Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kasutuskõlblik. Vaatide avamisel satub sinna niiskust sisaldav välisõhk, mis muudab materjali kasutuskõlbmatuks. Vaadid olid ka erinevat värvi, neil puudub ühtne standardsus. Vaadid ei ole ilmselt nendes sisalduva materjali tootja markeeringuga. Pealegi jäid osad vaadid ümbervalamisel poolikuks ja neisse pääses niiskust sisaldav välisõhk. Selline materjal ei ole kvaliteetne. Materjali tegelik ebakvaliteetsus selgus aga täpsemalt mitme kuu pärast garantiiajal. Kostja ei informeerinud hagejat ultraviolettkiirguse kõrvalmõjudest. Seda infot ei ole kostja kodulehel seniajani. Kostja tõendas oma tegevusega ja vastustega, et ta ei teadnud ultraviolettkiirguse kõrvalmõjudest kuni lähiajani. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tarnis hagejale kvaliteetse ja lepingutingimustele vastava materjali. Hagis kirjeldatud probleemid tekkisid hageja poolt kasutatud ebakvaliteetsetest töövahenditest ja ebaõigest tehnoloogiast. Materjali näol on tegemist vedelas olekus olevate erinevate kemikaalidega, mille paigaldamisprotsess näeb ette kemikaalide segamise ja pihustamise eelnevalt polüuretaanvahust soojustusega kaetud katusepinnale spetsiaalse tehnoloogilise seadme abil. Materjal töötati välja Itaalias, see läbis vajalikud katsetused ja sai Euroopa Liidus müümiseks vajalikud sertifikaadid. Kostjal puuduvad andmed, et mõnel muul materjali ostjal oleksid tekkinud hagejaga analoogilised probleemid. Hageja väidab ekslikult, et kostja ei informeerinud hagejat enne materjali müüki materjali omadustest. Hagiavaldusest nähtuvalt tegi hageja materjali ostuotsustuse muuhulgas kostja poolt avaldatud reklaami põhjal. Seetõttu pidi olema hagejale teada, et toodet testiti vaid kuni -20 ̊ C juures ja materjali kasutuskindlust alla selle temperatuuri tootja ei taga. Hageja kui ehitusalal tegutsev professionaal pidi enne ostuotsuse tegemist veenduma, kas tema poolt ostetav kaup vastab tema vajadustele või mitte. Kostja müüs hagejale materjali, mis vastas kokkulepitud tingimustele, muuhulgas ka tootekirjeldusele. Kui tootekirjeldus garanteeris toote kasutatavuse -20 ̊ C juures, puudus kostjal kohustus müüa hagejale külmakindlamat materjali. Puudub vaidlus, et kostja poolt hagejale müüdud materjal vastab tehnilisele kirjeldusele, mida kostja hagejale enne müüki esitles. Hageja ja kostja sõlmisid 12.09.2007 lepingu, millega kostja müüs hagejale osa materjali katusele kandmiseks vajalikust tehnoloogilisest seadmest. Hageja ei soovinud osta täielikult komplekteeritud seadet. Hageja paigaldas seadmele ise pumbad vedelike mahutitest väljapumpamiseks ja valmistas etteandmissüsteemi. Hageja väited, nagu ta oleks süsteemi puuduvad osad ostnud “ametlikelt maaletoojatelt”, on tõendamata. Väidetavalt seadme komplekssust tõendav OÜ Tehnokontrollikeskuse akt ei oma tõenduslikku tähendust, kuna seadme ülevaatus ja tehniline kontroll viidi läbi alles 18.02.2011, kuid vaidlusaluste tööde tegemine toimus perioodil maist oktoobrini 2007. Puudub selgus, kas tehnokontrolli läbiviimiseks esitati seade samas komplekssuses nagu see oli 2007. Probleemid hageja poolt tehtud töö ebakvaliteetsusega olid tingitud hageja poolt materjali paigaldamiseks valmistatud seadmele tehtud ebakvaliteetsetest täiendustest ja ebaõigest materjali kasutustehnoloogiast. On tõenäoline, et polüuretaanmaterjalide mahutitesse pääses tööprotsessi käigus liigniiske õhk, mida mahutites olla ei tohiks. Puudused etteandmissüsteemis ja niiske õhu sattumine seadmesse põhjustasid ühe katusekattematerjali komponendi aeglasema liikumise seadmes, mille tagajärjel materjali erinevad komponendid nõuetekohaselt ei segunenud. Materjali ei ole

lubatud paigaldada niisketes tingimustes ja ka niiske õhu sattumine seadme süsteemi, sh mahutitesse, võib põhjustada häireid seadme töös ja paigaldatava materjali kvaliteedis. Ka A. Karu arvamuses märgiti, et laborisse toodud materjali kihi paksus varieerus vahemikus 0,4 kuni 3,0 mm. Puuduvad andmed nõutava paksuse kohta, kuid nii erineva paksuse korral võib materjal kergesti sisepingete tõttu praguneda. Kuna õhukestes kohtades puudus materjali kihi ja alumise soojustusvahu kihi vahel kontakt, siis võib oletada, et toodet ei paigaldatud täiesti kuivale alusele või sattus toote sisse paigaldamisel vett. Seega leidis aset materjali kasutamise tehnoloogilise protsessi rikkumine ehk materjali kasutati kas liiga niiske ilmaga või sattus materjali vett. Materjali erinevate komponentide mittetäielikust segunemisest on tingitud ka materjali puudulik ultraviolettkiirguse kindlus. Väide, nagu materjal ei taluks Eesti päikesekiirgust, ei ole tõsiseltvõetav, kuna materjal töötati välja Itaalia tootja poolt ja on Lõuna Euroopas laialdaselt kasutuses. Ultraviolettkiirguse tagajärjel võib mitteolulisel määral muutuda üksnes toote värv, mitte aga muud toote kasulikud omadused. Nimetatud asjaolusid selgitas kostja esindaja ka enne müügilepingu sõlmimist hagejale, viidates ühtlasi võimalusele soetada täiendavalt UV-kindel kate. Kuna hageja soovis toodet kasutada katuse katmiseks, ei pidanud ta võimalikku värvi muutust oluliseks ja ei soetanud täiendavat kattematerjali. Materjali ultraviolettkiirgusele vastupidavus ei oma tähtsust, kuna materjali kahjustumine toimus talvisel ajal. Lisaks sellele, et kostja poolt ebakvaliteetselt täiendatud seade ei seganud ega pihustanud nõuetekohaselt materjali, tuvastasid kostja ja materjali tootja esindajad, et materjali alune polüuretaanvahukiht paigaldati äärmiselt ebatasaselt, mis raskendab olulisel määral materjali nakkumist. Hageja väited, nagu materjali ei saaks Eesti kliimas kasutada selle liiga väikse külmakindluse tõttu, ei ole asjassepuutuvad. Ajal, mil hageja poolt paigaldatud materjal lagunes, ei ulatunud temperatuurid Pärnus -20 ̊C. Puudub vaidlus, et katus kaeti materjaliga 2007. aasta sügisel ja probleemid katusekattega ilmnesid 2008. aasta kevadel. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) 24.11.2010 kirjast nähtuvalt ei langenud perioodil november 2007 kuni märts 2008 õhutemperatuur Pärnus alla -14,5 ̊C. Puudub vaidlus, et sellistel temperatuuridel on materjal kasutuskõlbulik. Hageja väitis, nagu oleks osa hagejale müüdud kaubast olnud ebakvaliteetselt pakendatud. Kostja sai sellest teada alles hageja poolt 28.02.2011 kohtule esitatud menetlusdokumendist. Hageja ei esitanud kostjale ka väidetavalt 25.08.2007 koostatud akti nr 05/07, ehkki majandus- ja kutsetegevuses tegutsev ostja on kohustatud ostetud kauba viivitamatult üle vaatama ja teatama koheselt avastatud puudustest. Kostja poolt müüdav kaup oli alati vastavalt valmistajatehase nõuetele pakendatud ja rikutud pakendiga kaupa kostja ei müünud. Kostja osundas, et kahjude suuruse tõendamiseks ei esitanud hageja ühtegi aktsepteeritavat tõendit. Hageja ei saa nõuda kogu kahju hüvitamist, kuna ta ostis kostjalt vaid väikse osa objektil kasutatud materjalist. Isegi kui hageja väited müügilepingu rikkumisest ja materjali ebakvaliteetsusest peaksid tõele vastama, on oluline, et katuse katmiseks ostis hageja enamuse materjali hoopis OÜ-lt Polyprim. Jääb arusaamatuks, miks esitas hageja hagi üksnes isiku vastu, kes müüs talle 22,63% ehitusel kasutatud materjalist. Isegi juhul kui hageja väited müügilepingu rikkumise ja kahju tekkimise kohta peaksid tõele vastama, saab kostja vastutada tekkinud kahjude eest 22,63% ulatuses. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Kohus ei arvestanud hageja 28.02.2012 menetlusdokumendis uue asjaoluna väljatoodud väidetavat lepingurikkumist seoses müügilepingu esemeks olnud materjali ebaõige pakendamisega, sest kostja ega kohus hagi aluse muutmiseks nõusolekut ei andnud. Hageja nõue kahju hüvitamiseks kuuluks vastavalt VÕS § 115 lg-le 1 rahuldamisele juhul, kui oleks tõendatud, et kostja rikkus lepingut VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes, et hagejal on kahju ning tekkinud kahju ja kohustuse rikkumise vahel on põhjuslik seos. Kohtus tuvastas järgmised asjaolud: poolte vahel sõlmiti suuline müügileping, mille kohaselt müüs kostja hagejale katusekattematerjali Edilcoat; kostja müüs hagejale materjali 1290 kg; kostja tegi hagejale teatavaks materjali tutvustuse (tootekirjelduse) ja tehnilised andmed; kostja tegi materjali presentatsiooni, näitas materjali paigaldamist ja viis läbi koolituse; hageja esitas kostjale 14.08.2008 lepingust taganemise avalduse ja nõudekirja kahju hüvitamiseks; hageja esitas kostjale 21.08.2009 avalduse, kus nõuab kostjalt lepingu täitmist ja nõuetele vastava katusekattematerjali tarnimist või müüdud katusekattematerjaliga kaetud katuse parandamist ning kahju hüvitamist; poolte vahel sõlmiti 12.09.2007 leping nr 1209/2007, mille kohaselt kostja kohustus tarnima hagejale 2-komponendilise seadme, mis koosnes aparaadist, mille komplekti kuulub põhivoolik, otsmine voolik, püstol FUSION AP ja ilma kaitsmeta soojendatav voolik 2 tk; ajavahemikul novembrist 2007 kuni märtsini 2008 oli Pärnu-Sauga piirkonnas madalaim õhutemperatuur -14,5 oC. Poolte vahel sõlmiti suuline müügileping, kostja tegi hagejale esitatud pakkumises hagejale teatavaks materjali tutvustuse (tootekirjelduse) ja tehnilised andmed, samuti tegi kostja materjali presentatsiooni, näitas materjali paigaldamist ja viis läbi koolituse. Ka hageja seaduslik esindaja kinnitas, et kostja saatis hagejale materjali tutvustava reklaammaterjali koos täiendavate selgitustega ja ta sai müügilepingu sõlmimisel kostja esindajalt vastused kõikidele oma küsimustele. Seega andis hageja tahteavalduse (nõustumuse) lepingu sõlmimiseks vastavalt kostja pakkumusele, millisel teel sõlmiti poolte vahel VÕS § 208 lg 1 tähenduses müügileping. Hagejale esitatud kostja pakkumuse osaks olnud materjali tehnilisest tootekirjeldusest nähtub, et materjali töötemperatuur on -20 oC kuni 100 oC. Hageja väitel pidanuks kostja talle üle andma materjali, mis oleks ette nähtud kasutamiseks ka madalamal temperatuuril kui -20 oC ning puudused juba paigaldatud materjalis ilmnesid ka seetõttu, et materjal ei ole Eesti klimaatilistes tingimustes külmataluv. Kuivõrd poolte ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda TsÜS § 75 lg-st 1 ja VÕS § 29 lg-st 4. Kostja pakkumuse osaks olnud tehnilisest tootekirjeldusest ei nähtu tingimusi, milles kostja taganuks materjali kasulikud omadused madalamal temperatuuril kui -20 oC, millisel alusel hageja väidete kohaselt pooled müügilepingu sõlmisid. Seega ei leidnud asjas tuvastamist, et kostjal olnuks müügilepingust tulenev kohustus anda kostjale üle katusekattematerjal, mis on ette nähtud kasutamiseks ka madalamal temperatuuril kui -20 oC. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et kostja pidi hagejale üle andma suurema külmakindlusega materjali kui -20 oC, on kostja vastutus välistatud vastavalt VÕS § 218 lg-le 4, sest hageja teadis ostjana, et müüdava materjali töötemperatuur on -20 oC kuni 100 oC. Hageja ei väitnud, et ta oli müügilepingu sõlmimisel eksimuses ja et ta oleks teinud tehingu tühistamisele suunatud tahteavaldusi. Hageja heitis kostjale ette, et viimane rikkus kohustust teavitada hagejat vajadusest katta materjal ultraviolettkiirguse kaitseks täiendava kattega. Hageja poolt kohtule esitatud materjali kohta käivas venekeelses tutvustuses märgiti, et materjali tuleb kaitsta ühel järgmisel teel: kiht betoonkatet või lõppkate “Elakor“ tüüpi alifaatilise polüretaanvärviga. Kostja esitas

materjali tootja poolt koostatud toote inglisekeelse tutvustuse, mille kohaselt on toode aromaatse alusega ja see võib muuta kergelt värvi, kuid säilitab oma mehaanilisedkeemilised-füüsikalised omadused. Esteetiliste vajaduste korral võib toote katta alifaatse UVkindla kattega. Seega saab tootja koostatud tutvustusest järeldada, et materjali eesmärgipäraseks kasutamiseks ei ole iseenesest selle täiendava kattega katmine vajalik, vaid seda soovitatakse teha juhul, kui on oluline paigaldatud materjali esteetilise välimuse säilitamine. Hageja esitatud venekeelsest tootetutvustusest ei selgu, kes selle koostas ja mis eesmärgil, mistõttu pidas kohus usaldusväärsemaks tootja tutvustust. Hageja ei vaidlustanud väidet, et teda informeeriti enne materjali ostmist, et materjali värv võib ultraviolettkiirguse mõjul muutuda, kuid materjal säilitab enda mehaanilised-keemilis-füüsikalised omadused. Seega ei leidnud tuvastamist, et kostja rikkus oma teavitamiskohustust osas, mis puudutab materjali katmise vajadust selle eesmärgipäraseks kasutamiseks täiendava kaitsematerjaliga. Hageja esitas kostja poolt üleantud ja hageja poolt paigaldatud katusekattematerjali puuduste tõendamiseks erialateadmistega isiku A. Karu 29.12.2009 kirjaliku arvamuse, mis omakorda viitab Tallinna Tehnikaülikoolis teostatud laboratoorsele uuringule. Kohus hindab A. Karu arvamust vastavalt TsMS § 293 lg-le 2 dokumentaalse tõendina. Puudub vaidlus, et materjali paigaldamiseks oli vajalik eritehnika, hageja soetas materjali paigaldamiseks vajalikud seadmed kostjalt vaid osaliselt, mitte komplekteeritult, ning et materjali nõuetekohase paigaldamise eelduseks oli vajalik spetsiifiliste seadmete olemasolu ja paigaldamistehnoloogia järgmine. Asjatundja A. Karu kajastas oma arvamuses Tallinna Tehnikaülikoolis teostatud laboratoorset uuringut, mille ühena polüretaani alusel toodetud materjali defektide võimalike põhjuste kohta antud hinnangu kohaselt oli toote kihi paksus väga ebaühtlane, toote komponentide segamisel võis segusse sattuda niiskust, toote aluspind võis olla kohati niiske, mistõttu puudus nakkumine alumise kihiga, toote külmakindlust oli liiga väike -20 oC, toode ei ole kindel ja välistingimustes kasutamiseks oleks see tulnud katta UV-kindla kattekihiga, ning et materjal ei sobi meie kliimaoludes välistingimustes kasutamiseks eelkõige madala temperatuuritaluvuse tõttu. Sellest tulenevalt on materjali UV-kiirguse taluvus ja paigaldustehnoloogia teisejärgulised. Kostja poolt kohtule esitatud materjali tootjaks oleva Itaalia äriühingu peadirektori 11.01.2010 e-kirjas märgiti objektil ilmnenud probleemide põhjustena materjali halba segamist, erinevate paksuste kasutamist ja väikeste aukude olemasolu. Seega viitavad nii erialateadmistega isiku arvamuses kajastatu ja tootja esindaja esitatud arvamus tõenäosusele, et materjali paigaldamisel ei järgitud kõiki selleks vajalikke tehnoloogilisi ja muid nõudeid. Ka tunnistaja X X ütlustest saab järeldada, et kostja tegeles hageja poolt paigaldatud katusel ilmnenud defektide põhjuste väljaselgitamisega, ja et tegemist võib olla müügilepingu esemeks olnud materjali ebaõige paigaldamisega. Asjas esitatud tõendite alusel ei leidnud tuvastamist, et müügilepingu esemeks olnud materjal ei kannatanuks selle nõuetele vastava paigalduse korral iseenesest ultraviolettkiirgust ja niiskust. A. Karu kirjalikus arvamuses rõhutati järeldust, et materjal ei sobi meie kliimaoludes välistingimustes kasutamiseks eelkõige madala temperatuuritaluvuse tõttu. Asjas ei tuvastatud, et kostjal olnuks müügilepingust tulenev kohustus anda kostjale üle materjal, mis on ette nähtud kasutamiseks ka madalamal temperatuuril kui -20 oC. Kuivõrd ajavahemikul novembrist 2007 kuni märtsini 2008 oli Pärnu-Sauga piirkonnas madalaim õhutemperatuur 14,5 oC, siis ei ole võimalik, et defektid tekkinuks materjali mittepiisava külmataluvuse tõttu,

sest temperatuur ei langenud isegi -20 oC. Kuivõrd hageja ei tõendanud lepingu esemeks olnud asja mittevastavust lepingu tingimustele, s.o. puudusi, millele hageja tugines, ei rikkunus kostja pooltevahelisest müügilepingust tulenevaid kohustusi ja kostja suhtes VÕS §s 115 sätestatud vastutuse kohaldamiseks puudub alus. Kuna kohustuse rikkumist ei tuvastatud, siis ei olnud võimalik analüüsida seda, kas kahju tekkis ja kas tekkinud kahju ning kohustuse rikkumise vahel oli põhjuslik seos. Tulenevalt sellest jättis kohus analüüsimata tõendid, mis esitati kahju suuruse tõendamiseks. Isegi kui kostja lepingu rikkumine oleks leidnud tuvastamist, ei ole hageja oma väiteid temal tekkinud kahju ja selles suuruse kohta lepingu rikkumisena menetluses esiletoodud faktiliste asjaoludega selgelt seostanud, kuigi kohus selgitas hagejale kahju hüvitamise nõue rahuldamise eeldusi ja andis võimaluse hagejale avalduse täpsustamiseks. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 16 602,97 eurot koos 2 aasta viivistega 2566,48 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda, v.a. esimese astme eelviimase kohtuistungi eest. Kuna kostja ei aidanud hagejal materjali mittesobivuse põhjuseid leida, siis pakkus hageja hagi esitamisel välja vähemalt neli erinevat võimalikku põhjust materjali pragunemise põhjuste kohta. Nüüdseks on selgunud, et ultraviolettkiired murendavad katusekattematerjali ja põhjustavad selle haprust ning pragunemist. Vastavalt saadud teadmistele põhjuslikkusest täpsustas hageja hagi. Kohus keeldus osa täpsustusi vastu võtmast, sest ei lubanud hagi alust muuta. Õnneks esitati ultraviolettkiirguse talumatus koheselt kahtlusena. Seepärast palub hageja lähtuda 02.03.2012 täiendatud hagiavaldusest. Hageja ei pea külma ilma pragunemiste põhjuseks ja materjali värvuse muutused ei ole olulised. Probleemiks on ultraviolettkiirguse toimest tekkivad hulgipraod ja nende tagajärjel katusekatte kiire purunemine. Katus ei ole enam veekindel ja ei vasta hageja poolt tellijale lepinguga antud garantiitingimustele, mistõttu hageja kandis seda garantiiremondi käigus veekindlaks tehes kahju. Kostja ei hoiatanud hagejat ultraviolettkiirte toime suhtes ega väitnud ka, et oleks seda teinud. Kuna kostja oli seisukohal, et müüdud asja ei tule millegagi katta, siis ei esitanud hagejale seda nõuet ja hagejal ei ole vaja tõendada, et kostja seda ei teinud. Antud juhul tuleks rakendada VÕS § 217 lg 2 p 5. Kostja rikkus kohustust teavitada hagejat vajadusest katta materjal ultraviolettkiirguse kaitseks täiendava kattega. Hageja kasutas toodet välitingimustes ja kostja teadis seda. Seega välistingimustes paigaldamisel ilma täiendava ultraviolettkiirgust takistava katteta materjali paigaldamine on paigaldustehnoloogia rikkumine. Kohus ei arvestanud ekslikult hageja poolt tõenditena esitatud sama toote teiste müüjate poolt antud kasutustingimusi, millistes rõhutatakse, et materjal tuleb välitingimustes kasutamisel ultraviolettkiirguse eest kaitseks üle katta. Talvised madalad temperatuurid, väikesed augud ja mõningane ebaühtlus tekkinud mõrasid ei põhjustanud. Kate muutus ultraviolettkiirguse käes hapraks ja murdub raskuse all. Paigaldamiseks kostja poolt müüdud seade on korras ja selle ebasobivuse suhtes esitatud väited on paljasõnalised. Hageja esitas tõendid ostetud detailide nõuetele vastavuse kohta. Ultraviolettkiirguse toime tõendati ekspertarvamustega, kuid kohus jättis selle arvestamata, millest tulenevalt leidis kohus ekslikult, et ei leidnud tuvastamist, et kostja rikkus oma teavitamiskohustust osas, mis

puudutas materjali katmise vajadust selle eesmärgipäraseks kasutamiseks täiendava kaitsematerjaliga. Kohus kuulas tunnistajana üle X X. Tunnistaja ei teadnud, kas materjali paigaldamiseks vajalik aparaat oli korrast ära või mitte. Tunnistaja ütlustest tulenevalt on kostja väited aparaadi ebakomplektsuse võimalikkusest ja sellest tekkivatest probleemidest paljasõnalised. Põhjendamatu on arvamus, et kui kõiki detaile kostjalt ei ostetud, siis töötas aparaat valesti. Hageja tõendas OÜ Tehnokontrollikeskuse tehnilise kontrolliga, et aparaadis kasutatavad detailid vastasid nõuetele ja detailid sobisid seadmele. Tunnistaja osales samuti aparaadi häälestamisel ja siis aparaat töötas, mida tunnistaja ka kinnitas. Tunnistaja nentis, et ta ei näinud enne tööde algust seadmega probleeme, kuid märkis, et seadmed võivad töö käigus katki minna. Kui aparaat läinuks katki, siis on kostja Eestis garantiiremondi esindaja, kuid hageja katkise seadmega kostja poole ei pöördunud. Hageja kasutab aparaati käesoleva ajani. Tunnistaja väitis, et niiskusepüüdja olevat purunenud ja tunnistaja olevat seda näinud. Niiskusepüüdja oli korras nii aparaadi kokkupanekul, mille juures tunnistaja ise osales, kui ka pärast, kui ta püüdis ise katust katta. Kostja käis objektil vaid kaks korda, millest tulenevalt ei saa tema ütlustest järeldada, et hageja kogu aeg katkiseid niiskusepüüdjaid kasutas. Hageja ostis niiskusepüüdjad teiselt müüjalt, mitte kostjalt. Oleks ebaloogiline arvata, et hageja ostetud niiskusepüüdjaid ei kasutanud ja rikkus tahtlikult aparaadiga töötamisel tehnoloogiat. Tunnistaja väide, et ta nägi ühel korral seisva aparaadi paagil purunenud niiskusepüüdjat, ei tõenda, et hageja ei kasutanud niiskusepüüdjaid või need olid katki. Samuti tunnistas kostja esindaja, et tema poolt materjali paigaldamise ajal olid kuivatusseadmed kohal. Kuna tunnistaja poolt paigaldatud katus purunes, siis ei olnud põhjus niiskusepüüdjates. Tunnistaja tunnistas, et kuulis OÜ Polyprimi projektijuhilt väidetavat niiske soojusmaterjali ülekatmisest, kastega töötamisest ja veeloikude tolmuimejaga kõrvaldamisest. Tunnistaja ütles, et ta ei mõõtnud objektil soojustusmaterjali niiskust ja tal puudus selleks varustus. Kui tema kohal käis, siis ta ei näinud, et töid oleks tehtud kastesel pinnal, vihmaga või kui katusel olid lombid. Hageja ei pannud selliseid rikkumisi toime ja mõõtis regulaarselt niiskust. Katusekatte töid teostati vaid selge ilmaga ja tööd alustati ajal, kui hommikune võimalik kaste oli juba kadunud. Katte purunemise põhjused ei peitunud ka katte ebatasasuses, kuna katte purunemisi esines sama palju ka seal, kus katus oli sile. Tunnistaja esitas KÜ-le kirjaliku kinnituse, et soojustuskihi ebatasasused on lubatud normi piires. Ebatasast aluskatet ei pidanud võimalikuks purunemise põhjuseks ka eksperdid. Aluse ebatasasus ei saa katet hapraks teha, sest see ei tohiks keemilist koostist või füüsikalisi omadusi muuta. Arusaamatuks jääb kostja väide, et hageja ei saa nõuda kogu kahju hüvitamist, kuna ta ostis kostjalt vaid väikse osa objektil kasutatud materjalist. Hageja ostis kostjalt 1290 kg materjali. Materjali kulub vastavalt normidele kuni 2 kg ühe ruutmeetri katuse katmiseks, seega kaeti ca 640 m2. Nimetatud objektil kogu katust materjaliga ei kaetud, kuna ülejäänud osa vanast remonti vajavast katusest kaeti bituumenlappide ja tõrvapapiga. Neid kohti hiljem garantiiremontida ei tulnud ja seoses sellega ei kandnud hageja ka kulutusi. Materjal kanti peale õiges proportsioonis ja materjal tahkus mõne minutiga, millest tulenevalt oli segamise kvaliteet hea. Lubatud proportsioonides väike kõikumine ei mõjutaks materjali hilisemat ultraviolettkiirguse kindlust, sest materjal ei tohi pikka aega otsese ultraviolettkiirguse käes olla, vaid see tuleb üle katta. Kostja väitis ekslikult, et hageja ostis katuse katmiseks enamuse materjali OÜ-lt Polyprim. Papiniidu 35 katusel kasutati vaid kostja poolt ostetud materjali. Kostja juhatajagi möönis, et

kaeti 640 m2 ja rohkemaks ei olekski kostjalt ostetud materjalist jätkunud. Ligilähedaselt samas mahus ostis hageja Hollandist asenduskattematerjali. Ülejäänud 77,37% ei ostetud XXXXXX objekti katuse katmiseks. XXXXXX probleemiks on hageja poolt korteriühistule uue materjali suhtes antud 5 aastane garantii, mistõttu tuli lagunevat katuseosa järjest remontida, seda teist liiki katusekattematerjaliga üle kattes. Kuna KÜ nõudis hagejalt katuse garantiiremonti, siis põhjustas kostja sellega hagejale kahju. Kostja ei suuda hagejale siiamaani selgitada, kuidas materjali peaks kasutama. Tunnistaja ütles kohtus, et ta selgitas hagejale enne materjali müügilepingu sõlmimist, et ultraviolettkiirgus mõjutab materjali selliselt, et materjal ei muuda oma tehnilisi omadusi, muutuda võib vaid värvi toon. Soovi korral võib materjali katta nt värviga, et toon ei muutuks. See ei ole vajalik. Ometi tõendas hageja ekspertarvamusega, et see olnuks vajalik, kuna materjal on UV kiirguse suhtes tundlik ja muutub hapraks ja praguneb. Kostja vaidles ekslikult vastu hageja komandeeringute kuludele, kuid need sisaldasid asendusmaterjali transpordikulusid. Hollandist asendusmaterjali toomise kulud olnuks transpordifirmadele tellimuste esitamisel vahemikus 1500-1800 eurot ja ise seda tehes oli toomine selleks kohapeal komandeeringus käies odavam. Lisaks oli võimalik saada teistelt katusekattematerjalide tootjailt konsultatsioone vana materjali vigade kohta. Neilt saadigi täiendavat kinnitavat infot materjali suure UV-kiirguse tundlikkuse ja katmise nõutavuse suhtes. Vaieldav võib olla ühe komandeeringu veidi suurem kulu, sest Hollandisse satuti mais 2010 sealsete pühade ajal ja seepärast tuli hagejal kohapeal ühe tööpäeva võrra oodata, mis suurendas komandeeringukulusid. Seepärast on hageja nõus antud komandeeringukulu vähendama 709,77 eurole. Seega on viie korra komandeeringukulud senise 4600,82 euro asemel kokku 3891,05 eurot. Hagi hind sellest aga ei muutu, kuna hageja tõendas hagi hinnast veelgi suurema kahju tekkimise, mida ta ei nõudnud täies mahus sisse. Esitatud hagi hind on hageja tegelikust ja tõendatud kahjust väiksem, sest nõue kasvas igal aastal tehtud garantiiremondiga, mida hageja sisse ei nõudnud. Garantiitööde teostamine nõuab tööjõudu ja tööde maht on remonditööde puhul suurem, sest vana materjal tuli enne uue materjaliga katmist soojustuskihi pealt maha koorida ja koristada ning alles seejärel sai uue katte panna. Katust remonditi kokku 5 korral ja tööd tegi 4 töötajat, kellele maksti keskmist töötasu. Kostja ei esitanud sellele vastuväidet. Töötajatele maksti töötasu kokku 3898,61 eurot. Töötasu garantiiremondiks ei olnud ülemäära suur. Kõike ei pea tõestama dokumentidega, kontrolliks saab ka loogikat ja matemaatikat kasutada. Kostja väitis ekslikult, et hageja ei tõendanud, et temale tekkinud kahjud tekkisid üksnes kostjalt ostetud materjali väidetava ebakvaliteetsuse tõttu. Hageja tõestas, et ta ostis kostjalt katuse katmiseks materjali, kattis sellega katuse, katus ei pidanud ultraviolettkiirgusele vastu ja purunes. Garantii tõttu tuli katust igal aastal remontida ehk hageja kandis kulutusi teise katusekattematerjali Rocathaan ostmiseks, Hollandist Eestisse transpordiks ja katmisega seotud töödeks ning selle eest palga maksmiseks. Hageja tõendas põhjuslikku seost kahe ekspertarvamusega, mis teineteist täiendavad. Kuna materjal ultraviolettkiirgust ei talu, siis ei tohi teda ilma katteta katusele kanda. Kostja aga väitis ja väidab, et materjali tohib välitingimustes otse ultraviolettkiirguse kätte jätta, ta muutvat vaid värvi. See väide on paljasõnaline ja vastuolus eksperthinnangutega. Tänaseks on kogu materjaliga kaetud katus purunenud ja korteriühistu nõudis hagejalt juba 2008. aasta kevadel garantiiremondi teostamist. Kui katuse katmisel olnuks tegemist kohatiste

režiimirikkumistega, kohatise halva segunemisega, mõnel päeval kogu katmisaja jooksul liigse niiskusega, korra isegi niiskusefiltri purunemisega, siis oleks osa kattest terveks jäänud. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohusleidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti osundanud, et hageja kahju hüvitamise alusnorm on VÕS § 115 lg. 1, mille kohaselt võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta. Hageja tugines väitele, et hageja tekitas talle kahju seeläbi, et müüdud katusekattematerjal ei vastanud lepingutingimustele (VÕS § 217 lg. 2 p.1 hagiavalduses ja sama paragrahvi lg. 2 p. 5 apellatsioonkaebuses), mistõttu ta kandis kulutusi vastava toote asendamisega tellija objektil.. Maakohus jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kuna tuvastas, et müügiobjekti mittevastavus lepingutingimustele ei ole tõendatud ja hageja poolt oma tellija objektil paigaldatud katusekatte purunemise põhjustas töö teostamisel tehnoloogianõuete mittejärgimine. Maakohus on otsust põhjendades järginud TsMS § 442 lg. 8 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuses toob apellant välja, et tema poolt menetluse jooksul esiletoodud katusekatte pragunemise neljast põhjust jääb ta üksnes selle juurde, et materjali pragunemise põhjustas ultraviolettkiirgus, ning et kostja ei hoiatanud ostjat katusekatte täiendava katmise vajadusest. Apellant tugineb seejuures peamiselt asjatundja A. Karu kirjalikule arvamusele, millises omakorda on viidatud Tallinna Tehnikaülikoolis teostatud materjali laboratoorse uuringu alusel esitatud U. Kallavuse hinnangule (toimiku I kd. lk. 12-23). Ringkonnakohus märgib, et U. Kallavuse arvamust ei ole maakohtule esitatud, vaid sellele on üksnes viidatud A. Karu arvamuses. Maakohus on nimetatud asjatundjate arvamusi oma põhjendustes käsitanud ja õigesti osundanud, et asjatundjate arvamusest nähtuvalt ei peetud katusekatte paigaldamisel kinni tehnoloogia nõuetest, s.o. tootekihi paksus oli väga ebaühtlane, toote komponentide segamisel võis segusse sattuda niiskust ja toote aluspind võis kohati olla niiske, mistõttu puudus nakkumine alumise kihiga. U. Kallavuse hinnangul võisid toote kihti tekkida praod mahu kahanemise tõttu. Kumbki asjatundjatest ei ole läbi viinud ega tuginenud ultraviolettkiirguse mõju laboratoorsetele uuringutele. U. Kallavus on üksnes tootejuhendile viidates väitnud, et Edilcoat materjal on vajalik kaitsta ultraviolettkiirguse eest; tootejuhendit, millele U. Kallavus osundab, ei ole hageja kohtule esitanud, ja seda, et ultraviolettkiirgus avaldab Edicolat

katusekattematerjalile mõju, kinnitab ka kostja, kuid see mõju seisneb vaid värvuse muutuses (mida kostja esindajale ostjale ka eelnevalt selgitas ja soovitas katta kate spetsiaalse värviga). A. Karu on U. Kallavuse hinnangule tuginedes teinud põhjendamatult üldistava järelduse, mille kohaselt antud katusekate Eestis ei ole kasutatav (kuna on vähese külmataluvusega ja allub ultraviolettkiirguse mõjudele). A. Karu arvamuses ei ole viidatud ühelegi kontrollitavale asjaolule, mis annaks alust järelduseks, et paigaldatud katusekate pragunes ultraviolettkiirguse toime tõttu. Arvestades seda, et tootjafirma kinnituse kohaselt kasutatakse antud materjali laialdaselt Euroopas ja Aafrikas ning tootjafirma laboratoorse uuringu kohaselt pragunes katusekate tehnoloogianõuete eiramise tõttu (viimast kinnitasid ka tunnistaja X X ütlused), on alusetud apellandi väited, mille kohaselt asjatundjate arvamusega on tõendatud katusekatte pragunemine ultraviolettkiirguse mõjul. Apellatsioonkaebuses tugineb apellant VÕS §-le 217 lg. 2 p.5, mille kohaselt ostetud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust loetakse võrdseks asjast tuleneva lepingutingimuste mittevastavausega, kui asja paigaldas ostja ja ebaõige paigaldamine tulenes müüja poolt antud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta. Kui apellant peab sellega silmas seda, et kostja ei hoiatanud teda vajadusest katta katusekate täiendavalt ultraviolettkiirguse kaitseks kas betoonikihiga või spetsiaalse värviga, siis see ei ole põhjendatud - nagu maakohus tuvastas, ei vaja kostja müüdud katusekattematerjal selle säilimise tagamiseks täiendavat katmist ultraviolettkiirguse mõju eest. Maakohus tuvastas tõendeid hinnates, et katusekattematerjali pragunemist põhjustas hageja enda tegevus, kes ei järginud katte paigaldamise tehnoloogiat. Maakohus on viidanud seejuures ka tunnistaja X X ülustele. Apellant tõlgendab ebaõigesti tunnistaja X X ütlusi, väites, et nendest ei nähtu katusekatte paigaldustehnoloogia rikkumisi. Tunnistaja X X ütluste (toimiku II kd. lk. 135-136) kohaselt käis ta hageja XXXXXX objektil kaks korda, algul „klindisuhte hoidmise eesmärgil“ ja hiljem hageja palvel. Tunnistaja ütluste kohaselt märkas ta esmasel objektil käimisel, et purunenud olid kuivatusseadmed: kõrge õhuniiskuse korral kuivatid eemaldavad õhust niiskuse, et see ei pääseks materjali sisse. Kui õhuniiskus pääseb materjali sisse, siis üks materjalide komponentidest kristalliseerub, see aga takistab seadme tööd ja mõjutab materjali kasulikke omadusi. Tunnistaja väitis ka, et katusekatte alla paigaldatud soojustuskiht oli väga ebaühtlane ning hageja esindaja ütles talle, et vahetult enne tööde alustamist oli sadanud vihma ja „nad“ kogusid katuselt vett tolmuimejaga, mis tunnistaja hinnangul oli lubamatu. Puudustest teavitas tunnistaja samas hageja esindajaid. Kui tunnistaja saabus objektile hageja palvel, siis ta selgitas hagejale, et paranduste tegemiseks on vaja vana aluskiht maha võtta, siis kanda peale uus soojustuskiht ja oodata, siis aga paigaldada uus õhem soojustuskiht, ja seejärel Edilcoat kate. Tunnistaja ütluste kohaselt kandis ta viimane kord hageja esindajate palvel ka ise Edilcoati katet katusele (kohaselt ette valmistamata pinnale) ja tuvastas seejuures, et pealekandmise seade ei tööta korrektselt, kuivõrd seadme mõõdikus oli täheldatav rõhuvahe, kuid ka väiksemgi rõhuvahe muutus mõjutab materjali õiget segunemist. Ta teavitas sellest hagejat ja tegi ettepaneku tuua seade kontrolli kostja juurde, kuid hageja sellest keeldus.

Seega vastupidiselt apellatsioonkaebuses väidetule kinnitavad tunnistaja ütlused (lisaks katusekattematerjali laboratoorsete uuringute tulemustele) hageja poolt katusekatte paigaldamise tehnoloogia rikkumisi. Kui hageja peab viitamisega VÕS §-le 217 lg. 2 p. 5 ja tunnistaja X X ütluste kahtluse alla seadmisega, ning sellele osundamisega, et hiljem purunes ka tunnistaja poolt kaetud katuseosa kate, silmas seda, et kostja andis talle puudulikku teavet asja paigaldamise kohta, siis see ei ole õige. Tunnistaja ütluse kohaselt selgitas ta hagejale, et katuse soojustuskiht on vaja asendada, ja kuidas seda teha. Seadme töökindluse proovimine ei kujuta endast juhiste andmist ja avastatud seadme töö puudustele tunnistaja hageja esindajatele koheselt ka osundas. Oma kahjuks hindas hageja kulutusi, mis ta kandis kostjalt ostetud materjaliga kaetud katuseosa asendamisel teise kattega. Kuivõrd maakohus tuvastas, et kostja ei rikkunud müügilepingut ja katusekatte purunemise põhjustas paigaldustehnoloogia mittejärgimine hageja poolt, siis on asjakohatu vaidlus kahju ulatuse ja selle tõendatuse üle. Seose apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.