Harju Maakohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.01.2014.a., Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-13-48717
Tsiviilasi
XXXOÜ hagi OÜ XXXvastu võla nõudes
Hagihind
2 461 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX) Hageja esindaja: Carmen Vahem (e-post [email protected]) Kostja: OÜ XXX(registrikood XXX, asukoht XXX) Kostja esindaja: advokaat Kalju Hanni (e-post [email protected])
Asja läbivaatamine
kirjalikus menetluses
Resolutsioon
Hageja andis kostjale üle lepingutingimustele vastava seadme. Hageja ja kostja ei ole sõlminud kokkuleppeid seoses väidetavalt katkise detailiga, pole olnud kokkulepet, et hageja hüvitab kostjale 250 eurot. Varasemas omavahelises koostöös on pooled rakendanud viivisemäära 0,25% päevas. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista viivisevõlgnevus 2 461 eurot. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult suur, mõista kostjalt hageja kasuks välja viivisevõlgnevus 1 230,50 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja hagi õigeks ei võta ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu. Kostja tasus kauba ostuhinna täies ulatuses 08.07.2013. Kostja möönab, et jäi arve tasumisega viivitusse. Seadmel ilmnes pärast üleandmist puudus, vastavalt suulisele kokkuleppele pidi hageja korvama katkise detaili vahetamiseks tehtud kulutused summas 250 eurot. Kostja soovis enne oma kohustuse täitmist, et hageja väljastaks 250 euro osas kreeditarve, millest hageja aga keeldus. Hageja ei saa nõuda viivist, kuna arve tasumisega viivitamise põhjustas tema enda tegevus, so kreeditarve mitteväljastamine. Pooled ei ole kokku leppinud viivisemääras 0,5% päevas. Arve vastuvõtmine ei tähenda, et kostja nõustus selles märgitud viivisemääraga. Kui kohus leiab, et pooled olid kokku leppinud viivisemääras 0,5% päevas, palub kostja viivisenõuet vähendada, kuna tegemist on ebamõistlikult kõrge viivisemääraga. Pooled ei ole ka kokku leppinud viivisemääras 0,25% päevas. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Hageja ja kostja sõlmisid müügilepingu, millega hageja müüs kostjale kasutatud YYYja tööriistad. Hageja väljastas 13.05.2013 kostjale seadme eest arve nr 2013020 (lk 8, sama lk 9) summas 9 843,60 eurot maksetähtajaga 18.05.2013. Hageja küsis kostjalt 22.05.2013 e-kirjaga, kas kostja on arve kätte saanud ja miks see on tasumata, kostja vastas, et on arve kätte saanud, kuid ei ole saanud veel liisingult laekumist (poolte 22.05-24.05.2013 e-kirjavahetus, lk 10-11). Kostja tasus arve 08.07.2013, so 50 päeva pärast maksetähtaega. Nimetatud asjaolude üle puudub vaidlus. VÕS (võlaõigusseadus) § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaidlus puudub, et kostjal oli müügilepingust tulenev kohustus tasuda 9 843,60 eurot hiljemalt 18.05.2013, kuid kostja leiab, et ta võis keelduda kohustuse täitmisest, kuna hageja ei olnud täitnud oma kohustust, mis tulenes pooltevahelisest suulisest kokkuleppest, mis sõlmiti pärast seadme üleandmist. VÕS § 111 lg 1 kohaselt kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Vaidlus puudub, et seadme võttis hageja esindajalt vastu kostja töötaja, kes mõned tunnid pärast seadme äraviimist teatas hagejale, et üks seadme kinnitus on katki. Pooled vaidlevad, kas pärast nimetatud asjaolust teatamist lepiti suuliselt kokku, et hageja korvab katkise detaili vahetamiseks tehtud kulutused summas 250 eurot. Suulise kokkuleppe olemasolu tõendina viitab kostja poolte 20.06.2013-08.07.2013 e-kirjavahetusele (lk 12-16). 20.06.2013 e-kirjas kirjutab kostja hagejale, et tema müügiinseneri väitel kuulub vaidlusalusest arvest tasaarveldusele ca 250 euro väärtuses katki olnud detail ning küsib, kas hageja on antud teemaga kursis ja kinnitab müügiinseneri
väidet. Sellele vastab 26.06.2013 hageja, et sellist kokkulepet ei ole olnud, mis seadmega juhtus pärast selle äraviimist ei ole tema vastutada, kokkulepe oli, et arve tasutakse 2 päeva jooksul. Kostja vastas hagejale, et nende Sergei väidab kaljukindlalt, et oli kokkulepe, et katkise detaili kulutused korvatakse osalise kreeditarvega. Kostja palub saata osalise kreeditarve. 07.07.2013 vastab hageja, et kokkulepet pole olnud. Kohus leiab, et 20.06.2013-08.07.2013 e-kirjavahetus ei tõenda, et pooltel oli suuline kokkulepe, et hageja korvab katkise detaili vahetamiseks tehtud kulutused summas 250 eurot. Hageja eitab e-kirjavahetuses läbivalt suulise kokkuleppe olemasolu ning e-kirjavahetuses endas ühtegi kokkulepet ei sõlmitud. Kuivõrd muid tõendeid suulise kokkuleppe olemasolu tõendamiseks esitatud ei ole, on suulise kokkuleppe sõlmimine tõendamata. Kohus leiab, et isegi kui suulise kokkuleppe olemasolu oleks tõendatud, ei oleks kostjal olnud õigust ostuhinna tasumisest keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi. Vastastikused kohustused nimetatud sätte mõttes on vastastikusest lepingust tulenevad seotud põhikohustused. Müügilepingust tulenev müüja põhikohustus on anda üle müügilepingu ese ning teha võimalikuks omandi üleminek, mille suhtes vastastikune on ostja põhikohustus tasuda ostuhind. Vaidlus puudub, et hageja andis kostjale seadme üle ning seadme omandiõigus läks üle kostjale. Kostja käsitluse kohaselt oli hagejal suulise kokkuleppe alusel kohustus koostada osaline kreeditarve. Kostja ei ole väitnud, et müügilepingut muudeti kokkuleppega selliselt, et ostuhind tulnuks tasuda pärast kreeditarve koostamist. Seega ei ole väidetav kreeditarve koostamise kohustus ning ostuhinna tasumise kohustus vastastikused kohustused VÕS § 111 lg 1 mõttes. Kostja rikkus müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust, jättes ostuhinna tähtaegselt tasumata. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 3 järgi võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kostja leiab, et vastavalt VÕS § 101 lg 3 ei või hageja tugineda kohustuse rikkumisele kostja poolt, kuna arve tasumisega viivitamise põhjustas hageja tegevus, mis seisnes seadme puuduste hüvitamisest keeldumises. Kohus kostjaga ei nõustu, kuna väidetava osalise kreeditarve koostamise kohustuse täitmata jätmine hageja poolt ei saanud kostjal takistada ostuhind tasuda. Seega on hageja õigustatud nõudma viivist. Kohus märgib, et kostja jättis ostuhinna tähtaegselt tasumata mh osas, mis ületas osalise kreeditarve summa, mis hagejal oli väidetavalt kohustus koostada. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist määraga 0,5% põhinõudelt, milline viivisemäär oli märgitud vaidlusalusele arvele nr 2013020. Viivise nõudmiseks on hageja esitanud viivisarve nr 2013020 (lk 18, sama lk 19) koos e-kaaskirjaga (lk 17). Kostja väitel puudus kokkulepe sellise viivisemäära kohaldamise osas, see ei tulene ka poolte varasemast tavast või praktikast. Hageja leiab, et viivisemääras on kokku lepitud, kuna kostja arve saamisel ega viivise rakendamise hoiatustel vastuväiteid nimetatud viivisemäärale ei esitanud. Samuti on tegemist hageja poolt tavaliselt rakendatava viivisemääraga võlaõiguslikes suhetes. Varasemas praktikas on pooled rakendanud viivisemäära 0,25% põhinõudelt päevas.
Hindamaks, kas ja millise sisuga kokkuleppe olid pooled sõlminud viivisemäära osas, ei puutu asjasse hageja tavapärane praktika teiste isikutega. Hageja väidab sisuliselt, et kostja on andnud nõustumuse 0,5% päevas viivisemäära kohaldamiseks vaikimisega, kuivõrd vaatamata arvel märgitud viivisemäärale ei esitanud kostja viivisemäärale vastuväiteid ei arve saamisel ega viivise rakendamise hoiatuste saamisel. TsÜS (tsiviilseadustiku üldosa seadus) § 68 lg 4 kohaselt vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Seadusest ei tulene, et arve või viivise rakendamise hoiatuste saamisel vastuväidete esitamata jätmist loetakse tahteavalduseks nõustuda arvel märgitud viivisemääraga, ka ei ole hageja väitnud, et pooltel olnuks vastavasisuline kokkulepe. Samuti ei nähtu asjas esitatud tõenditest, et pooltel oleks olnud praktika vaikimise tahteavalduse lugemiseks. Sellisele praktikale viitaks asjaolu, kui mõnes muus hageja ja kostja vahelises õigussuhtes puudunuks enne arve esitamist kokkulepe viivisemäära kohta, üks pooltest oleks märkinud viivisemäära arvele, teine pool ei oleks arvele vastuväiteid esitanud, viivitanud arve tasumisega ning tasunud viivise arvel märgitud määras. Poolte varasema koostöö osas on hageja esitanud kolm kostja poolt 2010.a. esitatud arvet (lk 54, 55, 56), kuid nimetatud tõenditest nähtub üksnes nendele arvetele märgitud viivisemäär. Ei nähtu, kas pooltel olid enne arvete esitamist sõlmitud kokkulepped viivisemäära osas, kas hageja viivitas arvete tasumisega, vastuväiteid ei esitanud ning tasus hiljem viivise arvetel märgitud määras. Seega on tõendamata, et poolte praktikas loetakse tegevusetuks tahteavalduseks. Järelikult ei saa lugeda, et kostja on nõustunud arvel märgitud viivisemäära kohaldamisega vaikimisega, mistõttu puudub pooltel kokkuleppe viivisemäära osas. Asjaolust, et 2010.a. sõlmitud tehingutes olid pooled kokku leppinud viivisemääras 0,25% päevas, ei tulene, et pooled on sellises viivisemääras kokku leppinud ka vaidlusaluses müügilepingus. Kuivõrd pooled ei olnud viivisemääras kokku leppinud, saab hageja nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja viivitas 9 843,60 euro tasumisega perioodil 19.05.2013-08.07.2013. Perioodil 19.05.2013-30.06.2013 oli VÕS § 113 lg 1 teises lauses nimetatud viivisemääraks 8,75% aastas, perioodil 01.07.2013-08.07.2013 oli viivisemäär 8,5% aastas. Kummagi aastamäära alusel arvutatud viivis ühe päeva kohta on ligikaudu 0,02% (8,75:365 ja 8,5:365). Kuna kostja oli 9 843,60 euro tasumisega viivituses 50 päeva, kujuneb hageja viivisenõude suuruseks 98,40 eurot (9 843,60 x 0,02% x 50). Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 98,40 eurot. Kohus leiab, et poolte esindajate arvamuste vahetamine nõude põhjendatuse osas enne kohtumenetlust, mille kohta on esitatud 29.08.2013-03.09.2013 e-kirjavahetus (lk 20-21), kostja esindaja 03.09.2013 kiri (lk 22-24) ning hageja esindaja 25.09.2013 seisukoht koos e-kaaskirjaga (lk 26-29) ei oma asja lahendamisel tähendust ning kohus nimetatud tõendeid ei hinda. Menetluskulude jaotus Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ning jätab TsMS § 163 lg 1 alusel 96% menetluskuludest hageja kanda ning 4% menetluskuludest kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.