Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

eurot iga kuu 12. kuupäevaks. Hageja täiendavad seisukohad Vastuseks kostja 06.09.2013 esitatud seisukohtadele märgib hageja 01.10.2013 esitatud seisukohtades järgmist. Hageja leiab, et ebaõige on kostja väide justkui sõlmiti laenulepingu lisas kindlustuslepingu kohta uus kokkulepe. Nimetatud lisas määrati juba täiendav tähtaeg kindlustuslepingu esitamiseks, mis oli hageja jaoks oluline eeltingimus laenu väljastamiseks. Kostja ei esitanud ka enda poolt määratud täiendavaks tähtajaks kindlustuslepingut, vaatamata asjaolule, et selle sõlmimine ei ole ajamahukas tegevus. Hageja märgib, et kostja esitab kohtule eksitavaid valeväiteid laenu tagasimaksete ning vastastikuse suhtlemise osas. Hageja selgitab, et erinevalt kostja poolt 06.09.2013 kohtule väidetust, on hageja vastanud kostja ettepanekule uue laenulepingu sõlmimise kohta. Hageja on 24.01.2013 kostjale saadetud kirjas sellest ettepanekust keeldunud ja palunud võlgnetav summa ära tasuda. Hageja leiab, et vale on ka kostja väide, mille kohaselt on ta aktiivselt püüdnud leida kohtuvälist lahendust. Hageja märgib, et ta on andnud hea tahte märgina rohkem kui poole aasta jooksul mitmel korral täiendavaid võimalusi võlgnevus tasumiseks, kuid kostja ei ole näidanud üles mingisugust initsiatiivi ega soovi võlgnevust tasuda. Hageja leiab, et kostja taotlus vähendada viivist nullini on põhjendamatu. Hageja märgib, et üksnes kostja majanduslik seis ei ole aluseks viivisenõude vähendamiseks ning palub kohtul jätta vastav taotlus rahuldamata. Hageja leiab eeltoodule lisaks, et eluliselt pole usutav, et kostja tegelik sissetulek piirdub miinimumpalgaga, sest kostja siirdus hageja juurest praegusesse töökohta omal soovil ning pole usutav, et isik vahetab töökoha uue vastu, kus ta saab sisuliselt 15% oma eelmisest palgast. Seoses kostja taotlusega hagi rahuldamise korral määrata kohtu poolt kindlaks kohtuotsuse täitmise viis ja kord ning täitmise tähtpäev leiab hageja, et kohus ei peaks sekkuma poolte vahel sõlmitud lepingusse sellisel määral, et määratakse sisuliselt kindlaks uued lepingutingimused. Hageja on seisukohal, et kostja ei käitu antud juhul hea usu põhimõttega kooskõlas ning võlgnevuse ajatamine võimaldaks tal oma õigusi kuritarvitada. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seletused, uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Pooltel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 20.04.2011.a laenulepingu, mille p 2.1 alusel andis hageja kostjale laenu summas 8 285 eurot. Pooltevahelise laenulepingu p.2.6.2 alusel kohustus kostja 14 päeva jooksul alates laenulepingu sõlmimisest sõlmima hageja kasuks elukindlustuslepingu õnnetuse lisakaitsega ning töövõimetuse lisakaitsega kindlustussummas 10 000,00 eurot ning kehtivusajaga vähemalt kuni 31.12.2012.a. 28.09.2012.a. sõlmitud laenulepingu nr 20042011 lisakokkuleppe punkti 1alusel lepiti kokku laenujääk seisuga 28.09.2012.a. summas 9719,19 eurot, punkti 2 alusel määrati tasumise tähtajaks 15.09.2014.a. ning punkti 3 alusel kohustus kostja 14 päeva jooksul alates lisakokkuleppe sõlmimisest sõlmima hageja kasuks elukindlustuslepingu õnnetuse lisakaitsega ning töövõimetuse lisakaitsega kindlustussummas 10 000,00 eurot kehtivusajaga vähemalt kuni 31.12.2014.a. 17.12.2012.a. kostjale edastatud ülesütlemisavaldusega ütles hageja 31.12.2012.a. antud laenulepingu üles põhjendusega, et kostja ei täitnud laenulepingu punktist 2.6.2 tulenevat

kohustust elukindlustuslepingu sõlmimiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja laenulepingu ülesütlemisavaldus on kehtiv ja kas pooltevaheline laenuleping on hagejapoolse ülesütlemisega lõppenud. Kohus leiab, et laenulepingu kui kestvuslepingu üleütlemisele kohaldub VÕS § 196, mille lõike 2 alusel võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel. VÕS § 116 lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 116 lg 2 punkide 2-4 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu; kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu; kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda. Kohus on seisukohal, et 28.09.2012.a. sõlmitud laenulepingu nr 20042011 punktist 3 nähtuvalt määrati kostjale täiendav tähtaeg laenulepingu punktist 2.6.2 tuleneva kohustuse täitmiseks. Antud punkti 3 alusel kohustus kostja 14 päeva jooksul alates lisakokkuleppe sõlmimisest sõlmima hageja kasuks elukindlustuslepingu õnnetuse lisakaitsega ning töövõimetuse lisakaitsega kindlustussummas 10 000,00 eurot kehtivusajaga vähemalt kuni 31.12.2014.a. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et lisakokkuleppes anti kostjale tähtaeg uue elukindlustuslepingu sõlmimiseks. Kostja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks enne lisakokkuleppe sõlmimist oma laenulepingu punktist 2.6.2 tuleneva kohustuse täitnud. Asjaolu, et lisakokkulepe on pooltevahelise laenulepingu lisa kinnitab, et kostjale määratud tähtaeg elukindlustuslepingu sõlmimiseks oli täiendav tähtaeg, kuna pooltevahelises 20.04.2011.a. sõlmitud laenulepingu punktis 2.6.2 märgitud tähtajaks kostja oma kohustust täitnud ei olnud. Hageja ütles laenulepingu üles pärast seda, kui kostja ei olnud talle määratud täiendavaks tähtajaks andnud hagejale laenulepingu punktis 2.6.2 sätestatud tagatist. Kohus leiab, et tegemist on kostjapoolse laenulepingus võetud kohustuse olulise rikkumisega. Asjaolu, et tegemist on laenulepingu olulise tingimusega, on tõendatud ka laenulepingu punktis 10.1 märgituga, mille kohaselt leppisid pooled kokku leppetrahvi tasumise kohustuse laenulepingu punkti 2.6.2 rikkumise puhuks. Kostja ei ole esile toonud mingeid mõjuvaid põhjusi, mis oleks tal takistanud kokkulepitud kohustuse nõuetekohast täitmist. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. Kostja ei ole hageja esitatud tõendite ümberlükkamiseks ja oma vastuväidete tõendamiseks kohtule veenvaid tõendeid esitanud. Kuivõrd lisakokkuleppes oli hageja andnud kostjale täiendava tähtaja elukindlustuslepingu sõlmimiseks, puudub seadusest tulenev alus määrata kostjale veelkord tähtaeg kokkulepitud kohustuse täitmiseks. Seega on kostja käitumise näol tegemist lepingutingimuse olulise rikkumisega, mis andis hagejale alusel pooltevahelise laenulepingu ülesütlemiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397

lg 1 alusel majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võlausaldaja võib võlgniku poolt lepingu rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ning p 6 kohaselt annab võlausaldajale võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Laenulepingu ülesütlemisega muutus kogu laenusumma täies ulatuses sissenõutavaks. Laenulepingu punkti 2.2 järgi kohustus kostja tasuma laenusummalt intressi arvestusega 7 % aastas ning laenulepingu punkti 2.3 kohaselt kohustus kostja laenulepingust tulenevate maksete tasumisega viivitamise korral tasuma võlgnevuselt viivist arvestusega 0,5 % päevas. Vastavalt laenulepingu punktile 2.3 loetakse makse tasumisel kostja poolt eelkõige tasutuks viivise võlgnevus, siis võimalik lepingujärgne leppetrahv, seejärel intress ja laenusumma. Kohtuistungi toimumise aja, 11.12.2013.a. seisuga moodustas kostja võlgnevus hageja ees 22 650,88 eurot, millest põhivõlgnevus moodustab 8 993,54 eurot, intressivõlgnevus 26,63 eurot ja viivisevõlgnevus 13 630,71 eurot. Samas nõuab hageja kostjalt viivise väljamõistmist põhivõla ulatuses summas 8 993,54 eurot. Kostja hageja nõude suuruse kujunemisele ja arvestusele vastuväiteid ei esitanud, vastav nõustumine on kantud kohtuistungi protokolli. Kuivõrd kostja oma laenulepingust tulenevat kohustust täitnud ei ole ja nõue on täies ulatuses muutunud sissenõutavaks, tuleb hagi rahuldada. Kostja on palunud viivist vähendada nullini. Kohus leiab, et viiviste alandamine nullini on alusetu, kuna see tähendaks viivise nõudemise õiguse alusetuks tunnistamist. VÕS § -de 113 lg 8 ja § 162 sätestatu kohasel võib viivist maksma kohustatud isik nõuda viiviste vähendamist, mitte aga nende täielikku kustutamist. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-43-13 selgitanud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel. Käesoleval juhul ei ole kostja esile toonud, et hageja oleks viivitanud kostja vastu nõude esitamisega ja et esineksid mingid erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse hageja viivise nõude hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Viivise määras on pooled laenulepingus kokku leppinud vabatahtlikult. Seega oli kostjale ka ettenähtav, et oma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmisel tuleb tal tasuda viivist kokkulepitud määras. Kohus leiab, et kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid ega tõendanud, et hageja viivise nõue oleks ebaproportsionaalselt suur, võrreldes kostja võlgnevusega. Hageja on esile toonud, et kostja võlgnevus hageja ees viivise osas ületab oluliselt põhivõlga, kuid hageja esitas viivise nõude üksnes põhivõla ulatuses, mis on kohtu hinnangul proportsionaalne. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole ligikaudu kolmveerand aasta jooksul hagejale makseid teinud, olles ise seisukohal, et pooltevaheline leping on hageja poolt alusetult üles öeldud ja leping kehtib. Seega tuleks kostjal sellisel juhul ka täita väidetavast pooltevahelisest kehtivast laenulepingust tulenevaid kohustusi ja teha igakuiseid graafikujärgseid makseid vastavalt kokkulepitule. Kohus on seisukohal, et üksnes kostja väidetav halb majanduslik seisund ei ole aluseks viivise vähendamisele, mistõttu tuleb kostja vastav taotlus jätta rahuldamata.

Samuti tuleb rahuldamata jätta kostja taotlus TsMS § 445 lg 1 alusel kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramiseks kostja väidetava halva majandusliku seisundi tõttu. Kostja lahkus hageja kui tööandja juurest töölt vabatahtlikult, saades hageja juures oluliselt kõrgemat palka kui väidetavalt käesoleval ajal. Kostja on küll esitanud kohtule tõendi selle kohta, et saab palka minimaalmääras, kuid samas on tõendatud, et kostja on mitme IT-valdkonda kuuluva äriühingu osanik. Kostja ei ole esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et ta nendest äriühingutest tulu ei teeni, samuti ei ole kostja sellekohased väited eluliselt usutavad. Hageja on sõlminud kostjaga lepingu, mis on vastavalt VÕS §-le 8 lg 2 täitmiseks kohustuslik. Kohus on seisukohal, et kostjal tuli arvestada sellega, et oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmisel tuleb tal leida vahendid kogu võlgnevuse tasumiseks. Eeltoodu tõttu ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud kohtuotsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramine. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.