Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.01.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-6275
Tsiviilasi
OÜ Digireklaam hagi AS-i R-Kiosk Estonia vastu 68 382.58 euro ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
68 382.58 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.02.2012 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Digireklaam apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Digireklaam (registrikood 11153089, asukoht Ehitajate tee 114-16, Tallinn), esindajad juhatuse liige Ando Mellikov ning vandeadvokaat Leonid Tolstov ja advokaat Peep Rajavere Kostja AS R-Kiosk Estonia (endine ärinimi AS Rautakirja Estonia, registrikood 10406134, asukoht Põikmäe 2, Tänassilma küla, Harjumaa 76406), esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Kohtuistungi toimumise aeg
05.12.2013
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.02.2012 otsus tühistada. Teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt. Samuti jaotada uuesti menetluskulud.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista AS-ilt R-Kiosk Estonia välja OÜ Digireklaam kasuks saamata tulu hüvitamiseks 55 000 eurot ja seisuga 05.12.2013 sissenõutavaks muutunud viivis 17 537.70 eurot;
3) Mõista AS-ilt R-Kiosk Estonia välja OÜ Digireklaam kasuks seisuga 05.12.2013 veel sissenõutavaks mittemuutunud viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla 55 000 eurot täieliku tasumiseni; 4) Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta 80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Apellandi taotlus 30.10.2013 kohtuistungi protokolli parandamiseks jätta rahuldamata.
8.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.OÜ Digireklaam (hageja) esitas 15.02.2011 Harju Maakohtule hagi AS-i R-Kiosk Estonia (endine ärinimi AS Rautakirja Estonia, kostja) vastu kahjuhüvitise 68 382.58 euro ja viivise 15.02.2011 seisuga 6609.69 euro ning alates 16.02.2011 8% põhinõudelt aastas kuni põhinõude tasumiseni, väljamõistmiseks.
2.Hagiavalduse järgi sõlmisid pooled 14.09.2005 koostöölepingu (leping), mille järgi omandas hageja õiguse paigutada kostja kioskitesse ekraane ja näidata nendel reklaamklippe. Kostja pidi muu hulgas tagama ekraanide varustamise elektriga, ekraanide
valve ja võimaluse kasutada internetti. Selle eest pidi hageja maksma kostjale turundusteenuse tasu vastavalt paigaldatud ekraanide arvule ja suurusele. Iga kioski kohta tuli koostada ekraanide paigaldamise ja kostja valdusesse andmise akt, mis oli ka tasu maksmise eelduseks. Lepinguga samal päeval sõlmitud lisas nähti ette 58 kioskit, millesse hageja võis ekraanid paigaldada. Pooled leppisid kokku, et edaspidi paigaldatakse ekraanid ka uutesse sisekioskitesse ja selleks lepingut eraldi muutma ei pea. Leping sõlmiti tähtajaga 7 aastat, see pidi kehtima kuni 14.09.2012.
3.Kostja on lepingut oluliselt ja süstemaatiliselt rikkunud. Hagejale võimaldati paigaldada üksnes 69 ekraani 51 lepingu lisas nimetatud 58-st kioskist. Kostja ei lubanud paigaldada ekraane uutesse sisekioskitesse, mida on teadaolevalt vähemalt 30. Kõiki paigaldatud ekraane ei saanud reklaami edastamiseks kasutada, kuna internetiühendus oli tagatud vaid 38 kioskis. Edaspidi hakkasid lepingurikkumised süvenema. 2008. aasta juunis oli internetiühendus 31 ekraanil, 2009. aasta mais 30 ekraanil, 2009. aasta septembris 25 ekraanil ja 01.12.2009 23 ekraanil. Kui kostja oleks lepingut täitnud, oleks hageja saanud näidata reklaame vähemalt 88 kioskis ja vähemalt 106 ekraanil. Internetiühenduse tagamist ei lõpetatud hageja võlgnevuse tõttu, kuna kostja ei ole hagejale esitatud kirjades sellele tuginenud. Ka ei olnud kostjal õigust tasu saada, sest valdusesse andmise akte ei olnud allkirjastatud ja kostja arved ei vastanud lepingujärgsetele tasumääradele. Kostja rikkus korduvalt lepingut ka sellega, et tema töötajad sulgesid ekraanid või lülitasid need enda soovitud telekanalitele, mistõttu ei saanud reklaami edastada.
4.2009. aastal eemaldasid kostja töötajad omavoliliselt ja ette teatamata 4 ekraani, sama aasta aprillis lõpetati Pärnu kioskites ekraanide internetiühendused ja nõuti ekraani eemaldamist Pärnu Neste kioskist. Samuti lõpetati Kadaka tee, Pirita, Viljandi Ilmarise keskuse ja Tartu Lõunakeskuse kioskites asuvate ekraanide internetiühendused.
5.Kostja rikkumised on olulised võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lõike 2 mõttes, sest need kestsid ja süvenesid lepingu kehtivusajal ning kostja ei lõpetanud rikkumisi ka pärast nende kõrvaldamiseks peetud läbirääkimisi. Rikkumiste tõttu jäi hageja olulises ulatuses ilma sellest, mida ta lepingu järgi lootis - saamata jäi 76,5% kavandatud teenuse mahust. Kostja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli hagejal lepingu täitmise vastu huvi püsimise eelduseks.
6.Leping lõppes hageja 02.11.2009 ülesütlemisavalduse alusel 01.12.2009. Kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 04.11.2009 ja aktsepteeris lepingu lõppemist, kuid mitte selle alust. Kostja esitas 04.11.2009 hagejale e-postiga omapoolse erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kohaselt oleks leping lõppenud 3 kuud pärast ülesütlemisavalduse kättetoimetamist, seega 04.02.2010.
7.Hageja ei nõustunud, et leping on lõppenud kostja ülesütlemisega arvete tasumisega viivitamise tõttu hageja poolt. Kostjal ei olnud arvete esitamise ajal õigust turundusteenuse tasule, kuna ta ei võtnud ekraane vastu kirjalike aktidega. Kostja arved olid ebaõiged, selles kasutatud tasumäärad ei vastanud lepingu punktis 6.1 kokkulepitud määradele. Kostja esitatud arved olid hageja poolt tasumata vastastikuste suuliste lepete alusel – hageja oli kostjat igakordselt teavitanud puudustest osutatavas teenuses, selgitanud, millise rikkumise tõttu millise konkreetse arve tasumisest keeldutakse ja kostja tunnistas seda.
8.Lepingu rikkumisega on kostja tekitanud hagejale kahju tulu näol, mida hageja oleks saanud, kui lepingut oleks kogu tähtaja jooksul täidetud kokkulepitud mahus. Hageja müügitulu vähenes, sest ta kaotas kostja rikkumiste tõttu reklaamikliente ja allesjäänud
kliendid tellisid reklaami vähem. Samuti tuli reklaami edastamise võimaluste vähenemise tõttu reklaami hinda alandada. 2009. aasta sügiseks oli hagejal alles vaid kaks reklaamiklienti. Saamata jäänud tulu alates 2009. aasta märtsist kuni 14.09.2012 on kokku 68 382.58 eurot (1 069 954.80 krooni). Majandusteadlase Andres Ji arvamuse järgi oli hageja saamata jäänud tulu 01.01.2009 kuni 14.09.2012 umbes 70 646 eurot. Tulu saamise eeldused ja võimalused olid olemas, sest kostjaga oli sõlmitud leping ja teenus oli kasumlik. Keskmise müügitulu arvestas hageja aastate 2006–2008 tulemuste alusel, eeldades selle tulu jätkumist. Kostjale kui turundusega tegelevale isikule pidi olema ettenähtav, et hagejal jääb lepingurikkumiste tõttu tulu saamata.
9.Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise VÕS § 113 lõike 1 alusel kahju hüvitamisega viivitamise eest. Viivisemäär on nimetatud sätte ja VÕS § 94 järgi 8% aastas. Viivis tuleb välja mõista alates 02.12.2009, kuna hageja määras oma 02.11.2009 kirjas (mille kostja sai kätte 04.11.2009) kahju hüvitamise ajaks 01.12.2009. 15.02.2011 seisuga on viivisenõue 441 päeva eest kokku 6609.69 eurot. Viivisenõue ei ole liiga suur. Kostja vastuväited
10.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja arvates lõppes leping kostjapoolse ülesütlemisega, kuna hageja jättis korduvalt täitmata rahalised kohustused ja viis seejärel ekraanid kioskitest ära. Võlgnevus tekkis hagejal juba 2007. aasta lõpus ja oli 2008. aasta lõpuks suurenenud 120 714 kroonini.
11.Isegi, kui kostjale etteheidetav tegevus oleks aset leidnud, ei oleks see tähendanud, et kostja rikub lepingut, vaid tegemist olnuks ajutise iseloomuga õiguskaitsevahendi (kohustuse täitmisest keeldumise õiguse) kasutamisega VÕS § 111 tähenduses.
12.Hageja väidetud kahju suurus on oletuslik ega ole kontrollitav. Leping ei näinud ette ekraanide paigaldamise võimalust kõikidesse tulevikus avatavatesse uutesse kioskitesse. Samuti eeldas ekraanide paigaldamine hageja investeeringut, mida ta ei olnud suuteline tegema. Internetiühendused kioskites on olnud tehniliselt tagatud.
13.Hageja väidete alusel saab arvestada kahju üksnes ajavahemiku eest märtsist kuni novembrini 2009. Hageja esitatud asjatundja arvamuses ei ole arvestatud kõigi hageja kuludega, oluliste majanduskeskkonna muutujatega ega ettevõtte tulubaasi iseärasustega.
14.Lisaks puudub kostja tegevuse ja hageja väidetava kahju vahel põhjuslik seos. Tõendamata on, et hageja lepingupartnerid lõpetasid koostöö just kostja tegevuse tõttu. Tõenäoliselt oli hageja ja tema klientide vahelise koostöö lõppemise põhjuseks 2009. aasta majanduslangus. Hagejal oli ka teisi lepingupartnereid peale kostja, kuid hageja arvestused põhinevad müügitulul tervikuna. Samuti ei ole kahju hüvitamiseks täidetud VÕS § 127 lõigetes 2 ja 3 nimetatud eeldused.
15.Lisaks on nõutava viivise määr ülemäära kõrge ja seda tuleb alandada mõistliku suuruseni. Hageja on nõude esitamisega ülearu viivitanud. Esimese astme kohtu otsus
16.Harju Maakohus jättis 17.02.2012 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lõike 1 järgi hageja kanda.
17.Kohus leidis, et asja lahendamiseks tuleb välja selgitada, kas kostja rikkus lepingut, kas lepingurikkumine oli vabandatav, milline on lepingurikkumisest tekkinud kahju ning
põhjuslik seos kahju ja kostja lepingurikkumise vahel. Samuti vaidlevad pooled lepingu lõppemise aja üle, mis iseenesest ei ole kahjunõude maksmapanemise oluline eeldus.
18.Hageja kahjunõue on ajaliselt piiritletud 2009. aastal toimunud lepingurikkumisega. Kohus leidis, et hageja ja kostja esindajate kirjavahetusest ning tunnistaja Keijo Vi ütlustest selgub, et kostja teisaldas ekraane. Kioskites oli 01.01.2009 seisuga 53 töötavat ekraani, 30.11.2009 oli ekraane 35. Märtsist kuni novembrini 2009 esines probleeme ekraanide töökorras hoidmiseks vajaliku internetiühendusega ja ekraanid võeti maha nt Tallinna ja Viljandi bussijaamas ning Smuuli Neste bensiinijaamas. Tunnistaja ütluste järgi on talle teada juhtumid, mil ekraanid olid sisse lülitamata või oli vahetatud näidatavat kanalit. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja nõudis kostjalt pidevalt ekraanide tagasimonteerimist ja internetiühenduse taastamist. Tõenditest ei selgunud, et hageja oleks vaidlusalusel perioodil paigaldanud uusi reklaame. Kohtu hinnangul on internetiühenduse puudumine ja ekraanide teisaldamine käsitatav lepingu rikkumisena. Reklaame uuendati internetiühenduse kaudu, seega oli internetiühenduse tagamine lepingu kohase täitmise aluseks. Teisaldatud või muule kanalile suunatud ekraanide vahendusel ei saanud hageja oma lepingust tulenevat reklaamide näitamise õigust kasutada. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, milliste alusel saaks väita, et rikkumine oli vabandatav.
19.Kohtule esitatud A.Ji arvamusest nähtub, et hageja hinnanguline arvestuslik kahju saamata jäänud tuluna ajavahemikul 01.01.2009 kuni 14.09.2012 (lepingu korralise lõppemiseni) on 70 646 eurot. Kostja esitatud Kristjan Tähe ja Marco Pärteli analüüsist nähtub, et hageja arvestuslik kasum kostjaga seotud teenuste puhul oli 2 199 928 krooni, kuid teiste lepingupartneritega seotud sarnaste teenuste kahjum 1 941 220 krooni. Samuti ei ole A.Ji arvamuses arvestatud majanduskeskkonna muutustega, ettevõtte tulubaasi iseärasustega ja kõikide kuludega. Arvestusliku kasumi arvutused ei ole kooskõlas hageja avalike majandustulemustega. Kohus möönis, et erinevad meetodid võivad anda arvuliselt mõnevõrra erineva tulemuse, mis ei tee arvestust olemuslikult valeks. Hageja võimalik tulu olukorras, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud leping oleks kehtinud kuni tähtaja möödumiseni, oleks võinud olla suurusjärgus, mida väljendab A.Ji arvamus.
20.Oluline on, et A.Ji analüüsi aluseks on võetud asjaolu, et hageja reklaamimüügi maht vähenes 2009. aastal, kuid tõusis 2010. ja 2011. aastatel. Hageja esitatud tabelist (t I kd lk 88) nähtub, et tema reklaamiklientide arv vähenes 2007. ja 2008. aastal ning 2009. aastal oli hagejal 2 klienti, kes ostsid viimase reklaami vastavalt 29.09.2009 (Honda) ja 29.06.2009 (MPG). Kohtuistungil väitis hageja seaduslik esindaja, et Honda on endiselt hageja klient. Hageja ei ole aga piisava veenvusega tõendanud, et tema kliendibaas oleks säilinud või suurenenud.
21.Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja lepingurikkumise ja reklaamide müügimahu vähenemise ning klientide poolt teenuse tellimise lõpetamise vahel on põhjuslik seos VÕS § 127 lõike 4 mõistes. BC Kalev Cramo sellekohane päring ei ole vaidlusaluse perioodi kohta. Seetõttu ei ole võimalik seostada ka saamata jäänud võimalikku tulu kostja lepingurikkumisega.
22.Kohus ei analüüsinud poolte väiteid viivise kohta, kuna hagi jäi põhinõude osas rahuldamata, ei ole alust ka viivise väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus
23.14.03.2012 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
24.Maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 8, kuna analüüsinud kõiki tõendeid ja on jätnud osad hageja esitatud tõendid asjakohaste põhjendusteta arvestamata. Eeltoodu tõttu ei tuvastanud kohus asja lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid, millistest nähtub põhjuslik seos kostja lepingurikkumiste ja hagejale tekkinud kahju vahel. Hageja ei nõustunud otsuse punktis 11 tuvastatud asjaolude ja kohtu seisukohaga nende suhtes. Asjaolude ebaõige tuvastamine on viinud VÕS § 127 lõike 4 väära kohaldamiseni ja väära lahendi tegemiseni.
25.Kohus jättis motiveerimatult kõrvale mitmed tõendid, milliste alusel on võimalik järeldada põhjusliku seose olemasolu kostja lepingurikkumise ja hageja saamata jäänud tulu vahel. Ebaõige on kohtu järeldus, et hagejal oli 2009. aastal ainult kaks klienti. Hagiavalduse lisaks nr 28 (t I kd lk 88) olev tabel näitab ainult sel aastal klientidega sõlmitud uusi lepinguid ega arvesta asjaolu, et sel ajal täideti ka 2008. aastal saadud tellimusi. Kohus jättis motiveerimatult kõrvale hagiavalduse lisaks nr 13 oleva tabeli, millest nähtuvalt ostsid hagejalt 2008–2009 reklaami edastamiseks kostja kioskites lisaks Hondale ja MPG Eesti OÜ-le ka Euroasia, Kopli, Heal, Elite, Saku Õlletehas, Ingman, kes kõik 2009. aastal pärast eelmise lepingu lõppemist enam uut lepingut ei sõlminud.
26.Samuti jättis kohus põhjendamatult kõrvale põhjusliku seose tuvastamiseks vajalikud tunnistaja K.Vu ütlused kostja lepingurikkumiste ja sellest tingitud hageja reklaamiklientide käitumise kohta – ekraanide eemaldamise järgselt paljud kliendid katkestasid koostöö hagejaga. MPG loobus reklaami ostmisest, kuna neil olid lühikesed kampaaniad ja reklaamid ei jõudnud interneti puudumise tõttu õigeaegselt ekraanidele.
27.Veel jättis kohus põhjendamatult kõrvale majandusteadlase A.Ji arvamuse selle kohta, et kui hageja oleks saanud aastatel 2009–2012 lepingut täita vähemalt 2008. aasta mahus, siis arvestades hageja tehtud ettevalmistusi ning majanduskonjunktuuri muutusi, sealhulgas majandussurutise mõju vaadeldaval perioodil, olnuks tõenäoline saada müügitulu 2009. aastal 1 472 820 krooni, 2010. aastal 1 347 122 krooni, 2011. aastal 1 431 991 krooni ja 2012. aasta 8,5 kuu jooksul 1 056 928 krooni. Hageja saamata jäänud tulu võimaliku lepingurikkumise ja ülesütlemise tõttu on seega 70 646 eurot (1 105 364 krooni).
28.Samuti jättis kohus motiveerimatult kõrvale tunnistaja K.Vu ütlused kostja teenuse eripära, jätkusuutlikkuse ning majandussurutise mõju kohta hageja teistele teenustele. Nimelt oli kostjal väga suur ekraanide võrgustik üle Eesti ja kliendid soovisid edastada reklaami just kioskite kaudu seetõttu, et võrgustik oli väga lai, reklaami oli lihtne edastada ja see oli väga operatiivne. Hagejal oli 2008. aasta lõpuks olemas nii riist- kui tarkvara reklaami edastamiseks. Hageja teiste reklaamikanalite kliendid ei lahkunud hageja juurest majandussurutise tõttu, vaid kauplesid üksnes reklaamiteenuse hinda soodsamaks. Suurim klient Honda on jätkuvalt hageja klient ja tema poolt tellitud reklaami maht teistel reklaamikanalitel on võrreldav varasemate aastatega, pigem on Honda reklaamimahud isegi suurenenud.
29.Kohus kohaldas vääralt VÕS § 127 lõiget 4, leides, et hageja peab tõendama põhjusliku seose olemasolu ja et põhjuslik seos puudub. Põhjuslik seos on asjaolu, mille esinemist ei tule mitte tõendada, vaid tuvastada teiste tõendatavate asjaolude kaudu. Hageja on piisavalt tõendanud oma kavatsust ja valmisolekut saada tulu reklaami müügist kostjale kuuluvates sisekioskites asuvatel ekraanidel alates 01.01.2009 kuni 15.09.2012 kostja lepingurikkumisteta vähemalt samas mahus, kui ta sai tulu kostja lepingurikkumiseta 01.03.2006 kuni 31.12.2008. Hagejal oli 2009. aasta alguses täielik tehniline valmisolek
täita lepingut kuni 15.09.2012, sealhulgas kliendid, kellele reklaame lepingu tähtajani näidata.
30.Hagejale ei ole teada muid asjaolusid peale kostja lepingurikkumise, mis kallutanuks tema reklaamikliente teenusest loobuma. Kostja ei ole tõendanud endaga mitteseotud asjaolusid, mis oleksid saanud hageja tulu saamise kavatsust ja valmidust väärata. Kostja on selliste asjaoludena esile tõstnud üksnes masu ja kliendiriski, kuid nende mõju hageja majandustegevusele ei leidnud tõendamist. Tunnistaja K.Vu ütluste kohaselt ei tinginud masu teiste teenuste reklaamiklientide lahkumist ja ühe kliendi suurest osakaalust hageja müügikäibes tulenev kliendirisk ei realiseerunud. Seega saanuks hageja kostja lepingurikkumisteta ja neist tingitud klientide lahkumiseta 01.01.2009 kuni 15.09.2012 vähemalt A.Ji arvamuses kalkuleeritud müügitulu. Reklaamiklientide lahkumise tingis kostja lepingurikkumine 2009. aastal ning seetõttu on kostja tekitanud hagejale kahju saamata jäänud tulu vormis. Teenuse kasumlikkuse tõttu õnnestus hagejal sisuliselt lepingu täitmise esimese 3 aasta jooksul kustutada kõik põhivara soetamiseks võetud kohustused ja 2009-2012 oleks laekunud kogu projekti kasum. Hageja ütles lepingu üles pärast lepingurikkumise kõrvaldamiseks peetud läbirääkimiste nurjumist.
31.Seega kohus, tuvastades otsuses õigesti kostja oluliste 2009. aastal toimunud lepingurikkumiste faktid ning hageja soovi, võimaluse ja võimekuse müüa perioodil 01.01.2009 kuni 15.09.2012 reklaami vähemalt mahus 339 299 eurot ja saada sellest tulu 70 646 eurot ning kavatsuse realiseerumist takistavate objektiivsete asjaolude puudumise, pidanuks hagi täielikult rahuldama ning mõistma vastustajalt hagejale välja kahju 68 382.58 eurot. Koos põhinõude rahuldamisega tulnuks rahuldada ka kõrvalnõuded. Vastustaja seisukoht
32.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetlus
33.Tallinna Ringkonnakohus jättis 11.06.2012 otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. 08.01.2013 otsusega rahuldas Riigikohus hageja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
34.Kolleegium, kuulanud kohtuistungitel ära poolte esindajad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Uue otsuse tegemisel tuleb uuesti jaotada ka menetluskulud. Lisaks lahendab ringkonnakohus otsuses kõik seni lahendamata menetlusosaliste taotlused.
35.Hageja on esitanud poolte vahel 14.09.2005 sõlmitud lepingu rikkumisega kostja poolt tekitatud kahju hüvitamise nõude, mille õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 115 lõige 1. Riigikohus tõi lahendi nr 3-2-1-173-12 punktis 15 välja järgmised üldised eeldused, mille täitmise korral võib hageja VÕS § 115 lõike 1, § 127 ja § 128 alusel nõuda kahju hüvitamist: 1) kostja on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lõige 1); 2) kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lõige 1), see tähendab rikkumine ei ole VÕS § 103 lõike 1 järgi vabandatav; 3) hagejale on tekkinud kahju või tekib kahju (VÕS § 127 lõige 1, § 128); 4) kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lõige 2); 5) kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, välja arvatud kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127
lõige 3); 6) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4). TsMS § 693 lõike 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
36.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt on nii dokumentaalsete tõenditega (e-kirjavahetus t I kd lk 41- 46) kui tunnistaja K.Vu ütlustega (t II kd lk 109110) tõendatud, et kostja rikkus pooltevahelise lepingu punkte 5.1.1, 5.1.4, 5.1.5, 7.3, 5.2.1 ja 6.1, kui ei taganud hagejale võimalust paigaldada eelnevalt kokkulepitud kioskitesse hästi nähtavatesse kohtadesse ekraane ega nende varustatust elektrienergiaga, samuti ei taganud tasuta interneti kasutamise võimalust, mille tulemusena vähenes novembriks 2009 reklaami edastavate kioskite arv lepingu lisas 1(t I kd lk 21-22) kokkulepitud 58-lt 23-le (t I kd lk 55), pidevat vähenemist aastal 2009 tõendavad ka hageja poolt esiletoodud arvandmed (t I kd lk 53-54). Kostja neid ümberlükkavaid andmeid ei esitanud. 12.09.2009 kirjas (t I kd lk 56-58) juhtis hageja pidevatele rikkumistele kostja tähelepanu ja teatas soovist koostööleping lõpetada. Seega on tuvastatud, et hageja poolt 02.11.2009 esitatud lepingu ülesütlemise avaldus oli seaduslik. Kuigi pooled olid lepingu punktis 8.3 leppinud kokku teise poole poolt lepingu rikkumise alusel ühepoolsest lepingu lõpetamisest etteteatamise tähtajaks 3 kuud, siis 23.11.2009 vastuses ülesütlemisavaldusele nõustus kostja lepingu lõppenuks lugemisega hageja poolt pakutud ajal, see oli alates 01.12.2009 (t I kd lk 30). Pooled lepingu lõppemise kuupäeva üle kohtumenetluses ei vaidle. Kuigi kostja oli eelnevalt esitanud omapoolse lepingu ülesütlemisavalduse (t I kd lk 70), mille kohaselt oleks leping lõppenud 3 kuu möödumisel avalduse edastamisest (seega 04.02.2010, sest hageja võttis avalduse saamise 04.11.2009 hagiavalduses omaks), siis sel alusel lepingu lõppemisele kostja kohtumenetluses ei tuginenud.
37.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kostja ei toonud esile asjaolusid, millede alusel saaks väita, et ta ei vastuta lepingu rikkumise eest ja et rikkumine oleks VÕS § 103 mõttes vabandatav. Viidatud sätte lõike 2 kohaselt on lepingu rikkumine vabandatav, kui see toimus vääramatu jõu tõttu.
38.Erinevalt kostjast nõustub ringkonnakohus sellega, et kostja ei ole maakohtus kahju tekkimise ettenähtavust pooltevahelise lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena lepingu sõlmimise ajal VÕS § 127 lõike 3 mõttes sisuliselt kahtluse alla seadnud. Sama saab kostja seisukohtadest maakohtus järeldada seonduvalt hagetava kahju hõlmatusega rikutud lepinguliste kohustuste kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lõike 2 mõttes. Kostja poolt apellatsioonimenetluses viidatud kirjaliku vastuse punktides (t I kd lk 119-120) jäi kostja seisukohale, et ei ole üldse lepingut rikkunud ja et seetõttu ei saanud ka näha ette saamata jäänud tulu nõude esitamist hageja poolt. Selline lähenemine kahju ettenähtavuse põhimõttele ei ole asjakohane. VÕS § 127 lõike 3 mõttes tuleb ettenähtavust hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Pooled äriühingutena sõlmisid 14.09.2005 tasulise lepingu tähtajaliselt 7 aastaks (lepingu punkt 10.1). Lepingus pooled muuhulgas avaldasid, et soovivad teha omavahel koostööd turunduse valdkonnas toodete müügi ja selle kaudu RKioski käibemahu suurendamiseks, samuti, et lepingu alusel osutab R-Kiosk turundajale turundusteenuseid (punktid 2.2, 4.2). Seega pidi kostjale olema arusaadav, et lepingu ennetähtaegse lõppemise korral võib hagejale tekkida kahju reklaami edastamise võimaluste vähemalt osalise äralangemise tõttu, mis võib mõjutada omakorda hageja suhteid oma klientidega, kellede reklaamide edastamise võimalused oluliselt ahenevad. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, kui pika tähtajaga olid sõlmitud hageja lepingud oma klientidega. On eluliselt usutav, et omades reklaamide turustamise võimalust üle Eesti kostja kioskite kaudu, võis hageja ka üheaastaste kliendilepingute korral säilitada mõistlikus ulatuses ettevõtlustulu saamise võimalused. Kaotades võimaluse reklaame turustada R-kioskite kaudu, on samuti eluliselt usutav, et sellega kadus (võis kaduda) ka oluline osa hageja kliendibaasist. Riigikohus asus käesolevat vaidlust lahendades
seisukohale, et kostja tegutseva äriühinguna pidi aru saama, et lepingurikkumine ja sellest tuleneva lepingu ülesütlemise tulemusel võib hagejal jääda saamata mingis ulatuses ettevõtlustulu.
39.Ka asus Riigikohus antud asja arutades seisukohale, et hageja on esiletoodud asjaolude (reklaamikäibe vähenemise tõttu klientide kaotamine, olemasolevate klientide tellimuste mahu vähenemine ja reklaamihinna vähenemine) kaudu teinud eluliselt usutavaks, et reklaamivõimaluse vähenemise ja hilisema lõpetamisega võis väheneda tema võimalus reklaamimüügist tulu teenida. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes hageja poolt esitatud dokumentaalsetest tõenditest (raamatupidamiskoond aastate 2006-2009 kohta; t I kd lk 6465, 188-189) ja tunnistaja K.Vu ütlustest (t II kd lk 109-110), on viidatud hageja väited tõendatud. Koondist nähtub, et R-kioskites asuvatel ekraanidel turundusteenuse osutamise tulu oli hagejal aastal 2006 1 945 186.44 krooni, aastal 2007 1 068 780.83 krooni, aastal 2008 863 948 krooni ning 2009. aasta 11 kuu jooksul vaid 252 092.25 krooni. Kohtul puudub alus kahelda koondis esitatud andmete vastavuses hageja tegelikele majandustulemustele. Tunnistaja, kes oli hageja müügijuhiks lepingu täitmise perioodil ja kelle tööülesannete hulka kuulus vahetult suhtlemine kostja töötajatega, aga ka hageja klientidega, selgitas, et kliendid märkasid kohe, kui ekraanid olid maha võetud, info vananenud või ekraanidelt vaadati midagi muud ning loobusid hageja teenustest, 2009. aasta sügiseks oli alles 2 klienti, Honda jäi kliendiks edasi, MPG loobus, ka Fazeriga koostöö katkes, kliendid ei lahkunud masu tõttu.
40.Kostja ei esitanud tõendeid hagejal müügitulu vähenemise alternatiivsete põhjuste kohta. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kostja seisukohaga, nagu ei saaks sellist tõendamiskoormust temale panna, nagu tegi seda Riigikohus lahendi punktides 19 ja 27. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool oma väiteid tõendama. Hageja tõi esile ja tõendas, et tema tulu vähenes selle tõttu, et ta kaotas võimalused turunduseks R-kioskites asuvate ekraanide abil. Kostja seadis selle väite kahtluse alla, kuid tõendeid oma väidete tõendamiseks ei esitanud. Muuhulgas oleks kostjal olnud võimalus taotleda maakohtult dokumentide või teabe väljanõudmist hageja endistelt klientidelt lepingute lõppemise põhjuste kohta.
41.Kahjuna on hageja toonud esile saamata jäänud müügitulu. Saamata jäänud tulu VÕS § 128 lõike 4 mõttes põhineb tõenäosusel, kuna reeglina ei ole võimalik täpselt hinnata, millist kasu või kahju oleks pool saanud, kui lepingut oleks ettenähtud ajani kohaselt täidetud. Hinnata tuleb asjaoludest lähtuvalt enne rikkumist lepingu alusel teenitud kasu, alternatiivseid kasusaamisvõimalusi muude isikutega tehtud sarnaste tehingute alusel, poole investeeringuid kasu saamiseks jms. saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.
42.Kolleegium jõudis maa- ja apellatsioonikohtutes kogutud tõendite kogumi alusel veendumusele, et hagejal saamata jäänud tulu suuruse tuvastamisel tuleb aluseks võtta erialaste teadmistega isiku Andres Ji arvamus koos vastustega täiendavatele küsimustele (t I kd lk 175-187; t II kd lk 70-90; t III kd lk 249-265). Iseenesest esitati kohtutele samaväärsete erialaste teadmistega isikute poolt 3 arvamust – lisaks hageja poolt esitatud A.Ji omale esitas kostja Alar V arvamuse (t III kd lk 150-159, 164-171) ja kohtu määratud ekspertiisimääruse alusel tegi arvamuse Imre N (t III kd lk 136-141). Kõik nimetatud isikud on kantud justiitsministeeriumi riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja finantsekspertiiside valdkonnas. Seega on tegemist eelduslikult võrdsel määral asja tundvate isikutega, kellest 2 (A.J ja I.N) jõudsid põhimõtteliselt samale järeldusele, leides, et hagejal tekkis pooltevahelise lepingu ennetähtaegse lõpetamise tõttu arvestuslik saamata jäänud tulu vastavalt summas 70 646 eurot (täpsustatult 78 339 eurot) ja 66 666 eurot. Erinevalt teistest jõudis A.V arvamusele, et vaidlusalusel perioodil 2009 kuni 2012 ei oleks hageja tulu saanud, vaid oleks olnud kahjumis. Olukorras, kus kolleegiumi liikmete
näol ei ole tegemist iseseisva arvamuse kujundamiseks vajalikul määral finantsanalüüsi ala tundvate spetsialistidega, tuleb kohtul asja lahendamisel lähtuda ühest esitatud arvamusest. Olukorras, kus kaks kolmest võrdväärsest asjatundjast on jõudnud põhimõtteliselt samadele tulemustele, on kohtu jaoks neist omakorda veenvam eelkõige põhjalikkuse ja korduva ülekontrollimise/ülepõhjendamise tõttu A.Ji arvamus, mida omakorda sisuliselt toetab ka I.Ne lühem ja lakoonilisem arvamus. A.J esitas esmase arvamuse 15.08.2011 ning kontrollis üle ja kaitses seda Relax Consulting OÜ ning A.V analüüside alusel 04.11.2011 ja 27.11.2013. A.Ji kasutuses olid samad algmaterjalid, mis kohtueksperdilgi – hageja raamatupidamisdokumendid aastatest 2005 kuni 2009, hageja andmed ekraanide ning nende asukohtade kohta ja K.Vult saadud andmed (kohtu määratud ekspert tutvus nendega toimikus asuvate tsiviilasja materjalide kaudu). Lisaks nähtub A.Ji arvamusest, et ta kasutas veel statistikaameti andmeid statistika kohta reklaaminduse ja turu-uuringute käivete kohta aastatel 2006 kuni 2010, samuti Eesti Panga majandusprognoose, aga ka hageja müügiarveid R-kioski teenuse kohta (t III lk 193-248). Viimases arvamuse täienduses 27.11.2013 võttis A.J arvesse asjaolusid, millised ei olnud talle 2011.aastal teada (müügiarved) ja ka selle tulemusel jõudis sisuliselt ikkagi samadele tulemustele. Kohus ei võta arvesse kostja poolt maakohtus esitatud Relax Consulting OÜ analüüsi (t II kd lk 8-23), kuna selle koostajad Kristjan Täht ja Marco Pärtel piirdusid vaid A.Ji esimese arvamuse kritiseerimisega, kuid omapoolset arvamust võimaliku saamata jäänud tulu suuruse või hagejal selle puudumise kohta ei esitanud.
43.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, nagu oleks põhjust hinnata nii A.Ji kui I.Ne arvamusi lõpptulemuses kasutuskõlbmatuteks. A.Ji arvamuse kasutuskõlblikkust, arvestades kahjuhüvitise arvestamise metoodikat ja muuhulgas majanduskeskkonna muutusi, möönis ka Riigikohus oma lahendi punktis 33. A.J on veenvalt lükanud ümber A.V kriitika tema arvamuse kohta. Ka jääb arusaamatuks kostja käitumine, kes viimases menetlusdokumendis (t III kd lk 280) asub hoopiski seisukohale, nagu ei oleks ükski riiklikult tunnustatud ekspert pädev saamata jäänud tulu leidmisel ning et ainsaks selle valdkonna pädevaks spetsialistiks on Tartu Ülikooli lektor doktor Kertu Lääts. Kohus ei vaidlusta viidatud isiku asjatundlikkust, kuid kuna ringkonnakohus andis pooltele võimaluse tõendada täiendavalt kahjuhüvitise suurust, oleks kostjal olnud võimalus esitada kohtule nimetatud spetsialisti arvamus, selle asemel, et esitada A.V arvamus.
44.Kolleegium on seisukohal, et käesolevas vaidluses on õigustatud kohtul kasutada VÕS § 127 lõikest 6 tulenevat diskretsiooniõigust, võttes seejuures aluseks A.Ji arvamuse. Viidatud sätte kohaselt kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kohus ei nõustu kostja etteheidetega A.Ji arvamusele. Selle kujundamisel on võetud arvesse hageja äriideed (müüs oma klientidele reklaamiaega R-kioskitesse paigutatud ekraanide kaudu); et hageja tegi vastava teenuse pakkumiseks vajalikke investeeringuid ekraanidesse (koos paigaldusega), graafikaarvutitesse ja tarkvarasse; et lisaks põhiinvesteeringutele oli teenuse osutamisega seotud jooksvad kulutused (kütusekulu, IT-kulu, personalikulu jmt); et R-kioskites toiminud reklaamikohtade osakaal kõigist hageja kasutuses olnud asukohtadest moodustas keskmiselt 78,68% jm asjaolusid, millised on arvamuses ja selle täiendustes piisava põhjalikkusega esile toodud. Kokkuvõttes on A.J andnud arvamuse, et hinnanguliselt jäi hagejal saamata R-kioski reklaamiteenuselt 78 339 eurot. Samas on A.J ise toonud esile, et turumuutuste abil on raskendatud prognoosida suuresti ühele kliendile suunatud reklaamiteenuse käivet ning viimasega toimuvad muutused ei pruugi turu terviku muutustega „ühte jalga“ käia (t III lk 252). Asja tundva isiku arvamus on möödapääsmatult hinnanguline, sest ilmselgelt ei ole võimalik objektiivselt kujundada hageja majandustegevuse mudelit aastate 2009-2012 kohta tagantjärele selliselt, nagu see lepingu faktilise täitmise korral oleks kujunenud. Aastatel 2006 kuni 2012 toimusid olulised muutused kogu Euroopa majanduses (oluline tõus asendus olulise langusega,
millele järgneb rahulik taastumine). Arvestada tuleb ka kostja vastuväiteid selle kohta, et 2006. aasta kui üldiselt teadaolevalt nn suure buumi aasta müügitulu arvesse võtmine lihtsa aritmeetilise arvestuse alusel võib tulemust ebaõiglaselt mõjutada. Honda automüüja on läbi aastate olnud hageja põhiliseks kliendiks (menetluses esiletoodult erinevatel aastatel 100%-75% ulatuses) ja automüügiga seotud reklaamiturg ilmselgelt langes ka üldiselt seoses „masuga“, mitte ainult seoses R-kioskites kasutusel olnud ekraanide arvu vähenemisega. Lisaks tõi hageja esile, et regulaarne ekraanide arvu vähenemine ja pidevad probleemid rikkis, varastatud, mittetoimivate ekraanidega leidsid aset juba alates aastast 2006 (t I kd lk 50-55), kusjuures aasta-aastalt vähenes R-kioskitega seotud müügitulu (samas lk 67-68). Hageja tõi esile, et tema kahju seisneb selles, et kuna kostja ei täitnud pooltevahelist lepingut, loobusid tema partnerid koostööst ning et 2009. aasta lõpuks oli tal vaid 2 tellijat. Klientide arvu vähenemist on esile toonud hageja ka 05.12.2013 menetlusdokumendis (t III kd lk 270-272). Samas ei nähtu esitatud materjalidest, mida võttis hageja konkreetselt ette, et leida uusi kliente ja nende reklaami edastamiseks uusi võimalusi. Tunnistaja K.Vu ütluste kohaselt alandati „masu“ tõttu olemasolevatel klientidel hindu. On eluliselt usutav, et osa kliente sõlmisid hagejaga lepingud nimelt reklaami edastamiseks R-kioskites ehk olid huvitatud taolisest sisereklaamist oma toodetele. Samas, olles äriühing, mille eesmärgiks oma olemuselt on kasumi teenimine ja veendunud, et kostja ei kavatse asuda lepingut algselt kokkulepitud mahus täitma (tõendab hageja kiri kostjale 12.09.2009) pidi mõistlik äriühingu juht püüdma leida tekkinud olukorrast parima väljapääsu ehk asendustegevuse, mis kasvõi osaliselt korvaks tekkida võivat kahju. Sellist tegevust ei ole hageja esile toonud, kuigi kostja on korduvalt menetluse käigus avaldanud seisukohta, et reklaamiklientide leidmine ei ole kostja, vaid hageja ülesanne (t II kd lk 5). Eeltoodu alusel peab kolleegium mõistlikuks ja õiglaseks määrata kostjalt hageja kasuks väljanõutava kahjuhüvitise suuruseks R-kioskitega seotud reklaamimüügilt saamata jäänud tulu eest 55 000 eurot.
45.Lisaks põhinõudele on hageja esitanud ka viivise nõuded, mille õiguslikuks aluseks on VÕS § 113 lõige 1 ja TsMS § 367. Hageja esitas ringkonnakohtu istungi päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivise aritmeetilise arvestuse (t III kd lk 274), arvestades seadusjärgse viivise määra muutumist. Hageja arvestab viivist alates 02.12.2009, see on lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast. Arvestades põhivõla vähenemist, kuulub sissenõutavaks muutunud viivis välja mõistmisele summas 17 537.70 eurot. Seejuures võttis kolleegium arvestuse aluseks: 1) perioodil 02.12.2009 kuni 30.06.2011 oli seadusjärgse viivise määraks 8%, viivitatud päevi 576, viivis 12.05 eurot; 2) perioodil 01.07.2011 kuni 31.12.2011 oli viivise määraks 8,25%, viivitatud päevi 184, viivis päevas 12.43 eurot; 3) perioodil 01.01.2012 kuni 31.12.2012 oli viivise määraks 8%, viivis päevas 12.05 eurot; 4) perioodil 01.01.2013 kuni 30.06.2013 oli määraks 7,75%, viivis päevas 11.68 eurot; 5) perioodil 01.07.2013 kuni 05.12.2013 oli määraks 7,5%, viivis päevas 11.39 eurot.
46.Kostja esitas maakohtus alternatiivse taotluse viivise vähendamiseks ja seisukoha, et viivisenõue on esitatud vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lõike 1 mõttes (t I kd lk 120). Samas ei toonud kostja maakohtu menetluses esile elulisi asjaolusid, mille alusel saaks VÕS § 162 lõike 1 alusel asuda seisukohale, et hageja poolt nõutav seadusjärgse määra alusel arvestatud viivis oleks ebamõistlikult suur. Sissenõutavaks muutunud viivis jääb oluliselt alla põhivõla suuruse. Tulevikus sissenõutavaks muutunud viivise suurenemist saab kostja vältida kohtuotsuse täitmisega. Lisaks on tsiviilasja tõendatud kahjunõude esmakordne esitamine hageja poolt kostjale lepingu ülesütlemisavalduses 02.11.2009 (t I kd lk 26-29) ja arvestab viivist alates lepingu lõppemise päevale järgnevast päevast 02.12.2009. Seega ei ole asjakohased kostja väited hageja poolt kahjunõude esitamisega hea usu vastaselt viivitamisest alates aastast 2006.
47.Kuna hagiavaldus kuulub põhinõude osas rahuldamisele 80% ulatuses, jäävad menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus TsMS § 163 lõike 1 alusel 80% ulatuses hageja ja 20% ulatuses kostja kanda. Kolleegium ei pea põhjendatuks rakendada menetluskulude jaotusele sama sätte lõiget 2, sest tõepoolest pakkus kostja ringkonnakohtus kompromissiks 40 000 euro tasumist, kuid hagi rahuldatakse lisaks sissenõutavaks muutunud viivise summas 17 537.70 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas. Seega ei saa asuda seisukohale, nagu oleks hagi rahuldatud sellesarnases ulatuses, nagu pakkus kohtumenetluses kompromissina kostja.
48.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium kohtuotsuses poolte seni lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on lahendamata apellandi taotlus 30.10.2013 kohtuistungi protokolli parandamiseks ja 13.11.2013 taotlus enamtasutud riigilõivu tagasi saamiseks.
49.Kohtuistungi protokolli (t III kd lk 172-173) parandamise taotluse rahuldamiseks kolleegium alust ei näe. Apellant heidab kohtule ette, et protokollis on ebapiisavas ulatuses märgitud apellandi juhatuse liikme seisukoht kompromissi suhtes ja lepingulise esindaja seisukoht vastustaja poolt esitatud uue dokumentaalse tõendi vastuvõtmisele. Apellant ei vaidlusta, et mõlema seisukoha lõppjäreldused (kompromissi korras oleks apellant olnud nõus 110 000 euro saamisega; apellant vaidles vastu täiendava tõendi vastuvõtmisele) on õigesti kirjas. TsMS § 50 sätestab kohtuistungi protokolli sisu ja selle lõike 1 punkti 8 kohaselt märgitakse protokolli menetlusosaliste vastuväidete põhisisu. Seega vajalikus ulatuses olid apellandi seisukohad ka taotluses esiletoodud küsimustes protokollis kajastatud.
50.Apellant esitas 13.11.2013 taotluse nii hagiavalduselt kui apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt tasus ta mõlemal juhul riigilõivu põhiseaduse vastases suuruses.
51.Kolleegium nõustub apellandiga. Apellandi seisukoht on tõendatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustega nr 3-4-1-7-12 07.05.2012 ja nr 3-4-134-13 23.10.2013, millede kohaselt oli riigilõivuseadus (RLS) osas, milles hagihinna 63 911.64 eurot kuni 95 867.47 eurot korral tuli tasuda hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 5432.49 eurot, vastuolus põhiseadusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-37-12 selgitanud, et lahendis nr 3-2-1-62-10 ei tunnistatud RLS regulatsiooni põhiseaduse vastaseks alates üldkogu otsuse tegemisest 12.04.2011, vaid konkreetse riigilõivumäära kehtetus laieneb kogu redaktsiooni kehtivuse ajale. Seega tuleb taotlus rahuldada TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja lõike 4 ning RLS § 15 lõike 1 punkti 1 alusel.
52.Küll aga ei nõustu kolleegium apellandi seisukohaga, nagu tuleks põhiseaduspärase riigilõivu suuruse määramisel lähtuda alates 01.07.2012 kehtivast RLS-i redaktsioonist. Hagiavaldus esitati 15.02.2011 ja apellatsioonkaebus 15.03.2012. Kuna tol ajal kehtinud riigilõivu suuruses 5432.49 eurot on Riigikohus tunnustanud põhiseadusega vastuolus olevaks, oleks saanud tekkinud seaduselünga täita eelmise kehtiva RLS-i redaktsiooni (kehtis kuni 31.12.2008) rakendamisega. Sarnaselt lahendas tekkinud olukorra Riigikohus lahendites nr 3-2-1-67-11 ja nr 3-3-1-22-11. Hagihind 68 382.58 eurot vastab 1 069 954.88 kroonile. Seega tuleb lugeda põhiseaduspäraseks riigilõivuks 39 500 krooni, mis vastab 2524.51 eurole ja apellandile tuleb tagastada 2 x 2907.98 eurot.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.