Võlaõigus › Töövõtulepingud

Tunnistajate ülekuulamata jätmine on niivõrd oluline viga, mis peaks kaasa tooma asja arutamise uuendamise. Hageja palus jätta kostja vastuväide ja taotlus asja arutamise uuendamiseks rahuldamata. Vastuväide on esitatud hilinenult. Visuaalselt oli tekst tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamise osas kohtukutses jälgitav ja piisavalt tähelepandav. Tunnistajate kohtuistungile kaasavõtmata jätmine on ilmselgelt põhjustatud millestki muust, kui taotluse rahuldamise väidetavast mittemärkamisest. Esimese astme kohtu otsus Maakohus jättis SA Hiiu Ravikeskus 19.06.2013 vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse menetluse uuendamiseks rahuldamata. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja SA-lt Hiiu Ravikeskus P. Dussmann Eesti OÜ kasuks põhivõlgnevuse summas 14 322,63 eurot ja viivise 1 615,90 eurot ning viivise 0,1% päevas põhinõudelt 14 322,63 eurot alates hagi esitamisest, s.o 23.01.2013 kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 437 p 1 kohaselt kohus võib asja arutamise määrusega uuendada, kui pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab kohus menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. Kohus saatis poolte esindajatele 05.05.2013 kohtukutsed ning poolte esindajad said kohtukutsed kätte. Kohtukutses märkis kohus muuhulgas, et rahuldab kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks. Vastav tekst oli kohtukutses esile toodud rasvases kirjas, mistõttu oli teade tehtud silmatorkavaks ning kohtukutse läbi lugenud isikule ei saanud vastav tekst jääda märkamatuks. Kohtukutses oleva teabe õiguslikud tagajärjed saabuvad sõltumata sellest, kas kohtukutse adressaadid selle läbi on lugenud või mitte. Kostja esindajateks on vandeadvokaat ja vandeadvokaadi vanemabi. Kostja esindaja tunnistas kohtuistungil, et ei märganud kohtukutsel märget selle kohta, et kohus on rahuldanud tunnistajate ülekuulamise taotluse ja kostjal tuli kindlustada tunnistajate ilmumine kohtuistungile. Asjaolu, et kostja esindaja on kohtuistungi toimumise ajaks vahetunud, ei vabanda seda, et kostjal jäi kohtukutses märgitud teave tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamise osas märkamata. Ühtlasi lubas kostja ise 14.02.2013 esitatud taotluses tunnistajad kohtuistungile kaasa võtta, mistõttu pidi kostjal olema kõrgendatud tähelepanu selles osas, kas kohus on tema taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldanud või mitte. Isegi kui vastava taotluse oleks pidanud lahendama määrusega, oli kohtu poolt taotluse rahuldamine tehtud pooltelt teatavaks ning kohtukutses piisavalt esile toodud. Seetõttu tunnistajate puudumine kohtuistungil ei olnud põhjustatud sellest, et kohus jättis vastava taotluse rahuldamata määrusega, vaid kostja esindaja tähelepandamatusest, mida kostja esindaja on kohtuistungil tunnistanud. Eeltoodu tõttu ei ole põhjendatud ka asja arutamise uuendamine. Ühtlasi on vastuväide esitatud hilinemisega. TsMS § 333 lg 2 kohaselt kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Väidetav rikkumine on toimunud 05.05.2013, kui kohus saatis välja kohtukutsed ning märkis kohtukutses, et tunnistajate ülekuulamise taotlus on rahuldatud ja kostjal tuleb kindlustada tunnistajate ilmumine kohtuistungile. Tulenevalt TsMS § 333 lg-st 2 oleks kostja pidanud vastuväite esitama hiljemalt 13.06.2013 toimunud kohtuistungil. Kohtuistungi lõpus tutvusid istungil osalejad istungi protokolliga, mille osas oli võimalus esitada koheselt parandused ja vastuväited juhinduvalt TsMS §-st 53 ja pärast paranduste tegemist allkirjastati kõikide istungil osalenute poolt protokoll. Vaidluse lahendamisel juhindus kohus VÕS § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101

3(6)

lg 1 p 1 ja 6 alusel, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg-le 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 637 lg 3 kohaselt töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisest. Kohus leidis, et toiduportsjonite arvestamisel tuli lähtuda grammidest. Seda toetab lepingu punkt 5.6, mille kohaselt toidu üleandmisel on poolte esindajad kohustatud ühiselt üle kontrollima toidu kogused ja vastavuse tellimusele ning menüü liigile. Hageja saatis eelnevalt kostjale näidismenüü, millel olid toidukogused märgitud grammides ja tükkides. Patsiendile vajaliku päevase kaloraaži kogus avaldub lõpuks toitaine massilises koguses ehk grammides ning seetõttu oli grammides tarnimise korral võimalik lepingu täitmist kontrollida. Menüü koostamisel peab arvesse võtma, kui palju sisaldavad erinevad toitained kaloreid, et kokku arvestada päevast vajalikku kaloraaži, kuid kaloraaži arvestus tugineb konkreetse toidu konkreetsele kogusele, mida mõõdetakse grammides. Ka tükipõhise arvestamise aluseks on toitaine tüki keskmine kaal. Toidu väiksem kogus grammides on võrdne kalorsuse vähenemisega suuruses, mis vastab vähenenud kaalule. Kostja on teostanud 15.08.2012 ja 30.08.2012 kontrollkaalumisi, millest tulenes, et tarnitavad toiduportsjonid on kuni 26% väiksemad esimese mõõtetulemuse päeval ja 10-20% väiksemad teise mõõtetulemuse päeval. 15.08.2012 tarnitud portsjonitest on kostja kokku kaalunud ca 2,5%, 30.08.2012 tarnitud portsjonitest 0,4%. Kohus leidis, et kujunenud valimit ei saa pidada piisavalt esinduslikuks, millest võiks järeldada hagejapoolset lepingu rikkumist. Lisaks kostja poolt teostatud kontrollkaalumised ei ole usaldusväärsed, kuivõrd on teadmata, millist kaalu on kontrollkaalumisel kasutatud ning kas tegemist oli taadeldud kaaluga. Ühtlasi viibis ainult ühe, s.o 30.08.2012 läbiviidud kaalumise juures hageja esindaja (autojuht) ning nimetatud korral kaaluti üle ravidieedi-baasdieet1 (BD1) üks toiduportsjon: boršisupp ja magustoit. Meelevaldne on kostja poolt kanda saadud tulemused üle kogu lepinguperioodile tagantjärgi. Kostja ei ole tõendanud, et kuni 15.08.2012 oleks toiduportsjonid olnud samuti väiksemad, kui ei viidud läbi kontrollkaalumisi. Kostjapoolsed üldistused visuaalselt koguste hindamise osas ei ole tõsiselt võetavad. Tuginedes eeltoodule puudus kostjal õigus hinda alandada või hageja nõuet tasaarvestada. Ebaõige on ka kostja poolt tehtud hinnaalandus toidunõude kasutamistasu osas. Kostja ei ole toidunõude osas pretensioone esitanud, mistõttu puudus kostjal alus vastavas osas hinna alandust teha. Tuginedes eeltoodule, ei ole kostja tõendanud hageja poolt lepingu rikkumist, mistõttu puudub kostjal õigus kasutada õiguskaitsevahendina hinna alandamist ja tasaarvestada hageja nõuet. Kostja esitas pretensiooni tarnitud toitude koguse osas esimest korda pärast lepingu ülesütlemist. Kohus leidis, et pretensioonide olemasolul toiduportsjonite suuruse osas tulnuks kostjal sellest hagejat teavitada koheselt, võttes arvesse, et igapäevaselt tarniti ligikaudu 200 toiduportsjonit pikema aja vältel. Mõistlikuks ei saa pidada kostja poolt väidetavale lepingurikkumisele tuginemist rohkem kui kuu aega pärast rikkumise avastamist ning seda olukorras, mil hageja poolt oli leping üles öeldud. Kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, mis vastavat viivitust õigustaks. Kostja on hageja poolt perioodil 16.09.2012 - 04.10.2012 esitatud arvetest (kokku 15 395,06 eurot) tasunud 1072,43 eurot. Kuivõrd hagejapoolne lepingu rikkumine on tõendamata, on hageja nõue summas 14 322,63 euro põhjendatud. Tulenevalt VÕS §-st 113 ja lepingu p-st 4.3 on põhjendatud ka hageja viivisenõue summas 1 615,60 eurot ning viivise väljamõistmine 0,1% põhinõudelt alates hagi esitamisest, s.o 23.01.2013, kuni põhinõude täitmiseni.

4(6)

Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse kogu ulatuses ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Käesolevas asjas esitas kostja menetlusliku taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, millele hageja ka vastu vaidles ning mille kohus lahendas väljaspool kohtuistungit. Seega pidanuks kohus igal juhul vormistama määruse kirjalikult ning tegema seda viisil, mida menetlusseadustiku § 465 ette näeb. Seda kohus ei teinud, vaid teatas kostjale tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamisest kohtukutses, mis on menetlusosaliste taotluste lahendamiseks ja menetlusosalistele lahendusest teatamiseks ebakohane menetlusdokument. Tulenevalt asjaolust, et kohus lahendas taotluse ebakohaselt, ei märganud kostja kohtu poolt kohtukutses väljendatut, mis käesoleval juhul tõi kahtlemata kaasa ka ebaõige lahendi. Maakohus on kostja vastuväidet kohtu tegevusele lahendades tõlgendanud vääralt TsMS § 333 lg-t 2 ning asunud seisukohale, et kostja oli vastuväite esitamise ajaks minetanud õiguse vastuväidet esitada. On ilmne, et kohtupoolne menetlusõigusnormi rikkumine toimus reaalselt enne kohtuistungit kirjalikus menetluses, mitte kohtuistungil. Arvestades TsMS § 333 lg 2 sõnastust, kohaldub käesoleval juhul lause teine pool, mille kohaselt on võimalik väljaspool kohtuistungit toimunud menetlusõigusnormi rikkumise korral esitada vastuväide rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis. Käesoleval juhul oli kostja poolt pärast kohtupoolse menetlusõigusnormi rikkumise toimepanekut esimeseks kohtule esitatud menetlusdokumendiks 20.06.2013 vastuväide kohtu tegevusele ja taotlus menetluse uuendamiseks. Olukorras, kus kohus rikub menetlusõigusnorme järjepidevalt, tehes seda muu hulgas ka kohtu tegevuse osas esitatud vastuväidet lahendades, tuleb sellised rikkumised lugeda olulisteks menetlusõigusnormide rikkumisteks, mille tulemuseks saab olla vaid tühistatud kohtulahend. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse tühistamiseks, kuid muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi osas, millega maakohus lahendas kostja vastuväite kohtu tegevusele. Vaidlustatud otsuses on maakohus lahendanud lisaks hageja nõudele ka kostja poolt 19.06.2013 esitatud vastuväite kohtu tegevusele. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja on vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel esitanud tähtaegselt. TsMS § 333 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta ja vastuväite lahendab kohus määrusega. Kui menetlusosaline ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et menetlusosaline teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Käesolevas tsiviilasjas väitis kostja, et väidetav kohtupoolne rikkumine menetluse juhtimisel, mille kohta kostja soovis vastuväidet esitada, oli tehtud tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamisest teavitamisel 05.04.2013 kostjale saadetud kohtukutses. Kostja leidis, et maakohus oleks pidanud taotluse lahendama eraldi määrusega. Kostja väitis, et ta sai menetluse juhtimisel tehtud veast teada 13.06.2013 toimunud kohtuistungil, kuna ta ei märganud kohtukutsel olevat teksti. TsMS § 333 lg 2 ei reguleeri täpselt situatsiooni, kus kohtu tegevus menetluse juhtimisel, millele soovitakse vastuväidet esitada, on väljendatud menetlusdokumendis ja sellele järgnevalt toimub kohtuistung ja seal vastuväidet ei esitata. Kolleegium leiab, et sellisel juhul tuleb lähtuda

5(6)

tõlgendusest, kus menetlusosalisel on õigus vastuväide esitada istungile järgnevas menetlusdokumendis, mida kostja on ka 19.06.2013 teinud. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Kolleegium möönab, et maakohtu käsitlus oli vastuoluline, kuna maakohus leidis, et kostja on kaotanud TsMS § 333 lg 2 järgi õiguse vastuväite esitamiseks, kuid vaatamata sellele on maakohus vastuväidet ka sisuliselt analüüsinud. Järgnevalt analüüsib kolleegium maakohtu otsust kostja 19.06.2013 vastuväite kohta. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole taotlust lahendades rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti ja lõige 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kostja soovis oma vastuväiteid tõendada tunnistajate ütlustega. 14.02.2013 ja 28.03.2013 maakohtule esitatud taotlustes palus kostja üle kuulata tunnistajatena kolm isikut, kelle kohaloleku kohtuistungil lubas ta ise garanteerida. Kohus rahuldas kostja taotluse ja 13.06.2013 kohtuistungiks saadetud kutsel, mille kostja esindaja on kätte saanud, teavitas ta kostjat taotluse rahuldamisest ja selgitas, et kostjal tuleb tunnistajad kohtuistungile kaasa võtta. Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, mille kohaselt oleks pidanud maakohus tema taotluse lahendama eraldi TsMS § 465 nõuetele vastava kirjaliku määrusega. Apellandi käsitlus ei ole kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega. Kuna apellant soovis oma väiteid tõendada tunnistajate ütlustega ja kohus rahuldas tema taotluse, siis pidi kohus eeltoodud otsustuse kostjale teatavaks tegema. Menetluse juhtimisel tehtud otsustusi ei ole vajalik vormistada eraldi kirjaliku määrusega ja neid võib menetlusosalistele teatavaks teha ka muul moel, näiteks kirja või e-kirja teel. Kolleegiumi arvates on tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega kooskõlas ka see, kui tunnistajate ülekuulamise taotluse lahendamise tulemusest teatatakse koos kohtuistungi kutsega. Kohtuistungi kutses oli taotluse lahendamine ülejäänud tekstist rõhutatult esile toodud. Kuna apellant ei olnud kohtuistungile tunnistajaid ise kaasa võtnud, siis jättis maakohus põhjendatult taotluse rahuldamata. Sellekohased maakohtu otsuse põhjendused on õiged ja maakohus on õigesti jätnud kohtu tegevusele menetluse juhtimisel kostja poolt esitatud vastuväite rahuldamata. Kolleegium märgib, et kostjal oleks olnud võimalus ka ringkonnakohtult taotleda tunnistajate ülekuulamist, kuid apellatsioonkaebuses sellist taotlust esitatud ei ole. Maakohtu poolt hageja nõude lahendamisel ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusnormide rikkumist. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja väide, mille kohaselt hageja on 08.05.2012 lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud viisil, nagu väitis hageja, ei ole veenvalt tõendatud. Kuna kolleegium nõustub maakohtuga hagi rahuldamise osas, siis selles osas ta maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 657 lg 1 järgi ei korda. TsMS § 171 lg 1 järgi jäävad seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellandi (kostja) kanda. Maakohus on TsMS § 162 lg 1 järgi maakohtus kantud menetluskulud jätnud õigesti kostja kanda.

Margo Klaar

Ande Tänav

Iko Nõmm

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.