HV hagi MV pankrotihaldur Toomas Saarma vastu nõude tunnustamiseks MV pankrotimenetluses 10.06.2015, Tallinn
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.12.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
HV apellatsioonkaebus
Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 3500 eurot
Menetlusosalised esindajad
nende Hageja HV (isikukood XXXXXXXXXXX), hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius Kostja MV pankrotihaldur Toomas Saarma, lepinguline esindaja Sulev Mander
ja
Istungi toimumise aeg
19.05.2015
RESOLUTSIOON
1.Muuta Harju Maakohtu 19.12.2013 otsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutama.
2.HV apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta HV kanda.
EDASIKAEBE KORD
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi
saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtu 27.04.2012 määrusega kuulutati välja MV pankrot ning määrati pankrotihalduriks Toomas Saarma.
2.HV väidete kohaselt andis ta aastatel 2007-2010 MV-le laenu 10 737,16 eurot (168 000 krooni), mille viimane kohustas tagastama hiljemalt 31.12.2012. Laenusumma andis hageja MV-le üle mitmes osas, vastavalt vajadustele nii sularahas kui pangaülekannetena. Rahalised vahendid olid vajalikud peamiselt tsiviilasja nr 2-07-34635 (AS Rekal Eesti hagi MV vastu) raames osutatud õigusabi eest tasumiseks. Menetlus antud tsiviilasjas oli mahukas ja keeruline ning menetluskulud ületasid hagejalt laenatud rahasummat. Kuna tegemist oli perekonnasiseste tehingutega, anti laenu suulise lepingu alusel. Kohustuse olemasolu kinnitamiseks allkirjastas MV 22.12.2010 võlatunnistuse. Tegemist on võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 teise alternatiivi alusel, see on lepinguga, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu.
4.Hageja palus kohtul tunnustada HV nõuet MV pankrotimenetluses summas 10 717,16 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole oma nõuet tõendanud, kuna võlatunnistuse allkirjastamine ei tõenda rahaliste vahendite üleandmist pankrotivõlgnikule ning laenu andmine sularahas ei ole eluliselt usutav.
6.Haldurile teadaolevatel andmetel on pankrotivõlgniku poolt õigusteenuste osutamise eest tsiviilasjas 2-07-34635 kokku tasutud 11 021,26 eurot, pankrotivõlgniku laekumised kontodele moodustavad kohtuvaidluse perioodil 2 153 232,65 krooni (137 616,65 eurot), pankrotivõlgnik on tsiviilasja nr 2-07-34635 raames osutatud õigusabi eest tasumiseks väidetavalt laenanud lisaks 19 000 eurot, seega ei ole eluliselt usutav, et pankrotivõlgnik võis hagejalt sularahas laenata laenusumma 10 737,16 eurot (168 000 krooni). Esimese astme kohtu otsus
7.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas HV nõuet MV pankrotimenetluses summas 338,73 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulud jättis kohus 96,84% ulatuses hageja ja 3,16% ulatuses kostja kanda.
8.Kohus leidis, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega on kinnitatud olemasolevat võlga ja soovitud lihtsustada selle sissenõudmist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-149-11 p-s 21 märkinud, et mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, s.t võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi
2(7)
rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
9.Antud asjas on tuvastatud, et pankrotivõlgnik hagejale ülekandeid teinud ei ole. Konto väljavõtetest nähtuvalt on hageja pankrotivõlgnikule üle kandnud kokku 722,20 eurot, millest 191,73 eurot on üle kantud selgitusega „toetus“, 383,47 eurot selgitusega „laenu tagastus“ ning 147 eurot selgitusega „laen“. Kostja hinnangul on tuvastatav hageja poolt pankrotivõlgnikule laenu andmine vaid summas 147 eurot. Kohus nõustus ka hageja väitega, et 191,73 eurot selgitusega „toetus“ võib tõlgendada koos 147 euroga kui kostja kohustusena summa hagejale tagastada. Seega on kostja konto väljavõtetega oma tõendamiskoormuse täitnud ja veenvalt tõendanud, et suuremas summas, kui 338,73 eurot kostjal võlatunnistusest tulenevat kohustust hageja ees ei ole.
10.Hageja väitel andis ta ülejäänud osa üle sularahas, kuid on jätnud oma väite täielikult tõendamata. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et võlgnik ei ole hagejalt sularaha saanud, vaid hageja saab tõendada, millal ja kui palju ta võlgnikule raha üle andis.
11.Eluliselt usutav ei ole, et laenu andmine võis toimuda sularaha üleandmise teel. Hageja poolt väidetud summade (kokku 168 000 krooni) üleandmine sularahas on kohtu hinnangul sugulaste vahel üldjuhul ebamõistlik ning arvestades, et kostja tasus oma õigusabi kulude eest ülekannetega, siis ka antud juhul tarbetu. Konto väljavõtetelt on tuvastatav laenu andmine üksnes summas 338,73 eurot. Võlatunnistuse andmetel on laenusumma 10 737,16 eurot. Tekib põhjendatud küsimus, et kuigi pankrotivõlgnik on hageja lähikondne (isa), siis miks hageja oleks pidanud andma väidetava laenusumma 168 000 krooni sularahas, kui ta on pidanud vajalikuks teha ülekandeid palju väiksemates summades. Eeltoodu annab aluse kahelda, et hageja ei ole tegelikkuses võlatunnistuses märgitud summat pankrotivõlgnikule laenuna andnud.
12.Alust kahelda, et hageja poolt ei ole antud laenu võlatunnistuses märgitud ulatuses, annavad järgnevad asjaolud: Hageja on selgitanud, et tema poolt antud rahalised vahendid olid vajalikud peamiselt tsiviilasja nr 2-07-34635 raames osutatud õigusabiteenuste eest tasumiseks. Nimetatud tsiviilasjas mõistis Tallinna Ringkonnakohus 22.12.2010 otsusega MV-lt välja leppetrahvi konkurentsikeelu rikkumise ja konkurentsikeelu rikkumise jätkamise eest 297 285,40 krooni ning viivised. Kohtuotsusest nähtuvalt esindas tsiviilasjas võlgnikku vandeadvokaat Margus Lentsius, kes tegutseb Advokaadibüroo Lentsius&Talts OÜ kaudu. Pankrotivõlgniku konto väljavõtetest nähtuvalt on võlgnik advokaadibüroole tasunud arveid kokku 172 445,19 krooni ehk 11 021,26 eurot. Pankrotivõlgniku konto väljavõtetest nähtub, et tal oli endal piisavalt sissetulekuid, et tasuda eelpool väljatoodud advokaadibüroo arved enda püsivatest sissetulekutest. Hagi pankrotivõlgniku vastu esitati 10.09.2007. Alates nimetatud kuupäevast kuni 25.01.2011, mil tasuti pankrotivõlgniku poolt viimane advokaadibüroo arve, olid pankrotivõlgniku peamised st püsivad sissetulekud konto väljavõtetest tulenevalt kokku 42 739,37 eurot, s.o 668 725,83 krooni. Lisaks nähtub konto väljavõtetest, et hagejal on lisaks SACCO OÜ poolt teostatud tasumistele olnud ka mõningal määral teisi sissetulekuid. Pankrotivõlgniku AS-s Swedbank ning AS-s SEB Pank avatud arvelduskontode väljavõtetest nähtuvalt moodustasid võlgniku sissetulekud (laekumised) kontodele 2007. aastal kokku 376 078,70 krooni (24 035,81 eurot); 2008. aastal kokku 495 173,10 krooni (31 647,33 eurot); 2009. aastal 668 099,43 krooni (42 699,34 eurot); 2010. aastal 465 834,54 krooni (29 772,25 eurot) ning 2011. aastal 9461,92 eurot (148 046,88 krooni). Seega on väidetava laenuperioodil vältel pankrotivõlgniku arvelduskontodele laekunud kokku 2 153 232,65 krooni (137 616,65 eurot).
13.Harju Maakohtu menetluses oli tsiviilasi nr 2-13-335, milles kohus lahendas analoogset vaidlust. Ka seal on hageja, kes on samuti pankrotivõlgnik MV lähikondne (abikaasa ema) väidetavalt andnud MV-le sularahas laenu (19 000 eurot), mis olid selgituse kohaselt samuti vajalikud peamiselt tsiviilasjas nr 2-07-34635 osutatud õigusabi eest tasumiseks.
3(7)
14.Arvestades, et kohtule teadaolevatel andmetel (mida hageja ei ole ka mis tahes tõenditega ümber lükanud) on pankrotivõlgniku poolt õigusteenuste osutamise eest tsiviilasjas 2-0734635 kokku tasutud 11 021,26 eurot, pankrotivõlgniku laekumised kontodele moodustavad kohtuvaidluse perioodil 2 153 232,65 krooni (137 616,65 eurot), pankrotivõlgnik on tsiviilasja nr 2-07-34635 raames osutatud õigusabi eest tasumiseks väidetavalt laenanud 19 000 eurot, hagejat esindab viidatud vaidluses samuti vandeadvokaat Margus Lentsius, kes on ühtlasi tsiviilasjas nr 2-07-34635 olnud pankrotivõlgnik MV esindaja, ei ole eluliselt usutav, et pankrotivõlgnik võis hagejalt sularahas laenata laenusumma 10 737,16 eurot. Tekib põhjendatud küsimus, et miks pidi kostja võtma 11 021,26 euro tasumiseks laenu kokku 29 737,16 eurot. Kohtu hinnangul on hageja selgitused vastuolulised ja ebausutavad.
15.Eeltoodut kogumis hinnates on kostja kontoväljavõtetega oma tõendamiskoormuse täitnud ja veenvalt tõendanud, et suuremas summas kui 338,73 eurot kostjal võlatunnistusest tulenevat kohustust hageja ees ei ole. Seega ülejäänud nõude osas tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
16.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud 96,84% ulatuses hageja kanda ning teha uus otsus, millega tunnustada HV nõuet MV pankrotimenetluses summas 10 737,16 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena ja kõik menetluskulud jätta kostja kanda.
17.Maakohus on ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise ning asunud tõendeid hinnates ebaõigele seisukohale, et võlatunnistus ei tõenda rahaliste vahendite üleandmist. Riigikohus on väljendanud seisukohta, mille kohaselt on nii deklaratiivse kui ka konstitutiivse võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel (06.02.2012 otsus 3-2-1-149-11). Võlatunnistuse kui eelkõige tõenduslikel eesmärkidel koostatava dokumendi sisu ja tähendus seisnebki just selles, et võlatunnistuse andja välistab ebaselguse võlasuhtes ja kinnitab, et kohustus eksisteerib kinnituse sisu kohaselt. Võlatunnistuse esitamisega täitis hageja endapoolse tõendamiskoormise. Hagi rahuldamata jätmiseks tuleb kostjal tõendada, et pankrotivõlgnikul ei ole võlatunnistusega tunnistatud kohustust.
18.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja väidetud summade üleandmine sularahas on sugulaste vahel üldjuhul ebamõistlik ning käesoleval juhul ka tarbetu, kuivõrd kostja tasus oma õigusabikulude eest ülekannetega. Maakohus on jätnud oma seisukohad põhjendamata ning olulised asjaolud tuvastamata. Esiteks on maakohus asja lahendanud, lähtudes ebaõigest eeldusest, mille kohaselt sõltub rahaliste vahendite üleandmise tõendatus sellest, milleks võlgnik laenu vajas või kulutas. Kui võlgnik laenu muuks otstarbeks vajas või kasutas, ei anna see alust väita, et tal puudub laenulepingust tulenev kohustus hageja ees. Teiseks ei ole maakohus mitte kuidagi põhjendanud sugulaste vahel sularaha üleandmise ebamõistlikkust. Kolmandaks ei ole kohus tuvastanud, et võlgnik tasus õigusabikulude eest üksnes ülekannetega elik ei ole tõendatud asjaolu, et võlgnik ei oleks õigusabikulude eest tasunud ka sularahas.
19.Maakohus on eksinud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatu vastu ka seetõttu, et jättis tähelepanuta hageja väljatoodud ajutise halduri aruande punktis 3.6 sedastatu, mille kohaselt on võlgnik teinud suurtes summades sularaha sissemakseid enda arveldusarvetele. Käesoleval juhul ei ole maakohus analüüsinud ajutise halduri aruannet ega põhjendanud, miks ta viidatud tõendit ei arvesta. Ajutise halduri aruandega on tõendatud, et võlgnik on saanud ja kasutanud suurtes summades sularaha.
20.Maakohus on hagi osaliselt rahuldamata jätmisel ekslikult tuginenud asjaolule, et võlgnikul oli piisavalt rahalisi vahendeid, et kanda tsiviilasja nr 2-13-335 õigusabikulud ise. Samas on kohus jätnud tuvastamata võlgniku võimalike kohustuste ulatuse vaidlusalusel perioodil. Ainuüksi võlgniku sissetuleku suurus ei saa tõendada asjaolu, et võlgnikul olid temal lasuvate kohustuste täitmiseks rahalised vahendid olemas.
4(7)
Vastus apellatsioonkaebusele
21.Kostja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
22.Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2014 otsusega jäeti maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 12.03.2015 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
23.Kolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tunnistaja ütlused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb muuta aga maakohtu otsuse põhjendusi.
24.Hageja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata ja tema nõude MV pankrotimenetluses tunnustamata. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
25.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jaganud ebaõigesti tõendamiskoormise. Maakohus leidis, et hageja oleks pidanud tõendama laenu andmist ja kuna hageja ei ole sularahas laenu üleandmist tõendanud, jättis maakohus hagi rahuldamata. Kolleegium sellise tõendamiskoormise jaotusega ei nõustu. MV andis 22.12.2010 võlatunnistuse, mille osas maakohus leidis õigesti, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mille tagajärjeks oli tõendamiskoormise muutumine. 22.12.2010 võlatunnistuses andmisega tunnistab MV raha saamist ja kohustub tagastama võla 10 737,16 eurot hiljemalt 31.12.2012. Sellise võlatunnistuse eesmärgiks on lihtsustada nõude sissenõudmist ja selle tulemusena muutub tõendamiskoormis, mis tähendab, et kohustatud isik peab nõudest vabanemiseks tõendama, et nõue on lõppenud või nõuet ei eksisteeri.
26.Seega lasub võla puudumise tõendamise koormis kostjal, mis ei ole aga piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26).
27.Praegusel juhul oli maakohtu arvates kostja täitnud oma põhistamiskohustuse ja seetõttu läks tõendamiskoormis üle hagejale, kes pidi tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue ulatuses, milles ta soovis nõuet tunnustada. Samas ei ole maakohus arutanud pooltega küsimust tõendamiskoormise ümberpöördumisest hageja kahjuks ning maakohus ei ole seetõttu järginud TsMS §-st 351 tulenevat selgitamiskohustust. Selle vea parandamiseks viis ringkonnakohus läbi kirjaliku eelmenetluse, selgitas hagejale, et tõendamiskoormis on ringi pöördunud ja andis hagejale tähtaja tõendite esitamiseks, mis tõendaksid raha üleandmise võlgnikule.
28.Hageja taotles pankrotivõlgniku tunnistajana ülekuulamist, millise taotluse ringkonnakohus rahuldas. Kostja esitas omapoolsed seisukohad, milles märkis, et hageja peaks tõendama, et ta oli üldse võimeline võlgnikule 168 000 krooni laenu andma ning selleks ei ole piisavad võlgniku ütlused ( pankrotihalduri seisukoht p 2.3, tl 188).
29.Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja oma tõendamiskoormist täitnud, ehkki talle selgitati olukorda ja anti selleks võimalus. Hageja ei ole esitanud mingeid põhistusi ega tõendeid oma laenu andmise võime kohta.
5(7)
30.Võlgniku ütlused ei sisalda täiendavat teavet võrreldes tema poolt antud võlatunnistusega ega muuda usutavamaks raha tegelikku üleandmist. Hageja on pankrotivõlgniku isa, seega võlgniku lähikondne ning seega huvitatud hagi rahuldamisest, mistõttu tuleb pankrotivõlgniku ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Lisaks on hageja väited ja võlgniku ütlused liiga pealiskaudsed, mis ei näita võlasumma kujunemist. Asjaolude kohaselt andis isa korduvalt pojale raha vastavalt vajadusele tsiviilasjas nr 2-07-34635 õigusabikulude tasumiseks sularahas ilma raha üleandmise kohta märkmeid tegemata. Hageja ei ole välja toonud iga laenuandmise juhtu. Võlgnik väitis, et küsis isalt raha vastavalt selleks otstarbeks, kui tuli maksta mingi riigilõiv või advokaadi arve, kuid ei ole samuti välja toonud, millise summa ja millise arve maksmiseks ta küsis. Sellest järeldub, et raha andmise üle ei peetud arvetust ja kuivõrd summasid ei fikseeritud, ei ole usaldusväärne võlgniku poolt ühel hetkel suvalisele summale kirjutatud võlakiri. Võlgnik ei ole ka vastuses pankrotihalduri teabenõudele, milles haldur konkreetselt palus täpsustada, kui palju ta oma lähikondsetelt, sealhulgas hagejalt, laenu on saanud, selget vastust andnud, märkides, et ei tea, kas isa esitab nõude. PankrS § 85 kohustab võlgnikku andma haldurile teavet oma vara, sealhulgas kohustuste kohta. Võlgnikule teadaolev kohustus ja sellest teatamine ei saa oleneda sellest, kas võlausaldaja esitab nõudeavalduse või mitte.
31.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud ka laenu võtmise vajadust. Hageja on menetluses seostanud laenu andmist tsiviilasjas nr 2-07-34635 õigusabikulude tasumisega. Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel, et õigusabi eest tasus võlgnik tsiviilasjas nr 2-07-34635 kokku 11 021,26 eurot. Seda tuvastatud asjaolu pole hageja omapoolsete tõenditega ümber lükanud. Maakohus tuvastas samuti, et võlgniku sissetulekud olid aastatel 2007- 2010 kokku 2 133 232,65 krooni, mistõttu oli tal endal piisavalt vahendeid, et õigusabi eest tasuda. Hageja heidab maakohtule ette, et kohus jättis tuvastamata võlgniku võimaliku kohustuste ulatuse vaidlusalusel perioodil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et piisavalt suur sissetulek loob eelduse, et laenu võtmiseks puudus vajadus. Hageja oleks saanud selle eelduse ümber lükata, esitades tõendid selle kohta, millised olid võlgniku vajalikud väljaminekud ja rahaline seis laenu võtmise perioodil. Hageja seda teinud ei ole.
32.Vaidlust pole selles, et võlgnikule on tsiviilasjas nr 2-07-34635 õigusabikulude tasumiseks laenu andnud ka võlgniku abikaasa ema VM 19 000 eurot, kelle nõue on MV pankrotoimenetluses jõustunud kohtuotsusega tunnustatud. Seega pidanuks võlgnik 11 021,26 euro suuruse õigusabikulu tasumiseks saama laenu 29 717,16 euro, mis on selgelt ülemäärane.
33.Hageja rõhutas kaebuses, et maakohus ei hinnanud ajutise halduri aruande p-s 3.6 sedastatut, mille kohaselt on MV teinud oma pangakontole suurtes summades sissemakseid sularahas. Kolleegium leiab, et sularaha sissemaksmisest iseenesest ei saa järeldada, et MV poolt kontole tehtud maksed oleksid tehtud hageja poolt laenuks antud raha arvel. Sularaha sissemaksete tegemist ei saa väidetava laenu andmisega hageja poolt seostada ka põhjusel, et hageja ei ole esile toonud, millal ta MV-le sularahas laenu andis. Menetluskulude jaotus
34.Maakohus jättis menetluskulud 96,84 % ulatuses hageja ja 32,16% ulatuses kostja kanda, see on proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Ringkonnakohtul pole alust maakohtu otsust selles osas muuta. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta hageja kanda.
35.Menetluskulude suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.
6(7)
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.