Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-41980
Tsiviilasi
Nordea Finance Estonia AS-i hagi R. N. vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
12 500 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.08.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Nordea Finance Estonia AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Nordea Finance Estonia AS (registrikood 10237140, asukoht Liivalaia 45/47, Tallinn), lepinguline esindaja Dagne Niit Kostja R. N. (IK XXXXXX, elukoht XXXXXX) Kirjalik menetlus
Menetluse liik
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 06.08.2013 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud
1.Nordea Finance Estonia AS esitas 18.10.2012 Harju Maakohtusse hagi R. N. vastu võla 11 154,44 euro, sh müügikahjumi 3121,42 euro, tasumata lepingumaksete 6592,08 euro, müügikulu 1440,94 euro ja viivise 1345,56 euro saamiseks.
2.Hageja ja VRT Baltic OÜ sõlmisid liisingulepingu nr 520071312, mille esemeks oli sõiduk Mitsubishi Lancer Evo IX GSR S26. Liisingulepingu lisana sõlmiti Statoili kütusekaardi leping, millega hageja andis liisinguvõtja kasutusse kütuse krediitkaardi. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga kõigi liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. VRT Baltic OÜ ei täitnud kohustusi kohaselt ning jättis tasumata makseid 6592,08 eurot. Hageja ütles liisingulepingu üles 28.10.2009. Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Credit Expert abi. Valdus taastati 29.10.2009 ning vara müüdi 21.01.2010 hinnaga 16 719,17 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu ülesütlemise ajal oli vara jääkmaksumus 19 840,59 eurot, seega sai hageja müügiga kahju 3121,42 eurot. Müügiga kaasnes kulu 1440,94 eurot. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. VRT Baltic OÜ on registrist kustutatud ning põhivõlgniku lõppemisega on lõppenud ka tema kohustus, mida kostja käendab. Hageja ei tõendanud, et kostja sai 10.03.2010 nõudekirja kätte. Seega ei ole kostja täitmisega viivituses ning tal polnud võimalust nõuet kohtuväliselt täita. Müügiga kaasnenud kulutused on ebamõistlikult suured. Tõendamata on, millal sai hageja tagasi liisingueseme valduse. Arusaamatu on vahendustasu nõudmine. Hageja ei väljastanud kostjale teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta. Tõendamata on, et hageja edastas põhivõlgnikule arved ja ülesütlemisavalduse. Tasumata arvetest tulenev nõue on aegunud vähemalt summas 6208,61 eurot. Ülesütlemise tasu nõudmine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja on ise olulisel määral vastutav tekkinud kohustuste suuruse eest, sest hageja ei kasutanud õigust võtta vara oma valdusse, kui liisinguvõtja ei täida kohustusi kohaselt.
4.Tühine on liisingulepingus sisalduv tüüptingimus, mille kohaselt ei võeta nõude suuruse arvestamisel üldse arvesse liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Hageja ei teavitanud kostjat müügiprotsessi toimumisest ega hinna muutmisest. Sõiduki väärtus tagastamise hetkel oli 19 840,59 eurot ilma käibemaksuta ehk jääkväärtus. Liisinguleping oli kasutus- mitte kapitalirendi tüüpi, mis välistab põhimõtteliselt müügikuludest, samuti jääkväärtuse ja realiseerimisväärtuse vahest tulenevate nõuete esitamise.
5.Viivisenõue on tervikuna ebaselge. Käendusleping kehtis kuni 28.09.2012, mistõttu ei vastuta kostja hilisemalt sissenõutavaks muutuvate nõuete eest. Viivisemäär on ebamõistlikult suur. Hea usu põhimõttega on vastuolus kohustuse täitmise nõudmine käendajalt, kui hageja ei ole midagi ette võtnud põhivõlgniku käest nõuete sissenõudmiseks ega põhivõlgniku taastamiseks. Hageja tegevusetuse tõttu puudub kostjal võimalus põhivõlgniku vastu regressinõude esitamiseks.
Esimese astme kohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 06.08.2013 otsusega hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda.
7.Pooled ei vaielnud, et hageja ja VRT Baltic OÜ sõlmisid liisingulepingu ning et hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu. Kostja leidis, et tasumata arvetest tulenev nõue on aegunud vähemalt summas 6208,61 eurot. Hageja selgituse kohaselt kujuneb nn debitoorne võlgnevus arvete alusel, mis on esitatud perioodil 03.04. – 28.10.2009, varasemad arved on tasutud. Kuivõrd varasemad arved on hageja väitel tasutud, ei oma need asja lahendamisel tähendust ning kohus jättis need tähelepanuta. Võlgnevuses olevad arved on esitatud enne lepingu ülesütlemist ning viimane samal kuupäeval lepingu ülesütlemisega 28.10.2009. Liisingulepingu p 4.5 kohaselt tasub liisinguvõtja kõik lepingumaksed liisinguandja poolt esitatud arvete alusel. Arve mitteõigeaegne kättesaamine ei vabasta liisinguvõtjat lepingumaksete tähtaegse tasumise kohustusest. Pooled ei leppinud kokku, et lepingust tulenevad maksed muutuvad sissenõutavaks arve esitamisega ning hageja viide TsÜS § 147 lg-le 3 on asjakohatu. Maksed tuli tasuda vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Kohus leidis, et nõue ei ole ühegi tasumata arve osas aegunud.
8.Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et põhivõlgniku lõppemisega on lõppenud ka põhivõlgniku kohustus, mida kostja käendab. VÕS § 186 nimetab võlasuhte lõppemise alused. Võlasuhe ei lõppe juriidilisest isikust võlgniku registrist kustutamisega. VRT Baltic OÜ (hilisema nimega OÜ Khemarak Pomin) kustutati äriregistrist ÄS § 60 lg 3 alusel. Kuivõrd põhivõlgnik ei pankrotistunud, ei ole kostja viide VÕS § 146 lg 2 asjakohane.
9.Tuginedes VÕS § 145 lg-le 1 ja käenduslepingu p-le 8 ei olnud liisinguvõtjal kohustust nõuda kohustuste täitmist esmalt liisinguvõtjalt või taotleda tema suhtes likvideerimismenetluse läbiviimist. Kohus ei nõustunud kostjaga, et nimetatud tegematajätmised on vastuolus hea usu põhimõttega. Vastavalt VÕS § 65 lg-le 1 kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Käenduslepinguga olid pooled kokku leppinud solidaarvastutuse tekkimises.
10.Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et liisinguleping on üles öeldud 28.10.2009. Pooled vaidlesid selle üle, millal sai hageja tagasi liisingueseme valduse. Kostja viitas Balti Realiseerimiskeskus OÜ (BRC) arvele, mis on esitatud lepingueseme parkimise eest
01.06.- 29.10.2009. Viidatud on hageja ja BRC vahel sõlmitud komisjonilepingule. Kostja leidis, et nimetatud arvega on tõendatud, et liisingueseme valdus oli hagejal juba 01.06.2009. Hageja selgitusel leidis krediidijärelevalve töötaja auto24.ee portaalist liisingueseme müügikuulutuse, kuna liisinguvõtja oli liisingueseme müüki pannud. Hageja töötaja teavitas sellest Credit Expert OÜ-d, kes sõidukile 29.10.2009 järgi läks. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitas hageja e-kirja. Sõiduki kättesaamiseks tuli ära maksta parkimistasu, seetõttu on arvele kauba saajaks märgitud hageja. Samas vormistati ka vara vastuvõtuakt. Hageja leidis, et vastuvõtuaktiga on tõendatud, et vara valdus taastati 29.10.2009.
11.Hageja esitatud e-kirjast nähtub, et 29.10.2009 on hageja töötaja kirjutanud Credit Expert OÜ töötajale: „üks vrt balticu masin mitsu asub BRC müügiplatsil saadan vastava kontakti kes teile üle annab.“ Kuivõrd e-kirjas on nimetatud liisinguvõtjat ning väljend „mitsu“ viitab sõiduautole Mitsubishi, mis oli liisinguesemeks, toetab e-kiri hageja selgitust. Usutav on, et sõiduki kättesaamiseks tuli maksta ära parkimistasu ning seetõttu on arvel kirjas kauba saajana hageja. Kohus leidis, et BRC arve ei viita seega asjaolule, nagu oleks liisingueseme viinud parklasse hageja ning tal oleks olnud liisingueseme valdus vähemalt alates 01.06.2009. Hageja taastas vara valduse 29.10.2009, nagu nähtub vara vastuvõtuaktist. Seetõttu ei pidanud kohus põhjendatuks
ka kostja väiteid selle kohta, et hageja on alusetult esitanud liisingumaksete arveid alates 01.06.2009, sest liisinguese ei olnud enam liisinguvõtja kasutuses.
12.Hageja lähtus nõude arvestamisel sõiduki müügihinnast 261 598,11 krooni ehk 16 719,17 eurot. Kostja leidis, et liisingulepingu p 6.7 on tühine tüüptingimus. Pooled ei vaielnud, et p 6.7 on tüüptingimus. Riigikohus on lahendis 3-2-1-33-08 avaldanud seisukohta, et kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi.
13.Lepingust ei tulene liisinguandjale kohustust teha võõrandamisel kõik endast olenev parima ja kiirema tulemuse saavutamiseks. Puudub kohustus kaasata liisinguvõtja liisingueseme müügiprotsessi. Asjaolu, et müüki oli väidetavalt võimalik jälgida internetis, millist võimalust liisingulepingusse märgitud ei ole, ei tähenda, et liisinguvõtja oli müügiprotsessi kaasatud. Hageja on välja toonud, et kostja ega liisinguvõtja ei avaldanud soovi müügiprotsessis osaleda, kuid hageja pole väitnud ega esitanud tõendeid, et ta oleks proovinud neid sellesse kaasata. Liisingulepingu p 6.8 kohaselt, kui liisinguandjal ei õnnestu vara võõrandada 3 kalendrikuu jooksul alates lepingu ülesütlemisest, siis on liisinguandjal õigus nõuda kahju hüvitamist lepingu p-s 6.7 sätestatud summas. Liisingulepingu p 6.7 peaks poolte kokkuleppe järgi kohalduma sõltumata kostja kaasamisest müügiprotsessi. Seega on liisingueseme võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtjal. Kohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p 6.7 on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine. Kulude hüvitamise nõude ulatuse määratlemisel tuleb lähtuda VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust ehk liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
14.Kohus ei nõustunud kostjaga, et tähendust omab, et sõlmitud oli kasutusrenditüüpi liisinguleping. VÕS § 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva kulude hüvitamise nõude arvestamisel ei erista seadus kapitali- ja kasutusrenditüüpi liisingulepinguid.
15.Hageja selgituse kohaselt pandi liisinguese müüki 29.10.2009 hinnaga 23 328 eurot koos käibemaksuga. Kuna ostjat ei leidunud, alandati 11.12.2009 hinda 20 963 euroni. Hinda alandati veel 20 063 euroni (käibemaksuga) ehk 16 719,17 eurot käibemaksuta, millise hinnaga sõiduk müüdi. Hageja hinnangul vastas liisingueseme müügihind selle väärtusele, sest kui eseme müük toimub vabaturu tingimustes ja läbipaistvalt, selgub konkreetse eseme turuhind ehk väärtus eseme müügi käigus, täpsemini selle müümisel. Hageja esitas väljavõtte portaalist auto24.ee, mille kohaselt 28.10.2009 - 22.01.2010 oli 2007.a Mitsubishi Lancer Evo müügipakkumiste keskmine hind 25 256 eurot. Müügipakkumisi oli kokku 6. Hageja väitel on üldteada asjaolu, et müüki suunatakse sõiduk 10% või enam kõrgema hinnaga, kui see tegelikult müüakse. Seega oli keskmine turuhind maksimaalselt 18 942 eurot või alla selle.
16.Kohus leidis, et asjaolu, et müüki suunatakse sõiduk 10% müügihinnast kõrgema hinnaga, ei ole üldteadaolev. Hagejal oli kohustus tõendada, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel, hageja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Kohus leidis, et auto24.ee portaali väljavõte ei tõenda liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel. Hageja on ise välja toonud, et pakkumised ei anna infot selle kohta, millise hinnaga sõidukid reaalselt müüdi. Tegemist on üksnes müüja poolt soovitava hinnaga. Ülevaatest ei selgu, kas väljavõttes kajastuvad sõidukid olid liisinguesemega võrreldavas seisukorras. Ainult ühe sõiduki, s.o liisingueseme, müümine teatud hinnaga ei tõenda, et selline oligi liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel. Seega on
liisingueseme tagastamisaegne väärtus tõendamata, mistõttu ei ole võimalik määratleda hageja nõude suurust VÕS § 367 lg 3 järgi. Kuna põhinõue on tõendamata, on tõendamata ka viivisenõue. Apellatsioonkaebus
17.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud jätta kostja kanda.
18.Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti hinnanud tõendeid, mille tõttu otsus ei ole kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1 ja §-s 232 sätestatuga. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja esitatud auto24.ee portaali väljavõte ei tõenda liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel, kuivõrd Riigikohus on rõhutanud lahendis nr 3-2-1-11-12 ja 3-2-1184-12, et müügikuulutused on sõiduki väärtuse hindamisel tõenditena asjakohased. Riigikohus on seisukohal, et portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 mõttes. Need võivad olla ka nii asjakohased kui ka lubatavad tõendid TsMS § 238 mõttes.
19.Sõiduk pandi müüki 29.10.2009 ja üritati esmalt müüa hinnaga 23 328 eurot (koos käibemaksuga). Kuivõrd selle hinnaga ei leidunud 1,5 kuu jooksul ostjat, langetati 11.12.2009 sõiduki hinda 20 963 eurole. Ka selle hinnaga ei leidunud ostjat. Sõidukile leidus ostja 21.01.2010 hinnaga 20 063 eurot (käibemaksuga). Oluline on ka asjaolu, et müügitehingutel ei saa välistada hinna kauplemise võimalust ostjale soodsas suunas. Hind, millega sõiduk müüki pannakse, on alati kõrgem kui hind, mis tegelikult sõiduki eest saadakse ning antud asjaolu on üldteadaolev. Isegi, kui see ei ole 10% kallim nagu leidis maakohus, on oluline võtta väärtuse kindlaksmääramisel arvesse ka asjaolu, et kuulutuses märgitud hinnad on alati kõrgemad kui müügihinnad. Asjaolu, et sõidukile ei leidu ostjat müüja poolt pakutud hinna eest, tõestab seda, et hind on kõrge ja ei vasta turuolukorrale ning pakutavale kaubale. Erinevad riiklikult tunnustatud eksperdid on lugenud normaalseks 3-4 kuulist müügiprotsessi igakuise hinnalangetamisega, kuni hind on langenud tasemele, mis vastab kaubale ja millega vabaturul toimub müügitehing. Sõidukit müüdi peaaegu 3 kuud, mistõttu ei saa seda lugeda kiirmüügiks ega kiirmüügihinnaks. Kuivõrd Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-2-1-33-08, et hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud, siis on selgelt näha, et müügist saadu ei erine turuväärtusest.
20.2006 - 2007 oli Eestis majandusbuumi aeg, kui osteti ja liisiti palju kallleid sõidukeid. 2008 algas majanduslangus ja 2009 langes sõidukite müük ca 4 korda võrreldes 2007 aastaga ning langes tasemele, mis oli 2000 - 2001. aastal. Sellel ajal anti müüki palju kalleid sõidukeid. Osa neist oli pankrotivara ja liisingufirmadele tagastatud vara. Eesti turg oli autodest üleküllastunud, nõudlus nende järgi oli kahanenud ja seega olid langenud ka müügis olevate sõidukite turuhinnad ning oli suurenenud müügitehingutel hinna kauplemise võimalus.
21.Ekspert R. M. leidis erinevates ekspertiisiaktides, et uue sõiduki ostmisel kaotab sõiduk kohe ostu järgselt 10 - 20% oma ostuhinnast. Sõltuvalt auto mudeli nõudlusest järelturul, kaotab sõiduk stabiilses majandusolukorras veel iga kalendriaastaga 10 - 20% oma turuhinnast. Seega kaotas sõiduk esialgsest maksumusest minimaalselt 30% (kohe 10%, aastal 2008 10% ja aastal 2009 10%) ehk sõiduki turuväärtus 2009 oli 22 748,22 eurot ja maksimaalselt 60% (kohe 20%, aastal 2008 20% ja aastal 2009 20%) ehk sõiduki turuväärtus oli 12 998,98 eurot, kuid üksnes juhul, kui 2009 oleks olnud stabiilne majandusolukord. Kuivõrd see stabiilne ei olnud, on põhjendatud veel suurem hinnalangus. Kui ringkonnakohus peaks leidma, et www.auto24.ee väljavõtted ei tõenda liisingueseme väärtust, esitab hageja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks.
22.Tüüptingimus kehtib VÕS § 42 lg-s 2 sätestatut arvestades üksnes juhul, kui liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine oluliselt eseme turuväärtusest. Seega on oluline, kas vara võõrandamisel saadud hinna ja vara turuväärtuse vahel on oluline erinevus. Kuivõrd on leidnud tõendamist, et liisingueseme müügist saadu ei erinenud liisingueseme turuväärtusest, ei ole liisingulepingu tüüptingimustes toodud p 6.7 VÕS § 42 lg-st 1 ja 2 tulenevalt tühine.
23.Riigikohus on korduvalt leidnud, et kuigi kohus kohaldab õigust ise ega ole seotud poolte õiguslike väidetega, peab kohus pooltega ka nõude õiguslikku kvalifikatsiooni arutama, s.t see ei tohi tulla pooltele üllatuslikult. Kui maakohus oleks hagejale selgitanud, et kohus ei arvesta www.auto24.ee väljavõtteid, oleks hageja taotlenud sõiduki väärtuse kindlakstegemiseks ekspertiisi määramist. Vastustaja seisukoht
24.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused
25.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
26.TsMS § 656 lg-te 1 ja 2 alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
27.Käesolevas asja on maakohus hagi menetlemisel rikkunud TsMS §-s 351 sätestatud selgitamiskohustust ja jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded. Eelmenetluse ülesanded on sätestatud TsMS §-s 392. Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ning poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
28.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et liisingulepingu üldtingimuste p 6.7, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine. Seetõttu tuleb kulude hüvitamise nõude ulatuse määratlemisel lähtuda VÕS § 367 lg-s 3 sätestatust ehk liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
29.Maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata põhjusel, et tõendamata on liisingueseme tagastamisaegne väärtus, mistõttu ei ole võimalik määrata hageja nõude suurust VÕS § 367 lg 3 järgi. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates oli maakohtul võimalik esitatud materjali alusel määrata auto tagastamisaegne väärtus. Kui kohus seda aga võimalikuks ei pidanud, oleks ta pidanud seda hagejale selgitama tulenevalt TsMS §-st 351 ja Riigikohtu praktikast kohtute selgitamiskohustuse täitmise osas.
30.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu hinnanguga, et auto24.ee portaali väljavõtet ei saa käsitleda tõendina liisingueseme väärtuse määramisel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-1112 pidanud lubatavateks tõenditeks ka müügikuulutusi. Ringkonnakohtu arvates ei oma tähtsust see, et käesoleval juhul ei soovi keskmist turuhinda tõendada mitte kostja, vaid hageja, tõendamaks müügihinda. Asjaolu, et hageja on ise välja toonud, et pakkumised ei anna infot selle kohta, millise hinnaga sõidukid reaalselt müüdi, ei muuda tõendit kõlbmatuks. Hageja on esitanud portaali väljavõtte sõiduki turuhinna tõendamiseks ja kohus on tõendi sellisena vastu võtnud. Hageja oli seisukohal, et tegelik turuhind on vähemalt 10 % madalam müüja poolt soovitavast hinnast, mida pidas üldteadaolevaks
asjaoluks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tegemist ei ole üldteadaoleva asjaoluga. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille alusel võiks pidada konkreetse auto turuhinda kõrgemaks sama mudeli ja sama aastakäigu autode keskmisest turuhinnast. Seega ei saa konkreetse auto turuhind olla kõrgem kui müügiportaalis soovitud keskmine turuhind, pigem siiski madalam, sest üldteadaolevaks võib lugeda küll asjaolu, et kui tegemist ei ole enampakkumisega, toimub reaalne müük kas soovitud hinnaga või sellest madalama hinnaga, mitte aga kõrgema hinnaga. Hageja pani auto müüki hinnaga 23 328 eurot. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-77-08 rõhutanud, et tagastatud liisingueset ei pea panema müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Seega sai maakohus lähtuda turuhinna määramisel ka auto müükipaneku hinnast, kui pooled ei ole tõendanud, et müükipaneku hind ilmselgelt ei vastanud turuhinnale. Käesolevas asjas, kui võimalik müügikahju moodustab iseenesest oluliselt väiksema osa, kui muud nõuded, eelkõige debitoorse võlgnevuse nõue, ei ole ka mõistlikult võimalik eeldada, et müügihind saanuks katta kõiki nõudeid.
31.Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata liisingueseme tagastamisaegse väärtuse tõendamatuse tõttu, ei ole kohus hageja nõuetega sisuliselt tegelenud, ei ole olulisi asjaolusid välja selgitanud ega kõiki tõendeid hinnanud. Hageja märkis hagiavalduses üldsõnaliselt, et lepingu ülesütlemise hetkeks oli liisinguvõtjal tasumata lepingumakseid summas 6592,08 eurot ja lisanud hagiavaldusele ajavahemikul 05.12.2007 kuni 28.10.2009 liisinguvõtjale esitatud arved. Arved sisaldavad mitmesuguseid makseid, sealhulgas ka viivist varasemalt tekkinud põhivõlgnevustelt, viivisearvestust pole esitatud. Hageja ei ole näidanud ka, millised arved ja millal tasuti, mis on oluline viivise arvestuse seisukohalt. Täpne ülevaade sellest, millal mingi nõue muutus sissenõutavaks, on aluseks ka kostja aegumise kohaldamise taotluse lahendamisel.
32.Maakohus pole välja selgitanud liisingueseme tagastamisega seotud asjaolusid ja piirdus üksnes hageja seletuse kordamisega. Maakohus ei ole tuvastanud, kes ja millal viis sõiduki Balti Realiseerimiskeskuse OÜ kasutatud sõiduautode müügiplatsile. Hageja ja Balti Realiseerimiskeskuse OÜ vahel sõlmitud komisjonilepingut, mille alusel auto perioodil 01.06.2009 – 29.10.2009 müügiplatsil seisis, pole kohtule esitatud. Samas pidi maakohus selgitamiskohustust täites kostjale selgitama, et just tema tõendamiskoormisesse kuulub tõendite esitamine selle kohta, millal liisinguvõtja liisingueseme liisinguandjale üle andis ja kuidas see vormistati.
33.Maakohus pole andnud hinnangut ka teistele vaidlusalustele küsimustele, nagu müügikulude ja vahendustasude põhjendatus, aga samuti kahjuhüvitise vähendamine võlausaldaja teatamiskohustuse rikkumise tõttu.
34.Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel sisulisel läbivaatamisel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele.
Reet Allikvere
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.