Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Kostja leiab, et hagiavalduses toodud asjaolud ei anna alust hagi rahuldamiseks ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohus on tuvastanud ja käesolevas tsiviilasjas ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle: − Harju Maakohtu 27. aprilli 2012.a kohtumäärusega kuulutati välja XXX (pankrotis, isikukood XXX) pankrot ning määrati pankrotihalduriks Toomas Saarma; − XXX teatas nõudest pankrotivõlgniku vastu kirjalikult; − Pankrotihaldur vaidlustas 06. detsembril 2012.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul XXX nõude täies ulatuses. Hageja väidab, et andis XXX(pankrotis) laenu summas 10 737.16 eurot (168 000 krooni), mille viimane kohustus tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2012.a. Kohustuse olemasolu kinnitamiseks allkirjastas XXX(pankrotis) 22. detsembril 2010.a võlatunnistuse. PankrS §-st 42 tulenevalt muutus kohustus sissenõutavaks 27. aprillil 2012.a XXX pankroti väljakuulutamisega. Hageja leiab, et hageja ja pankrotivõlgniku vahel on laenusuhe VÕS § 396 lõike 1 tähenduses. Selgitavalt märgib hageja, et andis XXX(pankrotis) laenusumma üle mitmes osas, vastavalt vajadustele. Rahalised vahendid olid vajalikud peamiselt tsiviilasja nr 2-07-34635 (AS XXX hagi XXX vastu) raames osutatud õigusabi eest tasumiseks. Menetlus antud tsiviilasjas oli mahukas ja keeruline ning XXX(pankrotis) menetluskulud ületasid hagejalt laenatud rahasummat. Kuna tegemist oli perekonnasiseste tehingutega, anti laenu suulise lepingu alusel. Kohustuse olemasolu kinnitamiseks allkirjastas XXX(pankrotis) 22. detsembril 2010.a võlatunnistuse. Hageja leiab, et tegemist on võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 teise alternatiivi kohaselt – lepinguga, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Hageja on seisukohal, et võlatunnistuse allkirjastamisega on tõendatud rahaliste vahendite üleandmine pankrotivõlgnikule. Rahaliste vahendite tagastamata jätmiseks pankrotivõlgnikul mis tahes õigustust ei ole.

2-13-331 Kostja asus vastuses hagile seisukohale, et hageja ei ole oma nõuet tõendanud, kuna võlatunnistuse allkirjastamine ei tõenda rahaliste vahendite üleandmist pankrotivõlgnikule ning et laenu andmine sularahas ei ole eluliselt usutav. Hageja märkis, et laenu andmine toimus aastatel 2007-2010 (k.a) ning laen anti üle osadena vastavalt vajadusele. Laen anti peamiselt sularahas, kuid osaliselt ka pangaülekannetena. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et ülekannetest nähtuvalt on tuvastatav laenu andmine üksnes 147 euro ulatuses – ka 27. märtsil 2009.a ja 09. mail 2009.a üle kantud rahalised vahendid selgitusega „toetus”, summas vastavalt 63.91 eurot ja 95.87 eurot, olid antud laenuna. Ka nimetatud rahalised vahendid tuli hagejale tagastada. Hageja on andnud pankrotivõlgnikule laenu pangaülekannetena 306.78 eurot. Pooltevaheliste suhete mitteformaalsuse tõttu on tavapärane, et laenu anti ka kirjaliku lepinguta ning vastavalt vajadusele väiksemates summades. Kokku andis hageja pankrotivõlgnikule sularahas laenu 10 430.38 eurot. Ühtlasi rõhutab hageja, et tegemist ei olnud sihtotstarbelise laenuga – hageja ei kontrollinud, kas ja kuidas laenu kasutati, kuid vajadus täiendavate rahaliste vahendite järele tekkis hagejale teadaolevalt olulistest ja planeerimatutest väljaminekutest seoses menetlusega tsiviilasjas nr 2-07-34635. Puutuvalt menetlusse tsiviilasjas nr 2-13-335 ning pankrotivõlgniku poolt tema abikaasa emalt raha laenamisse märgib hageja, et pidev laenamine kinnitab seda, et pankrotivõlgnik vajas rahalist abi juba 2007. aastal. Seetõttu on ainetu kostja viide pankrotivõlgniku piisavale püsivale sissetulekule, mis justkui välistaks hagejalt laenu võtmise. Hageja märgib, et kostja poolt hagivastuses esitatud arvestus kinnitab, et poolte vahel toimusid arveldused ka sularahas. Nii on hageja tagastanud pankrotivõlgnikule 30. septembri 2009.a ülekandega varasemalt sularahas saadud laenu. Vastupidiselt kostja tõlgendusele kinnitavad esitatud tõendid, et poolte vahel toimus arveldamine ka sularahas. Hageja juhib siinjuures tähelepanu hagiavaldusele lisatud pankrotivõlgniku XXX ajutise pankrotihalduri ehk kostja arvamusele ja tööaruandele, mille punktis 3.6 on kostja sedastanud: „Ajutine haldur on tuvastanud arvelduskonto väljavõtetelt järgmisi asjaolusid. /--/ XXX on teinud suurtes summades sularaha sissemakseid.“ Kuivõrd kostja ise on tuvastanud, et pankrotivõlgnik on teinud suurtes summades sularaha sissemakseid, on täiesti alusetu ning ilmselgelt pahatahtlik kostja väide, mille kohaselt ei ole laenu sularahas andmine eluliselt usutav. Võlatunnistuse õiguslikku olemusse puutuvalt jääb hageja hagiavalduses esitatud seisukohale. Tegemist on võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 teise alternatiivi tähenduses – lepinguga, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kuna VÕS § 30 lg 1 ei sisalda deklaratiivset võlatunnistust, on hageja seisukohal, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Hageja rõhutab, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist on võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 teise alternatiivi tähenduses – lepinguga, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Riigikohus on väljendanud üheselt mõistetavat ja konkreetset seisukohta: VÕS §-s 30 ei sisaldu deklaratiivne võlatunnistus (Lahend nr 3-2-1-23-11 p 13). Riigikohus on 17. jaanuari 2011.a kohtuotsuses kohtuasjas nr 3-2-1-146-11 asunud seisukohale, et deklaratiivse võlatunnistuse andmine tähendab eelkõige VÕS § 396 lg 2 rakendamist, mille kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Hageja leiab, et käesoleval juhul ei ole pankrotivõlgnik võlgnenud rahasummat muul alusel, st võlatunnistuse näol ei ole tegemist muu kohustuse kokkuleppel laenuna võlgnemise tunnistamisega, vaid laenulepingust tuleneva kohustuse olemasolu tunnistamisega. Riigikohus on ka selgitanud, et: võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu

2-13-331 ja ulatusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (Lahend nr 3-2-1-15-09 p 12). Hageja selgitab, et võlatunnistuse andmise põhjuseks oli kirjaliku laenulepingu puudumine hageja ja võlgniku vahel, mistõttu oli eesmärgiks luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Hageja huvi võlatunnistuse saamiseks oli suunatud just sellele, et võlgnikupoolse laenusumma tagasimaksmise kohustuse rikkumise korral oleks hagejal võimalik võlatunnistuse kui eraldiseisva nõudealuse pinnalt laenusumma tagasimaksmist nõuda. Kirjaliku laenulepingu puudumise tõttu oleks hagejal olnud vaidluse korral oluliselt keerulisem nõuet tõendada. Hageja selgitab, et võlasuhte pooled võivad ise kokku leppida võlatunnistuse õiguslikus olemuses. Kostja subjektiivne ja põhjendamata arvamus, et 22. detsembril 2010.a allkirjastatud võlatunnistus on deklaratiivne, ei oma käesoleval juhul õiguslikku tähendust. Hagejal ja võlgnikul oli tahe siduda end just abstraktse kohustusega. Kokkuvõtlikult rõhutab hageja, et nii deklaratiivse kui ka konstitutiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Lahend nr 3-21-149-11 p 21). Seega on hageja seisukohal, et on käesoleval juhul temal lasuva tõendamiskoormise võlatunnistuse esitamisega täitnud. Kas tegemist on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega Kohus hageja seisukohtadega ei nõustu ja leiab, tuginedes seadusele ja Riigikohtu seisukohtadele ning asjaolule, et hageja on enda poolt antud selgitustega võlatunnistuse andmise põhjuste kohta, kinnitanud kohtu hinnangul võlatunnistuse deklaratiivsust, et antud juhul oli vaidlusaluse võlatunnistuse puhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus märgib, et antud asjas on hageja esitanud pankrotimenetlusse oma nõude tuginedes pankrotivõlgniku poolt väidetavalt 22.12.2010.a. antud võlatunnistusele. Kohus märgib, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, kuid võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p. 13, p. 15). Hageja on hagiavalduses ise märkinud, et tegemist on võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 teise alternatiivi kohaselt – lepinguga, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kohus leiab, et arvestades võlatunnistuse sisu ning eelviidatud hageja kinnitust, on hageja nõude aluseks olev võlatunnistus deklaratiivne. Kohus käsitleb järgnevalt hageja poolt viidatud Riigikohtu seisukohti koosmõjus hageja hinnanguga nendele ja annab omapoolse tõlgenduse. Hageja väidab, et Riigikohus on väljendanud üheselt mõistetavat ja konkreetset seisukohta: VÕS §-s 30 ei sisaldu deklaratiivne võlatunnistus (Lahend nr 3-2-1-23-11 p 13). Kohus toob järgnevalt välja kogu punkti 13: Kolleegium märgib, et kohtud on ebaõigesti leidnud, et VÕS §-s 30 reguleeritakse deklaratiivset võlatunnistust. Kolleegium on seisukohal, et VÕS §-s 30 reguleeritakse konstitutiivset võlatunnistust (vt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; 9. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-07, p 11). See materiaalõiguse sätte vale kohaldamine ei toonud aga kaasa asja ebaõiget

2-13-331 otsustamist, sest maakohus ei lugenud 23. veebruari 2008. a dokumenti ei abstraktseks ega deklaratiivseks võlatunnistuseks. Kohus märgib, et eelviidatud punktis Riigikohtu poolt viidatud Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, punktis 13 on märgitud, et Riigikohus asus 24. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145) seisukohale, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Muu hulgas märkis kolleegium, et sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Samuti on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-149-11 märkinud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu

2-13-331 hageja ja võlgniku vahel, mistõttu oli eesmärgiks luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Hageja huvi võlatunnistuse saamiseks oli suunatud just sellele, et võlgnikupoolse laenusumma tagasimaksmise kohustuse rikkumise korral oleks hagejal võimalik võlatunnistuse kui eraldiseisva nõudealuse pinnalt laenusumma tagasimaksmist nõuda. Kirjaliku laenulepingu puudumise tõttu oleks hagejal olnud vaidluse korral oluliselt keerulisem nõuet tõendada. Hageja selgitab, et võlasuhte pooled võivad ise kokku leppida võlatunnistuse õiguslikus olemuses. Kostja subjektiivne ja põhjendamata arvamus, et 22. detsembril 2010.a allkirjastatud võlatunnistus on deklaratiivne, ei oma käesoleval juhul õiguslikku tähendust. Hagejal ja võlgnikul oli tahe siduda end just abstraktse kohustusega. Kohus viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-15-09 p 12 kus Riigikohus on selgitanud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Võlatunnistus võib olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-21-06, p 15 ja 3-2-1-149-11 p 20). Nagu kohus eelpool välja tõi, väidab hageja ise, et võlatunnistuse andmise põhjuseks oli kirjaliku laenulepingu puudumine hageja ja võlgniku vahel, seega kinnitab ka hageja ise, et kirjalikku laenulepingut ei olnud. Hageja väited suulise laenulepingu kohta on jäänud paljasõnaliseks ja ühepoolseks ning hageja väide, mistõttu oli eesmärgiks luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus, on kohtu hinnangul alusetu, kuivõrd hageja ise väidab, et oli kostjale raha andnud ja et kostjal oli seega hageja ees kohustus raha tagastada ning hagejal juba väidetav nõudealus olemas. Samuti väidab ka hageja ise, et hageja huvi võlatunnistuse saamiseks oli suunatud just sellele, et võlgnikupoolse laenusumma tagasimaksmise kohustuse rikkumise korral oleks hagejal võimalik võlatunnistuse kui eraldiseisva nõudealuse pinnalt laenusumma tagasimaksmist nõuda. Kirjaliku laenulepingu puudumise tõttu oleks hagejal olnud vaidluse korral oluliselt keerulisem nõuet tõendada, mistõttu on kohtu hinnangul täidetud Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-21-06, p 15 ja nr 3-2-1-149-11 p 20 sätestatud eeldused ja võlatunnistusega on soovitud üksnes kinnitada olemasolevat võlga ja vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist, mistõttu on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Samuti lähtub kohus võlatunnistusest endast (tl 8). Nimelt kuigi hageja väidab, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus ja et hagejal ja võlgnikul oli tahe siduda end just abstraktse kohustusega, ei nähtu vastavad asjaolud võlatunnistusest. Nagu tuleb välja eelpool viidatud Riigikohtu lahenditest on Riigikohus seisukohal, et poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja (vt nt lahend nr 3-2-1-21-06). Kohus märgib, et võlatunnistuses kostja üksnes kinnitab oma võlgnevust hageja ees, kuid ei ole toodud ühtegi viidet ei laenule ega mingisugusele laenulepingule. Vastupidi võlatunnistusest nähtub, et kostja kinnitab juba olemasolevat võlga. Seda nii sõnastust grammatiliselt tõlgendades kui ka võlatunnistuses sätestatud kogumis hinnates. Nõude tõendatus

2-13-331 Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-149-11 punktis 21 märkinud, et mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). Kostja vastuväide nõudele on, et kostja ei ole saanud võlatunnistuses märgitud raha hagejalt, välja arvatud summa, mis on tõendatud kontoväljavõtetega. Kohus märgib, et mil viisil ja millise perioodi vältel laenusumma üle anti, hagimaterjalidest ei selgu. Märgitud on vaid, et rahalised vahendid olid peamiselt vajalikud tsiviilasjas nr 2-0734635 raames osutatud õigusabi eest tasumiseks. Kohus on antud asjas tuvastanud, et hageja teinud pankrotivõlgnikule järgmised ülekanded: 27.03.2009 1000 krooni ehk 63,91 eurot „toetus“ Swedbank AS; 09.05.2009 2000 krooni ehk 127,82 eurot „toetus“ Swedbank AS; 30.09.2009 6000 krooni ehk 383,47 eurot „laenu tagastus“ Swedbank AS; 30.07.2010 2300 krooni ehk 147 eurot „laen“ Swedbank AS. Kokku 11 300 krooni ehk 722,20 eurot Kohtule jääb ebaselgeks hageja väide, et kostja poolt hagivastuses esitatud arvestus kinnitab, et poolte vahel toimusid arveldused ka sularahas. Nii on hageja tagastanud pankrotivõlgnikule 30. septembri 2009.a ülekandega varasemalt sularahas saadud laenu. Vastupidiselt kostja tõlgendusele kinnitavad esitatud tõendid, et poolte vahel toimus arveldamine ka sularahas. Nimelt tõendab hageja väide ja viidatud asjaolu kohtu hinnangul üksnes seda, et justnimelt hageja oli see, kes arveldas ülekannetega, mitte sularahas ning mitte ühelgi mõistetaval kujul ei tõenda hageja väide ja viidatud asjaolu, et mõlemad pooled oleksid sularahas arveldanud. Antud asjas on tuvastatud, et kostja (s.o pankrotivõlgnik) hagejale ülekandeid teinud ei ole. Kontoväljavõtetest nähtuvalt on hageja pankrotivõlgnikule üle kandnud kokku 722.20 eurot, millest 191.73 eurot on üle kantud selgitusega „toetus“, 383.47 eurot selgitusega „laenu tagastus“ ning 147 eurot selgitusega „laen“, mistõttu on kostja hinnangul tuvastatav hageja poolt pankrotivõlgnikule laenu andmine vaid summas 147 eurot. Hageja väidab vastu, et ka 191.73 eurot, mis on üle kantud selgitusega „toetus“ on mõeldud laenuna. Kohus nõustub sisuliselt hageja vastava väitega ja leiab, et 191.73 eurot, mis on üle kantud selgitusega „toetus“ võib tõlgendada koos 147 euroga kui kostja kohustusena summa hagejale tagastada. Kohus leiab, et kontoväljavõtetega on kostja oma tõendamiskoormuse täitnud ja veenvalt tõendanud, et suuremas summas, kui 338.73 eurot kostjal võlatunnistusest tulenevat kohustust hageja ees ei ole. Seega tuleb tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest ülejäänud nõude osas jätta hagi rahuldamata (Riigikohtu Lahend nr 3-2-1-149-11 p 21 ja nr 3-2-1-21-06 p 15). Hageja väidab, et ülejäänud osas anti raha üle sularahas, kuid jätnud oma väite täielikult tõendamata. Hageja on enda väite esitanud üksnes paljasõnaliselt, kuid pidanuks sularaha andmist tõendama. Kohus märgib, et kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et tema ei ole hagejalt sularaha saanud, vaid hageja saab tõendada, millal ja kui palju hageja kostjale raha üle andis.

2-13-331

Seejuures leiab kohus, et ei ole eluliselt usutav, et laenu andmine võis toimuda sularaha üleandmise teel. Hageja poolt väidetud summade (kokku 168 000,00 kr) üleandmine sularahas on kohtu hinnangul sugulaste vahel üldjuhul ebamõistlik ning arvestades, et kostja tasus oma õigusabi kulude eest ülekannetega, siis ka antud juhul tarbetu. Kontoväljavõtetelt on tuvastatav laenu andmine üksnes summas 338.73 eurot. Võlatunnistuse andmetel on laenusumma 10 737,16 eurot. Tekib põhjendatud küsimus, et kuigi pankrotivõlgnik on hageja lähikondne (isa), siis miks hageja oleks pidanud andma väidetava laenusumma 168 000 krooni sularahas, kui ta on pidanud vajalikuks teha ülekandeid palju väiksemates summades? Eeltoodu annab aluse kahelda, et hageja ei ole tegelikkuses võlatunnistuses märgitud summat pankrotivõlgnikule laenuna andnud. Alust kahelda, et hageja poolt ei ole antud laenu võlatunnistuses märgitud ulatuses, annavad järgnevad asjaolud. Hageja on selgitanud, et tema poolt antud rahalised vahendid olid vajalikud peamiselt tsiviilasja nr 2-07-34635 raames osutatud õigusteenuste eest tasumiseks. Nimetatud tsiviilasjas mõistis Tallinna Ringkonnakohus 22.12.2010.a. otsusega XXX(pankrotis) välja leppetrahvi konkurentsikeelu rikkumise ja konkurentsikeelu rikkumise jätkamise eest, kokku 297 285.40 krooni ning viivised. Kohtuotsusest nähtuvalt esindas tsiviilasjas pankrotivõlgnikku vandeadvokaat Margus Lentsius, kes tegutseb Advokaadibüroo Lentsius&Talts OÜ kaudu. Pankrotivõlgniku kontoväljavõtetest nähtuvalt on pankrotivõlgnik nimetatud advokaadibüroole tasunud arveid kokku 172 445.19 krooni ehk 11 021.26 eurot. Kohus märgib, et pankrotivõlgniku kontoväljavõtetest nähtub, et pankrotivõlgnikul oli endal piisavalt sissetulekuid, et tasuda eelpool väljatoodud advokaadibüroo arved enda püsivatest sissetulekutest. Hagi pankrotivõlgniku vastu esitati 10.09.2007.a. Alates nimetatud kuupäevast kuni 25.01.2011.a, mil tasuti pankrotivõlgniku poolt viimane advokaadibüroo arve, olid pankrotivõlgniku peamised st püsivad sissetulekud kontoväljavõtetes kajastatust tulenevalt kokku 42 739.37 eurot, s.o 668 725.83 krooni. Lisaks nähtub kontoväljavõtetest, et Hagejal on lisaks XXX OÜ poolt teostatud tasumistele olnud ka mõningal määral teisi sissetulekuid. Pankrotivõlgniku AS-is Swedbank ning AS-is SEB Pank avatud arvelduskontode väljavõtetest nähtuvalt moodustasid pankrotivõlgniku sissetulekud (laekumised) arvelduskontodele 2007. aastal kokku 376 078.70 krooni (24 035.81 eurot); 2008. aastal kokku 495 173.10 krooni (31 647.33 eurot); 2009. aastal 668 099.43 krooni (42 699.34 eurot); 2010. aastal 465 834.54 krooni (29 772.25 eurot) ning 2011.a. 9 461.92 eurot (148 046.88 krooni). Seega on väidetava laenuperioodil vältel pankrotivõlgniku arvelduskontodele laekunud kokku 2 153 232.65 krooni (137 616.65 eurot). Samuti on kohus tuvastanud, et Harju Maakohtu menetluses oli tsiviilasi 2-13-335, milles kohus lahendas analoogset vaidlust. Ka seal on hageja, kes on samuti pankrotivõlgnik XXXlähikondne1 (abikaasa ema) ning väidetavalt andnud XXX sularahas laenu (19 000 eurot), mis olid selgituse kohaselt samuti vajalikud peamiselt tsiviilasja nr 2-07-34635 raames osutatud õigusabi eest tasumiseks. Arvestades, et kohtule teadaolevatel andmetel (mida hageja ei ole ka mis tahes tõenditega ümber lükanud) on pankrotivõlgniku poolt õigusteenuste osutamise eest tsiviilasjas 2-0734635 kokku tasutud 11 021.26 eurot, pankrotivõlgniku laekumised kontodele moodustavad kohtuvaidluse perioodil 2 153 232.65 krooni (137 616.65 eurot), pankrotivõlgnik on tsiviilasja nr 2-07-34635 raames osutatud õigusabi eest tasumiseks väidetavalt laenanud 19 000 eurot, hagejat esindab viidatud vaidluses samuti vandeadvokaat M. Lentsius, kes on ühtlasi tsiviilasjas nr 2-07-34635 olnud pankrotivõlgnik XXX esindaja ei ole eluliselt usutav, et pankrotivõlgnik võis hagejalt sularahas laenata laenusumma 10 737.16 eurot ning tekib

2-13-331 põhjendatud küsimus, et miks pidi kostja võtma 11 021.26 euro tasumiseks laenu kokku 29 737.16 eurot. Kohtu hinnangul on hageja selgitused vastuolulised ja ebausutavad. Eeltoodut kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kontoväljavõtetega on kostja oma tõendamiskoormuse täitnud ja veenvalt tõendanud, et suuremas summas, kui 338.73 eurot kostjal võlatunnistusest tulenevat kohustust hageja ees ei ole. Ülejäänud nõude osas tuleb hagi jätta rahuldamata, kuivõrd hageja ei ole ülejäänud summa sularahas andmist tõendanud ja seega suuremas ulatuses, kui 338.73 eurot oma nõuet tõendanud ja hagi tuleb summat 338.73 eurot ületavas osas rahuldamata jätta. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuivõrd hagist rahuldati ligikaudu 3,16 %, tuleb jätta poolte menetluskuludest 3,16 % kostja ja 96,84 % hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/Digitaalselt allkirjastatud/ Hannes Olev Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.