2-12-41980/100 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

lahend.ee

hagiavalduses (kd II tl 139-145) palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 10007,35 eurot, mis koosneb tasumata lepingumaksetest 5444,99 eurot, müügikahjumist 3121,42 eurot ja müügikulust 1440,94 eurot, samuti viivise 2492,65 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja VRT Baltic OÜ (hilisema ärinimega OÜ Khemarak Pomin, liisinguvõtja/põhivõlgnik) 14.09.2007 liisingulepingu nr 520071312 (liisinguleping), mille esemeks oli Mitsubishi Lancer Evo IX GSR S26 (vara). Hageja kohustus andma vara liisinguvõtja kasutusse ja viimane maksma selle eest tasu vastavalt maksegraafikule. Liisingulepingu lisana sõlmiti Statoili kütusekaardi leping, millega hageja andis liisinguvõtja kasutusse kütuse krediitkaardi. Samaaegselt sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga kõigi liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Liisinguvõtja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ning jättis tasumata perioodil 03.04.2009-28.10.2009 tasumisele kuuluvad maksed summas 5444,99 eurot. Hageja ütles liisingulepingu 28.10.2009 ennetähtaegselt üles. Kuna kostja ei tagastanud vara vabatahtlikult, kasutas hageja vara valduse taastamiseks OÜ Credit Expert abi. Hageja valdus vara suhtes taastati 29.10.2009 ning vara müüdi 21.01.2010 hinnaga 16 719,17 eurot (käibemaksuta). Liisingulepingu ülesütlemise ajal oli vara jääkmaksumus 19 840,59 eurot, seega sai hageja vara müügiga kahju 3121,42 eurot (19 840,59-16 719,17). Müügiga kaasnes kulu 1440,94 eurot. 11.03.2010 saatis hageja kostjale kui põhivõlgniku käendajale nõude võlgnevuse tasumiseks. Kostja sai nõudekirja kätte 06.04.2010, kuid ei ole võimalust nõude kohtuväliseks tasumiseks kasutanud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et kuna põhivõlgnik on alates 14.01.2012 äriregistrist kustutatud, siis põhivõlgniku lõppemisega on lõppenud ka põhivõlgniku kohustus, mida kostja on käendanud. Hageja ei ole nõudnud põhivõlgnikult kohustuse täitmist ega ole võtnud meetmeid põhivõlgniku suhtes pankrotimenetluse algatamiseks ega registrist kustutatud põhivõlgniku taastamiseks ja likvideerimismenetluse läbiviimiseks, mistõttu on hageja enda tegevus viinud olukorrani, et põhivõlgnikult pole võimalik võlga sisse nõuda, mistõttu kostja kannaks mistahes ulatuses hagi rahuldamisel tema vastu kahju, kuna ta ei saa enam esitada regressinõuet põhivõlgniku vastu. Põhivõlgniku täitmata kohustuste nõudmine käendajalt olukorras, kui hageja ei ole midagi ette võtnud põhivõlgniku käest nõuete sissenõudmiseks ega põhivõlgniku taastamiseks, on vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti ei ole hageja esitanud kostjale kohtueelselt mingeid nõudeid, seega ei ole kostja olnud täitmisega viivituses ning tal pole olnud võimalust hageja nõuet kohtuväliselt täita. Kuigi kostja tundis aktiivselt huvi võimalike käenduslepingust tuleneda võivate kohustuste osas, ei väljastanud hageja kostjale sisulist teavet põhivõlgniku kohustuste täitmise ja/või täitmata jätmise kohta, so. ühtlasi kostja kui käendaja võimalike kohustuste tekkimise osas. Kuigi põhivõlgnik sattus hagiavalduse kohaselt oma kohustuste täitmisega viivitusse juba alates 02.01.2008, ütles hageja liisingulepingu üles alles 28.10.2009 ja võttis vara tagasi oma valdusesse 29.10.2009. Hagejal ei oleks põhivõlgniku tasumata arvetest tulenevat nõuet saanud tekkida kui hageja oleks õigeaegselt kasutanud lepingust tulenevat õigust vara tagasinõudmiseks. Ühtlasi on kostja arvates põhivõlgniku poolt tasumata arvetest tulenev nõue hagi esitamise ajaks täies ulatuses aegunud. Samuti on lepingu ülesütlemise tasu nõudmine kostja hinnangul vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja nõue müügikahju osas on põhjendamatu, kuivõrd nõude aluseks olev lepingupunkt on ebamõistliku tüüptingimusena tühine, ka ei teavitanud hageja kostjat müügiprotsessi

toimumisest ega hinna muutmisest (alandamisest). Puuduvad tõendid, et vara jääkväärtus oleks erinenud selle turuväärtusest vara tagastamise hetkel. Kuna hageja ja põhivõlgnik on sõlminud kasutusrendi tüüpi liisingulepingu, siis selle alusel ei saa hageja esitada müügikuludest ega jääkväärtuse ja realiseerimisväärtuse vahest tulenevaid nõudeid. Vara müügiga kaasnenud kulutused on ebamõistlikult suured. Arvelt nähtub parkimiskulu alates 01.06.2009, kuid hagiavalduse kohaselt sai hageja vara oma valdusse alles 29.10.2009. Kostja leidis, et kuna hageja sai pärast lepingu ülesütlemist vara oma valdusse tegelikult juba 01.06.2009, on kõik lepingumaksetest tulenevad nõuded, mis on esitatud peale seda tähtaega, alusetud ja põhjendamatud. Kuna vara läbisõit suurenes vara hageja valduses olnud aja jooksul (01.06.2009-29.10.2009) perioodil 6954 km, mis moodustas 13,5% sõiduki koguläbisõidust selle võõrandamise hetkel, on hageja ise vara turuväärtust vähendanud. Kostja hinnangul on hageja võõrandanud vara vähemalt 2937 eurot alla turuväärtuse ning ebaõige käibemaksu lisamisel omandanud ka käibemaksu summa 3343,87 eurot, mis välistab hageja müügikahju nõude ja muud nõuded. Arusaamatu on müügi vahendustasu nõudmine ja ebaselge on viivisenõue. Viivisemäär on ebamõistlikult suur. Kostja sõlmitud käendusleping kehtis kuni 28.09.2012, mistõttu kostja ei vastuta hilisemalt sissenõutavaks muutunud nõuete eest. Kostja esitas samuti tasaarvestuse korras kahju hüvitamise nõude, mis võrdub hagiavalduses rahuldatava ja kostjalt hageja kasuks väljamõistetava summaga. Kostja leidis, et hageja on krediidiasutusena rikkunud vastutustundliku laenamise ja krediteerimise põhimõtteid. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kontrollinud ja analüüsinud põhivõlgniku maksevõimet kogu laenuperioodi jooksul, olulisemaid riske ja laenu tagasimaksmise esmaseid ja teiseseid allikaid. Eelnevast tulenevalt esitas kostja eraldiseisvalt kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite, keeldudes täitmast lepingust tulenevaid kohustusi ulatuses, milles nende kostjapoolne sissenõudmine on välistatud hageja enda tegevusetuse tõttu. Menetluse edasine käik 06.08.2013 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohut otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. 21.01.2014 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsus jõustus 07.04.2014. Maakohtu otsus 10.09.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 7554,06 eurot ja viivise 2492,65 eurot, so kokku 10 046,71 eurot. Menetluskulud jättis maakohus 80/100 osas kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2160 eurot ja viivise menetluskuludelt alates menetluskulusid kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. Hageja nõuab kostjalt kui liisinguvõtja käendajalt liisinguvõtja poolt täitmata rahaliste kohustuste täitmist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Võlausaldaja nõude eeldusteks on seega käenduslepingu kehtivus, käendusega tagatava võlausaldaja nõude olemasolu ja nn käendusjuhtum ehk eeldused, mille esinemise korral on

käendaja käenduslepingu kohaselt kohustatud põhivõlgniku kohustuste täitmiseks. Eeldusel, et kostjaga sõlmitud käendusleping on kehtiv, on hageja nõude rahuldamise täiendavateks eeldusteks seega hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingu kehtivus (VÕS §§-d 2 lg 1, 8 lg 1 ja 2, 361), liisinguvõtja poolt liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine, millest tulenevalt oli hagejal õigus liisinguleping erakorraliselt (ennetähtaegselt) üles öelda (VÕS §§-d 76, 100, 101 lg 1 p 4, 108 lg 1, 196), liisinguvõtja poolt liisingulepingute ülesütlemisest tulenevate kohustuste täitmata jätmine (VÕS § 367 lg 1-4) ja liisinguvõtja vastutus oma kohustuste täitmata jätmise eest (VÕS § 101 lg 3, §103). Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et põhivõlgniku lõppemisega on lõppenud ka põhivõlgniku kohustus, mida kostja käendab ning enne nõude esitamist kostja kui käendaja vastu pidanuks hageja esitama nõude põhivõlgniku vastu või taotlema põhivõlgniku suhtes pankrotimenetluse algatamist või taotlema registrist kustutatud põhivõlgniku kui juriidilise isiku taastamist ja tema suhtes likvideerimismenetluse läbiviimist, kindlustamaks sellega kostja (käendaja) poolt põhivõlgniku kohustuste täitmisel kostjale võimaluse esitada põhivõlgniku vastu regressinõue. Kohus märkis, et pooled ei ole käenduslepingus (I tl 12-13) põhivõlgniku kohustuse lõppemises seoses põhivõlgniku lõppemisega (registrist kustutamisega) kokku leppinud ning sellist alust ei tulene ka õigusnormide sätetest. Samuti ei ole pooled käenduslepingus kokku leppinud, et enne nõude esitamist kostja (käendaja) vastu pidanuks võlausaldaja esmalt taotlema nõude rahuldamist põhivõlgniku arvel. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kostjaga sõlmitud käenduslepingu punktis 8 leppisid pooled kokku, et käendajal ei ole õigust nõuda, et liisinguandja esitaks kohustuste täitmise nõude esmalt liisinguvõtjale või mõnele teisele isikule ning et liisinguandjal on õigus omal äranägemisel otsustada, kas nõue esitatakse liisinguvõtjale või käendajale või neile koos (I tl 12-13). Kohus leidis, et kuivõrd käendaja vastutust piiravad tingimused käenduslepingus puuduvad (v.a. käenduse maksimumsumma, käenduslepingu tähtaeg) ja käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuste täitmise eest põhivõlgnikuga solidaarselt (VÕS § 65 lg 1), on hagejal kui võlausaldajal õigus omal äranägemisel otsustada (valida), kas ta esitab nõude ainult põhivõlgniku vastu või ainult käendaja vastu või nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Seetõttu ei jaganud kohus kostja arvamust, et nõude esitamata jätmine põhivõlgniku vastu rikub käendaja õigusi või on vastuolus hea usu põhimõttega või et võlausaldaja peab omapoolselt tagama, et põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale jääks võimalus regressinõude esitamiseks põhivõlgniku vastu (VÕS § 152 lg 1). Samuti ei nõustunud kohus, et käesolevas asjas kohalduksid VÕS § 146 lg 2 ja lg 3 sätted, kuivõrd põhivõlgnik ei ole pankrotistunud (kustutati registrist seoses majandusaasta aruannete esitama jätmisega). Kostja vastuväite osas, et hageja ei ole esitanud kostjale kohtueelselt mingeid nõudeid ega väljastanud kostjale teavet põhivõlgniku kohta vastavalt tema e-kirjadele (I tl 85-88), leidis kohus, et kostja vastuväide on formaalne ja omaks sisulist tähendust sellisel juhul kui kostja oleks tegelikult soovinud osaliseltki täita põhivõlgniku täitmata kohustusi ning vastava teabe õigeaegne edastamine oleks võimaldanud tal vältida täitmise viivitusest tulenevat vastutuse suurenemist (põhivõlgnevusele lisanduva viivise võrra). Käesoleval juhul ei ole kostja mitte mingil moel täitnud põhivõlgniku täitmata kohustusi ega ole avaldanud selleks ka mingit tahet, mistõttu asjaolul, kas hageja esitas kostja vastu kohtueelselt mingeid nõudeid või ei esitanud, ei ole tema (käendaja) vastutuse seisukohalt tähtsust. Samas on kohtu hinnangul hageja tõendanud, et tegelikult on hageja 28.10.2009 liisingulepingu ülesütlemisteade (I tl 4243) kui ka 11.03.2010 nõudekiri (I tl 48) nii põhivõlgnikule kui ka kostjale kohtueelselt

postiga saadetud ja kätte toimetatud (II tl 156-159, III tl 12-15), samuti on kostjale kohtueelselt saadetud nii posti ja kui ka e-maili teel Intrum Justitia AS võlateatis (I tl 120, 122), mida kostja asus koheselt vaidlustama (I tl 121), samuti võttis kostjaga ühendust Intrum Justitia AS jurist, kelle poolt edastatud nõudele kostja samuti vastu vaidles (I tl 123-125). Samuti on kohtu hinnangul alusetu kostja etteheide, et temale adresseeritud kirjad saadeti hageja poolt ebaõigele aadressile (põhivõlgniku aadressile Meistri 13 Saue) ja hageja pidanuks pärast seda kui kostja enam ei olnud põhivõlgniku juhatuse liige, omal initsiatiivil välja selgitama kostja tegeliku elukoha/aadressi. Asjas pole vaidlust, et kostja oli nii liisingulepingu kui ka käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse liige, mistõttu oli hagejal alus eeldada, et kostja saab temale adresseeritud posti kätte põhivõlgniku asukohas XXX. Kohus leidis, et tulenevalt hea usu põhimõttest ja käenduslepingu punktist 7, (mille kohaselt lepingu alusel edastatavad teated ja nõuded tuleb saata tähitud postiga ...või muul aadressil, millest üks pool on teisele kirjalikult teatanud - I tl 12) pidanuks kostja pärast seda, kui ta alates 04.03.2009 enam ei olnud kostja põhivõlgniku juhatuse liige, teatama ise hagejale oma tegeliku elukoha. Kostja poolt hagejale adresseeritud e-kirjade osas (I tl 85-88) on kohtu arvates põhjendatud hageja hinnang, et nimetatud kirjades ei ole kostja tundnud huvi mitte põhivõlgniku poolt kohustuste täitmise kohta, vaid käenduslepingu kehtivuse kohta, mistõttu kostja ei saa hagejale teha etteheiteid teabe esitamata jätmise kohta vastavalt VÕS § 146 lg 1. Kostja vastuväite suhtes, et hageja pole tõendanud liisingumaksete arvete esitamist põhivõlgnikule (debitoorne võlgnevus 5444,99 eurot vastavalt 03.04-28.10.2009 arvetele tl 139145, 147-155) märkis kohus, et hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud liisingulepingu p 4.5 kohaselt tasub liisinguvõtja kõik lepingumaksed liisinguandja poolt esitatud arvete alusel ja arve mitteõigeaegne kättesaamine ei vabasta liisinguvõtjat lepingumaksete tähtaegse tasumise kohustusest. Kohtu hinnangul viimasest tuleneb, et lepingumaksete tasumisel tuli lähtuda liisingu lepingu lisaks olevast maksegraafikust, mis nägi ette osamaksete korduvat tasumist (I tl 10-11). Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et põhivõlgniku poolt tasumata liisingumaksetest tulenev nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud. Riigikohtu lahendist 3-2-154-13 tulenevalt (p 11) tuleb nõude aegumise tuvastamiseks hageja nõue esmalt kvalifitseerida. Riigikohtu lahendi 3-2-1-40-14 kohaselt (p 26) saavad liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kõne alla tulla enne lepingu lõppemist sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel, lisaks ka lõpetamisega seotud tagasitäitmise nõuded ja lepingu rikkumisel põhinevad kahju hüvitamise nõuded. Riigikohus on lahendis 32-1-153-14 (p 12) märkinud, et käendaja vastu esitatud nõudele kohaldub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 järgi tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses, kuid lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega ja aegumis-tähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega tuleb aegumise puhul eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega ei saanud maksegraafiku kohaselt 2009.a. ettenähtud maksetähtaegadest ja hageja vastavatest arvetest tulenevad nõuded olla hagi esitamise ajaks aegunud (aegumistähtaeg algas 31.12.2009, seega nõuded aegusid 2012. aasta lõpuks, hagi esitati 18.10.2012). Seega on

kostja vastuväide nõude aegumisest enne liisingulepingu ülesütlemist puudutava perioodi (kuni 28.10.2009) osas põhjendamatu. Kostja vastuväite osas, et hagejal ei oleks põhivõlgniku tasumata arvetest tulenevat nõuet tekkinud kui hageja oleks põhivõlgniku poolsel võlgnevuse tekkimisel viivitamatult kasutanud õigust liisingulepingu ja kütusekaardi lepingu ülesütlemiseks, vara tagasinõudmiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks, leidis kohus, et isegi kui nõustuda, et hageja viivitas lepingute ülesütlemisega ja vastavate õiguskaitsevahendite rakendamisega (oleks võinud liisingulepingu varem üles öelda), ei saa seda asjaolu lugeda kostja vastutust välistavaks asjaoluks vastavalt VÕS § 101 lg 3, kuna hageja poolne viivitus lepingute ülesütlemiseks ei takistanud ega piiranud põhivõlgnikul oma lepinguliste kohustuste täitmist, vaid vastupidi andis selleks põhivõlgnikule täiendavalt aega. Kostja vastuväite osas, et hageja on põhjendamatult esitanud liisingumaksete arveid kuni 05.10.2009, sh nõudnud tasu Statoili toodete eest, kuigi faktiliselt sai hageja vara valduse tagasi juba 01.06.2009, leidis kohus, et hageja on tõendanud, et tegelikult anti vara sellel päeval (01.06.2009) OÜ Balti Realiseerimiskeskusele üle mitte hageja, vaid põhivõlgniku poolt (sõiduki komisjonileping ja sõiduki üleandmise-vastuvõtu akt III tl 18-20). Seega on kostja vastuväide, et vara tagastati hagejale juba 01.06.2009, põhjendamatu. Kostja vastuväidete osas seonduvalt hageja 08.10.2009 ja 28.10.2009 arvetega liikluskindlustuse ja lepingu ülesütlemise tasu eest (I tl 15-16) ning Intrum Justitia AS teenustasu eest (I tl 18, 22-23, III tl 22-26) leidis kohus, et kulutuste hüvitamisnõue on põhjendatud, kuna liisingulepingu sõlmimisel ja vara omandamisel liisinguvõtja jaoks on liisinguandjal alus eeldada, et liisinguvõtja täidab oma lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt kuni lepingu tähtaja lõpuni ning juhul kui liisinguvõtja seda eeldust rikub ja liisinguandja peab ise asuma täitma liisinguvõtjale ettenähtud kohustusi (liikluskindlustus) või võtma tarvitusele abinõusid liisinguvõtja võlgade sissenõudmiseks, vara suhtes valduse taastamiseks ja lepingu ülesütlemiseks, tähendab see hageja jaoks paratamatult täiendavate toimingute tegemist, millega kaasnevad lisakulutused. Käesoleval juhul on hageja ja põhivõlgnik liisingulepingu üldtingimustes kokku leppinud (p 4.4.), et liisinguvõtja on kohustatud kandma lepingus ja liisinguandja hinnakirjas sätestatud kulud ning juhul kui sellised kulud on kandnud liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud need liisinguandjale hüvitama. Kuivõrd arvetest tulenevad kulud on hageja hinnakirjas ette nähtud (I tl 126-128), peab võlgnik nende eest tasuma. Kostja väited, et pole teada millal hinnakiri kehtis ja kas see oli liisingulepingu osaks, samuti et vastav tingimus (p 4.4.) on tüüptingimusena tühine, on kohtu hinnangul paljasõnalised ja põhjendamatud. Seonduvalt hageja nõudega müügikahju osas 3121,42 eurot tugineb hageja liisingulepingu üldtingimuste punktile 6.7, mille kohaselt kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkmaksumuse summa, kohustub liisinguvõtja liisinguandjale selle hinnavahe katma. Hagi kohaselt tuleneb müügikahju vara jääkmaksumuse 19840,59 eurot ja müügihinna 16719,17 eurot (ilma käibemaksuta) vahest (I, lk 45). Tuginedes Riigikohtu praktikale kostja leiab, et selline üldtingimuste punkt on tüüptingimusena tühine, kuna selles ei võeta arvesse tagastatud lepingueseme väärtust tagastamise hetkel ning see paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Riigikohus on lahendis 3-2-1-49-13 märkinud (p 13), et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast. Kohus nõustus kostjaga, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine, kuid vastupidiselt kostjale leidis siiski, et tühise üldtingimuste p 6.7. asemel on kohaldatavad seaduse sätted, samuti ei ole kasutusrenditüüpi

liisingulepingute puhul välistatud liisinguvõtjale liisingukulude hüvitamisnõude esitamine, kuna liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva kulude hüvitamise nõude arvestamisel ei erista seadus kapitali- ja kasutusrenditüüpi liisingulepinguid. VÕS § 367 lg 1-3 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on lahendis 3-2-1-40-14 selgitanud (p-d 29, 32), et VÕS § 367 kui liisingulepingu lõpetamisega kaasnevate hüvitisnõuete kohta käiva erisätte eesmärk on eelkõige hüvitise arvutamist lihtsustada. Lähtudes liisingulepingu kui krediteerimislepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-29-06, p 24). Sisuliselt tuleb liisinguandjale tagada liisinguvõtja lepingurikkumisega kaasnenud lepingu erakorralise ülesütlemise korral hüvitise maksmise kaudu sarnane positsioon sellega, kus ta oleks olnud lepingu täitmise korral. Selliselt väljendab VÕS § 367 sama mõtet kui kahju hüvitamise eesmärki väljendav üldsäte VÕS § 127 lg 1. VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel tuleb VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõude puhul eristada, kas tegu on kapitalirendi või kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga. Kui kapitalirendilepingu tüüpi liisingulepingu puhul tasub liisinguvõtja lepingu korralise täitmise puhul liisingumaksete tasumise kaudu liisinguandjale kõik liisingueseme soetamiseks tehtud kulud (jääkmaksumuse), siis kasutusrendi puhul jääb jääkmaksumus kokkulepitud ulatuses liisinguandja kanda. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st liisingulepingu sõlmimisel kokku lepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses. Asjas ei ole vaidlust, et hageja ja põhivõlgniku vaheline liisinguleping vastab kasutusrendilepingu tüüpi liisingulepingule, mille kohaselt liisinguvõtja poolt tehtud osamaksed ei kata täielikult liisinguandja poolt vara soetamiseks tehtud kulutusi, vaid kuni liisinguandjaga kokkulepitud jääkmaksumuseni, milleks käesoleval juhul on 8124,36 eurot (I tl 7, 11). Kuna liisingulepingu üldtingimuste p 6.7. on tüüptingimusena tühine, ei saa vara turuväärtuse kindlakstegemisel selle müügihinnast 16719,17 eurot (ilma käibemaksuta) lähtuda. Asjas läbiviidud sõiduki ekspertiisiga on tuvastatud, et liisingulepingu esemeks oleva sõiduki Mitsubishi Lancer turuväärtus oli vara tagastamise ajal 23 000 eurot koos käibemaksuga, seega 19 166, 67 eurot ilma käibemaksuta (III tl 93-112). Kuivõrd kohus lähtub vara turuväärtuse kindlakstegemisel eksperdi arvamusest, mitte müügitehingust, on kohtu hinnangul mitteasjakohased kostja väited, et hageja on võõrandanud sõiduki 2937 eurot alla selle turuhinna ja ebaõige käibemaksu lisamise tagajärjel omandanud ka müügihinna käibemaksu 3343,84 eurot, samuti et sõiduki täiendavat läbisõitu arvestades pidi selle turuhind olema veel kuni 15 % kõrgem. Liisingulepingu ülesütlemise ajaks oli põhivõlgnikul tasumata liisingumakseid 183 228,58 krooni (310 437,22 – 127 118,64) e. 11 710,44 eurot (vt maksegraafik I tl 10-22). Lahutades vara turuväärtusest (19 166,67 eurot) selle lepingulise jääkmaksumuse (8124,36 eurot) saame summa 11 042,31 eurot. Lahutades nimetatud summa

(11 042,31 eurot tasumata liisingumaksete summast (11 710,44 eurot) saame tulemuseks 668,13 eurot (11 710,44-11 042,31), milline summa luges kohus hageja liisinguvõtja poolt hüvitavateks kuludeks vastavalt VÕS § 367 lg 1-3. Kohus ei nõustunud ka kostja vastuväitega, et vara müügiga seotud kulutused 1440,94 eurot on alusetud ja osaliselt ebamõistlikult suured. VÕS § 367 lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, v.a. kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lahendis 3-2-1-157-14 on Riigikohus märkinud (p 13), et lisakuludena saab hüvitada nt liisinguandjal liisingueseme võõrandamise tõttu tekkinud mõistlikke kulusid, samuti sõiduki mõistlikke puhastamise kulusid, kuid mitte sõiduki remondikulusid, sest sõiduki remondivajadusega tuleb arvestada sõiduki tagastamisaegse väärtuse määramisel. Riigikohtu lahendist 3-2-1-112-06 tulenevalt (p 11) on pärast liisingulepingu ülesütlemist vajalik auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et parkimistasu 361,90 eurot vastavalt Balti Realiseerimiskeskus OÜ arvele (I tl 46, 130) kujutab endast liisingulepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu, sest vastasel juhul poleks hagejal olnud võimalik sõiduki valdust BRC Autokeskuselt, pärast seda kui hageja lepingupartner Credit Expert OÜ sai sõiduki asukohast teadlikuks (II tl 20), tagasi saada (29.10.2009 vara vastuvõtuakt I tl 44). Hageja poolt vastavalt United Motors AS arvele (I tl 47) tehnilise kontrolli (149,39 eurot), pesu (90,81 eurot) ja müügi vahendustasu (838,84 eurot) eest kokku tasutud 1079,04 euro osas (I tl 131) leidis kohus, et tegemist on vajalike ja mõistliku suurusega kuludega, samuti ei ole vastupidist tõendatud. Sõiduki müügi 5% vahendustasu määr on kasutatud sõidukite komisjonimüügi turul tavapärane vahendustasu (II tl 23-30). Kostja vastuväite osas, et kuivõrd temaga 28.09.2007 sõlmitud käenduslepingu kehtivuseks oli alates sõlmimisest 60 kuud, ei ole kostja alates 29.09.2012 esitatud nõuete (viivisenõude ja menetluskulude nõude) eest vastutav, nõustus kohus hagejaga, et vastuväide on asjakohatu, kuna VÕS § 153 lg 1 p 3 järgi lõpeb käendus tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega, kuid (lg 3) eelduslikult vastutab käendaja edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest. Kuivõrd hageja nõuab viivist täitamata kohustuste eest, mis tekkis käenduslepingu kehtivuse ajal ning viivist nõutakse kuni kohase täitmiseni, ei ole kostja väide asjakohane. Menetluskulude hüvitamise kohustus hagi võimaliku rahuldamise korral tuleneb seevastu tsiviilkohtumenetluse seadustikust, mistõttu ei ole kostja viide käenduslepingu tähtajalisusele asjakohane. Kostja vastuväite osas, et viivisemäär 0,25% päevas ehk 91,25% aastas on ebamõistlikult suur ning ületab olulisel määral seaduses sätestatut, samas kui kostja ei saanud ka mõjutada vastava viivise määra kujunemist ja kokku leppimist, leidis kohus, et kuivõrd kostja on käenduslepingu sõlmimisega nõustunud vastutama kõigi liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste eest, sealhulgas viivise eest nimetatud määras ning kuivõrd hageja on arvestuslikku viivist olulisel määral vähendanud, ei saa viivisemäära lugeda ebamõistlikult suureks. Seoses kostja vastuväitega vastutustundliku laenamise ja krediteerimise põhimõtete rikkumisest hageja kui krediidiasutuse poolt märkis kohus, et kohtu hinnangul puudub alus järeldusteks, et hageja oleks rikkunud vastutustundliku laenamise ja krediteerimise põhimõtteid. Seonduvalt kostja poolt viidatud Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusega nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ leidis kohus, et see vastutustundliku laenamise põhimõtte suhtes ei kohaldu, kuna vastav põhimõte ilmus krediidiasutuste seadusesse (KAS) alles 01.01.2007, samuti ei oma nimetatud määrus ja sellest tulenevad nõuded krediidiasutustele hageja ja kostja vahelises

õigussuhtes õiguslikku tähendust. KAS § 83 lg 3 01.01.2007 jõustunud redaktsiooni kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Nähtuvalt Finantsinspektsiooni juhatuse 01.12.2010 otsusega nr.1.1-7/ 62 ja täiendatud Finantsinspektsiooni juhatuse 27.02.2013 otsusega nr.1.1-7/21 kehtestatud soovituslikust juhendist (www.fi.ee) „Vastutustundliku laenamise nõuded“ ei saa vastutustundliku laenamise nõuete täitmist vajaliku hoolsusega käsitleda positiivse tulemuse garantiina kliendi hilisema maksevõime suhtes. Laenuandmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tuua kliendile positiivset tulemust, samuti kliendi hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiasutuse hooletuseks. Vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiasutuse tegevust kvalifitseerida konkreetses laenusuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiasutuse otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiasutus ei saanud ega pidanud ette nägema (nt. kliendi hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, kliendi töötasu kaotus/vähenemine, kliendi muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, kliendi poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, kliendi poolt tema tegeliku laenuhuvi ja finantsvõimekuse varjamine jmt). Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel õigus eeldada, et klient teab oma laenueesmärki ja finantsolukorda ning et klient esitab krediidiasutusele enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Kohus leidis, et hageja poolt esitatud põhivõlgniku bilansside alusel 2007. aasta kohta võis hageja eeldada, et põhivõlgnik oli liisingulepingu sõlmimiseks piisavalt krediidivõimeline (III tl 140-144, 157-158). Samuti kinnitab seda asjaolu, et põhivõlgnik oli võimeline liisingulepingu sõlmimisel koheselt tasuma 15% vara maksumusest (I tl 10-11). Kohus leidis, et kostjapoolne tasaarvestus ei ole kehtiv. Riigikohus on lahendis 3-2-1-93-06 märkinud (p 18), et VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud). Hageja ei nõustu nõudeid tasaarvestama ning leiab, et kõik kostja sellekohased väited tuleb jätta tähelepanuta (III tl 9). Kohtu hinnangul on hageja vastuväide kostja tasaarvestusavaldusele põhjendatud. Kuivõrd kostja vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga, ei olnud hagejal kohustust esitada nõue esmalt põhivõlgniku vastu, vaid hageja võis valida, kelle, kas põhivõlgniku või käendaja vastu nõue esitada. Kohus ei leidnud, et nõude esitamine kostja kui käendaja vastu oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejal ei lasunud nõude esitamisel kostja vastu kohustust tagada, et sellisel juhul oleks kostjal võimalik esitada regressinõuet põhivõlgniku vastu, kuna põhivõlgniku suhtes ei ole pankrotimenetlust algatatud. Kohus ei nõustunud, et hageja jättis kostjat teavitamata põhivõlgniku täitmata kohustustest, sellekohast teabenõuet (VÕS § 146 lg 1) kostja ei ole esitanud. Samuti ei olnud hagejal õiguslikku kohustust öelda peale põhivõlgniku poolse võlgnevuse tekkimist liisinguleping üles varem kui seda hageja faktiliselt tegi (28.10.2009). Liisingulepingu erakorraline (ennetähtaegne) ülesütlemine on vastavalt VÕS § 196 poole õigus, mitte kohustus. Kostja seisukoht, et nõude sissenõudmisega käendajalt vastu saaks hageja tagastatud vara ja nõutud hüvitise tasumise näol rohkem kui juhul, mil kasutusrendilepinguid ei oleks ennetähtaegselt lõpetatud, on paljasõnaline ja põhjendamatu. Samuti on põhjendamatu kostja väide, et liisinguvara oli hagejale tagastatud

juba enne liisingulepingu ülesütlemist. Asjas on tõendatud, et 01.06.2009 viis sõiduki BRC Autokeskuse müügiplatsile põhivõlgnik, mitte hageja. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja põhinõue kostja kui põhivõlgniku käendaja ja solidaarvõlgniku vastu kuulub rahuldamisele osaliselt, st summas 7554,06 eurot, sh nõue VÕS § 108 lg 1 alusel põhivõlgniku debitoorse võlgnevuse osas summas 5444,99 eurot, nõue VÕS § 367 lg 1-3 alusel liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandjale hüvitavate kulude osas summas 668,13 eurot ja nõue VÕS § 367 lg 4 alusel üleütlemisega seonduvate lisakulude osas summas 1440,94 eurot. VÕS § 113 lg-le 1 viidates märkis kohus, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist arvestusega 0,25 % päevas e 91,25 % aastas. Hageja viivisearvestuse kohaselt (II tl 141) on viivis kuni ülesütlemiseni tasumata lepingumaksetelt (5050,31 eurot ilma intressita ja viiviseta) summas 13623,21 eurot, müügikahjult (3121,42 eurot) 7364,35 eurot ja müügiga kaasnevalt kulult (1440,94 eurot) summas 3404,22 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud arvestuslik viivis 18605,89 eurot, sh viivis debitoorselt võlgnevuselt (5444,99 eurot) summas 13623,21 eurot, viivis liisinguandja kuludelt vastavalt VÕS § 367 lg 1-3 (summas 668,13 eurot) summas 1578,46 eurot (668,13 x 0,9125/365 x 945), viivis lisakuludelt vastavalt VÕS § 367 lg 4 (1140,94 eurot) summas 3404,22 eurot). Kuivõrd hageja on vähendanud sissenõutavat viivist kuni 2492,65 euroni tuleb nimetatud summa koos põhivõlgnevusega 7554,06 eurot kostjalt välja mõista. Menetluskulude jaotuse määramisel tugines kohus TsMS § 163 lg-le 1, leides, et kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st kohus jätab 80/100 hageja menetluskuludest kostja kanda ja kostja menetluskukud jäävad tema enda kanda. Kohus määras kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitas 25.06.2015 menetluskulude nimekirja (III tl 180-182), millest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks 2700 eurot, sh riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulud 1700 eurot. Hageja kinnitas, et kõik nimekirjas sisalduvad kulud on hageja poolt kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-12-41980. Kostja vastuväidete kohaselt hageja menetluskulude nimekirjale ja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele (IV tl 44-48) ei ole hageja õigusabikulud põhjendatud. Kohus, tutvunud menetluse käigus esitatud dokumentidega, leidis, et hageja menetluskulude nimekirja aluseks olevates arvetes kirjeldatud toimingud ja ajakulu on kooskõlas tsiviilasja käiguga, keerukuse ja mahuga. Kohtu hinnangul on hageja poolt tasutud riigilõivu 1000 eurot (500 eurot + 500 eurot I tl 50, II tl 81) hüvitamise nõue põhjendatud. Kostja vastuväited hageja menetluskulude nimekirjale on kohtu arvates põhjendamatud. Kohus pidas hageja lepingulise esindaja kulusid põhjendatuks hageja poolt nimetatud ulatuses, st 34 tunni ulatuses. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 01.10.2013, 3-2-1-92-13), tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 02.10.2013, 3-2-1-93-13) ja tunnitasu 147,49 eurot koos käibemaksuga (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-15, p 14). Eeltoodut arvesse võttes pidas kohus hageja esindaja tunnitasu määra 50 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Kuna hageja ei andnud kinnitust, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mõistis kohus Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus hagejale välja menetluskulud ilma käibemaksuta. Eelneva põhjal määras kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2700 eurot, s.o tasutud riigilõivud 1000 eurot + õigusabikulud 1700 eurot (ilma käibemaksuta). Võttes arvesse menetluskulude jaotust võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (80/100) mõistis kohus kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja

2160 eurot (2700 x 80/100). Kooskõlas hageja taotlusega mõistis kohus välja viivise menetluskuludelt alates menetluskulusid kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus 12.10.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 10.09.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja hagiavalduse rahuldamisel mistahes ulatuses rahuldada kostja avaldus nõuete tasaarvestamiseks ning tasaarvestada hageja liisingulepingust nr 520071372 ja tarbijakäenduslepingust nr 520071312 tulenevad nõuded kostja liisingulepingust nr 520071372, tarbijakäenduslepingust nr 520071312 ja seadusest tulenevate kahju hüvitamise nõuetega kattuvas ulatuses. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud faktilised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudus ja millised asjaolud on maakohus lugenud vastuolus asjas esitatud väidete-, taotluste ja tõenditega üllatuslikult tuvastatuks. Kohus on ebaõigesti tuvastanud ja alusetult rahuldanud põhinõuded. Kostja on algusest peale juhtinud kohtu tähelepanu, et kostja arvestuste kohaselt moodustab hageja poolt perioodil 03.04.2009-28.10.2009 esitatud arvete summa 6208,61 eurot, millest 17 948,07 krooni ehk 1147,09 eurot moodustab juba iseenesest viivis varasemalt tekkinud põhivõlgnevustelt, millest hageja loobus 19.09.2014 hagiavalduse terviktekstis. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja lepingujärgsete nõuete summaks kujunema (6208,61-1147,09) 5061,52 eurot, mitte 5444,99 eurot nagu hageja on märkinud ja maakohus on lugenud asjaoluks, mille üle pooltel justkui puudus vaidlus. Samas sisaldab ka see nõue liisingulepingu väliseid nõudeid kokku summas 472,58 eurot, mida ei saa käsitleda lepingu järgsete maksetena ja mis on aegunud, samuti nõudeid, millised põhinevad tühistel tüüptingimustel. Seega on hagi rahuldatud juba lepingujärgsete tasumata maksete osas vähemalt 383,47 euro ulatuses alusetult. Lisaks on kostja jätkuvalt seisukohal et hageja kütusekaardi kasutamisest tulenev nõue peaks olema välistatud VÕS § 6 ja § 101 lg 3 alusel. Kostja hinnangul ei ole vaidlust, et erinevalt maakohtu poolt tuvastatust oli hageja tegelikkuses teadlik sellest, et lepingu ese asus alates 01.06.2009 BRC müügiplatsil (vt. kostja 07.12.2012 hagiavalduse vastuse lisa nr. 2, kostja 02.06.2009 e-kiri), mistõttu ei saanud vastava kaardi ja nõude tekkimine olla seotud lepingu eseme kasutamisega ning hageja pidi ka sellest igal juhul teadlik olema. Vaatamata eeltoodule ei võtnud hageja mitte midagi ette selleks, et lõpetada vastava kaardi kasutamine ning vältida kahju tekkimist/suurenemist. Lisaks on hageja kütusekaardi kasutamisest tulenev nõue välistatud ka VÕS § 127 lg 3 järgi, kuna kostja liisingulepingu järgse käendajana ei saanud mõistlikult ette näha, et liisingulepingu lisana sõlmitud kütusekaardilepingut kasutatakse liisingulepinguga mitteseotud sõidukite tankimiseks, pesuks jms. Sellisel juhul peaks kostja vastutama ka liisingulepingu ja selle lisades sätestatud kohustustega mitteseotud kohustuste eest. Eeltoodust tulenevalt moodustavad hageja perioodil 03.04.2009-28.10.2009 esitatud tasumata liisingulepingujärgsed nõuded (5061,52-472,58 -811,81) 3777,13 eurot (sh. osa- ja intressimaksed), mitte 5444,99 eurot nagu maakohus on rahuldanud. Maakohus ei ole hageja nõudeid sisuliselt analüüsinudki ega tuvastanud, milliste nõuetega on tegemist. Samas sisaldab ka 3777,13 euro suurune nõue arvet nr. 10915590 summas 383,47 eurot maksetähtajaga 04.11.2009, milline on esitatud selgitusega “Lepingu ülesütlemise tasu”. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja seadusest ja lepingust tuleneva kujundusõiguse teostamine ei ole teenus, mida põhivõlgnikule või kostjale osutatakse ning vastava toimingu eest põhivõlgnikult ja/või kostjalt tasu nõudmine on muu hulgas vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega.

Maakohus on kohaldanud VÕS § 367 lg-d 1-3 vastuolus Riigikohtu poolt asjades nr 3-2-1-4913 ja 3-2-1-40-14 väljendatud juhiste ja seisukohtadega, mis on viinud mitte ainult hageja müügikahju nõude summas 668,13 eurot alusetu rahuldamiseni vaid ka kostja tasaarvestusavalduse õigusvastase ja alusetu rahuldamata jätmiseni summas 3723,45 eurot. Hageja VÕS § 367 tuleneva hüvitisnõude arvutamisel on arvesse võetud ka intress ja käibemaks kogu lepingu perioodi kohta, mis on seaduse ja Riigikohtu praktika kohaselt otsesõnu keelatud, st ei kuulu hüvitatavate nõuete hulka. Samuti on kostja seisukohal, et hageja müügikulutuste nõue summas 1440,94 eurot on vastuolus VÕS § 367 lg-ga 4 ja kasutusrendilepingute olemusega, kuivõrd kostjalt on välja mõistetud kulutused sõiduki realiseerimisele, mida hageja pidanuks kandma liisingulepingu korrapärasel lõppemisel, st kokkuvõttes on hüvitatud kulud, mis ei seondu liisingulepingu erakorralise ülesütlemisega (sest kasutusrendi tüüpi liisingulepingu korral on tegemist vara kasutada andmisega tasu eest, mitte selle omandamise finantseerimisega). Lisaks on kostja hinnangul liisingueseme võõrandamisega seotud kulude nõue summas 1440,94 eurot tõendamata ja põhjendamata. Maakohtu poolt 11.09.2014 edastatud kirja p-s B (lk 4) on kohus märkinud: „Kohus leiab, et kontrollitav ei ole müügiga seotud kulude kujunemine ja nende suurus“. Pärast maakohtu 11.09.2014 kirja ei ole hageja esitanud ühtegi täiendavat tõendit, millest nähtuks tekkinud kulude mõistlikkus, põhjendatus ega kandmine. Ometigi nähtub maakohtu otsuse p-st 22 üllatuslikult, et kohus on pidanud vajalikuks ja mõistlikuks hageja müügikulude nõuet täies ulatuses. Otsusest ei nähtu, milliste asjas esitatud tõendite pinnalt on maakohus vastuolus enda poolt eelnevalt avaldatuga jõudnud järelduseni, et hageja müügikulude nõue on ikkagi mõistlik ja põhjendatud, samuti milliste avalikult kättesaadavate või asjas esitatud tõendite pinnalt on jõutud tõdemuseni, et 5% vahendustasu määr on turul tavapärane. Maakohus on vääralt hinnanud asjas esitatud tõendeid, samuti jätnud põhjendamatult arvesse võtmata asjas esitatud tõendeid, mille pinnalt on tehtud ebaõiged järeldused. Sõiduki turuväärtuse määramisel ei ole maakohus arvestanud ega põhjendanud, miks ei tuleks arvesse võtta asjaolu, et seisuga 01.06.2009, millal sõiduk viidi BRC müügiplatsile, oli sõiduki läbisõit 44 450 km, st. 6 954 km vähem kui seisuga 29.10.2009 (51 404km) ja hageja enda poolt kahel korral esitatud www.auto24.ee müügiportaali kuulutuste ajaloo väljatrükke, millest nähtuvalt oli vaidlusaluse sõiduki keskmine küsitav hind 26 306,00 eurot või ka 25 255,67 eurot. Maakohus on vastuolus asjas esitatud kostja väidete ja esitatud tõenditega lugenud mitte vaidluse all olevaks asjaolu, et põhivõlgnik (mitte hageja) sõlmis 01.06.2009 OÜ-ga Balti Realiseerimiskeskus sõiduki komisjonilepingu ja sõiduki üleandmisevastuvõtmise akti, mis mõjutab liisingueseme tegeliku valduse saamise tuvastamist ja liisinguarvete põhjendatust ja ühtlasi kostja vastuväiteid, mis tuginevad kohustusest täitmisest keeldumisele. Samuti on kohus vastuolus asjas esitatud tõenditega lugenud vaidluse all mitteolevaks, et 11.03.2010 väljastas hageja põhivõlgnikule ja kostjale liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva nõude, mille kostja sai kätte 06.04.2010. Kostja märgib, et keeldub jätkuvalt hageja poolsete liisingulepingust nr. 520071312 tulenevate ja perioodil 01.06.200928.10.2009 tekkinud liisinguvõtja kohustuste summas 4074,99 eurot täitmisest seni, kuni hageja ei ole täitnud endapoolset samast liisingulepingust tulenevat vastastikust kohustust – võimaldanud liisinguvõtjal liisingueseme kasutamist vastavalt liisingulepingule. Mitmete asjas tähtsust omavate ja poolte poolt esile toodud faktiväidete ja asjaolude osas ei ole maakohus üldse seisukohti võtnud ega selle tegemata jätmist põhjendanud, mistõttu esinevad otsuses ka olulised põhjendamisvead TsMS § 442 lg 8 tähenduses. Maakohus on vaatamata kostja sellekohastele väidetele jätnud täielikult hindamata hageja nõuete aluseks olevad lepingu tüüptingimused, millistele vastavad tingimused Riigikohtu praktika kohaselt loetud ebamõistlikult kahjustavaks ja seega tühiseks – selliselt on maakohus rahuldanud

hageja hinnakirjast tulenevad inkassotasud kokku summas 352,55 eurot, millega on eiratud Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 väljendatud seisukohti VÕS § 35 ja § 42 lg 3 p 5 kohaldamisel. Samuti leiab kostja, et hageja viivisenõue on rahuldatud vastuolus kehtiva õiguse ja Riigikohtu sellekohaste juhistega – maakohus on rahuldanud vastustaja viivisnõude summas 1147,09 eurot, millisest hageja oli juba loobunud 18.10.2012 hagiavalduses. Viivisnõude rahuldamisel on maakohus jätnud täielikult tähelepanuta ja käsitlemata kõik kostja vastuväited hageja täiendavale viivisnõudele ning taotlused selle nõude läbivaatamata jätmiseks ja/või rahuldamata jätmiseks, mis on oluline põhjendamisviga TsMS § 442 lg 8 mõttes. Ülejäänud viivisnõue summas 1345,56 eurot põhineb tühisel tüüptingimusel ning selle rahuldamise aluseks olevad maakohtu põhjendused on vastuolus tüüptingimuste regulatsiooni mõtte ja Riigikohtu sellekohase praktikaga tervikuna. Lisaks on maakohus viivisnõude rahuldamisel jätnud arvesse võtmata nõude eelduseks olevad ja asjas esitatud tõendid ning lugenud tõendatuks asjaolud, mida ei saanuks objektiivselt lugeda tõendatuks. Maakohus on vastuolus kehtinud ja kehtivate finantsturu toimimise regulatsioonidega leidnud, et hagejale ei kohaldunud liisingulepingu sõlmimise hetkel (14.09.2007) vastutustundliku laenamise regulatsioon. Ka maakohtu põhjendused selles osas on objektiivselt vastuolulised ja vasturääkivad. Eelnimetatud rikkumise tagajärjel on kohus jätnud põhjendamatult kohaldamata VÕS § 101 lg 3, st. ei ole piiranud hageja kohustuste täitmise nõuet, olukorras, kus hageja nõue on tekkinud hea usu põhimõtte rikkumise tagajärjel. Ka on maakohus TsÜS § 147 lg 1 põhjendamatu kohaldamata jätmise ja samas TsÜS § 154 ebaõige kohaldamise tõttu jätnud põhjendamatult kohaldamata aegumise hageja poolt perioodil 03.04.2009-28.10.2009 esitatud arvete alusel tekkinud nõuete osas kokku vähemalt summas 472,58 eurot. Tegemist ei ole korduvatele kohustustele suunatud nõuetega. Kostja esitab jätkuvalt aegumise vastuväite hageja nõuetele, millised ei ole suunatud korduvate kohustuste täitmisele, sh arvest nr 10913183 tulenevale nõudele summas 120,03 eurot ja Intrum Justitia AS-i tasudele summas 352,55 eurot. Kostja arvates on ebaõiglane menetluskulude jaotus. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on rahuldanud hagi osaliselt, so. 80% ulatuses, viidates seejuures TsMS § 163 lg-le 1. Järgnevalt on aga kohus vastuolus TsMS § 163 lg-s 1 väljendatu ja mõttega jaotanud menetluskulud selliselt, et jätnud 80% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 100% kostja menetluskuludest tema enda kanda. Arvestades hagiavalduse rahuldamise ulatust pidanuks hageja kanda jääma kostja menetluskulud 20% ulatuses. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leiab, et kaevatav maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, millega mõisteti kostjalt välja Intrum Justitia teenustasud kokku 352,55 eurot, kuna nimetatud nõue on aegunud. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonkaebuses kordab kostja maakohtule esitatud vastuväiteid hagile, mille kohta on maakohus andnud üskikasjaliku hinnangu. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid põhjendusi ei korda.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult leidnud, et ka Intrum Justitia teenustasu on perioodiline makse ning ei ole seetõttu aegunud. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu. Nimetatud nõuded on esitatud põhivõlgnikule 05.06.2009 arvega summas 1415,93 EEK, mille maksmise tähtaeg oli 01.07.2009 (t.l. 23, I kd), 03.07.2009 arvega summas 1439,93 EEK, mille maksmise tähtaeg oli 01.08.2009 (t.l.22, I kd), 4.09.2009 arvega summas 2660,37 EEK, mille maksmise tähtaeg oli 01.10.2009 (t.l. 18, I kd). Kokku esitati nimetatud teenustasu nõue summas 5516,23 EEK (352,55 eurot). Nimetatud nõuete näol ei ole tegemist perioodiliste maksetega ehk korduvate kohustustega. Hagi esitati maakohtule 18.10.2012. Seega on nimetatud nõuded TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Eeltoodu alusel kuulub põhinõue rahuldamisele summas (5444,99-352,55) 5092,44 eurot. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et osamaksetena tagastatava laenu käendamisest tulenevad kohustused on korduvad kohustused TsÜS § 154 tähenduses, kuid lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral ei ole enam tegemist korduvate kohustustega ja aegumis-tähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Seega tuleb aegumise puhul eristada enne ülesütlemist sissenõutavaks muutunud osamakseid ja ülesütlemise järel sissenõutavaks muutunud summat. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega ei saanud maksegraafiku kohaselt 2009.a. ettenähtud maksetähtaegadest ja hageja vastavatest arvetest tulenevad nõuded olla hagi esitamise ajaks aegunud (aegumistähtaeg algas 31.12.2009, seega nõuded aegusid 2012.a. lõpuks, hagi esitati 18.10.2012). Seega on kostja vastuväide nõude aegumisest enne liisingulepingu ülesütlemist puudutava perioodi (kuni 28.10.2009) osas põhjendamatu. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väitega, mille kohaselt perioodil 03.04.2009-28.10.2009 esitatud arvete summa 6208,61 eurot sisaldab viivist varasemalt tekkinud põhivõlgnevustelt, millest hageja loobus 19.09.2014 hagiavalduse terviktekstis. Hageja on 18.09.2014 menetlusdokumendis esitanud hagi tervikteksti, millest nähtub, lepingujärgsete maksete suurus (t.l. 140, II kd). Maakohus on õigesti leidnud, et maksete võlgnevus 5444,99 eurot ei sisalda viiviseid, mille nõudmisest hageja loobus. Kostja hinnangul ei ole vaidlust, et erinevalt maakohtu poolt tuvastatust oli hageja tegelikkuses teadlik sellest, et lepingu ese asus alates 01.06.2009 BRC müügiplatsil. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus põhjendatult ei nõustunud kostja vastuväitega osas, mille kohaselt ei oleks hagejal põhivõlgniku tasumata arvetest tulenevat nõuet tekkinud, kui hageja oleks põhivõlgniku poolsel võlgnevuse tekkimisel viivitamatult kasutanud õigust liisingulepingu ja kütusekaardi lepingu ülesütlemiseks, vara tagasinõudmiseks ja võlgnevuse sissenõudmiseks. Maakohus leidis põhjendatult, et isegi kui nõustuda, et hageja viivitas lepingute ülesütlemisega ja vastavate õiguskaitsevahendite rakendamisega (oleks võinud liisingulepingu varem üles öelda), ei saa seda asjaolu lugeda kostja vastutust välistavaks asjaoluks vastavalt VÕS § 101 lg 3, kuna hageja poolne viivitus lepingute ülesütlemiseks ei takistanud ega piiranud põhivõlgnikul oma lepinguliste kohustuste täitmist, vaid vastupidi andis selleks põhivõlgnikule täiendavalt aega. Kostja vastuväite osas, et hageja on põhjendamatult esitanud liisingumaksete arveid kuni 05.10.2009, sh nõudnud tasu Statoili toodete eest, kuigi faktiliselt sai hageja vara valduse tagasi juba 01.06.2009, leidis maakohus õigesti, et hageja on piisavalt tõendanud, et tegelikult anti vara sellel päeval (01.06.2009) OÜ Balti Realiseerimiskeskusele üle mitte hageja, vaid põhivõlgniku poolt (sõiduki

komisjonileping ja sõiduki üleandmise - vastuvõtu akt III tl 18-20). Seega on kostja vastuväide, et vara tagastati hagejale juba 01.06.2009, põhjendamatu. Liisinguvõtja kohustus oli tagastada vara hagejale. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, mille kohaselt ei vastuta kostja krediitkaardiga tehtud kulutuste eest. Vaidlus puudub selles, et liisingulepingu lisana sõlmiti Statoili kütusekaardi leping, millega hageja andis liisinguvõtja kasutusse kütuse krediitkaardi. Kütuse krediitkaardi alusel tehtud kulutuste kohta esitas hageja igakuuliselt arved liisinguvõtjale (t.l 17-24, I kd). Nimetatud kütusekaarti võis liisinguvõtja kasutada oma äranägemise järgi, kuna see ei olnud seostatav vaid liisinguesemeks oleva autoga. Seega on põhjendamatud kostja vastuväited, et perioodil, mil liisinguvõtja vaidlusalust autot ei kasutanud ja samal ajal kütuse krediitkaarti kasutati, pole õige kulutusi sisse nõuda kostjalt. Maakohus leidis õigesti, et kütuse krediitkaardiga tehtud kulutused tuleb välja mõista kostjalt. Riigikohus on lahendis 3-2-1-49-13 märkinud (p 13), et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite müügihinnast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et liisingulepingu üldtingimuste punkt 6.7 on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, mis on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel tühine, kuid vastupidiselt kostjale leiab siiski, et tühise üldtingimuste p 6.7. asemel on kohaldatavad seaduse sätted, samuti ei ole kasutusrenditüüpi liisingulepingute puhul välistatud liisinguvõtjale liisingukulude hüvitamisnõude esitamine, kuna liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva kulude hüvitamise nõude arvestamisel ei erista seadus kapitali- ja kasutusrenditüüpi liisingulepinguid. VÕS § 367 lg 1-3 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kasutusrendi tüüpi liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb VÕS § 367 lg-d 2 ja 3 koostoimes kohaldada VÕS § 367 lg-st 1 lähtudes selliselt, et liisingueseme jääkväärtus VÕS § 367 lg 3 mõttes arvatakse VÕS § 367 lg 2 järgi arvutatud nõudest maha üksnes ulatuses, milles see ületab liisingueseme liisinguandjale kuuluvat jääkmaksumuse osa, st liisingulepingu sõlmimisel kokkulepitud jääkmaksumust. Liisinguvõtjat kaitseb VÕS § 367 lg 2 aga selle eest, et liisinguandja ei saa temalt nõuda krediidikulude hüvitist rohkem kui tasumata liisingumaksete ulatuses. Kuivõrd maakohus lähtus vara turuväärtuse kindlakstegemisel eksperdi arvamusest, mitte müügitehingust, on asjakohatud kostja väited, et hageja on võõrandanud sõiduki 2937 eurot alla selle turuhinna ja ebaõige käibemaksu lisamise tagajärjel omandanud ka müügihinna käibemaksu 3343,84 eurot, samuti et sõiduki täiendavat läbisõitu arvestades pidi selle turuhind olema veel kuni 15 % kõrgem. Liisingulepingu ülesütlemise ajaks oli põhivõlgnikul tasumata liisingumakseid 183 228,58 krooni (310 437,22 – 127118,64) e. 11 710,44 eurot (vt maksegraafik I tl 10-22). Lahutades vara turuväärtusest (19 166,67 eurot) selle lepingulise jääkmaksumuse (8124,36 eurot) saame summa 11 042,31 eurot. Lahutades nimetatud summa (11 042,31 eurot tasumata liisingumaksete summast (11 710,44 eurot) saame tulemuseks 668,13 eurot (11 710,44-11 042,31), milline summa loeb kohus hageja liisinguvõtja poolt hüvitavateks kuludeks vastavalt VÕS § 367 lg 1-3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus järeldusteks, nagu oleks hageja rikkunud vastutustundliku laenamise ja krediteerimise põhimõtteid. Maakohus on põhjendatult leidnud,

et hagi müügikulutuste osas kuulub rahuldamisele. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks kostja sellekohased väited ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus leidis põhjendatult otsuse p-s 28, et VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist arvestusega 0,25 % päevas e 91,25 % aastas. Hageja viivisearvestuse kohaselt (II tl 141) on viivis kuni ülesütlemiseni tasumata lepingumaksetelt (5 050,31 eurot ilma intressita ja viiviseta) summas 13 623,21 eurot, müügikahjult (3121,42 eurot) 7364,35 eurot ja müügiga kaasnevalt kulult (1440,94 eurot) summas 3 404,22 eurot. Kohtu hinnangul on põhjendatud arvestuslik viivis 18 605,89 eurot, sh viivis debitoorselt võlgnevuselt (5444,99 eurot) summas 13 623,21 eurot, viivis liisinguandja kuludelt vastavalt VÕS § 367 lg 1-3 (summas 668,13 eurot) summas 1578,46 eurot (668,13 x 0,9125 / 365 x 945), viivis lisakuludelt vastavalt VÕS § 367 lg 4 (1140,94 eurot) summas 3404,22 eurot). Kuivõrd hageja on vähendanud sissenõutavat viivist kuni 2492,65 euroni tuleb nimetatud summa koos põhivõlgnevusega kostjalt välja mõista. Kuigi ringkonnakohus jätab põhinõudest rahuldamata summa 352,55 eurot, ei mõjuta see väljamõistetavate viiviste suurust, kuna põhjendatud arvestuslik viivis oli kokku 18605,89 eurot, mida hageja vähendas 2492,65 euroni. Kostja leiab ebaõigesti apellatsioonkaebuses, et nimetatud summa sisaldab viiviseid summas 1147,09 eurot. Sissenõutav viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna on väiksem võrreldes seadusjärgsest viivisega. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja 173 lg 3 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st ringkonnakohus jätab nii maakohtu kui ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 77,55% ulatuses kostja kanda ja 22,45% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palus maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjas mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud kokku summas 2700 eurot (riigilõiv 1000 eurot ja õigusabikulud 1700 eurot) ja viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Maakohus määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks taotletud 2700 eurot ja mõistis vastavalt maakohtu määratud menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 2160 eurot (2700 x 80/100). Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid maakohtu poolt vajalikuks ja põhjendatuks peetud hageja menetluskuludele, siis lähtub ringkonnakohus eeldusest, et hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud maakohtu menetluses on kokku 2700 eurot, s.o tasutud riigilõivud 1000 eurot ja õigusabikulud 1700 eurot. Apellatsioonimenetluses on hageja lepingulisel esindajal avaldusele lisatud arvetest nähtuvalt kulunud hageja esindamisele kokku 8 tundi tunnitasuga 60 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 576 eurot (koos käibemaksuga). Lepinguline esindaja on hageja esindamisel teinud järgmised toimingud: 17.02.2016 Tallinna Ringkonnakohtu istungil esindamine – 1h (60 eurot ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 72 eurot) ning apellatsioonkaebusega tutvumine ja seisukoha esitamine – 7h (420 eurot ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 504 eurot). Hageja kinnitas, et kõik nimekirjas toodud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Ringkonnakohtu hinnangul on ajakulu 1 tund hageja esindamiseks ringkonnakohtu 17.02.2016 istungil kooskõlas tsiviilasja keerukuse ja kohtuistungi kestusega (59 minutit). Samuti leiab ringkonnakohus, et arvestades tutvutud apellatsioonkaebuse ning sellele koostatud vastuse mahtu ja sisu ei saa ajakulu kokku 7 tundi kaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks pidada ülemääraseks. Ka ei anna käesoleva vaidluse keerukus, mahukus ega asjas esitatud tõendite maht alust pidada hageja lepingulise esindaja tunnitasu 60 eurot (ilma käibemaksuta) keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ületavaks ega ülemääraseks. Seega saab hageja põhjendatud menetluskuludeks apellatsioonimenetluses pidada taotletud 576 eurot (koos käibemaksuga). Mõlemas menetluses kantud hageja menetluskuluks on kokku 3276 eurot (2700 + 576). Arvestades ringkonnakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 2540,54 eurot (77,55%). Vastavalt hageja taotletule tuleb kostjalt välja mõista ka viivis menetluskuludelt arvates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ettenähtud määras. Maakohtule 31.07.2015 esitatud menetluskulude nimekirjas palus kostja mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud kokku summas 11 019,59 eurot, millest 10 980,59 on õigusabikulud ja 39 eurot kulu dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamiseks (portaali www.auto24.ee ajaloo väljatrükk). Samuti palus kostja mõista hagejalt välja viivise menetluskulude summalt arvates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja lisas avaldusele (kd IV tl 21) maksekorralduse 39 euro tasumise kohta ASle SANOMA BALTICS. Kostja kinnitas, et kulu on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Maakohtu menetluses on kostja osalenud isiklikult ning õigusabikulusid kostjal seega tekkinud ei ole. Ka on kostjat ringkonnakohtu 17.02.2016 istungil esindanud esindaja Mark Obolenski avaldanud, et esindab kostjat nimetatud istungist alates ja et varasemad kulud menetluses on tehtud nõustajana. TsMS § 175 lg 2 kohaselt nõustaja kulusid ei hüvitata. Seega tuleb kostja avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata õigusabikulude summas 10 980,59 euro osas. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi lg 2 järgi on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud. TsMS § 143 lg 1 p-i 2 kohaselt on asja läbivataamise kuluks dokumentaalse tõendi ja asitõendi saamise kulud. Seega on kostja hüvitatavaks menetluskuluks maakohtus kulu summas 39 eurot seoses ajaloo väljatrüki tegemisega portaalist www.auto24.ee, mis on kostja 13.11.2014 menetlusdokumendi lisaks nr 1.

Apellatsioonimenetluses ei ole kostja menetluskulude nimekirja esitanud. Kostja esindaja on kohtuistungil avaldanud, et neil ei ole täiendavaid menetluskulusid. Juhindudes TsMS § 174 lg 1 teisest lausest määrab ringkonnakohus, võttes aluseks tsiviilasja materjalid, kostja menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 250 eurot, s.o apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Nimetatud summas riigilõivu tasus kostja eest apellatsioonkaebuse esitamisel J-KR (kd V tl 20). Eeltoodust tulenevalt on kostja menetluskuluks mõlemas kohtuastmes kokku 289 eurot (39 + 250). Arvestades menetluskulude jaotust tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu summas 64,88 eurot (22,45%). TsMS § 445 lg 1 kohaselt juhul, kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 1 sätestatust tasaarvestab kohus hageja ja kostja vastastikused kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud. Tasaarvestuse tagajärjel mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 2475,66 eurot (2540,54-64,88). Vastavalt hageja taotletule tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2015 määrusega anti kostjale menetlusabi ja vabastati kostja riigilõivu summas 350 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg 5 kohaselt kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Viidatud sättest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjalt, kes sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, tuleb riigituludesse välja mõista riigilõiv võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega (77,55%). Seega tuleb kostjal riigituludesse tasuda 77,55% riigilõivust summas 350 eurot, mille tasumisest kostja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati, s.o 271,43 eurot. TsMS § 190 lg 5 viimane lause sätestab, et menetluskulud, mille tasumisest kostja on vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga, sõltumata sellest, kas ka hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Seega tuleb võrdeliselt hagi rahuldamata jätmise osaga (22,45%) mõista hagejalt riigituludesse välja ka osa riigilõivust summas 350 eurot, mille tasumisest kostja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, s.o 78,58 eurot (22,45% x 350/100). Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Lahendi andmed

Seotud ettevõtted

Lahendi tekst

RESOLUTSIOON

Sarnased lahendid