4.Lugeda Viru Maakohtu 12. veebruari 2013 otsuse resolutsioon sõnastatuks järgnevalt:
4.1.Rahuldada hagi osaliselt.
4.2.Välja mõista R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt AS-i Swedbank Liising kasuks liisingulepingust nr 0176736L tuleneva võlgnevuse katteks kokku 6082,07 eurot (kuus tuhat kaheksakümmend kaks eurot ja 7 senti), millest põhivõlgnevus summas 5959,56 eurot ja viivis maksete tasumisel esinenud võlgnevuse katteks summas 122,51 eurot.
4.3.Välja mõista R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt AS-i Swedbank Liising kasuks viivis põhinõudelt (5 959,56 eurot) alates hagi esitamisest 23.04.2012 kuni põhinõude täieliku täitmiseni liisingulepingu nr 0176736L punktis 5.1. sätestatud määras (0,25% päevas), kuid mitte rohkem kui põhinõude summas (5 959,56 eurot).
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta solidaarselt R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule kättetoimetamisest.
30 päeva jooksul otsuse
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.11.01.2012 esitas AS Swedbank Liising Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluses avalduse liisingulepingust nr 0176736L tulenevas võlanõudes Risto Raie, Risto Laeks ja R-Takso OÜ vastu. Võlgnike esitatud vastuväidete tõttu maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ning TsMS § 486 lg 1 alusel anti nõue üle edasiseks lahendamiseks hagimenetluses Viru Maakohtule. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja R-Takso OÜ (kostja 1) 14.09.2007 liisingulepingu nr 0176736L, mille esemeks oli sõiduauto Renault Megane Grandtour SL Business Line 1,4, ehitusaastaga 2007. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepinguperioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste p-i 1.3 kohaselt kohustus kostja 1 tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja 1 rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed, viivis-
võlgnevus moodustab 122,51 eurot. 16.02.2010 saatis hageja tekkinud võlgnevuse tõttu kostjale 1 teatise lepingu ülesütlemise kohta ja andis tasumiseks täiendava tähtaja. Kostja võlgnevust ei kustutanud ega kokkulepete sõlmimiseks hagejaga ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja lepingu üldtingimuste punkti 7.1.3 alusel erakorraliselt üles öelduks. Liisingueseme valdus taastati 11.03.2010. Pärast valduse taastamist andis hageja vara võõrandamiseks üle Moneklar OÜ-le. Seoses vara tagastamise ja realiseerimisega kandis hageja kulusid summas 184,28 eurot (käibemaksuta).Vara realiseerimisest saadu ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet. Hageja lepingust tulenev nõue kostja 1 vastu on 7 307,04 eurot ning see koosneb vara jääkmaksumusest 6 388,50 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest - 611,75 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest - 184,28 eurot (käibemaksuta), viivismaksete võlgnevusest 122,51 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 1 224,97 eurot (käibemaksuta). Kahju koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta): 7 307,04 – 1 224,97 = 6 082,07 eurot. 14.09.2007 on sõlmitud käenduslepingud Risto Laeksiga (kostja 2) ja Risto Raiega (kostja 3), mille kohaselt kohustusid kostjad 2 ja 3 tagama solidaarselt kostjaga 1 hageja ja kostja 1 vahel 14.09.2007 sõlmitud liisingulepingust nr 0176736L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostjate 2 ja 3 vastutuse piirmääradeks lepiti kokku 15 684.,9 eurot. 16.02.2010 saatis hageja kostjatele 2 ja 3 teatised lepingust tulenevate võlgnevuste kohta ning andis käendajatele võlgnevuste tasumiseks täiendava tähtaja. Hagiavalduse esitamise seisuga kostjad võlgnevusi tasunud ega hagejaga võimalike kokkulepete sõlmimiseks ühendust võtnud ei olnud.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Hageja ei ole tõendanud sõiduki müümist vastavalt turuväärtusele, seega on hagi tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Alusetu on hageja väide, et kostja 1 ei võtnud hagejaga ühendust võimalike kokkulepete sõlmimiseks. Hageja ja kostjate vahel peetud kirjavahetusest perioodil 14.10.2010 – 17.01.2011 ilmneb, et kostjad üritasid saavutada hagejaga kokkulepet, kuid läbirääkimised ei kandnud vilja. Enamus vestlustest toimus telefoni teel. 05.05.2008 toimus vaidlusaluse sõidukiga avarii, mille tagajärjel muutus sõiduk kasutuskõlbmatuks, kindlustusandja keeldus kahju hüvitamisest. A.K. Autoteenindus OÜ remonditöökoda hindas avariijärgselt liisingueseme väärtuseks 60 000-70 000 kr. Kostja 1 pöördus hageja poole ettepanekuga sõiduk koheselt realiseerida ning tekkinud müügikahju refinantseerida. Kuna hageja ei olnud 2008.a. nõus sõidukit realiseerima ning väidetavat kahju refinantseerima, on hageja käesolevas asjas ka ise kahju tekkimises süüdi. 2008.a sõiduki realiseerimisel tekkinud väidetava kahju refinantseerimisel oleks hageja nõue 70 000 – 23 000 = 47 000 kr (2556,47 eurot) väiksem. Seega peaks kohus rakendama VÕS § 139 lg 1 ning vähendama kahjuhüvitist ulatuses, milles hagejast tingitud asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Hageja ei ole arvestanud liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, vaid sõiduki müügihinda. Kui liisinguandja võõrandas sõidukid alla turuhinna, siis vastutab ta müügi- ja turuhinna vahelise kahju eest ise. Kostjale 18.03.2010 saadetud teatises märgib hageja, et sõiduk suunatakse müüki hinnaga 30 000 kr, kuid hageja realiseeris sõiduki kõigest 23 000 kr eest.
3.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega. Kostjate esitatud e-kirjavahetus hageja esindajaga kinnitab vaid hageja öeldut. Liisingulepingu üldtingimuste p-i 7.1.3 alusel oli hagejal õigus leping ühepoolselt üles öelda juba ülesütlemisteatise saatmise hetkel. Kuivõrd kostja 1 ega kostjad 2 ja 3 ei tasunud võlgnevust täiendavalt antud tähtajaks, ütles hageja lepingu ühepoolselt üles. See tähendab, et lepingu ülesütlemist ei põhjustanud hagejast tulenevad asjaolud ning VÕS § 367 lg 4 järgi tuleb lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud hagejale hüvitada. Ei saa nõustuda kostjate arvamusega, et hageja oleks pidanud liisinguesemega juhtunud liiklusõnnetuse tõttu juba 2008.
aastal lepingu lõpetama. Liisinguesemetega juhtunud avarii tulemusena ei teki liisinguvõtjal kohustust lepingut lõpetada ega ka kahjusid refinantseerida. Arvestades asjaolu, et hageja finantseeris oma vahendite arvelt üksnes liisingueseme ostu ega tegele ise liisinguesemete edasimüügiga, oli põhjendatud koostööpartneri kaasamine vara võõrandamisprotsessi. Samal seisukohal on Riigikohus oma lahendis 3-2-1-112-06 p 9. Kostjatele saadetud müügiprotseduuris on kirjas, et liisinguvõtjal (samuti käendajal) on õigus saada liisingueseme võõrandamisega seotud infot, samuti on öeldud, et sõidukit pakutakse müügiks internetiportaalides ning müügiplatsil ja kui sõiduki vastu huvi puudub, alandatakse hinda igakuiselt. Hageja teavitas kostjaid 18.03.2010 asjaolust, et vara müüakse enampakkumise teel ning alghinnaks on määratud 1917,35 eurot (30 000 kr). Kuna pakkumisi ei tehtud, teavitas hageja 30.03.2010 kostjaid uuest hinnast. Seega olid kostjad müügiprotseduuri kaasatud. Käesolevalt ei erine käesoleval juhul liisingueseme tegelik müügihind eseme turuhinnast, mistõttu saab müügihinda pidada sõiduki tagastamisaegseks turuväärtuseks, kuna vara tagastamise ja võõrandamise vahel ei olnud märkimisväärset ajanihet, mis annaks alust arvata, et sõiduki väärtus oleks selle tagastamise hetkel olnud erinev.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohtu 12. veebruari 2013 otsusega rahuldati hagi täielikult. Kohus mõistis R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt AS-i Swedbank Liising kasuks liisingulepingust nr 0176736L tuleneva võlgnevuse katteks 23.04.2012 seisuga välja 6082,07 eurot, sellest põhinõude katteks 5959,56 eurot, viivismaksete katteks 122,51 eurot ning alates hagi esitamisest 23.04.2012 kuni 12.02.2013 põhinõudelt arvestatud ja sissenõutavaks muutunud viiviste katteks summas 4410,40 eurot. Samuti mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja jooksva viivise protsendina põhinõudelt (5959,56 eurolt) alates 13.02.2013 kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr 0176736L punktis 5.1. sätestatud määras (0,25% päevas). Hagejate menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ja kostjate kulud kostjate endi kanda. Otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled põhiliselt selle üle, kas liisinguandja võõrandas liisingueseme turuhinnaga. Kostjate poolt oma kompromissettepanekule lisatud sarnaste sõidukite müügipakkumiste väljatrükk ei ole asjakohaseks tõendiks, sest antud juhul on tegemist avariilise sõidukiga. Sama marki autode keskmine müügihind ei saa olla aluseks selle väärtuse tuvastamisel. Vastavalt hageja esitatud tõenditele on liisingulepingu ülesütlemisel tagastatud vara müüdud enampakkumisel vastavalt kõrgemal pakkumisel saadud hinnale (23 000 kr). Kostjate väide vara võimalikust müümisest alla turuhinna seoses võrdlemisi kiirelt toimunud müügiga ei ole põhjendatud. Liisinguese pandi Moneklar OÜ poolt internetiportaalis www.avariilised-autod.ee komisjoni korras müüki 12.03.2010. 29.03.2010 on portaalis avaldatud andmeid muudetud: sõiduki alghinnaks on sisestatud 1 278,23 eurot. Alates 31.03.2010 kuni 07.04.2010 on jälgitavad sõiduki osas tehtud pakkumised ning vastavalt 07.04.2010 tehtud pakkumisele 23 000 kr (1 469,97 eurot) on sõiduk ka müüdud. Hageja on kostjatele 18.03.2010 teatises teatanud sõiduki müümisest enampakkumisel alghinnaga 30 000 kr ning 30.03.2010 väljastanud ka teatise enampakkumisel määratud uuest, s.o. alandatud alghinnast summas 20 000 kr (käibemaksuga). Mõlemad nimetatud teatised on kostjate poolt kätte saadud. Seega on hageja liisinguandjana täitnud oma kohustuse teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme (avariilise sõiduki) uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (Riigikohtu lahend 29.04.2008 otsuse nr 3-2-1-33-08 p 18). Hageja on täitnud ka kostjatele müügiprotseduuris osalemiseks ettenähtud tingimused ning teatanud neile vara müümisest enampakkumisel, samuti alghinna alandamisest. Kostjad ei ole kasutanud oma õigusi liisingu-
eseme väljaostmiseks, hagejalt täiendava informatsiooni saamiseks ega liisinguesemele ostja leidmiseks. Kuigi liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 kahjustavad liisinguvõtjat ebamõistlikult ning on seetõttu vastavalt Riigikohtu lahendile 3-2-11-12 p 12 VÕS § 42 lg 1 järgi tühised, ei välista see liisingueseme müügihinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal. Enampakkumisega toimunud müügil kostjate teavitamist alghinna alandamisest on võimalik käsitleda ka kokkuleppena tagastatud vara realiseerimiseks parima pakkumise alusel kujuneva müügihinnaga ja vastavalt saadud hinda on võimalik käsitada vara tagastamisaegseks väärtusena. Kostjate vastuväited sõiduki võimalikust kõrgemast müügihinnast on paljasõnalised ja tõendamata. Kostjad on kohtus tunnistanud, et sõiduk muutus kasutuskõlbmatuks avarii tulemusena juba 05.08.2008 ning oli kuni lepingu ülesütlemiseni märtsis 2010 nende valduses. Sõidukit ei kasutatud ja selle väärtus võis seismisega pooleteise aasta jooksul langeda (kohtuistungi protokoll 31.10.2012, I, lk 176). Oma väiteid liisinguandjaga peetud läbirääkimistest enne vaidlusaluse lepingu nr 0176736L ülesütlemist, samuti kostjate poolt hagejale avaldatud avariilise sõiduki varasemast tagastamise soovist ja ka sõiduki väärtuse hindamisest 2008.a. A.K.Autoteenindus OÜ poolt (60 000 -70 0000 kr) ei ole kostjad asjas ühegi tõendiga tõendanud. Kostjate ja hageja vahelisest kirjavahetusest ilmneb poolte suhtlus alates 12.03.2012, kuid seda seoses teise sõidukiga (XXX). Vaidlusaluse liisingulepingu ese oli aga kostjate poolt selleks ajaks juba tagastatud. Seega oli kostjatel võimalik enampakkumisega toimunud müügiprotsessis osaleda, müük toimus avalikult ning läbipaistvalt ja vastavalt enampakkumisel kujunenud kõrgemale pakkumisele avariiline sõiduk ka tegelikult müüdi. Kostjate väited sõiduki müümisest automüügiga tegelevale ettevõttele ja sellega seonduvast nö võimalikust suunatud müügist ei ole kohtus tõendamist leidnud. Antud juhul on hageja poolt esitatud tõendite alusel põhjendatud lugeda enampakkumisel kujunenud sõiduki müügihind vastavaks ka sõiduki väärtusele (turuhinnale) liisinguandjale tagastamise hetkel. VÕS § 367 lg 4 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesolevas asjas liisinguandjast tulenevaid asjaolusid lepingu ülesütlemisel tuvastatud ei ole. Vaidlusaluse liisingulepingu eseme (sõiduk reg.nr XXX) ostjaks oli Autoland OÜ ja VÕS § 367 lg 4 tulenevalt on hageja seega õigustatud nõudma kostjatelt ka Moneklar OÜ poolt osutatud müügiteenuse eest tasutud summa hüvitamist. Kuna kostjad ei ole tõendanud oma väiteid avariilise auto tagastamiseks hagejaga eelnevalt peetud läbirääkimistest ning sellega seoses ka võimalikust kahju tekkimisest hagejast tulenevatel asjaoludel, siis puudub kohtul ka alus VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamiseks. Kostjad ei vaidlustanud hageja esitatud viiviste nõude arvestust, mistõttu kuulub hageja poolt nõutav viivis väljamõistmisele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.R-Takso OÜ, Risto Laeks ja Risto Raie esitasid Viru Maakohtu 12. veebruari 2013 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi jätta rahuldamata. Alternatiivselt taotlesid apellandid viivist vähendamist 50 protsendini põhivõlgnevuse suurusest. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) lähtus maakohus hageja nõude õigsuse kontrollimisel selle tagastamisaegse väärtuse asemel ekslikult müügihinnast ja jättis sellega VÕS § 367 lg 3 õigesti kohaldamata. Samuti jättis kohus tähelepanuta kostjate poolt viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08 p 18 ja nr 3-2-1-118-08;
2) ei ole vara müümine enampakkumisel selline meetod, mille tulemusena selguks vara keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 tähenduses. Enampakkumisel osaletakse selleks, et objekt saada kätte turuhinnast odavamalt. Samuti seab enampakkumine ette ka kauplemise ajalised piirid. Lisaks on vaidlusalust vara ka vastustaja enda poolt hinnatud kõrgemaks kui enampakkumisel saadud hind. Maakohtu otsuse leheküljelt 10 nähtuvalt on tsiviilasjas kogutud tõendid, mille kohaselt 18.03.2010 pandi vaidlusalune sõiduk müüki hinnaga 30 000 kr, kuid juba 12 päeva hiljem alandas vastustaja hinda koguni 1/3 võrra 20 000 kroonini; 3) on ebaõige kohtu seisukoht, et kostjatel oli võimalik ise müügiprotsessis osaleda ning müük toimus läbipaistvalt. Kostjal ei olnud võimalik mõjutada müügiprotsessi olukorras, kus samal ajal müügihinnast kostjatele teatamisega hakkas liisinguandja sõidukit müüma. Ükski isik ei nõustu kostjate palvel ostma sõidukit kallima hinnaga kui liisinguandja seda samal ajal müüb. Teiseks langetas liisinguandja vara hinda 12 päevaga 1/3 võrra, kuid Eestis ei tehta ostuotsuseid väga kiiresti. Eriti avariiliste sõidukite puhul, kus ostjad sooviksid täpsemalt vara seisukorraga tutvuda. Samuti ei järginud hageja iseenda kehtestatud müügiprotseduuri; 4) on maakohus tsiviilasjas jaganud tõendamiskoormuse ebaõigesti ning heitnud kostjatele ette, et nad ei ole tellinud vara väärtuse tuvastamiseks ekspertiisi. Hagi tõendamise kohustus on hagejal, mitte kostjal, ning kui hageja ei suuda oma nõudeid tõendada, tuleb jätta hagi nõude tõendamatuse tõttu rahuldamata; 5) esitasid apellandid VÕS § 113 lg 8 ja 162 alusel alternatiivselt taotluse viivise vähendamiseks 50 protsendini väljamõistetavalt põhivõlgnevuse summalt. Kokkulepitud suuruses viivise nõudmine ei ole poolte võlasuhet, käesoleva kaasuse asjaolusid ning poolte majanduslikku seisundit võrreldes ja arvestades mõistlik. Juba maakohtu otsusega väljamõistetud viivis moodustab ettevõtte käibest veerandi. Ebaõiglane on nõuda viivist kaasapellantidelt Risto Raielt ja Risto Laeksilt.
6.AS Swedbank Liising vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei nõustu vastustaja apellantide seisukohaga, et maakohus oleks pidanud hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata jätma. Vastustaja on kohtumenetluse vältel esitanud hulga tõendeid, millega on tõendatud konkreetse liisingueseme turuväärtus: vara üleandmise-vastuvõtmise akt, millelt nähtuvad vara puudused selle tagastamise hetkel; vara müügiakt, mis sisaldab informatsiooni müügiperioodi kestvuse ning vara müügihinna; pildid sõiduki seisukorra kohta; enampakkumise protokoll; vara müügiarve ja selle tasumist kinnitav maksekorraldus. Loetletud tõendite põhjal on võimalik tuvastada, milline oli vastustajale tagastatud avariilise liisingueseme turuväärtus selle tagastamise hetkel. Apellandid ei ole esitanud omalt poolt ühtegi tõendit, mis lükkaksid ümber vastustaja väited. Õige on maakohtu seisukoht, et apellantide poolt esitatud www.auto24.ee sõidukite müügipakkumiste väljatrükk ei ole asjakohaseks tõendiks, sest antud juhul on tegemist avariilise sõidukiga; 2) on ebaõige apellantide seisukoht, et nemad ei pidanudki vara turuväärtuse kohta tõendeid esitama. Kohaliku keskmise müügihinna kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-184-12 p 20); 3) on alusetu ja tõendamata apellantide väide, et sõiduk müüdi kiirmüügi teel. Vastustaja on tõendanud, et vara suunati müüki 12.03.2010 ning müügihind tasuti vastustajale 12.05.2010. See tähendab, et sõidukit müüdi kaks kalendrikuud;
4) ei ole apellandid põhjendanud, millele tugineb nende arvamus, et vara enampakkumisel osaletakse selleks, et objekt kätte saada turuhinnast odavamalt. Kõigil huvilistel on võimalik enampakkumisel osaleda ning pakkuda sellist hinda, mida ollakse nõus konkreetse eseme eest tasuma; 5) on TsMS § 367 alusel esitatud viivisenõue põhjendatud ega kuulu vähendamisele. Alates lepingu ülesütlemisest 16.03.2010 kuni hagiavalduse esitamiseni 23.04.2012 (s.o 770 kalendripäeva eest) ei ole vastustaja üldse viivist arvestanud ega vastavat viivise nõuet apellantide vastu esitanud. Seega on apellantide kohustused nimetatud ajavahemiku eest arvestamata viiviste võrra nagunii juba väiksemad. Apellantide kohustused on täitmata juba kolm aastat. Apellant 2 ja apellant 3 on apellandi 1 juhatuse liikmed, seega andnud käendused majandus- ja kutsetegevuses, mitte tarbijatena. Järelikult on nende võimuses otsustada, kas apellant 1 täidab oma lepingujärgseid kohustusi või mitte, mille tulemusena selgub omakorda käendajate vastutuse ulatus.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Viru Maakohtu
12.veebruari 2013 otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas täielikult hageja taotluse kostjatelt viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega piirab kostjatelt väljamõistetava viivise suuruse nõude põhisumma suurusega. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
8.Asja materjalidest nähtuvalt on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel ja kas hageja kui liisinguandja poolt võõrandamisel saadud sõiduki müügihind ongi sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel. Vaidlusaluseks liisinguesemeks oli sõiduauto Renault Megane Grandtour SL Business Line 1,4, ehitusaasta 2007, numbrimärgiga XXX (I kd tl 30). Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et liisingu esemeks olnud auto oli avariiline. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb liisinguandja kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt lahendid nr 3-2-1-184-12; nr 3-2-1-33-08), et VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel peab kohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-184-12 p-i 20 kohaselt saavad liisingueseme väärtuse ehk turuhinna kohta TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled. Liisinguandja saab tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind. Kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Seega peaks käesoleval juhul vastustaja tõendama, et liisinguese müüdi turuhinnaga ning apellandid tõendama, et tegelik turuhind oli kõrgem. Ka apellantide poolt viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt ei ole iseenesest välistatud liisingueseme müügihinna lugemine selle turuhinnaks.
9.Asjakohane ei ole apellantide väide, et maakohus oleks pidanud jätma hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Vastustaja on kohtule tõendanud (I kd, tlk 123-124), et liisinguese müüdi avalikul enampakkumisel portaali www.avariilised-autod.ee vahendusel hinnaga 1224,97 eurot (23 000 kr) käibemaksuga. Liisinguese suunati algselt müüki küll kõrgema hinnaga (30 000 kr; I kd, tlk 109), kuid selle hinnaga ostjaid ei leidunud. Müügiperioodi pikkus (2 kuud) ja liisingueseme müük spetsialiseeritud suunitlusega portaalis avalikul enampakkumisel annavad alust eeldada, et liisinguese müüdi turuhinnaga. Apellandid ei ole tõendanud, et pikema müügiperioodi jooksul või mõnda teist müügiviisi kasutades olnuks tõenäoline leida liisinguesemele ostjaid kõrgema hinnaga.
10.Vastustaja (hageja) väitel ongi auto müügihind 1224,97 eurot (käibemaksuta) sellises seisukorras auto tagastamise hetke väärtus. Apellandid (kostjad) leidsid, et hageja müüs auto alla
turuhinna. Oma vastuväite tõendamiseks on kostjad esitanud maakohtule portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljavõtted (I kd, lk 184-185). Riigikohtu praktikast tulenevalt võivad portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid iseenesest olla asjakohased ja lubatavad tõendid, kuid turuhinna määramisel ei saa lähtuda ainult www.auto24.ee portaali väljavõtetest, vaid arvesse tuleb võtta ka teisi võimalikke tõendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-184-12 punktis 28 nr 3-2-1-156-13 p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse keskmeks oleva avariilise auto väärtust võimalik tõendada üksnes portaali www.auto24.ee väljavõtetega. Avariilisus on auto väärtust oluliselt mõjutav puudus, mistõttu on avariilise auto turuväärtus eelduslikult oluliselt madalam mitte-avariilise, s.o sõidukõlbuliku, auto omast. Portaali www.auto 24.ee väljavõtetega võiks avariilise auto väärtust ligikaudselt tõendada siis, kui autol on vaid väga väikesed puudused (katkine latern või kriimustatud värv) ning on täpselt teada, kui palju selline puudus auto väärtust mõjutab või kui palju puuduse kõrvaldamine maksma läheks. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et käesoleval juhul avariilisus liisingueseme väärtust eriti ei mõjutanud ja tegemist oli vaid nn plekimõlkimisega. Üleandmis-vastuvõtmisaktist (I kd, lk 57) nähtub, et auto katus on defektne, vasak peegel katki, esiklaas mõrane, kapott defektne, 1× turvapadi avanenud, esistange küljest ära võetud ja asub salongis, esituled katki, tagatuled katki, tagumine luuk defektne, vasak tagumine nurk defektne, tagavararatas puudub. Apellantide sellekohane väide ei ole kooskõlas ka tema varasemate väidetega. Kostjate lepinguline esindaja on
4.septembri 2012 istungil tunnistanud, et auto ei kuulunud taastamisele (I kd, lk 156). Ka 28. mai 2012 seisukohas on kostjad tunnistanud, et autoga ei olnud enam võimalik liigelda (t lk 104).
31.oktoobri 2012 istungi protokollis lk 175 on kostja tunnistanud, et puksiirteenus oli vajalik, sest avariiline sõiduk ise ei liikunud. Seega esinesid liisinguesemel tagastamise hetkel olulised puudused. Portaali www.auto24.ee väljavõtted sobiksid tõendama auto väärtust enne avariid. Pooled ei ole esitanud kohtule asjatundja arvamusi vms tõendeid tõendamaks, kui palju avariilisus auto väärtust täpselt vähendas. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus teinud pooltele korduvalt ettepaneku ekspertiisi korraldamiseks, kuid pooled pole maakohtus ekspertiisi soovinud (II kd, lk 39). Ringkonnakohus on seisukohale, et kuna portaalis www.auto24.ee müüakse sõidukõlblikke autosid, ei oma nimetatud portaali müügipakkumiste väljavõte tõendamisväärtust avariiliste sõidukõlbmatute autode puhul. Lisaks ei kajasta portaali väljavõte samalaadseid sõidukeid. Ühte tabelisse on koondatud nii mootoriga 1.4 ja võimsusega 72 kw kui ka mootoriga 1.6 ja võimsusega 82 kw autod, kusjuures viimased on tabelist nähtuvalt mõnevõrra kallimad. Seega apellandid omapoolseid vastuväiteid liisingueseme turuhinna osas tõendanud ei ole ning liisingueseme väärtuseks, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel, on liisingueseme müügihind 1224,97 eurot. Arvestades menetlusosaliste kirjeldusi auto seisukorra kohta (ei olnud sõidukõlblik, vajas puksiirteenust, salong oli hävinud) ja toimikus olevaid liisinguesemest tehtud fotosid (I kd, tlk 135136), peab ringkonnakohus nimetatud hinda eluliselt usutavaks.
11.VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Pooltel puudub vaidlus selles, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud liisinguvõtjast ning seetõttu on hagejal liisinguandjana õigus nõuda ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist. Hageja nõuab kostjatelt lisakulu väljamõistmist summas 184,29 eurot (ilma käibemaksuta), mis sisaldab endas vahendustasu auto müümise eest ja puksiirteenust (I kd tl 58). Asja materjalidest nähtuvalt vahendas liisingueseme müüki Moneklar OÜ. Vahendustasu ja puksiirteenuse maksumus on hageja poolt Moneklar OÜ-le hüvitatud (I kd tl 58-59). Kostjad on vastu vaielnud vahendustasu (s.o müügikulu) maksmisele, väites, et tegemist on põhjendamatu ja mittehädavajaliku kuluga.
Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 9 asunud seisukohale, et „sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses. Kassatsioonkaebuses on õigesti esile toodud liisinguandja tegevuse suunatus reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud.“ Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on müügikulu 184,29 eurot (ilma käibemaksuta), mõistlikult põhjendatud ja tuleb kostjatelt hageja kasuks välja mõista. Kuna auto oli avariiline ning poolte ütlustest nähtuvalt ise ei sõitnud, on puksiirteenuse kasutamine ilmselgelt põhjendatud.
12.Apellant on nii maakohtu menetluses kui ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses taotlenud VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitise vähendamist. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega hakka neid TsMS § 659 ja § 454 lg 6 alusel üle kordama. Tõendamata ja paljasõnalised on kostjate väited, et kohe pärast avariid oleks auto väärtus olnud 60 000-70 000 kr. Samuti ei ole apellandid suutnud tõendada, et teistsuguse müügiprotseduuri korral olnuks liisingueseme müügihind kõrgem.
13.Maakohtus ei olnud poolte vahel vaidlust selles, et vara jääkmaksumus on summas 6388,50 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus on summas 611,75 eurot ja viivismaksete võlgnevus on summas 122,51 eurot. Käesoleva otsuse punktis 11 asus ringkonnakohus seisukohale, et sõiduauto tagastamise ja vahendamisega seotud kulu summas 184,28 eurot (käibemaksuta) on mõistlikult põhjendatud kulu ning tuleb jätta kostjate kanda. Seega on hagejal (vastustajal) nõue kostjate (apellantide) vastu summas 7307,04 eurot. Käesoleva otsuse punktis 10 tuvastas ringkonnakohus, et liisingueseme väärtuseks, mida tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel, on 1224,97 eurot (käibemaksuta). Arvestades eeltoodut, tuleb kostjatelt välja mõista solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse katteks 6082,07 eurot (7307,04-1224,97= 6082,07).
14.Hageja on esitanud ka nõude viivise väljamõistmiseks kostjatelt TsMS § 367 alusel protsendina (0,25% päevas) põhinõudelt kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Viivise määr on kokku lepitud liisingulepingu nr 0176736L punktis 5.1 (I kd, tlk 31). Apellandid on apellatsioonkaebuses taotlenud viivise vähendamist 50 protsendini põhisummast. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ning väljamõistetava viivise suurust tuleb piirata põhinõude summaga. Kohtupraktikas on laialdaselt tunnustatud Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05 p 18 tulenev seisukoht, et võlausaldaja peab rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendama, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Käesoleval juhul ei ole vastustaja maakohtule esitatud seisukohtades ega apellatsioonkaebuse vastuses tõendanud endal sellise kahju olemasolu, mis õigustaks viivise väljamõistmist põhivõlga ületavas summas. Ainuüksi asjaolu, et võlgnikud on lepingujärgsete maksete tasumisega olnud pikalt viivituses, ei õigusta viivise väljamõistmist põhivõlast suuremas summas. Kostjate taotlus viivise vähendamiseks 50 protsendini põhivõlast tuleb jätta rahuldamata. Kostjate poolt tasutava viivise suurus sõltub nende poolt põhinõude täitmisest ja põhinõude suuruses
väljamõistetav viivis ei ole ebamõistlikult suur VÕS § 162 tähenduses. Apellantide põhjendused viivise vähendamiseks alla põhinõude summa ei ole kohtupraktikat ja kaasuse asjaolusid arvestades asjakohased ega arvestatavad. Asjakohane ei ole ka apellantide väide, mille kohaselt on apellantidelt 2 ja 3 viivise nõudmine ebaõiglane. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingute ( I kd, tlk 65-66 ja tlk 73-74) ning VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad apellandid 2 ja 3 solidaarselt apellandiga 1 viimase poolt liisinguvõtja ees võetud kohustuste täitmise eest.
15.Menetluskulude jaotust maakohtus ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta hoolimata maakohtu otsuse osalisest tühistamisest. Riigikohus on korduvalt toonitanud, et kohus ei vähenda viiviseid omaalgatuslikult, vaid üksnes võlgniku taotlusel (nt lahendid nr 3-2-1-31-97, nr 3-2-1-3201, nr 3-2-1-66-05). Toimiku materjalidest nähtuvalt ei esitanud apellandid maakohtu menetluses viiviste vähendamise taotlust, mistõttu ei saanud maakohus nimetatud taotlust ka rahuldada. Seetõttu tuleb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas jätta muutmata. TsMS § 171 lg 2 kohaselt võib kohus jätta apellatsioon- või määruskaebuse menetluskulud täielikult või osaliselt selle apellandi või määruskaebuse esitaja kanda, kelle kasuks otsus tehakse, kui viimane võidab uue esitatud asjaolu põhjal, millele ta oleks võinud tugineda juba maakohtus. Arvestades, et hageja oleks võinud viivise vähendamise taotluse esitada juba maakohtus, ringkonnakohus rahuldas hageja viivise vähendamise taotluse üksnes osaliselt ning muus osas jäi apellatsioonkaebus rahuldamata, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud täies ulatuses apellantide kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.