2.Välja mõista kostjalt XXX hageja Swedbank Liising AS kasuks põhivõlana 8783,40 eurot (kaheksa tuhat seitsesada kaheksakümmend kolm eurto ja 40 senti) ning 1. detsembri 2010 seisuga sissenõutavaks muutnud viivitusintress (viivis) 47,16 euro (neljakümne seitsme euro ja 16 sendi) ulatuses. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja XXX kanda.
2-12-44131 Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 25. veebruaril 2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Swedbank Liising AS (edaspidi hageja) esitas 30.10.2012 Harju Maakohtule hagi XXX(edaspidi kostja) vastu 8783,40 euro ja viivise summas 47,16 eurot väljamõistmiseks.
Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja OÜ XXX(endise ärinimega Osaühing XXX; 13.09.2012 registrist kustutatud, registrikood 10714485, edaspidi liisinguvõtja) 18.06.2009 liisingulepingu nr XXX (edaspidi liisinguleping), mille esemeks oli sõiduauto Opel Vectra, 3.2, ehitusaasta 2004 (edaspidi liisinguese või liisitud sõiduk). Hageja ostis liisinguvõtja poolt valitud liisingueseme ning andis selle 18.06.2009 liisinguvõtjale üle liisingulepingu lisa nr 1 alusel. Hageja kohustus andma liisingueseme lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.3 ja kokkulepitud viivise määr oli 0,25% päevas. Liisinguvõtja kohustus sõlmima kohustusliku liikluskindluse lepingu, tasuma täielikult kindlustusmaksed ja muud kindlustusega seotud kulutused, tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise, samuti tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Hageja ja kostja sõlmisid 08.06.2009 käenduslepingu nr XXX (edaspidi käendusleping) käendaja vastutuse piirmääraga 11 133,69 eurot, mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga 18.06.2009 sõlmitud liisingulepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Käenduslepingu punkti 4 kohaselt on käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks liisingulepingu järgse iga makse tasumise tähtpäev. Liisingulepingu ülesütlemisel on kohustuse täitmise tähtpäevaks päev, 2(9)
2-12-44131 milliseks liisinguvõtja kohustub ennetähtaegselt tasuma kõik liisingulepingu alusel võlgnetavad summad. Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvad põhiosa- ja intressimaksed. Liisinguvõtja poolt on hagejale tasumata liisingulepingu alusel liisinguvõtjale esitatud arved, sh debitoorne võlgnevus (põhiosa) 606,37 eurot ja intressivõlgnevus 205,65 eurot, kokku 812,03 eurot. Hageja arvestas tähtaegselt tasumata põhiosa võlgnevuselt viivist 0,25% päevas, viivisvõlgnevus moodustas 01.12.2010 seisuga 47,16 eurot. Lisaks tasus hageja liisinguvõtja eest AS-ile Swedbank P&C Insurance Vara liikluskindlustuse makseid, võlgnevus kokku 251,60 eurot. Hagejal on liisinguvõtja vastu nõue hageja poolt tasutud kindlustusmakse summa ulatuses tulenevalt lepingu üldtingimuste punktist 6.3.2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 455 lõikest 1. Kuna liisinguvõtja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja 29.12.2010 liisinguvõtjale kirjaliku teatise lepingu ülesütlemise kohta, märkides, et liisinguvõtjal oli võlgnevus 90 kalendripäeva eest ning paludes tasuda kogunenud võlgnevus hiljemalt 18.01.2011. Hageja hoiatas, et kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust nimetatud tähtajaks, ütleb hageja lepingu ühepoolselt üles, mille tulemusena kohustub liisinguvõtja tagastama liisingueseme. Kuna kostja ei tasunud lepingujärgset võlgnevust, ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt liisingulepingu üldtingimuste punktide 7.1.3 ja 7.1.5. alusel üles 02.02.2011. Liisinguvõtja ei tagastanud vara vabatahtlikult, ka XXX OÜ abiga ei õnnestunud vara valdust taastada. Kuna vara ei õnnestunud kätte saada, on liisinguvõtja võlgnevus hagejale ees: vara jääkväärtus 7719,77 eurot, debitoorne võlgnevus 812,03 eurot, viivismaksete võlgnevus 47,16 eurot ning kindlustusmaksete võlgnevus 251,60 eurot, kokku 8830,56 eurot. 19.07.2011 saatis hageja liisinguvõtjale kirjaliku teatise, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda. Hageja teatas 29.12.2010 kirjas kostjale liisinguvõtja täitmata kohustusest summas 8333,37 eurot ning palus need kostjal täita. 19.07.2011 kirjas palus hageja ka kostjal kõik liisingulepingust ja selle ülesütlemisest tulenevad võlgnevused kokku summas 8625,80 eurot tasuda. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevust tasunud. Hageja leiab, et töösuhte lõpetamine liisinguvõtjaga käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmisest.
ei
vabasta
kostjat
KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
3.Kostja vaidleb hagile vastu.
Kostja lõpetas liisinguvõtjaga töösuhte 31.10.2010. Kuivõrd kostja teadis, et esialgne liisinguvõtja oli hagejale jäänud liisingumakseid võlgu ning pärast töösuhte lõppemist puudub kostjal igasugune kontroll ja ülevaade liisinguvõtja poolt liisingulepingu täitmise üle, pöördus kostja enne liisinguvõtjaga töösuhte lõpetamist hageja poole ja pakkus hagejale asendustehingut. Asendustehingu korral oleks maksejõuline isik Silver Altmann võtnud liisingulepingust tulenevad kohustused üle ja asunud neid täitma. Kuivõrd hageja on teinud XXXpakkumise liisingulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks, aktepteeris hageja sel hetkel XXXmaksejõulise ning liisingulepingu täitmiseks sobiva isikuna. Samas juhib kostja kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja poolt XXXtehtud pakkumine ei olnud mitte liisingulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmine, st samadel tingimustel uue liisingulepingu sõlmimine/jätkamine, vaid 3(9)
2-12-44131 hageja pakkumine sisaldas esialgsest liisingulepingust ebasoodsamaid tingimusi. Eeltoodust nähtub, et XXXpoolt liisingulepingu jätkamine samadel tingimustel jäi ära just hagejast tulenevalt. Hageja on oma tegevust õigustanud lepinguvabaduse põhimõttega, millest lähtuvalt ei pidanudki hageja XXXsamadel tingimustel lepingut sõlmima. Kostja hagejaga ei nõustu. Lepinguvabadusest tulenev õigus valida, kellega sõlmida leping, ei ole absoluutne ja võib olla hea usu põhimõtte alusel piiratud. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09 tehtud otsuses (p 31) asunud seisukohale, et keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kostja on seisukohal, et ka käesoleval juhul ei olnud hagejal õigust keelduda XXXpoolt liisingulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmisest samadel tingimustel, mida hageja võimaldas esialgsele liisinguvõtjale. Hageja on pahatahtlikult keeldunud XXXliisingulepingu jätkamisest esialgsetel tingimustel, omamata seejuures selleks mingit olulist põhjust. Sealhulgas ei oleks XXXsamadel tingimustel liisingulepingu jätkamine tekitanud hagejale mingit kahju. Vastupidiselt käesolevale olukorrale oleks eeltoodud tehingu sõlmimisega välditud käesolevat vaidlust ning seeläbi pooltele kahju tekkimist. Kuivõrd hageja on oma tegevusega tekitanud kahju ka kostjale, mis seisneb eelkõige käenduskohustuse tekkimises, siis on hageja tegevus hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja hinnangul oli XXXliisingulepingu jätkamine samadel tingimustel sel hetkel ainuke mõistlik lahendus. Kuna on ilmselge, et võimsa mootoriga (3.2 liitrine bensiinimootor) kaasneb märkimisväärselt kõrgem kütusekulu, ei olnud liistud sõidukile sel ajal (majanduskriisi perioodil) ka nõudlust. Kõnesolev sõiduk oli müügis juba enne, kui kostja pakkus hagejale, et XXXvõtab liisingulepingust tulenevad kohustused üle. Kokkuvõttes viitab kostja VÕS § 6 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-le 2 ning leiab, et hageja on käitunud kostja suhtes hea usu põhimõtte vastaselt, mistõttu palub jätta hagi rahuldamata.
MENETLUSE KÄIK
5.Asja sisulise arutamisel 15.01.2014 toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja varasemas menetluses esitatud nõuete ja seisukohtade juurde. Hageja esindaja kinnitas, et XXXtehti pakkumine uue liisingulepingu sõlmimiseks, kuid XXXloobus sellest, kuna puudus raha sissemakse tegemiseks.
6.Kostja ega tema esindaja 15.01.2014 kohtuistungile ei ilmunud. Ilmumata jätmise põhjustest ei ole kostja ega tema esindaja kohut teavitanud. Kostja on oma allkirjaga 06.11.2013 istungiprotokollis kinnitanud, et teda on teavitatud kohtuistungi toimumisest 15.01.2014 ning selgitatud istungilt puudumise tagajärgi (vt tl 108). Kohus otsustas 15.01.2014 istungil lahendada asja sisuliselt kostja osavõtuta vastavalt TsMS § 414 lg-le 1.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
8.Hageja nõuab kostjalt kui käendajalt liisitud sõiduki ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulude hüvitamist (ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega) ning lepingujärgsete kohustuste täitmist (sh osamaksete, intressi- ja kindlustusmaksete nõuded). 4(9)
2-12-44131
9.Kõnesolevad nõuded võiksid kohtu hinnangul kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 367 normidega. VÕS § 108 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Hageja on tuginenud nõuete esitamisel ka liisingulepingu (vt tl 7-10) punktile 6.1, liisingulepingu üldtingimuste (vt tl 7-16, edaspidi hageja üldtingimused) punktile 6.3 alapunktidele ning VÕS § 455 lg-le 1. Liisingulepingu punkti 6.1. kohaselt kohustus liisinguvõtja sõlmima kohustusliku kindlustuslepingu. Hageja üldtingimuste punkti 6.3 kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult liisinguvõtja, punkti 6.3.1 kohaselt kohustus liisinguvõtja tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Hageja üldtingimuste punkti 6.3.2 järgi kohustus liisinguvõtja tasuma kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandjate regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Samuti nõuab hageja viivise väljamõistmist. Selleks annab õigusliku aluse VÕS § 113 lg 1. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 142 lg 2 teisest lausest tulenevalt võib tagada ka tulevast kohustust, kui kohustus on piisavalt määratletav. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
10.Kohtumenetluse osapooltel ei ole vaidlust vähemalt järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle: - Hageja on sõlminud 18.06.2009 liisinguvõtjaga hagiavalduses nimetatud liisingulepingu (nr XXX), mille alusel kohustus hageja omandama liisinguvõtja poolt määratud sõiduki (liisingueseme) ning andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustus aga tasuma sõiduki eest makseid (osamakseid) vastavalt liisingulepingus kokkulepitule. - Hageja on sõlminud kostjaga 08.06.2009 käenduslepingu (nr XXX), millega kostja II võttis endale hageja ees kohustuse tagada solidaarselt põhivõlgnikuga liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmine (käendaja vastutuse maksimumsummaga 11 133,69 eurot). - Hageja on liisingulepingu alates 19.01.2011 ennetähtaegselt kehtivalt üles öelnud (st vaidlust ei ole ülesütlemise materiaalsete eelduste olemasolu ja/või formaalsete nõuete täitmise üle). Nõustumist eelnimetatud hagi aluseks olevate asjaoludega saab kohtu hinnangul järeldada kostja 03.01.2014 vastusest hagiavaldusele (vt tl 155-157).
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on teostanud enda liisingulepingust tulenevaid õigusi vastuolus hea usu põhimõttega ning tekitanud sellega mh kostjale kahju.
12.Kohtu hinnangul on hageja nõuded hagiavalduses märgitud ja tõendamist leidnud asjaoludel õiguslikult põhjendatud ning kostja vastuväited ei anna alust hageja nõuete osaliseks või täielikuks rahuldamata jätmiseks. Kohus põhjendab esitatud seisukohti järgmiselt. 5(9)
2-12-44131
13.VÕS § 367 lg-st 1 tuleneb, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad osundatud paragrahvi teine ja kolmas lõige. VÕS § 367 lg-st 3 tuleneb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
14.Hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingu lisaks olevast maksegraafikust (vt tl 11) nähtuvalt, moodustasid liisinguvõtja poolt liisinguandajale hüvitamata liisingueseme omandamise kulutused lepingu lõppemise seisuga 7719,77 eurot. Liisingulepingu päisest järelduvalt sisaldab maksegraafikus märgitud liisingueseme maksumus 9998,98 eurot ka käibemaksu (lepingu sõlmimise ajal kehtinud määras 18%). Seega sisaldab ka maksegraafikust nähtuv summa 7719,77 eurot eelduslikult käibemaksu. Kuivõrd liisinguese on jäänud hageja omandisse, tuleks kulutuste VÕS § 367 lg 1 kulutuste suuruse määramisel arvestada ka liisingueseme väärtust. Samas ei ole liisinguvõtja hageja väitel liisitud sõidukit (st asja otsest valdust) pärast lepingu ülesütlemist tagastanud ning liisingueset ei ole hagejal senini õnnestunud tagasi saada ka kolmandate isikute abiga. Hageja sellesisulisi väited kinnitab hagiavaldusele lisatud memo vara tagastamata jätmise põhjuste kohta (vt tl 39). Kostja ei ole menetluses väitnud, et liisinguese on tegelikult hagejale tagastatud. Liisingueseme tagastamine ei ole olemasolevate tõendite põhjal ka tuvastatav. Isegi kui hagejal õnnestuks liisitud sõiduki valdus tagasi saada, võib 2004. aastal ehitatud autol puududa praeguseks hetkeks arvestatav jääkväärtus. Liisitud sõiduk võib olla majanduslikus mõttes üldse hävinenud. Sellisele võimalusele viitab eelmärgitud memost nähtuv asjaolu, et alates 2010. aasta oktoobrist puudub sõidukil kehtiv korraline ülevaatus. Järelikult ei ole võimalik selle sõidukiga õiguspäraselt liikluses osaleda ning tõenäoliselt autot sihtotstarbeliselt ei kasutata.
15.Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole võimalik VÕS § 367 lg 1 kohase nõude suuruse määramisel liisingueseme väärtust praegusel juhul arvestada. Seega on hageja õigustatud nõudma liisingueseme omandamise kulutuste hüvitamist 7719,77 euro ulatuses.
16.Hageja on esitanud nõude ka liisingu põhiosa maksete võlgnevuse summas 606,37 eurot, intressi summas 205,65 eurot ning 251,60 euro suuruse kindlustusmaksete võlgnevuse tasumiseks. Nõuete tõendamiseks on hageja esitanud kohtule liisinguvõtjale liisingulepingu alusel saadetud arved põhiosa maksete ja intressimaksete tasumiseks (vt tl 18-22) ning liikluskindlustuse arvete tasumist tõendavad dokumendid (vt tl 23-32). Kostja ei ole väitnud, et kõnealused liisinguvõtja kohustused oleks täidetud hagis märgitust suuremas ulatuses. Kohus ei ole taolisi asjaolusid menetluse käigus ka tuvastanud. Käsitletavad hageja nõuded kuuluvad rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, kindlustusmaksete võlgnevuse osas koosmõjus liisingulepingu punktiga 6.1, ja hageja üldtingimuste punktidega 6.3.1 ja 6.3.2.
17.Hageja nõuab ka 01.12.2010 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise tasumist summas 47,16 eurot. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Liisingulepingu esilehelt nähtuva kokkuleppe järgi on viivise määraks 0,25% päevas. Hageja viivisearvestus nähtub hagiavaldusele lisatud viivisarvetest (vt tl 33-35). Kohtu 6(9)
2-12-44131 hinnangul on viivisenõue esitatud ulatuses õiguslikult põhjendatud. Kostja ei ole hageja viivisearvestusele menetluses vastu vaielnud ega taotlenud viivise vähendamist. Poolte vahel sõlmitud käendusleping ei välista kostja kui käendaja vastutust hageja viivisenõuete eest.
18.Kohus märgib täiendavalt, et liisinguleping on selle sõlmimise asjaoludest järelduvalt sõlmitud hageja tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Hageja tüüptingimusteks tuleb kohtu arvates lugeda ka liisingulepingu juurde kuuluvaid hageja üldtingimusi. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg-st 3 tulenevalt võib tüüptingimus sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Samas ei ole otsuses viidatud tingimused kohtu hinnangul liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ega seetõttu VÕS § 42 lg 1 alusel tühised. See kohtu järeldus puudutab ka viivisekokkulepet, mille kohaselt on liisinguvõtjal kohustus raha maksmisega viivitamisel tasuda liisinguandjale viivist 0,25% võlgnetavalt summalt päevas.
19.Kostja leiab, et hageja on rikkunud liisinguandja õiguste teostamisel hea usu põhimõtet, kuna on põhjendamatult keeldunud XXXpoolt liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste ülevõtmisest. Vastavalt TsÜS § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõte hõlmab ka enda õiguste kuritarvitamise keeldu. Vastavalt VÕS § 149 lg-le 1 võib käenda esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Seega on käendajal õigus tugineda ka hageja hea usu põhimõtte vastasele käitumisele suhetes liisinguvõtjaga.
20.Kohus praegusel juhul siiski ei nõustu kostja etteheidetega hea usu põhimõtte rikkumise kohta hageja poolt. Asja materjalidest nähtuvalt on liisinguvõtja tõepoolest avaldanud soovi liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste üleandmiseks S.Altmannile. Seda tõendab eeskätt liisinguvõtja 16.09.2010 taotlus liisingulepingu lõpetamiseks (vt tl 72). Hageja ei ole kõnesolevat asjaolu menetluses ka vaidlustanud. VÕS § 179 lg 1 järgi võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
21.Hageja väidetest järelduvalt ei ole liisinguandja pidanud XXXkrediidivõimet piisavaks, et anda liisinguvõtjale VÕS § 179 lg 1 kohane nõusolek liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks. Hageja esindaja selgituste järgi 15.01.2014 kohtuistungil ei võimalda hageja oma praktikas reeglina liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste üleandmist, kui leping on sõlmitud juriidilise isikuga ja lepingut soovib võtta üle füüsiline isik (vt tl 161). Lisaks tuleb arvestada, et VÕS § 179 lg 3 ja § 177 lg 1 järgi nende koosmõjus oleks kostja poolt antud käendus kui põhivõlgniku isikuga lahutamatult seotud tagatis lepingu ülevõtmisel eelduslikult lõppenud. Lisaks oli esitatud tõenditest järelduvalt hageja jaoks oluline, et liisinguvõtja või XXXtasuks lepingu ülevõtmise korral 2010.a septembri seisuga tekkinud võlgnevuse. See nähtub eeskätt hageja võlahalduse spetsialisti XXX16.09.2010 ekirjast (vt tl 63). Selles küsimuses ei ole osapooled ilmselt kokkulepet saavutanud. 7(9)
2-12-44131 Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud kostja väide, nagu oleks hageja teinud XXXpakkumise liisingulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks (ja sellest hiljem taganenud). Hageja esindaja on 15.01.2014 kohtuistungil sellise pakkumise tegemist eitanud. Hageja on möönnud, et XXXtehti pakkumine uue liisingulepingu sõlmimiseks sama liisingueseme suhtes, kuid XXXei olevat pakkumisega nõustunud (vt tl 161). Kohtu arvates ei tõenda liisingulepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks pakkumise tegemist XXXka kostja poolt esitatud 16.09.2010 e-kiri (vt tl 63). See e-kiri kajastab hageja ja liisinguvõtja vahelist suhtlust või läbirääkimisi liisingulepingu ülevõtmise tingimuste üle. Lõplikke kokkuleppeid liisingulepingu ülevõtmise tingimuste ega ülevõtja isiku osas e-kirjast ei nähtu. Neid ei kinnita kohtu hinnangul ka 21.09.2010 e-kiri (vt tl 70).
22.Eelnenust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hageja ei ole liisinguandjana käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Iseenesest õige on kostja väide, et keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Samas ei tähenda see lepingu sõlmimise kohustust mistahes tingimustel. Kostja poolt viidatud Riigikohtu 04.03.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16409 on tehtud käesolevast juhtumist oluliselt erinevatel faktilistel asjaoludel. Liisingulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi ei saa võrrelda Riigikohtu lahendis vaidluse all olnud olmevee saamise ja reovee ärajuhtimise teenusega, milliste kättesaadavus peaks olema üldiselt tagatud. Kostja arvamus, et liisitud sõidukile poleks olnud majanduskriisi perioodil nõudlust, on kohtu hinnangul üksnes oletuslik olukorras, kus kõnesolev sõiduk jäi liisinguvõtja poolt hagejale üldse tagastamata.
23.VÕS § 145 lg 2 esimese ja teise lause järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingus (vt tl 43-44) ei ole käendaja kohustuste osas teistsuguseid kokkuleppeid. Käenduslepinguga on praegusel juhul käendatud küll tulevast kohustust (liisinguleping sõlmiti 10 päeva hiljem), kuid kohustus on käenduslepingus kohtu arvates piisavalt määratletav (VÕS § 142 lg 2). Kostja ei ole menetluses väitnud ka vastupidist. Hageja nõuded ei ületa käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat (11133,69 eurot). Eeltoodust johtuvalt rahuldab kohus hagi ning mõistab ülalmärgitud summad kostjalt hageja kasuks välja.
24.Kostja vastuväidetes esitatud asjaolu, et tema töösuhe liisinguvõtjaga lõppes 31.10.2010, ei oma kohtu arvates vaidluse lahendamisel õiguslikku tähtsust. Asja materjalide hulgas olevast käenduslepingust ega muudest tõenditest ei nähtu, et kostja käenduskohustuse tekkimine ja kehtivus oleks kuidagi sõltuvusse seatud töösuhte olemasolust kostja ning liisinguvõtja vahel.
25.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. 06.12.2013 määrusega on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi 8(9)
2-12-44131 õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (vt tl 143-145). Seega ei pea kostja nimetatud menetluskulusid kandma. Samas ei välista ega piira menetlusabi andmine TsMS § 190 lg 1 järgi menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.