Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Mare Merimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.12.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-11-65007
Tsiviilasi
AS-i Swedbank Liising hagi M. R. vastu raha maksmise kohustuse täitmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
11 884.40 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.03.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M. R. apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja M. R. (isikukood XXXXXX, elukoht XXXXXX), esindaja advokaat Ahti Kuuseväli Vastustaja/hageja AS Swedbank Liising (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn), esindaja Elis Vija
Kohtuistungi toimumise aeg
18.09.2013, edasi kokkuleppel kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 08.03.2013 otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud, menetluse käik ja hageja nõue
1.31.12.2011 esitas AS Swedbank Liising (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse ja 16.01.2012 selle täpsustuse M. R. (kostja) ja P. D. vastu käenduslepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. 11.06.2012 lõpetas kohus menetluse P. D. suhtes hagist loobumise tõttu.
2.Hageja ning Puhkus ja Harrastus OÜ (edaspidi faktooringuklient) vahel 06.10.2006 sõlmitud faktooringulepingu alusel võlgneb faktooringuklient hagejale 11 884.40 eurot, millest põhivõlg on 11 861.78 eurot ja komisjonitasu lepingu lisa nr 4 punkti 1 alusel 22.62 eurot. Võlgnevus tuleneb asjaolust, et faktooringukliendi ja Silja Sport OÜ (edaspidi faktooringuvõlgnik) vahel sõlmitud müügilepingu järgi kohustus faktooringuvõlgnik hagejale kauba eest tasuma vastavalt faktooringukliendi poolt esitatud arvetele, kuid jättis arved tasumata. Vastavalt lepingu punktile 10 kohustus arvete alusel tekkinud võlgnevuse tasuma faktooringuklient, kuid jättis kohustuse täitmata.
5.Hageja ja kostja sõlmisid faktooringulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 14.07.2008 käenduslepingu nr 26264K, mille punkti 1 kohaselt võttis kostja endale kohustuse vastutada lepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate faktooringukliendi kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt faktooringukliendiga kuni summas 500 000 krooni (31 955.82 eurot).
6.08.10.2009 saatis hageja kostjale võlgnevuse tasumise nõude, milles teavitas kostjat eelnimetatud faktooringulepingust tulenevast võlgnevusest ning palus selle tasuda hiljemalt 23.10.2009. Kostja sai võlateatise kätte 14.11.2009, kuid võlgnevust tasunud.
7.Nõue käendaja vastu tuleneb asjaolust, et Puhkus ja Harrastus OÜ müüjana esitas ostjale Silja Sport OÜ-le 30.09.2008 müügiarved. Sellest krediteeris hageja avansina 80%. Faktoor omandab müüja müügiarvetest tulenevad nõuded ostja vastu, tasudes nõuete eest müüjale 80% nõuetest 3 päeva jooksul müügiarvete esitamisest (lepingu punktid 2.4 ja 2.4.1) ning ostja tasub müügiarvete eest faktoorile. Faktoor esineb selles suhtes müügiarvete finantseerijana, kes võtab müüjalt faktooritud (loovutatud) arvete eest komisjonitasu 0,5% iga loovutatud nõude arvest (punkt 2.3). Ostja kohustus arved tasuda langes ära müüja poolt 23.12.2008 esitatud kreeditarvete tulemusel. Seega tasus hageja kreeditarvete ulatuses müüjale alusetult, kuna müüja hiljem ise kreeditarvetega loobus oma müügiarvetest ostja vastu.
8.Faktooringulepingu punkti 10.1 järgi kohustus müüja arvetest tulenevad nõuded hagejalt tagasi ostma, kui ostja hagejale arvete eest ei tasu. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud ostja hagejale arvete eest tasuma, kuna müüja oli ise arvete osas teinud kreeditarved ja kuna hageja oli müüjale loobutud arvete eest juba tasunud, siis tekkis müüjal kohustus hagejalt saadu tagastada. Seega on hagejal faktooringulepingust tulenev nõue müüja vastu, mille täitmise eest vastutab käendaja käenduslepingu alusel. Äriregistri andmete järgi oli kostja müüja Puhkus ja Harrastus OÜ ainuosanik ja juhataja, kes sõlmis kliendi nimel
9.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid piisavalt selgitanud ja kostjale on arusaamatu, millega hageja oma nõuet põhistab. Hageja on väitnud, et kuivõrd müüja Silja Sport OÜ jättis hageja nõuded õigeaegselt tasumata, kohustus nimetatud arved tasuma faktooringuklient. Lepingu punkt 10 iseenesest mingit sisulist kohustust ei määratle.
10.Faktoori (hageja) nõue, et klient ostaks faktooringuvõlgniku vastu oleva nõude tagasi, on faktooringuklienti ebamõistlikult koormav. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 256 annab faktooringulepingu legaaldefinitsiooni, mille kohaselt on selle olemuslikuks tunnuseks faktoori kohustus kanda nõude täitmata jätmise riisikot või nõuet faktooringukliendi jaoks valitseda ja teostada sellest tulenevaid õigusi ja nõue sisse nõuda. Hagiavaldusest ei nähtu, mida hageja tegi võlgnikult võla sissenõudmiseks või kas ta üldse selleks midagi teinud on.
11.Kui hageja tõlgendab faktooringulepingut selliselt, et lepingust ei tulnud hagejale kumbagi VÕS §-s 256 nimetatud alternatiivsest kohustusest, on nõude tagasiostu kohustuse näol tegemist faktooringuvõlgnikku ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Kuna hagi aluseks oleva faktooringulepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, siis juhindudes VÕS §-st 44 eeldatakse, et selline tingimus on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav.
12.Kreeditarved on asjasse puutumatud. Hageja nõue tuleneb asjaolust, et faktooringuklient on esitanud faktooringuvõlgnikule kreeditarved. Hageja selline väide ei põhine faktooringulepingul. Kuigi hageja ei ole millegagi tõendanud, et ta oleks faktooringukliendilt üldse nõudeid omandanud, on põhimõtteliselt faktooringulepinguga kooskõlas hageja väide, et kui ta on faktooringukliendile maksnud nõuete omandamise eest tasu, siis on need nõuded hagejale üle läinud. Seega, pärast nõude üleminekut hagejale, puudus faktooringukliendi tegevusel igasugune õiguslik mõju loovutatud nõuetele, sealhulgas puudus kliendil võimalus pärast nõude üleminekut hagejale nõudest kreeditarvete esitamisega kehtivalt loobuda. Hagiavaldusele lisatud kolmepoolsest kokkuleppest hageja, faktooringukliendi ja -võlgniku vahel nähtub, et kliendi poolt esitatud arvetel oli teade nõude ülemineku kohta hagejale, mistõttu sai faktooringuvõlgnik nõude üleminekust hagejale teada juba kliendilt arve saamisel ning pidi arvestama sellega, et kliendil puudus kreeditarve esitamise ajal õigus nõuet käsutada.
13.Kreeditarved on asjasse puutumatud ka põhjusel, et hagi esemeks on nõue, et kostja täidaks faktooringulepingu punktist 10.1 tuleneva faktooringukliendi kohustuse. Kõnealune lepingupunkt näeb ette faktooringukliendi kohustuse osta hagejalt tagasi nõuded, mis on varasemalt sama lepingu alusel hagejale üle läinud. Leping ei seo nõuete tagasiostukohustust mingil viisil kreeditarvete esitamisega ning hageja ei nõua kreeditarvetest tulenevate nõuete omandamist. Tagasiostukohustuse ainsateks eeldusteks on punktide 10.1 ja 10.1.1 kohaselt asjaolud, et faktooringuvõlgnik ei ole arvet tasunud ning hageja on nõude rahuldamiseks esitanud faktooringukliendile kirjaliku nõude. Seega ei näe faktooringuleping ette nõuete tagasiostukohustuse alusena kreeditarvete esitamist. Faktooringulepingu punktist 10.1 ei tulene faktooringukliendile kohustust nõuded tagasi osta. Kui ka oleks täidetud tagasiostu lepingulised eeldused, on lepingu punkt 10.1 vastuolus VÕS §-s 256 sätestatud faktooringulepingu sisu ja mõttega ning faktooringuklienti ebamõistlikult kahjustav. Hageja paljasõnaline väide, et tegu on tavapärase turul pakutava finantstootega, ei saa õigustada faktooringukliendile kohustuste panemist, mis on vastuolus selle lepinguliigi olemusega.
Esimese astme kohtu otsus
14.Harju Maakohus rahuldas 08.03.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11 884.40 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus juhindus asja lahendamisel VÕS § 142 lõikest 1, § 256 punktidest 1 ja 2 ning § 258 lõikest 1.
15.Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja kui faktoor ning Puhkus ja Harrastus OÜ kui faktooringuklient sõlmisid 06.10.2006 faktooringulepingu. Samuti, et hageja ja kostja sõlmisid faktooringulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 14.07.2008 käenduslepingu nr 26264K. Puudub vaidlus ka selles, et hageja oli enne kreeditarvete esitamist Puhkus ja Harrastus OÜ-le faktooringulepingu punkti 2.4 alusel teinud avansilise väljamakse.
16.Hageja palus kostjalt käenduslepingust tulenevalt välja nõuda 11 884.40 eurot (t I kd lk 186). Poolte vahel on vaidlus selles, kas faktooringlepingust tulenevalt on hagejal võimalik esitada nõue kostja vastu.
17.Faktooringulepingu pooled on lepingu punktis 10.1 kokku leppinud kliendi nõude tagasiostu kohustuse olukorras, kus võlgnik ei täida kohustust hageja ees. Kohus leidis, et kostja vastuväide ei ole õige, kuna VÕS § 256 ei keela faktooringlepingu pooltel leppida kokku selles, et juhul, kui võlgnik ei tasu faktoorile makseid nõuetekohaselt ja faktooringvõlgnik on viivituses, siis kohustub klient faktoori nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-3408. Poolte õigus tagasiostukohustuses kokku leppida tuleb VÕS § 238 lõikest 1. Käesoleval juhul on klient esitanud arve faktooringuvõlgnikule, millest faktoor tasus 80%, kuid mille enne tasumise tähtaja saabumist klient tühistas kreeditarvetega (t I kd lk 32 – 39) ja millest tulenevalt keeldus võlgnik hagejale maksekohustuse täitmisest.
18.Kostja väide selle kohta, et lepingu punkt 10.1 on klienti ebamõistlikult kahjustav, ei ole õige. Kohus viitas lahendi punktis 12 Riigikohtu lahendile, kus asuti seisukohale, et vastav kokkulepe ei ole vastuolus VÕS § 256 regulatsiooniga ja et tagasiostukohustuses kokkuleppimise õigus tuleneb ka VÕS § 238 lõikest 1.
19.Nõue kostja vastu on esitatud tulenevalt 14.07.2008 sõlmitud käenduslepingust (t I kd lk 41 – 41) ja faktooringulepingu lisast nr 5 (t I kd lk 28 – 29). VÕS § 142 lõigete 1 ja 3 ning § 145 lõigete 1 ja 2 alusel leidis kohus, et kuna kostja on käenduslepinguga võtnud kohustuse hageja ees vastutada faktooringukliendi Puhkus ja Harrastus OÜ kohustuste eest, siis tuleb kostjalt faktooringulepingust tulenevad kliendi kohustused välja nõuda.
20.Hageja on palunud kostjalt välja nõuda 11 884.40 eurot (185 950.45 krooni). 30.09.2008 esitas faktooringuklient hagejale väljamaksmiseks 7 arvet (t I kd lk 189 – 194) kogusummas 224 996 krooni. Faktooringulepingu punkti 2.4 kohaselt omandas hageja nimetatud müügiarvetest tuleneva nõude faktooringvõlgniku vastu, tasudes arvetest lepingu punktis 2.4 kokkulepitud 80%. Arvete kogusummast 224 996 krooni on 80% 179 996.80 krooni. Lepingu punkti 4.5 kohaselt jäi ülejäänud 20% ehk 44 999.20 krooni hageja kätte reservina kuni arvete tasumiseni faktooringvõlgniku poolt. Hageja nõue põhineb faktooringuarvetel (t I kd lk 189 – 194), millest arved nr F-124, F-126, F-128, F129 ja F-134 on täielikult tasumata ja F-125 on tasutud osaliselt, kokku summas 185 596.61 krooni (11 861.78 eurot). Faktooringuklient kohustus lepingu lisa nr 4 punkti 1 kohaselt tasuma komisjonitasu ühe arve eest 50 krooni, millele lisandub käibemaks, kokku 6 arve eest 354 krooni (22.62 eurot). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostjalt kui faktooringukliendi faktooringulepingust tulenevate kohustuste käendajalt tuleb välja mõista faktooringulepingust tulenev kohustus summas 11 884.40 eurot.
21.Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased. Apellatsioonkaebus
22.10.04.2013 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.
23.Maakohus on otsust tehes rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 422 lõiget 8, jättes otsuses võtmata seisukoha kostja peamise vastuväite (hageja tegevusetuse) kohta. Samuti ei nähtu otsusest, millistele tõenditele on rajatud kohtu seisukoht, et hageja on põhivõlgnikule üldse väljamakseid teinud. Kostja ei nõustu ka kohtu käsitlusega lepingu tingimuste kehtivuse osas, mille kohaselt ei ole faktooril vähimatki kohustust teha pingutusi kliendilt omandatud nõude sissenõudmiseks faktooringuvõlgnikult. Hagi tuleks jätta rahuldamata eelkõige hageja tegevusetuse tõttu faktooringuvõlgnikult võla sissenõudmisel, aga ka nõude tõendamatuse tõttu.
24.Hageja nõuab kostjalt faktooringulepingu punktile 10.1 tuginedes nõude tagasiostmist. Kostja on läbivalt tuginenud sellele, et punkti 10.l.1 kohaselt tekib hagejal selline nõudeõigus alles pärast seda, kui ta on saatnud faktooringuvõlgnikule vähemalt ühe kirjaliku meeldetuletuse müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja on maakohtus selgesõnaliselt kinnitanud, et ei saatnud võlgnikule kirjalikku meeldetuletust. Seega ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks faktooringulepingus kokku lepitud eelduste täitmata jätmise tõttu.
25.Kui kohus asub seisukohale, et kõnealune tingimus ei mõjuta punktist 10.1 tuleneva tagasiostu nõude sissenõutavaks muutumist, siis on kostjal vähemalt õigus oma kohustuse täitmisest keelduda seni, kuni hageja ei ole täitnud enda punktist 10.1.1 tulenevat kohustust. Eeltoodud kostja vastuväitele ei ole kohus mingit hinnangut andnud, mistõttu otsus on selles osas põhjendamata.
26.Isegi, kui hagejal oleks õigus nõuda tema poolt tasutud põhivõlgniku arvete tagasiostmist, ei ole hageja tõendanud seda, millise hinnaga tuleb nõue tagasi osta. Tagasiostu hinda määratlevale kokkuleppele ei ole hageja üheski menetlusdokumendis viidanud. Hageja ei ole tõendanud seda, millise summa ta on põhivõlgnikule maksnud. Hageja nõude tõendamatusele ning tagasiostu hinna ebaselgusele tugines kostja juba maakohtus. Ka kohus ei ole otsuses põhjendanud, millise tõendi alusel ta tuvastas, et hageja üldse on faktooringulepingu alusel põhivõlgnikule midagi tasunud. Kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi, millise normi või lepingupunkti alusel on kohus asunud seisukohale, et tagasiostu hind peaks olema just hageja poolt nimetatud hind.
27.Kostja jääb ka oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt hageja nõue, et klient ostaks faktooringuvõlgniku vastu oleva nõude tagasi ilma, et hageja ise peaks midagi nõude sissenõudmiseks tegema, on faktooringuklienti ebamõistlikult koormav. Kostja ei nõustu hageja ega kohtu seisukohaga, et lepingust ei tulnud hagejale kumbagi VÕS §-s 256 nimetatud alternatiivsest kohustusest ning et tingimusteta tagasiostukohustuse kokkulepe on kehtiv. Kuna hagi aluseks oleva faktooringulepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, siis juhindudes VÕS §-st 44 eeldatakse, et hageja poolt kasutatud tingimus on põhivõlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Vastustaja seisukoht
28.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
29.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja andnud pooltele täiendava võimaluse esitada seisukohad kolleegiumi nägemusele pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta, leiab, et TsMS § 657 lõike 1 punkti 21 tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alused puuduvad.
30.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste faktiliste asjaolude üle: 1) 06.10.2006 sõlmisid Puhkus ja Harrastus OÜ ning hageja faktooringulepingu, millega faktooringuklient loovutas hagejale kui faktoorile müügilepingutest tulenevad rahalised nõuded lepingus märgitud tingimustele; 2) samal kuupäeval sõlmiti kolmepoolne kokkulepe, milles faktooringuvõlgnikuna osales Silja Sport OÜ; 3) 30.09.2008 väljastas Puhkus ja Harrastus
OÜ müüjana Silja Sport OÜ-le 7 faktooringuarvet, millest saab järeldada, et faktooringuklient oli müünud faktooringuvõlgnikule lumelaua- ja mäesuusasaapaid, lumelaudu, mütse ja peapaelu kokku 224 996 krooni väärtuses maksetähtajaga 29.12.2008 (t I kd lk 189-194); arvetel on märked nõude loovutamise kohta faktoorile ja ostja allkiri vastuvõtmise kohta; 4) faktoor tasus müüjale faktooringulepingu alusel 80% arvetel märgitud müügihinnast; 5) 23.12.2008 väljastas faktooringuklient ostjale kogu summa ulatuses kreeditarved (t I kd lk 33-40); faktoor sai need kätte 28.01.2009 (t Ikd lk 186); 6) 15.10.2009 väljastas faktoor kliendile nõudekirja lepingu alusel tekkinud võlgnevuse tasumiseks (t I kd lk 45, 48).
31.Esmalt nõustub kolleegium apellandiga selles, et esiletoodud elulised asjaolud ei anna hagejale alust nõuda faktooringukliendilt lepingu punkti 10.1 alusel nõude tagasiostmist. Nimetatud sätte kohaselt on klient kohustatud faktoori nõudmisel faktooringuvõlglast puudutava rahalise nõude tagasi ostma, kui võlgnik ei ole tasunud faktoorile makseid nõuetekohaselt. Hageja on ise selgitanud, et faktooringukliendi (müüja) poolt kreeditarvete esitamise tõttu ei tekkinudki ostjal (punkti 10.1 mõttes faktooringuvõlgnikul) kohustust tasuda faktoorile makseid. Seega ei saanud tekkida ka makseviivitust ja faktooringukliendil tagasiostukohustust.
32.Küll aga on kolleegium seisukohal, et hageja esitatud eluliste asjaolude alusel (vt otsuse punkt 30) on võimalik tema rahaline nõue kvalifitseerida ümber lepingu rikkumisest tuleneva kahju nõudeks, milline samuti on tagatud kostja käendusega. Lahendi nr 3-2-1-812 kohaselt, kui ringkonnakohtul on olemas asja lahendamiseks vajalikud tõendid, saab ta õiguslikule olukorrale ise hinnangu anda. Tegemist ei ole seejuures hagi eseme muutmisega kohtu poolt.
33.Hageja nõuab tagasi rahasummat, mille ta tasus faktooringukliendile viimase poolt esitatud müügiarvete alusel, kusjuures nõuet ostja vastu ei olnud faktooril võimalik esitada põhjusel, et kostja ise müüja juhatuse liikmena esitas ostjale kreeditarved, millega tühistas müügiarved, millede alusel oli ostja kohustatud müüjale tasuma ja millede täitmiseks 80% ulatuses tegi hageja krediteerijana väljamakseid. Seega sai müüja faktoorilt rahasumma arvete alusel, millede täitmisest ta ise loobus ja millede alusel ei olnud faktooril alust nõuda ostjalt maksete tegemist. Hageja tõi menetluses esile, et müüja rikkus faktooringulepingu punkte 4.2.1-4.2.6 (t I kd lk 200-201), millede kohaselt kinnitas klient originaalarvete esitamisega muuhulgas, et müügileping on kehtiv ja kliendil on nõudeõigus võlgniku suhtes, et arve aluseks olevate kaupade müük on nõuetekohaselt toimunud, et võlgnikul puuduvad alused ostuhinna nõude tasaarvestamiseks, et klient ja võlgnik on tasumisele kuuluva summa omavahel lõplikult kooskõlastanud ning võlgnikul puuduvad igasugused pretensioonid või eriarvamused arvele kantud hinna, selle aluse ja maksetähtaja kohta. Lepingu punkti 7.5 kohaselt ei olnud kliendil õigust müügilepingut faktoori nõusolekuta muuta või ennetähtaegselt lõpetada.
34.Kostja ei toonud menetluses esile ega tõendanud, et müüjal oleks olnud õigus müügilepingut muuta või ennetähtaegselt lõpetada või muul alusel kreeditarveid esitada. Kreeditarvete esitamise asjaolusid ei ole kostja menetluse kestel üldse esile toonud, kuigi müüja juhatuse liikmena pidi ta nendest teadlik olema. Ringkonnakohtu istungil selgitas apellandi esindaja vastuseks kolleegiumile, et ei ole vastavatest asjaoludest teadlik. Seega saab kohus eeldada, et tegemist pidi olema müügilepingust taganemisega vmt olukorraga, mis tõi kaasa müügilepingu lõppemise faktooringukliendi ja faktooringuvõlgniku vahel selliselt, et ostjal langes ära müügihinna tasumise kohustus. Et ostja ei pidanud vaidlusaluseid arveid tasuma, on kinnitanud kohtueelselt faktoorile ka kostja ise (e-kiri 10.02.2009, t I kd lk 163). Selliselt on faktilist olukorda aktsepteerinud ka faktoor, tuues kohtumenetluses esile, et ostjal puudus peale kreeditarvete saamist ostuhinna tasumise kohustus, mistõttu puudus ka faktooril alus nõudega ostja poole pöörduda. Seega faktoori nõusolekuta müügilepingu lõpetamisega rikkus klient lepingut, mis tõi faktoorile kaasa
kahju tekkimise tühistatud arvete alusel avansina väljamakstud rahasumma ja komisjonitasu näol ning tuvastamist on leidnud lepingulise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalik koosseis (lepingu rikkumine, kahju tekkimine, põhjuslik seos rikkumise ja kahju tekkimise vahel). Rikkumist vabandatavaid asjaolusid ei ole esile toodud. Tekitatud kahju suurus tuleneb faktoori väljamaksesummast ja lepinguga kokkulepitud komisjonitasudest (t I kd lk 186). Kostja müüja juhatuse liikmena pidi ka olema teadlik asjaolust, et faktoor 80% ulatuses hilisemalt tühistatud arved müüjale tasus.
35.Hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 alusel kohus alust ei näe. Viidatud sätte lõiked 1 ja 2 annavad aluse hüvitist vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tõrjumata või jättis tegemata toimingud, mis oleks tekkinud kahju vähendanud. Käesolevas asjas on hageja toonud esile, et sai 23.12.2008 kuupäevi kandvate kreeditarvete (t I kd lk 33-40), mis tühistasid 29.12.2008 tasumise kuupäevaga faktooringuarved (samas lk 189-194), esitamisest teada alles 28.01.2009, peale mida kostja müüja juhatuse liikmena möönis arvete tasumise kohustust (t I kd lk 163). Hagejale tegevusetust sellises olukorras ette heita ei saa. Viivisenõuet ei ole hageja esitanud.
36.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
Ülle Jänes
Mare Merimaa
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.