Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht
08.jaanuaril 2014.a. kohtu tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Tallinnas
Tsiviilasja number Tsiviilasi
2-12-31540 XXXhagi XXXOÜ vastu tuvastamiseks, et XXXpoolt krediidilepingust nr. XXX tasumisele kuuluv laenujääk on 10.12.2012.a. seisuga 6 480,77 eurot väiksem kui 28.01.2011.a. sõlmitud krediidilepingu nr. XXX lisa 2 juurde koostatud maksegraafikus sätestatud (10.12.2012.a. seisuga) 6 480,77 eurot
Hageja lepinguline esindaja Kuldar Kirt Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Kenno Vilippus
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata.
2.Jätta kostja 30.01.2013.a. taotlus tunnistada võlaõigusseaduse § 408 lg 4 vastuolus olevaks põhiseadusega rahuldamata. Menetluskulude jaotus
1.Jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise
puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja esitas 14.08.2012.a. kohtule hagi kostja vastu, milles palub tuvastada, et hageja poolt krediidilepingust nr. XXX tasumisele kuuluv laenujääk on 10.12.2012.a. seisuga 6 480,77 eurot väiksem kui 28.01.2011.a. sõlmitud krediidilepingu nr. XXX lisa 2 juurde koostatud maksegraafikus sätestatud (10.12.2012.a. seisuga). Hagiavalduse kohaselt on 01.08.2008.a. XXXja XXXOÜ vahel sõlmitud krediidileping nr. XXX. 14.01.2009.a. on XXXja hageja vahel sõlmitud notariaalne korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, mille alusel omandas hageja korteriomandi aadressil XXX. Lepinguga võttis hageja üle ka XXXkrediidilepingust tulenevad kohustused kostja ees. 04.03.2009.a. sõlmiti hageja ja kostja vahel krediidilepingu lisa nr. 1, millega määrati uueks laenu/ krediidisumma jäägiks 230 000 krooni ja laenu/ krediidisumma tagastamise lõpptähtpäevaks 15.02.2024.a. 28.01.2011.a. sõlmiti hageja ja kostja vahel krediidilepingu lisa nr. 2, millega määrati laenu/ krediidisumma tagastamise lõpptähtpäevaks 15.02.2018.a. ja krediidi kulukuse määraks 9,56% aastas. Hageja ja kostja vahel on tekkinud vaidlus selle üle, kas XXXja kostja vahel sõlmitud krediidileping on tarbijakrediidileping või mitte. Kui kohus leiab, et vaidlusalune krediidileping on tarbijakrediidileping, kohustub kostja VÕS § 408 lg 4 kohaselt intressimäära muutumise tagajärjel krediidilepingu alusel juba tehtud ning veel tulevikus tehtavad maksed uut intressimäära arvesse võttes ümberarvutama. Hageja taotleb, et kohus tuvastaks, et XXXja kostja vahel sõlmitud krediidileping on tarbijakrediidileping. Samuti, et kuna pooled ei olnud kokku leppinud krediidi kulukuse määras kuni 28.01.2011.a., tuleb VÕS § 408 lg 4 kohaselt lugeda lepingule perioodil 01.08.2008.a. kuni 27.01.2011.a. kohalduvaks intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär. Hageja palub: 1) tuvastada, et hageja poolt krediidilepingust nr. XXX tasumisele kuuluv laenujääk on 10.12.2012.a. seisuga 6 480,77 eurot väiksem kui 28.01.2011.a. sõlmitud krediidilepingu nr. XXX lisa 2 juurde koostatud maksegraafikus sätestatu kohaselt (10.12.2012.a. seisuga); 2) alternatiivselt tuvastada, et hageja poolt krediidilepingust nr. XXX tasumisele kuuluv laenujääk on 10.12.2012.a. seisuga maksimaalselt 4 793,54 eurot; 3) tuvastada, et hagejal on õigus krediidilepingust tulenevaid kohustusi täies ulatuses ennetähtaegselt täita. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Hageja ja kostja vahelises laenulepingus esialgse laenuvõtjana figureerinud XXXei tegutsenud selles laenulepingus kui tarbija, vaid avaldas lepingu sõlmimisel, et laen seondub tema äritegevusega. Järelikult, kuna hageja võttis üle XXXkohustused, omistatakse hagejale need õigused ja kohustused, millesse ta laenulepingus asemele astus. Kuna asendatud laenuvõtja ei olnud käsitletav tarbijana, ei ole antud laenulepingus käsitletav tarbijana ka hageja. Asjaolu, et esialgne laenuvõtja ei kasutanud laenu äriliseks otstarbeks, ei olnud kostjale hageja lepingusse astumise ajal teada. Asjaolu, et laenuvõtja ei kasutanud laenu sihtotstarbeliselt ärilistel eesmärkidel, ei muuda antud laenulepingut veel tarbijakrediidiks. Pooled leppisid 28.01.2011.a. kokku krediidi kulukuse määraks aastas 9,56%. Järelikult ei puudu lepingust andmed krediidi kulukuse määra kohta ning hageja ei saa viidata VÕS § 408 lg 4. Kostja viitab ka poolte vahelise laenulepingu lisa 2 punktile 4, kus pooled leppisid kokku, et kõik muud krediidilepingu tingimused jäävad kehtima. Selline kokkulepe on käsitletav tehingu kinnitamisena TsÜS § 84 lg 3. Krediidi kulukuse määra märkimisega kostja ei tunnistanud lepingut tarbijakrediidina. Krediidi kulukuse määra võib laenulepingus märkida ilma, et leping oleks tarbijakrediidi leping. Kostja leiab, et hageja ei ole kostja suhtes käitunud hea usu põhimõttest lähtuvalt ning seetõttu tuleb VÕS § 408 lg 4 jätta VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata. Hageja hea usu vastane käitumine seisneb selles, et hageja jättis siis, kui
pooled sõlmisid 20.01.2011.a. laenulepingu lisa 2, avaldamata asjaolu, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu intressimäär on tühine. Hea usu vastane käitumine seisneb ka selles, hageja laenulepingu lisaga 2 kinnitas muude lepingu tingimuste kehtivust (seega ka siis intressimäära kehtivust). VÕS § 408 lg 4 alusel VÕS § 94 sätestatud intressimäära kohaldamine on ebaproportsionaalne isiku põhiõiguste piirang ning seega vastolus PS §
11.Eeltoodu tõttu taotleb kostja, et kohus jätaks VÕS § 408 lg 4 ja PS § 15 2 lauset järgides kostja suhtes kohaldamata ning tunnistaks VÕS § 408 lg 4 vastuolus olevaks PS § 11, kui säte, mis ebaproportsionaalselt piirab isikute õigust omandile, eneseteostusele ja ettevõtlusvabadusele. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtu seisukoht ja põhjendused
3.Kohus, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosaliste seisukohad, tunnistaja ütlused, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
4.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud nii 11.02.2013.a. kohtumääruses (t/l 108) kui ka 04.06.2013.a. kohtuistungil (t/l 131-132).
5.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et XXXja kostja vahel on sõlmitud 01.08.2008.a. krediidileping nr. XXX (t/l 6-12) ning et hageja ja XXXvahel on sõlmitud 14.01.2009.a. korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, mille punkt 2.3 kohaselt müüja ja ostja kinnitavad, et nad sõlmivad OÜ-ga XXXkolmepoolse kohustuse ülemineku lepingu, mille tulemusel astub ostja lepingu p. 2.2 nimetatud võlasuhtes müüja asemele (t/l 13-16).
6.Vaidlust ei ole ka selle üle, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud 04.03.2009.a. krediidilepingu nr. XXX lisa nr. 1 (t/l 17-19) ja 28.01.2011.a. krediidilepingu nr. XXX lisa nr. 2 (t/l 20, 76-77) ning et hageja on krediidilepingust ja selle lisadest tulenevaid kohustusi (sealhulgas tasuda intressi) kohaselt täitnud (t/l 78).
7.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas 01.08.2008.a. XXXja kostja vahel sõlmitud krediidileping nr. XXX oli tarbijakrediidileping. Hageja on seisukohal, et 01.08.2008.a. sõlmitud krediidilepingut tuleb käsitleda tarbijakrediidilepinguna kuna XXXei ole registreeritud FIE-na ega ühegi äriühingu osaniku ja/ või juhatuse liikmena. Samuti tugineb hageja VÕS § 403 lg 2.
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 403 lg 2 järgi kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut ka tarbija poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat.
9.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 34 kohaselt on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega tuleneb viidatud sättest, et iga füüsiline isik on tarbija seni, kuni ta ei tegutse majandustegevuse raames või kutsetegevuses. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et tarbija mõiste ei ole universaalne igasuguste lepingute jaoks, vaid igal konkreetsel juhul
tuleb teha kindlaks, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte (Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne lk. 122).
10.Kohtule esitatud XXX13.07.2008.a. laenutaotluses on märgitud laenu taotlemise eesmärgiks „bisnes“ (t/l 28) ning nimetatust lähtus ka kostja laenu väljastamisel. Tunnistaja XXXandis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et saadud raha ta äritegevuse alustamiseks ega äritegevuseks ei kasutanud. Samas kinnitas tunnistaja, et laenu saamise üheks tingimuseks oli, et laenu antakse äritegevuseks (t/l 162).
11.Kohus nõustub hagejaga selles, et antud juhul esinevad krediidilepingul nr. XXX tarbijakrediidilepingu tunnused. Kuid hageja järeldus, et sellest tulenevalt tuleb antud juhul kohaldada VÕS § 408 lg 4 sätestatut, kuivõrd osundatud krediidilepingus puudusid andmed krediidi kulukuse määra kohta, ei ole õige.
12.VÕS § 406 lg 1 järgi on krediidi kulukuse määr protsentides krediidi netosummast või netohinnast avaldatav tarbijale aastas langev krediidist tulenevate kulude koormus eeldusel, et krediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul. Krediidi kulukuse määra avaldamine peab andma tarbijast krediidivõtjale võimaluse võrrelda erinevaid krediiditooteid nende kulukuse osas (Võlaõigusseadus II kommenteeritud väljaanne lk. 414).
13.Krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse lisaks intressikulule kui peamisele krediidikulule arvesse ka muud krediidi võtmisega krediidivõtjale kaasnevad kulud, eelkõige erinevad ühekordsed või perioodilised teenustasud nagu lepingu sõlmimise või krediidi võimaldamise tasud ning krediidi kasutamisega seotud kulud (Võlaõigusseadus II kommenteeritud väljaanne lk. 415). Seega tuleneb eelpool osundatud sättest, et tarbijale peab olema teada krediidiga seotud kulud vältimaks hilisemaid varjatuid tasusid vm kulusid.
14.Vastavalt VÕS § 408 lg 4 kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema.
15.Antud juhul on krediidileping nr. XXX sõlmitud 01.08.2008.a. ja selles on märgitud muuhulgas laenusumma, tagatis, maksete tähtpäev, kindlustusfirma AS XXX, EURIBOR lepingu sõlmimisel (5,158 %), viivise määr (1 % aastas), intressimäär (%) aastas (6 kuu EURIBOR + marginaal 11,842 %), lepingu tagastamise lõpptähtpäev (15.07.2023) ja lepingutasu (3 540 krooni) (t/l 6-10). Seega on kostja lepingu sõlmimisel andmed krediidi kulukuse kohta arusaadavalt avaldanud ning sellest on kerge tuletada krediidi kulukuse määra.
16.Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt on hageja vabatahtlikult asunud esmase laenuvõtja asemele (t/l 13-16) ning sõlminud kostjaga krediidilepingu nr. XXX lisa nr. 1, millises on pooled kokku leppinud laenusumma jäägi, uue maksegraafiku ja laenu tagastamise lõpptähtpäeva 15.02.2024 ning kinnitanud, et kõik muud krediidilepingu tingimused jäävad kehtima (t/l 17-19). Samuti on pooled sõlminud 28.01.2011.a. krediidilepingu nr. XXX lisa nr. 2, millises on kokku lepitud uus laenusumma tagastamise tähtpäev 15.02.2018, uus maksegraafik, fikseeritud krediidi kulukuse määr 9,56 % aastas ning kinnitanud, et kõik muud krediidilepingu tingimused jäävad kehtima (t/l 20, 76-77).
17.Seega on kostja järginud tarbijakrediidilepingule ettenähtud vorminõudeid. Samuti on kostja avaldanud krediidi kulukuse määra aasta kohta. Sellest tulenevalt puudub antud
juhul alus VÕS § 408 lg 4 kohaldamiseks ning hagejal tuleb kohustus kostja ees täita vastavalt 01.08.2008.a. sõlmitud krediidilepingule ning selle lisadele nr. 1 ja 2. Seega hageja esmane nõue tuvastada, et tasumisele kuuluv laenujääk on 10.12.2012.a. seisuga 6 480,77 euro võrra väiksem 28.01.2011.a. sõlmitud maksegraafikust, rahuldamisele ei kuulu.
18.Hageja on palunud alternatiivselt tuvastada, et hageja poolt krediidilepingust nr. XXX tasumisele kuuluv laenujääk on 10.12.2012.a. seisuga maksimaalselt 4 793,54 eurot, kuivõrd perioodil 03.09.2009 kuni 27.01.2011 on ta kostjale tasunud VÕS § 94 ületavat intressimäära. Kuivõrd kohus asus eelnevalt seisukohale, et hagejal tuleb kohustus täita vastavalt 01.08.2008.a. sõlmitud krediidilepingule ning selle lisadele nr. 1 ja 2, siis tuleneb ka laenujäägi suurus poolte vahel sõlmitud lepingust ja selle lisadest.
19.Lisaks on hageja palunud tuvastada, et hagejal on õigus krediidilepingust tulenevaid kohustusi täies ulatuses ennetähtaegselt täita. 01.08.2008.a. sõlmitud krediidilepingu p. 5.1 kohaselt on laenusaajal õigus tagastada laenusumma või selle osa enne tagastamise lõpptähtpäeva esitades laenuandjale vastavasisulise kirjaliku avalduse. Kogu laenusumma ennetähtaegsel tagastamisel on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt lepingu ennetähtaegse lõpetamise tasu, mille määraks on lepingu ennetähtaegse lõpetamise hetkele järgneva ning graafikust tuleneva kuni 3 kuu intressi summa. Laenusumma osalisel tagastamisel lähtub laenuandja lepingutasu arvutamisel kehtivast hinnakirjast. Ennetähtaegse lõpetamise tasu või lepingutasu tuleb laenuandjale maksta laenusumma või selle osa ennetähtaegse tagastamise päeval.
20.Eeltoodust nähtub, et hageja õigus täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi ennetähtaegselt tuleneb sõlmitud krediidilepingust ning vajadus nimetatu tuvastamiseks kohtuotsusega puudub. Kuivõrd kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et hagejal tuleb oma kohustus kostja ees täita kooskõlas 01.08.2008.a. sõlmitud krediidilepingule ning selle lisadele nr. 1 ja 2, siis ei nõustu kohus hageja arvamusega, et kuivõrd ta on tasunud perioodil 03.09.2009 kuni 27.01.2011 VÕS § 94 ületavat intressi summas 4 648,04 eurot, siis tuleb seda lugeda ennetähtaegseks laenusumma tagasimakseks. Sellest tulenevalt jääb ka see hageja nõue rahuldamata.
21.Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus kokkuvõtlikult seisukohal, et hagi põhjendatud ei ole ning rahuldamisele ei kuulu.
22.Kostja on esitanud kohtule taotluse, et kohus jätaks VÕS § 408 lg 4 ja PS § 15 2 lauset järgides kostja suhtes kohaldamata ning tunnistaks VÕS § 408 lg 4 vastuolus olevaks PS § 11, kui säte, mis ebaproportsionaalselt piirab isikute õigust omandile, eneseteostusele ja ettevõtlusvabadusele. Hageja palub vastava kostja taotluse jätta rahuldamata.
23.Kohus leiab, et kostja taotlus tunnistada VÕS § 408 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks, rahuldamisele ei kuulu. Taotluse esitamise seisuga s.o. 31.01.2013.a. kehtinud VÕS § 408 lg 4 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema.
24.Nimetatud säte ei piira ega kahjusta kostja tegevust sellisel määral, mis annaks aluse sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada. Antud säte on kehtestatud selleks, et kaitsta laenutaotlemisel tarbijaid. Laenuturul tegutsedes peab kostja arvestama muuhulgas ka
laenutaotlejate õigustega ning tarbija on laenu võtmisel nõrgemal postitsioonil kui laenuandja. Seega jääb kostja 30.01.2013.a. taotlus rahuldamata.
25.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
26.TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 123 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 6 480,77 eurot. Menetluskulude jaotamine
27.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud, mis hüvitataks tunnistajale, kaasa arvatud hüvitis saamata jäänud töötasu või muu püsiva sissetuleku eest, hüvitatakse poolele samadel alustel ja samas ulatuses, nagu hüvitatakse tunnistajakulud. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda.
28.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.