2.Mõista kostjalt XXX hageja XXX kasuks välja varalise kahju hüvitis summas 1619 (üks tuhat kuussada üheksateist) eurot.
3.Jätta hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud XXX kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hageja 08.06.2013.a hagiavalduse kohaselt ostis hageja endale 23. juulil 2010.a. väikese musta Chihuahua koera. Koera nimi oli XXX, mikrokiibi number oli XXX ja mikrokiibi paigaldamise kuupäev 08.07.2010.a. 4. aprillil 2013.a õhtul jalutas hageja oma koeraga õues maja ligidal. Hageja koer oli jalutusrihmaga ja jooksis tema kõrval. Hageja lisas, et kuna koer oli väike, ei lasknud ta koeral joosta kaugele isegi rihmaga.
2.Hageja märkis, et kell 18:47 jõudis hageja oma koeraga XXXmaja juurde, kui ootamatult jooksis kuskilt suur must pikakarvaline koer, haaras hageja koera hammaste vahele ja hakkas teda raputama. Kõik toimus nii kiirelt, et hageja ei jõudnud isegi reageerida. Õues oli vaikus ning hageja hakkas karjuma ja püüdis oma lemmiklooma suure koera suust kätte saada. Hageja ise lahutas koerad, võttis oma koera sülle ja kontrollis kohe, kas temaga on kõik korras. Hagejal oli esialgu tunne, et koer on šokis, sest ta oli kurja näoga ja vaatas ainult ühte punkti.
3.Hageja vaatas ringi otsides musta koera omanikku. Musta koera omanik oli 100-150 meetri kaugusel ja kõndis rahulikult kõnniteel hageja poole. Kostja nägi kõike, kuid ei teinud mitte midagi, isegi ei hüüdnud oma koera. Kui kostja jõudis hagejani, siis pani ta oma koerale jalutusrihma kaela ja tahtis edasi minna. Hageja küsis kostjalt: ”Kuhu te lähete?”. Kostja vastas: ”Kas kõik on korras?”. Hageja kontrollis veel kord oma koera, võttis ära tema riided, verd ei olnud, kuid koer ei reageerinud omaniku häälele. Hageja märkis, et koera vasakul küljel oli muljutud ja paistes koht, mida hageja kohe näitas musta koera omanikule. Kostja vaatas ja ütles: ”Noh, mis siis, minu koer ei hammustanud katki teie...”.
4.Hageja märkis, et kuna tal aega vaielda ei olnud, võttis ta teise koera omaniku kontaktnumbri (XXX), helistas talle kohe, et kontrollida, kas number on õige (tegi vastamata kõne) ja jooksis oma auto juurde, et sõita veterinaari juurde, mis asub aadressil XXX. Hageja märkis, et kui ta jõudis loomade kiirabikliinikusse, oli tema lemmikloom veel elus, kuid ei reageerinud. Arsti vastuvõtul langes koer koomasse ja ei suutnud hingata iseseisvalt. Arstid tegid kõik võimalik, kuid ei saanud koera päästa. Hageja lemmikloom suri. Samas kliinikus tellis ta koera tuhastamise protseduuri.
5.Hageja tõi välja, et 4.aprillil 2013.a. hilja õhtul helistas hageja Tallinna Munitsipaalpolitseisse numbrile 14410 küsimusega, mida tehakse, kui suur koer ründas ja kuhu on vaja pöörduda. 5.aprillil 2013.a läks hageja Tallinna Munitsipaalpolitseisse ja esitas avalduse. Kuna kõik vajalikud dokumendid olid kaasas, võeti asi kohe menetlusse. 9.aprillil 2013.a sai hageja e-posti teel teatise Tallinna Munitsipaalpolitseist, et väärteoasi nr 13010923 oli lõpule viidud.
6.Hageja märkis, et ta on kostjaga korduvalt üritanud kompromissi leida. Kostja ei eita oma süüd, kuid kompromissile ei ole läinud. Telefonikõnedele on tulnud kas põiklevad vastused või pole üldse ühendust saanud. Hageja märkis, et vastamata kõnedele kostja tagasi ei helista ja SMS-idele ei vasta. Kostjalt on palutud e-posti aadressi, et saata talle skaneeritud ostumüügileping ja arve, kuid kostja väitis, et tal ei ole e-posti.
7.Hagejal tekkis varaline kahju järgnevalt: lemmiklooma maksumus 1500 eurot, veterinaari vastuvõtt 24 eurot, koera tuhastamine 60 eurot ja urn 35 eurot. Hageja palus nimetatud varalise kahju kostjalt välja mõista. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel. Hageja tõi välja, et mittevaralise kahju tekkimise aluseks on järgmised asjaolud: lemmiklooma surm, kes oli tõeline pereliige. Hageja leidis, et koera rõõmu ja armastust ei saa mõõta, kuid ei saa ka sõnastada tema surmaga põhjustatud valu ja kaotust. Hageja märkis, et 5. aprillil 2013.a võttis hageja töölt vaba päeva. 8.aprillil 2013.a. kirjutas puhkuse avalduse, sest ei saanud töötada rahulikult. Hageja istus kodus kaks nädalat ja kogu aeg mõtles juhtumist ja kostja hoolimatusest. Hageja märkis, et ta on siiamaani šokis.
8.24.09.2013.a menetlusdokumendis märkis hageja, et kui kostja peatus saapapaela sidumiseks,
siis see tähendab, et ta laskus kükki ja tema ringvaade oli piiratud. Sellel hetkel kostja lasi koera rihma käest lahti teades, kui suur on tema koer. Kostja nägi, kuhu koer jooksis ja kui kiiresti ning isegi ei hüüdnud oma koera tagasi, vaid hakkas saapapaela siduma. Hageja märkis, et sellest võib järeldada, et see on normaalne käitumine kostja jaoks – lasta oma lemmiklooma rihm käest lahti. Hageja märkis, et kõik toimus avalikus kohas, mitte eramaal. Avalikus kohas peab koer olema rihma otsas ning oma vastuses kinnitab kostja, et nägi, kui tema koer jooksis eemal koeraga jalutanud naisterahva juurde, kuid ta ei reageerinud sellele, vaid laskus kükki ja hakkas siduma saapapaela. Seega ei näinud kostja kisa, puremist ega mingit muud kontakti koerte vahel, sest tol momendil tegeles ta oma saapapaelaga ja tema ringvaade oli piiratud.
9.Kostja on ebaõigesti väitnud, et ta reageeris oma koera käitumisele koheselt. Tegelikult ei reageerinud kostja oma koera käitumisele ei alguses ega hiljem. Hageja karjus ja püüdis oma lemmiklooma suure koera suust kätte saada. Kostja aga sidus saapapaela. Hageja märkis, et koeral puudusid nähtavad vigastused (haavad, veri) ning hagiavalduses oli öeldud, et hageja lemmiklooma seljas olid riided (jope), mis võimaldasid vältida lahtiseid haavu. Hageja märkis, et juba siis ei reageerinud koer tema häälele, kui ta võttis koera sülle, et kontrollida tema seisundit. Oli selge, et midagi oli valesti. Hageja märkis, et kui hageja sai kostja telefoninumbri, jooksis ta kohe oma auto juurde, et sõita veterinaari juurde, mis asub aadressil XXX.
10.Hageja tõi välja, et Loomade Kiirabi Kliinikusse jõudes oli koer nii kriitilises seisundis, et arst asus kohe koera elustama, kuid paraku ei andnud see tulemust ja koer suri ära. Surnud koerale ei hakanud arst röntgenit tegema. Hageja ei soovinud lasta looma lahata, kuna teadmine, mis vigastus tal suure koera rünnaku tagajärjel tekkis, ei oleks toonud koera tagasi. Loomaarsti XXXpoolt 06.04.2013.a väljastatud õiendis oli viide, et 4. aprillil 2013.a õhtul jõudis Loomade Kiirabi Kliinikusse suuremalt koeralt pureda saanud koer (omanik XXX). Hageja märkis, et lemmiklooma registri andmete järgi oli hagejal üks chihuahua tõugu koer.
11.5. aprillil 2013.a läks hageja Tallinna Munitsipaalpolitseisse ja esitas avalduse. Tallinna Munitsipaalpolitsei kontrollis oma poolt kõik andmed üle, võttis ühendust Loomade Kiirabi Kliiniku arstiga ning leidis kostja, kes ei vaidlustanud oma süüd. See tähendab, et hageja poolt avaldatud informatsiooni tõepärasus oli tuvastatud ja kindlaks tehtud. Hageja märkis, et 8. aprillil 2013.a olid kõik need andmed (hageja ütlused, arsti ütlused, tuhastamisleping nr 1619, arve nr 1142, koera ostu-müügileping) esitatud kostjale Tallinna Munitsipaalpolitseis. Kostja ei vaidlustanud hageja ütlusi ega esitatud dokumente tol ajal ega hiljem. Tema süü oli tõendatud Tallinna Munitsipaalpolitsei poolt. Kostjale oli määratud rahatrahv, mida ta tasus täies ulatuses, see tähendab, et kostja ise tunnistas end süüdi.
12.4. aprillil 2013.a pöördus hageja Eesti Chihuahua Klubi juhatuse liikme pr XXXpoole, paludes abi ja nõu. Hageja oli nimetatud klubi liige. XXXnõustus abistama ja ise suhtlema kostjaga, sest ta on pädev isik, kes pidevalt suhtleb koerte omanikega ja erinevate asutustega. Ta helistas kostjale kolm korda ning saatis talle ühe sõnumi, proovides kokku leppida, kas saaks lahendada kahju hüvitamise küsimust ilma kohtuta, kuid kostja kompromissile ei läinud. Pr XXX tutvustas end ja seletas, miks ta helistab. Kostja väide, et keegi helistas talle tundmatult numbrilt ja ainult peale korduvat küsimist tutvustas end Ingana, on vale. Esmalt uuris pr XXX kostjalt, kas tema koer oli kindlustatud, sest vastutuskindlustuse olemasolul oleks hageja kahju kompenseerinud kindlustus. Kostja vastas, et ei tea, aga uurib asja ja helistab tagasi. Kuid kostja tagasi ei helistanud ega võtnud hagejaga ühendust. Kostja võis ise suhelda hagejaga, kuid ta ei teinud seda.
13.Hageja märkis, et kuna kostja tagasi ei helistanud, helistas pr XXX kostjale uuesti. Kostja lubas mõelda, millal talle sobiks kohtuda ja jälle lubas tagasi helistada, kuid ei teinud seda. Pr XXX saatis talle SMS-i, et ta saadaks oma e-posti aadressi, et hageja või pr XXX saaks talle kõik dokumendid edastada (tuhastamisleping nr 1619, arve nr 1142, koera ostu-müügileping), kuid
kostja ei vastanud SMS-ile. Kui pr XXX helistas talle uuesti, väitis kostja, et temal ei ole e-posti. Hagejale jäi arusaamatuks, miks kostja ei pidanud vajalikuks kordagi tagasi helistada ega SMSile vastata.
14.Loomaarsti XXXõiendis 10.10.2013.a on kirjas, et „looma kliinikusse jõudmisel oli lakanud looma hingamine, südametöö oli veel väga nõrk. Elustamine ei andnud tulemust ning südametöö lakkas. Röntgenit ei teostanud, sest patsient oli kliinikusse jõudes liiga kriitilises seisundis ning vajas kohest elustamist. Röntgeniga oleks kaotanud veel aega“.
15.Hageja tõi välja, et kostja rikkus Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja p 19. Kostja väärtegu oli kvalifitseeritud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 663 lg 2 järgi, mille järgi karistatakse koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise eest, kui see põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kostja oli teadlik, miks teda trahviti 8. aprillil 2013.a. Hageja tõi välja, et kostja allkirjastas Tallinna Munitsipaalpolitsei kiirmenetluse otsuse. Kostjale oli määratud rahatrahv, mille ta tasus täies ulatuses. Hageja leidis, et see tähendab, et kostja sai aru, mida tema tegi ja tunnistas end süüdi.
KOSTJA VASTUVÄITED
16.Kostja vaidles hagile vastu ja märkis, et 04.04.2013 õhtul kella 18 ja 19 vahel jalutades oma koeraga peatus ta saapapaela sidumiseks ja lasi sel hetkel koera rihma käest lahti. Samal hetkel jooksis kostja koer eemal koeraga jalutanud naisterahva (hageja) juurde. Kostja märkis, et ta nägi, kuidas koerad hakkasid ümber hageja jooksma, kuid kisa, puremist ega mingit muud kontakti koerte vahel ei olnud. Hageja võttis enda koera sülle ning kostja reageeris oma koera käitumisele koheselt. Kostja leidis, et seetõttu on vale väita, et ta vaatas kogu lugu eemalt pealt ja jalutas aeglases tempos hageja poole. Kostja pidas arusaadavaks, et hagejale tundus see aeg (kohene reageerimine) väga pikk.
17.Kui hageja oli chihuahua sülle võtnud ja oli selge, et koeral vigastused puuduvad, vahetas kostja hagejaga viimase soovil telefoninumbreid. Kui kostja koer oleks hageja koera lõugade vahel purenud ja raputanud, siis oleks hageja koera kehal pidanud olema ka vastavaid tundemärke (haavu, verd), kuid need puudusid.
18.Loomaarst XXXpoolt 06.04.2013.a väljastatud õiendist ei selgu, mis põhjustas koera surma, arst ei tuvastanud koeral haavu ega veritsust, samuti ei ole arst tuvastanud hagiavalduses viidatud muljutud ja paistes kohta koera vasakul küljel. Loomaarsti õiendist ei selgu, et oleks toimunud lahkamist tuvastamaks koera surma põhjust, mingil põhjusel ei peetud vajalikuks teha koerale röntgeni ega muid diagnostilisi protseduure. Kostja märkis, et kuna surnud koera tuhastamine telliti samal päeval, siis ei ole kostjal enam võimalust nõuda lahkamist, mis tõestaks kostja süütust. Kostjale jäi selgusetuks, miks telliti koera tuhastamine nii kiiresti (samal õhtul) ja miks omanik ei nõudnud lahkamist. Kostja märkis, et hageja ei teinud kostjale ettepanekut koos arsti poole pöörduda.
19.Kuna hageja koeral puudusid sündmuskohalt lahkudes igasugused välised vigastused ning kostja ei olnud tunnistajaks, et koer arsti juures suri, siis on tõendamata, et tuhastati üldse kõnealune chihuahua. Kostja märkis, et tuhastamislepingus nr 1619 ei ole fikseeritud tuhastatud koera tõugu, kiibinumbrit ega registrinumbrit. Samuti puudub loomaarst XXXpoolt 04.04.2013.a väljastatud õiendis igasugune viide tema poolt üle vaadatud koera tõule, kiibinumbrile ja registrinumbrile. Kostja palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
20.Pärast 04.04.2013.a ei ole hageja kostjaga kordagi ühendust võtnud. Kostjale on helistanud tundmatult numbrilt tundmatu isik, kes peale korduvat küsimist tutvustas end Ingana. Kostjale jäi arusaamatuks, kes on Inga ja mis seos oli Ingal antud juhtumiga.
21.Kostja märkis oma 14.10.2013.a menetlusdokumendis, et ta reageeris oma koera lahtipääsemisele koheselt ja koerte vahel kontakti ei olnud. Kostja tasus rahatrahvi väärteoasjas, sest ta möönis Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumist ning tema koer pääses tõepoolest rihma otsast lahti. Kostja märkis, et loomaarst Kairi lüüs on väljastanud kaks õiendit, kus arst on kirjeldanud vigastusi ja traumasid, mis arsti arvates võisid koeral esineda. 10.10.2013.a loomaarsti õiendis on kirjas, et surma põhjus jäi selgusetuks, arst ei tuvastanud loomal haavu, samuti ei tuvastanud arst hagiavalduses viidatud muljutud ja paistes kohta koera vasakul küljel. 10.10.2013.a õiendist selgub, et röntgenit ega lahkamist ei toimunud. Kostja leidis, et röntgen ja/või lahkamine oleks olnud ainus viis koera surma põhjuse tuvastamiseks.
22.10.10.2013.a õiendist selgub, et koera kiipi ei kontrollitud ning hageja poolt esitatud tuhastamislepingus ega kummaski loomaarsti õiendis ei ole fikseeritud koera tõugu, kiibinumbrit ega registrinumbrit. Teada on vaid see, et Loomade Kiirabi Kliinikusse pöördus 04.04.2013.a õhtul koeraga XXX. Kostja leidis, et asjaolu, et hagejale kuulus väidetavalt üks koer (Chihuahua XXX), kes registri järgi on surnud, ei seosta eespool olevat koera antud juhtumiga.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Arvestades hageja ja kostja seisukohti ning hinnates kõiki kogutud tõendeid, leiab kohus, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub osalisele rahuldamisele.
24.Käesolevas asjas ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: 1) hagejal oli Chihuahua tõugu koer, nimega XXX; 2) 04.04.2013.a õhtul jalutas hageja oma koeraga õues, hageja koer oli jalutusrihmaga hageja kõrval; 3) 04.04.2013.a õhtul jalutas kostja oma koeraga õues, kostja koer pääses aadressi XXX, Tallinn, läheduses rihma otsast lahti ning jooksis hageja ja hageja koera juurde; 4) pärast kostja koera lahtipääsemise juhtumit läks hageja sama päeva õhtul 04.04.2013.a loomaarsti juurde aadressil XXX (Loomade Kiirabikliinik OÜ), kus hageja koer suri; 5) hageja kandis seoses loomaarsti külastamise ning koera surmaga järgmised kulud: veterinaari vastuvõtt 24 eurot, koera tuhastamine 60 eurot ja urn 35 eurot.
25.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja koer põhjustas 04.04.2013.a hageja koera surma ning kas seetõttu peab kostja hüvitama hagejale sellest tuleneva kahju.
26.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 kohaselt vastutab loomapidaja looma poolt tekitatud kahju eest. Riigikohus on asjas 3-2-1-75-07 oma 24.09.2007.a otsuse p-s 10 öelnud, et loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Kostja on omaks võtnud, et 04.04.2013.a pääses aadressi XXX, Tallinn, läheduses rihma otsast lahti ning jooksis hageja koera juurde just kostja koer, kellega ta õues jalutas. Eelnevast tulenevalt tuleb kostjat pidada hageja ja tema koera juurde jooksnud koera loomapidajaks VÕS § 1060 tähenduses. VÕS § 1060 reguleerib loomajapidaja riskivastutust ning antud säte ei eelda kahju tekitaja õigusvastase ja süülise teo olemasolu.
27.Hageja esitatud müügilepingust (toimiku lk 30) nähtub, et ta ostis endale 23.07.2010.a 1500 euro eest chihuahua tõugu koera nimega XXX. Hageja omandiõigust koera suhtes tõendab lemmiklooma pass (toimiku lk-d 43-56), millest nähtub, et chihuahua XXX omanik oli XXX(toimiku lk-d 44-45). Samuti tõendab hageja omandiõigust ja koera tõugu Eesti Kennelliidu registreerimistunnistus (toimiku lk 31).
28.Kohus märgib, et käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et 04.04.2013.a õhtul jalutas kostja oma koeraga õues samaaegselt hagejaga. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kostja
koer pääses rihma otsast lahti ning jooksis hageja ja hageja koera juurde. Eelnevat kinnitavad Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti väärteoasja nr 13010923 materjalid (toimiku lk-d 59-76), milles kostja on ülekuulamise protokollis (toimiku lk 71) kinnitanud, et tema koer pääses rihma otsast lahti ja jooksis hageja ja tema koera juurde. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja koer suri pärast 04.04.2013.a toimunud kostja koera lahtipääsemise juhtumit. Eelnev nähtub ühtlasi loomaarst XXX06.04.2013.a õiendist (toimiku lk 70). Lisaks kinnitab koera surma asjaolu, et hageja on 04.04.2013.a tasunud Loomade Kiirabikliinik OÜ-le 119 eurot (toimiku lk 79). Tuhastamislepingu (toimiku lk 78) järgi sisaldas nimetatud 119 eurot tasu vastuvõtu, tuhastamise ja urni eest. Hageja esitatud lemmikloomaregistri väljavõttest (toimiku lk-d 101102) nähtub, et hageja koer nimega XXX on surnud.
29.Kostja väitis, et tema koer pääses rihma otsast lahti, sest ta sidus oma saapapaela. Kostja reageeris enda sõnul koera lahtipääsemisele koheselt ning seetõttu on vale väita, et kostja vaatas kogu lugu eemalt pealt ja jalutas aeglases tempos hageja ja tema koera poole.
30.VÕS § 1056 lg 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 järgi asja või tegevust loetakse suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või tegevus on suurema ohu allikas. VÕS § 1056 lg 3 järgi käesolevas jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks.
31.Riigikohus on asjas tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 tehtud otsuse p-s 10 leidnud, et VÕS § 1056 lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtude, sh VÕS §-s 1060 sätestatud loomapidaja riskivastutuse suhtes. Kohus märgib, et kuna VÕS § 1056 lg 1 näeb riskivastutuse üldsättena ette suurema ohu allika valitseja süüst sõltumatu vastutuse, siis ei sõltu kostja kui loomapidaja vastutus samuti süüst. Seetõttu ei oma kostja vastutuse tuvastamisel tähtsust see, kas kostja lasi oma koera rihmast lahti teadlikult või kogemata või kui kiiresti kostja olukorrale reageeris. Kostja vastutab loomapidajana sõltumata süüst ja sõltumata sellest, kas kostja ise pani või ei pannud toime mõnda õigusvastast tegu. Kohus on eelnevat kostjale selgitanud oma 30.09.2013.a kirjas pooltele (toimiku lk 108) ning märkinud, et kostjal tuleb oma vastuväiteid hagiavaldusele täiendavalt põhistada ja tõendada.
32.Hagiavalduse kohaselt haaras kostja koer hageja koera hammaste vahele ja hakkas teda raputama. Kostja sellega ei nõustunud ja väitis, et hageja koera kehal ei olnud vastavaid tundemärke (haavu, verd). Samuti oli kostja seisukohal, et hageja ei ole piisavalt tõendanud oma koera surma põhjustamist kostja koera rünnaku tagajärjel.
33.TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on oma 30.09.2013.a kirjas (toimiku lk 108) kostjale selgitanud, et kui kostja arvates ei olnud hageja koera trauma põhjustatud kostja koera poolt, lasus kostjal selliste vastuväidete tõendamise kohustus. Samuti tuli kostjal põhistada, miks ei olnud hageja koera vigastused tingitud kostja koera rünnakust ainuüksi seetõttu, et puudusid lahtised haavad ja veritsus. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud.
34.Kohus leiab, et hageja on Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti väärteoasja nr 13010923 materjalidega tõendanud, et kostja koer ründas 04.04.2013.a hageja koera. Kiirmenetluse otsuses
(toimiku lk 73-74) on väärteo kirjelduse osas selgelt välja toodud, et XXX koer pääses lahti ja ründas XXXkoera. Ühtlasi nähtub loomaarst XXX06.04.2013.a õiendist (toimiku lk 70), et 04.04.2013.a jõudis kliinikusse hageja koer, kes oli pureda saanud suuremalt koeralt. Kohus leiab, et loomaarst XXX10.10.2013.a õiend (toimiku lk 114) eelnevat ümber ei lükka. Kohus märgib, et asjaolust, et hageja koeral ei tuvastatud haavu ega veritsust, ei saa järeldada, et kostja koer hageja koera ei rünnatud.
35.Kostja enda esitatud loomaarst XXX10.10.2013.a õiendist (toimiku lk 114) nähtub, et arvatavasti oli surmapõhjuseks tugev muljumistrauma, mis võis vigastada kopse ning muid siseorganeid ning välistada ei saa ka seljaaju vigastust. Kohus märgib, et seesmiste traumade puhul ei saa eeldada, et koeral esineb väliselt nähtavaid haavu või veritsust, sest seesmised vigastused ei ole väljastpoolt nähtavad. Seetõttu ei ole asjakohased kostja vastuväited, mis puudutavad hageja koeral haavade ja veritsuse puudumist. Ühtlasi märgib kohus, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kiirmenetluse otsusest (toimiku lk 73-74) nähtub, et kostjat karistati kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 663 lg 2 alusel. Nimetatud lõikest tuleneb, et koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise eest, kui see põhjustas varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse, karistatakse kuni 200 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Kohus märgib, et kui kostjat oleks karistatud üksnes selle eest, et kostja koer pääses rihmast lahti, siis oleks kostjat karistatud KOKS) § 663 lg 1 alusel, mis ei eelda varalist kahju või tervisekahjustust inimesele. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostja oleks nimetatud otsuse vaidlustanud ning ühtlasi on kostja temale määratud rahatrahvi täies ulatuses tasunud (toimiku lk-d 103-104). Eelneva tõttu loeb kohus tõendatuks asjaolu, et kostja koer ründas hageja koera.
36.Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kiirmenetluse otsusest (toimiku lk 73-74) nähtub, et hageja koer suri just kostja koera ründe tagajärjel. Loomaarst XXX06.04.2013.a õiendist (toimiku lk 70) nähtub, et 04.04.2013.a jõudis kliinikusse hageja koer, kes oli pureda saanud suuremalt koeralt. Kohus selgitab, et kostja vastutuse tekkimise küsimuses ei oma tähtsust, millise konkreetse organi kahjustuse tõttu hageja koer suri. Tähtsust omab asjaolu, et hageja koer suri kostja koera tegevuse tõttu. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja koer ei surnud kostja koera ründe tagajärjel. Eelnevast tulenevalt loeb kohus tõendatuks asjaolu, et hageja koer suri kostja koera tõttu, st kostja koera ründe tagajärjel.
37.Kostja leidis oma vastuväidetes, et on tõendamata see, kas tuhastati üldse kõnealune chihuahua. Kostja märkis, et tuhastamislepingus nr 1619 ei ole fikseeritud tuhastatud koera tõugu, kiibinumbrit ega registrinumbrit. Kostja tõi välja, et samuti puudub loomaarst XXXpoolt 04.04.2013.a väljastatud õiendis igasugune viide tema poolt üle vaadatud koera tõule, kiibinumbrile ja registrinumbrile.
38.Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et kostja koer ründas tema koera, mille tagajärjel hageja koer suri. Samuti nähtub hageja 23.09.2013.a tehtud lemmikloomaregistri väljavõttest (toimiku lk-d 101-102), et hagejale kuulus vaid üks koer, kes oli chihuahua tõugu ja kelle nimi oli XXX. Kohus märgib, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et arsti juurde viidi ja tuhastati mõni teine koer. Seetõttu ei võta kohus arvesse kostja vastuväiteid, mille kohaselt ei saa hageja poolt loomaarstile viidud koera seostada kostja koeraga lahtipääsemisega seotud juhtumiga.
39.Kostja märkis, et kuna surnud koera tuhastamine telliti samal päeval, siis ei ole kostjal enam võimalust nõuda lahkamist, mis tõestaks kostja süütust. Kostja märkis, et jääb selgusetuks, miks koera tuhastamine nii kiiresti telliti (samal õhtul) ja miks omanik ei nõudnud lahkamist. Kostja tõi välja, et hageja ei teinud talle ettepanekut koos arsti juurde minna ja pärast 04.04.2013.a ei võtnud hageja temaga ühendust.
40.Kohus leiab, et eelviidatud kostja vastuväited on asjakohatud. Hagejal puudus kohustus hoida alles koera surnukeha, nõuda lahkamist või muid teostada täiendavaid protseduure. Hageja ei olnud ühegi õigusakti järgi kohustatud tegema kostjale ettepanekut koos arsti poole pöördumiseks. Samuti ei pidanud hageja võtma isiklikult ega kellegi teise kaudu kostjaga pärast 04.04.2013.a ühendust. Kohus selgitab, et loomapidaja vastutus tuleneb VÕS § 1060 koosmõjust VÕS § 1056 lg-tega 1, 2 ja 3 ning seetõttu ei oma eelnimetatud asjaolud tähendust käesoleva tsiviilasja lahendamisel. Eelneva tõttu jätab kohus tähelepanuta XXXEMT kõnede eristuse väljatrüki (toimiku lk-d 105-106).
41.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07 tehtud otsuse p-s 11 leidnud, et VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb vastutus üksnes juhul, kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu.
42.Kohtu hinnangul on koerapidamisele iseloomulikuks riskiks koera ettearvamatu käitumine, mille tõttu võib koer rünnata inimest või mõnda teist looma. Eelnimetatud risk on koerte puhul üldtuntud. Eelnevat kinnitab asjaolu, et Tallinna linnavolikogu 10.02.2005.a määruse nr 12 „Tallinna koerte ja kasside pidamise eeskiri“ p-s 19 on volikogu pidanud vajalikuks eraldi sätestada, et looma poolt kaaskodanike või teiste loomade häirimine või ohustamine või neile kahju tekitamine on keelatud. Samuti näeb KOKS § 663 lg 2 ette vastutuse koerte ja kasside pidamise eeskirjade rikkumise eest, kui sellega põhjustati varaline kahju või tervisekahjustus inimesele. Eelneva tõttu leiab kohus, et hagejale tekkis kahju kostja koerale kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu.
43.VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 132 lg 1 järgi tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 3 kohaselt loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
44.Hageja palus kostjalt välja mõista varalise kahjuna 1619 eurot. Kohus märgib, et hageja esitatud koera müügileping (toimiku lk 30) tõendab, et hageja koera väärtus oli 1500 eurot. Hageja esitatud tuhastamislepingust nr 1619 (toimiku lk 78) ja arvest nr 1142 (toimiku lk 79) nähtub, et hageja kandis seoses vastuvõtu, tuhastamise ja urniga Loomade Kiirabikliinik OÜ-le 119 eurot. Kohus märgib, et nimetatud 119 euro osas on tegemist on kahju tekitamisega seoses kantud kuludega, mis kuuluvad kooskõlas VÕS § 128 lg-ga 3 samuti hüvitamisele. Kohus märgib, et kostja ei ole hageja varalise kahju nõude suurusele ega selle arvestusele vastuväiteid esitanud. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista varalise kahju hüvitis summas 1619 eurot.
45.Kohus leiab, et hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kohus on juba eelnevalt viidanud, et TsÜS § 49 lg 3 järgi kohaldatakse loomade suhtes asjadele kohaldatavaid sätteid. Õiguslikus mõttes on kahjustada saanud hagejale kuulunud asi. Kehtivad õigusaktid ei näe ette, et mittevaralise kahju hüvitist tuleks tasuda omanikule kuuluva asja kahjustamise korral.
46.VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 132 järgi makstakse asja hävimise või kahjustamise korral varalise kahju hüvitist. VÕS § 134 lg 4 näeb ette, et asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Vastavalt VÕS § 134 lõikele 5 arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
47.Riigikohus on leidnud, et mittevaralise kahju täpse suuruse tõendamine ei ole võimalik, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamisest, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (RK TKo 3-2-1-18-13, p 22). Seega oleks hagejal tulnud tõendada mittevaralise kahju nõude aluseks olevate ja VÕS § 134 lõikes 4 toodud asjaolude esinemist. Viidatud normist tuleneb, et asja hävimise korral on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise eelduseks erandlike asjaolude esinemine.
48.Hageja tõi välja, et tema mittevaralise kahju nõue on põhjendatud, sest lemmikloom oli pereliige, kelle surmaga põhjustatud valu ja kaotust ei saa sõnastada. 5. aprillil 2013.a võttis hageja töölt vaba päeva. 8. aprillil 2013.a. kirjutas puhkuse avalduse, sest ta ei saanud rahulikult töötada. Hageja on siiamaani šokis. Kohtule esitatud avaldusest (toimiku lk 19) nähtub, et hageja palus end 8. aprillil 2013.a lubada kaheks nädalaks puhkusele. Muid tõendeid hageja kohtule mittevaralise kahju nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks ei esitanud.
49.Kohus leiab, et kuigi lemmiklooma kaotus on üldjuhul looma omanikule traumeeriv, ei saa ainuüksi sellega lugeda põhjendatuks ja tõendatuks mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Ühiskonnas on mittevaralise kahju nõude hüvitamist õigustavad õigushüved hierarhiliselt järjestatud ning asja hävimisest tulenev mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele üksnes erandlike asjaolude esinemisel. Hageja ei ole käesolevas asjas põhistanud ega tõendanud selliste erandlike asjaolude esinemist. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et temal endal oleks lemmiklooma hukkumise tõttu esinenud psüühilised või tervislikku seisundit puudutavad üleelamised. Ainuüksi puhkuseavalduse esitamine ei tõenda selliste erandlike asjaolude esinemist, mis õigustaksid mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Seetõttu tuleb hageja mittevaralise kahju hüvitise nõue jätta rahuldamata.
50.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuigi kohus jättis hageja mittevaralise kahju nõude rahuldamata, rahuldas kohus täielikult hageja varalise kahju hüvitamise nõude, millest tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
51.TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
/allkirjastatud digitaalselt/
Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.