Nordea Finance Estonia aktsiaseltsi osaühingu ja XXX vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
6 000 eurot
Menetlusosalised ja nende
hageja Nordea Finance Estonia aktsiaselts (registrikood 10237140, asukoht Liivalaia 45/7, 10145 Tallinn); hageja lepinguline esindaja Dagne Niit (Instrum Justitia aktsiaselts, e-post: [email protected]); kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX); kostja XXXosaühing (registrikood XXX, asukoht
XXX);
kostjate lepinguline esindaja Martin Traat (advokaadibüroo Eipre & Partnerid, Juhkentali 8, Tallinn. E-post [email protected]).
esindajad
Menetluse liik
hagi
XXX
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Mõista kostjatelt XXXja XXXosaühingult hageja Nordea Finance Estonia aktsiaseltsi kasuks solidaarselt välja põhivõlgnevus 5 206.14 eurot (viis tuhat kakssada kuus eurot ja 14 senti) ja viivis 793.86 eurot (seitsesada üheksakümmend kolm eurot ja 86 senti), kokku 6 000 (kuus tuhat) eurot.
2-13-8962
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate XXXja XXXosaühingu kanda.
Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
I Hageja nõue
1.Nordea Finance Estonia aktsiaselts ja XXXosaühing sõlmisid 07.05.2009 liisingulepingu nr XXX koos lisadega (tl 6-10), mille esemeks oli sõiduauto Skoda Superb liisimine. Hageja ja XXXsõlmisid 07.05.2009 käenduslepingu nr XXX (tl 11-12), mille kohaselt XXXvastutab solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate kõigi kohustuste täitmise eest täies ulatuses ja XXXvastutuse maksimumsummaks lepiti kokku 18 597.63 eurot. Hageja on esitanud kostjate vastu solidaarnõude 6 000 euro tasumiseks, mis koosneb müügikahjumist 3 252.40 eurot, tasumata lepingumaksetest 1 307.54 eurot, müügiga kaasnevast kulust 646.20 eurot ja viivisest 793.86 eurot. Hagiavalduse kohaselt XXXosaühing ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, jättes hagejale tähtaegselt arved tasumata summas 1 307.50 eurot (tl 13-16). Põhjusel, et XXXosaühing jättis arved tähtaegselt tasumata, ütles hageja 25.03.2010 liisingulepingu üles (tl 17-18). Sõiduk tagastati 17.03.2010 (tl 65) ja sõiduk võõrandati 08.04.2010 hinnaga 10 400.03 eurot (käibemaksuta) (tl 19). Hageja saatis 24.05.2010 kostjatele kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 31.05.2010 (tl 21). 13.05.2013 menetlusdokumendi kohaselt teostati liisinguesemele hindamisakt liisingueseme tagastamise seisuga, kus märgiti liisingueseme hinnaks 210 000 krooni (käibemaksuga) ehk 13 421.45 eurot (käibemaksuga) ning käibemaksuta 11 184.54 eurot (tl 45). Seega lähtus hageja sellest hinnast, siinkohal arvestades, et hageja on üksnes finantseerija ning lasi hinnata sõiduki omaala spetsialistil. Antud hinnaga üritas hageja sõidukit ka müüa (tl 46-47). Sõidukile leidus ostja hinnaga 10 400.03 eurot (käibemaksuta). Seega müüdi liisinguese peaaegu sama hinnaga mis hindamisaktis ja hinnaerinevus oli vähem kui 10%. Müügihinda mõjutas ka see, et liisinguesemel oli parem esitiib avariiline, vasak külg kraabitud, lisaks oli sõidukil viimane hooldus tegemata (90 000 km) ning garantii lõppenud. Kostjate poolt esitatud portaali www.auto24.ee väljavõte on hageja hinnangul eksitav, kuna seal on aluseks võetud 2011 väljalaskeaastaga sõidukid, kuid liisingueseme väljalaskeaasta oli 2008. Samuti kajastavad portaali www.auto24.ee hinnad üksnes sõidukite pakkumishindasid ja puudub info sõidukite tegeliku müügihinna kohta. Hageja 01.07.2013 menetlusdokumendi kohaselt liisingulepingu tüüptingimustes toodud punkt 6.7. ei ole VÕS § 42 lõikest 1 ja 2 tulenevalt tühine, kuna liisinguesemele teostati hindamisakt liisingueseme tagastamise seisuga ja liisinguandja poolt liisingueseme müügist saadu ei erine liisingueseme turuväärtusest üle kuni 10%.
2-13-8962
Liisingueseme müügiga kaasnevatest kuludest ei olnud pesuteenuse näol tegemist üksnes välipesuga, vaid pesu hõlmas ka sise-, mootori- jms pesu. Sõiduki puhastamine oli vajalik selleks, et viia vara müügikõlbulikku seisundisse. Hageja on 13.08.2013 menetlusdokumendis seisukohal, et liisinguvõtja poolt liisingulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ei saa seadusest ja lepingust tulenevalt tuua asjaolu, et liisinguvõtjal ei ole enam võimalik liisingumakseid tasuda.
II Kostjate ühised vastuväited
2.Kostjad vaidlevad hagile osaliselt vastu. Kostjad tunnistavad 30.04.2013 vastuses hagiavaldusele nõuet tasumata rendimaksete osas summas 1 307.54 eurot. Viivise- ja muude kulude nõuded ei ole õiged, kuna hageja ei teinud kindlaks sõiduki väärtust selle tagastamise hetkel ning võõrandas sõiduki oluliselt alla selle tegelikku turuväärtust. Liisinguese soetati 17.09.2008 hinnaga 314 237.30 krooni (ilma käibemaksuta) ehk 20 083.42 eurot (ilma käibemaksuta). Sõiduk tagastati liisinguandjale 17.03.2010 ja sõiduki läbisõit tagastamise ajal oli 109 400 km. Nordea Finance Estonia aktsiaselts teatas 24.05.2010 oma kirjaga, et 07.04.2010 müüdi lepingu esemeks olev vara hinnaga 162 725 krooni (ilma käibemaksuta) (10 400.02 eurot). Poolteist aastat vana sõiduk müüdi hageja poolt maha peaaegu poolega selle alghinnast. Seda ei saa kuidagi pidada normaalseks või tavapäraseks turuhinnaks, kuna uus sõiduk ei odavne nii kiiresti sellisel määral. Škoda Superb hoiab oma väärtust keskmisest sõiduautost paremini ja reeglina on auto hind pool tema esialgsest maksumusest nelja aasta pärast, so kui sõiduk on neli aastat vana. Portaali www.auto24.ee andmetel (tl 36-37) on seisuga 30.04.2013 pakutavate 1,5 aastaste Škoda Superb’ide keskmine turuhind (pakutakse 30 sõidukit) vahemikus 12 990 eurot (1,8 liitrine bensiinimootor, läbisõit 138 116 km, kuid automaatkäigukastiga varustatud) kuni 32 900 eurot (89 076 km sõitnud nelikveoga mudel), keskmine hind on 18 004.63 eurot (koos käibemaksuga, 15 003.86 eurot ilma käibemaksuta), milline oli ka kostjalt ära võetud ja müüdud sõiduki objektiivne tegelik turuhind. Sõiduki väärtust liisinguandjale tagastamise hetkel liisinguandja poolt välja selgitatud ei ole. Hagile on lisatud aktsiaseltsi XXXarve sõiduki müügi eest, kuid see ei tõenda sõiduki tegelikku turuhinda. Hageja poolt võõrandati sõiduk aktsiaseltsile XXXedasimüümiseks (tl 20). Järelikult oli võõrandamisel auto hind alla turuväärtuse, sest aktsiaselts XXX, mille põhitegevuseks on autode müümine, ei ostnud autot ilmselgelt oma ettevõttes kasutamiseks. Samuti ei peaks kostja juhul, kui sõiduki ostab aktsiaselts XXXehk edasimüüja lisaks niigi madalale hinnale tasuma veel ka automüügi vahendustasu sõiduki ostjale. Pooled ei ole kokku leppinud sõiduki väärtust vara tagastamise hetkel. Kuna sõiduki hind tagastamise hetkel on välja selgitamata ning liisinguandja on sõiduki võõrandanud põhjendamatult madala hinnaga, ei kuulu hageja ülejäänud nõue (so lisaks tasumata rendiarvetele) rahuldamisele. Kostjad leiavad, et pesu arve summas 1 705 krooni (108.97 eurot) on selgelt ülepaisutatud. Auto käsipesu hind on nt XXXkäesoleval ajal 17 eurot. Ei ole mõistetav, miks hageja pidi laskma autot pesta umbes 109 euro eest.
2-13-8962
III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 65 lg 1 kohaselt kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. VÕS § 101 lg 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 367 lõikes 1 on sätestatud, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste väited ja tutvunud asjas kogutud kirjalike tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Vastavalt TsMS § 5 lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Hageja on esitanud kostjate vastu solidaarnõude 6 000 euro tasumiseks, mis koosneb müügikahjumist 3 252.40 eurot, tasumata lepingumaksetest 1 307.54 eurot, müügiga kaasnevast kulust 646.20 eurot ja viivisest 793.86 eurot. Kostjad tunnistavad nõuet osaliselt tasumata lepinguliste maksete ulatuses summas 1 307.54 eurot ja vaidlevad nõudele ülejäänud summas vastu. Tasumata lepingulised maksed summas 1 307.54 eurot
2-13-8962
4.Hageja on esitanud kostjate vastu nõude lepinguliste maksete tasumiseks 04.02.2010 arve nr 10997583, 04.03.2010 arve nr 11019923, 30.03.2010 arve nr 11023995 ja 30.03.2010 arve nr 11023998 alusel summas 1 307.54 eurot (tl 13-16). Kostjad tunnistasid 30.04.2013 vastuses hagiavaldusele nõuet tasumata rendimaksete osas summas 1 307.54 eurot. Kohus leiab, et kuna poolte vahel puudub vaidlus lepinguliste maksete tasumise kohustuse osas, tuleb hageja nõue rahuldada VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 145 lg 1 alusel ja kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista tasumata lepingulised maksed summas 1 307.54 eurot. Müügikahjum 3 252.40 eurot
5.Hageja on esitanud kostjate vastu nõude müügikahjumi 3 252.40 euro hüvitamiseks. Liisinguese tagastati 17.03.2010 (tl 65) ja sõiduk võõrandati 08.04.2010 hinnaga 10 400.03 eurot (käibemaksuta) (tl 19). Hageja saatis 24.05.2010 kostjatele kirjaliku nõude, milles märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus selle tasuda hiljemalt 31.05.2010 (tl 21). Kostjad nimetatud tähtajaks nõuet ei täitnud. 13.05.2013 menetlusdokumendi kohaselt teostati liisinguesemele hindamisakt liisingueseme tagastamise seisuga, kus märgiti liisingueseme hinnaks 210 000 krooni (käibemaksuga) ehk 13 421.45 eurot (käibemaksuga) ning käibemaksuta 11 184.54 eurot (tl 45). Liisinguese müüdi 10 400.03 euro eest, seega peaaegu sama hinnaga mis hindamisaktis ja hinnaerinevus oli vähem kui 10%. Müügihinda mõjutas ka see, et liisinguesemel oli parem esitiib avariiline, vasak külg kraabitud, lisaks oli sõidukil viimane hooldus tegemata (90 000 km) ning garantii lõppenud. Hageja on 13.08.2013 menetlusdokumendis seisukohal, et liisinguvõtja poolt liisingulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ei saa seadusest ja lepingust tulenevalt tuua asjaolu, et liisinguvõtjal ei ole enam võimalik liisingumakseid tasuda. Kostja hageja nõudega ei nõustu, kuna poolteist aastat vana sõiduk müüdi hageja poolt maha peaaegu poolega selle alghinnast, mida ei saa pidada tavapäraseks, kuna Škoda Superb hoiab oma väärtust keskmisest sõiduautost paremini ja reeglina on auto hind pool tema esialgsest maksumusest nelja aasta pärast, so kui sõiduk on neli aastat vana. Portaali www.auto24.ee andmetel (tl 36-37) on seisuga 30.04.2013 pakutavate 1,5 aastaste Škoda Superb’ide keskmine turuhind (pakutakse 30 sõidukit) vahemikus 12 990 eurot (1,8 liitrine bensiinimootor, läbisõit 138 116 km, kuid automaatkäigukastiga varustatud) kuni 32 900 eurot (89 076 km sõitnud nelikveoga mudel), keskmine hind on 18 004.63 eurot (koos käibemaksuga, 15 003.86 eurot ilma käibemaksuta), milline oli ka kostjalt ära võetud ja müüdud sõiduki objektiivne tegelik turuhind. Hagile on lisatud aktsiaseltsi XXXarve sõiduki müügi eest, kuid see ei tõenda sõiduki tegelikku turuhinda. Hageja poolt võõrandati sõiduk aktsiaseltsile XXXedasimüümiseks (tl 20). Järelikult oli võõrandamisel auto hind alla turuväärtuse, sest aktsiaselts XXX, mille põhitegevuseks on autode müümine, ei ostnud autot ilmselgelt oma ettevõttes kasutamiseks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-118-08 punktis 20 avaldanud seisukohta, et sarnaste autode müügipakkumiste või müügiarvetega on põhimõtteliselt lubatav võrreldava auto hariliku väärtuse määramine, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid. Riigikohus on 29.04.2008 lahendi nr 3-2-1-33-08 punktis 18 avaldanud seisukohta, et poolte kokkuleppel on lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui
2-13-8962
see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 6.7 kohaselt kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse, põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) ja vara jääkväärtuse summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale liisinguvahe viie päeva jooksul alates nõude esitamisest. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et liisinguleping on lõppenud 25.03.2010 hagejapoolse ülesütlemisega. Kostjad on kohtule esitanud müügiportaali www.auto24.ee 30.04.2013 väljavõtte (tl 36-37), mille kohaselt on erinevad 2011. aasta Škoda Superb mudelid müügis hindadega alates 12 990 – 32 900 eurot. Kostjate kohaselt ei ole tavapärane, et 1,5 aastat vana sõiduauto müügihind on langenud poole võrra. Tsiviilasjas esitatud materjalide kohaselt on 17.03.2013 sõiduki vastuvõtmise aktis fikseeritud, et sõidukil puudub garantii, viimane hooldus tegemata ja parem esitiib on avariiline. Kohtu hinnangul on kasutatud sõiduki kujul tegemist individuaaltunnustega esemega, mille puhul ei ole võimalik otse kohaldada kostjate poolt viidatud sama tootja sama mudeli keskmist turuhinda (tl 46-47). Samuti ei ole võimalik 30.04.2013 müügikuulutuste alusel määrata liisingueseme müügi hetkel 2010. aastal valitsenud keskmist turuhinda ning tegelike müügitehingute keskmist müügihinda. Asjaolu, et keskmine sarnase mudeli kuid erinevate omadustega (mootori võimsus, lisavarustus jms) sõidukite müügikuulutuste hinnad on 30.04.2013 seisuga vahemikus 12 990 – 32 900 eurot, ei tõenda asjaolu, et hageja müüs liisingueseme 08.04.2010 turuhinnast madalama hinnaga. Arvesse tuleb kindlasti võtta eseme tegelikku seisundit ja sõiduki tootmisaastat ning kohtu hinnangul oli hageja teinud vajalikud sammud sõiduki turuhinnaga müügiks, kasutades avalikku müügikeskkonda (tl 46-47) ja asjatundlikku müügiettevõtet (tl 20). Eeltoodust ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-118-08 avaldatud seisukohtadest tulenevalt ei saa pidada piisavaks kostjate poolt viidatud sõidukite keskmiste müügihindade võrdlust, kuna tõendamata on asjaolu, et esitatud sõidukite hinnad kajastavad just avariiliste ja ilma garantiita sõidukite tegelikku müügihinda sõiduki võõrandamise hetkel 08.04.2010. Kostja XXXosaühing tagastas liisingueseme 17.03.2010 ja liisinguese võõrandati 08.04.2013, mida saab pidada mõistlikuks sõiduki võõrandamise ajavahemikuks. Pooled on liisingulepingu üldtingimuste punktis 6.7 kokku leppinud liisingueseme võõrandamisel saadud hinnast lähtumises ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-08 avaldatud seisukohtadest tulenevalt saab seda pidada lubatavaks. Sõiduki soetusmaksumuse tasumata osa arvestati liisingulepingu maksegraafiku jääkmaksumuse 13 652.42 euro alusel (tl 9) ning vara jääkväärtuse hindamisel lähtuti liisingueseme võõrandamisel määratud liisingueseme maksumusest 10 400.03 eurot (tl 19). Sõiduki müüki suunamise hindamisakti kohaselt oli sõiduki arvestuslik turuhind 11 184.54 eurot (ilma käibemaksuta), mis ei erine rohkem kui 10% võrra sõiduki tegelikust müügihinnast 10 400.03 eurot. Kohus leiab eeltoodust ja viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt, et liisingueseme väärtuse VÕS § 367 lg 3 kohasel määratlemisel on põhjendatud lähtuda liisingueseme võõrandamisel määratletud liisingueseme maksumusest summas 10 400.03 eurot. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hageja nõue kostjatelt solidaarselt müügikahju
2-13-8962
(13 652.42 – 10 400.03) 3 252.40 euro väljamõistmiseks tuleb VÕS § 145 lg 1 ja § 367 lg 1 alusel rahuldada. Müügiga kaasnevad kulud 646.20 eurot
6.Hageja on esitanud kostja vastu nõude müügiga kaasnevate kulude 646.20 euro hüvitamiseks. Kulud koosnevad automüügi vahendustasust 520.03 eurot, pesuteenusest 90.81 eurot ja tehnilise kontrolli kuludest 35.36 eurot. Liisingueseme müügiga kaasnevatest kuludest ei olnud pesuteenuse näol tegemist üksnes välipesuga, vaid pesu hõlmas ka sise-, mootori- jms pesu. Sõiduki puhastamine oli vajalik selleks, et viia vara müügikõlbulikku seisundisse. Kostja leiab, et pesu arve summas 1 705 krooni (108.97 eurot) on selgelt ülepaisutatud. Auto käsipesu hind on nt XXXkäesoleval ajal 17 eurot. Ei ole mõistetav, miks hageja pidi laskma autot pesta umbes 109 euro eest. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 10 avaldanud seisukohta, et kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. Kohus leiab, et sõiduki puhastamine ja pesemine on müügiprotsessi osa ning tulenevalt sõiduki seisukorrast ja eripärast võib ka pesuteenuse maksumus erineda. Asjas on välja toodud, et sõidukil oli 90 000 km hooldus tegemata ning garantii ei kehtinud (tl 65), mistõttu võib kohaseks pidada pesuteenust, mis hõlmas ka sise- ja mootoripesu lisaks välipesule. Eeltoodust ja Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-112-06 avaldatud seisukohast tulenevalt kohus leiab, et hageja nõue pesuteenuse kulutuste hüvitamiseks summas 90.81 eurot tuleb VÕS § 367 lg 4 alusel rahuldada. Tehnilise kontrolli kulud summas 35.36 eurot on kohtu hinnangul proportsionaalsed ning vajalikud liisingueseme müügiprotsessi läbiviimiseks ja sõiduki õiglase turuhinna väljaselgitamiseks. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt ja VÕS § 145 lg 1 ja § 367 lg 4 alusel, et hageja nõue tehnilise kontrolli kulutuste hüvitamiseks summas 35.36 eurot tuleb rahuldada. VÕS § 367 lg 4 kohaselt tuleb liisinguandjale hüvitada ülesütlemisest tulenevad lisakulud. Hageja ei ole sõidukite müügiga tegelev ettevõte, mistõttu on põhjendatud vahendusteenuse kasutamine liisingueseme müümisel ja nimetatud kulu ei oleks hagejal tekkinud, kui liisinguleping ei oleks üles öeldud. Sõiduki müüki suunamise aktis on eeldatav hind 210 000 krooni (13 421.45 eurot, sisaldab käibemaksu) määratud vastavas valdkonnas tegutseva ettevõtte poolt. Sõiduki müügihind (tl 19), mida hageja on müügikahju nõude puhul arvesse võtnud, ei ole samastatav sõiduki vahendustasuga (tl 20), mis on teenuseosutajale aktsiaseltsile XXXmakstav tasu vahendusteenuse osutamise eest. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendatud, et liisingueseme ostjaks hinnaga 10 400.03 eurot oli aktsiaselts XXXning asjaolu, et vahendusteenuse osutaja kaudu toimub müügihinna tasumine hagejale, ei tõenda seda, et sõiduk on võõrandatud aktsiaseltsile XXX. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kostjate vastuväited liisingueseme võõrandamiskulude osas on põhjendamatud ja hageja nõue vahendustasu kulutuste hüvitamiseks summas 520.03 eurot tuleb VÕS § 367 lg 4 alusel rahuldada.
2-13-8962
Viivised 793.86 eurot
7.Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude summas 793.86. Liisingulepingu punktist 3 tulenevalt (tl 6) on lepinguline viivisemäär 0,25% ja hagiavaldustes eistatud arvutuste kohaselt oli alates 01.06.2010 kuni 25.02.2013 hagejal kostja vastu viivisenõue summas 9 746.50 eurot. Hageja on viivisenõuet vähendanud 793.86 euroni. Kostjad leiavad ühises vastuses, et hagi tuleb jätta rahuldamata muuhulgas viivisenõude osas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja saatis kostjatele 24.05.2010 kirjaliku nõude, kus märkis hüvitamisele kuuluva summa suuruse ning palus see tasuda hiljemalt 31.05.2010. Viivist on arvestatud alates 01.06.2010. Kohus leiab, et tulenevalt asjaolust, et hageja on viivisenõude vähendanud summani 793.86 eurot, kostjad ei ole eraldi taotlenud viivisenõude vähendamist ja hageja põhinõuded kuuluvad rahuldamisele, tuleb VÕS § 145 lg 1 ja § 113 lg 1 alusel rahuldada hageja viivisenõue ajavahemiku 01.06.2010 kuni 25.02.2013 eest summas 793.86 eurot.
Menetluskulud
8.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.