K L u hagi O-F L u, K-L L u ja A-B L u vastu kinnisasja ühisomanikuks tunnistamiseks ja ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.08.2013.a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
O-F L u ja K-L L u apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): K L (isikukood: XXXXXXX) tehinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Kostja I (apellatsioonimenetluses (isikukood: XXXXXXXXX)
apellant):
O-F
L
Kostja II (apellatsioonimenetluses (isikukood: XXXXXXXXXXX)
apellant):
K-L
L
Kostjate I ja II tehinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello Kostja III (apellatsioonimenetluses (isikukood: XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
apellant):
A-B
L
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.
Harju Maakohtu 30.08.2013.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990
3.Jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohtu menetluskuludest jätta K L u menetluskulud O-F L u ja K-L L u kanda ja O-F L u, K-L L u ja A-B L u menetluskulud nende endi kanda.
4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.31.01.2013 esitas hageja maakohtusse hagi, mida ta 20.05.2013 täpsustas. Hageja palus tunnistada, et kinnistu (464/1000 suurune mõtteline osa kinnistusregistri registriossa nr 20278601 kantud kinnistust, koos oluliste osade ja päraldistega; kinnistu koosseisus on katastriüksus katastritunnusega 78404:407:0058, asukohaga Tallinn, Olevi 28, pindala 2587 m2) on S L u ja hageja ühisvara ning hageja on kinnistu ühisomanik. Hageja palus end kanda kinnistusraamatusse nimetatud kinnistu ühisomanikuna ja märkida kohtuotsuses, et jõustunud kohtuotsus asendab kostjate nõusoleku hageja kandmiseks kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse. Hagiavalduse kohaselt suri XXXXX S L (isikukood XXXXXX) ning tema pärijateks on hageja ja kostjad. Igaüks päris 1⁄4 suuruse osa. S L oli oma surma hetkel abielus hagejaga, abielu sõlmiti XXXXX. Pärandaja ja hageja varasuhtele kohaldati abielu sõlmimisest kuni abielu lõppemiseni varaühisuse vararežiimi. Harju Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-07-4362 S L u hagi I Lu vastu kinnisasja üleandmiseks kohustamiseks või alternatiivselt kinnisasja üleandmiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõudes. 23.08.2008 määrusega menetlus lõpetati ja kinnitati pooltevaheline kompromiss. Kompromissi tulemusel täitis I L oma kohustuse S. Lu ees ja andis üle Olevi 28 464/1000 mõttelise osa. Seega sai S. L kinnistu mõttelise osa omanikuks varaühisuse kestel ja kinnistu läks hageja ja S. Lu ühisomandisse. Pärandvara hulka ei saa arvata hagejale kuuluvat ühisvara osa ja seega tuleb enne pärandvara jagamist tuvastada, et 464/1000 mõtteline osa on hageja ühisvara. S. L ei omandanud mõttelist osa ilma vastutasuta ja seega ei ole tegemist kinkega. 23.10.2008 kompromissi kohaselt pidi I L täitma oma kohustuse S. Lu ees ja andis üle 464/1000 mõttelise osa. Kompromissiga lõpetati kohtuvaidlus, milles S. L oli esitanud nõude I Lu vastu. Nõue oli tõendatud ja põhjendatud. I L on tunnistanud kompromissi allkirjastades, et S. Lul oli nõue tema vastu. Kompromissiga tegi S. L kaudse vastusoorituse, kui loobus oma nõudest. Kuna I Lul oli S. Lu ees kohustus, ei ole mõttelise osa üleandmist võimalik käsitleda kui S. Lu rikastumist vastutasu saamata. Lisaks on 17.10.2008 notariaalse lepingu p-s 3.3 Üleandja ja Vastuvõtja kinnitanud, et 17.10.2008 leping on kompromissleping ja sellele ei ole kohaldatavad kinkelepingu sätted ja põhimõtted. VÕS § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse poolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingupooled soovisid selgesõnaliselt välistada olukorda, kus lepingut peetaks kinkelepinguks. Kui lepingu sisu ja
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990 olemus on lepingus kokku lepitud ja määratletud, et kinkelepinguga tegemist ei ole, siis ei ole käesoleva vaidluse eset arvestades vajalik vaielda lepingu võimaliku tõlgendamise üle. Vastuseks kostjate taotlusele kalduda kõrvale abikaasade võrdusest leiab hageja, et pole mingit alust sellest kõrvale kalduda. Kostjate I ja II vastuväited
2.Kostjad I ja II vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on 17.10.2008 sõlmitud notariaalse lepingu p-s 2.3.2 selgelt kirjas, et S L omandas vaidlusaluse kinnistu 464/1000 mõttelise osa tasuta. Kuna S. L omandas mõttelise osa kinnistust 17.10.2008 tuleb tulenevalt kehtiva PKS § 210 lg-st 2 kinnistu ühisvarasse kuulumise osas kohaldada kuni 01.07.2010 kehtinud PKS (vana PKS) sätteid. Vana PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara muu hulgas tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 15 lg 1 mõttes on kinkega tegemist ka siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata (vt nt 3-2-1-36-11, 3-2-1-119-09, 3-2-1-117-09). S. L omandas mõttelise osa ilma vastutasuta ja seega on tegemist S. Lu lahusvaraga. 17.10.2008 sõlmitud notariaalse lepingu puhul on oluline lepingu sisu, milleks on omandi tasuta üleandmine ehk kinkelepingu sõlmimine. Tasuta üleandmise fakti on notariaalses lepingus korduvalt rõhutatud. Kas vastav leping on sõlmitud kohtumenetluse raames kompromissilepinguna, ei oma pärimisõiguses ega perekonnaõiguses lepingu liigi määramisel tähtsust. Hagiavalduse esitamisest või menetluse kompromissiga lõpetamisest ei saa teha järeldusi, et S. Lu nõue I Lu vastu oli õigustatud, et S L ul ja I Lul olid vastastikused kohustused või I L oli kohustatud S L ule midagi andma. Kompromisslepingut on võimalik sõlmida ka olukorras, kus hagejal puudub nõue ja kostja soovib kohustust omamata hagejale midagi üle anda. I Lu selgituse kohaselt ei olnud S. Lul ja Inge Lepingul mingisugust võlasuhet ja I Lul puudus kohustus kinnistu S. Lule andmiseks, S. Lu nõue tsiviilasjas nr 207-4362 oli alusetu. VÕS § 578 lg-st 2 ei tulene, et poolte varasemaid vastastikuseid nõudeid ja kohustusi tuleb eeldada. Tõlgendamisel saab lähtuda sellest, milles pooled notariaalses lepingus kokku leppisid, mitte sellest, kas ja milline oli S L u nõude perspektiiv tsiviilasjas nr 2-07-4363. Kohtulikku kompromissi ei olnud notariaalse lepingu sõlmimisel koostatud. Notariaalses lepingus endas ei ole aga ühtegi kokkulepet väidetava S. Lu vastusoorituse kohta või selle kohta, et S. L oleks vastusooritusena loobunud oma nõudest I Lu vastu. Notariaalse lepingu p-s 2.3.3 sisalduvat menetluskulude hüvitamise kokkulepet ei saa käsitleda kinnistu omandamise vastutasuna. Otsustamisel selle üle, kas tegemist oli tasuta omandamisega või mitte, ei saa lähtuda sellest, et lepingus oli välistatud kinkelepingu sätete ja põhimõtete kohaldamine, vaid tuleb tuvastada, kas kinnistu omandati tasuta või vastutasu eest. Juhul, kui kohus leiab, et S. Lule kuulunud mõtteline osa kuulub hageja ja S. Lu ühisvarasse, paluvad kostjad I ja II kalduda poolte võrdsusest täielikult kõrvale ja lugeda S. Lule kuulunud mõtteline osa S. Lu lahusvaraks.
3.Kostja III võttis hagi õigeks. 17.06.2013 määrusega keeldus maakohus kostja III õigeksvõtu vastuvõtmisest ja jätkas tsiviilasja menetlust kõigi kostjate suhtes. Esimese astme kohtu otsus
3(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990
4.Maakohus tegi 30.08.2013 otsuse, millega rahuldas hagi ning tuvastas, et Olevi 28 kinnistust 464/1000 suurune mõtteline osa on S L u ja K L u ühisvara, kostjatel on kohustus anda nõusolek selleks, et muuta 464/1000 suuruse mõttelise osa kohta tehtud omanikukannet selliselt, et kanda ühisomanikuna koos senise omanikuga sisse K L . Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb asja kuulumine ühisvara või lahusvara hulka otsustada asja omandamise ajal kehtinud normide järgi. Vaidlusaluse kinnistu kohta tehti pärandaja kui kaasomaniku kanne 05.11.2008, s.o enne 01.07.2010 kehtinud PKS kehtivuse ajal. Seega tuleb kohaldada vana PKS sätteid. Vana PKS § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara muu hulgas tema poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara. Vaidlusaluse kinnistu võõrandamise võlaõiguslik leping sisaldub notariaalse lepingu p-s 2.3.2, asjaõiguskokkulepe p-s 6.1. Kohus leidis, et võlaõiguslikku kokkulepet tuleb tõlgendada koosmõjus p-dega 2.3.1, 2.3.3, 2.3.4, 3.2, 3.3, 4.1 ja 4.2. Kohus arvestas ka 23.08.2008 kohtumäärusega kinnitatud kohtulikku kompromissi. Pooled vaidlevad selle üle, kas eelviidatud võlaõiguslik kokkulepe on kinkeleping. Riigikohtu praktika kohaselt on kinkega tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, st PKS § 15 lg 1 mõttes saab lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis on omandatud tasuta (vt nt Riigikohtu 09.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 16). Notariaalse lepingu p-s 3.3 on pärandaja üleandjaga selgelt kokku leppinud, et tegemist on kompromisslepinguga, millele ei kohaldata kinkelepingu sätteid ega põhimõtteid. VÕS § 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kohus leidis, et kompromissi tulemusel ühelt tehingu poolelt teisele asja üleandmine ei vasta kinkelepingu tunnustele ainult põhjusel, et samas lepingudokumendis ei sisaldu kokkulepet vastusoorituse kohta. Eelkõige võib kompromiss sisaldada nn vaikivat tasaarvestust, mille korral tehingu pooled on leidnud, et nende senised vastastikused sooritused on tasakaalust väljas ja ühel poolel on õigus teise käest midagi nõuda. Niisugusele olukorrale viitavad praegusel juhul notariaalse lepingu p-d 2.3.1 ja 2.3.3 ja kohtuliku kompromissi p-d 2 ja 3. Sellisel juhul näib kompromiss küll tasuta üleandmise lepinguna, aga sisuliselt vastab poolte varasemast õigussuhtest tulenevatele nõuete ja kohustuste saldole. VÕS § 578 lg 2 tõttu tuleb kompromissi poolte varasemaid vastastikke nõudeid ja kohustusi eeldada. Kohus leidis, et kostjad I ja II ei ole tõendanud, et üleandja ja pärandaja vahel puudus vastastikustele sooritustele suunatud võlasuhe, mille nad soovisid kompromissiga lõpetada. Kohus leidis, et poolte esitatud väidete ja tõendite põhjal ei ole usutav, et I L loobus ca 1⁄2 suurusest mõttelisest osast vaidlusalusele kinnistule, kui kompromissiga lahendatud nõue oleks olnud ilmselgelt alusetu või perspektiivitu. Kui S. Lu nõudel I Lu vastu võis olla alus, siis saavutati kompromissiga eeldatavasti olukord, kus S. L oma nõudest I Lu vastu loobus, st tegi vähemalt kaudselt teatava vastusoorituse. Kohus nõustub kostjatega I ja II, et menetluskulude hüvitamist ei saa pidada vastusoorituseks, kuid ei nõustu, et menetluskulude (osalisest) hüvitamisest järeldub, et S. Lu hagi oli põhjendamatu. Kohtu hinnangul ei lükka poolte esitatud tõendid ümber VÕS § 578 lg-st 2 tulenevat varasemate nõuete ja kohustuste eeldust. Seega tuvastas kohus, et kompromissiga tasakaalustasid S. L ja I L oma varasemate õiguste ja kohustuste vahekorra. Järelikult ei omandanud S L vaidlusaluse kinnistu mõttelist osa tasuta.
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990 PKS § 14 lg 1 järgi tuleb eeldada, et S L u vastusooritus toimus tema ja hageja, s.o S. Lu abikaasa ühisvara arvel. Pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta et S. Lu vastusooritus oleks toimunud S. Lu lahusvara arvel. Seega sai vaidlusaluse kinnistu mõtteline osa S. Lu ja hageja ühisvaraks. Kuna maakohus leidis, et vaidlusaluse kinnistu mõtteline osa kuulub S. Lu ja hageja ühisvara hulka, ei hinnanud maakohus hageja alternatiivset väidet, et tal on võimalus nõuda selle ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel. Kostjad I ja II leiavad, et esineb alus kalduda täielikult kõrvale abikaasade võrdusest PKS § 19 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. Kohus asus seisukohale, et erinevalt PKS §-st 15, mis reguleerib asjade kuuluvust ühis- või lahusvara hulka ja mis on kohaldatav ka vara jagamisel kehtiva PKS sätete järgi, näeb vana PKS § 19 lg 2 ette nõudeõigused, mis kehtivas PKS-s sellisel kujul puuduvad. Kuna 464/1000 mõtteline osa on hageja ja S. Lu ühisvara, siis on kinnistusraamatu kanne ebaõige ja see tuleb parandada. Kohus jättis TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad I ja II apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse täielikult tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellandid leiavad, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud, kohaldanud ebaõigesti materiaal- ja menetlusõigust ja jõudnud sellest tulenevalt ebaõige järelduseni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole selle hindamisel, kas kinnistu omandati tasuta või mitte, asjakohane hinnata ega tõlgendada kohtuliku kompromissi sätteid, kuna kinnistu omandamise kokkulepped tulenesid üksnes notariaalsest lepingust ning tsiviilasjas nr 2-07-4362 sõlmitud kompromiss puudutas üksnes hagimenetluse lõpetamist, mitte kinnistu üleandmise kokkuleppeid. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta nende väidetega ei nõustu. Samuti ei ole otsuse põhjendustest arusaadav ega ole kohus viidanud tõenditele, millest nähtuks, et S. L sai kinnistu mõttelise osa kaasomanikuks muul viisil kui tasuta. Kohus on notariaalset lepingut ebaõigesti hinnanud ja VÕS § 29 ebaõigesti kohaldanud. Apellantide hinnangul on kohus ka ebaõigesti hinnanud I Lu ja tema varasema esindaja seletusi ja S. Lu esindaja kirjavahetust varasemat kohtuasja lahendanud kohtunikuga. Ka ei selgitanud kohus menetlusosalistele, et kohus tugineb otsuse tegemisel varasema tsiviilasja nõude sisulisele põhjendatusele ja perspektiivile. Seega on kohus rikkunud selgitamiskohustust ja teinud ka üllatusliku otsuse. Kuna tsiviilasjas nr 2-07-4362 lõppes menetlus kompromissiga ja kohus ei analüüsinud seetõttu S. Lu nõudeid sisuliselt, ei saa täna käesoleva tsiviilasja raames hinnata S. Lu nõudeid ja nende perspektiivikust. Apellandid leiavad, et eeldus peaks olema see, et kinnistu anti üle tasuta. See tuleneb üheselt notariaalse lepingu p-dest 2.3.2 ja 3.2. Kohus oleks pidanud tuvastama selle, kas oli vastusooritus ja milles see seisnes, samuti selle, kas vastusooritus võrreldes mõttelise osa väärtusega annab aluse pidada tehingut vastusooritusega tehinguks või mitte.
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990 Käesolevas asjas on oluline tuvastada, kas mõtteline osa omandati tasuta või mitte, ning seega ei oma tähtsust, kas tegemist oli kompromisslepinguga või mitte. Kohus on liigset tähelepanu pööranud sellele, et S L ja I L leppisid p-s 3.3 kokku, et tegemist on kompromisslepinguga, millele ei kohaldata kinkelepingu sätteid ega põhimõtteid. Kohus on jätnud tähelepanuta selle, milline oli p 3.3 eesmärk ja kas sellest p-st tulenevalt on mõttelise osa üleandmine tasuta võimatu. Seadusest ei tulene, et kompromisslepinguga ei või tasuta kellelegi midagi üle anda. Lisaks on kohus jätnud analüüsimata selle, kas notariaalset lepingut on võimalik üleüldse käsitleda kompromisslepinguna VÕS § 578 mõttes. Kohus oleks pidanud tuvastama, milles seisnes õiguslik vaieldavus või ebaselgus ehk mis oli kompromisslepingu ese. Selleks, et kohus oleks saanud hagi rahuldada, oleks pidanud tuvastama, et S L ja I L omasid üleüldse vastastikuseid nõudeid ja selle, et S L tegi vastusoorituse I Lule, mille tulemusel ei omandanud S L mõttelist osa tasuta, vaid vastusoorituse vastu ja see vastusooritus on selline, mis ei võimalda pidada mõttelise osa üleandmist tasuta tehinguks. Õige ei ole seisukoht, et VÕS § 578 lg 2 tõttu tuleb kompromissi poolte varasemaid vastastikuseid nõudeid ja kohustusi eeldada. Eeldus kehtib selles osas, millised on pärast kompromisslepingu sõlmimist poolte uued nõuded ja kohustused. Seega on ebaõige seisukoht, et kostjad oleksid pidanud tõendama, et S L u ja I Lu vahel puudus vastastikustele sooritustele suunatud võlasuhe, mille nad soovisid kompromissiga lõpetada. Vastupidi, tõendada tuleb just seda, et vastastikune sooritus oli olemas, milles see seisnes ja kas see annab aluse lugeda mõttelise osa omandamist vastutasu vastu. Apellandid ei nõustu ka selle kohtu seisukohaga, et PKS § 14 lg 1 järgi tuleb eeldada, et S L u vastusooritus toimus tema ja hageja ühisvara arvel ning pooled ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et S L u vastusooritus oleks toimunud tema lahusvara arvel. Apellandid leiavad, et asjaolu, et kehtivas PKS-s puudub vana PKS § 19 lg-s 2 märgitud nõue, ei tähenda, et kohus ei oleks saanud poolte võrdsusest kõrvale kalduda. Kohus on jätnud alusetult täielikult lahendamata apellantide vastuväite poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osas. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel paluvad apellandid jätta menetluskulud poolte endi kanda, kuna pärandvara koosseisu puudutav vaidlus on kõigi pärijate huvides ning hageja menetluskulude väljamõistmine apellantidelt oleks ebaõiglane ja ebamõistlik. Vastustaja seisukoht
6.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Esmalt käsitleb ringkonnakohus, kes on apellatsioonimenetluse osalised ning seejärel vastab apellatsioonkaebuse väidetele.
8.Apellatsioonkaebuse esitasid kostjad I ja II, kostja III apellatsioonkaebust ei esitanud. Kostja III tuleb lugeda kaasapellandiks TsMS § 639 lg 2 kolmanda lause alusel, kuna tegemist on kaaskostjatega, kelle suhtes saab vaidlusalust õigussuhet tuvastada üksnes ühiselt.
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad peavad andma nõusoleku kinnistu mõttelise osa ühisomanikuna hageja kinnistusraamatusse kandmiseks või on mõtteline osa pärandaja S L u lahusvara, mistõttu kostjatel sellist kohustust ei ole. Kostjad I ja II on väitnud, et kuna S. L omandas mõttelise osa I Lult tasuta, siis on tegemist S. Lu lahusvaraga. Maakohus on õigesti leidnud, et asja kuulumine ühisvara või lahusvara hulka tuleb otsustada asja omandamise ajal kehtinud normide järgi ning seega antud asjas vana PKS sätete järgi. Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on vana PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Kusjuures igal üksikul juhul tuleb hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks (vt RKTKo 09.12.2009, p 14).
10.Ringkonnakohus leiab, et selle hindamisel, kas tegemist on vastutasuga tehinguga või mitte, ei saa käesoleval juhul lähtuda ainult notariaalsest lepingust, vaid arvestada tuleb ka 23.10.2008 määrusega asjas nr 2-07-4362 kinnitatud kohtulikku kompromissi. Notariaalse lepingu p-des 2.1.1 ja 2.3.1 on märgitud, et kinnistu suhtes on S L u ja I Lu vahel vaidlus tsiviilasjas nr 2-07-4362. Lepingu p-s 2.3.2 on kirjas, et pooled soovivad nimetatud vaidluse käesoleva lepinguga lõpetada. Punkti 2.3.3 kohaselt pärast käesoleva lepingu sõlmimist puuduvad pooltel üksteise suhtes tsiviilasjas nr 2-07-4362 mis tahes täiendavad rahalised ja mitterahalised nõuded. Seega on notariaalne leping ja vaidlus tsiviilasjas nr 2-07-4362 omavahel tihedalt seotud. Notariaalne leping on sõlmitud tingituna vaidlusest tsiviilasjas nr 207-4362 ning neid ei saa eraldiseisvalt vaadata.
11.Kohtuliku kompromissi punkti 2 kohaselt pooled kinnitavad, et 464/1000 mõttelise osa üleandmisega on I L täitnud S L u nõude ning poolte vahel puudub edasine huvi käesoleva kohtuvaidluse pidamiseks. Punktis 3 kinnitab S L , et tal puuduvad I Lu suhtes mistahes täiendavad rahalised ja mitterahalised nõuded seoses käesoleva tsiviilasjaga. Ringkonnakohus leiab, et vastusooritus saab seisneda ka selles, et üks pool loobub oma nõuetest teise poole vastu ning menetlus lõpetatakse. Kuna notariaalset lepingut tuleb hinnata koos kohtuliku kompromissiga, siis notariaalse lepingu punktis 2.3.2 sätestatu, et 464/1000 mõtteline osa antakse üle tasuta, ei tähenda, et tegemist oleks olnud vastusoorituseta tehinguga. Kohus nõustub vastustajaga, et sõna „tasuta“ tähendas antud kontekstis seda, et mõttelise osa eest ei kantud rahasummasid üle, kuid mitte seda, et vastusooritust ei tehtud. Ka S. Lu esindaja kirjavahetus tsiviilasja nr 2-07-4362 lahendanud kohtunikuga ei tõenda, et mõtteline osa oleks üle antud ilma vastusoorituseta. Tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et sõna „tasuta“ tähendas ka kirjavahetuses seda, et reaalselt raha ülekandmist ei toimunud.
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kostjad tuginevad sellele, et mõtteline osa omandati tasuta, siis TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormisest tulenevalt lasub neil kohustus tuua esile asjaolud ja tõendid, millest nähtuks, et nii see ka oli. Hageja on esile toonud, et tsiviilasjas nr 2-07-4362 nõudis S. L I Lult kinnisasja üleandmist. Hageja on esitanud ka täpsustatud hagiavalduse (II, tl 28), millest nähtub, et S. L ja I L sõlmisid 18.03.2003 nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutati I Lule tasuta S. Lule kuulunud Olevi 28 krundi tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega tagastati I Lule õigusvastaselt võõrandatud maatükk XXXXXXX ning I L kanti omanikuna kinnistusraamatusse. S. L taganes nõudeõiguse loovutamise lepingust kui kinkelepingust jämeda tänamatuse tõttu. Lisaks jämedale tänamatusele tugines S. L I Lu vastu esitatud hagis (t II kd lk 28 jj) ka sellele, et S. L ehitas
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990 krundile eluhoone koos juurdeehitustega ja et ehitamisega seoses oli S. Lul I Luga kokkulepe, et ehitist ei ehitata tasuta, vaid et S. Lul on õigus saada osa kinnisasjast endale. Seega oli I Lu vastu esitatud hagiavaldus rajatud ka sellele, et S. Lul on I Lu suhtes kinnisasjale elamu ja juurdeehitiste rajamisest tulenevad nõuded. Seejuures ei ole kostjad tõendanud, et S. L rajas elamu enne 1992. aastat, st enne seda, kui S. L K L uga abiellus. Veelgi enam, kostjad ei ole esile toonud, millal siis vastav elamu ja juurdeehitused rajati. Seega esitas S. L I Lu suhtes hagi, millega nõudis kogu kinnisasja omandiõiguse üleandmist kahel motiivil (kinkelepingust taganemine aga ka krundile elamu ja juurdeehituste rajamine). Selle kohtumenetluse käigus sõlmis S. L I Luga kompromissi, millega leppisid pooled kokku, et S. L saab vähem kui poole kinnisasjast ning vastutasuks sellele loobus S. L nii jämeda tänamatuse motiivil kinkelepingust taganemisest tuleneda võivatest nõuetest aga ka muudest, sh ka kinnisasjale elamu ja juurdeehituste ehitamisest tulenevatest nõuetest. Isegi kui lugeda, et maa tagastamise nõudeõigus, mis kuulus S. Lule ja mille S. L I Lule loovutas, kuulus S. Lu lahusvara hulka ja jämeda tänamatuse motiivil kinkelepingust taganemise õigusest (kui vaieldavast õigusest) loobumine (kui vastutasu kompromissi raames) võis olla S. Lu lahusvara arvel kompromissi raames vastusoorituse tegemine, siis lisaks sellele oli S. Lu hagi I Lu vastu rajatud ka sellele, et S. L rajas krundile elamu ja juurdeehitused. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaksid sellele, et need ehitised rajati enne S. Lu ja K L u abielu sõlmimist (1992. aastal). Seega, esitas hageja käesoleva kohtumenetluse raames kohtule tõendid, millest tuleb järeldada, et kompromissileping, mille alusel ja millega seoses S. L osa vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa omandas, ei olnud vastutasuta leping. Vastutasuks oli nii maa tagastamise nõudeõiguse kinkelepingust (mille alusel S. L loovutas I Lule maa tagastamise nõudeõiguse) taganemise õigusest loobumine kui ka S. Lu poolt krundile rajatud elamu ja juurdeehituste rajamisest tulenevatest nõuetest loobumine. Kuivõrd kohtule esitati hagiavaldus ja kohtulik kompromissileping, samuti e- kirjavahetus kohtunikuga, samuti ka I Lu advokaadi avaldus, milles kinnitatakse, et vastav kohtuvaidlus oli seotud olulise närvikuluga, tuleb teha järeldus, et S. Lu ja I Lu vahel oli tegelik ja sisuline õigusvaidlus. Sellistel asjaoludel nagu S. L I Lu vastu kohtusse pöördus, ei ole hagi rahuldamine välistatud. Seda eeldusel, kui kohus oleks hagi aluseks olevad asjaolud tõendatuks lugenud. Krundile ehitiste rajamise motiivil oleks S. L võinud I Lult nõuda vähemalt rahalist hüvitist. Sellistest nõuetest kompromissi korras loobumine kujutab endast varalist hüvet. Seejuures ei ole alust lugeda ehitamisest tulenevatest nõuetest loobumist S. Lu lahusvara arvelt tehtud soorituseks, sest kostjad ei ole esile toonud, et S. L ehitas krundile enne S. Lu ja K L u vahelise abielu sõlmimist. Seega tuleb asuda seisukohale, et I L sai kompromissi sõlmimisel vastusoorituse, millest vähemalt osa puhul ei ole alust järeldada, et sooritus oleks tehtud S. Lu lahusvara arvelt. Kostjad ei ole ringkonnakohtu arvates usutavaks muutnud ega tõendanud, et tsiviilasjas nr 2-07-4362 esitatud S. Lu nõue oli põhjendamatu ja sellest tulenevalt omandas S. L mõttelise osa tasuta. Hageja poolt kirjeldatud hagilise kohtuvaidluse puhul on raske väita, et hagi oleks olnud perspektiivitu. Seetõttu oli S. Lu ja I Lu vahel kompromissi sõlmimisel I Lu jaoks vaieldamatult varaline väärtus, sest kompromissiga vabanes I L nõuetest, mida tema vastu esitati. Oluline on ka see, et kostjad ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et vastusooritus on ebaproportsionaalselt väike võrreldes saaduga.
13.Ringkonnakohus rõhutab, et selleks, et mingit abielu jooksul omandatud varaeset ühisvarasse kuuluvaks lugeda, tuleb abikaasal tõendada, et varaese omandati abielu jooksul. Seda on K L teinud. Selleks, et nimetatud asjaoludel esitatud hagi saaks jääda rahuldamata, tuleb kostjatel omakorda tõendada, et esinevad varaeseme ühisvarasse kuuluvaks lugemist välistavad asjaolud. Kostjad I ja II tuginesidki käesoleva tsiviilasja raames vastuväitena sellele, et K L u abikaasa S. L omandas mõttelise osa kinnisasjast tasuta, ilma
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990 vastusoorituseta. Sellele vastuseks tugines hageja käesoleva menetluse raames omakorda sellele, et kuigi kompromissilepingu alusel S. Lu poolt otseselt tehtud sooritused olid väikesed (aia rajamine, krundi kaheks jagamine jne), ei omandanud S. L abielu ajal kinnisasja mõttelist osa tasuta, vaid kompromissiga loobus S. L I Lu kasuks arvestatavatest nõuetest, sh vaidlusalusele krundile elamu ja juurdeehituste rajamisega seotud nõuetest. Neid vastuväiteid arvestades ei saa lugeda tõendatuks kostjate I ja II vastuväidet, et kinnisasja mõtteline osa omandati tasuta. Kostjad ei ole tõendanud, et need hüved, mida S. L kompromissi raames vastu sooritas, oleksid olnud väärtusetud või ebaproportsionaalselt väikese väärtusega. Kinnisasja mõttelise osa tasuta või ebaproportsionaalselt väikese vastusoorituse eest saamise asjaolusid oleksid pidanud tõendama aga kostjad. Seetõttu kuulub hagi rahuldamisele ning apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Apellandid leiavad, et maakohus oleks pidanud hindama seda, kas on alust vana PKS § 19 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel abikaasade osade võrduse põhimõttest kõrvale kalduda. Apellandid ei ole aga tõendanud, et mõtteline osa omandati ainult või peaasjalikult S L u lahusvara arvel. S L loobus kompromissi raames kõikidest nõuetest I Lu suhtes, sh ka vaidlusalusele krundile S. Lu poolt elamu ja juurdeehituste rajamisest tulenevatest nõuetest. Tõendatud ei ole, et need kulutused tehti S. Lu poolt enne K L uga abielu sõlmimist. Käesoleval juhul ei saa nõuet rahuldada ka põhjusel, et S. L on surnud ja kostjad I ja II soovivad abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda olukorras, kus üks abikaasadest on surnud. Apellandid ei ole ka viidanud sellistele asjaoludele, millest nähtuks, et mõttelise osa omandamine võis toimuda S L u lahusvara arvel. PKS § 19 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, arvestades lapse tähelepanu väärivat huvi. Ka siin ei ole apellandid esile toonud, milles seisneb täiskasvanud laste tähelepanu vääriv huvi antud juhul. Seega sõltumata sellest, kas kehtiv õigus võimaldab vana PKS § 19 lg 2 alusel abikaasa osade võrduse põhimõttest kõrvale kalduda või mitte, ei ole selleks praegusel juhul alust. Menetluskulude jaotus
15.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuse osas jääb maakohtu otsus muutmata ning maakohtu menetluskulud jäävad poolte endi kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus ringkonnakohtu menetluskulud apellatsioonkaebuse esitajate, kostja I ja kostja II kanda. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et käesolev apellatsioonimenetlus on kõigi pärijate huvides ning hageja menetluskulude väljamõistmine apellantidelt oleks ebaõiglane või ebamõistlik. Käesolevas asjas tegi maakohus seadusliku ja põhjendatud otsuse, mille peale esitasid kostja I ja kostja II alusetu ja põhjendamatu apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus ei näe põhjuseid, mis annaksid aluse menetluskulude jaotamise üldisest põhimõttest kõrvale kaldumiseks, mille kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral apellatsioonimenetluse kulud apellantide kanda. Kuna kostja III võttis hagi õigeks ega apellatsioonkaebust ei esitanud, oleks hageja kulude väljamõistmine kostjalt III äärmiselt ebaõiglane. Sellel põhjusel ei pea kostja III hageja apellatsioonimenetluse kulude kandmises osalema, kuid kostja III enda apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda (TsMS § 162 lg 4). Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-13-4990
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.