Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Hagi asjaolud ja menetluse käik MTÜ Eesti Keskerakond esitas 18.03.2011 Harju Maakohtusse hagi X X vastu, milles palus kohustada kostjat lõpetama hageja kohta ebaõigete andmete avaldamine, eemaldama kõikidest infoallikatest viivitamatult hageja kohta ebaõigeid andmeid sisaldavad artiklid „Tallinna linn tellib Pervõi Baltiiski Kanalist (edaspidi PBK) kolm venekeelset saadet", „Linnavolinik nõuab PBK ja Tallinna vaheliste lepingute uurimist", „X: PBK-s jooksvad Keskerakonna reklaamid maksis kinni Tallinna linn" ja „X: Keskerakonna reklaami PBK-s maksid kinni tallinlased" ning kohustada kostjat omal kulul ümber lükkama eelnimetatud artiklites hageja kohta avaldatud valeandmed. Harju Maakohus jättis 29.11.2011 otsusega hagi rahuldamata, Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.05.2012 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas oma 09.01.2013 otsusega ringkonnakohtu ja maakohtu otsused osaliselt. Maakohtu menetlusse jäi MTÜ Eesti Keskerakond hagi X X vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks.

Hageja leidis, et kostja põhiväide, et Tallinna linn tellis 2011.a PBK-st saateid oluliselt kallimalt kui 2010.a, mistõttu tegi kostja meelevaldse järelduse, et Tallinna linn tasus hageja reklaamikampaania eest Tallinna maksumaksja rahaga, ei vasta tegelikkusele. Tallinna linn on nii 2010. kui ka 2011.a tellinud PBK-st saateid täpselt samas mahus ja samade hindadega. Kostja on kohustatud enda poolt avaldatud hagejat puudutavad ebaõiged andmed ümber lükkama ja tegema seda viisil, mis kõrvaldaks kostja õigusvastase käitumise tagajärje maksimaalses võimalikus ulatuses ja taastaks hageja õiguste rikkumise eelse olukorra. Hageja palus kohustada X Xt omal kulul ümber lükkama artiklites „Tallinna linn tellib Pervõi Baltiiski Kanalist kolm venekeelset saadet“, „Linnavolinik nõuab PBK ja Tallinna vaheliste lepingute uurimist“, „X: PBK-s jooksvad Keskerakonna reklaamid maksis kinni Tallinna linn“ ja „X: Keskerakonna reklaami PBK-s maksid kinni tallinlased“ MTÜ Eesti Keskerakond kohta avaldatud ebaõiged andmed. Ümberlükkavad artiklid peavad ilmuma samadel veebilehtedel, kus on avaldatud esialgsed artiklid, artikli pealkiri peaks olema sama suures kirjas nagu vaidlusaluste artiklite pealkirjad ja artikli kujundus peaks olema võrreldavalt tähelepanu köitev ning tekst sisaldaks järgmist: „X X avaldas hageja kohta tõele mittevastavaid faktiväiteid. Käesoleval veebilehel avaldati 3.03.2011 artikkel, milles sisaldusid minu väited, et hageja valimisreklaamid PBK-s maksis kinni Tallinna maksumaksja. Käesolevaga avaldan, et minu poolt esitatud väidetel puudus igasugune faktiline alus ning väide hageja valmisreklaamide maksumaksja poolt kinnimaksmise kohta oli tõele mittevastav ja ma lükkan käesolevaga minu poolt avaldatud ebaõiged andmed ümber.

X X."

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja tugines hageja nõudega seotud avalduste tegemisel teabele, mida Tallinna linna organid olid telekanalist PBK saadete tellimise kohta ametlikult avaldanud, eelkõige riigihangete registris kajastunud infole, mille kohaselt PBK-st tellitud saadete kogumaksumus 2010.a oli 340 312 eurot ja 2011.a 425 382 eurot (kallinemine 85 070 eurot ehk ca 25 %). Alles 2013.a selgus kohtu nõudel Tallinna linnalt välja nõutud dokumentidest, et Tallinna linna poolt varasemalt riigihangete registri kaudu avaldatud andmed olid valed - 2010.a sõlmitud lepingute kogumaksumus oli tegelikult identne selle maksumusega, mida linn tasus samade saadete eest 2011.a. Teisiti öeldes, Tallinna linn oli avalikkusele esitatud informatsioonis näidanud 2010.a PBK-le makstud summasid tegelikust ca 85 000 euro võrra väiksemana. Kostja esindaja pöördus Tallinna Linnakantselei poole selgituse saamiseks ning Tallinna Linnakantselei vastuses on märgitud, et linnakantselei ei oska selgitada varasema valeinfo avaldamise põhjust. Eksliku info avaldamise kontekstis on oluline, et viga 2010.a lepingute maksumuse avaldamisel ei esinenud üksnes riigihangete registrile esitatud andmetes. Linna poolt Raepressi vahendusel 2010.a ajakirjandusele avaldatud andmete järgi pidid kõnealused saated linnale maksma minema kokku ligi 5,5 miljonit krooni ehk ligikaudu sama summa, mis oli avaldatud riigihangete registrile (340 tuhat eurot). Asjaolu, et tegelikult ulatus sõlmitud lepingute kogumaksumus üle 6,6 miljoni krooni, Tallinna linn ei avaldanud. Vaatamata asjaolule, et PBK-lt tellitud saadete maksumuse kallinemist tegelikult aset ei leidnud, s.t Tallinna linn maksis saadete eest 2011.a sama palju kui 2010.a, leidis kostja jätkuvalt, et ta ei ole hageja kohta ebaõigeid andmeid avaldanud. Kostja avaldatud faktiväited – telekanalile Pervõi Baltiiski Kanal (PBK) makstud summa eest ei tellinud Tallinna linn

pelgalt saateid, vaid sellega maksti kinni ka telekanalis jooksvad Keskerakonna reklaamid ja PBK-s jooksvad Keskerakonna reklaamid maksis kinni Tallinna maksumaksja – on õiged. Seda kinnitab maakohtu poolt välja nõutud dokumentaalsetest tõenditest nähtuv asjaolu, et telekanalis PBK edastati Eesti Keskerakonna ja tema kandidaatide reklaame 36 141 euro väärtuses enam kui PBK-s kehtinud tavatingimused võimaldanuks. Selline allahindlus telereklaamide maksumuses ei ole põhjendatav millegi muuga kui asjaoluga, et Tallinna linn maksis hagiavalduses nimetatud telesaadete tootmise eest PBK-le ebamõistlikult suurt tasu nii 2010 kui 2011.a ning viimatinimetatud tasu silmas pidades võimaldas PBK Keskerakonna reklaamide avaldamisel hagejale tavapärasest suuremat allahindlust ehk Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti kaudselt hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBK-s. Esimese astme kohtu otsus 13.09.2013 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kohus kohustas X Xt omal kulul ümber lükkama artiklites „Tallinna linn tellib Pervõi Baltiiski Kanalist kolm venekeelset saadet“, „Linnavolinik nõuab PBK ja Tallinna vaheliste lepingute uurimist“, „X: PBK-s jooksvad Keskerakonna reklaamid maksis kinni Tallinna linn“ ja „X: Keskerakonna reklaami PBK-s maksid kinni tallinlased“ MTÜ Eesti Keskerakond kohta avaldatud ebaõiged andmed. Ümberlükkavad artiklid peavad ilmuma samadel veebilehtedel, kus on avaldatud esialgsed artiklid, artikli pealkiri peab olema sama suures kirjas nagu vaidlusaluste artiklite pealkirjad ja artikli kujundus peab olema võrreldavalt tähelepanu köitev ning tekst sisaldama järgmist: „X X avaldas Eesti Keskerakonna kohta tõele mittevastavaid faktiväiteid. Käesoleval veebilehel avaldati 3.03.2011 artikkel, milles sisaldusid minu väited, et Eesti Keskerakonna valimisreklaamid Pervõi Baltiiski Kanalis maksis kinni Tallinna linn, Tallinna maksumaksja. Käesolevaga avaldan, et minu poolt esitatud väidetel puudus igasugune faktiline alus ning väide Eesti Keskerakonna valmisreklaamide Tallinna linna / Tallinna maksumaksja poolt kinnimaksmise kohta oli tõele mittevastav ja ma lükkan käesolevaga minu poolt avaldatud ebaõiged andmed ümber. X X." 03.03.2011 ilmusid erinevates veebiportaalides - www.tallinnapostimees.ee, www.delfi.ee, www.ohtuleht.ee, www.irl.ee - artiklid, milledes kostja avaldas hageja suhtes faktiväiteid. Internetileheküljel www.ohtuleht.ee avaldatud artiklis pealkirjaga „Tallinna linn tellib Pervõi Baltiiski Kanalist kolm venekeelset saadet“ on avaldatud kostja alljärgnev kommentaar: „See on absurdne, et Tallinna linna poolt PBK-lt tellitud kolme venekeelse saate maksumus ulatub poole miljoni euroni. Selge on, et sellise summa eest ei tellitud pelgalt saateid, vaid maksti kinni ka kanalil jooksvad Keskerakonna reklaamid“. Lisaks avaldati internetilehekülgedel www.tallinapostimees.ee, www.irl.ee ja www.delfi.ee vastavalt artiklites „Linnavolinik nõuab PBK ja Tallinna vaheliste lepingute uurimist“, „X: PBK-s jooksvad Keskerakonna reklaamid maksis kinni Tallinna linn“ ja „X: Keskerakonna reklaami PBK-s maksid kinni tallinlased“ täiendavalt alljärgnevad kostja seisukohad: „Tallinna linnavolikogu IRL-i fraktsiooni esimees X X on veendunud, et telekanalis Pervõi Baltiiski Kanal jooksvad Keskerakonna reklaamid maksis kinni Tallinna maksumaksja“; „Tallinna linnavolikogu IRL-i fraktsiooni esimehe X X sõnul maksis Pervõi Baltiiski Kanalis (PBK) jooksvad Keskerakonna valimisreklaamid kinni Tallinna maksumaksja“. Kostja on meediaväljaannetele avaldanud järgmist seisukohta: „See on absurdne, et Tallinna linna poolt PBK-lt tellitud kolme venekeelse saate maksumus ulatub poole miljoni euroni. Selge on, et sellise summa eest ei tellitud pelgalt saateid, vaid maksti kinni ka kanalil jooksvad Keskerakonna reklaamid." Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja avaldas hageja kohta ülaltoodud faktiväiteid. Ka Riigikohus asus seisukohale, et kostja poolt avaldatu on faktiväited. Pooled vaidlesid selle üle, kas avaldatud faktiväited on õiged või ebaõiged. Kohus peab hindama, kas eeltoodud kostja

poolt avaldatud faktiväited, mille põhisisuks on, et Tallinna linn väidetavalt maksis kinni PBK-s jooksvad hageja reklaamid, vastavad tõele või mitte. Kohus leidis, et kostja põhiväide, et Tallinna linn tellis 2011.a PBK-st saateid oluliselt kallimalt kui 2010. a, mistõttu tegi kostja järelduse, et Tallinna linn tasus hageja reklaamikampaania eest Tallinna maksumaksja rahaga, ei vasta tegelikkusele. Kohtumenetluse käigus on selgunud, et Tallinna linn on nii 2010. kui ka 2011.a tellinud PBKst saateid täpselt samas mahus ja samade hindadega, mistõttu ei ole eelnevast tulenevalt võimalik asuda seisukohale, et Tallinna linn tasus eelnimetatud asjaolude tõttu hageja valimiskampaania kulude eest. Vaatamata asjaolule, et PBK-lt tellitud saadete maksumuse kallinemist tegelikult aset ei leidnud, leidis kostja jätkuvalt, et ta ei ole hageja kohta ebaõigeid andmeid avaldanud. Kostja avaldatud faktiväidete õigust kinnitab ka asjaolu, et telekanalis PBK edastati Eesti Keskerakonna ja tema kandidaatide reklaame 36 141 euro väärtuses enam kui PBK-s kehtinud tavatingimused võimaldanuks. Selline allahindlus telereklaamide maksumuses ei ole põhjendatav millegi muuga kui asjaoluga, et Tallinna linn maksis hagiavalduses nimetatud telesaadete tootmise eest PBK-le ebamõistlikult suurt tasu ning viimatinimetatud tasu silmas pidades võimaldas PBK Keskerakonna reklaamide avaldamisel hagejale tavapärasest suuremat allahindlust ehk Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti kaudselt hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBK-s. Kohus leidis, et kostja väide, et „Tallinna linn maksis hagiavalduses nimetatud telesaadete tootmise eest PBK-le ebamõistlikult suurt tasu“, on hinnanguline väide, mille paikapidavust ei ole kostja poolt tõendatud ning seejuures ei ole esitatud ka võrdluseks, kui suur oleks kostja hinnangul mõistlik tasu olnud. Seetõttu tuleb kostja väide kõrvale jätta, kui tõendamata ja asjakohatu. Eeltoodud kostja väitest tulenev väide, et „viimatinimetatud tasu silmas pidades võimaldas PBK Keskerakonna reklaamide avaldamisel hagejale tavapärasest suuremat allahindlust (ehk Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti kaudselt hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBK-s)“, on juba kostja eelmise väite asjakohatuse ja tõendamatuse tõttu tõendusliku väärtuseta. Asjaolu, et PBK on otsustanud teha hagejale allahindlust, ei anna alust väita, et see on toimunud Tallinna linna arvelt. Nagu kostja enda väidetest selgub, ei väida kostja oma kohtulikes seisukohtades isegi, et Tallinna linna varasid oleks otseselt kasutatud Keskerakonna reklaami tasumiseks. Kostja muutis oma esialgseid väiteid, leides, et Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti kaudselt hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBKs. Selline kostja sõnade tõlgendus on aga vastuolus kostja poolt otseselt vaidlusalustes väljaannetes öelduga ning kostja hilisemad oma väidete tõlgendused ei ole asjakohased. Kohus leidis, et Tallinna linna tellitud saadete ja hageja tellitud reklaamide vahel ei ole kostja poolt välja toodud seesugust seost, mis annaks alust väita, et Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBK-s. Kostja väited, et „Tallinna linn maksis hagiavalduses nimetatud telesaadete tootmise eest PBK-le ebamõistlikult suurt tasu (nii 2010.a kui 2011.a) ning viimatinimetatud tasu silmas pidades võimaldas PBK Keskerakonna reklaamide avaldamisel hagejale tavapärasest suuremat allahindlust, ehk Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti kaudselt hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBK-s, ei ole mitte need väited, mida kostja avaldas

meediaväljaannetes ja mille ebaõigsuse tõttu hageja kohtusse pöördus ja mille ümberlükkamist nõudis. Kohus leidis, et kostja poolt meediaväljaannetes avaldatud faktiväited olid ebaõiged ning asjaolu, et kostja on asunud kohtumenetluses pärast asjaolude väljaselgitamist oma esialgseid väiteid väänama ja muutma, ei muuda fakti, et kostja poolt meediaväljaannetes avaldatud faktiväited olid ebaõiged. Kohus leidis, tuginedes VÕS § 1047 lg-tele 1 ja 2, et kostja ei ole veenvalt põhistanud ega tõendanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et kostja poolt avaldatud faktiväited vastavad tõele. Apellatsioonkaebus X X palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Maakohtu menetluses kogutud dokumentaalsetele tõenditele tuginedes väitis kostja, et telekanalis PBK edastati hageja ja tema kandidaatide reklaame 36 141 euro väärtuses enam kui PBK-s kehtinud tavatingimused seda võimaldanuks. Apellant on seisukohal, et selline allahindlus telereklaamide maksumuses ei ole põhjendatav millegi muuga kui asjaoluga, et Tallinna linn maksis hagiavalduses nimetatud telesaadete tootmise eest PBK-le ebamõistlikult suurt tasu ning viimatinimetatud tasu silmas pidades võimaldas PBK Keskerakonna reklaamide avaldamisel hagejale tavapärasest suuremat allahindlust, ehk Tallinna linna makstud tasude arvelt kanti kaudselt hageja ja tema kandidaatide reklaamikulusid PBK-s. Maakohus asus otsuses seisukohale, et eelkirjeldatud väited "ei ole mitte need väited, mida kostja avaldas meediaväljaannetes ja mille ümberlükkamist hageja nõuab". Selline seisukoht on apellandi hinnangul ebaõige, s.t mitte kooskõlas käesolevas tsiviilasjas kogutud tõenditest nähtuvate asjaoludega. Kui analüüsida apellandi poolt meediaväljaannetele esitatud faktiväiteid, siis on selge, et nendes ei eristata hageja reklaamide otsest ja kaudset kinnimaksmist Tallinna linna ja tema maksumaksjate poolt. Sellest järeldub, et kui kõnealused reklaamid maksti kaudselt kinni Tallinna linna vahenditest, siis tuleb kõik apellandi esitatud faktiväited lugeda tõele vastavateks ehk õigeteks. Maakohtu otsuse põhjendustest lähtuvalt on kohus asja lahendamisel keskendunud sellele, nagu oleks apellandi väidete sisuks Keskerakonna reklaamide otsene kinnimaksmine Tallinna linna ja viimase maksumaksjate poolt. Sellise käsitlusega on maakohus kaldunud kõrvale tegelikest asjaoludest, s.o apellandi faktiväidetele on omistatud tegelikust sisust oluliselt kitsam tähendus, ja sellest tulenevalt pani kohus apellandile põhjendamatult kõrge tõendamiskoormuse. Eeltoodu tagajärjel jättis maakohus alusetult tähelepanuta apellandi väited ja tõendid hageja reklaamide kaudse kinnimaksmise kohta Tallinna linna poolt ning rajas hagi rahuldamise seisukohale, et apellant ei tõendanud otsest Keskerakonna reklaamide kinnimaksmist Tallinna linna vahenditega. Asjaolule, et maakohus annab apellandi väidetele apellandi enda käsitlusest oluliselt kitsama tähenduse, pidades silmas vaid otsest seost Tallinna linna poolt tasutud summade ja hageja reklaamide vahel, maakohtu menetluses ei arutatud ning maakohus sellele poolte tähelepanu ei juhtinud. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu otsus kooskõlas asjas kogutud tõenditega ja menetlusosaliste väidetega, mistõttu see ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohtus kogutud tõendite pinnalt on tuvastatav kaudne seos Tallinna linna poolt telesaadete tellimise eest makstud summade ja PBK-s avaldatud hageja reklaamide vahel. Vastav seoses seisneb selles, et tänu telesaadete eest makstud summadele võimaldas PBK hagejale valimisreklaamide eest tavatingimustest oluliselt suuremat allahindlust. Selle seose tuvastamisel tuleb aga asuda seisukohale, et apellandi poolt avaldatud faktiväited on õiged.

Kuivõrd apellant ei ole ebaõigeid andmeid avaldanud, siis ei ole VÕS § 1047 lg 1 tema avaldati suhtes kohaldatav ning maakohus on otsuse tegemisel normi ebaõigesti rakendanud. Samuti VÕS § 1047 lg-t 2 kohaldas maakohus ebaõigesti, sest kuivõrd apellandi avaldatu vastab tõele, ei saa andmete avaldamist lugeda õigusvastaseks VÕS § 1047 lg 2 tähenduses. Lisaks sellele reguleerib VÕS § 1047 lg 2 vaid isiku au teotava või majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamist. Hageja ei väitnud maakohtus, et avaldatud andmed oleksid talle majanduslikult kahjulikud. Samuti hagejal kui juriidilisel isikul puudub au ja järelikult ei saa tema kohta mistahes andmete avaldamist lugeda au teotavaks. Eeltoodust järeldub, et VÕS § 1047 lg 2 ei ole kohaldatav. Maakohtu poolt otsuses kindlaks määratud kohtuotsuse täitmise viis ei ole täidetav ja seega on maakohus selles osas otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 5 nõudeid. Apellant ei ole meediaettevõtja ja tal puudub kontroll selle üle, millise kujundusega ja kui suure pealkirjaga avaldatakse tekste veebilehtedel www.tallinnapostimees.ee, www.delfi.ee, www.ohtuleht.ee ja www.irl.ee. Apellant eraisikuna ei saa kohustada ühegi nimetatud veebilehe haldajat avaldama mistahes artiklit. Apellanti saaks kohtuotsusega kohustada esitama andmeid ümberlükkava tekstiga avaldust asjassepuutuvatele veebilehtede haldajatele, kuid see, kas ja millises vormis viimased avalduse avaldavad, ei ole apellandi mõju ega kontrolli all. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõigusnormi rikkumist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellandi väidetel maakohus on ekslikult kohaldanud VÕS § 1047 lg 2. Kolleegium selle väitega ei nõustu. Maakohus tuvastas, et vaidlusalustes artiklites avaldatud näol on tegemist faktiväidetega ning et Tallinna linn tellis nii 2010 kui ka 2011.aastal PBK-st saateid täpselt samas mahus ja samade hindadega ning ei vasta tõele kostja faktiväide, et Tallinn linn tasus vastustaja valimiskampaania kulude eest. Riigikohtu tsiviilkolleegium on käesoleva tsiviilasja otsuse nr 3-2-1-166-12 punktis 12 asunud seisukohale, et kostja väljendatud arvamust tuleb lugeda faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes. VÕS § 1047 lg 1 kohaselt on teise isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine üldjuhul õigusvastane. VÕS § 1047 lg 2 kohaselt teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Seega nimetatud sätte kohaselt lasus kostjal kohustus tõendada, et tema poolt esitatud faktid olid tõesed, mida kostja ei suutnud teha. Seega on maakohus põhjendatult hagi rahuldanud ning on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda maakohtu otsuses olevaid seisukohti TsMS § 654 lg 6 alusel. VÕS § 1047 lg 4 kohaselt ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või parandamist avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Ebaõigete andmete ümberlükkamist võib nõuda ka isikult, kes edastas andmed meediaväljaannetele. Üldjuhul saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-95-05, 3-2-1-161-05, 3-2-1-5-07).

TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel määrata otsuse täitmise viisi ja korra, millist õigust ongi maakohus kasutanud. Ka Riigikohus on käesolevas tsiviilasja otsuse nr 3-2-1-166-12 punktis 13 asunud seisukohale, et kostja on käsitatav andmete avaldajana ning temalt saab nõuda valeandmete ümberlükkamist, kuid ainult meediaväljaande ees. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni muuta. Maakohus on jätnud otsuses märkimata, milliste veebiportaalide väljaandjate poole peaks kostja pöörduma kohtuotsuse täitmiseks. Õige on, et kostja ise ei saa avaldada ebaõigete andmete ümberlükkamiseks artiklit, kuid ta peab pöörduma veebiportaalide väljaandjate poole kohtuotsuse täitmiseks, milles taotleb artikli avaldamist ning seda samas formaadis nagu olid eelnevalt avaldatud artiklid. Seega kostja kohustuseks on otsuse täitmine ning artikli avaldamiseks vajalike toimingute tegemine. Apellatsioonimenetluse kulud jätta selle esitaja kanda (TsMS § 171 lg1).

Gaida Kivinurm

Margo Klaar

Mare Merimaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.