Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
15.jaanuar 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu OÜ AF Võlamenetlus hagi A.S. vastu võlgnevuse summas 488,53 € väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
488,53 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: OÜ AF Võlamenetlus (registrikood 12290871, asukoht A.Weizenbergi 20, Tallinn 10150), Hageja lepinguline esindaja Uljana Feldman (e-post: [email protected] ) Kostja: A.S. (isikukood x, elukoht x; e-post: x)
Menetlusviis
Kirjalik menetlus poolte nõusolekul
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista A.S.’lt OÜ AF Võlamenetlus kasuks 461,78 € (nelisada kuuskümmend üks eurot ja 78 senti, millest 230,89 € põhivõlg ja 230,89 € viivis).
3.Menetluskulud jaotada poolte vahel järgmiselt:
3.1.A.S. kanda jäävad tema enda menetluskulud täies ulatuses ja OÜ AF Võlamenetlus menetluskulud 94,5% (üheksakümne nelja koma viie protsendi) ulatuses;
OÜ AF Võlamenetlus kanda jäävad tema menetluskulud 5,5% (viie koma viie protsendi) ulatuses.
4.Välja mõista A.S.’lt OÜ AF Võlamenetlus kasuks menetluskulude katteks 252,06 € (kakssada viiskümmend kaks eurot ja 6 senti).
5.Väljamõistetud menetluskuludelt on A.S. kohustatud tasuma OÜ-le AF Võlamenetlus viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuses edasikaebekorra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442 lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna
Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
23.05.2013 OÜ AF Võlamenetlus esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse A.S.lt 533 € saamiseks ning menetluskulu hüvitamiseks. Kostja esitas kohtu 02.07.2013 makseettepanekule tähtaegselt vastuväite, mistõttu 26.07.2013 maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. 27.08.2013 hageja esitas oma põhjendatud nõude hagiavalduse vormis ning tasus täiendavalt riigilõivu. 04.09.2013 kohus võttis hagi menetlusse. 02.10.2013 kostja esitas kirjaliku vastuse hagile. 10.12.2013 kohtumäärusega kohus andis pooltele tähtaja kompromissi sõlmimiseks. Juhuks, kui pooled kokkulepet ei saavuta, kohustas kohus pooli andma kohtule täiendavaid selgitusi, määras menetlusosalistele tõendite ja avalduste esitamise tähtpäeva ning teatas kirjalikus menetluses tehtava kohtulahendi teatavakstegemise aja. Kohtu määratud tähtpäevaks pooled esitasid kirjalikult oma lõplikud seisukohad ja kohtu nõutud täiendavad selgitused.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
27.08.2013 hagiavalduse kohaselt Elisa Eesti AS ja kostja A.S. sõlmisid 31.12.2009 liitumislepingu nr X, millega Elisa Eesti AS kohusust pakkuma kostjale telekommunikatsiooniteenust ning kostja kohustus saadud teenuste eest vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt tasuma. Lepingul kinnitas kostja oma allkirjaga, et kohustub täitma lepingu lahutamatuks lisaks olevaid mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimusi. Elisa Eesti AS on endale võetud kohustusi täitnud ja esitanud kostjale igakuiselt arveid kasutatud teenuste eest. Kostja ei ole nõutud summasid tasunud. Lepingu lahutamatuks lisaks olevate mobiiltelefoniteenuste kasutamise tingimuste kohaselt kohustus kostja arvete tähtpäevaks tasumata jätmise korral tasuma tasumata summalt viivist 0,15% iga maksmisega viivitatud päeva eest. Elisa Eesti AS loovutas 25.05.2012 nõude kostja vastu summas 244,29 € koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid OÜ-le AF Võlamenetlus. Kostja võlgneb hagejale põhivõlga ja viivist järgmiste arvete tasumisega viivitamise eest: Arve nr Summa (€) Maksetähtpäev viivitatud Viivis (€) päevade arv 2000160455 28,47 03.03.2010
50,22 2000299390 43,81 24.03.2010
75,90 2000671025 59,68 28.05.2010
97,58 2000683278 25,88 02.06.2010
42,12 2000719437 29,13 15.06.2010
46,84 2000931665 25,36 15.07.2010
39,64 2001060932 15,98 18.08.2010
24,16 2001184789 15,98 20.09.2010
23,37 Kokku 244,29 399,83
Tegutsedes heas usus, vähendab hageja viivise nõuet põhivõla summani ning nõuab kostjalt viivise tasumist summas 244,24 €. 19.11.2013 vastuses kostja vastusele hageja selgitas, et Elisa Eesti AS lõpetas lepingu tasumata arvete tõttu ühepoolselt 05.08.2010. Kahel viimasel arvel on kajastatud miinimumarve vastavalt juulikuu ja augustikuu eest, arvetel kajastuvad ka meeldetuletuskirjade arv. Miinimumarve tasumise kohustus säilib liitumislepingu kohaselt isegi siis, kui kliendile on mobiilteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil mobiilteenuseid kasutada, kuid kohustub tasuma Elisa’le miinimumarveid kuni mobiilteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni. Elisa Eesti AS saatis arved kostja aadressile, mis oli kostja poolt antud lepingu sõlmimisel. Samale aadressile saatis Elisa 25.06.2010, 16.07.2010 ja 05.08.2010 meeldetuletusi seoses võlgnevustega. Kostja ei täitnud üldtingimuste punktis 5.2.5 sätestatud kohustust Elisat viivitamata teavitada oma aadressandmete või muude liitumislepingusse märgitud kostja andmete muutumisest, samuti muudest asjaoludest, mis võivad takistada liitumislepingu tingimuste nõuetekohast täitmist. Kostja väidetud välismaal viibimine ei anna alust jätta arved tasumata ning arved ei jõudnud kostjani tema enda süül, sest kostja ei teatanud, et läheb välismaale ja arvete kättesaamine on raskendatud. Kui kostja ületas krediidilimiiti, on see tema enda süü. Elektroonilise side seadusest ega Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimustest ei tulene Elisa Eesti AS kohustust teavitada klienti krediidilimiidi ületamisest ega kohustust piirata teenuse osutamist. Krediidilimiidi ületamine on jälgitav arvetelt. Lisaks on vaidlusalustest arvetest krediidilimiidi ületamisega ainult 30.04.2010 väljastatud arve summas 933,77 krooni (59,698 €), ülejäänud arved olid krediidilimiidi piires. 02.01.2014 hageja selgitas täiendavalt, et Elisa Eesti AS-il ei ole tehnilistel põhjustel võimalik koostada arvet lepingu 05.08.2010 lõpetamise kuupäevaga ja perioodi eest kuni lepingu lõpetamiseni (01.08.2010 – 05.08.2010), sellepärast on arve väljastatud nagu kõik teised arved ja perioodiks on märgitud augustikuu periood. Üldtingimuste punkt 7.5. sätestab samuti, et arveldusperioodiks on 1 kalendrikuu. 03.12.2009 liitumislepingus lepiti kokku arvete saatmise viisiks lähetamine e-posti teel. AS Elista Eesti kinnitas, et klient võib igal ajal arvete saatmise viisi muuta iseteeninduse kaudu või helistades kliendiinfo telefonile. Kostja kohta oli lepingu lõpetamisel ja on siiani kliendiprogrammis märge, et arved saata kodusele aadressile. Kõik arved on samuti olemas iseteenindusbüroos, kust kostjal oli võimalik neid saada igal ajal. Hageja palub hagi rahuldada, välja mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 244,29 € ja viivised 244,24 €, menetluskulud jätta kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 75 € ja esindajale makstud tasu õigusabi eest 191,73 € ning viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
KOSTJA VASTUS
02.10.2013 kirjalikus vastuses kostja hagi ei tunnista. Kostja kasutas vastavalt 03.12.2009 sõlmitud liitumislepingule nr X Elisa Eesti AS telefoniteenust kuni juuli 2010. Hageja nõuab pärast temapoolset teenuse lõpetamist alusetult arve nr 2001060932 alusel 13,32 € ja nr 2001184789 alusel 13,32 €. Kostja ei ole nõus tasuma teenuse eest, mida ta ei saanud. Liitumislepingus lepiti kokku kõnede limiit summas 800 EEK (51,13 €) kuus. Hageja ei ole limiidi ületamist tähele pannud. Kostja eeldas lepingu toimimise ajal, et hageja järgib limiiti ja kõnede maht kehtestatud limiiti ei ületa. Heauskse lepingupoolena kostja eeldas, et kui hageja juba kehtestas krediidilimiidi, siis ta ka järgib seda või informeerib kostjat limiidi ületamisest. Kostjale ei ole esitatud arveid igakuuliselt. Arved esitas hageja alles 31.08.2012 pärast kostja korduvaid palveid. Sellest tulenevalt on ebatäpne viivisearvestus, sest lepingust tulenevalt pidi kostja arved tasuma 15 päeva jooksul pärast arve esitamist.
2010.a juunis kostja pöördus selgituste saamiseks telefoni teel Elisa Eesti AS poole ja nõudis ka tasumise aluseks olevate kõnede eristusi. Esindus seda ei väljastanud, väites, et kogu kostjat puudutav materjal on edastatud inkassofirmale. Kostja teadis, et oli teenust kasutanud ja soovis tarbijana teada, kui palju tegelikult oli kõneteenust tarbinud. Kostja ei väida, et ei ole kõneteenust üldse tarbinud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 p 1 alusel kohus menetleb asja lihtsustatud korras ja p 7 alusel lahendab selle kirjalikus menetluses, asja kohtuistungil arutamata. Ka pooled ise on taotlenud asja lahendamist kirjalikus menetluses. Menetlusse võtmise määruses kohus selgitas pooltele võimalust taotleda enda ärakuulamist. Kumbki pooltest enda ärakuulamist ei taotlenud.
3.Hageja omandas nõude kostja vastu esialgselt võlausaldajalt, Elisa Eesti AS-ilt (nõude loovutamise teade lk 56). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 2 alusel nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele, seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viimase poolt Elisa Eesti AS-iga sõlmitud lepingust tulenevat võlgnevust.
4.Hageja nõuab kostjalt perioodil jaanuar 2010 – august 2010 kasutatud telefoniteenuste eest tasu summas 244,29 € ja esitatud arvete tasumisega viivitamise eest viivist 244,24 €. Pooled ei vaidle selle üle, et Elisa Eesti AS ja kostja sõlmisid 03.12.2010 liitumislepingu, mille alusel kostja kasutas mobiiltelefonisideteenust. Kostja väidetel kasutas ta teenust 2010.a juulikuuni, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kahe viimase arve tasumist. Samuti kostja väidab, et sai hagiavalduses nimetatud arved kätte alles 2012.a augustis ning hagejal ei ole õigust nõuda viivist varasemast ajast. Lisaks ei ole Elisa järginud kehtestatud krediidilimiiti.
5.VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Elisa Eesti AS ja kostja vahel sõlmitud liitumislepingu (toimiku lk 25 – 26) kohaselt on osapoolte õigused ja kohustused kindlaks määratud liitumislepingu lisaks olevate Elisa Eesti AS Üldtingimuste ja hinnakirjaga. Liitumislepingu allkirjastamisega kostja kinnitas kohustust täita liitumislepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi. Elisa Mobiilsideteenuste AS teenuste kasutamise üldtingimuste (lk 28 – 39, edaspidi nimetatud Üldtingimused) punkti 5.2.1. kohaselt kostja oli kohustatud tasuma õigeaegselt Elisa poolt esitatud arved. Üldtingimuste p 7.1. sätestas, et Elisa esitab kliendile arveid ja klient tasub Elisa arveid kliendile osutatud või vahendatud või koostöös kolmandate isikutega osutatud teenuste eest liitumislepingus kokkulepitud tingimuste kohaselt ja lähtudes teenuste osutamise ja vahendamise ajal kehtivast hinnakirjast. Klient on kohustatud tasuma kõigi temale osutatud teenuste eest. Üldtingimuste punkti 7.5 järgi Elisa arveldusperioodiks on kalendrikuu, mille kohta Elisa esitab kliendile antud perioodil kasutatud teenuste eest arve. Arve tuleb tasuda arveldusperioodile järgneva kuu 18.kuupäevaks, kui arvel ei ole märgitud pikemat maksetähtaega.
6.Vastavalt üldtingimuste punktile 7.6. väljastatakse arve kliendile kas liitumislepingus märgitud kliendi postiaadressil paberkandjal või kliendi vastava sooviavalduse alusel Internetipanga postkasti või elektroonsel kujul. Praegusel juhul on hageja 02.01.2014 menetlusdokumendis täpsustanud, et pärast liitumislepingu sõlmimist (kus oli kokku lepitud earve saatmises) on kliendiprogrammis tehtud märge kostjale arve kodusele aadressile saatmise kohta. Kostja oma 10.01.2014 viimases kirjalikus seisukohas ei ole hageja sellele väitele vastu vaielnud. Arvetel märgitud kostja aadress x on sama mis lepingus. Kostja 10.01.2014 vastusest nähtuvalt on sama aadress kostja elukohaks siiani.
7.Hageja ei ole tõendanud arvete saatmist kostjale. Samas on ka kostja väited arvete saamise kohta alles 2012.a augustis vastuolulised. Kirjalikus vastuses hagile (lk 71) kostja väidab, et sai arved kätte alles 31.08.2012 pärast korduvaid palveid. Hagivastusele lisatud kostja 16.09.2012 vastuses Julianus Inkasso OÜ 30.07.2012 võlanõudele nr 1298035 (lk 74) kostja märgib, et sai võlanõudes näidatud arved kätte 27.08.2012 e-posti teel.
Hagivastusele lisatud kostja teatises Julianus Inkasso OÜ-le (teatisel kuupäev puudub, kuid kostja vastuse lisade loetelus on teatise kuupäevaks märgitud 06.08.2012) kirjeldatud asjaoludest järelduvalt olid kostjal arved käes vähemalt üks aasta enne 30.07.2012 Julianus Inkasso OÜ nõudekirja saamist. Nimelt kirjeldab kostja teatises järgmisi asjaolusid: probleemid said alguse sellest, et kostjale ei saadetud arveid. Kostja ja tema abikaasa käisid saamata arveid küsimas Elisa esinduses (aeg täpsustamata), said arved ja tasusid need. Järgmisel korral (aeg täpsustamata) käisid jälle arveid küsimas, kuid siis vastati, et arveid ei saa edastada, sest programm on seadistamisel. Nädala pärast käisid uuesti küsimas, siis vastati, et ikka tehnilised võimalused uue programmi paigaldamisega ei võimalda arveid edastada. Lubati arved saata. Vahepeal käis kostja välismaal tööl. 3 nädala pärast koju saabudes avastas talle saadetud Elisa Eesti AS arved, mille õigsuses kostja ja tema abikaasa kahtlesid. Kostja koos abikaasaga läks Elisa Eesti AS esindusse, palus kõnede eristust, et saada selgust. Samuti saada selgust abikaasa järelmaksu kohta, mis kostja pere andmetel oli juba tasutud. Esindusest vastati, et kostja andmed on edastatud inkassofirmale ja esindus ei saa temaga tegelda (kostja 02.10.2013 hagivastusest selgub, et sellise vastuse sai kostja, kui pöördus kõnede eristuse saamiseks Elisa esindusse 2010.a juunis). Kuna inkassofirma andmeid esindusest ei osatud öelda, jäid kostja ja tema abikaasa ootama. Poole aasta möödumisel said inkassofirmalt nõude. Kostja helistas inkassofirmale ja palus selgitust tekkinud nõudele. Inkassofirmast lubati saata selgitus. Möödus jälle pool aastat, kui kostja sai inkassofirmalt kordusnõude. Kostja helistas jälle inkassofirmale ja palus saada selgust tekkinud nõude suhtes. Lubati saata kõnedest väljavõtted ja lepingud, mille alusel võlgnevused on tekkinud. Seejärel sai kostja 30.07.2012 nõudekirja Julianus Inkasso OÜ-lt. 06.08.2012 teatises kostja soovib Julianus Inkasso OÜ-lt mõlema nõude kõnede väljavõtet ja lepingute koopiaid. Kostja märgib teatises, et enne kui ei ole selgust saanud summade suurusest ja viiviste õigsusest, ei ole nad abikaasaga nõus võlga maksma. Eeltoodust järeldub, et kostja oli vaidlusalused arved kätte saanud hiljemalt 2011.aasta juulis, kuna pärast välismaalt koju saabumist (vt ülal allajoonitud) arvete saamise järel ei ole kostja enda sõnul nõudnud arvete esitamist, vaid on üksnes soovinud kontrollida arvete õigsust ja selleks taotles kõnede eristusi ja lepinguid.
8.Üldtingimuste punkt 7.7. sätestab, et arve mittekättesaamine ei vabasta klienti arve tasumise kohustustest. Elisa ei vastauta postitalituse töö ebakorrektsuse, internetipanga postkasti mittetoimimise või elektroonsel teel arvete edastamisel tekkida võivate tõrgete eest. Arve mittesaabumisel saab infot tasumisele kuuluva summa kohta Elisa infotelefoni vahendusel, Elisa esindusest või Elisa volitatud esindajatelt. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja ise vastutab selle eest, kui ei saa temale kodusele aadressile saadetud arveid õigeaegselt kätte, kui kostja ei ole teatanud teenuseosutajale arvete kättesaamist takistavatest asjaoludest (näiteks välismaal tööl käimisest). Kostja ise ei ole välismaal viibimist arvete mittesaamise põhjusena esile toonud, kuid nõude aluseks olevatest arvetel kajastuvad igal kuul (v.a kaks viimast arvet, kui teenus oli piiratud ning kostja pidi maksma miinimumarve) kostja kõned ja sõnumite saatmine välismaal. Seega ei ole välistatud, et Elisa saatis kostjale igakuuliselt arveid, kuid välismaal viibimise tõttu ei saanud kostja saadetisi kätte. Samuti on hageja esile toonud, et kõik arved olid kostjale igal ajal kättesaadavad Internetis Elisa iseteeninduses. Hageja tegi järelepärimisi Elisa Eesti AS-ile võlgnevuse sissenõudmisprotsessi kohta: 21.04.2010 kell 12:11:20 - saadeti kostjale SMS meeldetuletus arve tasumiseks; 16.06.2010 kell 15:17:15 – väljuvate kõnede piirang tasumata arve pärast; 25.06.2010 kell 13:07:53 – meeldetuletuskiri tasumata arvete kohta; 16.07.2010 kell 14:52:01 – ajutine sulgemine ehk piirati ka sisenevad kõned ning sai meeldetuletuskirja lepingu lõpetamise hoiatusega; 05.08.2010 kell 14:46:22 – lepingu lõpetamine + kiri viimase tähtajaga. Tuleb nõustuda hagejaga, et kuna kostjale saadeti ka SMS telefoninumbrile x, siis ei ole alust väita, et ta ei olnud võlgnevusest teadlik.
9.Kohus juba 10.12.2013 määruses selgitas kostjale, et arvete saamise aeg ei mõjuta kostja kohustust võlgnevus tasuda, kuigi võib avaldada mõju viivise suurusele. Hageja arvestas viiviseid alates iga arve 2010.aastal olnud tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, selle kohaselt viivis oli 29.07.2013 hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud summas 399,83 € ning hageja vähendas viivist summani 244,24 €. Kuna kohus tuvastas, et kostja sai arved kätte hiljemalt 2011.a juulikuus, on sissenõutavaks muutunud viivisesumma 266,76 € (perioodil 01.08.2011 – 27.09.2013 viivis 728 päeva eest määraga 0,15% päevas, arvestatuna summalt 244,29 €) suurem, kui hageja kostjalt nõuab. Seega arvete hilisem kättesaamine nõude suurust praegu ei mõjuta.
10.Kostja sisuliselt vaidleb vastu kahele viimasele arvele. Kostja on seisukohal, et hageja nõuab alusetult pärast teenuse lõpetamist arvete nr 2001060932 ja 2001184789 tasumist. Kostja ei nõustu tasuma teenuse eest, mida ta kasutada ei saanud. Hageja põhistab viimatinimetatud arvete esitamist kostja kohustusega tasuda miinimumarvet ka teenuse piirangu ajal. Hageja väidetel lõpetati kostjaga leping 05.08.2010, seega alates 06.08.2010 ei ole tegemist enam teenuse osutamise piiramisega, vaid teenuse osutamine on lõpetatud. Samas hagiavaldusele lisatud 06.09.2010 arve nr 2001184789 (toimiku lk 54) on esitatud kogu augustikuu eest (arvel on periood 01.08.-31.08.2010). Kohtu nõudmisel hageja 02.01.2014 selgitas täiendavalt, et tehnilistel põhjustel ei ole võimalik arve väljastamine lepingu lõpetamise kuupäevaga ja miinimumtasu arvestamine väiksema perioodi, kui 1 kuu eest. Tehnilised võimalused ei anna õiguslikku alust nõude esitamiseks. Üldtingimuste punkti 7.5. järgi on küll arveldusperioodiks 1 kuu, kuid eelkõige tähendab see teenuste osutamise perioodi. Liitumislepingu kohaselt juhul, kui klient kasutab kõnepaketti, mille osas kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka perioodil, mil kliendile on mobiiltelefoniteenuste kasutamise võimalus ajutisel piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil mobiiltelefoniteenuseid osaliselt kasutada, kuid kohustub tasuma Elisale miinimumarveid kuni mobiiltelefoniteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni. Kliendi võlgnevuse tõttu liitumislepingu ülesütlemise aeg on Elisa Eesti AS otsustada. Üldtingimuste punkti 8.4.1 kohaselt Elisa võib liitumislepingu üles öelda, kui teenuse osutamine on kliendile Elisa poolt mõnel punktis 4.7. nimetatud alusel piiratud ning piiramise alus ei ole ühe kuu jooksul ära langenud. Üldtingimuste punkti 4.7.1 kohaselt on piiramise aluseks näiteks kliendi hilinemine teenuste eest tasumisega üle 14 päeva. Kostja jättis arved tasumata alates 2010.a veebruarist ning hageja andmetel Elisa piiras kostjale teenuse osutamist alates 16.06.2010. Eeltoodust järelduvalt ei olnud Elisal takistusi liitumisleping üles öelda kuu lõpu (näiteks 31.07.2010) seisuga.
11.VÕS § 186 p 6 kohaselt võlasuhe lõpeb lepingu ülesütlemisega. VÕS § 195 lg 2 kohaselt ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Eeltoodust tulenevalt kostjal ei ole kohustust tasuda arvet, mis on esitatud liitumislepingu lõpetamisele järgneva perioodi eest, kostja on kohustatud tasuma kuni ülesütlemiseni tekkinud võlgnevuse. 2010.a augustikuu eest esitati 06.09.2010 miinimumarve summas 15,98 €. Leping lõpetati 05.08.2010. Jagades augustikuu eest esitatud miinimumarve selle kuu päevade arvuga 31, on ühe päeva tasuks 0,515 €, hagejal on õigus kostjalt nõuda 5 päeva tasu summas 2,58 €. Eeltoodu alusel tuleb hageja nõuet vähendada 13,4 € võrra. Seega on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt, põhivõlgnevuse osas summas 230,89 €.
12.Hageja nõude põhjendatust ei mõjuta kostja väited hageja poolt kõnede limiidi mittejälgimise kohta. Kohus on kostjale juba 10.12.2013 määruses selgitanud, et liitumislepingus nr X on pooled leppinud kokku kostja krediidilimiidis 800 (mõõtühikut ei ole märgitud, eelduslikult on tegemist rahasummaga sel ajal kehtinud käibevääringus Eesti kroon), mitte kõnede limiidis. Liitumislepingu kohaselt poolte õigused ja kohustused on kindlaks määratud liitumislepingu lisadeks olevate Elisa Eesti AS Üldtingimustega ja Hinnakirjaga, mida pooled liitumislepingule alla kirjutades kohustusid täitma. Üldtingimuste punkti 1.3.8. järgi krediidilimiit on Elisa poolt kehtestatud rahaline piirsumma, mille ulatuses klient võib ettemaksu tasumata teenuseid
kasutada. Üldtingimuste punktis 6.1.7 sätestatakse üheselt mõistetavalt, et krediidilimiidi ületamine ei vabasta klienti kohustusest tasuda limiidi ületamisel kasutatud teenuste eest. Liitumislepingu põhilepingus on märkus, et krediidilimiidi ületamine annab Elisa Eesti AS-ile õiguse piirata või peatada kliendile mobiiltelefoniteenuste osutamine kuni ettemaksu tasumine. Teenuste piiramine krediidilimiidi ületamisel kliendi poolt on üksnes Elisa õigus, mitte kohustus. Üldtingimustes kehtestatud regulatsiooni kohaselt tuleb krediidilimiidi ületamise hindamiseks liita kõik kostja täitmata kohustused Elisa ees, seega ei ole õige hageja väide, et krediidilimiiti on kostja ületanud ainult ühe hagis nimetatud arve puhul. Kostjale kehtestatud krediidilimiit oli ületatud juba 20.03.2010 arve tasumise tähtpäeva möödumise järel. Kostja ei ole aga põhistanud, kuidas hageja nõude rahuldamist mõjutab asjaolu, et Elisa võimaldas kostjal teenust kasutada mitme kuu vältel ka pärast krediidilimiidi ületamist.
13.VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmas lause võimaldavad hagejal nõuda kostjalt raha maksmisega viivitamise eest viivist kokkulepitud määras. Üldtingimuste punktis 7.9 on sätestatud kostja kohustus tasuda maksete tasumisega viivitamise eest viivist 0,15% võlgnetavalt summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja ei ole pidanud vajalikuks tõendada põhivõlga ületavas summas kahju tekkimist, vaid on vähendanud sissenõutavaks muutunud viivise summat põhivõla summani. Kuna kohus rahuldab põhivõla summa väiksemas ulatuses, tuleb vastavalt vähendada ka viivist. Põhivõla summalt 230,89 € on hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisesumma vähemalt 252,13 € (arvestatuna 0,15% päevas alates 01.08.2011), see ületab rahuldatud põhivõla nõuet. Kohus rahuldab viivise nõude samuti osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise samas summas põhivõlaga.
14.TsMS § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi 94,52% ulatuses. Arvestades kostja võlgnevuse pikaajalisust ning kostja vastuväidete suures osas põhjendamatust, peab kohus õigeks jätta kostja kanda hageja menetluskulud 94,5% ulatuses ja kostja enda menetluskulud. Hageja menetluskuludest jääb tema enda kanda 5,5%.
15.TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on hagiavaldusele lisanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema kuludeks riigilõiv 75 € (45 € maksekäsu kiirmenetluse riigilõiv ja 30 € hagi esitamisel täiendavalt tasutud riigilõiv) ning OÜ AF Võlamenetlus poolt esindajale makstud tasu õigusabi eest 191,73 €. Kostja hageja kulude suuruse kohta vastuväiteid ei esitanud. Hageja õigusabikulud ei ületa Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 „ Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ § 1 lg-s 1 varalise nõudega tsiviilasjas hinnaga kuni 640 € kehtestatud lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära 320 €. Eeltoodu alusel ja juhindudes TsMS § 175 lg-st 1, kohus mõistab kostjalt vastavalt kulude jaotusele hageja kasuks välja 252,06 €, s.o 94,5% taotletud riigilõivust ja õigusabikulu summast 266,73 €.
16.Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lg 2 alusel kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja ka viivise väljamõistetud menetluskulult VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /Allkirjastatud digitaalselt/ Heli Käpp Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.