu hinnangul ei ole Isikukaitsevahendite korra sätted isikukaitsevahendite vajalikkuse osas järjekindlad. Lisas 2 so Isikukaitsevahendite valikloetelus on käte ja käsivarte kaitsevahendite hulgas loetletud kindad masinatest ja seadmetest lähtuva ohu ( sh vibratsioon) eest kaitsmiseks. Samas lisas 3 ei ole kinnaste kasutamise vajalikkust seostatud ühegi vibratsiooniohtliku tegevusala või tööga. Vaatamata sellele kohus, leiab, et kostjale on siiski etteheidetav vibratsiooniohu vähendamiseks vastavate kaitsekinnaste kasutusele mittevõtmine. Olukorras, kus kostja hageja töökeskkonnas valitseva vibratsiooni taset üldse kindlaks ei teinud, ei saanud eeldada, et tavaliste töökinnaste kasutamine oleks vibratsioonist tuleneva kahjuliku mõju ära hoidnud või seda küllaldaselt vähendanud. Nagu kohus eespool leidis, on kostja rikkunud tööohutuse norme sellega, et ei kontrollinud hageja töökeskkonna vibratsioonitaset ega maandanud piisavalt vibratsioonist tulenevaid terviseriske, alahindas raskuste teisaldamisest tulenevaid riske ning ei korraldanud hageja tööd selliselt, et oleks välditud piirnorme ületavate raskuste teisaldamine. Hageja töötamise aeg RMK-s ja tema õiguseellase juures oli küllaltki pikaajaline ( 18 aastat). See on sedavõrd pikk aeg, et nimetatud tööohutuse normide rikkumised olid hageja kutsehaiguse väljakujunemise seisukohalt olulise tähtsusega. Tunnistaja Kaarel T. kinnitusel oli hagejal pikendatud puhkus 35 kalendripäeva ja lühendatud tööaeg seoses tervist kahjustava tööga 7 tundi. Ka tõendavad hageja enda seletus, tunnistaja ütlused ja tervisekontrolli otsused ( I kd tl 166-178) , et kostja juures olid organiseeritud töötajate regulaarne tervisekontroll. Samas ei ole need meetmed olnud käesoleval juhul küllaldased, et hoida ära hageja kutsehaigestumist. Tööandja süü Seoses kostja vastuväitega kostjal süü puudumusest, kuna kostja on olnud töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimisel keskmisest hoolsam, märgib kohus järgmist. Tõepoolest võib kostjat tunnustada selle eest, et vähemalt alates 2000-ndatest aastatest on RMK-s võetud tarvitusele meetmeid, et maandada töökeskkonna ohuteguritest tulenevaid riske ( koostatud on ohutustehnika juhendeid, riskianalüüse ja tegevuskavasid terviseriskide vältimiseks ja vähendamiseks, korraldatud töötajate tervisekontrolle). See on seletatav ka seadusandluse arengu ja tööandjate teadlikkuse kasvuga. Samas 1990-ndatel aastatel RMK sellesisulise tegevuse kohta on tõendid äärmiselt napid – esitatud on üksnes üks tõend hageja instrueerimise kohta 1993 sügisel metsaraie ja ohutustehnika juhenditest. On mõistetav, et peale Eesti Vabariigi taaskehtestamist valitsenud majandusolude tõttu ei olnud võimalik tööohutusele ja töötervishoiule pöörata sedavõrd suurt tähelepanu nagu seda tehakse käesoleval ajal, kuid see ei vabasta tööandjat süüst. Ka peab kohus vajalikuks rõhutada, et vaatamata ka 2000-ndatel aastatel tarvitusele võetud abinõudele ei olnud RMK-s välistatud tööohutuse- ja töötervishoiu nõuete rikkumised, millel kohus eelnevalt peatus. Seetõttu kohtu arvates ei tule käeoleval juhul kõne alla kostja vastutusest vabanemise süü puudumise tõttu. Töötaja süü Kostja on hagejale ette heitnud, et hageja ise on olnud oma tervise suhtes hoolimatu ja varjas oma halvenenud terviseseisundit kostja eest. Kostja selline väide annab kohtule alust kaaluda TsK §-s 462 või VÕS §-s 139 sätestatu kohaldamist. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.01.2010 otsuses asjas 3-2-1-145-09) on selgitatud, et kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada põhimõttega, mille kohaselt võib tervisekahjustuse eest makstava hüvitise suurust vähendada sõltuvalt kannatanu süü astmest, kui tema enda raske ettevaatamatus

31 (36)

soodustas kahju tekkimist või suurenemist (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. 12.2000 otsus asjas nr 3-2-1-139-00). Eelkõige peab kohus analüüsima, kas töötaja pole enda kutsehaigust ja terviseprobleeme tööandaja eest varjanud ning jätkanud töö tegemist, millega teadlikult suurendas talle tekkinud terviseprobleeme. Pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude suhtes kohaldub VÕS § 139 lg 3, mille järgi võib isiku tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS §-s 139 lg 1 on sätestatud, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. VÕS § 139 lg 3 kohaselt Isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Ka TsK § 462 lg 1 sätestas, et kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga - sõltuvalt ka tema süü astmest) tuleb hüvituse suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. TKS § 5 lg 3 p 4 kohaselt on töötaja kohustatud jälgima, et tema poolt töö tegemine või selle tagajärjed ei ohustaks töötaja enda või teiste elu ja tervist ning keskkonda. TTOS § 14 lg 1 p 6 kohaselt peab töötaja teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest. Kohtu arvates töötaja poolt enda terviseprobleemide varjamine tööandaja ning sellise töö jätkamine, millega töötaja teadlikult suurendab talle tekkinud terviseprobleeme, on vaadeldav TKS §-s 5 lg 3 p 4 või TTOS §-s 14 lg 1 p 6 sätestatu rikkumisena töötaja poolt. SA PERH Kutsehaiguste ja töötervishoiukeskuse haigusloo nr 9255/2005 epikriisis ( I kd tl 230) on märgitud ja ka ekspert on oma arvamuses ( punktis 11) rõhutanud, et juba 2002 oli perearstil plaanis suunata V. K. kutsehaiguse kahtlusel Kutsehaiguste ja töötervishoiukeskusse, kuid patsient ise ei pidanud seda vajalikuks. Kuigi hageja ise seda eitanud, puudub kohtul siiski alus kahelda V. K. ravidokumentatsioonis olnud andmete õigsuses. AS Medicover 22.12.2003 tervisekontrolli otsuse kohaselt ( I kd tl 175) oli Viljar Kaljumäele sobiv kergem füüsiline töö, kohustati hageja füüsilist tööd kergendama ja keelati hagejal teisaldada mitte üle 12 kg kaaluvaid raskusi. Hageja on kohtuistungil kinnitanud, et isegi siis, kui töötervishoiuarst tegi ettekirjutuse mitte tõsta üle 12 kg ja ta sai aru, et üle 12 kilo kaaluvate raskuste tõstmisel kahjustab ta oma tervist, tõstis ta ikka 75 kg, sest tööd ei olnud. Ka on ekspert välja toonud ja nähtub haigusloo nr 9255/2005 epikriisist, et 2005 on tekkinud V. K. nii suured raskused töötamisel, et ta suunati perearsti poolt kutsehaiguste ekspertiisi, kus diagnoositi tööst põhjustatud haigestumine ning keelati raske füüsiline töö ja kokkupuude vibratsiooniga. Ekspertiis jätkus kutsehaiguse osas. Vahepeal suunas perearst V. K. AEK-i, kus üldhaigestumise tõttu määrati töövõimekaotus. Ka SA TÜK töötervishoiu ja terviseuuringute keskuse 14.04.2008 tervisekontrolli otsusega (I kd tl 177) on tervishoiuarst kohustanud vältima hagejal suuremate raskuste tõstmist sisaldavate tööülesannete täitmist. Tunnistaja Kaarel T. ütluste kohaselt oli alates 2009 võimalus teha puude langetamise asemel võsalõikust, kuid V. K. eelistas puude langetamist.

32 (36)

Kohtu arvates on eeltooduga tõendatud, et hageja vaatamata halvenevale tervisele üritas alates 2002 aastast siiski samal ametikohal aastaid edasi töötada ning valikuvõimalusel eelistas teha isegi raskemat tööd ( raietöölise tööd võsalõikuse asemel). Hageja selline käitumine viitab hageja soovimatusele kaotada töökohta ja sissetulekut. Hageja selline käitumine on küll inimlikult mõistetav, kuid ei välista kohtu arvates iseenesest VÕS § 139 sätete kohaldamist, kui asuda seisukohale, et hageja kahjustas oma tervist tahtlikult või oli raskelt hooletu. Hageja, olles teadlik enda tervishäiretest ning vajadusest vältida rasket füüsilist tööd, jätkas kostja juures sellise ohuteguritega kokku puutudes töötamist ja raskuste tõstmist. Seda vaatamata isegi asjaoludele, et juba 2003 tegi töötervishoiuarst V. K. ettekirjutuse mitte teisaldada üle 12 kg kaaluvaid raskusi ja 2005 tehti ettekirjutus, mille kohaselt ei sobi V. K. raske füüsiline töö ja kokkupuude vibratsiooniga. Kohtu arvates selliselt käitudes suurendas hageja teadlikult oma terviseprobleeme. Nagu kohus juba eespool tuvastas, ei nõudnud hageja kordagi tööandjalt tervisekontrollide otsuste alusel enda teisele tööle üleviimist või töötingimuste kergendamist. Kohtu arvates puudub alus asuda seisukohale, et hageja tahtlus oleks suunatud oma tervise kahjustamisele, ent kõne alla võib tulla tema hooletus või raske hooletus. Raske hooletusega on tegemist juhul, kui isik ületab tunduvalt tavalise hoolsuse määra, mistõttu selline käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõetamatu. Kohtu arvates rasket füüsilist tööd keelavate ettekirjutuste mitmel korral eiramist hageja poolt saab lugeda tema raskeks hooletuseks, mis annab alust kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1, 3 alusel vähendada. Kuid kahjuhüvitise vähendamise ulatuse osas peab kohus vajalikuks arvestada järgmist. Hageja käis 2000-ndatel aastatel tööandja suunamisel regulaarselt tervisekontrollis ja korduvalt lubati hagejal tööd jätkata. Kuigi 22.12.2003 tervisekontrolli tulemusena oli tehtud ettekirjutus vähendada koormust ja mitte teisaldada üksi raskusi üle 12 kg, on juba järgmisel aastal so 29.12.2004 SA Pärnu Haigla töötervishoiuarst teinud otsuse ( I kd tl 176), et V. K. võib raietöölisena töötada. Ettepanekud töökeskkonna ja töökorralduse osas on seisnenud üksnes puhkepauside tegemise osas, taastusravi vajaduse ja müras töötamisel isikukaitsevahendite vajaduse osas. Kuigi 2005 diagnoositi hagejal tööst põhjustatud haigestumine ning keelati raske füüsiline töö ja kokkupuude vibratsiooniga, on RMK koostatud kutsehaigestumise raportis märgitud, et juba järgmisel aastal so 14.03.2006 tervisekontrolli tulemusena lubatud hagejal töötada antud ametikohal. Kuigi kostja seda kutsehaigestumise raportis viidatud tervisekontrolli otsust kohtule koos muude hageja kohta käivate tervisekontrolli otsustega esitanud ei ole, puudub kohtul siiski alus kahelda kutsehaigestumise raportis märgitud andmete õigsuses. Isegi poolteist aastat enne hagejal kutsehaiguse diagnoosimist läbiviidud tervisekontrolli tulemusena on Medica Teenused OÜ töötervishoiuarst 15.03.2010 teinud otsuse, mille kohaselt hageja võib töötada antud ametikohal. Ei saa välistada, et väiksema intensiivsusega töötamise ( hageja väitel tegi ta pärast ettekirjutusi tööd rahulikumalt ja vähem), ravi vms tulemusena hageja tervislik seisund erinevatel tööaastatel oligi erinev ning sellega on seletatavad erinevate järeldustega tervisekontrolli otsused. Samas tekitavad erinevatel aastatel läbiviidud tervisekontrolli erinevad tulemused kohtu arvates kahtlusi siiski ka selles, kas tervishoiuteenus on olnud ikka kvaliteetne või kas töötaja pole oma terviseseisundit tervisekontrolli käigus varjanud. Kohus möönab, et sellisid kahtlusi asjas olemasolevate tõenditega pole võimalik tõendada ega ümber lükata ( puuduvad näiteks erinevate tervisekontrollide käigus hageja enda täidetud tervisedeklaratsioonid), mistõttu vastavaid asjaolusid ei saa sisuliselt arvestada. Olukorras, kus hagejal, vaatamata varasematele ettekirjutustele tööd kergendada, lubati

33 (36)

tervisekontrollide tulemusena korduvalt siiski ka samal ametikohal edasi töötada, ei saa kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist vähendada märkimisväärses ulatuses. Kohus peab põhjendatuks seda teha 30 % ulatuses, mõistes kostjalt kahju välja 70 % ulatuses hageja taotletust. Seega 31.05.2013 seisuga tekkinud kahjust 3997,06 eurot mõistab kohus kostjalt hageja kasuks TsK § 464 , VÕS §-de 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel ühekordselt välja 2797,94 eurot (3997,06 x 0,7) ja alates 01.06.2014 mõistab kohus kostjalt hageja kasuks igakuiselt välja 95,44 eurot (136,34 x 0,7). Igakuine hüvitis kuulub indekseerimisele igal aastal Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava pensioniindeksiga. Hüvitis kuulub ümberarvestamisele vastavalt V. K. töövõimetuspensioni ja/või püsiva töövõimekaotuse protsendi muudatustele. Otsuse põhjendused menetluskulude ja tsiviilasja hinna osas TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS-s 163 lg 1 on sätestatud, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Tulenevalt hagi rahuldatud osa suurusest jätab kohus 70 % kõigist hageja menetluskuludest kostja kanda ning hagi rahuldamata jäänud osa suurusest tulenevalt 30 % kõigi kostja menetluskuludest hageja kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS §-s 179 on sätestatud, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Sama kehtib hageja poolel menetluses osalevale kolmandale isikule menetlusabi andmise kohta, kui hagi rahuldatakse. TsMS § 190 lg 4 sätestab, et kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut. Tartu Maakohtu 11.02.2014 määruse alusel ( II kd tl 173) on käesolevas asjas eksperditasu 1620 eurot välja makstud riigi rahaliste vahendite arvelt, kuna Tartu Maakohtu 29.11.2013 määrusega ( II kd tl 156) oli hageja menetlusabi andmise korras vabastatud eksperdikulu

34 (36)

ettemaksu tasumisest. Seega on riigil tekkinud menetluskulud 1620 euro ulatuses, mis tuleb välja mõista menetluskulusid kandma kohustatud poolelt. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb eksperditasust 30 % jätta hageja kanda ja 70 % kostja kanda. Kuna kostjaks ongi riik, puudub kohtu arvates vajadus eksperditasu kostja kanda jäävas osas eraldi riiki esindanud asutuselt välja mõista. Hagejalt tuleb riigi kasuks välja mõista eksperdikulu katteks 486 eurot. TsMS § 179 lg 5 alusel määrab kohus menetluskulu tasumiseks 15 päevase tähtaja alates kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb kohtuotsuses märkida, et riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS §-s 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.10.2010 otsuses asjas 3-2-1-55-10 on selgitatud tsiviilasja hinna kindlaksmääramist tervisekahju hüvitise nõudmise asjas. Kolleegiumi arvates tuleb korduvate kohustuste hagemisel tsiviilasja hinna määramisel lähtuda TsMS §-st 129. Juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel, vaid tuleb lähtuda hageja lõplikust nõudest igakuise osamakse osas. Hageja igakuise hüvise nõude on käesoleval ajal 136,34 eurot. Seega tsiviilasja hind TsMS § 129 lg 2 kohaselt on 1227,06 eurot ( 9 x 136,34).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

Tartu Ringkonnakohus otsustas:

RESOLUTSIOON

Ärakiri õige 15.04.2015.a. /allkirjastatud digitaalselt/

Kohtuotsus jõustus 06.04.2015.a. Riigikohtu kohtumäärusega

36 (36)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.