aktsiaseltsi Swedbank Liising hagi XXX vastu raha maksmise kohustuse täitmise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja aktsiaselts Swedbank Liising (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn); hageja lepinguline esindaja Tarmo X; kostja XXX(isikukood XXX, elukoht XXX); kostja lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Ahti Kuuseväli.
Kohtuistungi toimumise aeg
23. jaanuar 2013
Istungil osalenud isikud
hageja esindaja Tarmo X; kostja lepinguline esindaja vandeadvokaadi vanemabi Ahti Kuuseväli.
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt XXX hageja aktsiaseltsi Swedbank Liising kasuks välja 11 884.40 eurot (üksteist tuhat kaheksasada kaheksakümmend neli eurot ja 40 senti).
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud kostja kanda.
Edasikaebamise kord
2-11-65007
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.
1.Aktsiaselts Swedbank Liising on Harju Maakohtule esitanud hagi XXX ja XXXvastu raha maksmise kohustuse täitmise nõudes. Hageja esitas kohtule 19.03.2012 taotluse, milles avaldas soovi loobuda hagist XXX vastu ja palus kohtul lõpetada kohtumenetlus antud tsiviilasjas kostja XXX suhtes. Kohus võttis oma 11.06.2012 kohtumäärusega vastu aktsiaseltsi Swedbank Liising esitatud taotluse ja lõpetas menetluse kostja XXX suhtes.
II Hageja nõue ja põhjendused
2.Hageja ning XXX osaühing (edaspidi ka Faktooringuklient) vahel 06.10.2006 sõlmitud faktooringulepingu alusel võlgneb Faktooringuklient Hagejale kokku 11 884.40 eurot, millest põhivõlg on 11 861.78 eurot ja 22.62 eurot moodustab komisjonitasu vastavalt lepingu lisa nr 4 punktile 1. Eelnimetatud võlgnevus tuleneb asjaolust, et Faktooringukliendi ja XXXosaühingu (edaspidi Faktooringuvõlgnik) vahel sõlmitud müügilepingu järgi kohustus Faktooringuvõlgnik hagejale kauba eest tasuma vastavalt Faktooringukliendi poolt esitatud arvetele, kuid jättis arved tasumata. Vastavalt lepingu punktile 10 kohustus arvete alusel tekkinud võlgnevuse Hagejale tasuma Faktooringuklient, kuid jättis võlgnevuse hagejale tasumata. Hageja ja kostja XXXsõlmisid lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 14.07.2008 käenduslepingu nr XXX ning hageja ja kostja XXX01.10.2007 käenduslepingu nr XXX, millede punkti 1 kohaselt võtsid kostjad endale kohustuse vastutada lepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate Faktooringukliendi kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt Faktooringukliendiga kostja XXXkuni summas 500 000 krooni (31 955.82 eurot) ning kostja XXXkuni summas 1 000 000 krooni (63 912 eurot). 08.10.2009 saatis hageja kostjatele võlgnevuse tasumise nõude, milles hageja teavitas kostjaid eelnimetatud faktooringulepingust tulenevate võlgnevusest ning palus kostjatel tasuda võlgnevus hiljemalt 23.10.2009. Kostja XXXsai võlateatise kätte 14.11.2009 ning kostja XXX13.10.2009. Kostjad ei ole võlgnevust tasunud. Hageja palub mõista XXXaktsiaseltsi Swedbank Liising kasuks välja 11 884.40 eurot. Tulenevalt kostja vastuväidetest, selgitab hageja, et tema nõue kostja kui faktooringulepingu käendaja vastu tuleneb asjaolust, et XXXosaühing (edaspidi ka müüja) esitas XXXosaühingule (edaspidi ka ostja) müügiarvetele kreeditarved ostjale, mille tulemusel tekkis XXXosaühingul võlgnevus hageja ees, kuna hageja oli enne kreeditarvete esitamist müüjale arvete eest faktooringulepingu punkti 2.4 alusel (avansi) väljamakse teinud. Tulenevalt poolte vahel kokkulepitust, omandab faktoor müüja müügiarvetest tulenevad nõuded
2-11-65007
ostja vastu, tasudes nõuete eest müüjale 80 % nõuetest 3 päeva jooksul müügiarvete esitamisest (faktooringulepingu p 2.4 ja 2.4.1) ning ostja tasub müügiarvete eest faktoorile. Faktoor esineb selles suhtes müügiarvete finantseerijana, kes võtab müüjalt faktooritud (loovutatud) arvete eest komisjonitasu 0,5 % iga loovutatud nõude arvest (faktooringulepingu p 2.3). Komisjonitasu võlgnevuse summas 22.62 euro väljamõistmist hageja hagiavalduses käendajalt ka nõuab. Müüja XXXosaühing loovutas arvetest tulenevad nõuded ostja XXXosaühingu vastu hagejale (faktoorile), mille eest hageja tasus müüjale avanssi 80 % (faktooringulepingu p 2.4) arvete summast. Kuid enne kui ostja jõudis hagejale müüja arvete eest tasuda, esitas XXXosaühing müügiarvete kohta kreeditarved ostjale, mille tulemusel ostjal ei tekkinud kohustust kreeditarvete ulatuses hagejale müügiarveid tasuda, kuna kreeditarvetega müüja vähendas/loobus ise oma esialgsetest müügiarvetest (nõuetest) ostja vastu. Seega tasus hageja vaidlusaluste kreeditarvete ulatuses müüjale alusetult, kuna müüja hiljem ise kreeditarvetega loobus oma müügiarvetest ostja vastu. Mistõttu hageja oli tasunud müüjale müügiarvete eest, mille eest tasumise nõuded langesid hiljem müüja enda tegevuse tõttu kreeditarvete esitamisega ostja vastu ära. Faktooringulepingu punkti 10.1 järgi kohustus müüja arvetest tulenevad nõuded hagejalt tagasi ostma, kui ostja hagejale arvete eest ei tasunud. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud ostja hagejale arvete eest tasuma, kuna müüja oli ise arvete osas teinud kreeditarved ja seetõttu, et hageja oli müüjale kreeditarvetega loobutud arvete eest juba tasunud, siis tekkis müüjal kohustus hagejalt arvete eest saadu tagastada ehk nõuded ostja vastu tagasi osta. Seega on hagejal faktooringulepingust tulenev nõue müüja vastu, mille täitmise eest vastutab käendaja käenduslepingu alusel, mistõttu on põhjendamatud kostja väited nagu müüja kohustus oleks määratlemata või et kostjale oleks nõue arusaamatu. Eeltoodust tulenevalt on alusetud ka kostja väited, et hageja oleks pidanud arvete eest tasumist nõudma ostjalt, kuna müüja ise loobus kreeditarvetega müügiarvete tasumise nõudest ostja vastu, mille tulemusel muutus ka hagejal võimatuks nõuda arvete tasumist ostjalt, kuna ostjal puudus kohustus kreeditarvetega loobutud arvete eest tasuda. Äriregistri andmete järgi oli XXXmüüja XXXosaühingu ainuosanik ja juhataja, kui müüja sõlmis faktooringulepingu hagejaga ja XXXkäenduslepingu faktooringulepingust tulenevate müüja kohustuste täitmise tagamiseks. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti käenduslepingus kokku 31 956 eurot.
III Kostja vastuväited
3.Kostja XXXei tunnista tema vastu esitatud nõudeid ning palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole hagi aluseks olevaid asjaolusid piisavalt selgitanud ja kostjale jääb arusaamatuks, millega hageja oma nõuet põhistab. Hageja on hagiavalduses paljasõnaliselt väitnud, et kuivõrd faktooringukliendi klient XXXosaühing jättis hageja nõuded õigeaegselt hagejale tasumata, kohustus nimetatud arved tasuma faktooringuklient. Hageja on oma 13.12.2012 hagiavalduse täpsustuses teinud viite lepingu punktile 10. Nimetatud punkt iseenesest mingit sisulist kohustust ei määratle. Seega tuleb hagejal oma nõuet põhjendada ning selgitada, kas ja kuidas on ta täitnud nõude tagasimüügi eeldused. Kostja hinnangul on faktoori (hageja) nõue, et faktooringu klient ostaks faktooringuvõlgniku vastu oleva nõude tagasi, faktooringu klienti ebamõistlikult koormav. Võlaõigusseaduse § 256
2-11-65007
annab faktooringulepingu legaaldefinitsiooni, mille kohaselt on faktooringulepingu olemuslikuks tunnuseks faktoori kohustus kanda nõude täitmata jätmise riisikot või nõuet faktooringukliendi jaoks valitseda ja teostada sellest tulenevaid õigusi ja nõue sisse nõuda. Hagiavaldusest ei nähtu, mida on hageja teinud faktooringuvõlgnikult võla sissenõudmiseks või kas ta üldse selleks midagi teinud on. Kui hageja tõlgendab faktooringulepingut selliselt, et lepingust ei tulnud hagejale kumbagi VÕS § 256 nimetatud alternatiivsest kohustusest, on nõude tagasiostu kohustuse näol tegemist faktooringuvõlgnikku ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Kuna hagi aluseks oleva faktooringulepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, siis juhindudes VÕS § 44 kohaselt eeldatakse, et selline tingimus on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav. Kostja jääb oma varasemate vastuväidete juurde ning vastuseks hageja toodud põhjendustele täiendab oma vastuväited alljärgnevaga. Kostja on seisukohal, et hagiavaldusele lisatud faktooringukliendi kreeditarved on asjasse puutumatud. Hageja on oma 12.11.2012 vastuses asunud seisukohale, et tema nõue tuleneb asjaolust, et faktooringuklient on esitanud faktooringuvõlgnikule kreeditarved. Hageja selline väide ei põhine faktooringulepingul. Kuigi hageja ei ole millegagi tõendanud, et ta oleks faktooringukliendilt üldse nõudeid omandanud, on põhimõtteliselt faktooringulepinguga kooskõlas hageja väide, et kui ta on faktooringukliendile maksnud nõuete omandamise eest tasu, siis on need nõuded hagejale üle läinud. Seega, pärast nõude üleminekut hagejale, puudus faktooringukliendi tegevusel igasugune õiguslik mõju loovutatud nõuetele. Seal hulgas puudus faktooringukliendil võimalus pärast nõude üleminekut hagejale nõudest kehtivalt loobuda (kreeditarve esitamisega). Hagiavaldusele lisatud kolmepoolsest kokkuleppest hageja, faktooringukliendi ja -võlgniku vahel nähtub, et faktooringukliendi poolt esitatud arvetel oli teade nõude ülemineku kohta hagejale, mistõttu sai faktooringuvõlgnik nõude üleminekust hagejale teada juba faktooringukliendilt arve saamisel ning pidi arvestama sellega, et faktooringukliendil puudus kreeditarve esitamise ajal õigus nõuet käsutada. Faktooringukliendi kreeditarved on asjasse puutumatud ka arvestades hageja nõuet. Hagi esemeks on hageja nõue, et kostja täidaks faktooringulepingu punktist 10.1 tuleneva faktooringukliendi kohustuse. Kõnealune lepingu punkt näeb ette faktooringukliendi kohustuse osta hagejalt tagasi nõuded, mis on varasemalt sama lepingu alusel hagejale üle läinud. Leping ei seo nõuete tagasiostu kohustust mingil viisil kreeditarvete esitamisega ning nagu kostja aru saab, ei nõua hageja kreeditarvetest endist tulenevate nõuete omandamist. Tagasiostu kohustuse ainsateks eeldusteks on lepingu punkti 10.1 ja 10.1.1 kohaselt asjaolud, et faktooringuvõlgnik ei ole arvet tasunud ning hageja on nõude rahuldamiseks esitanud faktooringukliendile kirjaliku nõude. Seega ei näe faktooringuleping ette nõuete tagasiostukohustuse alusena kreeditarvete esitamist faktooringukliendi poolt, mistõttu on kreeditarved hageja nõuet arvestades asjasse puutumatud. Hageja tugineb 12.11.2012 vastuse punktis 2.4 taaskord faktooringulepingu punktile 10.1, millest tulenevalt peaks hageja arvates tekkima faktooringukliendil kohustus nõuded tagasi osta. Kostja jääb selles küsimuses oma varasema seisukohta juurde ning lisab, et kui ka oleks täidetud tagasiostu lepingulised eeldused, siis on faktooringulepingu punkt 10.1 vastuolus VÕS § 256 sätestatud faktooringulepingu sisu ja mõttega ning faktooringuklienti ebamõistlikult kahjustavad. Hageja paljasõnaline väide (hageja vastuse p 2.2), et tegu on tavapärase turul pakutava finantstootega, ei saa õigustada faktooringukliendile kohustuste panemist, mis on vastuolus selle lepinguliigi olemusega.
2-11-65007
IV Kohtuistung
4.23.01.2013 toimunud kohtuistungil jäi hageja hagi juurde ja palus võlgnevus kostjalt välja mõista. Kostja vaidles hagile vastu.
V Kohtuotsuse põhjendused
5.Õigusnormid, millest tulenevalt kohus otsustab, on järgmised: Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 256 p 1 ja 2 sätestavad, et faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. VÕS § 258 lg 1 sätestab, et kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt.
6.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
7.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud kirjalike tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
8.Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
9.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja, kui faktoor, ning XXXosaühing, kui faktooringuklient, sõlmisid 06.10.2006 faktooringulepingu. Samuti ei ole asjas vaidlust, et hageja ja kostja XXXsõlmisid faktooringulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 14.07.2008 käenduslepingu nr XXX. Asjas ei ole vaidlust, et 08.10.2009 saatis hageja kostjale XXXvõlgnevuse tasumise nõude, milles hageja teavitas kostjat eelnimetatud faktooringulepingust tulenevate võlgnevusest ning palus kostjal tasuda võlgnevus hiljemalt
2-11-65007
23.10.2009. Kostja XXXsai võlateatise kätte 14.11.2009 kuid ei ole võlgnevust tasunud.
10.Hageja palub kostjalt käenduslepingust tulenevalt välja nõuda 11 884.40 eurot (tl 186). Kostja vaidleb hagile vastu. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hageja ja XXXosaühingu vahel sõlmitud faktooringlepingust tulenevalt on hagejal võimalik esitada nõue kostja vastu.
11.Hageja ning XXXosaühingu vahel sõlmiti 06.10.2006 faktooringuleping, alusel võlgneb Faktooringuklient Hagejale kokku 11 884.40 eurot, millest põhivõlg on 11 861.78 eurot ja 22.62 eurot moodustab komisjonitasu vastavalt lepingu lisa nr 4 punktile 1. Faktooringuklient ja XXXosaühing, kui faktooringuvõlgnik, sõlmisid müügilepingu, mille järgi kohustus faktooringuvõlgnik hagejale kauba eest tasuma vastavalt faktooringukliendi poolt esitatud arvetele, kuid jättis arved tasumata. Hageja väidetel tuleneb tema nõue kostja, kui faktooringulepingu käendaja, vastu asjaolust, et XXXosaühing esitas XXXosaühingule müügiarvetele kreeditarved, mille tulemusel tekkis XXXosaühingul võlgnevus hageja ees. Puudub vaidlus selles, et hageja oli enne kreeditarvete esitamist XXXosaühingule arvete eest faktooringulepingu punkti 2.4 alusel (avansi) väljamakse teinud. Hageja hinnangul pidi faktooringuklient vastavalt faktooringlepingu punktile 10 tasuma arvete alusel tekkinud võlgnevuse hagejale, kuid ta jättis võlgnevuse hagejale tasumata. Hageja ja kostja XXXsõlmisid lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks 14.07.2008 käenduslepingu nr XXX ning hageja ja kostja XXX01.10.2007 käenduslepingu nr XXX, millede punkti 1 kohaselt võtsid kostjad endale kohustuse vastutada lepingust ja selle kõigist lisadest tulenevate faktooringukliendi kohustuste kohase täitmise eest hageja ees solidaarselt faktooringukliendiga kostja XXXkuni summas 500 000 krooni (31 955.82 eurot) (tl 41-42) ning kostja XXXkuni summas 1 000 000 krooni (63 912 eurot) (tl 43-44). Hageja on esitanud käenduslepingust tuleneva nõude kostja XXXvastu. Kostja vaidleb hagile vastu, kuna leiab, et hageja nõue on vastuolus VÕS § 256 sätestatud tingimustega ja hagejal puudub alus nõude esitamiseks kostja vastu. Kostja leiab, et kui hageja tõlgendab faktooringulepingut selliselt, et lepingust ei tulnud hagejale kumbagi VÕS § 256 nimetatud alternatiivsest kohustusest, on nõude tagasiostu kohustuse näol tegemist faktooringuvõlgnikku ebamõistlikult kahjustava tingimusega. Kuna hagi aluseks oleva faktooringulepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, siis juhindudes VÕS § 44 kohaselt eeldatakse, et selline tingimus on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav.
12.Faktooringulepingu pooled on lepingu punktis 10.1. kokku leppinud faktooringu kliendi nõude tagasiostu kohustuses olukorras, kus faktooringvõlgnik ei täida kohustust hageja ees. Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole õige, kuna VÕS §-s 256 ei keela faktooringlepingu pooltel leppida kokku selles, et juhul, kui faktooringvõlgnik ei tasu faktoorile makseid nõuetekohaselt ja faktooringvõlgnik on viivituses, siis kohustub faktooringu klient faktoori nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma. Nimetatud seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-34-08. Poolte õigus tagasiostu kohustuses kokku leppida tuleb VÕS § 238 lg 1, mis sätestab, et lepingupooled võivad müügilepinguga hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping). Käesoleval juhul on faktooringu klient esitanud arve faktooringuvõlgnikule XXXosaühingule, mille on tasunud faktoor ehk hageja ja enne faktooringuvõlgniku poolt arve tasumise tähtaja saabumist esitas faktooringu klient faktooringuvõlgnikule kreeditarved (tl 32-39), millest tulenevalt keeldus faktooringuvõlgnik hagejale faktooringulepingust tulenevat kohustust täitmast.
13.Kostja vastuväite kohaselt on faktooringlepingu punkt 10.1., millest tulenevalt peaks hageja arvates tekkima faktooringukliendil kohustus nõuded tagasi osta, tühine tüüptingimus. Kostja
2-11-65007
hinnangul on faktooringulepingu punkt 10.1 vastuolus VÕS § 256 sätestatud faktooringulepingu sisu ja mõttega ning faktooringu klienti ebamõistlikult kahjustavad. Hageja paljasõnaline väide, et tegu on tavapärase turul pakutava finantstootega, ei saa õigustada faktooringukliendile kohustuste panemist, mis on vastuolus selle lepinguliigi olemusega. Hageja vaidleb kostja seisukohale vastu, väites, et tegemist ei ole VÕS § 256 vastuolus oleva sättega, mis kinnitab ka väljakujunenud kohtupraktika. Kohus leiab, et kostja väide selle kohta, et faktooringlepingu punkt 10.1., on faktooringu klienti ebamõistlikult kahjustav, ei ole õige. Kohus on viidanud lahendi punktis 12 Riigikohtu lahendile, kus on asutud seisukohale, et faktooringlepingu punktis
10.1.sisalduv kokkulepe ei ole vastuolus VÕS § 256 regulatsiooniga ja samuti tuleneb lepingupoolte tagasiostukohustuses kokkuleppimise õigus VÕS § 238 lõikest 1.
14.Nõue kostja vastu on esitatud tulenevalt 14.07.2008 sõlmitud käenduslepingust (tl 41-41) ja faktooringlepingu lisast nr 5 (tl 28-29). VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ning lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega ning § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi vastutab käendaja kohustuse eest täies ulatuses nii kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna kostja on käenduslepinguga võtnud kohustuse hageja ees vastutada faktooringu kliendi XXXosaühingu kohustuste ees, siis tuleb kostjalt XXXosaühingu faktooringlepingust tulenevad kohustused välja nõuda.
15.Hageja on palunud kostjalt välja nõuda 11 884.40 eurot (185 950.45 krooni). 30.09.2008 esitas faktooringu klient hagejale väljamaksmiseks 7 arvet (tl 189-194) kogusummas 224 996 krooni. Faktooringlepingu punkti 2.4. kohaselt omandas hageja nimetatud müügiarvetest tuleneva nõude faktooringvõlgniku vastu, tasudes arvetest faktooringlepingu punktis 2.4. kokku lepitud 80 %. Arvete kogusummast 224 996 krooni on 80 % 179 996.80 krooni. Lepingu punkti
4.5.kohaselt jäi ülejäänud 20 % ehk 44 999.20 krooni hageja kätte reservina kuni arvete tasumiseni faktooringvõlgniku poolt. Hageja nõue põhineb faktooringarvetel (tl 189-194), millest arve nr F-124, F-126, F-128, F-129 ja F-134 on täielikult tasumata ja F-125 on tasutud osaliselt, kokku summas 185 596.61 krooni (11 861.78 eurot). Faktooringu klient kohustus faktooringlepingu lisa nr 4 punkti 1 kohaselt tasuma komisjonitasu ühe arve eest 50 krooni, millele lisanus käibemaks, kokku 6 arve eest 354 krooni (22.62 eurot). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt, kui faktooringu kliendi faktooringlepingust tulenevate kohustuste käendajalt, tuleb välja mõista faktooringlepingust tuleneva kohustus summas 11 884.40 eurot.
16.Muud poolte seisukohad ja esitatud tõendid ei ole asjakohased.
Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses, jäävad menetluskulud solidaarselt kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult
2-11-65007
menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, TsMS § 174 lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.