Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

krooni, 31.12.2009 summas 132 167,70 krooni, 12.01.2010 summas 36 659,85 krooni ja 25.01.2010 summas 111 397 krooni. Võlgniku jaotusettepanek on kinnitatud 04.05.2011 ja kostja ei ole võlausaldajate hulgas, seega on võlgnik rahuldanud kostja nõude täies ulatuses enne pankrotimenetluse algatamist ning kostjat on eelistatud teistele võlausaldajatele. Kostja vastus Kostja tunnistab, et võlgniku ja kostja vahel oli sõlmitud 19.01.2006 ostu-müügileping nr XXX ning et võlgnik on kolme kuu jooksul enne pankroti väljakuulutamist kostjale üle kandnud 18 940,97 eurot. Kostja ja võlgniku vahel toimis pikaajaline ehitustarvikute müük ja ostmine ning kauba eest tasumine. Kostjalt ostetud kaupade osas kehtib omandireservatsioon kuna omandiõigus kaupadele läheb ostjale üle kaupade eest täieliku tasumise momendist. Lepingu p 11 kohaselt on pankrotimenetluse algatamise korral ostja koheselt kohustatud müüjale tagastama kauba, mille eest on tasumata. Kostja on võlgnikule saatnud 11.11.2009 võlateatise ning võib eeldada, et võlgnik tasus kostjale ära seni maksmata arved, kuna soovis saada lõplikult ostetud kauba omanikuks. Juhul, kui võlgnik ei oleks kostjale võlgnevust tasunud, oleks kostjal olnud õigus nõuda kaupade tagastamist, mis oleks ilmselgelt tekitanud võlgniku poolt ehitatavatel objektidel suuri probleeme. Hageja ei ole tõendanud, et kostjale maksmisega kahjustati teiste võlausaldajate huve, samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja oli teadlik võlgniku maksejõuetusest. Võlgnik ei teavitanud kostjat makseraskustest. Hageja seisukoht kostja vastusele Asjakohane ei ole kostja viide lepingu p 11, kuna praegune vaidlus on põhjustatud sellest, et võlgnik kostjale kauba eest tasus. Kostjale rahalise kohustuse täitmise ajal oli võlgnikul pikemaajaliselt täitmata kohustusi vähemalt viiele võlausaldajale, samuti ei tasunud võlgnik makse. Seega sai kostja olulise eelise nende võlausaldajatega võrreldes, kelle nõuded jäid samuti tasumata, kuid kes esitasid nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses. Fakti, et kostjat eelistati teistele võlausaldajatele, ei muuda olematuks asjaolu, et võlgnik võis kostja arveid maksta enda majandustegevuse jätkamiseks. Võlgniku majandustegevuse jätkamiseks olid vajalikud ka kaubad ja teenused, mis müüdi võlausaldajate poolt, kellele võlgnik kostjale rahalise kohustuse täitmise ajal võlgu oli. Kostja ei ole välja toonud mõistlikku põhjendust, miks pidi hageja eelistama arvete tasumist kostjale teiste, samuti majandustegevuse jätkamise eesmärgil soetatud kaupade ja teenuste eest tasumisele. Hageja hinnangul ei olnud tehingud kostjaga võlgniku majandustegevuse jätkumise seisukohalt olulisemad teistest võlgniku tehingutest. Seega sai kostjale tasumisega kahjustada mitme võlausaldaja huvid. Kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Kostja ning võlgniku juhatuse liikmete vahel on sõlmitud käendusleping lepingust XXX tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Hageja hinnangul saab teha järelduse, et käendajad (soovist mitte täita hageja nõudeid kostjale), otsustasid täita kostjale rahalise kohustuse ning selliselt vähendas võlgnik teadlikult ja oluliselt pankrotivara hulka, et teiste võlausaldajate nõudeid võimalikult väheses ulatuses rahuldataks. Võlgnik tekitas teistele võlausaldajatele kahju lisaks arvete maksmata jätmisele ka sellega, et võlausaldajad maksid arvetel kajastatud käibemaksu riigieelarvesse enda arvelt, samal ajal aga sai kostja tulu ning ei pidanud kandma kulusid. Kohtu seisukoht 26.11.2013 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ning selgitas, et kostja teadmine võlgniku maksejõuetusest tuleneb kostja käitumisest, kuna võlgnik kauba eest ei tasunud ja kostja nõudis tasumist, seega olid makseraskused kostjale teada. Kostja jäi oma vastuväidete juurde.

Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja ja võlgniku vahel on sõlmitud 19.01.2006 ostu-müügileping nr XXX ning et poolte vahel olid pikaajalised ärisuhted (I kd, t lk 73-91). Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud lepingust tekkivate kohustuste täitmise tagamiseks on sõlmitud kostja ja XXX(X) ning XXX(X) vahel käendusleping (I kd, t lk 187-188). Samuti puudub vaidlus, et kostja on võlgnikule saatnud 11.11.2009 võlateate (II kd, t lk 62) ning et võlgnik on kostjale tasunud 26.11.2009 summa 16 137,20 krooni, 31.12.2009 summa 132 167,70 krooni, 12.01.2010 summa 36 659,85 krooni ja 25.01.2010 summa 111 397 krooni (I kd, t lk 39; II kd, t lk 54). Ajutine haldur nimetati 29.01.2010 (I kd, t lk 28-30 ja 31-33) võlgniku pankrotiavalduse alusel (I kd, t lk 11-27) ning pankrot kuulutati välja 05.03.2010 (I kd, t lk 34-38). Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks. Rahaliste kohustuste täitmise ajal kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kohaldatava PankrS § 113 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Antud asjas on tuvastatud, et ajutine haldur nimetati 29.01.2010, rahaline kohustus täideti kostjale perioodil 26.11.2009-25.01.2010, s.o vähem kui kolme kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Poolte vahel on vaidlus, kas tehinguga on kahjustatud võlausaldajate huve. Hageja põhjendab võlausaldajate huvide kahjustamist asjaoluga, et võlgnik tasus kostja arved kolm kuud enne pankrotimenetluse algust ning sellega ühtlasi eelistas kostjat teistele võlausaldajatele. Samuti oli võlgnikul maksuvõlg ning ta oli võlgu teistele võlausaldajatele ajal, mil ta tasus kostja arved (I kd, t lk 110-157). Ka teiste võlausaldajate poolt võlgnikule müüdud kaubad olid võlgniku majandustegevuseks vajalikud. PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt on rahalise kohustuse tagasivõitmise üheks eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Järgnevalt tuleb selgitada, kas antud juhul on ühe võlausaldaja eelistamine ühtlasi teiste võlausaldajate huve kahjustav. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et iseenesest ei saa pidada võlausaldajate huvide kahjustamiseks seda, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue (nt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-58-03 ja nr 3-2-1-43-07). Hageja on väljendanud seisukohta, et kuivõrd võlgnikul oli rahalise kohustuse täitmise ajal veel võlausaldajaid peale kostja, said nende huvid kostja eelistamise tõttu kahjustatud. Kohtule esitatud jaotusettepaneku kinnitamise määrusest (I kd, t lk 40-46) nähtub, et võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid kokku summas 728 005,85 eurot, sealhulgas on võlausaldajaid, kelle ees tekkis võlgnevus varem ning kellega tehtud tehingud olid majandustegevuse jätkamise seisukohalt olulised sarnaselt kostjaga tehtud tehinguga. Kuivõrd kostja nõue sai täies ulatuses rahuldatud, samas kui teiste võlausaldajate nõuded jäävad rahuldamata või rahuldatakse vaid osaliselt, oli võlgniku poolt kostja arve tasumise näol tegu kostja kui võlausaldaja eelistamisega. Kohus on seisukohal, et tõendatud on kostja eelistamine, kuid mitte teiste võlausaldajate kahjustamine. Vaidlusaluseks küsimuseks ei ole see, et võlgniku poolt tasuti kauba eest, mida võlgnik kasutas oma tavapärases majandustegevuses. Võlausaldajate võimaliku kahjustamise hindamisel tuleb arvestada ka sellega, et võlgnik on

saanud raha vastu kaupa ehk muud vara. Eelduslikult peaks vara väärtus olema samaväärne tasutud summaga. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul võiks võlausaldajate huvide kahjustamine kõne alla näiteks juhul, kui kaupa oleks ostetud ebamõistlikult kalli hinnaga või oleks võlgnikule kaup üle andmata. Selliseid asjaolusid ei ole hageja välja toonud. Hageja on menetluses tuginenud ka väitele, et võlgnik tekitas teistele võlausaldajatele kahju lisaks arvete maksmata jätmisele ka sellega, et võlausaldajad maksid arvetel kajastatud käibemaksu riigieelarvesse enda arvelt (II kd, t lk 55). Kohtu hinnangul on tegu seadusest tuleneva regulatsiooni kohaldamisega antud situatsioonile, mitte pankrotivõlgniku või kostja käitumisega ning kohalduva regulatsiooni esinemist ei saa iseenesest pidada eraldiseisva tagasivõitmise tingimusena võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Teised võlausaldajad on oma nõuded pankrotimenetluses esitanud ka selliselt, et nõue sisaldas käibemaksu. Kohus leiab, et eeltoodud käibemaksu regulatsioon ei ole käsitatav võlausaldaja huvide kahjustamisena. Kohus on seisukohal, et võlausaldaja ei ole suutnud tõendada, et kostjale rahalise kohustuse täitmisega võlausaldajaid kahjustati. Kuivõrd tuvastatud ei ole võlausaldajate kahjustamine kui rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldus, jätab kohus hagi rahuldamata. Kuna tagasivõitmise üldine eeldus ei ole täidetud, ei pea kohus vajalikuks analüüsida, kas esineb PankrS § 113 lg-s 1 nimetatud tagasivõitmise alus ja sellega seotud teisi väiteid. TsMS § 162 lg 1 alusel jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.