Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Krista Kirspuu ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.06.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-50257
Tsiviilasi
OJSC Bank Sankt-Peterburg hagi Tallinna kohtutäituri Urmas Tärno vastu saamata jäänud tulu sisse nõudmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.12.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohtutäitur Urmas Tärno apellatsioonkaebus ja OJSC Bank Sankt-Peterburg vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 75 587.58 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 36 839.43 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastuapellant/hageja OJSC Bank Sankt-Peterburg (registrikood 1027800000140, asukoht 64A Maloohtinskij Prospekt, 195112 Sankt-Peterburg, Venemaa Föderatsioon), esindaja v/adv Indrek Leppik Apellant/kostja kohtutäitur Urmas Tärno (asukoht Kaupmehe 14-41, 10114 Tallinn), esindaja adv Sulev Tammemäe
Kohtuistungi toimumise aeg
03.06.2015
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29.12.2014 otsus tühistada osas, milles jäeti välja mõistmata kahjuhüvitis 21799.60 eurot ja jaotati menetluskulud. Tühistatud osas teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 21 799.60 eurot ja jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldatud osale. Muus osas jätta otsus muutmata.
1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista kohtutäiturilt Urmas Tärnolt välja OJSC Bank Sankt-Peterburg kasuks saamata jäänud tulu 97 446.18 eurot; 3) Apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt; 4) Maakohtu menetlusega seotud menetluskulud jätta 87% ulatuses kostja ja 13% ulatuses hageja kanda; 5) Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jätta kummagi poole enda kanda.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja lõplikuks nõudeks kujunes maakohtu menetluse käigus kahjuhüvitise (saamata jäänud tulu) nõue perioodi 01.08.2011 kuni 11.10.2014 (1168 päeva) eest arvestatuna viivitusega tasutud summalt 309 001.23 eurolt intressimääraga 11,37% aastas. Alternatiivselt tõi hageja esile võimalused arvestada viivitatud perioodi kas alates 21.11.2011 või 18.04.2012 ning võtta intressimäärana arvesse 9,85%.
2.Hageja nõue tuleneb järgmistest asjaoludest. 19.08.2009 tegi Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-08-84087 (Bergen Bunkers AS-i hagi Vyborg Shipping Co Ltd vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) hagi tagamise abinõu asendamise määruse, millega luba müüa kostjale kuuluva laeva OMG Tosno ja kohustas müügist saadud raha hoiustama Rahandusministeeriumi arveldusarvel. Määrust täitis kostja täitemenetluses nr 052/2009/5330. Hageja ühines täitemenetlusega 02.11.2009 menetlusega ja esitas 24.05.2010 Eesti Vabariigi territooriumil täidetavaks tunnistatud välisriigi kohtuotsuse laevahüpoteegisumma 10 248 272.46 eurot tunnustamise kohta. 30.04.2010 müüs kostja laeva enampakkumisel 1 724 331.16 euro eest. 19.08.2010 tegi ta viimased täitekulude väljamõistmise otsused (17 otsust kokku 734 694.65 euro suuruses summas). 27.04.2011 loobus Bergen Bunkers AS hagist laeva omaniku vastu, misjärel jäi hageja täitemenetluses ainsaks sissenõudjaks. 10.06.2011 tühistas Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-08-84087 19.08.2009 rakendatud rakendatud hagi tagamise abinõu. Kostja tegi hagejale Harju Maakohtu 08.11.2012 määruse alusel väljamakse 989 636.52 eurot ja jättis maksmata 309 001.23 eurot Nimetatud summa kandis kostja üle 11.10.2014.
3.Maakohus peatas käesoleva asja menetluse 25.02.2014 (II kd lk 57) kuni tsiviilasjas nr 212-40785 tehtava kohtuotsuse avaldamiseni. Peale menetluse uuendamist lähtusid pooled ja maakohus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-26-14 antud juhistest.
4.Kostja viivitas õigusvastaselt täitemenetluse tulemi väljamaksmisega, mistõttu tekkis hagejal kahju saamata jäänud tulu näol. Hagejal on õigus nõuda Venemaa pangaturu keskmisi brutointresse kinnihoitud summalt arvestatuna. Saamata jäänud tulu nõude õiguslikuks aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lõige 4, mis põhineb Saksa õigusel. Kehtiva kohtupraktika järgi võivad Eesti kohtud kasutada teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-145-04, punkt 39). Saksamaa kõrgeim kohus tegi 28.04.1988 otsuse, kus käsitles saamata jäänud tulu nõuet, mis tuleneb raha välja laenamata jäämisest, nn hilinemiskahju. Saksa kohtupraktika järgi on hagejal õigus nõuda turul tavapäraseid brutointresse, st intresse ilma mahaarvamiseta (11,37%).
5.Alternatiivselt on hagejal on õigus nõuda enda kui pangaasutuse keskmist brutointressi (20.11.2014 protokolli lk 1 viimane lõik, III kd lk 34). Hageja esitas, tõendamaks keskmist laenuintressimäära, millega pangal oli võimalik laenu anda, intressimäärad aastatel 2011–2012 (II kd lk 157-225). Samuti 2011.a ja 2012.a majandusaasta aruanded (II kd lk 230-251), mis tõendavad hageja poolt laenude andmist (laenude mahtu) ja raha väljalaenamiselt intressitulu teenimist ning kinnituse, et tal oli võimalus ja kavatsus tulu saada (II kd lk 227-228, tõlge lk 226), mis tõendab, et kui hageja oleks saanud kohtutäiturilt õigel ajal täitemenetluse tulemist väljamakse, oleks ta saanud raha edasi laenata.
6.Hageja ei ole nõuet menetluse jooksul muutnud. Õigusteoorias ei peeta kahju hüvitamise arvestamise korra muutmist hagi muutmiseks. Hageja esitas algselt minimaalse kahju hüvitamise nõude, milleks oli seadusest tulenev viivis. Menetluse kestel esitas ta kahju suuruse arvestuse teisel alusel - reaalse kahjuhüvitisena saamata jäänud tulu näol. Kui kostja oleks hagejale raha maksnud õigel ajal, oleks hageja saanud selle raha välja laenata ja tulu teenida.
7.Kui täitemenetluse tulem tuli välja maksta hiljemalt 01.08.2011, oleks hagejal õigus abstraktsele kahjuhüvitisele 112 427.01 eurot (arvestades viivitatud päevi 1168 ja intressimäära 11,37%) ning hageja intressimäärast lähtumise korral hüvitisele 97446.24 eurot (intressimäär 9,85%). Alates 21.11.2011 arvestatuna oleksid hüvitise suurused vastavalt 101 646.37 eurot ja 88 057.73 eurot ning alates 18.04.2012 vastavalt 87 207.93 eurot ja 75 587.58 eurot.
8.Hagejal tekkis kahju kostja õigusvastase tegevusega, mis seisneb õigusvastaste täitekulude väljamõistmise otsuste vastuvõtmises, täitemenetluse ebaseaduslikus peatamises ja väljamaksete tegemisest keeldumises. Kostja poolt vastuvõetud 17 täitekulude väljamõistmise otsusest olid 7 osaliselt või täielikult ebaseaduslikud, mille tõttu kuulus hagejale täiendavalt väljamaksmisele 309 001.23 eurot. Kohtulahenditega ja kohtutäituri otsustega on tuvastatud, et kostja võttis vastu õigusvastased otsused ja keeldus seadusliku aluseta toimingu tegemisest (Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2011 ja 17.06.2013 määrused). Kohtutäituri otsustega või kohtulahenditega on tuvastatud, et kostja arvas ebaseaduslikult täitekulude hulka 309 001.23 eurot, mis kuulus väljamaksmisele hagejale kui ainukesele sissenõudjale. Kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest õiguspärase käitumise tulemusel oleks kostja pidanud hagejale tegema 2010 novembris suurema väljamakse. Kostja oli oma
tegevuses hooletu, sest täitemenetluse korraldamine on kohtutäituri kutsetegevus ja kohtutäitur peab tundma täitemenetluse seadustikku (TMS). Kostja vastuväited
9.Kostja pidas hageja kahjuhüvitise nõuet saamata jäänud tuluna, mida ta algselt esitatud viivise asemel nõuab, hagi eseme muutmiseks ning vaidles hagile vastu.
10.Saamata jäänud tulu tekkimise võimalikkust ei saa eeldada asjaoludest, et hageja majandustegevus on laenude väljastamine ja et keskmine intressimäär on 11,37%. Kohtupraktikast (Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 2-11-6275 ja Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-26-14 punktist 14) tulenevalt peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.
11.Kostja ei nõustu, et kohtutäituri otsuse põhjendamatus on võrdne kohtutäituri teo õigusvastasusega. Täituri otsuste tühistamisest ei pea tingimata järeldama selle otsuse kui teo õigusvastasust. Põhjendamatute otsuste vastuvõtmisest ei saa järeldada kostja rasket hooletust. Kostja täitis kohtulahendid, millega teda kohustati hageja kaebust uuesti läbi vaatama ning täitemenetlust jätkama.
12.Ebaõige on hageja käsitlus, et kostja on võlausaldaja arvel saanud midagi õigusliku aluseta. VÕS § 1028 kohaselt peab rikastumine olema toimunud nõude esitaja soorituse alusel. Seda tehtud ei ole. Raha kandis kostja kontole isik, kes laeva enampakkumisel omandas.
13.Kostja sai hagejalt jaotuskava koostamise palve 09.11.2010, kohtutäiturile Harju Maakohtu 10.06.2011 määrust ei edastatud, kohtutäitur sai sellest teada alles Riigikohtu 18.04.2012 määrusega tutvumisel. Esimese astme kohtu otsus
14.29.12.2014 otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja 75 587.58 eurot. Menetluskulud jättis kostja kanda.
15.Tulenevalt asjaolust, et kostja kohtutäiturina jättis hagejale välja maksmata täitemenetluses väljamaksmisele kuuluva tulemi (maksis osaliselt), esitas hageja kostja vastu nõude VÕS kahju hüvitamise sätete alusel. Hüvitise arvestas hageja väljamaksmisele kuulunud tulemist. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 9 lõike 1 järgi vastutab kohtutäitur (avalik-õigusliku ameti pidajana) oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest RVastS-is sätestatud alustel ja ulatuses. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 4 kuuluvad kohaldamisele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätted, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja kui see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. RVastS § 7 lõige 3 võimaldab kannatanul nõuda ka saamata jäänud tulu hüvitamist. VÕS § 128, mis sätestab hüvitatava kahju liigid, lõike 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuse tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 127 lõike 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi 4. lõike kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hageja on põhjendanud, et ta oleks saanud raha, mille kostja oleks
pidanud talle täitemenetluse tulemina välja maksma, välja laenata ja sellelt intressitulu teenida ning kuivõrd kohtutäitur hagejale tulemit välja ei maksnud vaatamata kohtulahenditele, mis kinnitavad, et tal selline kohustus oli, jäi hageja tulust ilma. Kohtu arvates pidi olema hagejale tekkida võiv kahju kostjale mõistlikult ettenähtav. Kostjale oli teada, et hageja on pank ning panga üks põhifunktsioone on raha laenamine, mille tagasimaksmisel kaasneb laenaja poolt pangale kui laenuandjale intressi maksmine.
16.Kostja maksis hagejale täitemenetluses välja tulemi, mille mittemaksmine käesoleva kohtuasja algatamise põhjustas, 11.10.2014 294 118.31 euro suuruses. Nimetatud asjaolu üle pooled ei vaidle. Väljamakse korralduselt (III kd lk 31) nähtuvalt ülekande kulud jaotati ehk kanti poolte poolt võrdselt.
17.VÕS § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. VÕS § 397 lõige 2 sätestab, et kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga VÕS §-s 94 sätestatud määr.
18.Tulenevalt panga töö eripärast oleks mittemõistlik oodata, et pank peaks tõendama, et tal oleks olnud võimalus raha, mille kostja täitemenetluse jaotisena jättis hagejale välja maksmata üsna pika perioodi vältel, välja laenata ja seega intressitulu saada. Pank on rahaasutus, mis tegeleb raha hoiustamise, laenamise, investeerimise ja teiste finantsteenuste osutamisega. Pangad teenivad tulu laenuintresside, investeerimise ja finantsteenuste osutamise eest võetava tasu pealt. Pank krediidiasutusena on äriühing, mille peamiseks ja püsivaks majandustegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine. Pankade peamiseks tuluallikaks on laenudelt teenitavad intressitulud. On normaalne, et pank annab laenu intressiga. See tähendab, et laenaja peab mingi (kokku lepitud) aja möödudes maksma pangale tagasi laenatud summa ja sellele lisaks teatud summa intressi. Ülalmärgitud panga tegevust kirjeldab ka hageja 30.07.2014 kinnitus (II kd lk 227-228, tõlge 226). Oodates hagejalt tõendamist, et tal olnuks võimalus raha, mille ta pidanuks kostjalt saama, välja laenata, pidanuks hageja laenu saada soovijale teatama, et kuna tal on kostjalt raha saamata, ei saa ta laenutaotlejale laenu anda. Selliselt tegutsemist ei ole mõistlik pangalt kui krediidiasutuselt oodata. Arvestades panga tegutsemise korda, ei ole võimalik laenusaajale teada anda, millistest panga rahalistest vahenditest (kellelt saadud) laenatav raha tuleneb. VÕS § 128 lõikes 4 sätestatud kahju liigi (saamata jäänud tulu, sh kasu saamise võimaluse kaotamine) puhul tuleb hinnata tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud ning kahjustatud isik peab tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus (VÕS I, komm vlj, lk 453), kuivõrd tegemist on tulevikus tekkiva kahjuga (oletusliku tuluga). Nimetatud asjaolusid on hageja tõendanud.
19.Hageja poolt tõenditena esitatud kohtutäituri otsused ja kohtulahendid (I kd lk 12-144) tõendavad kostja poolt täitemenetluses tehtud vigu, mille tagajärjel jättis ta hagejale tulemi täies ulatuses välja maksmata. 24.10.2013 hagiavalduses märgitud väljamakse 989 636.52 eurot (I kd lk 2) tegi kostja hagejale pärast seda, kui kohus kostjat selleks 08.11.2012 määrusega (I kd lk 117-125) kohustas. RVastS § 7 lõige 4 ja VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Käesoleval juhul rikkus kostja TMS §-s 43 sisalduvat kohustust maksta välja sissenõudjale raha kohtutäituri ametialaselt arvelduskontolt. TMS § 43 lõike 1 järgi tulnuks raha hagejale üle kanda 10 tööpäeva
jooksul raha laekumisest arvates. 26.08.2014 korraldaval kohtuistungil põhjendas kostja tulemi hagejale välja maksmisega viivitamist sellega, et ta ei saanud võlgnikule (välismaine juriidiline isik) kätte toimetada jaotuskava ning ta kavatses seda teha AT kaudu. Seda kostja ka tegi. Kohtu arvates saanuks kostja aga nimetatud toimingu AT kaudu teha tunduvalt varem ning vältida sellega hagejale kahju tekitamist. Kusjuures varem kostja märgitud asjaolule kui vastuväitele ei tuginenud. TMS § 43 lõige 1 ei seo raha väljamaksmist jaotuskava võlgnikule kättetoimetamisega, vaid sätestab selgelt kohtutäituri kohustuse maksta välja sissenõudjale raha kohtutäituri ametialaselt arvelduskontolt 10 tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. TMS § 106 lõike 4 kohaselt peab kohtutäitur jaotuskava kätte toimetama sissenõudjale, mitte võlgnikule, § 109 järgi on jaotuskava vaidlustamise õigus sissenõudjal, mitte võlgnikul. Seega ei vabanda jaotuskava võlgnikule kätte toimetamise võimatus kostja tegevust jaotise hagejale väljamaksmisega viivitamisel. TMS § 43 lõike 1 eesmärgiks on kannatanu kaitsmine saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lõige 3). Tsiviilasjas nr 2-12-28338 leidsid kohtud (Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-38-12), et kostjal puudus õiguslik alus väljamakse tegemisest hagejale keelduda.
20.Lahendis nr 3-2-1-26-14 on Riigikohus sedastanud, et kostja käitumine väljamakse tegemata jätmisel ei saanud olla süüline enne seda, mil ta sai või pidi teada saama deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest. 10.06.2011 määrusega (I kd lk 181-182) Harju Maakohus tühistas arestitud laeva müügist saadud raha hoiustamise kohustuse. Esitatud tõendi kohaselt (II kd lk 126) edastas hageja kostjale 28.06.2014 teate täiteasjas, 28.06.2014 e-kirja manust hageja kohtule ei esitanud. Kuna saatekiri teate teksti ei sisalda, ei ole tuvastatav, milline oli teate sisu. Kostja väitel sai ta hagejalt jaotuskava koostamise palve 09.11.2010, kohtutäiturile Harju Maakohtu 10.06.2014 määrust ei edastatud, kohtutäitur sai sellest teada alles Riigikohtu 18.04.2012 määrusega tutvumisel. Seega ei ole hageja tõendanud, millal sai või pidi saama kostja teada deponeerimist tühistava jõustunud kohtulahendi tegemisest ning arvestades kostja vastuväidet luges kohus tõendatuks, et kostja sai sellest teada 18.04.2012 (Riigikohtu määruse tegemise aeg).
21.Ülalmärgitu alusel mõistis kohus kostjalt hagejale välja kahjuhüvitise saamata jäänud intressina 75 587.58 eurot arvestades tähtaega 18.04.2012, kohustuse täitmise aega 11.10.2014, viivitatud päevi 906, hageja intressimäära 9,85% ja võlgnetavat summat 309 001.23 eurot (0.027x309 001.23:100=83.43x906=75 587.58).
22.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Apellatsioonkaebus ja seisukoht vastuapellatsioonkaebusele
23.04.02.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
24.Kohus on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikega 1 ning Riigikohtu poolt asjas antud juhistega (vt Riigikohtu otsuse punkt 14) vabastanud hageja kahju tõendamise kohustusest ning seeläbi lugenud kahju olemasolu justkui iseenesest mõistetavaks. Nii on kohus leidnud, et tulenevalt panga töö eripärast puudub vajadus tõendada raha väljalaenamise võimalikkust ning sellest tulenevalt ka saamata jäänud tulu tekkimist. Milline õigusnorm sellist käsitlust võimaldab, on jäetud märkimata (TsMS § 442 lõige 8). Kostjale teadaolevalt ei anna ükski seadus krediidiasutusele kahju
hüvitamise asjades eristaatust ega vabasta teda kahjunõude aluseks olevate asjaolude ja kahju ulatuse tõendamisest. Ka Riigikohtu poolt antud juhiste järgi tuli pangal esitada tõendeid selle kohta, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, mistõttu maakohtu vastupidine arusaam ei ole põhjendatud.
25.Seoses kahju tõendamisega on kohtule esitatud vaid panga enda kinnitus, milles kinnitatakse hagi aluseks olevate asjaolude esinemist. Selline kohtumenetluse tarbeks koostatud kinnitus ei saa olla tõend. Kahju tekkimist ei võimalda eeldada ka hageja esitatud väited. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et tulenevalt kostja poolt raha kinnipidamisest jäi keegi panga klientidest laenurahast ilma või sai seda vähem või et pank pidi kliendile laenu väljastamise otstarbel ise laenu võtma põhjusel, et kostjast tulenevalt puudus tal piisavalt raha laene väljastada. Seega oli väljaspool vaidlust asjaolu, et hageja suutis teenindada kõiki oma laenukliente sõltumata kohtutäituri poolt raha kinnipidamisest. Ka ei sõltunud laenuklientide arv ega nende poolt laenuks võetud raha hulk kostjale etteheidetud teost. Järelikult ei mõjutanud kostja poolt raha kinnipidamine hageja igapäevast majandustegevust, selle tulusust, klientide arvu, nende poolt laenatud raha hulka ega seeläbi ka intressivoogu. Seetõttu ei saanud hagejal kostja teo läbi ka kahju tekkida, sest kõik kliendid said laenu nende poolt soovitud mahus ning tasusid oma laenult intressi.
26.Kostja on algusest peale vaidlustanud hageja käsitluse, et kui pank üldiselt laenab raha intresside saamise eesmärgil välja, siis kostja poolt raha kinnipidamisest saab koheselt kahju olemasolu järeldada. Selline käsitlus on liiga abstraktne ega hõlma endas ühtegi elulist sündmust. Kohus ei ole andnud hinnangut kostja õiguslikule väitele, et iga rikkumine ei pea tingimata viima kahju tekkeni. Kostja on endiselt sellel seisukohal. Kuna maakohus kostja põhjendustele, miks kahju tekkimine oli välistatud sõltumata kostja poolt raha kinnipidamisest, hinnangut ei andnud, palub kostja arvestada nendega ringkonnakohtu menetluses.
27.Maakohus ei arvestanud ka asjaoluga, et igas äritegevuses eksisteerivad tavapärased äririskid, mis mõjutavad kasumit või tekitavad kahju. Seeläbi on hageja asetatud paremasse positsiooni võrreldes sellega, kus ta oleks tavapäraselt olnud, kuna temale kahjuhüvitisena väljamõistetud intressitulu jäeti mõjutamata äririskidest. Nt kui eeldada, et kostja poolt üle kandmata jäetud raha oleks tõepoolest suudetud välja laenata, ei saa mõistlikult välistada võimalust, et laenusaaja oleks laenulepingut rikkunud ning pangal oleks kas osaliselt või täielikult jäänud saamata intressid või halvimal juhul tagasi saamata kogu laenuraha. Laenusaajate pankrotistumise ning laenulepingute rikkumise reaalset võimalikkust ei saa üheski riigis välistada või pidada seda ebatõenäoliseks. Järelikult pidanuks kohus kahjuhüvitise osas äririske arvesse võtma, sest kahjuhüvitise läbi ei saa hageja positsiooni soodustada, pakkudes talle nn riskivaba kasumit.
28.Kohus ei ole võtnud seisukohta ka selle väite osas, et panga ainus tegevus ei seisne raha väljalaenamises, vaid sellele lisandub ka võlakirjade ostmine, aktsiatega kauplemine jne. On selge, et panga erinevad tegevusalad toodavad erineva määraga kasumit, samaaegselt on erinevate tegevusalade osas ka erineva raskusastmega äririskid. Arvestades panga tegevusalade laia ampluaad, jääb arusaamatuks, miks nõustus kohus hageja käsitlusega, et saamata jäänud tulu arvestamisel tuleb aluseks võtta just laenutegevus, mitte aga nt kauplemine aktsiatega vms. Puuduvad tõendid selle kohta, et kostja poolt kinni peetud raha oleks laenudesse suunatud.
29.Kohus on tuginenud ka asjaoludele, mida eelmenetluses pooltega ei arutatud ja mille osas kumbki pool ei avaldanud arvamust. Otsuse lk 5 1. lõigu lõpus on kohus järeldanud, et kostjale oli kahju tekkimine mõistlikult ette nähtav; et kostjale oli teada hageja põhifunktsiooniks olev raha väljalaenamine ja et kostjale oli teada ka see, et laenuraha tagasimaksmisel kaasneb sellega intressi maksmine hagejale. On täiesti arusaamatu, millisest allikast on need järeldused pärit ja milliste tõendite ning normide alusel on kohus sellistele mõtetele tulnud. Tegemist on üllatusmomendiga otsuses. Samasse kategooriasse kuuluvad ka mõtted kohtuotsuse lk 5 alt 3. lõigus (algab sõnadega „Oodates hagejalt tõendamist, /.../“), mille põhjendatust käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse valguses on raske mõista.
30.Täiesti abstraktne ja põhjendamata on maakohtu seisukoht (otsuse lk 5 viimane lõik), kus viidatakse kohtutäituri otsustele ja kohtulahenditele, mis „tõendavad hageja poolt täitemenetluses tehtud vigu“. Kui isegi eeldada, et „hageja“ asemel pidi olema kirjutatud „kostja“, jääb arusaamatuks, milliseid vigu on kohus silmas pidanud ning millised siis on need otsused ja kohtulahendid, mis vigu tõendavad. See, et kohus tegi viite toimiku lehekülgedele, ei muuda kohtu argumentatsiooni järgitavaks, sest kohtu siseveendumise kujunemine peab olema jälgitav ainult otsuse teksti põhjal.
31.Arusaamatu on ka see, millist nõuet kohus otsuse resolutsiooni punktides 1 ja 2 lahendas. Hageja nõudis kahju hüvitamist (vt hageja 14.08.2014 menetlusdokument), kohus aga ei mõistnud välja kahjuhüvitist, vaid saamata jäänud tulult (ehk kahjult) arvestatava intressi. Sellist nõuet – mõista välja mitte kahjuhüvitis, vaid kahjuhüvitiselt arvestatav intress – ei ole kohtule esitatud, mistõttu kohus on ületanud haginõude piire.
32.Kostja ei nõustu menetluskulude jaotusega. Kuna kohus rahuldas hagi osaliselt, tulnuks TsMS § 162 lõike 1 järgi vähemalt osa menetluskuludest jätta hageja kanda.
33.Ehkki kohus ei tuginenud hageja poolt 14.08.2014 menetlusdokumendiga esitatud Saksa kohtulahendile, esitab kostja oma seisukohad ka selles osas. Kostja hinnangul ei ole võimalik Saksa kohtulahendit aluseks võtta. Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud lahendi punktis 39 esitatud seisukoha järgi ei saa teiste riikide kohtupraktikat automaatselt üle võtta. Maksimaalselt saaks teiste riikide kohtupraktikat käsitleda kui võrdlusmaterjali Eesti seaduse mõtte väljaselgitamisel, kui meil endal seaduse sätte rakenduspraktika puudub. Saamata jäänud tulu hüvitamise asjas on aga nii Riigikohtu kui alama astmete kohtute tasandil ulatuslik praktika olemas. Lisaks on Riigikohus käesolevas asjas tehtud lahendi punktis 14 andnud selged juhised, kuidas tuleb vaidlus lahendada ning milliseid tõendeid ja mille kohta peab hageja esitama. Need juhised ei ole Saksa lahendiga kokkusobivad, kuivõrd Saksa lahend toetab kahju abstraktset arvestust, Riigikohtu juhiste järgi peab aga hageja tõendama konkreetseid asjaolusid ning kahju konkreetset ulatust. Saksa lahendi kohaldatavuse välistab ka asjaolu, et vaidluse asjaolud olid põhimõtteliselt teistsugused. Selle vaidluse poolteks olid pank ja temaga lepingulises suhtes olnud laenusaaja, kes rikkus laenulepingut, mille tagajärjel jäi pangal intress ehk tulu saamata. Saksa lahendi järgi oli õigusküsimuseks see, kas ja millisel alusel võiks pank saada oma lepingupartnerilt kätte saamata jäänud intressitulu, mida laenusaaja lepingu sõlmimisega pangale lubas. Kohtutäitur ei ole käesolevas asjas pangale mingeid lubadusi andnud, veelgi enam – käesolevas asjas tehtud Riigikohtu lahendi põhjal ei ole kohtutäituri ja panga vahel isegi võlasuhet. Seetõttu on Saksa lahendi asjaolude põhimõtteline erinevus käesoleva asjaga ilmne.
34.Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
Vastuapellatsioonkaebus ja seisukoht apellatsioonkaebusele
35.18.02.2015 esitatud vastuapellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus tuvastas täitemenetluse tulemi väljamakse tegemise tähtajaks 18.04.2012 ja jättis kostjalt välja mõistmata 36 839.43 eurot. Hageja palub teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hagejale välja täiendav kahjuhüvitis 36 839.43 eurot, kokku seega 112 427.01 eurot.
36.Kohus on vääralt leidnud, et kohtutäitur on süüliselt viivitanud väljamakse tegemisega alates 18.04.2012. Kohtutäitur rikkus TMS §-st 7 tulenevat kohustust teha täitetoimingu keeldumisel põhjendav otsus ning teavitada sellest sissenõudjat. Kohtutäitur on süüliselt viivitanud väljamakse tegevusega alates 01.08.2011. Hageja esitas kostjale 28.06.2011 teate täitemenetluse jätkamiseks, viidates tsiviilasjale, milles kohus oli tühistanud deponeerimiskohustuse. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole teinud teate ajendil ühtegi toimingut ega ole teinud põhjendavat otsust selle kohta, miks ta keeldub täitetoimingu tegemisest. Seega jättis kostja ebaseaduslikult täitetoimingu teostamata. Kui kostja oleks täitnud TMS §-st 7 tulenevaid kohustusi, oleks ta teada saanud, et täitetoimingu keeldumiseks puuduvad seaduslikud alused ning ta oleks seaduse alusel pidanud teostama väljamakse hagejale. Järelikult pidi kostja pärast 28.06.2011 teate kättesaamist teada saama, et ta viivitab süüliselt väljamakse tegemisega. Hageja jääb enda 27.05.2014 esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et väljamakse tähtaeg oleks olnud hiljemalt 01.08.2011.
37.TMS § 8 alusel oli kohtutäituril kohustus välja selgitada täitemenetluse tulemi väljamaksmiseks takistuse kehtivus või selle äralangemine. Puudub vaidlus, et kostja ei ole midagi teinud pärast 28.06.2011 kirja saamist. TMS-i mõte ei ole see, et sissenõudja peab arvama, milliseid dokumente kohtutäituril vaja läheb, vaid kohtutäitur peab ise täitemenetluse läbi viima. 10.06.2011 tühistas maakohus tsiviilasjas nr 2-08-84087 deponeerimiskohustuse. Hageja teavitas kostjat 28.06.2011, et kohus lõpetas menetluse nimetatud tsiviilasjas. Kostja oleks pidanud kontrollima, kas tsiviilasjas nr 2-08-84087 on lõpetatud menetlus, kas esinevad takistused täitemenetluse jätkamiseks ning võimalike takistuste esinemise korral teavitama hagejat. Ka formaliseerituse printsiip ei välista TMS §-dest 7 ja 8 tulenevaid kohustusi. Formaliseerituse printsiibi kohaselt ei pea kohtutäitur kontrollima materiaal-õiguslikke asjaolusid ehk kohtutäituril ei ole õigust kontrollida kohtulahendi või muu täitedokumendi sisu õiguspärasust. Kohtutäitur peab aga kontrollima igal juhul täitedokumendi kehtivust ning seda ka juhul, kui tal tuleb otsustada täitemenetluse jätkamise üle. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja tegevusele hinnangu andmisel eeldada, et ta sai aru sissenõudja esitatud 28.06.2011 teatest, kuid jättis selle tahtlikult täitmata. Teiseks tekkis kostjal pärast 28.06.2011 kirja saamist igal juhul kohustus välja selgitada muutunud olukord täitemenetluse edasisel korraldamisel.
38.Järelikult kostja sai või pidi saama teada mõistliku aja jooksul pärast 28.06.2011 kirja saamist, et väljamakse tegemiseks puuduvad takistused. Hageja jääb enda 27.05.2014 esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et kostjal oleks kulunud hinnanguliselt 15 päeva asjaolude väljaselgitamiseks ja maksimaalselt 10 päeva väljamakse tegemiseks (TMS § 43 lõige 1). Sellest tulenevalt oleks väljamakse tähtaeg olnud hiljemalt 01.08.2011.
39.Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja süülisus ei tekkinud hiljemalt 01.08.2011, siis muutus tema tegevus süüliseks alates 21.11.2011 tehtud lahendi tegemisest. Riigikohtu antud juhise kohaselt leidsid kohtud tsiviilasjas nr 2-10-60584 tehtud lahendis, et kostjal ei olnud õiguslikku alust keelduda väljamaksete tegemisest. Riigikohus leidis, et varasemas menetluses (tsiviilasi nr 2-10-60584) tehtud lahendite põhjal on tuvastatav
kostja õigusvastane käitumine. Tsiviilasjas nr 2-10-60584 tegi Tallinna Ringkonnakohus lahendi 21.11.2011, milles tuvastas kostja õigusvastase käitumise. Seega pidi kostja enda tegevusetuse õigusvastasusest (süülisusest) teada saama alates 21.11.2011, mistõttu tuleb alternatiivselt lugeda väljamakse tähtajaks hiljemalt 21.11.2011.
40.Hüvitise suuruse osas märgib hageja järgmist. Kui täitemenetluse tulem tuli välja maksta hiljemalt 01.08.2011, oleks hagejal õigus abstraktsele kahjuhüvitisele lähtudes hageja intressimäärast 11,37% summas 112 427.01 eurot ning lähtudes Peterburi Panga intressimäärast 9,85% summas 97 387.18 eurot (arvestades tähtaega 01.08.2011, väljamakset 11.10.2014, viivitatud päevi 1168 ja summat 309 001.23).
41.Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja tegevus muutus süüliseks pärast 21.11.2011 tehtud lahendi tegemist ning väljamakse tähtaeg oli 01.12.2011, oleks hagejal õigus abstraktsele kahjuhüvitisele lähtudes hageja intressimäärast 11,37% summas 101 646.37 eurot ning lähtudes Peterburi Panga intressimäärast 9,85% summas 88 057.73 eurot (arvestades tähtaega 21.11.2011, väljamakset 11.10.2014, viivitatud päevi 1056, summat 309 001.23).
42.Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kostja tegevus muutus süüliseks alles Riigikohtu 18.04.2012 määrusega asjas nr 3-2-1-38-12 tutvumisel, millisel juhul oli väljamakse tähtaeg 19.04.2012, oleks hagejal õigus abstraktsele kahjuhüvitisele lähtudes hageja intressimäärast 11,37% summas 87 207.93 eurot ning lähtudes Peterburi Panga intressimäärast 9,85% summas 75 549.53 eurot (arvestades tähtaega 19.04.2012, väljamakset 11.10.2014, viivitatud päevi 906, summat 309 001.23). Hageja õigust keskmisele intressitulule saamata rahasummalt ei ole vaja kokkuhoitud kulude võrra vähendada, sest hageja ei oleks pidanud tulu teenimiseks tegema täiendavaid kulutusi (nt uusi töötajaid palkama või halduskulusid suurendama). Hageja on oma tavapärases majandustegevuses kõik kulud kandnud.
43.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
44.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse osas. Maakohus rikkus asja lahendamisel osaliselt oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse, mõistes kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja kahjuhüvitise 21 858.66 eurot ja jaotades uuesti menetluskulud. Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt.
45.Maakohus on käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohaselt juhindunud KTS § 2 lõikest 1, mille kohaselt kohtutäitur peab avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 9 lõike 1 kohaselt vastutab kohtutäitur ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. RVastS § 7 lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lõike 3 kohaselt hüvitatakse sama paragrahvi lõigete 1–21 alusel otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sama sätte lõike 4 kohaselt kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ja
kui see ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Saamata jäänud tulu mõiste on sätestatud VÕS § 128 lõikes 4. Nimetatud sätte kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega.
46.Hageja nõue tuleneb deliktiõiguslikust vastutusest (VÕS § 1043 jj). Kostja vastutab hagejale väidetava kahju õigusvastase tekitamise eest VÕS § 1043 jj alusel juhul, kui on täidetud järgmised eeldused: kostja on pannud toime õigusvastase teo VÕS §-de 10451049 mõttes; kostja on rikkumises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050); kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse eesmärgist (VÕS § 127 lõige 4); hagejale on tekkinud varaline kahju (VÕS § 128 lõiked 1, 2 ja 4); õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lõige 4). Hageja peab tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ning kahju vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise.
47.Hageja on kostja teo õigusvastasusele tuginedes väitnud, et kostja rikkus väljamakset tegemata jättes seadust. RVastS § 7 lõike 4 ja VÕS § 1045 lõike 1 punkti 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane mh siis, kui kahju tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1045 lõike 3 kohaselt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Riigikohus leidis samade poolte vahelises analoogses vaidluses 14.04.2014 lahendi nr 3-2-1-26-14 punktis 16, et käesolevas asjas võib selleks õigusnormiks, mille rikkumist kostjale ette heita, olla TMS § 43 lõige 1, mille kohaselt kannab kohtutäitur võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha sissenõudjale üle 10 tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates.
48.Kolleegium nõustub maakohtuga, et tuvastamist leidnud elulised asjaolud annavad aluse nõustuda hagejaga selles, et kostja rikkus täitemenetlust nr 052/2009/5330 läbi viies TMS § 43. Selle sätte eesmärgiks on kannatanu kaitsmine mh saamata jäänud tuluna tekkiva kahju eest (VÕS § 1045 lõige 3). Käesolevas asjas puudub vaidlus, et laev müüdi 30.04.2010 kordusenampakkumisel 26 979 920 krooni eest. Hageja esitas 09.11.2010 kostjale tulemi väljamaksmise nõude. Kostja ei rahuldanud hageja taotlust, vaid peatas 22.11.2010 täitemenetluse. Kostja 09.11.2010 otsus tühistati kohtu poolt (tsiviilasi 2-10-60584 ja Riigikohtu määrus nr 3-2-1-38-12). Viidatud lahendites kohtud leidsid, et hagejal kui ainsal sissenõudjal oli õigus nõuda väljamakse tegemist enampakkumise tulemi vaidlustamata osas ning kostjal ei olnud õiguslikku takistust keelduda selle osa väljamaksmisest. Riigikohus märkis otsuse nr 3-2-1-26-14 punktis 17, et tsiviilasjas 2-10-60584 tehtud lahendite põhjal on tuvastatav kostja õigusvastane käitumine. Puudub vaidlus, et kostja kandis hagejale vaidlusaluse raha üle kohtumenetluse ajal 11.10.2014.
49.RVastS § 13 lõike 2 järgi peab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud saamata jäänud tulus seisneva kahju korral kohustatud isik tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Sama tuleneb deliktilise vastutuse korral sõltumata kahju liigist VÕS §-st 1050. Seega pidi kostja tõendama endal süü puudumist väljamakse tegemisega viivitamisel.
50.Ringkonnakohus ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus vastuolus Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-26-14 vabastanud hageja kahju olemasolu tõendamise kohustusest. Riigikohus märkis nimetatud otsuses, et hagejal tuleb hagi rahuldamiseks mh tõendada, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, et tal jäi raha majandustegevuses kasutamata ja tulu saamata just kohtutäituri tegevusetuse tõttu väljamakse tegemisel. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-173-12 (punktis 20) tuleneb, et saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine põhineb tõenäosusel, kuna reeglina ei ole võimalik täpselt hinnata, millist kasu või kahju oleks pool saanud, kui õigusvastast käitumist ei oleks toimunud.
51.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja tõendas piisava veenvusega elulisi asjaolusid, millede alusel saab asuda seisukohale, et tema kui krediidiasutus oleks oma tavapärases majandustegevuses saanud vaidlusalust rahasummat kasutades tõenäoliselt kasu, et tal olid kõik võimalused ja ettevalmistused tehtud, et ka sellelt summalt seda välja laenates kasu saada. Saamata jäänud tulu arvestamisel tuleb lähtuda konkreetse kannatanu omapärast, sh tema tegevuse iseloomust. Panga kui krediidiasutuse puhul on see oluliselt teistsugune kui nt füüsilisel isikul või muul tegevusalal tegutseval juriidilisel isikul. Hageja tõendas oma tavapärast tegevust, mille hulka kuulub ka laenude väljastamine, 14.08.2014 menetlusdokumendi lisadena esitatud dokumentaalsete tõenditega, milleks on seadusjärgse esindaja allkirjaga kinnitus ja 2011-2012. majandusaastate aruanded (t II kd lk 227-228, 229-351). Kostja neid tõendeid ümberlükkavaid tõendeid ei esitanud. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja seisukohta kinnituse kui lubamatu tõendi kohta ei toeta TsMS ega kehtiv kohtupraktika. Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 lõike 2 ning § 272 lõigete 1 ja 2 mõttes.
52.Kolleegium nõustub vastuapellandi etteheidetega maakohtule osas, milles kohus luges tõendatuks kostja õigusvastase viivituse alates 18.04.2012, mitte aga alates 01.08.2011. Vastuapellant jääb maakohtus esitatud seisukoha juurde, et kohtutäituri viivitus muutus süüliseks alates 01.08.2011, alternatiivselt alates 21.11.2011. Maakohus tuvastas, et hageja ei tõendanud, millal kostja sai või pidi teada saama maakohtu 10.06.2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-08-84087, millega kohus tühistas laeva müügist saadud raha hoiustamise kohustuse. Sellest määrusest teada saamisega tuleb vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-26-14 (punktid 19-20) seostada kostja poolt TMS § 43 rikkumise (tegevusetuse) süüliseks muutumist.
53.Hageja on seisukohal, et kostja pidi tulemi deponeerimise kohustuse lõppemisest saama teada hiljemalt 01.08.2011, sest selleks ajaks oli möödunud mõistlik aeg ajast, mil hageja teatas kostjale, et on jäänud täitemenetluses ainsaks sissenõudjaks ja palunud täitemenetlust jätkata (28.06.2011 e-kirjas). Kostja selle teate ajendil midagi ei teinud, kuigi oleks pidanud TMS §-de 7 ja 8 alusel kontrollima menetluse jätkamise eeldusi, seega ka 19.08.2009 määruse, millega kohus määras arestitud laeva müügist saadud raha hoiustamise kohtu kontol, kehtivust. Kostja on seisukohal, et temale 10.06.2011 määrusest ei teatatud ja ta sai sellest teada alles Riigikohtu 18.04.2012 määrusest. Määrusest oleks talle pidanud teatama hageja kui täitemenetluses osaleja ning kohtutäitur ise ei pea uurima, kas täitedokumenti on muudetud.
54.Kolleegium kohtutäituriga ei nõustu. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-26-14 punktis 19 selgitanud, et kui kostja käitumise õigusvastasus põhineb TMS § 43 rikkumisel, tuleb süü küsimuse üle otsustamisel mh analüüsida, millisest ajast muutus kostja tegevusetus süüliseks, st millal ta sai teada või pidi teada saama, et väljamakse tegemiseks
puuduvad takistused (et Harju Maakohtu 19.08.2009 määrus, mille kohaselt ei võinud kostja teha väljamakset, vaid pidi tulemi deponeerima, on tühistatud). Maakohus eksis, kui leidis, et põhjusel, et käesoleva tsiviilasja materjalidesse ei ole esitatud 28.06.2011 (maakohus on otsuses ekslikult märkinud 28.06.2014) e-kirja manust (e-kiri t II kd lk 126), on selle sisu tõendamata. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et nimetatud manus oli tegelikkuses maakohtule esitatud ja asub t II kd lk-l 11-13. Seega on tõendatud, et hageja teatas 28.06.2011 e-kirjaga kostjale, et pärast teise sissenõudja hagist loobumist on tema jäänud ainsaks sissenõudjaks, ja palus täitemenetlust jätkata. E-kirjast nähtub, et hageja saatis selle kostja ametialasele e-postiaadressile. Kuna kostja ei toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, millised seaksid usutavalt kahtluse alla e-kirja kostjani jõudmise, on kolleegiumi arvates põhjendatud eeldada, et kostja sai e-kirja saatmise päeval või sellele järgmisel tööpäeval kätte. Lisaks nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2011 lahendist nr 2-10-60584 (t I kd lk 87-97), millega lahendati maakohtu 30.06.2011 määrust, et kostja pidi olema saanud ka nimetatud tsiviilasja menetluses hageja 28.06.2011 esitatud avaldusest teada, et tsiviilasja nr 2-08-84087 menetlus (ehk selle tsiviilasja menetlus, milles oli tehtud 19.08.2009 määrus) on sissenõudja Bergen Bunkers AS-i hagi loobumise tõttu lõpetatud (t I kd lk 91). Sama nähtub samas asjas maakohtu poolt tehtud 30.06.2011 määrusest (t II kd lk 127-132), mille põhjenduste punktist 5 nähtub, et hageja (tolles asjas avaldaja; kostja oli puudutatud isikuks) oli ka 27.06.2011 esitatud avalduses samadest asjaoludest teada andnud.
55.Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et ta e-kirjale mingilgi aktiivsel moel ei reageerinud. Selline käitumine on kolleegiumi arvates vastuolus TMS §-s 8 (alates 01.01.2010 kehtivas redaktsioonis) sätestatud kohtutäituri kohustusega võtta viivitamatult tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguda vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kuna kostjal pidi hageja e-kirja alusel tekkima arusaam, et konkreetse täitemenetluse läbiviimisel võivad asjaolud olla oluliselt muutunud (mh teadis ta, et müügist saadud raha deponeerimise määrus oli tehtud nimelt selles tsiviilasjas ja selle menetlusosalise taotlusel, kes hagist loobus), oli ta TMS § 8 alusel kohustatud aktiivselt välja selgitama, kas pärast algse sissenõudja loobumist ja ainult ühe sissenõudja olemasolul on võimalik tulemist väljamakseid teha või kehtib selline keeld jätkuvalt edasi. Kostjal oli TMS §-st 8 tulenev kohustus selgitada sissenõudjale, mis põhjusel tema arvates siiski väljamakset teha ei saa, misjärel oleks sissenõudja saanud aluse maakohtult uurida 19.08.2009 määruse saatuse kohta ning saanud teavet 10.06.2011 määruse olemasolu kohta tsiviilasjas nr 2-08-84087. Samuti oli kostjal õigus teha järelpärimine maakohtule, et selle kaudu saada mõistliku aja jooksul peale 28.06.2011 e-kirja ja maakohtu 30.06.2011 määruseid teavet tsiviilasjas nr 2-08-84087 tehtud lahendite/toimingute kohta. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei anna kohtutäiturile õigust olla täitemenetluse läbiviimisel passiivne, seda enam, et konkreetsel juhul hageja ei olnud tsiviilasjas nr 2-08-84087 menetlusosaline, mistõttu temale maakohus eelduslikult 10.06.2011 määrust ei oleks väljastanudki.
56.Eeltoodust tulenevalt pidi kostja mõistliku aja jooksul, milleks saab lugeda 1 kuu, saama teada, et täitemenetluses on asjaolud oluliselt muutunud ja raha väljamaksmise takistus on tühistatud. Seega tuleb nõustuda hageja käsitlusega, et kostja viivitas süüliselt ja õigusvastaselt hagejale tulemi osa väljamaksmisega alates 01.08.2011. Seega tuleb hagi rahuldada täiendavalt perioodil 01.08.2011-17.04.2012 saadud kahju väljamõistmiseks. Kokku viivitas kostja toimingu tegemisega õigusvastaselt 1168 päeva, mistõttu tuleb tal kokku hüvitada kahju järgmise arvestuse alusel: 0,027%x309 001.23:100=83.43x1168=97 446.24 eurot.
57.Kolleegium ei nõustu vastuapellandi seisukohaga, nagu tuleks saamata jäänud tulu suuruse arvestamisel lähtuda mitte hageja enda keskmisest laenuintressimäärast (9,85%), vaid Venemaa Föderatsiooni keskpanga statistika järgsest keskmisest turuintressimäärast (11,37%). Küll aga tuleb tõdeda, et selles osas on maakohtu otsus TsMS § 442 lõikes 8 ettenähtud ulatuses põhjendamata ning otsuse põhjendusi tuleb täiendada. Kolleegium on seisukohal, et kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus kahju suuruse kindlaks tegemisel võetaks aluseks kogu riigi krediidiasutuste laenutegevuse keskmine tulemus, kuigi võimalik on tuvastada kannatanu enda igapäevase majandustegevuse tulemused ning nende põhjal tuvastada hüpoteetiline saamata tulu. VÕS § 127 lõike 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja on ise tõendanud, et aastatel 2011 ja 2012 oli tema laenutegevuses keskmine intress madalam kui riigis keskmiselt. Seega ei oleks riigi keskmise intressimäära kasutamine kooskõlas kahjuhüvitamise üldiste eesmärkidega (VÕS õ 127 lõiked 1 ja 5).
58.Osaliselt nõustub kolleegium apellandi etteheitega maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 ebaselge sõnastuse kohta. Küll aga ei saa sellest teha järeldust, nagu ei oleks aru saada, millist nõuet maakohus lahendas. Tsiviilasja materjalidest, sh vaidlustatud lahendist ja kaebustest, nähtub üheselt, et kõik menetluses osalejad said vähemalt alates Riigikohtu 14.04.2014 lahendist aru, et hageja esitas kahjuhüvitise (saamata jäänud tulu) nõude.
59.Kolleegium nõustub apellandi etteheidetega maakohtu poolt otsustatud menetluskulude jaotusele. Hageja esitas 24.10.2013 hagi rahasumma saamiseks eesmärgiga saada hüvitatud kahju, mis on talle tekkinud hagi esitamise seisuga ja tekib tulevikus seni, kuni kostja ei ole täiteasjas nr 052/2009/5330 maksnud välja tulemist 309 001.23 eurot. Väljamakse teostas kostja maakohtumenetluse ajal, mistõttu täpsustas hageja nõuet 06.11.2014 kohtuistungil, paludes kogu tekkinud kahju välja mõista ühtse sissenõutavaks muutunud rahasummana (protokoll t III kd lk 32). Kohus selle nõude rahuldas. Samas rahuldas maakohus hageja nõude alternatiivsetel alustel, võttes hüvitise arvestamisel aluseks ühe kolmest alternatiivsest kostja käitumise süüliseks muutumise kuupäevast ja ühe kahest intressimäärast, mille tulemusena mõistis 112 427.01 euro asemel välja 75 587.58 eurot. Seega oli menetluslikult võimalik määrata kindlaks osa, milles hagi rahuldati, ja osa, milles jäi hagi rahuldamata (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-14-12) ning tegemist on hagi osalise rahuldamisega, mille puhul tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda hagi rahuldamise proportsionaalsusest TsMS § 163 lõike 1 alusel. Ringkonnakohtu otsusega kuulub hagi rahuldamisele 87% ulatuses, seega jäävad maakohtu menetlusega seotud kulud 87% ulatuses kostja ja 13% ulatuses hageja kanda.
60.Iseenesest asjakohased on apellandi seisukohad hageja poolt esitatud Saksa kohtulahendist (t II kd lk 139-147, tõlge lk 148-156) nähtuva teise riigi kohtupraktika nn automaatse ülevõtmise lubamatuse kohta. Samas ei ole maakohus selliselt toiminud ja seda möönab kaebuse punktis 2.13 ka apellant ise. Hageja menetlusdokumentidest nähtub, et nimetatud kohtulahend oli esitatud eesmärgiga põhistada seisukohta, et meiega sarnases õigusruumis on kõrgeim kohus aktsepteerinud hagejaga sarnast käsitlust pangaasutuse saamata jäänud tulu arvestamise võimaluse kohta.
61.Vastuseks kaebuste eelpool käsitlemata väidetele märgib kolleegium, et pooled on enamjaolt korranud varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohus on otsuses neist olulisemaid
piisava põhjalikkusega käsitlenud, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele korduvalt vastata. Muid rikkumisi, kui eelpool kirjeldatud, mis võiksid anda aluse lahendi tühistamiseks, kolleegium ei tuvastanud.
62.Kuna nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.
63.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 30.03.2016 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-50257 osas, millega ringkonnakohus hagi rahuldas ja mõistis kostjalt välja 97 446 eurot 18 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni otsus tsiviilasjas nr 2-13-50257 on jõustunud osas, milles hagi ei rahuldatud, st 97 446 eurot 18 senti ületavas osas.
2.Saata tsiviilasi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.