Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

31.07.2013 esitas Intrum Justitia Debt Finance AG Tartu Maakohtule hagi Olesja Ploomi vastu. Hageja nõue tuleneb kostja ja Ferratum Estonia OÜ vahel 10.11.2009 sõlmitud SMSlaenulepingust, mille alusel kostja kohustus 25.11.2009 tagastama laenusumma 2000 krooni ja käsitlustasu 400 krooni. Kuna kostja laenu ei tagastanud, loovutas Ferratum Estonia OÜ oma nõude hagejale. Hageja taotleb kostjalt võlgnevuse 204.52 eurot (tagastamata laenusumma 127.82 eurot, käsitlustasu 25.56 eurot, meeldetuletuskirjade saatmise teenustasu 19.18 eurot ja leppetrahv 31.96 eurot), hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 44.68 eurot ja lisanduva viivise väljamõistmist. 13.11.2013 vastuses hagile palub kostja jätta hageja nõue rahuldamata, sest nõude esitamise aeg on möödas. 05.12.2013 vastuses hageja leiab, et kuna poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimuste punkti 13.2 kohaselt leppisid pooled kokku lepingust tulenevate nõuete aegumisperioodi pikendamises 5 aastani, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist 5 aasta jooksul kohustuse sissenõutavaks muutumisest, s.o alates 26.11.2009. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule 10.04.2013, seega ei ole nõue aegunud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja ei ole oma vastuses kasutanud aegumise mõistet, kuid sõnastusest nähtuvalt on kostja seisukohal, et nõue on aegunud: „nõude esitamise aeg on möödas“. Tulenevalt TsÜS § 146 lg 1 tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 145 lg 2 kohaselt poolte kokkuleppel võib aegumistähtaega, mis on lühem kui kümme aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Hageja tuginebki oma nõudes laenulepingu üldtingimuste p-s 13.2 sätestatule, mille kohaselt pooled on kokku leppinud lepingust tulenevate nõuete aegumisperioodi pikendamiseks 5 aastani. Kohus on seisukohal, et SMS-laenu lepingute puhul on praktikas alati tegemist tüüptingimustega ja ka antud juhul hageja ei ole viidanud lepingutingimuste või konkreetse vaidlusaluse tingimuse kostjaga eraldi läbirääkimisele. Hagiavaldusele lisatud Ferratum Estonia OÜ laenulepingu üldtingimuste näol on tegemist tüüptingimustega Võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 tähenduses, s.o tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 37 lg 1 kohaselt tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kohus leiab, et antud juhul on laenulepingu üldtingimused saanud lepingu osaks, kuna laenuandja viitas neile enne lepingu sõlmimist ja laenuvõtjal oli võimalik laenulepingu üldtingimustega tutvuda. Seda kinnitab asjaolu, et laenu taotlemiseks tuli SMS-sõnumina saata laenuandja määratud järjekorras andmed taotletava laenusumma ja laenuvõtja isiku kohta, mille korrektseks esitamiseks oli vähemalt esmakordsel laenu taotlemisel vajalik, et laenuvõtja külastaks laenuandja kodulehte. Ferratum Estonia OÜ kodulehel www.ferratum.ee oli nii laenu taotlemisel 10.11.2009 (lehekülg kättesaadav interneti arhiivist aadressil https://archive.org/

05.08.2009 seisuga1) kui on ka käesoleval hetkel laenulepingu sõlmimise protseduuri kirjelduses viide laenulepingu üldtingimustele koos lepingutingimuste teksti juurde viiva viitega. Laenutaotlemise protseduuri kohaselt tuli laenajal laenutaotluse positiivsel lahendamisel saata omapoolne sõnumvastus kujul „SOBIB“ laenulepingu tingimustega nõustumise kohta, seega laenutaotleja pidi aru saama laenulepingu üldtingimuste siduvusest. Kuivõrd hageja tugineb aegumise kohaldamata jätmiseks tüüptingimusele, siis kontrollib kohus ametikohustustest tulenevalt, kas osutatud tüüptingimus on kehtiv VÕS § 42 järgi, isegi kui pooled ei ole sellele tuginenud. Nõude esitamise aegumistähtaja pikendamine võrreldes seaduses ettenähtuga ei sisaldu VÕS § 42 lg 3 esitatud nn keelatud tüüptingimuste loetelus, mistõttu kontrollib kohus tüüptingimuste kehtivust VÕS § 42 lg 1 üldklausli alusel. VÕS § 42 lg 1 (10.11.2009 kehtinud redaktsioonis) kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Kohus leiab, et laenulepingu sõlmimise asjaolusid ja tingimusi ning lepingupoolte huve arvestades on laenulepingust tulenevate nõuete aegumise tähtaja pikendamisega seaduses ettenähtud 3 aasta asemel 5 aastani lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu kostja kahjuks oluliselt rikutud ja antud tüüptingimus kostjat seega ebamõistlikult kahjustav. Kohtu seisukoht põhineb järgmistel kaalutlustel. Hagimaterjalide põhjal anti kostjale laenu 2000 krooni ehk 127.82 eurot tähtajaga 15 päeva, seega oli tegemist laenamise hetkel suhteliselt väikese laenusumma lühiajalise laenamisega. Kohtu hinnangul ei nähtu hagimaterjalidest mõjuvaid põhjuseid eelnimetatud tingimustel sõlmitud laenulepingust tulenevate nõuete aegumise tähtaja pikendamiseks. Laenulepingu üldtingimuste p 13.2 on kasutusele võetud üksnes laenuandja huve silmas pidades, kuna see annab võlausaldajale võimaluse tekkinud võlgnevusi menetleda pikema aja jooksul ning arvestada seejuures täiendavat viivist ja võla sissenõudmise kulusid. Esitatud tõendite põhjal muutus Ferratum Estonia OÜ nõue sissenõutavaks alates 26.11.2009, viimane hoiatus võlgnikule saadeti 13.04.2010 ning oma nõude kohtusüsteemi vahendusel maksmapanemise asemel Ferratum Estonia OÜ loovutas selle 21.11.2012 hagejale, kes omakorda esitas alles 10.04.2013 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjalt võlgnevuse väljamõistmiseks. Kohus leiab, et võlausaldaja on laenulepingu üldtingimuste p-le 13.2 tuginedes laenu suurust ja tasumise tähtaega arvestades oma nõude maksmapanekuga põhjendamatult kaua viivitanud. Laenulepingust tulenevate (võlausaldaja) nõuete sedavõrd pikaajalise esitamise võimaldamine ei arvesta teise poole, s.o kostja õigustatud huve ning ei ole kooskõlas aegumise põhimõtte eesmärgiga. Õiguskirjanduse põhjal2 on tsiviilõiguses aegumise eesmärgiks käibekindluse ja õigusrahu tagamine. Mida kauem võlausaldaja oma nõude teostamisega viivitab, seda raskemaks muutub õigusliku olukorra selgitamine, mis omakorda võib kaasa tuua uued õiguslikud vaidlused ja võlgnikul võivad tekkida tõendamisraskused. Kostja ongi maksekäsu kiirmenetluses esitatud vastuväites muuhulgas märkinud, et: „/.../ ma ei tahaks maksta see summa, mis on 277,09 €, sest ma ei tea üldse, mis see on.“. Ferratum Estonia OÜ ja kostja vahel sõlmiti tarbijakrediidileping SMS-sõnumite vahetamise teel ning laenutaotlemise protseduuri ja esitatud hagimaterjalide põhjal laenusaaja ei saanud laenulepingu tingimusi kirjaliku lepinguna või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud teabena kooskõlas VÕS § 404 lg 1, 2 ja § 410 lg 1 sätestatuga, seega sisalduvad ainsad laenu võtmise kohta käivad andmed laenutaotleja (s.o kostja või tema nimel laenu võtnud muu isiku) 10.11.2009 saadetud SMS-sõnumis. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et Ferratum Estonia OÜ laenulepingu üldtingimuste p

Kättesaadav veebilehel: http://web.archive.org/web/20090614185934/http://www.ferratum.ee/laenutaotlus_sms-i_teel H. Köhler. Tsiviilseadustik. Üldosa. Tallinn: Juura 1998, § 6 vnr 18.

13.2 on tühine ja ei kuulu kohaldamisele. VÕS § 41 kohaselt kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Kohus leiab, et nõude aegumise tähtaja pikendamist ettenägeval lepingutingimusel ei ole sellist määravat tähendust tingimuse kasutajale, et ta ei oleks lepingut ilma tühise tingimuseta sõlminud. Seega kuulub tühise tingimuse asemel kohaldamisele TsÜS § 146 lg 1 sätestatu, mille järgi tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Tulenevalt TsÜS § 147 lg 1 aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja nõue muutus kooskõlas TsÜS § 135 lg 1 ja § 147 lg 1, 2 sissenõutavaks 26.11.2009 ja nõue aegus 25.11.2012 kl 24.00. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas Intrum Justitia Debt Finance Ag laenulepingust tuleneva nõude maksekäsu kiirmenetluses Olesja Ploomi vastu 10.04.2013, s.o pärast nõude aegumist ja seega ei olnud võimalik ka aegumise peatumine TsÜS § 160 lg 2 p 3 järgi. Menetluskulude jaotus Kohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus hagi menetlemisel lihtmenetluses näha menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole kostjal tekkinud menetluskulusid, mille rahalist suurust oleks võimalik kindlaks määrata ja teiselt menetlusosaliselt välja mõista (riigilõiv, õigusabikulu vms). Hageja enda menetluskulud jäävad tulenevalt menetluskulude jaotusest tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.