Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks
Kohtuasi
Harry Väli hagi Margo Väli (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma vastu nõude tunnustamiseks Margo Väli pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-331
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Harry Väli kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Harry Väli, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja Margo Väli (pankrotis) pankrotihaldur Toomas Saarma
Asja läbivaatamise kuupäev
12. jaanuar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-331 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Tagastada Harry Väli kassatsioonkaebuselt 16. juulil 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot Advokaadibüroo Lentsius & CASUS OÜ kontole nr EE951010220072173010.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harry Väli (hageja) esitas 4. jaanuaril 2013 Harju Maakohtule hagi Margo Väli (pankrotis) pankrotihalduri Toomas Saarma (kostja) vastu, milles palus tunnustada hageja 10 717 euro 16 sendi suurust nõuet Margo Väli (pankrotis, võlgnik) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 27. aprilli 2012. a määrusega välja võlgniku pankroti ja määras pankrotihalduriks Toomas Saarma.
Hageja väidete kohaselt andis ta aastatel 2007–2010 võlgnikule laenu 10 737 eurot 16 senti (168 000 krooni), mille võlgnik kohustus tagastama hiljemalt 31. detsembriks 2012. Hageja andis laenusumma võlgnikule üle mitmes osas ja vajadust mööda nii sularahas kui ka pangaülekannetena. Võlgnik vajas raha selleks, et tasuda õigusabi eest tsiviilasjas nr 2-07-34635 (AS-i Rekal Eesti hagi võlgniku vastu). Kuna tegu oli perekonnasiseste tehingutega, olid laenulepingud suulised. Laenulepingutest tuleneva kohustuse olemasolu kinnitamiseks allkirjastas võlgnik 22. detsembril 2010 võlatunnistuse. Hageja esitas võlatunnistusest tuleneva nõude võlgniku pankrotimenetluses. Pankrotihaldur vaidles
6.detsembril 2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele täies ulatuses vastu.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja nõude aluseks on deklaratiivne võlatunnistus, mille kehtivus on seotud algse kohustuse kehtivusega. Hageja ei ole oma nõuet tõendanud, kuna võlatunnistuse allkirjastamine ei tõenda, et ta andis raha võlgnikule üle. Laenu andmine sularahas ei ole eluliselt usutav. Võlgniku konto väljavõtetest nähtub, et hageja on võlgnikule üle kandnud ainult 722 eurot 20 senti ja sellest vaid 147 eurot on üle kantud selgitusega „laen". Kostjale teadaolevalt on võlgnik tsiviilasjas nr 2-07-34635 tasunud õigusabi eest kokku 11 021 eurot 26 senti, võlgnikule laekus kohtuvaidluse ajal kontodele raha aga kokku 137 616 eurot 65 senti. Lisaks on võlgnik samas tsiviilasjas õigusabi eest tasumiseks väidetavalt laenanud veel ka 19 000 eurot. Eelnevast tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et võlgnik võis hagejalt laenata 10 737 eurot 16 senti sularahas.
3.Harju Maakohus rahuldas 19. detsembri 2013. a otsusega hagi osaliselt ja tunnustas hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses 338 euro 73 sendi ulatuses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskuludest jättis maakohus 96,84% hageja ja 3,16% kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja nõude aluseks deklaratiivne võlatunnistus ja sellisel juhul peab võlgnik kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Konto väljavõtetest nähtuvalt on hageja võlgnikule üle kandnud kokku 722 eurot 20 senti, millest 191 eurot 73 senti on üle kantud selgitusega „toetus", 383 eurot 47 senti selgitusega „laenu tagastus" ja 147 eurot selgitusega „laen". Seega on võlgniku konto väljavõtetega tõendanud, et tal on võlatunnistusest tulenevalt hageja vastu ainult 338 euro 73 sendi suurune kohustus. Hageja väitel anti ülejäänud laenusumma üle sularahas, kuid hageja ei ole seda tõendanud. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et võlgnik ei ole hagejalt sularaha saanud, vaid hageja saab tõendada, millal ja kui palju ta võlgnikule raha üle andis. Eluliselt ei ole usutav, et hageja võis võlgnikule anda laenu sularahas. Hageja väidetud summa üleandmine sularahas oleks ka sugulaste vahel üldjuhul ebamõistlik, eriti arvestades, et kostja tasus oma õigusabi kulude eest pangaülekannetega. Alust kahelda, et hageja ei andnud võlgnikule laenu võlatunnistuses märgitud ulatuses, annab ka see,
et võlgniku konto väljavõtetest nähtuvalt oli tal kohtumenetluse ajal, mil ta pidi tasuma õigusabi eest, endal piisavalt sissetulekuid. Harju Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-13-335, milles kohus lahendas analoogset vaidlust. Selle vaidluse asjaolude kohaselt andis võlgnikule sularahas 19 000 euro suuruse laenu ka võlgniku lähikondne (abikaasa ema) ja väidetavalt on ka see laen antud selleks, et võlgnik saaks tasuda õigusabi eest tsiviilasjas nr 2-07-34635. Kuna võlgnik tasus tsiviilasjas nr 2-07-34635 õigusabi eest kokku 11 021 eurot 26 senti, tema kontodele laekus kohtuvaidluse ajal 137 616 eurot 65 senti ja kuna võlgnik on samal otstarbel väidetavalt laenanud 19 000 eurot ka oma abikaasa emalt, ei ole eluliselt usutav, et võlgnik võis hagejalt sularahas laenata 10 737 eurot 16 senti. Hageja selgitused on vastuolulised ja ebausutavad. Tõendatud on, et võlgnikul on hageja vastu võlatunnistusest tulenevalt vaid 338 euro 73 sendi suurune kohustus. Seega jääb hagi ülejäänud nõude ulatuses rahuldamata.
4.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskuludest 96,84% hageja kanda, ning teha uue otsuse, millega tunnustada hageja 10 737 euro 16 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. juuni 2014. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Menetluskulud apellatsiooniastmes jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jagas maakohus osaliselt valesti tõendamiskoormise, kuid see ei muuda maakohtu otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. Maakohus leidis, et hageja oleks pidanud tõendama laenu andmist, ja jättis hagi rahuldamata seepärast, et hageja ei tõendanud, et ta on võlgnikule sularahas laenu andnud. Võlatunnistuse andmise tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine. See tähendab, et kohustatud isik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et nõue on lõppenud või et seda ei eksisteeri. Samas peab hageja välja tooma asjaolud, millest saab järeldada, et ta andis võlgnikule võlatunnistuse aluseks oleva laenu. Hageja esiletoodud asjaoludest ei saa aga järeldada, et ta on võlgnikule laenu andnud. Hageja väitel anti laenu sularahas selleks, et võlgnik saaks tasuda tsiviilasjas nr 2-07-34635 õigusabi eest. Kuid hageja ei ole esile toonud, millise summa, millal ja kus ta võlgnikule üle andis. Ekslik on hageja arusaam, et nõude alusena on piisav tuua esile, et kohustatud isik on andnud deklaratiivse võlatunnistuse. Kuna hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, millal ta andis võlgnikule laenu, mille kohta vormistati võlatunnistus, siis on lõppastmes õige maakohtu otsus, et hagi tuleb osaliselt jätta rahuldamata. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et hageja on kandnud panga kaudu võlgnikule üle ka väiksemaid
summasid ja seega ei ole suurema summa sularahas üleandmine tõenäoline. Kohtule on esitatud tõendid, millest nähtub, et tsiviilasjas nr 2-07-34635 tasus võlgnik õigusabi eest kokku 11 021 eurot 26 senti. Maakohus on tuvastanud, et võlgnikul oli piisavalt vahendeid, et õigusabi eest ise tasuda, ja samuti on talle õigusabi eest tasumiseks laenu andnud abikaasa ema. Seda, et õigusabi eest oleks advokaadibüroole tasutud sularahas, ei ole hageja maakohtus väitnud. Kuigi võlgnik on teinud oma pangakontole suurtes summades sissemakseid sularahas, ei kinnita see, et just hageja andis talle laenu. Sularaha sissemaksete tegemist ei saa väidetava laenu andmisega seostada, sest hageja ei ole esile toonud, millal ta võlgnikule sularahas laenu andis.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus valesti sisustanud võlatunnistuse andmisega kaasneva ümberpööratud tõendamiskoormise. Võlatunnistuse olemusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et võlausaldaja peab täiendavalt põhistama ja tõendama võlatunnistuse andmisele eelnenud võlasuhte asjaolusid. Laenusumma üleandmist laenusaajale tõendab võlatunnistus. Võlatunnistuse järgi eeldatakse, et kohustus eksisteerib võlatunnistuses sätestatud kujul. Praegu pidi hoopis kostja tõendama, et võlga tegelikult ei ole. Teistsugusele järeldusele jõudmisel on kohtud rikkunud TsMS § 230 lg-t 1. Deklaratiivse võlatunnistuse korral saaks hagi rahuldamata jätta vaid siis, kui kostja tõendab, et laenusummat vaatamata võlatunnistusele võlgnikule tegelikult üle ei antud või et laenukohustus on juba täidetud. Kohtud ei pidanud hindama, kas kogutud tõenditega on tõendatud võlatunnistuse aluseks oleva võlasuhte olemasolu, vaid kas on tõendatud kostja vastuväide, et võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole. Seega ei ole õige ega asjakohane kohtute seisukoht, et võlgniku pangakonto väljavõttest, ajutise pankrotihalduri aruandest ning võlgniku rahavajadusest tulenevalt ei ole võimalik järeldada, et hageja andis võlgnikule laenu. Raha üleandmise tõendatus ei sõltu sellest, milleks võlgnik laenu vajas või milleks ta seda kasutas. Kohtud eksisid oluliselt TsMS § 232 lg 1 kohaldamisel. Menetluses kogutud tõenditega ei ole kooskõlas järeldus, et võlgnikul ei ole võlatunnistuses märgitud kohustust tekkinud.
7.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
9.Hageja palus tunnustada enda 10 717 euro 16 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Nõude alusena tugines hageja 22. detsembril 2010 tema ja võlgniku vahel allkirjastatud võlatunnistusele. Hageja väidete kohaselt andis ta võlgnikule laenu sularahas. Kostja vastuväidete
kohaselt ei ole võlgnik hagejalt hagis märgitud ulatuses laenu saanud.
10.Maakohus rahuldas hageja nõude üksnes 338 euro 73 sendi ulatuses ja jättis seega 10 378 euro 43 sendi ulatuses rahuldamata. Eelnimetatud ulatuses jäi hagi rahuldamata põhjendusega, et hageja ei ole tõendanud raha üleandmist võlgnikule ja kuna võlatunnistus, mille alusel hageja nõude esitas, oli deklaratiivne, siis ei tulenenud võlatunnistusest iseseisvat kohustust ulatuses, milles võlatunnistuse aluseks väidetavalt olnud võlasuhet tegelikult ei eksisteerinud. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas kohtud jätsid hageja nõude 10 378 euro 43 sendi ulatuses õigesti tunnustamata.
11.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kostja tõendada negatiivset asjaolu ehk seda, et võlgnik raha ei saanud. Võlgniku kontoväljavõttega on tõendatud, et võlgnik ei saanud hagejalt rohkem kui 338 eurot 73 senti, samuti ei ole laenu andmine võlgnikule võlatunnistuses märgitud ulatuses eluliselt usutav, sest võlgnikul oli piisavalt sissetulekuid, et tasuda õigusabi eest tsiviilasjas nr 2-07-34635 ja ta oli laenanud selleks veel 19 000 eurot. Kokkuvõttes leidis maakohus, et hageja ei ole laenu andmist tõendanud. Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale, et maakohus jagas valesti tõendamiskoormise, kui leidis, et hageja pidanuks tõendama laenu andmist. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt tuleb hagi jätta rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole hagiavalduses toonud välja asjaolusid, millest saaks järeldada, et ta andis võlgnikule võlatunnistuse aluseks oleva laenu.
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on küll õigesti asunud seisukohale, et maakohus jagas valesti tõendamiskoormise, kuid samas leidis ekslikult, et hageja esiletoodud asjaoludest ei saa järeldada, et hageja on võlgnikule laenu andnud, kuna hageja ei ole toonud esile, kui suured summad, millal ja kus hageja võlgnikule laenuks andis, ja ekslik on hageja arusaam, et nõude aluseks oleva asjaoluna on piisav, kui hageja toob esile, et kohustatud isik on andnud võlatunnistuse. Riigikohus on varem korduvalt käsitlenud deklaratiivse ja konstitutiivse võlatunnistuse eristamist ning neist tulenevate nõuete maksmapanekut ja vaidlustamist (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p-d 23–24; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, pd 35–37, 41–46). Võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1124-14, p 23; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu
10.detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21).
13.Kohtute tuvastatud asjaoludel oli praegusel juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormise ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.
Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et vaidluses deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude tunnustamise üle võlgniku pankrotimenetluses peab võlatunnistusest tulenevale nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja või pankrotihaldur kostjana tõendama nõude puudumist, kusjuures hagejal piisab nõude tõendamiseks võlatunnistuse esitamisest. Seetõttu on ekslik kohtute seisukoht, et hageja ei ole esitanud laenusuhet tõendavaid asjaolusid. Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas on õige see, et kostja tõendamiskoormis ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma varasemates lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26).
14.Praegusel juhul oli maakohtu arvates kostja täitnud oma põhistamiskohustuse ja seetõttu läks tõendamiskoormis üle hagejale, kes pidi tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue ulatuses, milles ta soovis nõuet tunnustada. Ringkonnakohus, leides küll põhjendatult, et maakohus jaotas ebaõigesti tõendamiskoormise, tõlgendas samas valesti deklaratiivse võlatunnistuse tähendust kohustuse olemasolu tõendamise aspektist, heites hagejale ette asjaolude esitamata jätmist. Samas ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks arutanud pooltega küsimust tõendamiskoormise ümberpöördumisest hageja kahjuks. Kolleegium leiab, et kohtud on otsust tehes rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ja ei ole järginud ka TsMS §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust. TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Sama paragrahvi neljanda lõike järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Maakohtu eelmenetluse materjalidest ega ka 28. novembri 2013. a kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks tõstatanud küsimuse tõendamiskoormise võimalikust ümberpöördumisest või oleks teinud hagejale ettepaneku esitada lisaks võlatunnistusele veel tõendeid. Samuti ei ole ringkonnakohus, menetledes asja kirjalikus menetluses, teinud hagejale ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid, jättes sellega kõrvaldamata maakohtu menetlusõigusnormi olulise rikkumise. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised kõik asjaolud ja tõendid esitama nii varakult, kui menetluslik seisund võimaldab, ja pärast eelmenetluse lõppu võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid üksnes juhul, kui neid ei olnud võimalik mõjuval põhjusel varem esitada. Seega tuleb hagimenetluse alguses hagejal üldjuhul tõendada oma nõude aluseks olevaid asjaolusid ja kostjal oma vastuväiteid. Tõendamiskoormise ümberjaotumisest menetluse kestel tuleb kohtul
kolleegiumi arvates tulenevalt TsMS § 436 lg-test 3 ja 4 ning § 351 lg-st 1 menetlusosalistele teada anda ja võimaldada esitada täiendavaid tõendeid sellel menetlusosalisel, kellele kohtu hinnangul tõendamiskoormis üle läheb. Kohus peab menetluse kestel teada andma tõendamiskoormise ümberjaotumisest vähemalt sel määral, et menetlusosaline saaks sellest aru ja saaks ennast kaitsta. Eriti peaks kohus seda tegema siis, kui hageja toetub selgelt kostja antud võlatunnistusele ja seetõttu on võla puudumise tõendamiskoormis esialgu kostjal.
15.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõrvaldama maakohtu menetlusvea selgitamiskohustuse täitmata jätmise osas. Selleks tuleb kõigepealt võtta seisukoht, kas kostja vastuväited annavad alust tõendamiskoormis ümber pöörata, ja kui ringkonnakohus leiab, et tõendamiskoormise ümberpööramine on põhjendatud, siis anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Seejärel tuleb esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnates otsustada hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine. Kolleegium märgib, et tõendamiskoormise ümberpööramiseks peaks kostja tuginema sellisele asjaolule, mis otseselt viitaks laenusuhte puudumisele ja mille esinemine oleks hageja kontrolli all ning mille kohta kostjal ei oleks objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja on keeldunud asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Näiteks võiks selliseks asjaoluks olla see, et laenuandjal ei olnud nii suurt sissetulekut või nii palju raha, et ta oleks suutnud sellises summas laenu üldse anda, või muu selline asjaolu või asjaolude kogum, mis viitaks võlatunnistuse võimalikule fiktiivsusele.
16.Menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel.
17.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.