Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Tsiviilasja number
6. jaanuar 2014, Tartu kohtumaja kantselei 2-13-4508
Hagi ese
Aktiva Finants OÜ hagi hagi Jüri Hoop vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
12 864 eurot Hageja: Aktiva Finants OÜ (registrikood: 10746479; aadress: A. Weizenbergi 20, 10150 Tallinn; e-post: [email protected]) Kostja: Jüri Hoop (isikukood: 35912092720; aadress: XXX)
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista Jüri Hoobilt OÜ Aktiva Finants kasuks välja:
2.1.põhivõlg 6400 eurot ja viivis 420 eurot 80 senti, kokku 6820 eurot 80 senti (kuus tuhat kaheksasada kakskümmend eurot ja kaheksakümmend senti);
2.2.viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates
7.jaanuarist 2014 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui summa 3603 euro 84 senti täitumiseni.
3.Jätta välja mõistmata Jüri Hoobilt OÜ Aktiva Finants kasuks viivis 2439 eurot 36 senti ja viivis TsMS § 367 alusel ulatuses, mis ületab VÕS § 113 lg 1 II lause kohast viivist.
4.Jätta menetluskuludest 55% kostja ja 45% hageja kanda. Otsust toimetada kätte pooltele. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Selgitus menetlusabi taotlejale
Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.29. jaanuaril 2013 esitati Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avaldus Jüri Hoop (kostja) vastu. 11. aprilli 2013 määrusega lõpetas kohtunikuabi makskäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
7.mail 2013 esitas Aktiva Finants OÜ (hageja) hagi kostja vastu võla 6400 euro, viivise 2432 euro ning täiendava jooksva viivise kuni 3968 euro täitumiseni nõudes. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt toimus 30. detsembril 2001 Tartumaal Jõhvi-Tartu-Valga maanteel liiklusõnnetus, milles kostja, juhtides sõidukit Mitsubishi Lancer registreerimismärgiga 052TCG, põhjustas liikluskahju. Kindlustusandja (Nordika Kindlustuse AS, õigusjärgluse osas tlk. 128 jj) hüvitas Hansa Liising AS-le liiklusõnnetusega tekitatud kahju koos käsitluskuludega 249 290 eesti krooni (15 939 eurot 25 senti). Kindlustusandjal tekkis kostja vastu tagasinõudeõigus liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 2 ja § 48 lg 3 alusel.
10.märtsil 2003 sõlmisid kindlustusandja ja kostja võla tagastamise lepingu, mille lisaks oli maksegraafik kuni 20. augustini 2004 (tlk.84). Võla tagastamise lepingu p.-i 1.1 kohaselt kohustus võlgnik võtma pärast seda kuupäeva ühendust võlausaldajaga uue maksegraafiku koostamiseks. Kostja on oma maksekohustust täitnud ebaregulaarselt. 17. augustil 2011 saatis kindlustusandja kostjale teate võlgnevuse põhiosa suurusest. Kostja sai selle teate kätte ning selgitas oma 29. augusti 2011 kirjas, kuidas tal oleks võimalik võlgnevust tasuda (tlk. 42). Viimase lepingujärgse makse 25 eurot tegi kostja 17. mail 2012. Hageja esitas kohtule kostja maksete väljavõtte. Makskäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päeval oli kostja võlgnevus kindlustusandja ees 9216 eurot ja 93 senti. Kindlustusandja vähendas summat 6400 euroni. Hageja sai kostja vastu nõude omanikuks QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaalilt nõude loovutamise teel. Hagejale loovutamise hetkel oli kindlustusandja nõue kostja vastu 6400 eurot. Hageja soovib arvestada viivist alates 28. märtsist 2013 võla tagastamise lepingu p.-des 1.5.2 ning 7.5 ettenähtud määras 1% päevas.
2.Kostja soovis maakohtule 30. mail 2103 saadetud teate kohaselt tutvuda kahjutoimikuga nr T0520049. Kindlustusandja edastas kostjale 18. jaanuaril 2002 eelkalkulatsioonihinnangu Mitsubishi Pajero (registreerimismärgiga 52ZEJ) avariijärgse taastamise kohta, milles leiti, et auto taastamist ei peeta võimalikuks. Võla tagastamise leping kostja ja kindlustusandja vahel sõlmiti, kuna kostjale selgitati, et lepingus märgitud summa (249 000 krooni) on tingitud asjaolust, et sõiduki taastamine pole võimalik. Sellest tulenevalt oli kostja nõus võla tagastamise lepingule alla kirjutama. Lepingu lisadena vormistati 10. märtsil 2003 lisa nr 1 ning 19. juulil 2005 lisa nr 2. Kuigi lisa nr 2 kohaselt oli viimaseks maksmise tähtpäevaks 25. mai 2006 ning vaatamata kostja korduvatele pöördumistele uut
2/6
maksegraafikut ei vormistatud, tasus kostja ka pärast nimetatud kuupäeva möödumist oma majanduslikule seisundile vastavalt. Nüüdseks on aga kostjale teatavaks saanud, et sõiduki taastamine on võimalikuks osutunud – nimelt on selgunud, et Mitsubishi Pajero’l (registreerimismärgiga 52ZEJ) on kehtiv korraline ülevaatus kuni aprill 2014. Kostja lisas avalike registriandmete päringu väljavõtte (tlk. 73). Kostja eesmärgiks ei ole oma kohustuste täitmisest pahatahtlik kõrvalehoidumine. Kostja on tasunud vastavalt oma majanduslikule võimekusele küllaltki regulaarselt ning eraisiku jaoks üsna märkimisväärseid summasid. Seega ei saa kostjat pahatahtlikus kohustuste täitmisest kõrvalehoidumises süüdistada.
3.Hageja leidis maakohtule 3. juunil 2013 saadetud vastuses, et ekspertarvamuses (tlk. 72) ei pea ekspert auto taastamist koos kõigi garantiitingimuste säilimisega võimalikuks. Antud juhul oli ekspertarvamus suunatud auto omanikule, kuna viimane soovis taastusremonti ning autot ei saanud taastada avariieelsesse seisukorda. Taastusremont ei olnud kindlustusandjale ja kostjale majanduslikult otstarbekas- see oleks olnud kallim, kui kahjunõue. Sõiduki avariieelne turuväärtus oli 336 000 Eesti krooni, jääkväärtus avariilises seisukorras 100 000 Eesti krooni. Kindlustusandja taastamiskulud oleksid olnud 230 000 krooni, millele lisanduksid teisaldamiskulu, käsitluskulu, roolisüsteemi varuosad ja käigukasti remont. Auto müüdi 100 000 krooni eest ning see raha ja 236 000 krooni kanti üle AS-le Hansa Liising Eesti. Kindlustusandja esitas kostja vastu kahjunõude jäägi ulatuses, millele lisandusid käsitluskulu, auto teisaldamise kulu (236 000+790+12 500), kokku 249 000 krooni. Sõiduki ostja võis sõidukiga teha ükskõik mida, kas taastada või lammutada varuosadeks. Hageja esitas kohtule kahjutoimiku.
4.18. septembril 2013 esitas kostja taotluse tutvumiseks kahjutoimiku fotodega.
24.septembri 2013 kohtuistungil leidis kostja, et kuna puudub kehtiv maksegraafik, ei ole hageja nõue sissenõutav.
16.oktoobri 2013 kohtuistung katkestati kostja käitumise tõttu.
27.novembri 2013 kohtuistungil avaldas kostja, et tal ei ole enam menetluses esindajat ning et ta ei põhimõtteliselt kompromisse ebaausate inimestega.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks LKindlS§ 48 lg 2 p 2 ja § 48 lg 3 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 1; 108 lg 1, § 113 lg 1 alusel mõista välja põhivõlg 6400 eurot, viivis 420 eurot 80 senti ja viivis VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 7. jaanuarist 2014 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui summa 3603 euro 84 senti täitumiseni. Välja mõistmata tuleb jätta viivis 2439 eurot 36 senti ja viivis TsMS § 367 alusel ulatuses, mis ületab VÕS § 113 lg 1 II lause kohast viivist.
6.Kohus loeb poolte esitatud väidete ja tõenditega tuvastatuks ning pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: • 30. detsembril 2001 toimus Tartumaal Jõhvi-Tartu-Valga maanteel liiklusõnnetus, milles kostja, olles joobeseisundis, põhjustas kahju sõiduautole Mitsubishi Pajero (registreerimismärgiga 52ZEJ)
3/6
• kindlustusandja edastas kostjale 18. jaanuaril 2002 eelkalkulatsiooni Mitsubishi Pajero (registreerimismärgiga 52ZEJ) avariijärgse taastamise kohta, milles leiti, et auto taastamist ei peeta võimalikuks • Mitsubishi Pajero (registreerimismärgiga 52ZEJ) esmane registreerimine oli 16. novembril 1999, nimetatud sõidukil oli 30. mail 2013 kehtiv ülevaatus kuni aprillini 2014 Hageja esitas kohtule 25. septembril 2013 tõendid selle kohta, et Nordika Kindlustuse AS andis üle kindlustusportfelli Nordea Kindlustuse Eesti AS-le. Nordea Kindlustuse Eesti AS-lt läksid õigusjärgluse teel üle õigused ja kohustused QBE Kindlustuse Eesti AS-le. Hageja lisas uuesti hageja nõude kujunemist selgitavad tõendid. Kostja ei vaielnud vastu QBE Kindlustuse Eesti AS-i nõude loovutamisele hagejale (tlk. 126).
7.Hageja tugineb oma nõudes kostja vastu kindlustusandja tagasinõude õigusele LKindlS § 48 lg 2 p-i 2 alusel, mille kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kes juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all, tarbis eelnimetatud aineid vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist või keeldus eelnimetatud ainete tuvastamisest tema väljahingatavas õhus või veres. LKindlS § 48 lg 3 järgi nõutakse tagasinõudega sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Hageja esialgne nõue kostja vastu koosnes kahjuhüvitisest (236 000 krooni (tlk.105), puksiirteenuse tasust (790 krooni (tlk 101)) ning käsitlustasust (12 500 krooni), millest kostja oli kindlustusandjale tasunud üksnes osa. Makskäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päeval oli kostja väidetav võlgnevus kindlustusandja ees 9216 eurot ja 93 senti. Kindlustusandja vähendas summat 6400 euroni. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja põhjustas liiklusõnnetuse juhtides sõidukit alkoholijoobes (teade liiklusõnnetusest tlk 85 jj; otsus haldusõigusrikkumise asjas tlk 89). Kostja vaidleb hageja nõudele vastu, kuna vaatamata temale 18. jaanuaril 2002 kindlustusandja poolt edastatud eelkalkulatsioonis märgitule on mootorsõiduk Mitsubishi Pajero (registreerimismärgiga 52ZEJ) taastatud. Kostja leiab, et ta nõustus kindlustusandjaga võla tagastamise lepingut (tlk 29) sõlmima, kuna talle selgitati kindlustusandja poolt, et sõiduki taastamine ei ole enam võimalik.
8.Maakohus on seisukohal, et hageja tagasinõue LKindlS § 48 lg 2 p 2 ja lg 3 alusel on põhjendatud. Kostja on ise esitanud kohtule talle edastatud 18. jaanuari 2002 eelkalkulatsiooni, mille koostaja ei pea Mitsubishi Pajero (registreerimismärgiga 52ZEJ) taastamist koos kõigi garantiitingimuste säilimisega võimalikuks, kuigi sõiduki omanik eelistas esialgu rahalise hüvitise asemel taastusremonti (tlk 95). Seega oli kostjale teada eeldatava sõiduauto taastamise ligikaudne väärtus (230 000 krooni) ning asjaolu, et sõiduki avariieelse seisukorra taastamine koos kõigi garantiitingimustega ei ole eksperthinnangu järgi võimalik. Kostja ei ole menetluse kestel vaielnud vastu hageja sõiduki avariieelse turuväärtuse määramisele. Hageja maakohtule esitatud ekspertarvamuse kohaselt oli Mitsubishi Pajero avariieelne keskmine turuväärtus ca 336 000 krooni (tlk. 97; webmobil24 hinnapakkumine tlk 104). Hageja esitas kohtule ka ekspertarvamuse sõiduki jääkväärtuse määramise kohta Tlk 98), milles märgitud hinnangulisele väärtusele (ca 100 000 krooni) ei ole kostja menetluse kestel samuti vastu vaielnud. Maakohus leiab, et juhul, kui sõiduki taastusremondi väärtus ületab rohkem kui kahekordselt sõiduki avariijärgset väärtust, oli kindlustusandja otsus, sõidukit mitte
4/6
taastada, ka kostja enda huve arvestades majanduslikult põhjendatud. Samuti oleks kindlustusandja taastusremondi kasuks otsustades võtnud endale riski võimaliku tagasinõude suhtes. VÕS § 101 lg 3 järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Seega juhul, kui kindlustusandja oleks valinud auto väärtuse taastamise, kui kostjale varaliselt ebasoodsama võimaluse, oleks ta kandud riski võimaliku tagasinõude suuruse suhtes kostja vastu.
9.Kindlustusandja võõrandas avariilise Mitsubishi Pajero (registreerimismärgiga 52ZEJ) 100 000 krooni eest (tlk 108), nimetatud summa on kindlustusandja ka sõiduki omanikule üle kandnud (tlk 107). Kohus leiab, et põhjendatud on hageja seisukoht, mille kohaselt on see, kuidas sõiduki uus omanik avariilist sõidukit kasutas, uue omaniku otsustada. Asja materjalide hulgas puuduvad tõendid kindlustusandja pahausksuse kohta avariilise sõiduki väärtuse hindamisel, kostja ei ole mootorsõiduki avariilise väärtuse määramise suhtes vastuväiteid esitanud.
10.Kostja väited fotode puudumise kohta kahjutoimikus on paljusõnalised. Kostjal oli võimalik sõiduki väärtuse määramise suhtes enne ja pärast avariid esitada vastuväiteid. Liiklusõnnetusest on möödunud enam kui kümme aastat. Maakohus leiab, et ainuüksi fotode põhjal ei ole võimalik kindlaks teha sõidukile põhjustatud kahju ulatust ning hinnata põhimõttelist remondijärgset sõidukõlblikkuse võimalikkust. Nimetatud asjaolusid saavad üheselt määrata kindlaks üksnes eksperdi poolt koostatud hinnangud. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse, tal pidi olema liiklusõnnetuse järel ligikaudne ülevaade väliselt sõidukitele põhjustatud kahju ulatusest. Tehnilised üksikasjad ei ole väliste asjaolude põhjal üheselt määratletavad. Sõiduki omanikule on liiklusõnnetuse järel üldjuhul oluline auto taastamine avariieelses seisundis, sh koos kõigi garantiitingimuste säilimisega, kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et see oleks olnud tema põhjustatud avarii järel võimalik.
11.Kostja vastuväide maksegraafiku puudumisest (tlk 68) ei vabasta teda maksekohustuse täitmisest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmise tähtaega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lg-s 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Hageja on esitanud teatise, mille kindlustusandja on saatnud kostjale 17. augustil 2011. Teatises on märgitud selgelt võlgnevuse tagastamise kohustus, samuti võimalus kokkulepete sõlmimiseks (tlk 41). 29. augustil 2011 on kostja kinnitanud teate kättesaamist (tlk.42).
12.Maakohus leiab, et hageja viivisenõude suurus ei ole põhjendatud. Maakohus on seisukohal, et kindlustusandja ja kostja vahel 10. märtsil 2003 allkirjastatud võla tagastamise leping on sõlmitud tüüptingimustel. Lepingu vormi ja selle sõlmimise asjaolusid arvestades puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus ja võimalus mõjutada lepingu sisu, v.a lepingu objekt ja võlasumma suurus. Tegemist on lepinguga, mis on ilmselt sellisteks juhtumiteks kindlustusandaja poolt eelnevalt väljatöötatud. 17. juuni 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-56-08 p-is 13 leidis Riigikohus, et kohus peab kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.
5/6
Hageja on arvestanud ja nõuab viivist põhivõlalt 6400 eurolt 28. märtsist 7. maini 2013 (39 päeva eest) lepingu p-ide 1.5.2 ja 7.5 alusel määras 1% päevas, kokku 2496 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt enda kasuks välja viivise alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 1% päevas kuni 3968 euro täitumiseni.
19.märtsi 2003 võla tagastamise lepingu p-id 1.5.2 ja 7.5 sätestavad, et kui võlgnik ei ole tähtaegselt tasunud ükskõik millist lepingujärgset makset, maksab ta viivist 1% võlgnetavast summast iga viivitatud päeva eest (tlk 29, 32). Kohus leiab, et eelnimetatud viivisekokkuleppe näol on tegemist tüüptingimusega, mis on viivise suurust arvestades VÕS 42 lg 3 p 5 alusel tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja tühine viivisemäära osas. Seetõttu tuleb VÕS § 41 II lause alusel antud asjas lähtuda VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud viivisemäärast 7,75% (7+0,75) aastas 28. märtsist 14. aprillini 2013; 8,75% (8+0,75) aastas 15. aprillist 2013 30. juunini 2013; 8,5% (8+0,5) 1. juulist 2013
30.detsembrini 2013; 8,25% (8+0,25) alates 1. jaanuarist 2014. Arvestades eeltoodut, on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist kuni hagi esitamiseni järgmiselt: 22 eurot 85 senti 28. märtsist 14. aprillini (0,021% päevas 17 päeva eest); 33 euro 79 senti 15. aprillist 7. maini 2013 (0,024% päevas 22 päeva eest). Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja viivis hagi esitamise seisuga 56 eurot 64 senti. Samuti tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja TsMS § 367 alusel viivis alates hagi esitamisest 7. mail 2013 kuni otsuse tegemiseni 6. jaanuaril 2014 kokku 364 eurot 16 senti: 84 eurot 48 senti 7. maist 30. juunini 2013 (0,024% päevas 55 päeva eest); 270 eurot 85 senti 1. juulist 31. detsembrini 2013 (0,023% päevas 184 päeva eest); 8 eurot 83 senti
1.– 6. jaanuari 2014 eest (0,023% päevas 6 päeva eest). Kokku tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis otsuse tegemise seisuga 420 eurot 80 senti ja viivis TsMS § 367 alusel põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras alates 7. jaanuarist 2014 kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui summa 3603 euro 84 senti (3968 – 364,16) täitumiseni. Rahuldamata tuleb jätta hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue 2439 euro 36 sendi ulatuses (2496-56,64) ulatuses ja viivis TsMS § 367 alusel ulatuses, mis ületab VÕS § 113 lg 1 II lause kohast viivist.
13.TsMS § 163 lg-t 1 ja hagi rahuldamise ulatust arvestades tuleb menetluskuludest jätta 55% kostja ja 45% hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.