OÜ Sundstrand (likvideerimisel) hagi OÜ Prestone vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
53 521 eurot 99 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 23. septembri 2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Sundstrand (likvideerimisel) apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): OÜ Sundstrand (likvideerimisel) (registrikood: 10774814), esindaja advokaat Rait Sarjas Vastustaja (kostja): OÜ Prestone (registrikood: 10632557), seaduslik esindaja Allan Mänd, lepingulised esindajad advokaadid Hillar Villers ja Margus Kiir
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Maakohtu 23. septembri 2013 otsus muutmata.
Menetluskulude jaotus
Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta OÜ Sundstrand kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib Riigikohtule
kättetoimetamisest. Hagimenetluses
esitada päeva
Riigikohtus
Viru
kassatsioonkaebuse jooksul otsuse
võib
menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.OÜ Sundstrand (likvideerimisel) (hageja) esitas hagi OÜ Prestone (kostja) vastu 53 521,99 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduses märgitu kohaselt üüris OÜ Aagenpitsi Tare (kolmas isik) 01.06.2010 hagejale kuuluval kinnistul (asukohaga Tiigi 7 Narva) asuvat tootmishoonet. Hoones asusid kostjale kuuluvad puidutöötlemisseadmed, mida kolmas isik kostjaga sõlmitud rendilepingu alusel kasutas. Kolmas isik jättis hagejale üüri tasumata. Hageja kasutas alates 30.11.2010 seadmete pandiõigust. 07.10.2011 ilmnes hagejale, et pandiõiguse alusel kinni peetud seadmed kuuluvad kostjale, mitte hageja üürnikule. Seejärel esitas hageja kostja vastu nõude seadmete hoiustamise eest hageja kinnistul. Hageja nõue põhineb käsundita asjaajamise sätetel. Hageja tegutses kostja huvides, tagades kostja vara säilimise ning küsis seadmete hoiustamise eest hagejalt kogu perioodi eest (298 päeva) hoiutasu keskmise päeva üürihinna (149,67 eurot + käibemaks) alusel, lähtudes kogu tootmishoone pindalast (2245 m2). Alternatiivselt palus hageja määrata mõistliku tasu suuruse kohtul.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuse kohaselt puudus hagejal tahe tegutseda kostja kasuks, hageja tegutses vaid enda huvides, seega ei ole tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 2 kohaselt ning nõue tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 23. septembri 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud tervikuna hageja OÜ Sundstrand (likvideerimisel) kanda. Otsuse kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata. Maakohus luges tõendatuks, et hageja ei tegutsenud kostja huvides, mistõttu puudub hagejal õigus kostjalt käsundita asjaajamise raames tasu nõudmiseks nii hagi põhinõude kui ka hageja esitatud alternatiivse nõude (käsundita asjaajamise õiglase hüvitise suuruse määramine kohtu äranägemisel) alusel. Kohus tuvastas, et poolte vahel puudub lepinguline suhe. Pooled olid seotud kolmanda isiku OÜ-ga Aagenpitsi Tare, kellega hagejal oli üürileping ning kostjal puidutöötlemisseadmete rendileping. Seetõttu oli nii hageja kui kostja huviks kolmanda isiku tegevusest tulu saamine – hageja soovis saada üüritulu ja kostja renditulu. Maakohus leidis, et kuivõrd üürileandja pandiõiguse teostamisel tegutses hageja eelkõige iseenda seadusega kaitstud huvides, arvestamata sealjuures kostja peamist huvi – saada seadmete kasutamisest tulu, siis on välistatud hageja nõude rahuldamine kostja vastu käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Hagejal oli omapoolseks soorituseks – kostjale kuuluvate
vallasasjade hoidmiseks enda ruumides, ning veelgi enam, nende müümiseks sundenampakkumisel – olemas omapoolne huvi, ning hageja tegutses pandiõiguse teostamisel mitte kostja soodustamiseks, vaid oma huvides lepingust tuleneva nõudeõiguse maksmapanekuks kolmanda isiku suhtes. Kohus tuvastas, et käesoleval juhul puudus kostjal igasugune huvi või kavatsus oma vara hageja juures ladustada või hoiustada, vastupidi, kostja oli hageja tegutsemise tõttu sunnitud tegutsema oma omandi sundenampakkumise teel võõrandamise takistamiseks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-87-06 punktis 12 asunud seisukohale, et kuna hageja asus teostama pandiõigust hoiulepingust tulenevate nõuete tagamiseks, ei saanud sellisest pandiõiguse teostamisest tekkida kohustusi kostjale, kes ei olnud hoiulepingu pooleks. Riigikohus märgib, et hoiulepingu sõlmimine hageja ja kolmanda isiku (riigi) vahel välistab hageja nõuded kostja vastu käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel, sest hageja soorituseks oli olemas eraldi alus (leping). TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus oli seisukohal, et menetluskulud tuleb tervikuna panna hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.OÜ Sundstrand (likvideerimisel) esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
23.septembri 2013 otsuse tühistamist ja asja saatmist maakohtule uueks arutamiseks ning menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada jätmist. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus vääralt kohaldanud VÕS § 1018 lg 1 p 2. Erialakirjanduses on käsundita asjaajamise osas märgitud, et VÕS § 1018 teisest lõikest tulenevalt peab asjaajaja olema olnud tegutsenud võõrast asja ajades teise isiku soodustamise tahtlusega. Tahe soodustada teist isikut sisaldab teadmist sellest, et tegemist on võõra asjaga, ning teene osutamise soovi. See eeldus esineb muu hulgas siis, kui asjaajaja ajab osaliselt ka oma asja. Antud juhul hoiustas apellant vastustajale kuuluvaid asju ning tagas nende säilimise. Maakohtu poolt osutatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-87-06 punktis 12 märkis Riigikohus: „Iseenesest võis olla ka nii, et hoiuleping riigi ja hageja vahel lõppes poolte kokkuleppel või ühe poole poolt ülesütlemise tõttu pärast seda, kui oli lõppenud vajadus hoida kostja sõiduautot hageja parklas. Kui kostja pärast hoiulepingu lõppemisest teadasaamist ei tulnud oma sõiduautole järele, võis tal tekkida hageja ees kohustus tasuda sõiduauto edasise hoidmise eest kas lepingu, käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel.” Vaieldav ei ole asjaolu, et apellandi ning OÜ Aagenpitsi Tare vaheline üürileping, milline õigustas vastustajale kuuluvate asjade hoidmist apellandile kuulunud kinnistul asuvates ruumides, lõppes 04.02.2011. Apellant selgitas kohtuistungil, et vastustaja pidi olema teadlik üürilepingu lõppemisest, kuna OÜ Aagenpitsi Tare lõpetas üüripinna kasutamise ning teavitas sellest ka vastustajat. Apellandi väidet, et vastustaja pidi olema teadlik lepingu lõppemisest, kinnitab asjaolu, et enampakkumise teadet apellant vastustajale ei saatnud, vaid saatis selle endisele üürnikule, kes selle vastustajale edastas. Järelikult pidi vastustaja olema teadlik ka endisele üürnikule saadetud üürilepingu ülesütlemisavaldusest ning üürilepingu lõpetamisest. Vastustaja ei teinud midagi selleks, et asju üüritud pinnalt eemaldada, vastustaja ei avaldanud kordagi apellandile, et ta soovib seadmed ära viia. Apellant ei ole teinud vastustajale takistusi vastustajale kuuluvate seadmete eemaldamiseks. Nii vastustaja kui kohtu poolt osutatud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-87-06 oli käsundita asjaajamise tasu nõudev isik väidetaval soodustatul keelanud sõiduki eemaldamise parklast, mistõttu ei ole osutatud lahendis toodud seisukohad täielikult identsed käesoleva kaasuse asjaoludega; 2) on küsitav hoidja ja üürileandja pandiõiguse samastamine kohtu poolt. Vastustaja ei tundnud üürilepingu lõppedes oma seadmete säilimise vastu huvi, seejärel, saades teada, et apellant
soovib need enampakkumise korras võõrandada, keelas apellandil nende võõrandamise, selgitades, et tegemist on temale kuuluvate puidutöötlemisseadmetega, ning seejärel jättis seadmed jätkuvalt hageja valdusesse kuni kinnistu (ja ka seadmete) võõrandamiseni. Apellandile teadaolevalt on seadmed jätkuvalt kinnistul, mis osutab, et vastustajal ei ole kunagi olnud tahtmist seadmeid ära viia ning vastustaja sooviks oli neid hoida selle eest tasu maksmata võõral kinnisasjal. Seega on tõendatud vastustaja kui soodustatud isiku huvi asjade säilimise vastu.
5.OÜ Prestone vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Viru Maakohtu 23. septembri 2013 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on põhjendamatu apellandi väide, et vastustaja oli soodustatud isikuks. Apellant ise väidab hagiavalduses, et ta kuni 24.11.2011 ei teadnud, et seadmete omanik on vastustaja, seega kuni vähemalt nimetatud kuupäevani tegutses apellant teadmises, et ajab pandiõiguse teostamisel enda asja ja mingit teise isiku soodustamise tahet või teene tegemise tahet ei saanud olla. Eeltoodust tulenevalt puudus apellandil tahe tegutseda vastustaja kasuks, apellant tegutses vaid enda huvides, seega ei ole tegemist käsundita asjaajamisega VÕS § 1018 lg 2 kohaselt. Tulenevalt VÕS § 1018 lg-st 1 on üheks käsundita asjaajamise peamiseks eelduseks asjaolu, et asjaajamiseks puudub tehingust või seadusest tulenev alus. Käesoleval juhul oli apellandil alus üürileandja pandiõigust teostada tulenevalt hageja ja kolmanda isiku vahelisest üürilepingust ja VÕS §-st 305. Kuna üürileandja pandiõiguse teostamiseks oli hagejal olemas alus, siis see välistab apellandi nõuded vastustaja vastu käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Vastustaja väidet toetab Riigikohtu seisukoht lahendi nr 3-2-1-87-06 p 12, millisele on toetunud ka maakohus. Lisaks märgib Riigikohus, et hoiulepingu sõlmimine hageja ja riigi vahel välistab hageja nõuded kostja vastu käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel, sest hageja soorituseks (kostja sõiduauto hageja parklasse paigutamiseks ja hoidmiseks) oli olemas alus (leping); 2) on eksitavad ja paljasõnalised apellandi väited, et vastustaja oli koheselt teadlik apellandi ja kolmanda isiku vahelisest üürilepingust tulenevatest toimingutest. Apellant sai teada pandiõiguse teostamisest, millele kohe ka reageeris teatega ning apellant tunnistas vastustaja omandiõigust vallasasjadele alles pärast korduvat pöördumist ja vahetult enne kinnistu võõrandamist. Seega on apellandi väited vastuolulised, sest ühelt poolt väidetakse, et vastustaja pidi koheselt asjad ära viima ja keegi ei keelanud seda teha, teisest küljest aga ei soovitud apellandi pöördumisele reageerida ja seda ka aktsepteerida praktiliselt kuni kinnisasja võõrandamiseni. VÕS § 1023 lg-test 2 ja lg 3 tuleneb, et käsundita asjaajajal (apellandil) on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust (antud juhul üürilepingust) tulenevalt õigus nõuda tasu nimelt kolmandalt isikult; 3) isegi kui asuda seisukohale, et reaalselt seadmed sisustasid suurema osa äriruumi pindalast, siis sellisel juhul ei ole apellant seadmete pandiõiguse teostamisel ja seadmete oma ruumides hoidmisel käitunud mõistlikult ning heas usus, kuna seadmed oleks saanud paigutada 70 m2-le. Apellant, olles vara otsene valdaja, on teadlikult ja arusaamatul põhjusel hoiustanud vara terve hoonestuse ulatuses ning sellega kunstlikult esitatud nõude tekitanud. Lisaks esitades tasunõude vastustaja vastu ajavahemiku eest, mil apellant ise on teostanud üürileandja pandiõigust, ning üritades hiljem väita, et seejuures oli hageja käitumine vastustaja huvides ning aeti vastustaja asja, ei ole apellant toiminud kooskõlas hea usu ega mõistlikkuse põhimõttega; 4) on alusetu ja eksitav apellandi väide, et vastustaja pidi olema teadlik apellandi ja kolmanda isiku üürilepingu lõppemisest. Vastustaja ei ole antud õigussuhte osaliseks/pooleks ning temani jõudis teave pandiõiguse teostamisest tema varale ja vara võõrandamise soovist vahetult enne apellandile kirjaliku teate edastamist, millele viivitamatult ka reageeriti vastava kirja edastamisega. Võimalus vara eemaldamiseks tekkis alles viis päeva enne kinnistu võõrandamist. Asjaolu tunnistab ka apellant, kuna alles siis aktsepteeriti vastustaja omandiõigust. Selleks ajaks oli kolmanda isiku kaasabil leitud kinnistule ostja, kelle sooviks oli omandada vastustaja
vaidlusalune vallasvara, milline omandatigi ostja poolt, seega oli vallasvara olemasolu apellandi tehingut soodustavaks faktoriks; 5) on ebaõige apellandi väide, et apellant ei ole keelanud seadmete eemaldamist. Vastustaja oli sunnitud korduvalt pöörduma apellandi poole, et lõpetada vara müümise katsed. Vastustaja ees oli seadmete eest vastutav kolmas isik/rentnik, kellega õigussuhe lõppes alles vara võõrandamisel, seega, kus, kuidas ja millistel tingimustel rentnik seadmeid hoiustab ning kasutab, on eelkõige rentniku rendisuhtest tulenev õigus. Väide, et vastustajal puudus soov asjad eemaldada, on samuti eksitav, kuna apellant tunnistas vastustaja omandiõigust vahetult enne vaidlusaluse kinnisasja müümist ja sedagi vaikivalt, st lõpetades vallasvara müügitegevuse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Viru Maakohtu
23.septembri 2014 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 1018 lg 1 p-i 2, asudes seisukohale, et hagejal puudub kostja vastu käsundita asjaajamisest tulenev nõue ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asja materjalide kohaselt sõlmiti hageja ja OÜ Aagenpitsi Tare (kolmas isik) vahel 01. juunil 2010 äriruumi ja territooriumi üürileping (tl 22-28). Hageja ütles üürilepingu üles alates 04.02.2011 (tl 29). Kostja ja kolmanda isiku (OÜ Aagenpitsi Tare) vahel oli sõlmitud seadmete üürileping ning nimetatud seadmed olid paigutatud kolmanda isiku poolt ruumidesse (ja territooriumile), mida ta üüris hagejalt. Hageja teatas 30.11.2010 kolmandale isikule pandiõiguse teostamisest (tl 31) ning selleks keelas üüritud ruumidest ja territooriumilt puidutöötlemisseadmete ning toodangu eemaldamise kolmanda isiku poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et arvestades hageja käitumist puuduvad asjas õigustatud käsundita asjaajamise eeldused. Tulenevalt VÕS § 1018 lg-s 1 toodud käsundita asjaajamise definitsioonist peab asjaajaja tegema midagi teise isiku (soodustatu) heaks. Hageja väitel hoiustas ta kostjale kuuluvaid asju ja tagas nende säilimise. Antud juhul ei olnud sõlmitud hageja ja kolmanda isiku vahel hoiulepingut, vaid ruumide ja territooriumi üürileping, ning nimetatud üürilepingust ei tulenenud kostjale õigustust hoida talle kuuluvaid seadmeid apellandile kuulunud kinnistul asuvates ruumides, nagu on ekslikult leidnud apellant. Kostjale kuulunud seadmed paigutas hageja kinnistul asuvatesse ruumidesse kolmas isik tema ja hageja vahel sõlmitud üürilepingu alusel, kusjuures kolmas isik oli sõlminud kostjaga seadmete üürilepingu. Hageja ja kolmanda isiku vahel üürilepingu lõppemine tõi küll kaasa kolmanda isiku kui üürniku kohustuse vabastada üüritud ruumid ja need tagastada hagejale, kuid samas ei toonud see kaasa kolmanda isiku ja kostja vahel sõlmitud seadmete üürilepingu automaatset lõppemist. Seega on alusetu väita, et pärast hageja ja kolmanda isiku vahel üürilepingu lõppemist pidi kostja viima kolmanda isiku poolt üüritud ruumidest ära talle kuuluvad seadmed ja kuna ta seda ei teinud, siis hageja, tagades kostjale kuuluvate seadmete säilimise, ajas tema asja.
8.Lisaks eeltoodule ei ole õigustatud käsundita asjaajamisega tegemist siis, kui asjaajaja arvab, et aetava asja näol on tegemist üksnes tema enda asjaga. Asja materjalidest nähtuvalt teostas hageja VÕS §-s 305 sätestatud üürileandja pandiõigust ja selle käigus hoidis kostjale kuuluvaid seadmeid oma kinnisasjal paiknevates ruumides, s.o hageja on seadmete hoidmisel tegutsenud üürilepingust tuleneval alusel. Hageja saatis 30.11.2010 kolmandale isikule teate pandiõiguse teostamise kohta (tl 31) ning seega ajas hageja seadmete
hoidmisel oma asja, sest ta eesmärgiks oli tagada pandiga üüri nõuded, s.o üüri nõuete rahuldamine. Hageja tahtlust ajada oma asja kinnitab samuti tema teatis 21.10.2011 kolmandale isikule panditud esemete müügist (tl 17-18), milles märgitu kohaselt esemete, mille suhtes hageja kohaldas üürileandja pandiõigust, enampakkumine toimus 24.11.2011. Antud juhul võiks olla tegemist subjektiivse võõra asja ajamisega ning sel juhul peab asjaajaja tõendama, et tegutses teise isiku soodustamise tahtega. Hageja ei ole tõendanud, et ta tegutses kostja soodustamise tahtega (ning ka mis ajast ta tegutses sellise tahtega). Kuna antud juhul ei ole hageja ajanud kostja asja ja tal puudus selleks ka tahtlus, siis ei ole täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Seetõttu puudub vajadus analüüsida seda asjaolu, kas kostja tegi või ei teinud midagi selleks, et asju üüritud pinnalt eemaldada, samuti ei oma tähtsust see, kas apellant tegi või ei teinud vastustajale takistusi seadmete eemaldamiseks kinnisasjalt.
9.Isegi siis, kui möönda, et hageja tegutses käsundita asjaajana, hoides talle kuuluvates ruumides kostjale kuuluvaid seadmeid, oleks hagejapoolne tasu nõue kostjalt välistatud VÕS § 1023 lg 2 teise lause alusel, sest hageja tegutses kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel ning kuna hageja hakkas teostama pandiõigust VÕS § 305 alusel üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks, siis ei saanud sellisest pandiõiguse teostamisest tekkida kohustusi kostjale, kes ei olnud üürilepingu pooleks. Üürileping hageja ja kolmanda isiku vahel välistab hageja nõuded kostja vastu käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018 - 1026) järgi.
10.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.