Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik Swedbank Liising AS esitas 04.07.2011 Harju Maakohtule hagiavalduse XXXOÜ, XXX ja XXX vastu, milles palus XXXOÜ-lt, XXXja XXX solidaarselt Swedbank Liising AS kasuks välja mõista 23 086,43 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt (23 086,43 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu nr XXX punktis 5.1. sätestatud määras (0,25%). Harju Maakohtu 29.05.2013 määrusega lõpetati menetlus Swedbank Liising AS hagis XXXOÜ vastu. Harju Maakohtu 16.12.2013 määrusega kinnitas kohus Swedbank Liising AS ja XXXvahel sõlmitud kompromissi ja lõpetas menetluse Swedbank Liising AS hagis XXXvastu. Hageja nõue ja põhjendused Hagiavaldusest nähtuvalt sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS-i Hansa Liising Eesti) ja OÜ XXX02.03.2007 liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli teleskooplaadur Manitou MT 1740 SLT, ehitusaasta: 2007. Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata põhiosa- ja intressimaksed ning kindlustusmaksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 06.03.2009 teatise, milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest ning hageja õigusest leping üles öelda juhul, kui liisinguvõtja ei tasu võlgnevust täiendava tähtaja jooksul. Liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud. 07.08.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe nr XXX, mille p 1 kohaselt lepiti kokku liisingulepingu ennetähtaegses lõpetamises, lisaks kohustus liisinguvõtja vara tagastama 5 päeva jooksul alates kokkuleppe sõlmimisest. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 46 135,32 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 41 219,26 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 4146,27 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 401,92 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest summas 99,77 eurot ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 268,10 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 23 000 eurot (käibemaksuta). Pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist tasus liisinguvõtja hagejale 48,89 eurot. Juhindudes eeltoodust kohustus liisinguvõtja hagejale hüvitama 46 135,32- 23 000- 48,89= 23 086,43 eurot. 02.03.2007 sõlmisid hageja ja XXX lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga lepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja solidaarselt liisinguvõtjaga võlgnetava rahalise kohustuse, kuid mitte rohkem kui 93 965,67 euro tasumise eest. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga ei ole kostja võlgnevust hagejale tasunud. Tulenevalt eeltoodust on kostjal kohustus hüvitada hagejale 23 086,43 eurot. Kostja vastuväited

Hagiavaldusele esitatud vastusest nähtuvalt vaidleb kostja hagile vastu. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega põhivõlgnevuse ja viiviste väljatoomisel ning leiab, et hageja ei ole oma nõudeid tõendanud. Selgusetuks jääb, millistest andmetest lähtudes hageja on põhivõlgnevuse ja viiviste arvestamisel lähtunud. Tõendamata on liisingulepingu eseme valduse üleandmise aeg. Samuti ei ole hageja tõendanud, et liisingeseme väärtus oleks vara tagastamisel kindlaks määratud või, et vara oleks müüdud turuväärtust arvestades. Ka ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, missugused konkreetsed kulud ja kui suures ulatuses on liisingueseme realiseerimisest saadud rahast kantud. Liisingueseme võõrandamise hinnariski panemist üksnes liisinguvõtja kanda on tulenevalt Riigikohtu lahenditest lubamatu, kuna viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kostja vaidleb vastu hageja viivisenõudele, kuna peale liisingulepingu lõpetamist ei ole pooled kokku leppinud viivise maksmises, samuti jääb selgusetuks viiviste arvestamine hageja poolt. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega osalisele rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kohus jätab arvestamata TsMS § 238 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel tõendiga I kd tl 39-45, 114-116, 157, 160, 163, kuna tegemist on hageja poolt korduvalt tsiviilasjas esitatud tõenditega vaidluses XXXvastu. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes:

kandnud hageja, kohustus liisinguvõtja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras (I kd tl 15). Kohtule tsiviilasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus asjaolus, et liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu põhiosa- ja intressimaksed ning liikluskindlustuse maksed. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale 06.03.2009 teatise (I kd tl 30, 48), milles teavitas liisinguvõtjat tekkinud võlgnevusest. Hageja palus liisinguvõtjal võlgnevuse tasuda, andes selleks täiendava tähtaja kuni 14 päeva alates teatise kättesaamisest. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on liisinguvõtja teatise kätte saanud 09.03.2009 (I kd tl 31), kuid võlgnevust tähtaegselt ei tasunud. Kohtule nähtuvalt sõlmisid 07.08.2009 hageja ja liisinguvõtja kokkuleppe nr XXX, mille p 1 kohaselt lepiti kokku liisingulepingu ennetähtaegses lõpetamises, lisaks kohustus liisinguvõtja vara tagastama 5 päeva jooksul alates kokkulepe sõlmimisest. Kokkuleppe p 2 kohaselt kuulus liisinguese peale tagastamist liisinguandja poolt võõrandamisele. Juhul, kui vara võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (s.h tasumata intressimaksed) ja vara valduse ülevõtmisega, hoidmisega ja müügikõlbulikuks seadmisega ning muude vara võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele. Kokkuleppe p 3 kohaselt kehtib liisinguvõtja p 2 kohustus kahju hüvitamise kohta kuni vastava summa laekumiseni liisinguandjale (I kd tl 32). Seega ei lõpetatud liisingulepingut mitte ülesütlemisega vaid lepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel. Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 46 135,32 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 41 219,26 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 4146,27 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 401,92 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest summas 99,77 eurot ning vara realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 268,10 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 23 000 eurot (käibemaksuta). Pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist tasus liisinguvõtja hagejale 48,89 eurot. Juhindudes eeltoodust on liisinguvõtja nõue kostja vastu 23 086,43 eurot (46 135,32- 23 000- 48,89= 23 086,43). Kohtu hinnangul on hageja arvutuskäik kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3. Kohus on seisukohal, et kostja suhtes võiks hagi rahuldamisele kuuluda hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud 07.08.2009 lepingu lõpetamise lisakokkuleppe (I kd tl 32) p 1 alusel ning kostja suhtes põhjusel, et kostja käendas hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevaid kohustusi. Seega kontrollib kohus, kas hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud lisakokkuleppe p-d 1-3 kohalduvad. Kohus leiab, et tegemist on tüüptingimustega VÕS § 35 lg 1 alt 2 alusel. Lepingupooled (hageja ja liisinguvõtja) ei ole vastavat punkti eraldi läbi rääkinud ja hageja kasutas tingimust OÜ XXXsuhtes. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus järeldusele jõuda, et vastav tingimus räägiti eraldi läbi ja OÜ-l XXXoli reaalselt võimalik tingimuse sisu mõjutada. Kostja on asunud seisukohale, et lubamatu on kokkulepe, mille kohaselt pannakse kogu vara võõrandamise risk kostja kanda. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-33-08 asunud seisukohale, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi

liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Kuna lisakokkuleppe p 2 kohaselt lähtutakse vara võõrandamisest saadud summast, sõltumata hinnast ning sellest kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul. Lähtudes VÕS § 39 lg-st 2 ja § 42 lg-st 1 on lisakokkuleppe p 2 tühine ning selle asemel tuleb VÕS § 41 kohaselt lähtuda VÕS §-s 367 sätestatust. Lisaks märgib kohus, et lisakokkuleppe p 2 tingimustega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Käesoleval juhul tuleneb seaduse oluline põhimõte VÕS §-st 367, mille kohaselt tuleb liisingulepingu lõpetamisel lähtuda liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel liisingueseme väärtusest ja mitte sellest, millise summa eest otsustab liisinguandja liisingueseme võõrandada. Käesoleva kokkuleppega soovis liisinguandja panna liisinguvõtjale kõik liisingueseme võõrandamisega ning müügieduga seotud riskid, kusjuures liisinguvõtja pidi kokkuleppe kohaselt etteulatuvalt nõustuma sellega, et tema poolt hüvitamisele kuuluvate nõuete määratlemisel lähtutakse müügihinnast isegi siis, kui liisinguandja ei tee liisingueseme müümisel vajalikku pingutust või otsustab liisingueseme müümisel teha põhjendamatuid allahindlusi. Riskid, mida liisinguandja liisinguvõtja kanda panna soovis, kuuluvad seaduse kohaselt liisinguandja ja mitte liisinguvõtja mõjusfääri. Seaduse oluliseks põhimõtteks tuleb pidada seda, et liisingulepingu lõppemisel liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate summade määratlemisel tuleb lähtuda mingist objektiivsest suurusest (liisingueseme väärtusest selle tagastamise ajal), mitte aga liisinguandja tegevusest ning liisinguandja suvaotsustest. Käesolevas otsuse osas hindab kohus kokkuleppe kui sellise kehtivust ning kokkuleppe hindamisel ei saa arvesse võtta seda, milline oli liisinguandja tegevus eseme võõrandamisel. Nendel põhjustel leiab kohus, et vastava tingimusega kalduti kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning vastav kokkulepe viis liisinguandja ja liisinguvõtja õiguste ja kohustuste tasakaalu olulisel määral liisinguvõtja kahjuks tasakaalust välja, mistõttu ei saa vastav kokkulepe kehtida. Kuigi VÕS § 44 näeb ette üksnes eelduse, et majandustegevuse raames tegutseva liisinguvõtja suhtes on vastav tüüptingimus tühine, ei ole hageja käesoleva tsiviilasja raames kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et esinevad mingid erilised asjaolud, miks vastav, seaduses sätestatud eeldus konkreetse liisinguvõtja suhtes kehtima ei peaks. Lisakokkuleppe p 2 sätestatud tingimus ei puuduta lepingu põhilist eset ega hinna ja üleantu väärtuse suhet. Vastava tingimusega jäetakse võõrandamisega seotud riskid liisinguvõtja kanda ja määratakse, et liisinguvõtja peab kandma kõik kulud, mille tegemist liisinguandja põhjendatuks peab. Seaduse kohaselt tuleb aga arvestada liisingueseme väärtust tagastamise ajal, võõrandamise riski kannab liisinguandja ja liisinguandja saab nõuda liisinguvõtjalt üksnes neid kulutusi, mida saab objektiivselt vajalikuks pidada. VÕS § 367 on mõeldud nende olukordade jaoks, kui liisinguleping öeldakse üles, kuid käesoleval juhul lõpetati liisingulepingud poolte kokkuleppel, siiski kuulub kohtu hinnangul VÕS § 367 kohaldamisele analoogia korras, sest seaduses ei ole regulatsiooni, mis reguleeriks täpselt seda olukorda, kui liisinguleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ning pooled ei sõlmi kehtivat kokkulepet selle kohta, kes liisingulepingu pooltest kellele mida hüvitama peab. Lisaks konkreetset õigussuhet reguleeriva sätte puudumisele õigustab analoogia kohaldamist ka see, et VÕS § 367 reguleerib sarnast õigussuhet. Juhul, kui pooled lepingu ülesütlemise asemel lõpetavad liisingulepingu poolte kokkuleppel, kuid ei sõlmi samas kehtivat hüvitiste maksmise kokkulepet, tuleb hüvitise osas analoogia korras kohaldada seda regulatsiooni, mis kohalduks siis, kui üks lepingupooltest lepingu üles ütleks. Eespool asus kohus seisukohale, et käesoleval juhul tuleb kohaldada VÕS §-i 367. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale

kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-77-08). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt liisingueseme tagastamisel liisingueseme väärtust kindlaks ei määratud. Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi ei ole siiski hageja poolt väidetud liisingueseme müük, oluline on vaid selle väärtus. Tsiviilasjas tuleb kindlaks teha, milline oli sõidukite väärtus hagejale tagastamise ajal. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 alusel selle harilik väärtus, mis on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja on esitanud vastuväite vara turuväärtusele ning on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud liisingeseme väärtuse kindlaksmääramist vara tagastamise hetkel, samuti ei ole hageja tõendanud, et vara oleks müüdud turuväärtust arvestades. Samas märgib kohus, et kostja ei ole TsMS § 230 lg 1 kohaselt esitanud oma vastuväite tõendamiseks tõendeid, (millest nähtuks, et hageja on vara võõrandanud turuväärtusest madalama hinnaga). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt suunati vara müüki 27.08.2009, esmaseks soovituslikuks müügihinnaks olnud 520 000 krooni s.o 33 234,06 eurot km-ta (I kd tl 146, 148-154). Hinda alandati 29.09.2009 468 000 kroonini s.o 29 910,65 euroni ja järgmine hinnaalandus toimus 03.11.2009 421 000 kroonini s.o 26 906,80 euroni, misjärel sõiduk osteti hinnaga 23 000 eurot (I kd tl 155-156, 158-159, 161-162, 164, 145, 33-34). Liisingueseme müügiprotseduuri teabeleht koos hinnaalanduse teadetega on kostjale edastatud (I kd tl 144, 158, 161, 164), eelnimetatu üle vaidlus poolte vahel puudub. Hageja on seisukohal, et võõrandamishind oli konkreetse eseme turuhind võõrandamise ajal, 2009 turusituatsioon augustis oli suundumas MASU suunas, mil sellise spetsiifilise sõiduki müümine oli ilmselgelt raskendatud. Nimetatud sõiduki sihtotstarve on kasutamiseks valdavalt ehitusel, kuid 2009 vähenes oluliselt ehitustegevus ja sellise sõiduki vajadus oli turul langenud. Seega sai varale määratud optimaalne hind. Lisaks on hageja esitanud kohtule tõendina väljavõtte internetiportaalist www.auto24.ee 2009 samal ajal müügis olnud sarnaste sõidukite kohta (I kd tl 147). Siinkohal on hageja hinnangul oluline veel ka asjaolu, et müügikuulutustel märgitud hind ei näita tehingu hinda, mis võib olla veel 5-10% madalam. Kohus on seisukohal, et hageja poolt tõendina esitatud www.auto24.ee väljavõttest (I kd tl 147) ei nähtu üheselt võrreldavaid sõidukeid. Tegemist on erinevate ehitusaastate, mootori kubatuuri ja mudelitega. Kohtule jääb selgusetuks, kas tegemist on hindadega, mis on müügikuulutuses koos käibemaksuga või mitte. Seega ei ole võimalik esitatud tõendi alusel vaidlusaluse vara turuväärtust hinnata. Kohus märgib, et hageja poolt on tõendamata asjaolu, mille kohaselt tegelik võõrandamise hind vastab sõiduki turuväärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja ei ole usutavaks muutnud, et ta tegi piisava pingutuse selleks, et saada liisinguesemete müügist turuhinnale vastavat hinda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja tellinud liisinguesemete müügi äriühingult, kelle igapäevane majandustegevus oli sõidukite müümine. Kohtu hinnangul sõidukite turuväärtuse tõendamiseks ainuüksi sõidukite faktilise müügihinna tõendamisest ei piisa. Väärtuse tõendamiseks ei piisa ka sellest, kui hageja väidab, et ta tellis müügiteenuse äriühingult (Balti Realiseerimiskeskus OÜ), kes sõidukite müügiga tegeleb. Käesoleva tsiviilasja raames ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mille alusel saaks kohus jõuda veendumusele, et hageja või isik, kelle kaudu hageja sõidukeid realiseeris, oleks teinud piisava pingutuse selleks, et järeldada, et müügihind, millega sõidukid müüdi, ei saanud olla turuväärtusest madalam. Hageja ei ole esitanud piisavat kirjeldust sellest, kuidas sõidukeid müüdi. Kohus märgib, et hageja ei ole kohtule usutavaks muutnud seda, et kasutatud sõiduki müümisel on nimetatud periood sedavõrd pikk, et järeldada, et mingi konkreetne hind on

lootusetult kõrge ning algselt määratud müügihind oli turuväärtusest kõrgem. Hinnates kõiki tõendeid kogumis asub kohus seisukohale, et hageja poolt müügiprotsessi osas esitatud väited ja tõendid ei anna alust järeldada, et hind, millega konkreetses müügiprotsessis sõidukid müüdi, oli selline, mille alusel saaks järeldada, et sõidukite turuväärtused sellele vastasid. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb võtta konkreetse liisingueseme sõiduki määramisel aluseks hageja poolt määratud esmane müügihind, mis eelduslikult oligi sõiduki turuhinnaks tollel ajahetkel. Hageja poolt esitatud selgitustest nähtuvalt juhinduti esialgse hinna määramisel turu keskmisest pakkumisest ja koostööpartneri hinnangust (BRC), seega tuleb pidada väärtuseks sõiduki tagastamisel selle esmane müügihind ehk 33 234,06 eurot km-ta (I kd tl 146, 148-154). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on liisingulepingust tulenev vara jääkmaksumus peale lepingu lõpetamist 41 219,26 eurot km-ta. Seega juhindudes VÕS § 367 on vara soetusmaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist 41 219,26- 33 234,06- 48,89 (pärast lepingu ennetähtaegset lõpetamist liisinguvõtja poolt tasutud summa) = 7936,31 eurot (km-ta). Kohus on seisukohal, et hageja arvestuskäik debitoorse võlgnevuse osas 4146,27 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja nõue kindlustusmakse väljamõistmiseks kuulub kohtu hinnangul rahuldamisele. Lepingu kohaselt oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda kindlustusmakseid. Kuna kostja kohustuse on täitnud hageja, peab kostja kindlustusmakse hagejale hüvitama. VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelistest suhetest, muuhulgas alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kohus leiab, et kuivõrd liisinguvõtjal oli liisingulepingust tulenevalt kohustus tagada kindlustuskaitse, vastutab liisinguvõtja tasumise eest 99,77euro ulatuses. Kohus leiab, et hageja kindlustusmakse nõue on põhjendatud. Hageja palub kostjalt välja mõista vara realiseerimisega seotud kulud. Kostja nimetatud nõuet ei tunnista. Kohus on seisukohal, et vara realiseerimisel on müüdava vara parkimistasu õigustatud kuluks. Hageja on krediidiasutusena õigustatud liisinguesemete võõrandamiseks tegema koostööd vastavate teenusepakkujatega. Sõidukite müügiga kaasnev hoiu-/ parkimistasu on iseenesest põhjendatud kululiik. Hageja on esitanud tõendid, et vastavad kulud tekkisid ja et need on hageja poolt tasutud (I kd tl 35-36). Parkimisteenuse tasu suurus mõistlik ja põhjendatud summas 268,10 eurot, seega on hageja VÕS § 367 lg 4 alusel õigustatud kostjalt nõudma vara müügiga seoses tekkinud hoiu-/parkimistasu kulu 268,10 eurot. Kostja on esitanud vastuväite ka viivise väljamõistmise ja arvestamise kohta. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Liisingulepingu põhitingimuste p 5.1 kohaselt on viivisemääraks 0,25% päevas (I kd tl 8). Antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et võlgnik rikkus maksekohustust. Hageja viivisenõude arvestuskäik viivisemääras 0,25% võlgnetavalt summalt päevas (I kd tl 23-25, II kd tl 11) on kohtu arvestuse kohaselt korrektne. VÕS § 145 lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise eest. Kohus, arvestades, et tegemist on tavapärase lepingu rikkumisele järgneva õiguskaitsevahendi kohaldamise õigusega asub seisukohale, et hageja viivisenõue on 401,92 euro osas põhjendatud. Hageja palub välja mõista viivise protsendina põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). TsMS §

367 kohaselt võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Asja materjalidega on tõendatud ning kohus peab põhjendatuks välja mõista kostjalt võlgnevus summas 12 852,37 eurot (46 135,32-33 234,06-48,89) ning viivise protsendina põhinõudelt (summalt 12 450,45 eurot) alates hagi esitamisest (04.07.2011) kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (0,25% päevas). Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus ja TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, seega antud juhul 23 086,43 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, aga tunduvalt üle poole nõudest, ei oleks õiglane jätta menetluskulusid poolte kanda võrdsetes osades. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta 55,67 % ulatuses kostja ning 44,33 % ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.